Helgaja. Head klassikaraadio kuulajad algab heligaja saade, millest suurem osa on pühendatud läinud nädala kontserdielu peegeldusele vaatlusele. Seal on kaks ERSO kontserti, üks kammermuusika kontsert ning festival jätskaar. Palju ainet pakkunud kontserdil Laul metsadest, mis siis toimus 20. aprillil Estonia kontserdisaalis. Käis Igor Karsnek. Sellel kontserdil tuli Paavo Järvi juhatusel ettekandele Šostakovitši kantaat Meie kodumaa kohal särab päike. Oratoorium Laul metsadest ja poeem Stepan raasini hukkamine. Kontserdil pianissima 26. aprillil Estonia kontserdisaalis. Nii viisaga, marti Raide ja sel kontserdil kõlasid Neeme Järvi juhatusel Brahmsi sümfoonia number kolm ning Sharven klaverikontsert number neli milles soleerib Aleksander Markovitš. Mustpeade majas aga esinesid 26. aprillil viiuldaja Andrus Taavi ja pianist Ralf Taal kavaga Pramsifrankija Isaiil loomingust. Kohal viibis viiuldaja Riina Roolaid. Vahepeal kuule neleva Stein, heldin muusikauudiseid maailmast ning meetris kimbukene jazzkaare muljeid, mõned vahetud emotsioonid toimunud kontsertidelt ning analüütilise pilguga vaatlev jazzkaart. Džässiajakirjanik Ivo Heinloo. Tänases järjehoidjas võtab Tiia Järg vaatluse all Johannes Semperi Eesti väljapaistval luuletaja, prosaisti, kriitiku, tõlk ja SA Eesti ja poliitiku kelle sünnist möödus märtsis 120 aastat. Mina olen toimetaja Karin kopra soovin teile head kuulamist. Paavo Järvi ning ERSO ja Eesti Kontsertkoori kontsert laul metsades eelmise nädala reedel kus Estonias kõlasid mitrisustekowich Stalini ajal kirjutatud nii-öelda patriootiliseks helitööd. See on andnud nii ajakirjandusele kui meie intellektuaalide juba üksjagu kõneainet sest ettekandele tulid seal Šostakovitši kantama vaata meie kodumaa kohal, särab päike, oratoorium Laul metsadest, mille eest helilooja sai Stalini preemia ning muusikaline poeem Stepan traagiline hukkamine Jevgeni Pljuštšenko tekstidega, mis on tõsi küll, kirjutatud Stalini ajast hiljem aastal 1964. Mingis mõttes on see muusika õhtu vaadeldav ka eetilise dilemma näha. Näiteks üks muusikaprofessor esitas üldsegi mitte retoorilise küsimuse, et kas on ikka õige tänapäeval ette kanda neid Šostakovitši padupunaseid ning suurt juhti ja kommunistlikku parteid vilistavaid teoseid, mida helilooja ise hiljem häbenes ja nende olemas olugi maha vaikis. Siinkohal peab samas kohe ka märkima, et Šostakovitši kunstniku isiksus võib tagantjärele hämmastada nii muusikalise dramatismi sügavusega kui lõikava kratiskiga aga samas ka oma valmisolekuga kompromissideks kunagise stalinliku režiimiga. Seda näilise truu alandlikkuse probleeme on muuseas oma näidendis meistriklass puudutanud inglise dramaturgi David pauna. Kuna paar aastakümmet tagasi on seda meilgi lavastatud, siis usutavasti kuulajad mäletavad, et Tõnu partegi Stalina seal oma hiilgerolli. Kuid näidend näidendiks see, millega Šostakovitši Stalini ajal pidutsenud, kui puutma polnud mingi näitavang sulg, kuratlik, surmatants, kus tapeti hiljeva hea sõber marssal tuha chowski ja veelgi parem sõber Meyer Hold koos oma abikaasaga tollasest aastakümneid kestnud surmahirmust Šostakovitši rääkinud oma mälestusteraamatus, tunnistus, mille on kirja pannud solvunud Volkuda. Seal küsib Heljale otsesõnu, et tsiteerin, miks mina olin mind kohe maha ei löönud, kohe siis 1945. aastal. Sest samal aastal valminud sellest okovitš üheksandast sümfooniast polnud suurt juhti ülistavad apotioosi, mis Stalini viinud kohut Ossa raevu ja et vältida ilmselgelt ees ootavat katastroofi, pidifotokovitš sellest ka oma järeldused tegema. Niisugune oleks ajalooline taust, mis sundis suurt heliloojat oma loomingus Credot mõnikord lausa punasesse porisse surma. Sest Šostakovitši suurt juhti ja kommunistlikku partiid ülistavad sotsrealistlikud vokaalsümfoonilised teosed olid heliloojale omamoodi ellujäämise kursus, eks. Aga tuleme nüüd möödunud reedese ERSO, Eesti Kontsert, korja Paavo Järvi kontserdi juurde tagasi. Esimesena tuli sel õhtul ette kanda Šostakovitši Meie kodumaa kohal särab päike aastast 1952. Sama helge ja meloodiline, kui oli mandaadi optimistlik instrumentaalne algus oli ka Narva poistekoori hõbehäälne sissejuhatus. Sellisel tekstil nagu meie üles ehitava riigi kohal särab päike. Esimene suurem tõus kõlas siin segakooriepisoodis, kus muusikaline paatos ja vokaalpartii intervallika meenutasid vägagi äratuntavalt Nõukogude Liidu hümni. Kontaadi kesklinnaosa sai aga juba marsirütmis militaarsel. Vürtsuva orkestri saatel lausid koorid Fortissimas, plakatliku teksti. Kommunistid edasi, suur Partei õpetab meid ehitama õnne ja rahu igaveseks. Kuidas selle igavese õnnega tegelikkuses läks, teame nüüd väga hästi. Ja kuigi lõpus sai harmoonias kuuldaga paari üsna huvitavat modulatsiooni oli sisuliselt tegemist ikkagi nõukoguliku massilauluga. Nii et selles kantaadis oli Šostakovitši stalinismi mängureeglitele küll täielikult ja tingimusteta kapituleerunud. Ent järgnenud oratoorium Laul metsadest polnudki Šostakovitši kunstiline kapitulatsiooni nii ühemõtteline. Kõigepealt juba oratooriumi tekst, mis agiteeris kodumaad metsadesse rüütama. See