Mina olen Annika Kuuda 21. aprilli heliga ja saate toimetaja. Tänases saates kuuleme kõigepealt kahte kontserdi. Järelkaja. Igor Karsnek räägib 13. aprillil Estonia kontserdisaalis toimunud kontserdist passakalia Concerto, kus esinesid Indrek Vau ja Eesti riiklik sümfooniaorkester ja mida dirigeeris Daniel raiskin. Niina murdve jagab muljeid 19. aprilli rahvusooper Estonia orkestri kontserdilt. Klassika, kus soleeris noor viiuldaja Alina Pakostkina ja dirigent oli Arvo Volmer. Muusikauudiseid laiast maailmast vahendab nagu ikka, nelevasteinfelt ja pikem saatelõik on pühendatud Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkestri ja teiste noorteorkestrite tegevusele Eestis. Kõnelevad Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkestri dirigent Mikk murdre direktor Timo Steiner. Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkestri noored orkestri Andid Johannes Välja, Robert Traksmann ja Johannes Põlda. Ja samuti kõneleb dirigent Jüri-Ruut Kangur. Tiia Järg räägib järjehoidjas aga Matti kuulbergizonatiinist kahedas löögile aastast 1976, mis Loodozzamoe Saulusele ja jaan õunale. Mõnusat kuulamist ja saadet alustame Karzneki muljetega. ERSO kontsert Taaniel raiskini dirigeerimisel läinud reedel näitas järjekordselt, et riskin on nii-öelda kontseptsiooni dirigent mis tähendab, et kontserdikava akadeemilisele ülesehitusele avamäng instrumentaalkontsert ja sümfoonia eelistab ta mingit läbivat teemat või kontseptsiooni. Mäletatavasti juhatuste näiteks mullu oktoobris ERSO ees laiahaardelise tšehhi muusika kava eripärase kontseptsiooniga tulidaani raiskin välja seegi kord, kus ERSO esimese kontserdipoole kõiki teoseid ühendavaks märksõnadeks olid Bach ja Pärt. Ning seda ka Pärdi ja Bachi muusika omavahelistes kombinatsioonides. Kui olid need helitööd pandud niimoodi, et esimese teosena kõlas ERSO keelpillide esituses Läti tuntuima nüüdisheli Peteris vasksi oopus, rändaja mis on pühendatud Arvo Pärdile. Sellele järgnes Pärdi enda Concerto Piccolo temal PA CH trompetis Indrek Vau soleerimisel. Seejärel sai kuulda Pärdi humoorikat teos, kui Bach oleks mesilasi pidanud ning esimese kontserdi lõpetuseks veel Bachi Kaljat ja fuuga c-moll Leopold kovski Ortestratsioonis sees. Kontserdi teises pooles kõlas Jean Sibeliuse esimene sümfoonia mis meil viimati esitati neli aastat tagasi. Ent alustagem ikka õhtu esimeses pooles. Kuna Peters vaskse rändaja on pühendatud Arvo Pärdi-le, siis võis kohe alguses kuulda aga Pärdi tintinnabuli stiilist tuttavat kolm kõlalist ja astmelist laskuvad mind noorset teatoonika. Huvitav on aga see, et kuigi osa vasksi muusikalises leksikast viitas Pärdile, olid muusikalis dramaturgiliselt arenguid, näed siin hoopis jõulisemad ja orkestraalselt massiivsemad. Riskin kujundas selles loos dirigendina ka hästi pingestatud kulminatsioonini ning kodas tõeliselt Pärdiliku dünaamikaga keelpillide lõpu vaidlemise. Järgnenud Arvo Pärdi Concerto Piccolo teemal PA CH vajab ehk väikest muusikaloolist kommentaarium. Kuna kõnealuse teose algvariant aastast 1964 on tuntud pealkirja kollaaž teemal peatseehaa ning Pärt tegi 1994., kas ta sellest väikese trompetikontserdi Concerto Piccolo teemal püüad teha mille esiettekandel soleeris siis hookanhaardenberger Neeme Järvi dirigeerimisel. Ent möödunud reedel oli ERSO ees trompetisolistiks Indrek Vau. Noore Pärdi muusikas põimusid aastal 1164 veel neoklassitsistlik vormi, selgus ja motoorika ning dissonantsi rohke Atonaalsus. Eks see kandus edasi ka 30 aastat hiljem valminud redaktsiooni. Indrek Vau trompetimängus oli tunda nii artikulatsiooni teravust kui perfektsed rütmi täpsustama. Mõjuv kontrast motoorika Jakantelleensus vahel kujunes siin aga vahitemaatikaga kollaaže aeglases keskmises osas. Kuid tõeline kõla sära ilmus Indrek Vau trompetimängu teose finaalis. Ka Pärdi järgmise helitöö, kui ta oleks mesilasi pidanud. Esitus pani Kuulo. Seegi oopus on ümbersünni üle elanud, kuna Bachi, mesilaste algvariant. Ta esitas hoopis Hortus musicus aastal 1976 ja mitteorkester. Selles mahia mesilaste loos kõlab väga huvitav amalgaam, laiendatud tonaalsusest, tintinnabuli stiilis kolm kõladest ja dissoneerivalt pulseeriva motoorikaga. Väike muusikaline huumorimünt vitamiiniks ka kui orkestri Kelblidel mesilaste raevukat suminat korraks ette kujutada. Filosoofilise üldistuse andis loole muidugi lõpu Bachi tsitaat. Esimest kontserdi poolt lõpetanud Bachist Okovski pasa, kalja ja fuuga c-moll puhul ma Bachi muusikat mõista, karvustama hõigata. Küll, aga juhin siinkohal tähelepanu Leopold Stokovski leidikule orkestratsioonile, kus iga orkestrirühm oliteks tuurilisel oreli mingi registri funktsioonis. Piltlikult öeldes ei hakanud Stokovski mitte Bachist Brahmsi tegema vaid tegi orkestrist suure oreli. Nagu ennist öeldud. Olgu etteruttavalt öeldud, et mulle tundus raiskini dirigeeritud sümfoonia ettekandeline terviknägemus oli küll üksikasjadeni läbi mõeldud kuid tempoliselt ja karakteri kujunduse mõttes mitte alati lõpuni veenev. Pean silmas kõigepealt skerso osa, mille alguse lennukas karakter muutus hiljem juba sõna otseses mõttes galopeerivaks. Orkestri puhkpillide artikulatsiooni täpsus niisuguse tempalise forsseerimise tõttu õnneks eriti ei kannatanud, kuid veidi närviliseks näis muutuvat siiski. Samas sümfoonia avaosas ja finaalis võinuks riskin dirigendina ehk veel rohkem rõhutada seda