Eestis linastub viimasel ajal väga palju uusi ja huvitavaid dokumentaalfilme ning täna kõnelevadki klassikaraadio stuudios kolm dokumentaalfilmide režissööri Madli Lääne oma uues dokumentaalfilmis saarte värvid. Manfred Vainokivi dokumentaalfilmist Baskin ning Mariannakaat dokumentaalfilmist töö pealkiri, imelaps. Ma arvan, et mul on uhke olla muugalane, ma mäletan, et olid ajad, kui lugu oli kõigile teada, selline kauge maakoht ja vaevalt sealt sai peagi tulla. Aga nüüd, nüüd aastatega on see muutunud selliseks nagu popiks asi. 27. aprillil esilinastub Madli Lääne dokumentaalfilm saarte värvid. Selles kohtuvad Muhu saare saksofonist Villu Veski, fääri saarte laulja Evar Balztotter ja elukunstnik ja moosik paraku levi vaid hea klassikaraadio stuudios kõnelebki sellest filmist ja üldse oma filmidest lähemalt. Režissöör Madli Lääne. Milliseid filme salajad üldse teinud, millistel teemadel ja kui palju, et milline on see nagu varasem pagassi? Saarte värvid on nüüd mu esimene selline pikem film, et ma olen teinud päris mitu Eesti lugu. Ja võib-olla olen teinud siin ka päris mitu lühidokumentaali väljaspool Eestit, et nüüd viimati üks film Libeerias ka Kuubal Serbias olengi teinud dokumentaalfilm, et see on nagu minu suur armastus mind paelub nagu seal päriselu või kuidas nimetada, et see kuidagi rohkem, et filmitegijana selline inimeste jälgimine ja ja see ümbersõnastamine või lahtimõtestamine, et isegi loojana on see huvitavam kui päris nagu nii-öelda nullist enda loo ehitamine, et ma filmitegijana ma ei mõtle, et dokument Taal film peaks olema nagu puhas selline tõde, et filmitegija enda nagu vaatenurk on minu jaoks filmis kab nagu suhteliselt oluline ja ja mul on tunne dokumentaalfilm praegusel hetkel ist nende žanrite segunemise ka, et see pakub nagu loominguliselt mulla rohkem. Praegusel hetkel mulle tundub, et tuleviku mõttes just dokumentaalfilmi areng ja, ja need uued suunad, et need on kuidagi huvitavamad minu jaoks. Ausalt öeldes ma olen tegelikult siiani teinud rohkem sealsetel teemadel filme, et see Villu Veski film või siis saarte värvide teemasse kuidagi minuni kaks. Tuligi sellest, et ühel hetkel mulle tundus, et kuna ma vaatajan ise ka vaatan rohkem selliseid sotsiaalsed dokumentaalfilme või sellised võib-olla siis raskemaid filme, et mulle tundus, et ma tahaks teha või proovid teha midagi sellist kergemad õhulisemad või sellistel läbinisti positiivset, et kui vaataja on selle filmi ära vaadanud, et tal on nagu sellised positiivne energia sees, et et see võib-olla tuligi täpselt vastukaaluks nendele teemadele, mis tegelikult mind võib-olla isegi rohkem huvitavad või rohkem korda lähevad, et et teha selline kerge õhuline energiaga muusika film, kuidas üldse sinust on saanud sõlmi inimene? Kõigepealt õppisin ajakirjandust, et tegelikult ta suhteliselt oli ka selline valik, et siis Eestis filmikuul ei olnud, et, et ajakirjandust õppima just televisiooni poole minna ja alguses küll kirjutasin, töötasin kirjutavas pressis, aga mulle tunduski, et, et kui mõned lugusid kirjutasin, et kuidagi et võib-olla näitamine oleks, ma ei saa kasutada sõna Au, sa magad, võib-olla näitamine oleks selline, mis siis nagu vaatajale või annab rohkem tõlgendusvõimalusi või, või rohkem ise edasi, kui mõelda, et, et selline kirjapandud sõna on võib-olla liiga konkreetne või liiga sellise hinnanguga, et sealt edasi hakkasingi tegema Eesti lugusid, õppisin filmi ja, ja kuidagi see tõmbasime enda sisse ja siiani ei ole nagu olnud ka tahtmist välja astuda. Kuidas see mõte sul tekkis just eesti paljudest muusikutest ja paljudest džässmuusikutest, valida enda jaoks Villu Veski selliseks nagu keskseks persiooniks. Endale loomulikult Villu muusika väga meeldib, et, et ma mäletan ühte kont-serti, see oli minu meelest Tartus maa ja ilm sellisel festivalil, kus see oli aastaid tagasi, kus ta andis kontserdi koos Viljandi kultuurikolledži või akadeemia tudengitega ja seal mängisingi tegelikult baraki või spordilugusid ja sellegipärast tema, ma arvan, esimest Savoy reisijat, see oligi nagu selline voi reisi muljetamine siis muusika keeles mäletan seda tohutut energiat, mis seal lavalolija just seda musitseerimise rõõmu ja just seda tohutult positiivsusest pakatavad meeleolu ja mäletan enda emotsiooni pärast seda kontserti ja see kuidagi jäi nagu kuklasse tiksuma, et ma mõtlesin, et otseselt ei mõelnud, aga see oli selline nagu emotsioon, mida ma võib-olla tahtsingi kunagi ühes oma filmis edasi anda, et et mis võiks siis vaatajal tekitada samasugust sellist positiivset tunnet, sellist võib-olla natukene unistustesse minemist või, või ka toolis istudes, reisimist või unistamist hiljem. Ma arvan, et võib-olla siis järgmisel villu kontserdil või ma ei teagi, kuidas tekkis mõl, täpsemalt see mõte edasi Villut portreteerida ja siis need filmilugu keris sealt edasi, et nii Eiveri kui barakki ja kes on siis teised peategelased selles filmis on Villu eraldi teinud muusikaprojekte ja ta ütles, et tal on selline mõte, et need kaks täiesti vastandlikku kuju panna siis koos musitseerivad, mis sellest küll välja tuleb ja see tundus nendest oma mõtetes, mis ta siis välja käis, mis tal tol hetkel olid, kui me hakkasime filmi tegema kõige, võib-olla intrigeeriv on ja, ja samamoodi hakkas mind huvitama see, et kui ma mõtlesin nende muusika peale, et nad on kõik tegelikult saartelt pärit, et mind hakkas jusse saare motiiv kuidagi paluma, et et sealt tuligi nagu sa, saared muutusid