on ju hea ja nii-öelda rohelisest mõtlemisest kantud idee. Samas peab märkima, et Šostakovitši muusikaline leksika varieerus selle seitsmeosalise suurteose eri episoodides üsnagi tuntavalt. Sest kui kõnealuse oratooriumi alguses sai kuulda üsna õõnsalt optimistliku paatost, siis kolmas osa, meenutus minevikust oli kori tekstuuri mõttes juba üsnagi komplitseeritud. Soleeriv pass. Aleksei Savitski mõjus oma artistlikkuses siin ka küllaltki jõuliselt ja maskuliinsus. Kuid kahe järgmise osa puhul tundub küll, et Šostakovitši võis neid kirjutades ka väiksed pihku itsitada. Jutuna osades pioneerid istutavad metsa, kus muusikas käib rõõmus tants ja trall ning vürtsuvast jätkust. Komnoored asuvad etteotsa, kus see tants ja trall kõlas juba kiirmarsitempos. Ning otsekui vastukaaluks esimese kontserdipoole muusika sihilikult. Kiilsusele tuli teises pooles ettekande Šostakovitši traagilise sisuga teoseid. Muusikaline poeem Stepan iraažini hukkamine Jevgeni õhtušenko sõnadele. Pass Aleksei Nowitzki kehastatustenka Racini jõuline lavaline olek meenutas kohati lausa Arnold Schwarzeneggeri terminaator. Toit sugestiivse muusikalise kujundit mõjusid siin kuidagi arhailised ja kurjakuulutavalt. Tohutult teenindlikuks kujunes aga kõneluse suurde ose lõpukulminatsioon kus temp karasini maharaiutud pea tsaari üles saatanliku naerma hakka. Nii et kõikides parameetrites ka hea esitus, millele Publica püsti seistes aplodeerida. Kui nüüd lõpetuseks natuke filosofeerida, siis seda kovitšid, kommunistlikku parteid ja suurt juhti ülistavate teoste ettekanne oli selles mõttes Est lõpetada. Et näitas vaimu ja võimu konflikti üsnagi grotesksed aspektist. See ajalugu, mis mõjub kui hoiatus minevikust sest totalitaarsed režiimid pole maailmast veel kuhugi kadunud. Igor Karsnek analüüsis kontserti Laul metsadest 26. aprillil toimus Estonia kontserdisaalis kontsert ERSO-sarjas pianissima, mis oli ühtlasi ka Brahmsi kontserdisarja kolmas kontsert ning sarja Concerto viies kontsert. Klassikaraadio stuudios on pianist Martti räide, kes viibis sellel kontserdil ja jagab nüüd meiega muljeid. Kuidas tundus, kas teile meeldis rohkem esimeses pooles ettekandele tulnud tuntud Brahmsi sümfoonia number kolm või siis üsna tundmatu Franz Xavier sar venka klaverikontsert, mis siis kõlas kontserdi teises pooles Aleksander Markovitši soleerimisel? Ei tahaks siin väga kindlalt eelistust välja tuua, mõlemad meeldisid omal moel kahtlemata selle kontserdi niisugune põnevushetked olid selles teises pooles, sest et see minu teada see kontsert mitte pole vähetuntud, vaid praktiliselt tundmata vähemalt siin Eestimaal küll ei ole selle helilooja teosed varem kunagi esitatud. Aga Brahmsi sümfoonia ettekanne pakkus esiteks sellise meeldiva taaskohtumise, selle teosega ja ka ühe väga sellise võluva nägemuse sellest teosest, mille Sis ERSO Neeme Järvi juhtimisel meie. Mida öelda Sharvenka kontserdi ettekande kohta? Vägev Sharvenka kohta see pani mõtted liikuma just selles suhtes, et kui vaadata selle teose sünniaega 1908 siis me kõik, kes me oleme saanud ka mingil määral seda muusikaharidust ja teadmisi muusikaajaloo ja nende arengute kohta, siis kõigile turgatab kindlasti ette, et sellel ajal hakkasid puhuma uued tuuled Euroopa muusikas ja söönberg, Veebern. Esimesed Atonaalsed teosed hakkavad siis juba tekkima. Kui tulla ka oma kodumaisele muusika põllule, siis aasta hiljem kirjutas Mart Saarma soololaulu must lind ja 1900 kaheksal näiteks kreabini ekstaasi poeem. Kirjutatud Rahmaninov töötas oma kolmanda klaverikontserdi kallal, Valmis, partabki viiulikontsert ja nii edasi. Schönbergi näiteks vokaaltsükkel rippuvatest aedadest Stefan Diorge rahadele, mis seal täiesti Atonaalne muusika siis meile võib jääda mulje, et tollel ajal juba olid mingid teised tuuled ja teised ootused, aga tegelikult see oli vast ühe uue alguse idu, mis endast märku andis, aga jõudis väga väheste teadvusse ja, ja võib-olla veel vähesemate, missugune see heakskiidu nii jõudis, nii et valdav oli ikkagi muusika-üheksateistkümnendal pandi vaimus ja ja nii toetub ka see Sharvenka klaverikontsert väga selgesti minu arvates vähemalt saksa muusika peavoolule ja seal on Pramsi mõjud kuulda päris selgesti niisugune Pramsilikke orkestrikäsitlus ja ja ilmselt Berliini koolkond täpselt niimoodi välja. Kontsert on ääretult mastaapne, ta on kestuselt pikem kui Brahmsi kolmas sümfoonia ja, ja võib-olla see oli ka üks põhjus, miks need niipidi järjestati, aga võib olla ka ka sellepärast, et jahe nii-öelda pearõhk langeks ikkagi sellele ja ütleme solistiga teosele teises pooles, siis et kontsert Ta on väga Virtooste, selles on väga palju noote, seal tuleb tihti väga väikestes, 100 ühikutes lugematul hulgal helisid kuuldavale tuua pianisti poolt ja mis seal salata. Ta solisti mäng oli kõrgest klassist ja temale mingisugust takistust ei teinud, selline tekstimassiiv, millega seal tuleb siis kokku puutuda pigem ja tundis ennast päris mõnusalt selles rollis, nii et ma arvan, et et see oli ka üks hea valiksele solisti koha pealt just, et et sedasorti niisugune virtuoosid muusika näib talle hästi