Sibeliuse eetilist nii-öelda rikkaliku väljenduslaadi kuigi näiteks kulminatsiooni, ettevalmistus ja pateetiline karakter olid veenvalt nii sümfoonia, algus kui lõpuosas. Kõige tasakaalustatumat mõjus siiski teise osa andante mille tempo valid kõlaski Nontropolento ehk siis mitte liiga aeglaselt, aga ka mitte kiirustades. Seetõttu kõlas Gasoleeriva puhkpilliansambli polüfoonia Os kogu häältejuhtimine hästi ühtlase fraseerimisega. Kuid eks igal dirigendile ole Sibeliuse sümfooniad des oma nägemuse. Ega mingit sellekohast retseptiraamatut ju pole olemas on. Ja kui ta raiskini visioon tundub kohati olevat ehk pisut impusiivse võitu, siis tuleb seda just sellisena ka aktsepteerida. Neljapäeval, 19. aprillil toimus Estonia kontserdisaalis kontsert nimega kuldne klassika kus esines Rahvusooper Estonia orkester koos Eesti rahvusmeeskoori solistidega. Solistideks olid Kristel Pärtna, juuli Lill, Oliver Kuusik ja Rauno help. Rahvusooperist Estonia ja viiulil soleeris Alina Pakostkina. Dirigent oli Arvo Volmer ja kontserdikavas olid Renee eespere ja Johannes Brahmsi teosed. Kontserti käis kuulamas Niina murdve. Mis mulje see kontsertile jättis? Väga meeldiva mulje, väga toreda mulje. Väga huvitav oli minu jaoks, see polnud kuulnud Estonia kontserdilaval Estonia teatri orkestrit ja huvi pakkusid hoopiski kogused kõlaline pilt võrreldes näiteks erzoga, kelle puhul on kõrv harjunud juba kuulma on hoopis teine keelpillide poole pealt palju mahedam. Väga meeldisid puhkpillid. Mulle väga meeldis põel aga kontserdikava, Arvo Volmer pani selle siis kokku kahest heliloojast. Kõigepealt René ees, tere, klorieetur, nagu ma kavalehelt lugesin, ma kuulsin esimest korda seda, seda imepisikest teost neljale solistile meeskoorile ja orkestrile kirjutatud Peterburi Jaani kiriku avamise jaoks. No esmasmulje on selline põnev, aga ma oleks oodanud mingit arendust võib-olla sinna otsa kuidagi lõppesid aga järsku ära ja mul oleks oodanud midagi. Aga seoses kavaga muidugi minu tähelepanu keskendus eelkõige Brahmsi viiulikontserdile, kus oli solistiks Liinapokovskina väga sümpaatne noor viiuldaja, alla 30 aasta vana veel 28 ei peaks olema mitte kuigi palju varem. Mina kuulsin teda esimest korda aastal 2005 Sibeliuse konkursil, kus tema esimeses voorus äratas juba siis tähelepanu. Hiljem ta sai selle konkursi võitjaks, nüüd on ta väga palju küpsenud just Brahmsi viiulikontsert. On ju nende, nimetate üks nendest suurtest kontsertidest, kus viiul nagu vastandub orkestrile ja kus on ka väga tüüpilised suure orkestri kontserdile omased jooned kus kulminatsioonis antakse kestrile ja võetakse nad omakorda üle orkestrilt, et siis arendajad jälle midagi edasi. Prampsi kontsert on üks monumentaalsemaid viiulikontserte, mida ma üldse tean. Ja tavaliselt esitatakse ka väga mulle mentaalset, eriti kui on tegemist mees viiuldajatega, kellel on hoopiski teistsugused jõu ja kõlavarud. Aliinapokovskina valis teise tee, tal on suured Stradivaarius, tagan ise pisikene, õbluke ja on olemas mingisugune kõla, detsipillide arv, mida ei ole võimalik lihtsalt ületada. Aga mida on võimalik kompenseerida dünaamilise kontrastiga ja bulla artikulatsiooni väljendus peenusega? Just see tal oli ja võib-olla need sellised tõesti Rauno nüansid mida tema siis kasutas Brahmsi viiulikontserdis, need olid ikka enam kui suurepärased. Muidugi pill siin soodustas kaasa ja mis ka salata, siin vot eriti töötas hästi just see keelpillide pehme tämber, mis mitte kordagi nud oma massiga ka. Seda ka tõesti ühe jõhviga mängu Brahmsi viiulikontserdis, külalisest ja mängutehnilisest perfektsusest siin lihtsalt rääkida, isegi vist pole vaja, sest et see on. Ma olin niikuinii olemas, aga juss sisuline lahendus oli minu jaoks väga tore. Kava teises pooles olnud Brahmsi esimene sümfoonia. Noh, see on Volmeril väga selgelt mõeldud, väga selgelt orkestrisse tämbriliselt väga selgelt välja toodud. Jah, võib-olla kui on tõesti harjunud sellise rohkem nagu jõulisema või teravama kõlaga keel pillidelt. Aga see versioon oli väga huvitav mulle kuulata, teete, hämmastab ka see, et, et nii noor Viiuldaja Arina pagostkina. Suudab tuua nii peeneid nüansse, kontserdis esile. Ma ei oska öelda, et see mind hämmastab, see paneb mind imetlema sellepärast et nyyd häid mängijaid, kes väga peenelt oskavat muusikat kuulata ja esile tuua, neid liiga palju ei ole väga häid supermängijaid maailmas väga palju. No kasvõi nüüd oli võimalik interneti teel meil jälgida värskelt lõppenud menuhhini viiulikontserdi, kus on täiesti fenomenaalsed viiuldajad, lapsed, kes on juba varakult väga küpsed. Mis neist saab edasi, seda iialgi ja liine Bukowskina on ilmselt üks nende hulgast tulnud, kes on olnud pärjatud üsna kõrgete auhindadega taga varakult, üsnagi noorena ja tema on üks nendest, kes on siis ellu jäänud nii-öelda, kellel on tulnud omaenda mina juba õpetajatest lahti. Kes suudab seda suurel laval edasi kanda kuulajatel. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Euroopa Liidu kartellide vastase osakonna ametnikud asusid hiljuti uurima firmade Wendy Universal Music Iiemmai vahel toimunud ostu-müügitehingut, mille käigus omandas Universal Iiemmai muusika salvestuste osakonna 1,9 miljardi dollari eest. Süüdistuseks on, et nimetatud tehing vähendab turul konkurentsi tarbijate kahjuks. Euroopa Komisjoni sõnul muretsetakse tekkinud üksuse kõrge aktsiate hinna üle, mis on võrreldes lähima konkurendiga peaaegu kahekordne ja muret teeb ka suurenenud turujõud. Euroopa Liidu konkurentsivoliniku sõnul on nende ülesanne veenduda, et tarbijatel säiliks ligipääs erinevale muusikale nii plaatide näol kui ka digitaalselt. Tänavu kaheksandal augustil langetatakse otsus, kas toimunud tehing kiidetakse heaks või mitte. Oli säärastaks uurimusteks valmis ja plaadifirma esindajad on lubanud uurijatega täielikult koostööd teha ja loodavad siiski positiivsele lahendile. Iiemmai omanikuks olev City grupp võttis enda kontrolli alla plaadimärgi, mille alt on oma plaate välja andnud teiste hulgas sellised kollektiivid nagu de biitlus, viin ja Golf. Play Iiemmai plaadimärgi endine omanik. Terafirma oli eelnevalt oma võlgadega hätta jäänud. Komisjon on küsitlenud nii plaadifirma rivaale kui ka erinevaid tarbijate gruppe, et leida vastust küsimusele, kas nimetatud universaali tehing ja ka soni firma poolt juhitud plaan osta Iiemmai muusika väljaandmise osakond 2,2 miljardi dollari eest et kas kaasa kõrgemad hinnad ja piirab ka konkurentide võimalusi. Küsimustikus otsitakse vastust ka küsimusele, et kas need kaks tehingut võivad raskendada artistide plaadimärgi vahetus tingimusi. Nii Universal Sony poolt juhitud grupp apelleerivad tõenäoliselt sellele, et muusikaäris on niigi väga tugev konkurents ja hinnakujunduses on kõvem sõna onlain muusikaäridel. Sõltumatute muusikafirmade esindajad on palunud Euroopa Liidu ametnikel peatada mõlemad tehingud Leipzigi linnas, mis on tihedalt seotud Johann Sebastian Bachi. Ka kuulutati hiljuti välja tänavune Bachi medal, mille pälvis klahvpilli mängi dirigent Mazaki Suzuki. Medal antakse 1954. aastal sündinud jaapanlasele üle kaheksandal juunil, mil Leipzigis toimuvat Bachi pidunädalad. Suzuki on muusik, kes kutsus Jaapanis kokku esimese ajalooliselt informeeritud muusikutest koosneva ansambli ja tema Bachi interpretatsioon peetakse põhjalikult läbi tunnetatuteks stiili truuks. Medalit antakse väljaaastast 2003 ja varasematel aastatel Leipzigi Bachi medali pälvinud näiteks Herbert plomsted Filipp herwege friiner Bernios, Nicolás, Arnold kuur, Johneljad, Kaardi, näri Helmutrilling, Gustav Leonhard Opmann. Viimane on muide olnud Kawasaki Suzuki õpetajaks. Lisaks aktiivsele muusiku tegevusele Mazakisuzukiga Tokio muusikaülikooli oreli ja klavessiini professor. Soome rahvusooperis esietendus 20. aprillil Eesti helilooja Jüri Reinvere ooper Puhastus, mis põhineb Reinvere hea tuttava menukirjaniku Sofi Oksaneni samanimelisel romaanil. Uus ooper ei ole aga romaani mõte, vaid iseseisev ja omanäoline teos. Jüri Reinvere sõnul ei toetu tema uus ooper, mille ta on ka ise libreto loonud mitte ainuüksi Oksaneni teosel, vaid kogu ajastul ja olustikul, mida Oksanen oma raamatus kirjeldab. Rein Mere sõnul on teost läbiv ajalooline taust väga tuttav nii talletada endale kui tema perele ja Rein Mere sõnul on inimese jaoks oma minevikku läbi tunnetamine ja analüüsimine on väga olulised teemad. Rahvusooperilavastaja Tiina PuuMalaisia sõnul on koos thereynrega väga põnev erinevuses. Oksaneni Reinvere kontseptsiooni puhul toob ta esile seda, et kui Oksanen kirjeldab teatud sündmusi või tegelasi üksikasjaliku täpsusega ja detailsusega siis Jüri Reinvere on enda poolt koostatud libreto, s juba pisut üldistavam ja suurele anile keskenduv. Jüri Reinvere ooperi Puhastus pearollides astasid Soome rahvusooperis üles Helena Jundonen Aliide rollis ja Niina Keitelt Saara rollis. Ettekannet juhatas Paul Mägi. Aprillis toimus Hiinas Pekingis päeva kestnud Yehudi Menuhin nimeline viiuldajate konkurss, mille finaalvoor leidis aset 14. aprillil ja nii nooremas kui vanemas vanuserühmas tulid võitjaks Ameerika Ühendriikide viiuldajad. Noorimas vanuserühmas saavutas esikoha 11 aastane Kevin Joe, kes seal konkursid kahekümneaastase ajaloo seni noorim esikoha võitja. Vanemas grupis saavutas esikoha aga 18 aastane Bennet Arthur Venshow. Võiduga kaasnevad rahaline preemia jaga esinemisvõimalused maailma erinevates paikades. Konkursi žüriisse kuulusid tänavu sellised muusikad nagu Pamela Tasmin ütle ja Jan Pascaldartel jää ja žüriiliikmete sõnul oli mängijate tase erakordselt kõrge. Esimest korda Lähme nuhini konkursi ajaloos toimus tänavu väljaspool Euroopat ehk Pekingis ja kahe aasta pärast plaanitakse konkurss läbi viia Texase osariigis. Menuhhini konkursi varasematel aastatel võitnud aga näiteks sellised viiuldaja, tead nagu Julia Fischer, hilja käin kalts Nikolai Snyder ja Reidženn. Ja nüüd lühiuudiseid Rotterdami Filharmoonikute sõlmisid plaadilepingu Deutsche grammofoniplaadifirmaga. Tegemist on teadaolevalt esmakordse juhtumiga, kus selle plaadimärgi all salvestavad Hollandi orkester ja Kanada dirigent, kelleks anyannikneses käen. Esialgse plaani kohaselt salvestatakse ilm heliplaati alustades Pjotr Tšaikovski kuuenda sümfoonia ka internetikeskkonnas loodiaga uus tsentraliseerida tellitud veebilehekülg Ammati International direktori, mis tegeleb sadade kvaliteetsete Ta keelpillide müügiga, mille on müüki pannud erinevad müügimehed ja vahendajad üle maailma. 