Otsustanud eilse unustada ja homsele mitte mõelda, sõidad sa taas kord mööda vapustavalt maalilist Prantsusmaa Vahemere rannikut või on siin pikk ja õnnelik, igiroheline ja õitsev ning muudkui kestab ja kestab. Suved ja talved, sügised ja kevaded tulevad ja lähevad, aga siinsed paigad lähevad ikka lahedat ja rõõmsat probleemideta elu. Nii tundub see sinu meelest olevat, sest sinu jaoks tähendab siin veedetud nädalake vaid üht pikka ja pidevat pühapäeva. Pöördugem seekord rannikult maalilisele mägiteele, mis viib kümmekond kilomeetrit sisemaale Provansi kauneimaks väikelinnaks kutsutud sajand pooli ilusat pühapäeva, mis muud. Vikerraadio Helgi Erilaid ja jugade algas Aja jälg kivis. Ma. Ei. Kannata. Prantslaste elurõõmsate šanssioonide aeg oli veel kauges määramatus tulevikus, kui siinsetes paikades ühtteist sündima hakkas. Juba pale, oliitikumi aegseid koopaid on praeguse sajand pooli mägises piirkonnas avastatud, kuid Vahemere ranniku varasemat ajalugu arvatakse aega 1000 kuni 600 aastat enne ristest, siis elasid siinsetel aladel liguurid. Aastatel 500 kuni 400 enne Kristust hakkasid kreeklased rannikualale praeguse antiibi niši ja Monaco kohale oma kaubasadamaid rajama. Samal ajal jõudsid põhja poolt kohale keldid, kes segunesid liguuridega. Aastal 122 enne Kristust hakkasid tule roomlased, kes muutsid siinsed alad vägeva Rooma riigi provintsiks Pravintsija Gallia narmonen. Siis arvatakse, et siit ongi pärit piirkonna praegune nimi Browaans. Julius Tseeserise oli oma vägede eesotsas vallutusretkel 58 kuni 51 enne Kristust, aga nagu teada olnud ka vägev rooma riik, igavene. Sajandil Läänegoodid jabur kujundid vallutasid Pravansi, seejärel tekkis siin frangi riik ning kristlus jõudis ka siinsetele aladele. Sajandi esimesel poolel algas siinsele mererannikul saratseenide aeg. Sellist nimetust on siinkandis harjutud kasutama nii araablaste, berberite, mauride kui türklaste puhul, kes ründasid neid alasid kuni 18. sajandini välja. Pravanssi püstitasid saratseenibki kindluse ja rüüstasid ja põletasid ümberkaudseid asulaid ligi paarisaja aasta jooksul kuninud lõpuks maalt välja suudeti ajada. Samas olevat nad kohalikele elanikele õpetanud, kuidas ravida haigusi ning milleks kasutada vaiku ja korgitammekoort. Siinne piirkond arenes siis välja pika ajavahemiku jooksul Rooma impeeriumi langemisest. Kuni 15. sajandi lõpuni tekkis hulkme kee külasid looduslikult kaitstud paikadesse madalamatele, künka tippudele, seljandikele, heastmelistele, terrassidele. Need külad kindlustati embritseti kõrge müüriga, sest alati tuli sissetungijaid kaarte. Üks selliseid mägikülasid oli ka sant pool, mida on hakatud kutsuma saanud pooldevaans lähedal asuva linnakese järgi, et vahet teha. Prantsusmaal on veel vähemalt üheksa saanud pooli nime kandvat paika saanud pold. Evans ümber ehitati tugev ja kõrge müür, sest küla seisis üpris Itaalia piiri lähedal ning piiri oli vaja kindlustada. Kuningas Francois esimene ei tahtnud aga ainult piiri kindlustada. Ta jätkas oma eelkäijate alustatud Itaalia alade vallutamist ning võitles Haabsburgide Karl viiendaga ülemvõimu pärast juba kogu Euroopas koopas. Francois esimene tegi San poolistama kuningliku linna, lõhkus maha 15. sajandi müürid ning laskis ehitada uued ja tugevamad kogu linna ümbritsevad kaitsevallid, et vastu panna võimalikele pakutele ida poolt, kus seisis Savoia hertsogi valduses, läheb nii sihikindlus. Niisiis 16. sajandil muutis vanal krabüüril valget kallite tikanditega keepi ja kalliskivide ning sulgedega ehitud musta kübarat kandev habemik François esimene sajand. Elu täielikult. Väikesest mägikülast sai kindlus kivimüüride vahel. 