istuvat. Et igasugused oktavi, kaskaadid ja paksud ja tüsedaid faktuurid nende mängimisel ei olnud küll mingisuguseid murelikke hetki tunda. See ei tähenda, et ta oleks väga raske käega pianist. Ka väga õhkõrnad pianad olid erakordselt hästi, kõlasid, peab ütlema ja niisugune peen tehnika, selline sädelev, õhulised passaažid, need olid ka väga võluvalt esitlenud. Et võib-olla mõnikord üritas ja pianist nüüd paberilt kätte saada seda, mida meie kontsertklaver enam ei võimalda, aga et tundus, et, et nagu need limiidid on ületatud ja et kas kas pill vastu peab, aga ei, ta pidas vastu ja ja see oli ikkagi ääretult uhke neljaosaline teos, mis ka võib-olla viitab natukene Pramsile, sest Brahmsi, teine klaverikontsert samuti neljaosalisena kirjutatud ja ja kestusega siis ligikaudu kolmveerand tundi. Võib-olla kaks nihukest võluvat momenti, selles oli just teine osa, teise osa, niisugune lüüriline intermetso, selline kergema puudutusega muusika ja ääretult efektne ja kompaktne ja, ja väga Virtoosne finaal, mis niiviisi väga haaravalt oli kirjutatud ja väga haaravalt esitatud. Võib-olla kui natukene norida, siis selle kontserdi esimene osa kippus veidi pikaks venima see loomulikult neid etteheide mitte esitajatele, aga aga siis selline mõte nagu tekkis, et jah, seal oli arendust ikka püütud ikka edasi viia ka ka nendes kohtades, kus mulle tundus, et ideede värskus ei ole enam see, mis võib-olla peaks olema. Nii, et see oli üks vägev lugu ja pani mõtted sellel rajal käima, et mida kõike me siis lõppude lõpuks ka veel ei tea. Mis on kõik kirjutatud ja ilmselt, mida ka omal ajal küllalt palju esitati ja, ja see nii-öelda levis rahva hulgas ja see ja see võeti nagu hästi vastu, sest see muidugi ei ole liiga keeruline muusika just nimelt kuulata, et, et ta on niisugune publikule tore ja meie publik võttis ka selle väga hästi vastu ikkagi aplodeeriti püsti seistes sellele ja jättis aga efektse ja suursuguse mulje, nii et, et see oli üks huvitav kokkupuutumine ja, ja väga kõrgest klassist. Suur tänu nende muljete eest Marty raide. 26. aprillil esinesid Mustpeade majas Andrus haav riiulil ja Ralf Taal klaveril. Kavas olid Johannes Brahmsi sonaat klaverile, viiulile number, Kaksa tuur Isay hällilaul ja viiulisonaat number kolm ballaad ning sõsar Franki sonaat viiulile ja klaverile. Aadu kohal käis Riina Roolaid. Kõigepealt ütleks üldised asjad, mis kontserdilt meelde, et läbivalt jäi meelde see, et dramaturgiliselt olid teosed ikka väga hästi lahendatud. Igasugused pikad dünaamilised arengut, pikad fraasid, samamoodi ka dünaamilised kontrastid, karakteri muutus, et kõik olid väga hästi põhjendatud ansamblil väga hästi omavahel koos. Et see oli praktiliselt kõigis lugudes muidugi soolase laatali soolo, aga need dünaamika asjad kehtisid igal pool ja et igav ei hakanud küll kordagi siis vormi selgus, oli ka üks asi, mis oli läbivalt eriti klaveriga lugudes, jäi hästi meelde. Andrus Haava mängus, kui rääkida viiuldajast ei kõrva, väga paindlik toonikäsitlus. Ta kasutas palju sul Tasto mängu eriti piano nüanssides. Praamsis küll, kohati tekitas balansi osas küsimusi. Aga mõlemas Isaiis pääsesid tema tooni nüansid väga hästi mõjule. Kui klaveriga teosed, nagu öeldud, olid rangelt korrastatud vormiga siis Isay soolasenaadist tondi saab ennast väga vabalt. Seda ka rütmilises mõttes. Võib öelda, et Mustpeade maja valge saali akustika ilmselt aitas seda Isayyd mõjule pääseda, eriti algust, kus pikad fraasid algavad pianissimaste pianost. Kasvavad välja. Et selles mõttes oli see sellesse saali väga hästi valitud. Tal oli teosest kindel kontseptsioon. Ta oli tunda eriti sonaadi lõpupoole, kus kahjuks esines paar mäluauku, kuid see ei muutnud artistlikust ja Veenust teose esituses. Kontserdi teises pooles kõlanud Franki sonaat viiulile ja klaverile oli minu jaoks kontserdi kõrghetk. Sellepärast et kõik see positiivne, mis oli ka esimeses pooles ehk siis tugev dramaturg, enne ülesehitus, hea ansambel, vormiline selgus, kiiret dünaamika, karakterivahetused läbi kuulatud harmoonia. Need kõik asjad olid siin olemas ja läbivalt ning signaaliga balanss väga hästi paigas. Et Needsamad just nagu murtud toonides mängud. Jaa, sul taasto mäng oli kuulda ja viiul jäänud klaverivarju. Publik võttis kontserdi väga hästi vastu, plaksutati välja ka lisalugu, milleks oli selle õhtu esimene prantslane TPS-i kuuvalgus teatavasti siis nii Frank kui ka isa IN sündinud Belgias ja juhtumisi mõlemad samas linnas Lieezis. Ja see oli väga ilusasti mängitud just niisugune, nagu ta on, väike impressionistliku meniatuur. Sellisena ta kõlaski. Kontserdimuljeid jagas Riina Roolaid. Nüüd saab sõnajärje nelevasteinselt. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Maailma kuulas Milano La Scala laule, pärimaja on rahalistes raskustes. Ooperimaja kunstiline juht Stefan Listner avaldas hiljuti meedias artikli, milles väitis, et kui avalik rahastus ooperimajale veelgi väheneb siis on reaalseks stsenaariumiks see, et La Scala ooperimaja privatiseeritakse. Kui võrrelda laskaala praegust finantseerimise olukorda varasemaga, aga siis aastal 1998 tuli riigilt 61 protsenti toetusest ent tänavuseks aastaks on riigipoolne rahastus langenud 37,5 protsendi peale. Lindneri sõnul on mujal Euroopas ooperimajade riigipoolne toetus vähemalt 50 protsenti. Pariisi ooperis on see protsent näiteks 60 ja Viini ooperis 55. Stefan Lisznerdav välja ka, et võrreldes las skaalaga on aga veelgi suuremates rahahädades paljud teised Itaalia väiksemad teatrimajad. Jalaskaalat Mul polegi olukord veel kõige hullem. Mis Sakala skaala kunstilisi plaane puudutab, siis hiljuti kuulutas ooperimajaga välja järgmise hooajakava, milles keskendutakse peamiselt kahe ooperimaailma suurkujule Giuseppe Verdi-le ja Richard vaagnerile, sest mõlema helilooja sünnist möödub aastal 2013 200 aastat. Ja järgmise hooajakavas on kokku 15 ooperit ja kuus balletilavastust. Nendest kaheksa La Scala jaoks täiesti uued Reoroduktsioonid. Lavakardin tõuseb la skaalas järgmisel hooajal 280 korda ja näha ja kuulda saabupperit balletis Puunia kontserte, kooriteoseid ja kammermuusikat. Samuti toimub külaliskontserte ja näitusi ja hooaja 2012 2013 kavas olla skaala trupiga 23 etendus õhtut välisriikides nagu Saksamaa, Jaapan ja Hiina. Bostoni sümfooniaorkester sai aga viielt eraisikult hiljuti kokku 7,5 miljoni dollari suuruse annetuse ja annetajate nime järgi on ka nimetatud sealne sümfooniakontsertide saal end rahalisele toetusele vaatamata orkestrile probleemid endale peadirigendi leidmisega ja juba terve viimase aasta vältel, mil tervisehädade küüsis olev maestro jamslik vain orkestri peadirigendi ametist hobus. Orkester ongi alustanud uue muusikalise juhi otsingut, mis pole aga sugugi kerge ülesanne, sest tunnustatud dirigentide graafikud on broneeritud mitme aasta jagu ette ja uue juhi otsimine võib kesta mitu aastat. Bostoni sümfooniaorkestri mänedžeri Mark Walta sõnul sooviks orkester leida ka sellise peadirigendi, kes oleks ka suvise tänglbuudi festivali direktor. Ja orkester loodab, et tulevase peadirigendi jaoks oleks bostoni sümfoonia prioriteet number üks. Üks suuri favoriite uueks peadirigendiks oli veel hiljutigi Ricardo Shay end. Ka temal on terviseprobleemid ja seetõttu ei saada seda ametit vastu võtta. Tuleval hooajal juhatab Aga bostoni sümfooniaorkestrit 17 erinevat dirigenti, kellest ükski pole vaba, et bostonis peadirigendi ametit pidada. Nüüd aga uudiseid kursimaailmast Venemaal anti vaid nädal enne sündmuse algust teada, et rahanappuse tõttu jääb ära kärburis kuues rahvusvaheline Sergei Prokofjevi nimeline dirigentide konkurss. Konkursi toetajataks on alates selle rajamisest 1991. aastal Venemaa kultuuriministeerium ja Peterburi linnavalitsus ja viieaastase intervalliga aset leidev konkurss loodi Kohveri 100. sünniaastapäeva puhuks. Seni pole osalejatele ka 100 euro suurust osavõtutasu tagasi makstud, kuigi konkurss jääb ju ära. Loodetakse aga, et konkurss toimub siiski järgmisel aastal. Saksamaa plaanib. Aga rajada maailma ühe suurima rahvusvahelise viiuldajate konkursi. Nimelt kui tänaseni on maailma suurimad viiuldajad. Kursi Tšaikovski konkurss Moskvas, kuninganna Elizabethi konkurss Brüsselis ja Sibeliuse konkurss Soomes Sis Hannoveris toimuvat Josep Joachimi nimelist konkurssi plaanitakse parendada ja hiljuti anti teada, et selle kursi esikoha preemiaks on nüüd maailma suurim summa. Nimelt 140000 eurot. Lisanduvad kontserdilepingud ja ka rendileping kõrgetasemelisel kaudagniini viiulile. Josef imikonkursil võivad osaleda muusikud, kes on sündinud ajavahemikus 1984 kuni 1996 ja kurss toimub juba tänavu 30.-st septembrist 13. oktoobrini. Konkursi finalistidele valminud ka film ja nüüd lühiuudiseid pianist Franz esscobjemonteesi, kes pälvis tänavu ka BBC Music mäge, sünnib Breen ja parima uustulnuk ka kategoorias. Sõlmis hiljuti plaadilepingu firmaga naiivklassiks ja plaanis on üllitada kolm Plaati muusiku taustast nii palju, et aastal 2007 võitis Kesko peamonteesi maineka kuninganna Elizabethi-nimelise konkursi. Brüssel ja tema õpetajaks on olnud teiste seas ka legendaarne Alfred Brenner. Piemonte esi esimesel CD-l näiv plaadimärgi all kõlab DBŠ Mozarti looming. 70 aastaselt lahkus inglise tunnustatud klarnatistia dirigent Alan haka, kes oli Londoni filharmooniaorkestri orkestrantide õppejõud Londoni kuninglikus muusikaakadeemias. Tema algatusel rajati ka kuulus jooki vanamuusika festival. Ilmakuulus tšellist Heinrich Schiff, kes tähistas mullu oma kuuekümnendat sünnipäeva, plaanib aga mõneks ajaks lõpetada esinemised solistina, sest seoses pillimänguga on tal probleemid õlavöötme. Ka esialgu plaanib ta tegeleda rohkem korrigeerimisega. 