2014. aasta jaanuarini on müügikuulutuste lisamine veebileheküljel tasuta ja infot pillide kohta saab lähemalt aadressilt www. PVA Ammati punkt. Com. Lõuna-Korea suurima muusikaauhinna ehk 8000 euro suuruse hoo Ammy preemia võitis sealne kuulsaim naishelilooja on sokid siin. Tegemist on Lõuna-Korea suurima kunstivaldkonna preemiaga, mida nimetatakse ka kohalikuks noobeliks. Untsu siin elab ja tegutseb aga Berliinis ja näiteks aastal 2004 pälvis ta kuulsaks laeva meierei preemia ja aastal 2005 Arnold Schönbergi nimelise auhinna. Inglismaa interpreetide liit hoiatab oma muusikuid, et keegi ei võtaks Londoni olümpiamängudega seotud kontsertidest osa ilma sest tasustatud saaks, sest liidule on jõudnud mitmed juhtumid, kus muusikutel paluti mängida suviste olümpiamängudega seotud kultuuriprogrammis tasuta. Küll aga makstakse näiteks turvameestele, lavaehitajatele ja instrumendi rentijatele. Norrast pärit üliandekas. Kas 25 aastane viiuldaja Wilders Rang pälvis hiljuti 75000 Šveitsi frangi suuruse preemia nimega Credit Swiss yangaardistav kood, mida antakse välja iga kahe aasta tagant noorele rahvusvaheliselt väljapaistvale muusikule? Preemiaga kaasneb ka esinemine mainekal lutserni festivalil koos Viini filharmoonia tootega ja ettekannet juhatab Bernhard Haything. Kontsert peaks toimuma käesoleva aasta septembris. Viiuldaja vildakalt Ongi õpetajaks on Annašummašenko, kes oli muide ka Julia Fischeri õpetaja. Vilde Frangi debüütplaat ilmus aga aastal 2010 Iiemmai plaadimärgi all ja osutus väga menukaks. Tema teine heliplaat saavutas aga juba diapasondoria Echo Classic preemiad. Briti muusikaaja Grey grammofon käivitas oma kuulsuste galerii, et tähistada kõigi inimeste pühendumist, kes on aastate jooksul andnud suure panuse klassikalise muusika salvestamise tööstusesse. Esialgsest nimekirjast võib leida üle 500 nime, mille hulgas grammofoni ajakirja ja koduleheküljel lugejad hääletasid, parimad. Esimesed 50 nime avaldatakse grammofoni maikuu numbris. Esimesed viis muusikut kuulsuste galeriis on aga näiteks dirigendid Bert von Karajan, Clia Claudio Abado Wilhelm Burtfenglerialevad Pöstanud ja sopran Maria Kallas. Selle iga-aastase traditsiooni koni alustamise Mäkiks on grammofon maigu numbriga kaasa pannud. Ka Herbert von Karajan juhatas tatud CD plaadi, millel kõlavad Ludwig van Beethoveni viies sümfoonia ja Johannes Brahmsi teine sümfoonia. Esitus on saadaval ka grammofoni pleieri vahendusel. Iga ja samal ajal kui Tallinnas tehakse ettevalmistusi harrastuskollektiividele mõeldud Euroopa orkestrite festivaliks millest saate kuulata täpsemalt 24. aprilli delta saates tutvume aga täna selles helikajas lähemalt Tallinna muusikakeskkooli, sümfooniaorkestrid ja teiste noorteorkestrite tegevusega. Esmalt saab sõna Tallinna muusikakeskkooli direktor Timo Steiner. Mida selline kollektiiv tähendab ühele keskastmekoolile? Mingis mõttes tähendab ta ju peaaegu kõike, ta on osalt sellega, oli üks väga põhimõtteline eesmärk, et need orkestri pillid, keda me ette valmistame, tööks paljuski orkestrites saavadki sealt oma põhilise praktika ja kogemuse ja tunde, kuidas orkestris mängida ja kuidas on ilusat muusikat esitada. Kas see mõte ei lähe vastuollu eriala õpetajate nagu eesmärkidega, et kasvatada igast õpilasest solisti? Kas see tuleb tegelikult nägemist kahest asjast kuidagi kokku see balanss leida? Selge see, et kui minnakse orkestrisse ette mängima, siis tihtilugu nüüd küll juba viimaselt hakataksegi partiisid mängima, aga varasemal ajal mängiti küll, sa soolokõvasid üsna raskeid soolokavasid, mis tähendab seda, et see ettevalmistus peab olema solistikud ka küllalt tugev. Aheteis pidime. Me oleme ju teadlikud sellest, et solistina peab olema. Esiteks väga karismaatiline isiksus, peab olema pööraselt tõmme ja peab väga hästi oma tööd oskama. Etnikust realisti isiksusi on ju tegelikult muusikute hulgas päris vähe. Pigem näeb see töö edaspidi välja niimoodi, et on kammeransamblid, on võib-olla ka mõned solisti ambitsiooniga kontserdid, aga tihtilugu orkestrisoolod ja orkestris istumine ja selleks ettevalmistamine. Nii et ühe seasüsteemis peaksid omavahel väga hästi loos toimima. Kui kaua Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkester on üldse tegutsenud? Üle paarikümne aasta kindlasti seal kuskil 25 aasta kandiskakse peaks see number olema enne seda oli rohkem nagu projektipõhine või selline, et tuldi kindlateks asjadeks kokku. Aga viimastel aastatel on kogu aeg olnud nagu selline iganädalane töö. No sinul on olnud võimalus vaadata selle orkestri arengut juba mitu, mitu mitu aastat ja tegelikult ka mitme dirigendi käe all. Kuidas on muutunud sümfooniaorkestri tase? Kui ma koolijate asusin, siis tegelikult sümfooniaorkestri juhtimine tasemates oli mulle südamega küll. Mispärast kuma Risto Joosti kutsusin sinna ette? Oleks noortega tegutsemas üks väga hea professionaalne dirigent, kes omaks ka mingis mõttes laiemat vaadet, kui ainult nagu kooli orkestrit, keda tegutsedes kui ringi vaadata maailmas, siis tihtilugu just noortega muidugi tegutsevad rohkem sellised kooli orkestri tegijad prints ei rahuldanud, ma tahtsin, et see muusika oleks ikka päris ja teha tehtaks päris suure pingega. Ja nüüd on see saavutanud oma eesmärgi. Selles mõttes küll, et need dirigendid enne Risto Joosti teraamiku murde on väga tõsised dirigendid ja teevad väga kihvti tööd ja ei anna nagu tasemest kuidagi alla. See on, kas te olete võrrelnud endid ka näiteks Elleri või Otsa kooliorkestritele? No võrrelnud ikka oleme, me oleme otsaga oligi teinud ka mingis mõttes ühisprojekte Eesti kontserdi otsa kooliga koos, aga oleme otsustanud siiski ise