700 elamut lõhuti maha kindluse müüre torne püsti panna. Kodutuks jäänud inimesed lahkusid, saanud poolist, rajasid lähedusse uue asula. Linnakese sõjaline tähtsus püsis kuni Napoleoni aegadeni läbi lahingute ja ülestõusude, millest Prantsusmaa ajalugu nii rikas on? Nagu prantsuse šansioonid, nii on ka Sampoldewans läbi aegade oma ajaloolise näoalal hoidnud. Muidugi on aeg siin mõndagi muutnud, kuid ta on jäänud väikeseks maaliliseks keskaegseks linnaks oma ime kitsaste tänavate ja munakivisillutisega. Seistes mägisel maaribal kahe sügava haru vahel. Sõidnessist Sämbooli umbes 18 kilomeetrit juba see on elamus. Tee siugleb, jalutus, Rockleb, ühel pool on kaljusein, mitte liiga järsk, teisel poolorg, mitte liiga sügav heledad villad rohelistel mäekülgedel ja tippudes tibatillukesed nagu tikukarbid, meeletu lainetav rohetav avarust, kuni silmapiirini. Väikesed külad, orgudes heledad majad, punased katused, kirikud ja keset linnad, millest me läbi sõidame. Maja seinad ja müürid täis lokkavaid, sügavlillasid õisi, kõrged mustjad, Maiesteetlikudki pressid, palmiokste lehvikud, palju palju tundmatuid puid ja põõsaid ja õisi ning üle kõige halastamatult kuum Browanssi päike. Pole ime, näed siin maalinud kunstnike pildid. Nii reeded ja ergavad on seal ereda ergava valguse, maa, vaasi, kindluse, müüride ja sõjaväeinsenerimarssal. Markivomaan kirjutas 1701. aastal Lui 14 10.-le. Santoli päike on kõige kaunim kogu Browamsis ja just siin kasvavad kõige paremad apelsinid. Poeet Jacques pre väär, kellest sörgia inspur laulis armastanud ka seda paika ning ta polnud kaugeltki ainus. Bussiaknast on saanud pool esmalt üks lamedavõitu punakat katustega, astmeline kivihoonete kobar kaks torni keskel ja kõrge kivim ümber kaunis kui kangastus rohelise künka tipus. Maanteel jääb lõpuks uhke kaare ja sa oled selle kangastuse keskel. Päikeselises väljak õitsvad põõsad, majade heledad kivised seinad ja siin samastutavai tähega hoone väga tähtis võõras linnas, sest siit antakse infot ja linnaplaane juhatatakse kätte õige teeots, mis viib kõigepealt aitäh kuldsõduri võõrastemajast. See hoone seisab rohtunud aias õige pisut mäkke tõusva tänava ääres. Suur kivist tuvi, eesõue katusel pole enam kuldne ja puuribidest aknaluugid pole viimasel ajal värvi näinud. Tuleb meelde foto ühe selle hoone rõduukse ees, tugitoolides istub kaks noort inimest, kaks väga kuulsat prantslast. Filmistaar Simons, ore ja laulja ning filmistaar Montaan. Nad on äsja abiellunud ja veedavad siin Prantsusmaa kauneimaks väikeses linnas oma elu kaunimaid päevi pärast esimest kohtumist siinsamas sämppoolde vaasis. Oma mälestustega raamatus kirjeldab hirmantaan esimest kohtumist Simoniga ühel täiuslikult ilusal päeval. 