selles filmis võib-olla isegi olulisemaks kui need muusikud persooni. No ja see muusika ja saarte kultuur ja saarte elu ja, ja sealt edasi ka loodus ja. Mis võimaldas nagu sellist seal hea materjal siis filmi tegemiseks, et saab näidata tõesti loodust või neid vihmapiisku Islandi mägede taustal ekse, mis seal sinna kaamera peale kuidagi tilkunud või, või midagi muud, sama poeetilist ja tegelikult ka Muhu maastik oli näidatud väga poeetiliselt. Jah, üht ühtepidi jah, ta annab hästi palju selliseid visuaalseid võimalus ja teistpidi olid aga seotud nende muusikute enda loominguga, et tegelikult ei, Ivari muusika on väga palju seotud nagu fari traditsiooniga, nende juurtega, kust ta pärit on ja samamoodi villu ju tegelikult ühtepidi ta vaevub nendes vanad vanades alas mingis heliloomingus või vanades lugudes või või otsib sellist, võib-olla ka muhu loodusest mingit motiivet otseselt olnudki sellel filmil nagu eesmärki, kedagi nagu päris nagu hingeliselt alasti kiskuda, et et see eesmärk oligi rohkem leida vastuseid küsimusele, et kus see muusika tuleb või kust see inspiratsioon või looming, mismoodi ta sünnib ja mis on võib-olla need allikad, et noh, tegelikult kui mõelda, kui näiteks, et kuidas siis siis näiteks villu töötab või kõige suurem töö käib tegelikult ka loomingu puhul käib nagu inimese peas, et ka seda nagu tegelikult sellele väga lähedale ei saagi, seda ei ole ka kõige huvitavam võib olla jälgida või kuidas seda näidata, et ma ei oskagi sellele küsimusele vastata, et ei püüdnudki nii väga nagu lähedale saada, et proovides käisime, et me jäime suhteliselt palju nagu selliseks lihtsalt eemalt jälgijaks ja ja loomulikult sealt ka ei läinud ju väga palju materjali filmi sisse. Millise kaadri üle sa isegi rõõmsamad? Kaadri üle niimoodi ei oskagi see otse reostada, aga aga hetke pärast arvan toki tegijal ikka sellised momendid, mida sa ei ole mõelnud, et mis nagu ise juhtuvad ja mis täpselt, sobivad sinna filme sellesse temaatikas, et need on alati kõige sellised rõõmustavad, et võib-olla mille üle ma kõige õnnelikum olin. Niisiis, kui see juhtus, kui võib-olla nüüd, et kui me tegime Villuga Muhus intervjuud ja tema naabritädi tuli Villut sauna kutsuma. Plaati sellised momendid, et kui sa mõtled, et, et noh, nüüd nüüdseks täielikult on elanud seal Muhus minu meelest neli viisa katted on seal sündinud ja üles kasvanud, et ta selles mõttes ta ei ole seal võõrkeha, ta loomulikult suhtleb nende kohalike inimestega, kuidas seda näidata niimoodi, et ta ei oleks nagu ekstra nagu kaamera jaoks lavastatud, et nüüd läheme naabri juurde, teeme sellise stseeni kohalike inimestega või läheme räägime kohalike inimestega näidata kohalikke inimesi, siis loomulikult selline moment, kus kohalik inimene, keda sa oled mõelnud, et kuidas seda nüüd näidata või portreteerida Villuga kokku panna, astub ise tuppa kaamera, et, et need on alati sellised maasikad. Kas seda muusikafilme oli sinu meelest nagu lihtne tahad, kas on selline osa muusikast, mida sa ka ise nagu tegelikult tunnetad? Villu tegelikult muusikas ja ta jutustab lugusid, et tema muusika selles mõttes, et ta kuidagi selle pooltööd teeb juba ise sinu eest ära. Et tegelikult Ta ongi, ma arvan, et on väga filmilik muusikat, ma olen nüüd võib-olla osanud rohkem tähele panna, et kui ma vaatan Eestis väga palju, näiteks telesaadetes või mingites filmides kasutatakse tema muusikat, et ta ongi nagu mingis mõttes nagu mõeldudki, kuidagi joonistama sinu ees, et selles mõttes May muusika toetas ise nii palju, ta jutustas nii palju ette ära, et selles mõttes ei olnud keeruline saarte värvid, et eesmärk ei olnud siis nagu Villu Veskit niimoodi portreteerida, mine muusikuid inimestel portreteerida, et ta rohkem portreteeris nende muusikat ja võttis küsimusteta, kust inspiratsioon tekib ja proovisime seda siis ka pildikeeles sellele keskenduda, et sealt tulidki võib-olla kuidagi loogiline see loodustemaatika või nelja aastaaja temaatika siis muu puhul ja, ja loomulikult ka siis, kuna tegemist oli Ortega, et siis saarte puhul just see vesi ja päevased kaks elementi, mis näit Saari samal ajal nagu ühendab ja samas ka eraldab Ja samas ikkagi olite te seal kõik õnnega koos, et sellised värvikad tegelased või noh, inimeste kujul jättes kõrvale saared, mis värvikad loomulikult. Aga et ka need muusikud olid väga nagu eriilmelised ja väga võimsad erinevas vanusegrupist ja, ja kõik, kõik see kuidagi nagu tekitasi kontrasti nagu sisse. Jah, et nad ise olid. Juba ei võrra, siis kes on siin 20.-te keskel selline põhjamaine, tuutu blondi juukselakaga, selline võimsa häälega põhjamaine laulatar ja siis Baraka, kes on pakkunud võib-olla kaheksakümnendates selline mustanahaline suhteliselt sellise, võib-olla ma ei tea chill olemisega, kes lihtsalt istuge ukulele, et kuskil Havai randades ja niimoodi ja kergekäeliselt suhtleb inimestega, nad olidki eriilmelised ja me püüdsime seda ka siis nende portrateerimisel veel rohkem rõhutada, et samamoodi kui mõned paari proovisime erinevalt portreteerida, et, et Muhu võib-olla selline madal ja võib-olla selline kinnine või rohkem pööratud. Palun detailidele siis kui samal ajal, kui sfäärid on selline hästi võimsad, kallid ja senised tohutud, vaatad, et samamoodi ka nende saarte kultuuridele. Med Saari saartel oli võib-olla kõige kõige lihtsam seda kõike leida, et esiteks, et me olime väljaspoolt oli kõik meie jaoks huvitav ning teiseks seal selline traditsioonile elu või et