praegu omaette ja tehti ka sellepärast et see mängijate hulk mitme kooli peale on, on juba hulgaliselt natuke liiga suur tase muidugi natuke liiga ebaühtlane. Et kui ma siin sektsioonide kaupa võrdleme, siis keelpillimõttes teistel koolidel praegu vastu panna nagu sellist asja ei ole, nii et me saaks nagu koos väga head projekti teha puhkpillid ja muidugi oleks, et see on niukene, selline valusam küsimus terve systeemi peale üldse. Aga kokkuvõttes, mina julgen küll praegu öelda, et selle vanuseastmed orkestrites on keskkooli orkestri selgelt kõige parem. Mida see tegelikult siis nagu finantsilises mõttes, tähendab, et ühte sellist orkestrit hoida töös iganädalased proovid, pluss siis esinemised ja projektid ja kui me räägime ka veel välisreisidest või ütleme, üldse mingisugustest väljapoole Tallinna minekutest. Finantsiliselt tähendab see seda eelkõige on palgal inimesed, kes töötavad igapäevaselt orkestriga praegu dirigent Mikk Murd, abidirigent Jaan Ots ja orkestri koordineerija margitoferents pluss tähendab ta projektide puhul saali üürimist vahel mõne võib-olla tugevama lisajõu võtmist, kui on meil selline õpilane puudu või on vaja mõnda rühma nagu lihtsalt tugevdada ja noh, kui on reisid, siis see tähendab muidugi lihtsalt projektide tegemist, et see eelarves ta nagu palgalised on. See on normaalne, et lisaraha leidmine ütleme sõitude jaoks on mõnevõrra keerulisem, aga nagu ka võimalik, et ma midagi üle jõu käivat, siis nüüd küll ei ole või midagi väga sellist imelikku. Aga kas sümfooniaorkestrisse tuleb ka konkureerida, kui näiteks me räägime esimese viiulikohast, et kas selliseid ette mängimisi seni ei ole tehtud. Vot see on nüüd orkestri sisemine asi olnud, kui mina ei ole sellisena sekkunud, eks neid on pigem olnud nagu mingite selliste tüübi ja saavutuste põhjal vist on pandud kontsertmeistrit sellisena paika, aga mõnevõrra hoopis konkureerimist on vahel puhkpillide hulgas, kus on riiulid, mahub lavale mingis mõttes nii palju, kui kui lavakalad, et vahel rohkem, võib-olla sööte mingeid pille ja, ja siis nad omavahel mõtisklevad, et kes peaks mängima ja mis mahus, seda, seal on rohkem seda. Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkestri peadirigent Mikk Murdvee. Kui kaua olete teie nüüd olnud muusikakeskkooli sümfooniaorkestri juures ja mida te olete selle aja jooksul märganud orkestri arengus? Minu arust on siin Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkestri ees sel sügisel ja nüüd, kui on kaks kolmandikku, et aastast möödunud, siis kindlasti arengud on toimunud. Kindlasti oleme kasvanud edasi sellelt baasilt kuhu eelmised dirigendid Toomas kapten ja Risto Joost on seda orkestrit kasvatanud ja eks mina olen katsunud sinna oma panuse tuua. Te elate tegelikult enamuse ajast ju Soomes. Et kui palju te olete puutunud kokku sealsete sümfooniaorkestrite ka ja kas siin üldse tasub või olekski paslik võrrelda noorte orkestreid? No kindlasti võrrelda võib ja ma arvan, et Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkestrile ei ole mitte midagi häbeneda ei võrdluses Soomega ega ka üleüldse kogu Euroopa noorteorkestrit ega seepärast, et kuivõrd hea orkester on ainult ühel koolil ja kui sinna võrdluseks panna juurde, et Euroopas tihtipeale ei saada maa peale kokku niivõrd head orkestrit, kui meil on ühe kooli peale koos, siis minu meelest sellest tuleb lihtsalt ainult rõõmu tunda ja, ja selle üle uhke olla. Mis vanuses õpilased mängivad muusikakeskkooli sümfooniaorkestrist? Üheksas kuni 12. klass. Ja kui suur see orkester on, kõik pillirühmad esindatud. Eks see vaheldub iga õppeaasta ja praegusel hetkel on meil esindatud kõik pillirühmad, välja arvatud metsasarved. Nendega on hetkel veel defitsiit, aga nii palju, kui ma olen kuulnud, et alt pidavatele ka peale kasvama. Eks see niimoodi hooajati läheb. Kuidas te puuduvaid pillirühmi siis asendate? Eks me katsume kasutada ikkagi kas meie vilistlasi või siis ka muusikaakadeemia üliõpilasi. ERSO stan ja teatri Strike käidud meid abistamas, et mul on endale siiski suhteliselt värskelt ka endal meeles ja ma tean, kui väärtuslik on ühele keskkooliõpilasele oma harjutusaeg, oma magamisaeg oma hoopis muude asjadega tegemist. Selleks, et kasvada ja areneda mitte ainult muusikuna, vaid ka inimesena. Et oleme katsunud siiski hetkel pidada Roori graafiku mõistlikuna ning proovides aega raisata, teha kiiret intensiivset tööd. Et siis jääks aega ka muudele asjadele. Mida selle raiskamise all? Ma katsun pidada proovis siiski üleval kogu aeg nii-öelda selle proovi intesteeti. Et me lihtsalt ei mängi, vaid me mängime kogu aeg mingi eesmärgiga mingisuguse suunaga kuskile vähemuse poole harjutama, konkreetseid asju mitte lihtsalt ei mängi nii-öelda seda tunniplaani aega täis. Katsume saada selle proovi jooksul mingi konkreetse asja tehtud. Kui tihti te esineb? Meie Lorna töögraafik on iga teisipäevane proov, aga eks enne esinemisi on meil enamasti projektinädalad, kus me katsume siis umbes nelja või viie prooviga kõik asjad nagu kokku viia, siis on meil ka lisajõud kohal nii-öelda puuduvad instrumendid, katsume selle asja siis kokku õmmelda. Muusikakeskkooli sümfooniaorkester on selles mõttes väga tore koht, et me katsume rakendada maksimaalselt kooliõpilasi ka solistidena ja anda võimalikult mitmele inimesele selle võimaluse mängida, mängida meie kooli orkestrisolistina ja see pagas, mida