1949. aasta suvel on eredas päikese helgis kiiska tõuvanad majad, mille kivikatused läigivad nagu soomused ja künkad ümberringi. Seal Ravans, kus tuul puhub nii vaikselt, nagu kardaks ta midagi liigutada. Keset õue seisab noor naine ümbritse tõttu huvidest. Tema juuksed on uskumatult heledad. Ta kannab siniseid pikki pükse ja lahtise kaelusega pluusi. Naeratab nagu naeratavad tüdrukud vanade Itaalia kunstnike maalidel. Tean, et tema nimi on Simon siiniore. Ma ei tunne teda ega pole näinud ühtki tema filmi. Ometi tean, et lähen kohe tema juurde, et öelda talle kaks-kolm ükskõik millist tähtsusetut lauset püüdes tuvisid mitte eemale peletada. Kakskolm lauset, et ta minu poole pöörduks. Niimoodi kirjeldades Irmontan oma mälestustes esimest kohtumist Simoniga Provansis. Kuldsed huvi võõrastemaja basseini ääres Leenoventurra tuntud itaalia näitleja, poeet Jacques Pravaar, Leenrano Roger Moore, Donald Sutherland, terve tähtede paraad kõndinud siinsetel tänavatel istunud tänavakohvikutes ja restoranides pidanud naljakate ärataja fantastiliste kostüümide pidusid. Evil polnud väga kaugele minna, et jõuda päris kindlasti maailma kuulsaima lepetanki mängimise platsile. See on see prantslaste mängus mehed suure arutamise žestikuleerimise saatel. Tall kuule väljakule heidavad ette tanki mingid ja selleks Liivil vajavaid üle avastada kuldsest tõbist pisut edasi. Iidsete varjuliste Plataanide all seisabki see suur liivane väljak ümbritsevates kahelt poolt valget terrassiga kohvikunurka. Seal laudade taga istuvad siis mängu pealtvaatajad. Kohviku terrassil istudes oskan kujutleda iiris sellel väljakul, sest olen teda siin näinud muidugi taas foto. Üleni valges seisab hallipäine Montaan koos teiste mängumeestega ja uurib kuidas need metallkuulid seal väljakul siis parasjagu lamavad, sest hetkel pole maailmas mitte midagi tähtsamat. Foto on tehtud 1991. aasta suvel. Iivi viimasel suvel. Simon oli juba kuu 100 aasta eest lahkunud. Inimesed kaovad, paigad jäävad alles, kõik on täpselt samamoodi, ka nüüd päike paistab. Plataanid heidavad liivasele väljakule oma fantastilisi varje. Õitsvat pärnu Nad lõhnavad kui arust ära. Rahvas istub kohviku terrassil, mehed asutavad end petanki mängima. Ainult pika ja rühikatiiv Montaani pole nende seas. Putitnud ši köögi pooleni tööli üht koonessubli. Aga me pole päriselt veel linna sisenenud siis müüride ja tornidega piiratud keskaegsesse sajand pooli läbi keskaegse värava. See on siinsamas kuninglikuks väravaks kutsutud. Kivine tee, kividega palistatud väravakaar, rohtu kasvanud müüris. Hämar jahe võlv, oleneb päikesepaistesse ja äkki leiad sind muinasjutust, tõenäosust või on see kõik tõesti päriselt kitsad tänavad kõrgete vanade seinte vahel, uste võlvkaared, kõrged aknad, kõigil ilmtingimata puu varbades puugid, sest see on ju lõunamaa kümnekonna kilomeetri kaugusel Vahemerest vanadena tunduvad sepislaternad tänavaservad, aknalauad tillukesed sepis rõdud täis rohelust ja eredaid õisi. Heade kõrged kivised, seinad kaetud veoletsete, roosade ja punaste õitega pärnade hullutav lõhn. Tänavad looklevad üles ja alla. Mõned neist on vaid kitsad trepid, kus kaks inimest vaevalt kõrvuti käima mahuvad ning avanevad äkki ootamatult tillukestena