see elab ja toimib ka reaalselt edasi. Et näiteks seda farid tantsu, mida me oleme seal filminud, et või siis Fääri laulu nende jaoks on see laulmine tegelikult, et mina nimetan Fääri tantsuks, et, et see ei olnud meie jaoks korraldatud üritused, see oligi iga reede, inimesed saavad kokku, Nad võtavad seal kaasama küpsised, keedavad teed, siis vahepeal laulavad laulud, on seal sellised 20 30 minutit üks siis räägivad juttu, siis keegi võib-olla jälle alustab uut ringi, et siis. Milline nendest kolmest saarest sulle kõige nagu lähedasem oli? Minu jaoks just need Fääri saared olid sellised noh, minu oli jaoks oli täielik üllatus võima teadsin neist kaua suhteliselt vähe, et ma ei olnud väga süüvinud, et kuna ma ise olen kunagi õppinud taani keelte kultuur, et siis ma midagi neist teadsin, aga ma ei ole nagu tegelikult väga sügavalt mõelnud nende peale, et et seal on tõesti, minu meelest on 17 väikest kalakeses, kes tuleb siis alla 50000 inimese, kes on suutnud säilitada oma keele ja, ja oma väga arhailise kultuuri, et nii palju, kui kohalikud rääkis, et see ma ei tea, kui tõsi see on, et isegi McDonald's pole sinna tulnud, kuna seal pole viitekümmet 1000 inimest kokku, et et see ongi jäänud täiesti selline kuidagi unustuse hõlma heas mõttes, et ei ole seal mingeid suuri turistihorde, nad elavadki täiesti eraldatult mingis mõttes omaette ja ja nad on, ongi hästi loomingulised, et võib-olla me sattusime nende inimeste otsa, aga tegelikult oli keegi, kellega me suhtlesime või kellega kasvõi tänaval saime kokku, et kui nad kuulsid, mida me seal teeme, et siis nad ikkagi tõid enda mingi plaadi või filmi või mida nad olid seal ise teinud, et et moodi Meil oli kuskil parasjagu, filmisime seal midagi, oli mikrofon puudu. Siis toodi naabermajas täiesti professionaalne mikrofon, et kuidagi elavadki muusikale ja loomingule. Milliste projektidega sa nüüd praegu hetkel veel tegeleda, et vist läheb ka Venemaale korraks? Jah, ma kohe nüüd sõidangi, teise Docum, Taal filmivõtetele, me läheme kuumi maale ja see on film, räägib kurtidest missionäridest, mis siis mingis mõttes on vastanud muusika filmile, et esimesel pilgul võib-olla seal heli mõttes just väga palju helisid ei ole, aga aga vastupidi, see on ka samamoodi kuidagi väga uudiaalne film, et ka teistmoodi huvitav teha. Ja on nüüd ennem seda just viimane projekt, mis mul valmis sai või film oli lühidokumentaal, mille me suvel võtsime, las Libeerias. Selle sinu kirjelduse põhjal tundub, et Eesti filmiinimese elu ei ole sugugi nii keeruline, et kui ideesid on, et siis teostamise võimalusi leidub, aga kas pilt on nii ilmselge ja, ja helge? Ma arvan, et see võib-olla tundub niimoodi, et nüüd me ühte filme, teist filmi, kolmandat film, et tegelikult on neid ideid alati rohkem ja sealt sealluvad võib-olla need paremad välja, et ka endal selles mõttes peab olema alati nagu neid ideid või mida teha nagu rohkem siis mõned neist jäävad võib-olla pinna peale või mõned huvitavat inimesi rohkem kui teised ja mõned jäävad võib-olla Kapi seisma mingiteks aastateks. Munad võib-olla lendavad kohe prügikasti. Mis on sinu viimase aja senine suurim filmielamus? No Eesti filme ma püüan ikka nii palju kui võimalik ära vaadata. Ja dokumentaalfilme mõtlen ka mujalt alati nagu eelisjärjekorras, et kui ma pean kuhugi festivalile lähen, siis ma enamasti käin läbi selle dokumentaalfilmi nimekirja, mis festivalil sõimete käisid. Käisingi Bellinolel nupperina olen rohkem selline kohtumi statisti, viimati kui ma niimoodi tõsiselt filme vahtisin merest. Kolm päev oli siinsamas Eestis, kui meil olid Doc Bondi filmid siin, et et sealt oli päris mitu filmi, mis niimoodi kummitama jäid. Sa olid Doc, pandi kavaga rahul ja sul on hea meel, et see festival siin Tallinnas on ka kanda, kinnitavad. Ja loomulikult väga hea meel ja ETV2 pealt tuleb alati selliseid häid dokumentaalfilme, mis on kuskil näiteks võib-olla kõrva jäänud, et tahaks näha, et siis suhteliselt tihti olen ma ka sealt leidnud neid. Üks film, mida ma teadlikult läksin vaatama just selle enda uue filmi, mis räägib kurtidest misjonäride, sest et sellepärast oli meil siin Eestis OK puindilga jooksnud tigu, planeet mis on siis korea dokumentaalfilm, mis räägib ühest pimedast, mulle meeldis, et ta oli lahendatud hästi positiivselt. Ta ei muutunud selliseks haletsevaks nagu tavaliselt ei tule siis puudega inimeste puhul või mingil hetkel tuleb alati selline kohustuslik, kurb nood sisse, et see peategelane oli muidugi ka hakkaja, selline see erakordne ja aktiivne ja ka filmeta oli läbiva sellise helge ja mõnusa tooniga. Siit jutust tuli välja, et, et sa mannat ka nagu tunded Jah, ma olen balti filmikoolis, siis annan montaažitunde ja, ja nendest viimati minema võib-olla selline kõige südamelähedasem teema, dokumentaalfilmi montaaž. Sõnas režissöör Madli Lääne, kelle film saarte värvid esilinastub 27. aprillil. Ma olin Einusse armunud siis, kui ma olin 18 ja ema köögis tõsist loba, mis kattusid. On teil aprillil esilinastub Manfred Vainokivi dokumentaalfilm Baskin ja sellest sünnist kõneleb ta lähemalt intervjuus Arp Mülleril. Manfred Vainokivi, kust tuli see ambitsioon teha Eino Baskinit? Dokfilm eluloofilm? Baskini juurde ma jõudsin tegelikult läbi kolme filmi, ma tegin filmi Sergei Fatkin, kõigepealt tegin filmi Sappoosnist Vladimir Sappoosinist, kes oli imelaps, eks ole, siis läbi tema Fatkini ja ja, ja Fatkin ja Sappoosnen ja ja Baskin käisid mööda Venemaad tuuril ja