annab ka solistina mängimine orkestri ees ja samas orkestris sees mängimine, need mõlemad täiendavad teineteist ja ma arvan, et ka need väga palju motiveerivad noori harjutama ja tegelema muusikaga, et kui sa tead, et sul on see võimalus olemas katsume nii sügisel kui kevadel anda vähemalt ühe solisti numbri ja rääkimata siis muidugi lõpuaktus, sest kus siis abiturient tide paremik mängib? Aga mis on ikkagi sundinud teid enda töörütmi pisut ringi arvestama, et sõitma siin Eesti vahet ja tulema Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkestrit juhatama, et töö noortega, miks te teete seda? Esiteks, mul on kindlasti võlg Tallinna muusikakeskkooli ees oma hariduse eest, sellest ei pääse üle ega ümber sellest, ma olen sellele koolile tänulik elu lõpuni, nendele õpetajatele ja nendele kooli seintele ja oma koolikaaslastele. Asi on see, et praegusel hetkel on Tallinna muusikakeskkoolist peale kasvamas selline fantastiline põlvkond noori muusikuid, kellega võib saavutada kunstiliselt väga kõrget taset. Kontserditel. Nüüd need kaks ühist kontserti, mis meil on taga detsembrikuine, metodisti, kirikukontsert ja siis ka märtsi viimasel päeval toimunud kontsert Estonia kontserdisaalis olid minu jaoks väga väga suured kunstilised saavutused. Ja ka kõik see tagasiside, mida ma olen kuulnud nii erialaõpetajatelt lihtsalt tavalistelt, kontserdilt käijatelt näitab seda, et Tallinna muusikakeskkoolis on praegusel hetkel väga hea seltskond noori muusikuid, kelle kätes ja kelle inspiratsiooni sinikontserdisaalis tõelisi muusika imest. Klassikaraadio on tulnud külla kivimäele Tallinna muusikakeskkooli ja me oleme katkestanud sümfooniaorkestri proovi just parajasti. Ja minu ees on need kolm noort mängijat, kes Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkestris mängivad ja on juba mänginud Idelgi kõigepealt oma nimede, mis pillide mängite, Johannes õlut, Vello praksmann viiul, Johannes põlduri viiul. Johannes, sina oled olnud selle sümfooniaorkestri endine kontsertmeister, on see tõsi? Just nii? Samas on seal ei mängi? Ei hetkel mitte enam-vähem. Aga sa oled mänginud neli aastat ja sa oled nüüd olnud nii dirigent Risto Joosti käe all kui ka Mikk Murdvee käe all. Ütle, mis seal neli aastat on sulle andnud? Oi kindlasti kõvasti orkestri kogemust juurde teistega ususitseerimist õpetanud ja, aga üldse koos sellist võlu näidata, kuidas peab koos mängima nii-öelda, mida tähendab kontsertmeistriks olemine sellise sümfooniaorkestri juures loo eelkõige vastutust, juhtimist, lõngaks, võistleksime pärast. Kas sina vastutad selle eest, et rihm oleks üheskoos kindlasti? Robertiga oled nüüd äsja tulnud sümfooniaorkestrisse mängima, kas sa oled oodanud seda võimalust? Siiski mitte, päris asja siiski, kaks aastat olen juba mänginud, siin teine aasta aga sümfooniaorkestris mäng on tore. Mulle väga meeldib oma eakaaslastega koos musitseerida ja õnneks on diligendid pakkunud meelega väga küpseid teoseid mängida, mis on väga tore. Ütlesite nüüd kontsertmeistri kohale, kas toimub mingi konkurss sellele kohale? Ei oska vastata, seda võib-olla oskab dirigent paremini seletada, mina sellest ei tea midagi, mulle lihtsalt öeldi, et nüüd oled sina. Kuidas sulle roll meeldib? Vastutusrikas, aga mõnes mõttes on see ka hea kunstiline väljund. Sina mängid sillad ja just tegelikult oled tulnud väga edukalt tagasi. Börsilt räägi, mis konkurss, see õli, kuidas teil seal läks, see oli Austrias ühes väikses linnas nimega liidsel olid seal konkurss aprilli alguses ja siis oma vanuse üpris osa võtsin esimese koha, millised riigid veel osalesid ja mida sa mängisid seal kokku oli esindatud 24 riti enamasti olid seal siuksed Kesk-Euroopa riigid. Aga no oli ka Ameerikast ja Eestist. Selles oli esimene konkurss, ei, neid on olnud ikka jah. Aga esimest korda rahvusvahelisel konkursil suutsin laureaadid. Kas midagi uut silme ees? Otseselt mitte, aga noh, mis seal hea tunne. Sinu õpetajal, kes portos, kumb sulle siis nagu rohkem meeldib ka see, et sa saad solistina astuda üles konkurssidel ja erinevatel kontserditel või, või see, et sa saad ka sümfooniaorkestris mängida. Mõlemal on suur tähtsus, et solistile muidugi tore olla, aga siis saab sõpradega musitseerida ja see on ikkagi suurhoonete väärtus. Tegelikult kolmas asi, mis mulle väga meeldib, on Cameron. Sellega ma tegutsen aktiivselt. Aga nagu ma aru saan, et kõigi kolme jutus, siis nagu kumab välja see, et sümfooniaorkester on see koht, kus te saate oma sõpradega koos musitseerida, mis on veel toredat, kas mõned laagrid, väljasõidud, mida te tahaksite välja tuua? Põhiliselt on ikkagi need surealist esinemised ja kõik need projekti nädalad sellised suured välja siit ei olegi olnud, aga noh, Estonia teatris on juba omaette väärtus, mängida on mõni projekt, mis eriti meeldinud. Loo näiteks viivale eelmisel kevadel, kui soleerisid Theodor Peeter Sink ja Mari kirub et see oli selline meeldiv. Kes te olete alati dirigentidega nõus sellega, mis nõudmisi need esitavad teile nõudlikud? Nõudlikud igal juhul, jah. Aga nüüd õpetavad mind ja saame häid kogemusi. Jah, ei nõustunud, erilise vasturääkimisi pole olnud kunagi. Aga kuidas te saate läbikaaslastega, kes võib-olla liiga palju ei viitsi harjutada? Eks me siis panime nad harjutama tuleb panna harjutama, grupi, proovida midagi TTV grupi proove ka tõsiselt, ikka kui vaja, süsteem tooreks