väljakutele, vanade purskkaevudega. Mõned on kui ümarad amfored, mille neljas küljes asuvatest avarustest vett niriseb mõned vaid kaunistatud veekraanid väikeste tahvlite küljes keset miniatuurset platsi. Kuid vesi ei nirisi iial maha, ikka nägusesse, kivist, veel nõusse või väikesesse basseinivesi on siin hinnaline, kirgas ja jahe ime, mis teeb värskemaks käed ja meeled selles tõenäoliselt 30-le taadile lähenevast kuumuses kitsaste tänavate ääres tillukeste kivi terrassidel. Väikestel väljakutel seisavad kohvikute värvilised lauad, toolid päikesevarjude varikatuste all. Reisipalun ja jäätis, siis on jõudu jätkata. Sampo Lõva on ei sarnane teiste väikeste Pravansse rannikulinnadega. Siinsetel vanalinna tänavatel pole üksteise kõrval müügilaudu Browanssis sinikollastes toonides terrakota keraamika ja kangastega. Kuid avatud uste taga on hoopis muud. Ridamisi kunstikauplusi ateljeesid närisid kuldse tuvi, kõrge kivimüüriga, varjatud võõrastemaja on kuulus ka seal elanud kunstnike poolest. Nimed räägivad, ise, mattis Monna vrakk, neraan Jõhvi trilja flaming. Meele ehk vähem tuntud nimi on Haimsutaja. Tema oli üks neist, kes 1900 kahekümnendatel aastatel selle võrratu paiga avastas ning maalis siin oma kuulsat puude pildid. Kui see sammud peatänava lõpuni, leiad seal Nissi värava linna müüri ja kalmistu kolmeastmelise terrassi. Hauakivid valged väikesed monumendid, valge väike vana kabel, pärjad, lilled, elupuud, Kepressid kõik otse kuuma päikese all ja sissekäigust paremal tuleb varsti nähtavale üle ilma kunstnikumajandusega lihaud lihtne valge hauakivi, millele külastajad juudi traditsioonide kohaselt Räikesegi veane asetanud. Pärast teist maailmasõda lubas prantsuse valitsus kunstnikel sämpolvanssi tõeliseks kunstilinnaks muuta juhul kui nad selle kannatada saanud paiga korda teevad. Keskaegne kindluslinn tehti korda ja seda hoitakse korras. Korras on vähe öeldud, seda hoitakse vapustavalt kaunina. Lausa kummaline, kui miniatuurne sõin, kõik on. Näib, et lõunamaa ergavas valguses polegi vaja suurte akendega roomikaid ateljeesid või kui nad kusagil ülakorrustel ka on, siis näha neid ei ole. Tänavate ääres on tillukesed poed täis pilte või skulptuure. Mõnikord on näha avatud ukse tagaruumi, kus kunstnik parasjagu töötab. Stiilide küllus on täiuslik. Tundub, et siit võib leida tõepoolest igasugust 20. sajandi kunsti pisut meeletust, spontaanne Hansest Fovismist kuni detailiderohke realismini välja. Eriti armsad on naivistlikud stseenid täpsed ja värvilised, peenelt välja maalitud elupildid. Galeriides muidugi ka müüakse pilte, kuid sa võid ka lihtsalt niisama minna ja vaadata. Ostjaid tundubki vähe olevat, kunstan kallis. Nii tore on otse tänavalt läbi avatud ukse väikesesse pilte täis ruumi astuda. Siin on portreed, siin maastikud, sinililled, palju lilli. Lumivalge ruum, täis õhkõrna sädelevat, käsitsi maalitud peent portselanitassid, vaasid küünlajalad, kujukesed värvilised ultramoodsad, skulptuurid oma kummaliste vormidega ei hüüa appi, nende keskaegsete kivimüüride vahel sobivad siia suurepäraselt. No ma ei ole kaugeltki asjatundja, kuid kindlasti pole siingi kõik kuld, mis hiilgab. Testivad triljet, siinsete väljapanekute