põhimõtteliselt siis ütleme niimoodi, et kuna kaks filmi oli enne tehtud, siis jõudsin otsapidi Baskini juurde ja viimasel intervjuul, kui lõpetasin parasjagu Fatkin, siis mõtlesin, et küsin, et ma tahaksin teha teist filmi, aga ta jõudis ette, ütles, et tehke minust seid. Baskin oli varem ka filme tehtud 1987. aastal Heinid Rui lend üle mägede. Tõukusite sellest filmist ka. Ei, ma ei oska, tähendab, ütleme, et ei, mitte niivõrd sellest filmist, ikkagi ma olen seda filmi näinud, see on väga hea film, et kui kellelegi näppu satub seal, siis ma soovitan seda vaadata, aga ei, ei, sellest ma nüüd ei tõukunud. Teie värskes filmis räägib Eino Baskin ise räägib tema poeg Roman Baskin räägib endine abikaasa Ita Ever, räägib Veera Baskin. Kõnelevad näitlejad Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste ja kõik räägivad väga avameelselt oma rõõmudest ja muredest ja läbielamistest. Koos Eino Baskiniga dub peresidemetest hõõrumistest, tervisest, iseloomuomadustest. Kuidas te saite kõik need inimesed nõnda avameelselt kaamera ees rääkima? Ma arvan, et, et ega, ega minul seal ei olegi mingit erilist retsepti, ju nad ikkagi ise tahtsid rääkida. Et selles mõttes ma arvan, et mida ma püüdsin vältida, oli see, et, et küsin-vastan varianti, et lihtsalt rääkida omavahel juttu, sest et kui esitad küsimusi, siis saad ka reeglina, eks ole vastuse, aga sellest ei kooru välja nagu rohkem, kui mingit juttu ei kooru, eks ole, lihtsalt saat kontse liitjat püüdsimisest, kantseliidist nagu kuidagi eemal hoida ennast? Jah. Üks väga huvitav võttekoht oli näiteks siis teatrigarderoob oli see, kus kujunes vestlus Ita Everi ja Roman Baskini vahel ja see oli lihtsalt selline loomulik vestlus, kas autorina tee ei sekkunud? Absoluutselt mitte, sest et ma teadsin, et mina Ita Everi käest ilmselt ei olekski rohkem lihtsalt aukartus ja lugupidamine ei oleks lasknud mul väga sügavalt sellesse asjasse minna või et ma oleks jäänud ilmselt selliseks läbi lillede ja kui sa räägid läbi lilled, saad vastust läbi lillede, selleks saigi romanniga räägitud. Tule ja et räägi sina, Ita Ever, et nad prooviks teistmoodi. Seekord Ita Ever teatavasti ei jaga intervjuusid, ei, selle töö tegi ära Roman selles mõttes, et minul tõesti oleks olnud raske. Aga Eino Baskin ise, tema on rääkimise masina suurepärane selles mõttes seal ei ole nagu Ta räägib kindlasti tunde, tähendab siiski nägi see asi välja niimoodi, et me rääkisime tunnike-poolteist, mitte rohkem korraga ja siis aga käisime seal poolteist aastat vist ikka jälle ja uuesti ja rääkisime samu teemasid üle ja kui oli hea päev, siis tuli, et kui ei olnud, siis lõpetasime ära ja nii seda asja sai tehtud seal. On see üldse võimalik, et mõnel päeval Eino Baskinil ei tule head juttu. Vot nüüd ma panin ennast ise, eks ole, viskesse siis ma saan aru põhimõtteliselt et, aga, aga on ikkagi ikkagi neid päevi, eks ole, kus, kus see jutt on ladus, on ilmselt võib-olla seal tekib siis näiteks minust vä, et ma ei oska küsida või kuigi kui ma hakkan rääkima, siis ma kipun laiali valguma, et meil seal produtsent Marju Lepp oli kaasas, et tema on niisugune konkreetsem, ta suutis siis formuleerida minusele udujuttu. Intervjuud on üles võetud väga huvitavate rakursside ja plaanidega. On palju detailplaane ülisuuri plaane. Mida te pildikeelega öelda soovisite või oli see lihtsalt selline katsetamine, olete ju algselt üldse erialalt või ametilt operaator? Nii ta on, noh, eks ma olen operaatori tööd rohkem teinud, sest Docanid on vist viimased neli või viis aastat tehtud. Tähendab, eks väike oma käekiri peab ikkagi olema pildi, sest et kui sul ei ole oma käekirja, siis ei ole ka mõtet enda nime ja filmi tiitrites panna, et, et siis on ükstapuha, kes sinna taha kirjutab oma nime. Et ikkagi sa pead otsima seda oma nurka, et seekord oli siis sedapidi. Mind lihtsalt huvitab, et kas teil kui autoril oli ka mingi mõte seal taga kasvõi garderoobis kui võtsite üles Ita Everi, Roman Baskinit ja vahepeal paistis üks peeglist ja või filmisid, tegi peeglist peegeldust ja paistis võib-olla Ita Ever-ist ainult suu või, või külg? Tähendab, ütleme, see oli nagu eesmärk oli see, et, et see ei näeks välja nagu lavastusena näeks välja sellisena, et ma justkui olen tunud kusagilt eemalt seda asja pealt nägema, et selles mõttes ma proovisin hoida, et hoiduda klassikalisest kompositsioonist. See oli puht juhus, eks ole, et ma ikka ei sättinud neid kuidagi sinna peeglite ette. Nende asetsus asetus ruumis on niivõrd hea, et, et sealt õnnestus läbi reeglidesti filmida. Kuivõrd teie enda teadmine ja arusaam Eino Baskinit seda filmi tehes täienes? No ma sain aru seda, et, et tegemist on põhimõtteliselt me teame teda kui naljameest, eks ole. Et seda, seda kuvandit on meile kogu aeg antud. Aga selle inimese sees on sügav inimene ja traagilised läbielamised ja seda seda poolt, eks seda on ka avatut, on seda avanud, aga ma proovisin ikkagi seda oma nurga alt näidata inimese suurust läbi traagika. Mina ei ole lugenud baskinist kirjutatud eluloo raamatut naer läbi pisarate, Piret Tali kirjutas selle, aga see inimene, kes on raamatu läbi lugenud mida ta leiab sellest filmist, mida ta võib-olla varem ei teadnud või ei, ei ole kogenud. No ma arvan, et ta leiab selles mõttes, et tali on, eks ole, suhelnud otse Eino Baskiniga ja rääkinud noh, ütleme, et see on nüüd nagu Heino Baskini enda pilt, et iseendast, eks ole, siis siis mina lähenesin läbi Roman Baskin, Ita