87 aastane helilooja, dirigent berbulees on aga hädas silmaprobleemidega ja jätab Pariisis ja Brüsselis ära kõik oma külaliskontserdid Londoni sümfooniaorkestriga. Puleesi asendab ungarlane Peeter Etvas. Barcelonas hakkab aga labajaatada priisi nimeline Tänav kandma Schönbergi nime sest aastatel 1931 kuni 32 elas seal tänaval majas number 20 kas helilooja Arnold Schönbergi ise, kes ravis sealses kliimas oma astmat. Nüüd aga eestlastega seonduvaid uudiseid. Aprillis ilmus plaadifirmalt harmoonia mundi Arvo Pärdi autoriplaat nimega Kriaaters piiritus. Sellel musitseerib kauaaegne pärliteoste interpreet pool Silly järgus oma vokaalansamblitega FIE Through voissis ja Ars Nova Copenhagen. Samuti esinevad uuelt plaadil organist Christopher Powers proot, bänd ja Eesti kollektiiv, nüüd kvartett koosseisus Harry Traksmann, Juta õunapuu viiulil, Torsten joo vioolal ja Leho Karin tšello. CD-le on valitud Arvo Pärdi 10 teost nagu näiteks venic reaator Shalom, Most, Holy, Mother of kaad, solfedžo muuning, staar ja Stabat mater. Mis aga Arvo Pärdi loomingut veel puudutab, siis täna, 28. aprillil võõrustab BBC Ronja orkester Londonis külalisi ja esineb ka ise Arvo Pärdi loomingule pühendatud päeval mida täidavad nii kontserdid, filmi vaatamine kui ka vestlusring. Teatud ettevõtmine kuulub BBC muusikute ürituste sarja Touthal Imation, mille eesmärgiks on pakkuda publikule ühe väga pika päeva jooksul erisuguseid sissevaateid. Heliloojat maailma. Arvo Pärdi kõrval on esindatud ka sellised heliloojad nagu Jonathan Harvia Bratiin maraton. Päeva juhatab sisse diskussioon Arvo Pärdi muusikast ja pärastlõunal esitletakse Dorian suupeni 2002. aastal valminud dokumentaalfilmi Arvo Pärt 24 prelüüdi. Ühele Muugale. Toimuvad ka kaks kontserti, mille põhirõhk on koorimuusikal. Eestlaste plaadistustest aga veel nii palju, et Argentiinas ilmus heliplaat Rene eespere ja Arvo Pärdi helitöödega. Tegemist on Argentiina kitarristi Esteban Kolutsi kitarrimuusika plaadiga, mis kannab nime pakkisin Haelans. Paadile ongi salvestatud põhiliselt Eesti muusika CD-ROM kitarristi seaded Arvo Pärdi klaveripaladest, Aliinale variatsiooni tariinus ka tervenemise puhul ja Anna-Mariale. René Eespereteosed muutus evakatsiotactussensus imutatsiajastaminis. Lisaks muusikale leiab CD-plaadilt mullu kevadel Tallinnas salvestatud videointervjuu helilooja René Eesperega Eesti muusika kõrvale mahutatud ka Bulgaaria helilooja Athenas korkuzonovi ja taanlase pents söranseni teosed. Lõpetuseks uudis noorte muusikute tegemistest. Eesti muusika ja teatriakadeemia viiuliüliõpilane Marika Group võitis Armeenias 11.-st 14. aprillini toimunud neljandal rahvusvahelisel noorte muusikute konkursin renessanss Grand Prix esimese preemia keelpillide kategoorias. Konkursil osalesid pianistid, keelpillimängijad, puhkpillimängijad, kammeransamblist, lauljad ja džässmuusikud ja seda neljas vanuserühmas. Marike Grupp lõpetas möödunud aastal Tallinna muusikakeskkooli ja õpib praegu Eesti muusika- ja teatriakadeemias professor Mari Tampere pes rootne viiuliklassis. Marika truup osaleb ka tänavu kevadel klassikaraadio poolt korraldatud sarjas. Klassikaraadio tuleb külla. Klassikaraadio live jazzkaarest. Veel viimaseid päevi kestab festival Jazzkaar. Üks esimesi kontserte, mille salvestas klassikaraadio, oli 21. aprillil toimunud Tõnis Mägi bluus. Kuus. Tõnis Mägi rõõmustas seekord kuulajaid bluusikavaga. Laval olid koos Tõnisega ansambel Muusik Seif ning noored otsa kooli bigbändi muusikud Siim Aimla juhatusel. Kommentaari andis Tõnis Mägi. Tõnis Mägi, mis tänasel kontserdil kõlab, kas ainult teie lood või mõned muud ka? Oh, ei, oh ei, et siin on igasugust igasugust muusikat, on, on öelda bluusiklassikat laule, mida kunagi laulnud, minu lemmikud Tšehhis Braun pluusi ja ütleks, tegelikult pigem võib-olla Kooli Sauli klassika, mis iseenesest on ju kanakojale bluusil põhinev ja siis on, mis veel, ma mõtlen kella, mõned sihuksed välja, ma loodan veel, mis anneteks silmi, klišee lugu. Aga ülejäänud jah, suurelt osalt on minu enda lood. Aga kokku panite, mille järgi te valisite need jazzkaarel siin esitada? Möödunud aastal oli, oli haapsalu pluus, siis kui mulle tehti ettepanek, võiksin, võiksin teha bluusikava, mis Maximatamis lugusid mul on, mis on bluusilikult, ütleks niimoodi seal sellise, sellise temperatuuriga sellise mingi valuga nagu bluus on. Ja siis ma leidsin need lood oma oma loomingust üles, panime kokku ja nüüd tänavaid on veel veel paar täitsa uut lugu, mis on esiettekandes kolm lugu vist isegi muus. See on Alliksaar teksti peal. Siis on Laden Leedanud Champs, Fenton ja muusika on ka minu oma. Ja, ja iseloom, mis on nii muusika kui kui pekslemine oma. Aga seadete autor, olete te ise või on siin abiks olnud? Kõik mis puudutab, puudutab Brassi ehk Vasa rühma, siis on on teinud teinud väga suure töö ära Siim Aimla. Sest et nad on otsa kooli kümneliikmeline brass. Seda on teinud Aimla. Ega siis muud salongid on suurelt, osalt on proovides tekkinud see materjal on olemas, nii nagu tihtipeale on sellise muusikaga, et vaatame, kas sobib nii või naa. Ja Need on kaks lugu, nendest iseloom näiteks saamid on, andsin Elmo värgile kitarristi, lähed koju ja siis ema ütles, et näed, ma mõtlesin mingi sellise asja välja ja see mulle väga meeldis, nii et on suurelt, osalt on jo enda enda niimoodi kollektiivne töö, kollektiivne looming. Siinega kuuleme Guido Kanguri emotsiooni pärast kontserti. Fantastiline oli fantastiline ja väga puudutav ja ja nii liigutav puudutavaid korduvalt tuli silmi pühkida. Ma võitsin kõiki, nii positiivse vastaja fantastilise elamuse saanud siis sa tegelikult oled sõnatu. See kõige siiram, kui ma ütlesin, et