seas vaevas, leidub, kuid mõne asja viiksid küll rõõmuga koju, aga Ivy ja sellest ei olegi nii kangesti kahjusestama. Elamused saab kuhjaga kätte. Ikka uued lei, kitsad kivised tänavad alla mäe käia ülesmäge kuna kivimosaiik jalge all laiade madalate astmetega trepid, mis on ju ka tänavad kivimüüride vahel nutika süsteemi abil viimase korruse akendest välja riputatud pesupilt, mis sobiks ehk apolisse, kui filme uskuda. Niimoodi sa seal siis ränded galeriides sisse ja välja, treppidest üles ja alla iidsete võlvide väravate alt läbi ja üks neist väravatest avaneb otse linnamüürile. Müüri äärde on tänav rajatud seda mööda kasutada peaaegu ümber kogu linnakese ja su ees on vapustav avar maastik mägede ja orgudega. Väikesed külad, siin-seal kirikutornid, maanteed. Su selja taga on kunagise Sand pooli kindluslinna osaliselt säilinud müürid. Nendega sobivad hilisemad kõrgemate hoonete seinad. Meerides on hästi kitsad aknad, küllap kunagised laskeavad. Ülalt ripub õitsvaid põõsaid ja lilli. Vahele jääb terrass, kus varikatuste all seisab restorane ja kohvikuid. Puude varjus keset lõputut rohelust. Siin ringi kõndides võiks arvata, et nii romantilist kohta nagu Sand pooldavans maailmas teist ei olegi. Aga need kaks torni seal linnakese keskel, mis juba eemalt silma paistsid, nelinurksed tornid, otsekui oleks neil Meie gooti kirikutest nii tuttav, terav kiiver pealt maha tõstetud. Noh, nad ei ole kaugel, siin pole midagi kaugel. Tõused kiviste fassaadide vahel, laiu trepiastmeid pidi mäkke, ongi su ees lihtne kivisein ning võlvkaare Kauks. Sajand pooli imetore algselt 12.-st sajandist pärit kirik. Kuid kunagisest kootikast põle pärast sajandite möödumist enam kuigi palju järel. Hoone võlvid ehitati ümber seitsmeteistkümnendal sajandil. Kõrval olev kellatorn sai valmis 1740. Kirikusse ees on päiksepaistest tulles väga hämar. Pikapeale silmad harjuvad. Näed kolmelöövi ja väikesi kabeleid, kus põleb hulganisti küünlaid. Vaikus, hämarus ja vana kirikukunst üksikute lampidega valgus vihkudes saanud pooli kirik võib uhke olla, siin on tõeline kunstiväärtus ehmedintorettomaal Aleksei Andrea pühaga tarinast ja meistri Veneetsia kooli kuldses valguses võidutseb Püha Katariina kurjuse jõudude üle kui tori nimaal näitab meile assiisi pühakut. Ning kirikus on ka seitsmeteistkümnenda sajandi itaalia koolkonna maale. Samast ajast on pärit pähklipuust kooripingid peaaltari juures. Sanbooli kirikuid. Avardeid on ime küll, läbi aegade alles püsinud. Browanssi kata Süüril lasuurrannikul on vaid üksikutel kirikutel nii õnnelikult läinud ning kui vastupidav, on ameti olnud nende ammuste meistrite kätetöö. Reliikviad, hoiukarbid, 12.-st sajandist Maarja kuju ning rist, mida kanti protsessioonidel läbi linna 14 10.