Everi, Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, hinnad, Aarna et läbi nende põhimõtteliselt läbi suhete, mitte niivõrd, et mitte niivõrd Eino Baskini oma jutt, kuigi see kogu aeg on seal, eks ole, kuskil teisel plaanil ja see, see asi toimib seal ka. Baskin ise veel ei ole seda filmi näinud. Ei ole näinud, ei tea, mis ta arvab sellest, kuidas oskan mina ette öelda, mida arvab. Et ma ei oska ette kujutada, et kindlasti on tal oma nägemust, selles mõttes oli muidugi väga huvitav taga teha, et et kui seda räägid, siis, siis ta on selline mees, et ta saab su jutust aru ja tal endal jookseb dramaturgia. Ta ilmselt juba paigutab selle, sinu küsimuse ja oma vastuse kusagile seal filmi ära, et ta teab, et ahaa, et see tõenäoliselt on seal lõpupoole, see on kuskil keskel, see on kulminatsioon. Et ta niimoodi vaikselt juhib seda filmi ilmata. Ütle, eks ole, seda et mida ta teeb, et no et me teeme nii või teeme naa, võite, lihtsalt juhib seda. Kas oli ka midagi, mida ta soovib oma elus varjata või millest ta ei soovinud rääkida? Ega sellest aga ei rääkinud selles mõttes, et ega ma ei osanud ka selliseid asju küsida, vennad, et kindlasti on tal seda ja mida, mida ta ei taha rääkida ja, ja tõenäoliselt noh, ilmselt ka relva ähvardusel, ma ei saaks kätte sealt seda, milles seisneb Baskini fenomen. Tähendab, ta on tõesti fenomenaalne kuju, sest et ma Eesti teatrimaastikul ausalt öeldes teist sellist tegijat Te ei tea, et kes oleks nii pikalt komöödiažanris lavastaja näitlejana tegutsenud, et ma arvan, et see on tema fenomen. Film Baskin hakkab kinodes jooksma alates neljapäevast kus ja kui kaua Jookseb sõpruses ja Artise kinos Solarises jookseb ja Kuressaares seal niimoodi 20.-st aprillist alates saab seda näha. Suur tänu, Manfred Vainokivi vastase filmi Baskin, režissöör ja operaator. Siis tuldi läbiotsimisega juurde. Nad otsisid pornopilte. Põgene. Tühjade kätega. Siin kõlab katkend Gustav Mahleri neljanda sümfooniaproovist, mängib Seattle'i Sümfooniaorkester ja dirigeerib 1992. aastal sündinud muusika Aleksander Prayer. Kellast on filmi teinud Eesti Filmirežissöör Marianna kaot. Film kannab pealkirjatöö pealkiri imele ja nüüd ongi filmirežissöör klassikaraadio stuudios ning kõnele filmi saamisloost ja samuti jagab oma elamusi Eesti dokumentaalfilmimaailmast. Kui ma veel filmisin projekti, on, mul oli see töö peabki lihtsalt imelaps. Siis. Sellest sai täiskasvanud inimene vahepeal sellepärast. Ka sellepärast jah, ja, ja kuna see selle imelapse ema siis kogu aeg kuidagi vaevas, see teda peetakse veel imelapseks, ta kogu aeg tahtis, et ta ei oleks enam imelapsed, oleks ikkagi päris muusik juba päris helilooja ja siis mõtlesin, et mängiks selle selle ümber selle sõna ümber jätakskisest imelapse pered ongi selline, lühikesi sööte, ongi niuke. Ainult mingi projekt lõpeb ja siis mis edasi? Meie jõudsime veel, Me filmisime 2007 2008, kui oleks, oli 14 15 ja nüüd on 19 ja siis kuidagipidi seda raamistuma, seda perioodi. Et ta oli siis oli imelaps ja nüüd enam ei ole. Filmi alguses ikkagi püüab ka ema oma poega näidata sellise lapseliku noorena jaoks on selline veel elumuredest puutumata, et see täiskasvanuks saamise soov tegelikult tekib. Selle filmi käigus. Ma ehitasin filmi niimoodi, et seal oleks mingi areng sees, et eks ema oligi jah, et alguses ikka poissi jõle kiiresti kasvavas, selles mõttes ta nägi kasvu poolest kästypik ja võib-olla nägi nagu täiskasvanud välja, kuigi nägu ja tema nagu käitumine oli minu meelest küll niuke lapselik vastab tema vanusele, siis ema oli see, kes tahtis teda. Niimoodi kuidagi soliitsevaks teha ja see on väga geniaalne stseene filmis, kuidas balletist tuleb rääkida, pintsak seljas. Nahkköide oli kuskil külje peal küljeks istudes väga sellised soliidsed moel, aga kõige huvitavam teema selle filmi juures filmist endast rääkida on siiski see, et miks selline filmi teema üldse tekkis. Tekkis ta juhuslikult, et ma lihtsalt otsisin uusi teemasi dokfilmi jaoks ja, ja siis Mul on palju sõpru Peterburis ja siis ma sealt nende kaudu sain teada, et keegi siis oleks praer, kolmeteistaastane poiss Inglismaalt, said sisse Peterburi konservatooriumisse, piimast dirigeerimist ja kompositsiooni ja fakk, et iseenesest on ju haruldane pluss teada ka muusikud vähemalt teavad, et ka Šostakovitši piimas samas konservatooriumis kolmeteistaastaselt ja ka Prokofjevi oli hästi varakult võetud sinna. Nii et noh, see oli muljetavaldav, aga see selleks, aga mina, kui mulle öeldi, et selline poissi õpib, mul tuli meelde, et ma nägin seda poissi mõni aasta enne seda televisioonis, siis oli Moskva filmifestival ja tema laulis melist triipilos, ole Myoe Meryl Streep siis langetas põlvedele tema ees, et see jäi meelde mulle ja siis ma sain raha, see on seesama poiss, kes kunagi laulis ja nüüd ta siis õpib ja Peterburi on ju siinsamas ja siis ma kohe sain telefoni ema telefoni, helistan emale ja me leppisime kokku, kui ma tulen kohale ja siis me räägime. Ja kui ma neid nägin, mul oli selge. Et film ei ole ainult poisist, vaid ka emastasime, sain ka pärast isaga tuttavaks ja siis oligi nii, et tegelikult see film on perekonnast, Braieritest ained poisist vaid sellest, et kui teie perre sünnib imelaps, et kuidas siis vanemad võiksid ennast tundma. Ja mida nad teevad ja mida ei tee või mida peaks tegema, mida ei pea tegema see tore meenutus, mis nagu kindlasti filmi tegema ei ole mitte jäänud ainult selliseks kaadritaguseks inspiratsiooniallikaks, vaid seegi on