ma sõnatu tegelik Tõnis Mägi kontsert bluusmoos on klassikaraadio eetris 18. mail kell 19, null viis. Möödub. See laul. Minu rännu syyron laulaule. Pärast esisofteisis kontserti jäi aga mikrofoni, et Siim Aimla Ma alustaksin võib-olla sellest soojendusbändist ootamatult. Sooloartisti Kristjan Randalu, kelle peale võib alati kindel olla, kelle olukord oli sedavõrd lihtsam, et ta oli ootamatu ametist ja kuna ta on niivõrd suurepärane klaverimängija, ta mängis üksinda siis oli temaga heliga kõik korra seda, see oli suurepärane, kui laval on neli bassist jaoks trumme ja kõik on head sõbrad. Seal on väga raske kriitiline, ma nägin, mängib väga hästi, aga ma pean kahjuks ütlema, et tänane kontsert läks suurel määral helinahka, selle tagatud, see kontseptsioon oli ehitatud üles natukene kolm baskid, rahvuslus, kontrollid natukene Hockilikumale ädituudile. Ja kui ma kuulan ikkagi trummi täiti ainult akustiliselt, midagi on lahti ja lisaks ei olnud see balanss väga hea. Loomulikult ma sain aru, et kõik on Karaliseeringute lood on hästi tehtud, nad mängisid kõik tõesti väga hästi ja, ja vähemalt oli hea näha, et nad ise nautisid. Laval tegid, see on alati vähemalt pool võitu. Aga siit oleks seal on lihtsalt niivõrd palju rohkem energiat välja. Kui sa nüüd küsid, siis ma pean olema aus, aga loomulikult on projekt iseenesest on tore ja eriti tore on see, et Eesti of Peipsis on ajas muutuvad, need passiässad muutuvad ja mai jõgi, noor tudeng Rootsist, eks ole, kes on ka väga heaks saanud võrdsele tasemele meestega seal noh, iseenesest on see projekt väga tore ja mulle kõik sellised eripärad projektidega meelde oled ikkagi nagu ma ütlen neile aitäh ikkagi. Aga mis on sinu siiani kõige suurem elamus? Kas need, et kui sa ise oled laval, oled sa midagi kuulnud? Ma tegelikult ootan järgnevat nädalavahetus suure põnevusega, ehk siis Jan karbacheckit, eks ole, ja, ja bränju Hewist, et neid mootoriga kõige suurema põnevusega mul seni on läinud, natukene, ise proovi tehes ja Päeval huilates toodetavatest nädalavahetus paneb väärilise lõpetuse paugu festivalile. Bassimees Toivo inte, mis mulje Läti seisi saab, teises kontsert, mis just äsja lõppes? Mul oleks olnud väga hea mulle sellepärast, et et selline nooruslik Türgi ja väga head saated olid, eriti mulle meeldis Peedu kassiluga, seal oli dünaamikut, seal oli, seal oli kõike, seal värve ja ülesehitust. Tekkis ka tunne, et haarad, sisepassi läks kaasa. Ma mõtlesin ka, et võtan Zapaga. Ei, väga ahvatlev oli küll ja isuäratav paar aastat tagasi oli, oli Borjad, seal oli Marcus Miller, essanlik Laak, Viktor, ootan siis ma pean ütlema, et ega see nüüd ei olnud sugugi kehvem ja mul on väga hea meel passinasteni fantastilise tasemele ja sellise vabaduse ja erilise rõõmu õla. Nii et meil on praak, võib öelda, et ka väga hea basse mängijate tase. Jazzkaare teemal ka jätkame. Stuudios on džässiajakirjanik Ivo Heinloo, kes jagab muljeid festivali kontsertidest. Ma olen käinud juba tõesti päris mitmel kontserdil tänavusel festivalil ja üldmulje on väga positiivne. On olnud mõningaid ansambleid, kes on tõesti mõjuvad väga eriliselt ja on olnud mitmeid väga huvitavaid üllatusi just Eesti projektide koha pealt, ma pean silmas. Ma arvan, et kõige positiivsema mulje jättis mulle Oleg Pissarenko bänd, kes esitles kumus uut plaati, mille pealkiri on selline natuke salapärane, müstiline, kes sa oled? Mis on, jätkuks nende eelmisele helikandjale prii lapse ilm. Ja tegelikult nagu ilmselt paljud just Tallinna inimesed ei olnud ka mina väga kursis varem Pissarenko heliloominguga, sest et põhiliselt on viimastel aastatel tegutsenud Tartus ja ta natukene jäänud nagu kuidagi kõrvale sellest meie pulbitsevast pealinna ja elust. Aga ta teeb tõesti väga huvitavat muusikat ja tal on ka bändis väga tugev koosseis. Paljuski selle helipildi kujundab ka klahvpillimängija Raun Juurikas, kes katsetab elektroonikaga. Ega meil ei ole tegelikult selliseid pianistide väga palju Eestis, kes tõesti julgeks igasuguseid elektroonilisi vidinaid ja võimalusi, mida pakuvad sülearvutid ja muu taoline tänapäeval nii oskuslikult ära kasutada umbes nii nagu võib-olla lihtsalt oh seda teeb praegu Norras ja Raun on kindlasti üks sellistest väga põnevatest noortest talentidest ja tuleb kiita kindlasti ka trummar Ahto hapneri mängu kogu rütmisektsioon siis lisaks ahtab neile ka mihkel, märganud bassil sai oma ülesandega väga hästi hakkama. Sest et need rütmid, mida Pissarenko muusikas kuuleb, on kohati tõesti väga aeglased. Heli võib alata väga vaikselt, just nagu muusika algaks eikuskilt ja siis paisub kuni väga sellise võimsa isegi natuke, võib-olla sümfoonilise kõla, nii et tegelikult dissaarenko kontsert oligi üks suurimaid üllatusi mu jaoks. Kas on ka olnud üllatusi välismaiste esinejate hulgas? Jah, et noh, teadupärast ei ole ju läinud tänavusel festivalil kõik täpselt plaani kohaselt, sest koguni kaks peaesinejat jätsid erinevatel põhjustel oma kontserdi ära, et ega ootamatuste eest ei ole keegi kaitstud ja kui heads kare avapeol esinema pidanud maalid kuulsale duo-le, Amatooja Mariam leiti väga kiirelt täiesti