-st sajandist. Kõik püsib. Ja kirikus on ikka jahe, vaikne ja hämar pühakute maailm kui väljaspool vahelduvad päevad ja ööd, suved ja talved aastaid ja aastasajad. Kuumal vara suvepäeval hansapoolil sulle ikka ja veel midagi pakkuda. Meeldi fond juhatavad sildid väljaspool linnamüüre juhatavad ikka mäest üles. Tänava varjulisel poolel on metsane parkija pole kõnniteed, sildid ja nooled näitavad, et astu, aga see asi on võssa. Nizzaile advast sõit, kuni su ees seisab iidse linna ilmest nii erinev moodne ehituste kompleks. Ja juba õues võib aru saada, et siin on tegemist vaid uue moodsa kunstiga. Marksaga Halley mosaiikmaja seinal, Miroo kummalised skulptuurid õues puude all. Ometi peened välja venitatud kujud, vraki mosaiigid. Emmeja markerid Meekt see oli rikas metseenide paar, kes soosis moodsat kunsti ajakunstnike leida neid õigeid, kes tõepoolest ka püsima jäävad, eks ole. Omamoodi seiklus ja risk. Eriti kui tegemist on ka ärilise ettevõtmisega. Oli niisiis grupp kunstnikke, keda Emex rahaliselt toetas, kelle töita ostis ning väljapanekuks koondas, kuid et ei sõlminud praaki komeetimirosha kallijagaltööriga iial mingeid kirjalikku lepingut vastastikusest usaldusest aitas kunstnikud olid vabad tegema kõike, mida tahtsid. Meetrid tegid sellist tööd aastakümneid. Nende grupiga ühines noori kunstnikke, kes tänu neile said välja panna oma töid Pariisis, Barcelonas ja New Yorgis. Kuid meie Margaret Mektil oli suur ja kindel unistus luua pooli oma fond ning tõeline moodsa kunsti muuseum. See oli esimene moodsa arhitektuuriga hoone Prantsusmaal meetide elutöö unikaalne paik, mille loomisel nende grupi kunstnikud kaasa aitasid. Siin on näitusehallid, suur õu, Aiad, raamatukogu terrassid ning kõikjal põnev, vaid moodsaid skulptuure, keraamikat, mosaiik, klaasseinu ja purskkaeve. See muuseum ja kultuurikeskus avati juulis 1964. Arhitekt Hozeelvi säält, kes projekti tegi, oli töötanud Pariisis kooslekorbu seega ning juhtinud Harvardi ülikooli arhitektuuriteaduskonda. Puuder varjus seisva meeti Fondi hoonete rajamiseks kasutas ta lihtsaid materjale, ühendas kivid ja käsitsi valmistatud tellised tsemendiga nägu tegid seda ka kohalikud ehitusmehed. Näitusesaalid seisavad erida tasanditel ning kogu madal heledatooniline kompleks lausa sulab loodusse sobides siia mägisesse maastiku, eksootiliste presside ja palmide ning koduste Pärnede hulka. Sama hästi nagu keskaegne müüride vahel seisev väike linn. Õnneks on maailmas kõige jaoks ruumi. Nagu arvata võis, tagasiminek mäest alla on hoopis lihtsam ja veel kord kitsad kivised tänavad kõrgete kivifassaadide vahel vao kübarapood, seda sa paremini märganudki, need on selge, kust kõik saanud pooli kuulsused oma naljakaid kübaraid hangivad. Need on naljakad, mõned lausa uhked õlgkübaralillede ja looridega. Pehmed valged kaabud, mustade lintidega, suurte lainetavat väärtega daami kübarad, kunstniku barretid, ruudulised sonid, igat värvi ja igas suuruses uuesti kunstigaleriid, tänavad täis päikest ja turiste. Kuninglik värav, kuldsed huvi, võõrastemaja ja Bethanki väljak. Õitsva puu varju saadetud buss tundub liiga vara kohale jõudvat alla ja üles mööda looklevaid nägis teed. Ja juba ongi sämpoldewansvaid väike kobarpunastel amedategadustega astmelisi kivimaju iidsete müüride vahel kaks torni keskel kaugel maalilise künkal. Aga sulle jäävad alles kõik need erinevad mälestuspildid ning väikelinnaplaaniga reklaamkaart, mis kutsub šanbooli külastajaid staaride fotosid vaatama. Kaardil tervitab sind noor musta smoking siia. Montaan, klaasike käes, tilluke, naljakalt lössi, läikiv torukübar, vasakule kolmule tõmmatud. See lavi aula. Aja jälg kivis.