filmis sees ja ma kasutasin seda, seda enam. Praegu Meryl Streep just nagu fookuse fookuses oli väga hästi ajastatud. Niimoodi mulle tundus, et see film ühtepidi tõesti räägib nagu perekonnast ja, ja imelaps sellisest kasvatamisest, aga teisalt kuna tõesti tegemist on nagu küllaltki küpse muusikaga, praeguseks on ta ikkagi mitmete orkestrite täiesti reaalsete reageerib ja juhatab suuri sümfooniaid. Et võib-olla on õnnestunud nüüd selle filmi kaudu jäädvustada ka ühe sellise lihtsalt muusikalise anda nagu selline küpsemine ja areng, et sellises varases järgus, millal tegelikult võib-olla kuulsid inimesed tihtipeale ju ei jõuta teadvustada või ei teata, kas on põhjust. No vot, mul on hea meel, et te märkasite seda, sest tegelikult mul võttis üsna palju aega tõestada ka perekonnale see on haruldane võimalus, et jäädvustada noh, nii intiimselt, eks ole, ühe siis, kusjuures nemad olid kogu aeg veendunud temasse ka poiss ise, temast saab mingi suur helilooja, 21. sajandi suur helilooja, et selles mõttes, et ma ütlesin ka, et kujutage ette, et kui meil oleks praegu selline materjalil Mozartist no haruldane, eks ole, seda poissi oma lehel nagu kutsutigi väikeks Mozart, eks, et minu minuga kui produtsendi huvides on ka see, et temast saaks tõesti tõeline suurkunstnikke, sest siis minu käes on tõesti haruldane. Eks need sellised imelaps on ikkagi teisigi olnud. Rassiinid kutsuti Itaalia moodsat, eks, et, et ikkagi sellise suure ande küpsemine ilmselt tähendabki seda, et juba päris varakult hakkab suhteliselt raske töö peale jah, just just et mida täiskasvanud helisevad kirjeldavad, kui ikkagi nagu energiat, et nõuded, et nauditav, kõik kirja panna, aga siis selline väike laps seal filmis ühelt poolt on, siis võiks rääkida loomulikult tegelastest põhjalikumalt, teisalt, et ka filmi keelast võiks rääkida, et kuidas seda teemat nagu lahatud ja seal on ka sellised tõesti erinevad liinid nagu vahelduvad kommenteerivat. No, mul on kõige raskem, mina tegin, mina tegin oma töö ära, et nüüd nüüd on nagu siis asja noh, ütleme kriitikute või muusikakriitikute asi seda lahata, et igal juhul ükski asi ei ole juhuslik seal igal juhul ütleme, muusikainimestele vaid nii palju öelda, et näiteks kõik muusikaliselt kõlab, on Alexi muusika, et selles mõttes, kas, kas me ise filmisime seda võima, kasutasin taustamuusikaks ja taustamuusika, mõõtsin ka Alexi enda muusika oma maitse järgi, et selles mõttes ma ise otsisin ülesse vastavalt siis mis mulle tundus mulle vaja, missugust meeleolud ühes või teises episoodis ma siis selle muusika võtsin. Ja siis ma jälgisin ka muusikavalikutes jälgisin ka seda, et ütleme, kui on isa episood, kes on niuke noh, minu meelest tüüpiline inglane Nick, hästi rahulik, kes soliidne ja mõistlik ja sealsamas noh, kes ka tunneb suurt mure poja tuleviku pärast ja siis ma leidsin ka, läksin muusikast teostest midagi taolist, nihukest nihukest, rahulikku mõtisklesin. Ja siis, kui mul on ema episoodi, siis on vastupidine hullumeelne musike. Et niuke käib närvidele mõnikord ja et ma lihtsalt ma arvan, et ma ise nagu avastasin enda jaoks seda, kui ma noh, vali valikuid, tegin, et tegelikult Alexis, et tema loomingusse juba see olemas, et ta ise võib-olla ei saa sellest aru, et ongi, seda ongi mõjutatud kahe vanema poolt, eks ole, et igas lapses on nii isast kui emast. Midagi ja mitte ainult muusika, vaid ka filmi keelatud tõtt jälgimiseks tulebki üks väga vahva stseen on, kus on näha tähelepanelik vaataja muidugi märkab seda võib-olla suurel ekraanil tuleb ka veel paremini esile, et on näha, kuidas tõepoolest tõenäoliselt siis Rein kaotab ja filmi helindaja jooksevad ema järele, et teda nagu filmida. Milda. Ja ta on hästi aktiivne, et selles mõttes, et et oligi, et meil iga iga kord, kui me filmisime neid seal me Peterburis või Moskvas, et ikka sa pidid ka, meil on veel aparatuur, eks ole, et see tema kunagi oodanud, et nüüd noh, arvestagu meiega, et oodaku natuke asjad, ma räägin kokku või oleme valmis. Ta pani täiega ja siis me pidime lihtsalt jõudma Herkidel selliste filmide puhul alati peab küsima, et millise stseeni ülesvõtmise üle nagu eriline rõõm on, mis nagu kogemata ja üllatuslikult peale jäi. Neid kildusid on hästi palju ja, ja näiteks mõningad killud isegi pidin ära koristama just sellepärast, et nemad ei tahtnud. Nad nägid seda musta montaaži, nii öeldes alguses neile isegi meeldis, ma isegi ootasin nagu rohkem kriitikat või noh, ma kartsin tegelikult, mis reaktsioon tuleb. Aga see esimene nagu reaktsioon oli, isegi mõtleksin positiivne. Pärast nad hakkasid mõtlema, nagu nakkasin, ütleme lihtsalt vaatama veel ja veel ja siis nad hakkasid, ei siis tuli mul pikk nimekiri, et mida nad tahaksid seal välja võtta ja mida nad ei tahaks, ikkagi see, et seal oleks, et me nagu mõningate asjadega ma nõustusin, sest selge see, et muusikutele nii omaette kui või noh, neil on oma karjääri vaja teha, eks ole, ja kui nüüd et mis iganes keegi vaatab, näiteks siis arvab, selle järgi võib kuidagi rikkuda imidžit. Arusaadav, et ega siis asjatud need kõik need filmid muusikutes suhteliselt steriilsed, sellised nad on, sellised väga õiged, sellised, kõik on nii õige, kõik on selline klapp muusika ja siis nad seal jutustavad, mis muusikas. Kas me räägime nendest filmidest, mida tehakse praegu elavatest heliloojatest? Elavate sest seal taga on väga, väga ma ütleks väga lihtne asi, et kuna sina kui režissööri filmitegijaks sina pead lõpuks saama nendelt