võrdväärne asendus ja ma usun, et paljud olid isegi rõõmsad, et esines selline afrobiite ja moodsaid tantsurütme segav kollektiiv nagu sapp mama siis ka Christian Mettaid kontsert jäi ära, kuna Mcwaidi bänd ei pääsenud Poolas õigeaegselt lennuki peale, kuid mingis mõttes võib ka leida selles isegi midagi positiivselt selles mõttes, et meie bänd, meie passimises kostanud ansambel esisofeissis, kes pidi olema soojendaja kujunes tegelikult sellisel kummalisel kombel õhtu peaesinejaks. Ja tõepoolest pakkus ka erilise muusikalise elamuse, et, et iseenesest selline formaat. On üsnagi harjumatu, kuna ei ole palju bände, kus oleks laval rohkem kui üks bassimängija aga seekord oli neid seal koguni neli. Tõesti, vaat kõlasid väga hästi kokku ja kogu see kontsert oli, oli väga hästi üles ehitatud. Aga mis puutub võib-olla välismaistes esinejatest, siis tegelikult ju palju tipphetke on veel tulemas. Aga siin neljapäeva õhtul esines Ameerika uue põlvkonna jätsiässade üks tuntumaid nimesid Rudress, Mahan, tapa. Ta on India päritolu, kuid peab ennast kindlalt Ameeriklaseks. Ja kuigi see India mõju on tema muusikas tuntav, on ta ise pigem öelnud, et ta on kasvanud üles ikkagi puhtalt Ameerika džässitraditsiooni peal, kuulates Jon kontreini ja teisi suurkujusid. Ja oma ansambliga, kus ka kõik väga võimekad muusikud ta esitles plaani Läti, mis ilmus tal eelmise aasta lõpus mille nimi oli Samdi. Mis on siis selline moodsas võtmes pisut võib-olla Jevgenile ja maailma muusikale lähenev helide maailm, kus siis tõesti liikmed ansamblis demonstreerisid ka Virt tossust oma pillidel ja eriti tähelepanu väärne oli, et bassimees Ritz Braun kes ilmselgelt vaevles teatud mõttes sellised mingite väikeste terviseprobleemide käes, mis oli ka näha. Kuid sellest hoolimata suutis ta ühe vapustava bassisoolo mängida, nii et see juba näitab enda meesteklassi. Milline peab olema üks džässikontsert, et see oleks hea, mis paneks ennast kuulama ja haaraks kaasa. Ma arvan, et see kehtib igasuguse muusika puhul, mitte ainult džässi puhul, et muusika peab pakkuma mingit emotsiooni ja samas olema tõesti uudne midagi sellist, mida pole varem tõesti kuuldud või võib-olla ka siis, kui mingisugust hästi vana materjali mängitakse uudses võtmes. Too ongi raske tänapäeval öelda, kust lähevad esiteks piirid erinevate muusikastiilide vahel ja ma usun, et Ta ei tasukski võib-olla sellest džässi idioomist nii väga kinni hoida, et tegelikult muusika kõneleb enda eest ka ilma igasuguste stiili nimetustega, kategaliseerimisetu. Täna on laupäev, millistele kontsertidele sa veel soovitaksid, klassikaraadio kuulajatel minna kindlasti. Täna õhtul esineb Nokia kontserdimajas Jon kalale, kes on Eesti publikule juba tuttav, mitmeid kordi siin käinud ja seekord on ta pisut teistmoodi bändiga, mis tegelikult on ka juba väga pikalt kokkumänginud. Kus on tema vana kolleeg Rainer pööning Hous siis on seal veel kurtu, kes käis Viljandi folgil eelmine aasta ja ma usun, et kõik, kes seal kontserdil viibisid, teavad kuuldud, tuleb kindlasti minna vaatama ja kuulama. Ja bassil juri, Daniel. Ma usun, et jällegi mitmekülgset kava saame kuulda. Kui karbolekki on seostanud sellise põhjamaise saundiga, siis ilmselt ta suudab meid kindlasti kontserdil nii mõneski mõttes üllatada. Aitäh Ivo Heinloo ja mõnusaid džässielamusi. Siin kuuleme veel katkendit Oleg Pissarenko kontserdist, aga pühapäeval on klassikaraadios viimane otseülekanne jäts kaarelt. Paviljonis esinevad siis Fääri saarteni ning Eesti muusikud vaid 23 aastane lauljatar Eiver ja bassimängija Mikkal black ning tänavuse Elioni džässipreemia laureaat, saksofonist Villu Veski koos oma Nordic Sound ansambliga kuulmiseni pühapäeval kell 18. Ja heliga ja jätkub järjehoidjaga. Sõna saab Tiia Järg. Järjehoidja. Eneseväljenduse tung pole kunagi nii pingeline olnud kui praegusel ajal, samuti pole varem nii teravalt tuntud, et kõike ei saa kunstis väljendada. Siit iroonia vormivõimetuse üle. Siit halastamatu vormi vägistamine ja ühtlasi vabastamine. Värvid vabastatakse esemete orjusest, joontele antakse ise elamise õigus, sõnad vabastatakse mõistete surnud massist. Neile antakse kõlaline lennuvõim. Muusika jääb ainult sisemise tundeelu vahetuks tõlgitsejaks. Ses suunas areneb praegu otsimine. Siin on peidus kal tuleviku kunsti eod. Seda lähemal tunduvad üksikud geniaalsed loojad, kes oma revolutsioonilise käega halastamatult lõhuvad takistusi, mis nende vaimule päitseteks tahavad olla. Traagilised kangelased, keda omal ajal ei taheta tunnustada ja keda siis, kui seda juba kõik teevad omaks, tembeldatakse. Need mõtted tulevad pähe, kuis kreabini surm meelde tuleb. Patenteeritud muusikud kahetsevad, et niisugune talent, kuis kreadmin, vale teed olevat läinud. Teised katsuvad ta julgeid samme sellega vabandada. Et ta oli alles noor ega osanud ennast veel leida. Krabin oli peamiselt pianist ja valdav enamik ta teostest on kirjutatud klaverile ja need on maha arvatud 10 sonaadi lühikesed, kokku surutud etüüdi, poeemi, prelüüdid, masurkad. Keegi ei ole nii palju muusikalist sisu pakkunud ühel leheküljel, kui tema oma ihaga saatanliku