midagi, jäta midagi, kui ette valmistate, praegu on meil siis auditooriumi lõpetamise kava, kus on siis paljud suured kontserdid, sealhulgas ka Beethoven, Tšaikovski, Sibeliuse ja tuleb üks lõbus suvine kontsert, kus küpsed oled, sa mängivad suuri teoseid. Kui palju te ise kontserdisaalis käite kuulamas sümfooniaorkestrit, meie ersatway kammerorkestrit lootis ikka nii palju kui võimalik. Säilitavad orkestri repertuaar on ju midagi muud kui see, mida te erialas mängite, et kuidas leiate selle aja, et harjutada orkestri jaoks ka leiab kasvõi näiteks sõrme, soojenduseks on veel mingeid aineid. Legistav tuleb nii, aga ei ole nii keeruline. Uleriti osast, mõni on ikka päris keerukas tükk. Jõudu teile ettevalmistustöödes ja kõiges muus. Dirigent Mikk Murd või on need paindlikud, annate kaasa, mõtlevad või tekib ka mõnikord momente, kus tuleb ennast maksma panna. Eks ma mäletan isegi, kuidas noore õpilasena sai tehtud nii ühte kui teist tempu, aga vähemalt mul on selline tunne, et meil on väga hea õhkkond olnud siiamaani ja loominguline ja, ja hea tööline. See, mida Tallinna muusikakeskkooli dirigent peab enda tegemistes arvestama, on see, et õpilane on selles orkestris neli aastat ja iga aasta meil on 12. klassi kajastamine on üheksas klass. Et kindlasti on asju, mida on võimalik nii-öelda lahendada, aga me ei saa unustada, et need, kes tulevad üheksandast klassist, tulevad mängima, nemad tulevad esimest korda sinna sümfooniaorkestrisse. Vähemalt suur osa neist ja nendele asi on alati uus kogemus. Noh, väga sooviks, et meil mingil hetkel avaneks võimalus teha mingisugune lavamuusikaprojekt midagi kooridega solistidega see pagas, mida Tallinna muusikakeskkooli lõpetaja, kes on neli aastat käinud mängimas sümfooniaorkestris, mille ta saab Gazasse, pagas, see oleks võimalikult mitmekülgne ja annaks talle võimalikult hea baasi jätkata sealt edasi. Päriselus. Aga missugused unistused on seoses sümfooniaorkestriga muusikakeskkooli direktoril kimasteineril? Unistus on pigem ju ta peaks olema üks tervik sellest terviksüsteemist, et meie orkestrid siis kuni rahvusorkestri välja hakkaksid, esiteks omama sellist uhkust, eneseväärikust ja kollektiivi tunnet sellisena, et see kollektiivne vastutus tekiks. Vaat ma olen Eestis väga vähe kollektiivi näinud, kes on sinnamaani jõudnud sellisesse staadiumisse, et iga liige vastutab tegelikult kõikide eest me alt natuke nagu üritame seda tekitada, oleks õudselt tänuväärne, kui ka nagu süsteemi lõpuni see niimoodi toimiks. Et sealt päris suur asi, mida saaks korda saata. Ma arvan, Te olete teel, palume kuulama kõike seda tööd. Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkestri kõrval on aga Eestis tegutsemas veel mitmeid teisi noorteorkestreid. Jüri-Ruut, Kangur, teie olete juba pikka aega nendega kokku puutunud. Praegu olete seotud üle-eestilise noorte sümfooniaorkestriga ja samuti ka nõmme muusikakooli kammerorkestriga. Milline üldse on olukord praegu noorteorkestrite osas Eestis? Ma olen jah, selle asjaga kokku puutunud, siin juba selline 18 aastat nende noorteorkestriga kuidagi on sattunud, nii et olen tegelema jäänud. Aga ma arvan, Meil on just viimased kaks noorte laulupidu 2007 2011, kus noorte sümfooniaorkestrid on sellise ühise vääna osalenud, selle pildi väga hästi näidanud kätte ja meil on praegu viimase laulupeo põhjal 28 noorteorkestrit, mis on siis väga erinevad, on olemas nii-öelda suured sümfooniaorkestrid Viljandis näiteks muusika oli suur sümfooniaorkestri 60 inimestena muidugi Otsa kooli Elleri kooli muusikakeskkooli sellised tugevamad suuremad kollektiivid ja on olemas ka selliseid väikseid keelpilliorkestrit, kammerorkestreid ja neid on tekkinud juurde tänu laulupeole, tihtipeale mingitel väiksematel kohtadel pole sellist sümfooniaorkestrit võimalik moodustada, sest ikka tead, Pille nagu ei ole ja, ja aga mul oli hea meel näiteks just laulupeoks, ütleme Kärdla seal ei pandud Hiiumaal kokku selline orkester, kus oli mõned riiulid, oli mõned puhkpillid, seal tromboon, flööt, klarnet, siis oli tšello dirigent ise seadet teinud ja kuidagi sättisid ära, nii et tegelikult selline harrastus on võib-olla kuskil viimase 10 aasta selline trend, et varem olid suuremates muusikakoolides vaid, ütleme, viis, kuus orkestrit, aga nüüd see laulupeoprotsess kuidagi on juurde tekkinud ja, ja selle üle on ainult hea meel, et tegelikult me oleme mänginud mõlemal laulupeol väga rasket nii-öelda proforkestrite kontsertrepertuaari ja võib-olla kui esimene ehmatus, õpetajatena tonni, keerulised käigud või keerulised, taktimõõdud või midagi sellist, siis selle nagu laulupeo protsessi jooksul, kui on eelproovid, siis see on selline väga tugev hariduslik tee olnud ja väga hästi on lõpuks hakatud mängima, et nimed marmortahvlil näiteks Margo Kõlar filmimuusika eelmine kord. See oli fantastiline, kume Risto Joostile, sõitsime mööda Eestit ringi ja tegime proove, et see oli väga nauditav, kuidas selle ütleme kolme nelja tunnise proovi jooksul see kõik arenes, et tegelikult see potentsiaal on päris tugev, et oleks nagu sellised orkestris mängimise väljundid nagu rohkem ja sellist asjalikku õpet ka, et, et kuidas Mozarti mängida või kuidas mingisugust romantikat mängida. Tegelikult orkestripillide õpilasi on meil palju rohkem Eestis kui need, kes orkestrites mängijad, need tegelikult seltsid, on ka meil ikkagi plaan, kuidagi hakkad