õigusega seda muusikat kasutada Mosfilmis, eks ju. Ja nüüd seda õigust saada, nemad peavad aktsepteerima su filmi ja kui nemad ei aktsepteeri, ei anna sulle seda, õigus, seda muusika, siis sa ei saagi seda, sa ei saa midagi selle filmiga teha, seisund näidata, kuskil mitte midagi ei saa. Ja ongi nii, et mina vist rohkem kunagi muusikutest filmis. See on, jah, see on väga raske, et sa noh, sa ikka kõigepealt, kui sa paned, kus sa pead arvestama sellega, eks ole, siin me siis ikkagi oma üritasin Niukest tasakaalu ikkagi hoida, eks ole, aga siis ikkagi siis nad ikka leiavad seal midagi ja siis siis pead jälle tõesta, et see ei ole nii. Võib-olla see on sellega seotud, et, et kogu muusikute selline tegevuse vähemalt sellisel tasemel nagu Alex seda soovib teha dirigendi tasemel, et see on niivõrd palju nagu selle lava poole pööratud. Sellised kõrvalised detailid või koomilised detailid kipuvad siis varjutama seda lõpptulemust, mida ta soovib saavutada või, või ka tema ema meelast. No ja nad tahavad ikka nihukest klassikalist sellist, aga noh, sealsamas nad unustavad, et ikkagi ta ei ole veel, ma ei tea Taska niini või miskit, et ta ei ole veel see, et ta peab, mingid muud asjad peavad filmis, et inimene tahaks seda vaadata, et oleks huvitav seda vaadata ja, ja siis oma nime turustada koos selle filmiga ka mingi muu asjadega mitte ainult et film, siis ei ole see lõplik, eks ole, kes nüüd paneb kõik asjad paika, seda enam, et ta, ta on tõesti seal veel nooriad. Aeg on juba möödas ja ise ju kogu aeg areneb, et isegi filmist areneb, siis on näha, kuidas ta seal alguses ei suuda terrigeerida just just just et mul Heidi Pruuli, kes on siis filmi toimetaja ja see film on ju koostöös Eesti Televisiooniga tehtud, et tema, kui ta vaatas materjali, siis oled sa veendunud seal sünkroonis sul seal suht mõttetu, aga me mõtlesime, me võtsime just seda ei pissinud kahe kaameraga, et eks kaamerali poissi peale teine oli siis õppejõud ja sellele absoluutselt kõik sünkroonis, aga lihtsalt see oligi, ta ei osanud lihtsalt. Veel et aga noh, film on ikka ehitatud nii, et sa lõpuks näed, et ta ikka õpib ära selle ja valdab seda ja suudab väga suure orkestriga. Kuigi vahepeal näitab ka seda hetke, kui ta veel püüab kontakti saada kvartetiga ja see ei ole sugugi lihtne, sest seal tekib ka see, et tõesti käiklariaalne noore poisiga ja selliste kogenud muusikutega, eks ole, mulle meeldis ka see vastandused, näidati ühte proovi siis seal ei mahugi proovis koos orkestri ja kooriga, esialgu oli näha ainult Alexit ja tühja saali korraks isegi unustada, dirigeerib ju ka tegelikult umbes sama suurt hulka rahvast, nagu pärast saalis on ja siis, kui oli juba tõesti selline tühja saali lummus tekkinud, siis äkki kaamera pöörast siis teistpidi ja ütles, et noh, lava rahvast täis. Olen vanem poeg, sama vana, kui oleks, ta on 92 oktoobris sündinud ja mind noh, kogu aeg võrdled, eks ju, et siis sa tead, mida sinu laps oskab ja et mina elan, muusik, mina ei, seda, muusiku sai hinda üldse, sest ma noh, see ei ole minu pärusmaa, et aga minu jaoks oli, hämmastas see tema töövõime. Noh, see on lihtsalt, see on uskumatu, et ta alustas hommikul ja lõppedes hilisöösel sele Päevase eestel mahuta õppis konservatooriumis, eks ole, ehk see on kõrgharidus olles siis 14 15 aastane poiss, eks ju. Ja siis õpingutega seal on ju palju koduseid ülesandeid ka, eks ole, pluss siis tal paralleelselt ema kogu aeg korraldas mingisuguseid veel proove, siis tema tahtis seal mingeid ta ise ka tahtis, mitte selles, et ema ainult tahtis, et ise ka tahtis kogu aeg, et siis mingit tema siis kontserdid seal Peterburis korraldada, siis ta oligi see, kas siis proov kvartetiga, siis proov, mingi kooriga, siis proov, laulja, kas proov veel kellelegiga veel kellelegiga plussis, ta tuli koju, pidi koduseid ülesandeid tegema ja siis ta veel loos midagi, eks ole, mingi uue teose kirjutas muusikat. Et kõik, mis puudutas muusikat, et ta tal nagu see energia et ütleme, meil seal filmis on ka see pisut, kas ema pilt nagu pildistab, mitte ema ainult, aga noh, ema korraldab seda fotosessioon ja tal oli vaja mingit plakatit teha ja ja vot siin ta väsis väga kiiresti ära, et selles mõttes, et ta ei tahtnud, ei viitsinud, et see oli niuke ja nii kui läks. Kuule, mänginud kaks, mängime kohe noh, nagu ärkab. Elavdus jah, see vot see on muidugi fantastiline, lihtsalt fantastiline, see on, näed, sa mõtled tavaliselt selles vanuses poisid põhilises teadis, arvutisse mängivad, eks ole, see on see põhieks, ole aeg, mis läheb tema jaoks, arvuti on, on muusika. Tema kasutab seda Sibeliuse programmi, kirjutab muusikat, eks ole, et see on tema. See oli ka väga tore pilt, kuidas ta klaarida ka rääkis siis milline muusika talle meeldib. Klaveri peal oli arvuti ja arvutist paistis Spartitavaria. Et ainult nii kasutabki arvutitega ta rohkem, noh nüüd nüüd ta Velm, ma sain aru, et on Facebookis. Seal nagu on jälginud seda ka või kuidagi noh, selles mõttes, et ta ei istu, ma ei usu, et Facebooki ja lihtsalt, et ta näeb seda, et kui keegi midagi talle kirjutab või Aga ta ei tundu, ta ei tundu selles mõttes nagu ei tundu veidrik mida võiks ka mõnikord arvata selliste inimeste puhul, kes nagu lapsest peale kiindivad mingisugusesse tegevusalasse, keda suunatakse väga tõsiselt või kuidas, kuidas tundub? Ma ei tea, nii ja naa, ma arvan, et ikkagi on natuke molelised suhelnud temaga seeläbi Skype'i ja telefoni, et ma ei ole nüüd kui saanud temaga