poeemiga, süngete leekidegatiivustatud poeemiga, nüanssidega ja nii edasi. Just kirge, tumedat ja sünget tunneb ta teostes kas kokkusurutuna ning äärmist mahedust hõljuta panna või siis lahti pääsnuna ohjeldamatuna, metsikult üle hingeväljade sööstlana ja ikka valitsevate teostes. Kontrastid, mis aimu, annavad ta hingetu taalsusestiangeniaalsusest kord valusalt hellad paitavad meeleolud kord esile paiskunud närviliselt tuhkav jõulaine must ja kohutav, nagu kosk. Kuuldud katkend pärineb Johannes Semperi sulest ja on kirjutatud 1915. aastal Aleksander kreabini ootamatu surma puhul. Asjast huvitatu leiab essee Semperi mõtterännakute esimeses köites. Nagu ka järelehüüde kolm aastat hiljem Kloot püssi lahkumise puhul. Kuupäev, 27. aprill on osutunud surmapäevaks paljudele, kelle tegemistest teame ja hoolime. 1915 Screabin 1931, Peeter Rammul. 1992 üks Oliviemmess jään. 2002, maalikunstnik Jüri Palm 2004 folklorist Vaike Sarv. Miksis Semper järsk Reabin. 1915. aasta kevadel oli Johannes Semper Pärnus, eesti koolis Seltsi progümnaasiumis prantsuse, ladina ja eesti keele õpetajaks. Pärast ülikooli keeleteaduskonna kursuse lõpetamist Peterburis 14. aastal suvel puhkes ju esimene maailmasõda, tuli Semper kodumaale, et aasta pärast jätkata õpinguid Moskvas, Polütehnilises Instituudis arhitektuuriteaduskonnas. Johannes Semper. Mida täisealine eestlane temast teab või mäletada tahab? Tan Artur Hanegeeriga ühevanune. Ta sünnist möödus 22. märtsil 120 aastat ja ta surmast veebruaris 42 aastat. Vähemaks hoopis väheks on jäänud temaga kohtunud, kuid aeg-ajalt tuleb kellelgi meelde Peruu kirjutanud teksti laulule, mis valiti Eesti NSV hümniks või romaani punased nelgid ja selles suunas võib karistamatult Clartsatada mingi põlastav halvustava repliigi. Et lõppude lõpuks ta oli ennelkab Beliige alates 1940.-st aastast. Ta oli sõda kuni 1950. aastani, siis heideti Semper parteist välja süüdistusega kodanlikus natsionalismi kosmopolitismi formallismis. Loomulikult arvati Semper välja NSV Liidu Kirjanike Liidu liikmeskonnast ning eesti kirjanduse ajaloo lehekülgedelt. Semperi kui tõlkija nimi kustutati väliskirjanduse tõlketeostest, tühistati filoloogiakandidaadikraad. Semper oli siis 58 aastane. Oli saabunud aeg, kus terve Semperite perekond ellast tütre Lilian Semperi muusikakoolist pendiumist sest Aurora Semper oli tagandatud õppejõu ametist Tallinna riiklikus konservatooriumis. 1951. aastal kirjutas NSV Liidu Kirjanike liidu peasekretär Aleksandr Fadejev, keda Nõukogude keskkooli kirjandusprogramm õpetas romaani järgi noor kaardivägi. Fadejev kirjutas kirja EKP peasekretärile Johannes Käbinile, kirjutas pika kirja, mis algab nii. Lugupeetud seltsimees Käbin, palun teie korraldust, et Eesti Kirjanike liit ja Eesti ilukirjanduse kirjastus ei teeks Johannes Semper-ile takistusi kirjanduslikus töös ja uute teoste avaldamises arvestades seda, et tal pole praegu mingeid sisse tulla, kuid võiks ilukirjanduse kirjastus anda talle võimalusi prantsuse klassikalise kui vene, klassikalise ja nõukogude kirjanduse tõlkimiseks. Kuna Semper valdab prantsuse ja vene keelt, palun teid väga tema asi eraviisiliselt nii korraldada, et Eesti Kirjanike liit ja ilukirjanduse kirjastus võtaksid tarvitusele vastavad abinõud. Se Fadejev kiri oli kirjutatud ajal, kui Fadejev veel ei teadnud, et Semperi vastu tõstatatud süüdistused olid kuritahtlikud märgib Fadjeevi kirjade teaduslik kommentaator. Semper rehabiliteeriti 1955. Muide, Falldeeeff lõpetas järgmisel aastal oma elu enesetapuga. Aga need faktid ei ole kuidagipidi vist seotud. Usun, et paljud kuulajad on mõnd maailmakirjanduse tähtteost lugenud just Johannes Semperi tõlkes. Victor Hugo jumalaema kirik Pariisis Emil Zola söekaevurid. Skandaali punane ja must. Bocaczyodecameroon on tõenäoliselt ainus nimetatutest, mis on valminud meile olulistel kõnealustel aastatel. Aga muusika juurde jõudis Semper ise ja lapse eas Edasi kooli ajal iseseisvalt harjutades Pärnus kosti pere tiibklaveril. Hiljem Peterburis. Üliõpilasena ei elanud Johannes Semper kunagi korteris, kus polnud klaverit. Usinasti IGA PÄEV Hanoni harjutades ja oma pead noote uurides jõudis ta selleni, et võis iseendale oma lemmikuid šopäänis kreabinite püssid mängida. Abikaasa Aurora Semper on meenutanud. Ta tundis hästi tollal moes olevaid asju. Uute teoste sõrmitsemine oli talle suureks rõõmuks. Seepärast muretses ta endale paljunud aitäh. Abielludes kinkis ta mulle haka pianist olin ju mina, mitte tema kogusk Readmini. Ja vahel mõtlen, kui palju võlgneme Semperile tänu temale, kes ta oli kõige haritum Johannes Varese valitsuses. Et Jaroslavlis Eesti riiklike kunstiansamblite direktorina Eesti kultuuriinimesi koondades ja elus hoida püüdes andis ta sõja järgselgi aastail sisuliselt pea peale keeratud uuele kultuuri ja hariduspoliitikale kultuuri ja haridusministrina otstarbekuse piirides. Uue suuna. Järjehoidjat toetab Eesti kultuurkapital heligaja. 28. aprilli helikajale tegid kaastööd Igor Karsnek, Martti raide, Riina Roolaid, Ivo Heinloo, neleva Stein feld ja Tiia Järg. Helioperaator oli Helle Paas. Toimetas Karin koprakaja.