paar aastat, ma arvan, mulle tundub, et ta on natuke nagu, las ta on eluvõõras, nüüd võib-olla isegi ei ole, ma ütleksin niimoodi, aga siis oli küll jah. No ega ta ju ei saanud hakkama koolis. Mis hästi, tal on väga kõrge IQ, aga ta sotsiaalses mõttes ei saanud hakkama, teda võeti ära koolist, et vanemad ta sai nagu oligi kolmeteistaastaselt võti Erasjale, siis ta sai mingi eraõpetajatega piss, siis andis exerninaid, eksameid ja ta lihtsalt ta, tal ei olnud tal ma vanusesõpru üldse sealsamas nagu täiskasvanud, ega tal ei olnud probleeme üldse noh, tööde ja üldse ei häbene, ega noh, selles vanuses tavaliselt nad väga häbenevad mingi tema tema jaoks, nagu neid piire üldse ei olnud, eks ole, isegi vastupidi mõnikord, et et ta nagu ei pidanud, et kiired, et võiks nagu mõelda natuke, eks ole, kes tema on ja ütleme noh, kasvõi vanuse pärast, eks. Aga see ilmselt praegu ma arvan, et see on kuidagi siluda. Teine asi, et tema, see ei olnud nagu sundviis, et selles mõttes tegin absoluutselt vabatahtlikult ja ma ei tea, kust ta seda energiat sai, aga kõik, mis oli seotud muusikaga, tal oli alati tuli valmis, tahtis mis iganes, pääs seal. Et noh, siin nagu niukesed tee, õpi meil küll, filmis on need kohad, kus ema nagu, aga mis ta kogu aeg rääkisid, et see tähendab ei tähendanud, et poiss poleks seda nagu ise teinud või et et minu meelest Alexi puhul pigem oleks vaja kujule toodud ära, teen natuke, puhkame. Pidi tegelikult isegi pigem, et ta ikka väga palju. Samas tõepoolest, kui temast saab professionaalne muusik, siis nende elustiil ongi selline, et puhkavad. Samuti musitseerib ka üsna-üsna, nii see pilt nagu on ja, ja eks ole teisigi tuntud dirigentide kohta kuuldud, et nad juba ikkagi lapsepõlves väga palju pidid tööd tegema, selleks teda saavutanud, kuhu nad praegu on jõudnud. Või vähemalt selle järgi mina sain ka nüüd nüüd aru, et ilma tööta, see lihtsalt ei ole reaalne, et see ongi sa peadki väga palju töötama, et meil filme lõpeb ka umbes saagedeseneva jõuab ka selle mõtteni, et peab töötama, kui mina tegin seda filmi, ma ikka mõtlesin vaatele noh, umbes samasugusena nagu ma ise olen, mitte inimesele, kes ei ole muusikaga seotud, et kas või see, kuidas seda dirigeerimist õpetatakse, eks ole, et sul on, käed pannakse paika, eks ole, su näpud pannakse paika, et, et see ei ole kõik niisama, eks ole, peale selle, et sa pead oskama seal neid noote lugema ja üldse aru saama, mis seal on kirjutatud. Aga see, kuidas seda füüsiliselt, eks ole, veel teha. Et mulle tundub jah, et see noh, see on huvitav, aga ma arvan, et ka siin antud juhul ma tahaks, et see film oleks mitte ainult muusikutele just nimelt inimestele kõikidele, kellel on lapsed, kes on kasvatanud lapsi, et see on niuke üldinimlik teema, et ükskõik, siis kas noh, esiteks kõik arvavad, kõik vanemad mingi teatud vanuseni arvavad, et nende lapsed on kõige andekamad. Ma ei tea sellist vanemaid, kes nii ei arva, eks, eks ole nüüd ja ma ise, kui ma filmisin ja pärast kokku pani seda filmi sa näed, et omaenda selliseid hirmusi või selliseid unistusi või mis iganes ka nende suhetes. Teine asi, et, et nad on hästi sellised tõelised sellised säravad tegelased, et nad on väga tugevate karakterid, et see, need emotsioonid on kõik need väljas, eks ole, et lihtsalt nad on haruldased, selles mõttes filmi jaoks on niuke filmi tegelased on nagu keegi mulle üldse, nagu nad oleksid nagu mängufilmist võetud, ütlesin, see ei ole reaalne, et sellised inimesed on olemas. Et lihtsalt seal vaat seda paremini välja tänu sellele, et nad on nii võimsad, ütleme niimoodi, aga tegelikult hirmud ja oma lapse tuleviku pärast ja noh, mis tast saab ja kas, kas sa sunnid teda õiges suunas või kui palju temasse tuleb üldse investeerida või mis iganes, see on iga iga vanemale tegelikult hästi lähedane teema. Et mina tahaks, et see film oleks just huvitav. Noh, kõikidel, et mitte ainult muusika, muusika on siin antud juhul lihtsalt meie peategelane on, eks ole, muusika siis tänu ta võis ükskõik mis, mis alal olla imelaps, aga et oluliseks jäävad ikka see tema enda suhtumine oma töösse, oma loomingusse, siis need omavahelised, siis ema isaisa poeg Alex on hetkel Los Angeleses ja ta tuleb alles viiendal pidigi Inglismaale tulema, et ta Los Angelesse orkester tellist Oll. Ooperi kirjutab. Tänavu on Eesti film 100. Milline on teie üks võib-olla viimase aja lemmikfilm, mida te olete näinud? Mulle meeldis uus maailm, ei, ma kahjuks ei näinud keeduse viimases filmis mind ei olnud just ta just see, mis oli kõige viimane just näidata mõni päev tagasi sellest, et maailmameister Mul näiteks suhteliselt meeldiks lühifilm, selle ees oli eesti lugudest tehtud. Ma käisin Miptokil, see on üks teleturg kannisema, esindasin Eestit. Oke. Mul on siin päris kõige viimased uued Kaplinski, ma ei näinud, ma ei näinud seda kale Su vaelons saarte värvid. See on üks väga aus film. Seda tegi Madli Lääne ja siis me ei näinud kosmos 68, kuigi see pidi ka hea film. Vot Erkki-Sven Tüüri oli hea film, seitse etüüdi, siis mul meeldis, Joosep Matjus. Nii et ühesõnaga tehti dokumentaalfilmiga Kes hästi, et on ikkagi häid filmi siin me oleme väga palju imesid võimeta. Ja ei, ma arvan, et paremini läheb. Sõnas filmirežissöör Marianna ka Ja selliseks kujuneski tänane saade, et kino, kino. Milles kuulasite intervjuusid režissööride Madli Lääne? Manfred Vainokivi ning Marianna kaadiga. Ning tänase Saatratega kaastajad Arp Müller ning Saadet toimetas Mirje Mändla.