seda asja pisut reguleerima, suunama, et oleks siiski suuremates muusgoolidesse, suuremates asulates oleks kõigis ikkagi mingid orkestrid olemas. Oleks mingi süsteem, mingi õppe ja, ja kõige olulisem on see just, et see pillimängu harrastus ei jääks nagu pooleli, et, et kui inimene on ikkagi ju ka laste muusikakoolis õppinud pilli, et ta igal juhul mängiks seda edasi, kui ta ei taha ka otsa kooli või kuskile edasi minna, et ei taha profiks saada. Roopas tugev just see, et nad mängivad elu lõpuni pilli edasi. Et meil võib olla, on see viis või 10 protsenti, kes jätkab ja siis need jäävad, noh mõned võib-olla see natuke veel leiavad rakendust, aga tegelikult, et ütleme, võiks olla palju suurem olla jääda pillimängu juurde ja kui sa oled ikka nii kaua mänginud, siis võib-olla solistina ei ole võimelised esinema, aga mängida orkestris kuskil klassikalisest sümfooniast muusikat, aga hästi, kui on ikkagi 30 aastat, et pillimängustaažist ma arvan, et seal ei ole isegi vahet, kas ta siis selle eest palka saada, mitte et see on nagu suur ja oluline väljund, et see peaks praegu kasvama edasi noorteorkestrite tasandilt mingi aja jooksul ülikoolide orkestritele ja siis võib-olla lõbuks selliste täiskasvanute orkestrit. Te ütlesite, et on plaanis nüüd hakata natukene suunama seda protsessi, et kas siis seda ka riiklikul tasandil või mis mõtted ja plaanid siis praegu silmapiiril on? No me tegime siin kaks aastat tagasi taastasime Eesti sümfooniaorkestrite liidu ja kuna noh, praegu meil on väga suur energia läinud selle ütleme laulupeoprotsessile sellele nüüd järgmine nädal Tallinnas algaval Euroopa orkestrite festivalile siis pole sellega võib-olla liiga palju jõudnud tegeleda ka edaspidi peaks kindlasti jälgima, võib-olla selles mõttes, et kui teatud muusikakoolis on, ütleme juba noh, ütleme üle 100 õpilase või linnas on ikkagi mitu 1000 inimest juba, et siis peaks juba olema noh, peaaegu et kohustused, seal on orkester. Viljandi muusikakooli näide on hea, kus on suunatud inimesi rohkem orkestripille. Et meil on ikkagi Eestis päris palju siiamaani ütleme, klaveriõpet, kitarriõpet, löökpilli, niuksed, populaarsemad et võib-olla lapsed või ka lapsevanemad ei mõtle. Ja ega see seitsme aastane või kuueaastane laps ei teagi täpselt, mis pillima nüüd tahan õppida, et suunata inimesi rohkem orkestripille õppima. No sinna kõrvale klaverit, et võib-olla see võiks ka kuidagi nii olla, et pärast kolmandat neljandat aastat toimus spetsialiseerumine, et kes siis jätkab eri klaveri, seal on väga andekas, kes seal võib-olla tahab lihtsalt muusikat teha, sellele antakse mingi klarnet trompet midagi kätte ja hakkab seda õppima. Viiul. Arvan, et teine tendents on, et uueks luua ka järgmine tasand, kui ta selle nii-öelda keskkooli ära lõpetab, et tal oleks ka ülikoolis võimalik orkestris mänginud mujal maailmas Helsingis ja Londonis ja ülikoolides on väga tugevat sümfooniaorkestrit. Mul on hea meel, et Eestis on tekkinud Tartu Ülikooli sümfooniaorkester, mis kav tegelikult pandi kuni, et hakati otsima kuulutuste järgi, kes on pillimängijad, kes oskab üliõpilastest, otsiti pillid, aga seesama asi võiks sundida ka Tallinna Ülikooli tehnikaülikoolis, aga probleemide ring on kindlasti suur, et meil on vaja kaadrit, meil vaja Pille minema ja õpetajaid ja see tühja koha pealt ei sünni, et see on vaja kuskilt alustada. See pillimängijaid meil on ikka tore, emotsionaalne ja siin ma arvan, et seda võiks palju rohkem olla. Järjehoidja. Teos, mis annab seekordse järjehoidja meenutuse põhjuse on mati Kulbergizonatiin kahele flöödile sõnatiini teises osas pordi Marcia Funne pre-eesti keeli siis leinamarsitempos on flötide hapra ja õhulise kõla väljendussuutlikkust pandud looma üllatavat kontrasti, raskepärase rütmi ja sisulise traagilisuse edasiandmisel pandud loomažanri ja kõlalise rakenduse vahelist kontrasti millest tuleneb uus üllatav kvaliteet. Leinamarsi raskepärane rütm ja sisuline traagika, nagu žanrilt eeldame. Ja selle kõlaline lahendus on nii ootamatu, et ta pakub mulle tundub täiesti uut vaatenurka. Matti Kulbergison antiin kahele flöldile on valminud 1976. Ja esimest korda kantisid ette teatri- ja muusikamuuseumis Tallinnas. Seitsmendal mail 1977 mängisid Samuel Saulus ja Jaan Õun. Neile oli see teos loodud. Kõnealuse teosega sidus Kuulber kokku Eesti kaks suuremat Fletisti 20. sajandi teisest poolest. Paraku ma ei tea, kas idee kuulus Kulbergile üleni või oli see kusagilt mujalt pärit. Aga sedamoodi võis olla küll, et just nimelt helilooja tahtis panna kaks väga head ühe pill solisti koos musitseerima. Ühes teoses. Helilooja põhimureks oli partiide võrdsus, mida tulnud kaaluda apteeki kaaludega, nagu ta ütles. Kuidas tekkisid suhted kaheffetistiga Kulbergi vahel? Siin võib ainult oletada tõenäosuse piirides. Samuel Saulus sündinud kaheksandal aprillil 1933 on minu põlvkonna jaoks nii-öelda olnud kogu aeg olemas, see tähendab, kui hakkasime märkama, kes, kus ja mida tegi. Eesti muusikaelus oli Saulus kõige tõsisemalt võetama flotist kes hakkas teatavasti varakult töötama ERSO-s kohe pärast Tallinna muusikakooli lõpetamist 1952 ja tegi seda tööd oma elupäevade lõpuni. 1990 ja 1963.-st aastast oli Saulus ERSO flöödirühma kontsertmeister. Lisaks sellele solist kammermuusik, kelle ideed hoidsid 60.-test aastatest peale Eesti muusikaelu mitmekülgse mana ja värskemana, kui idapoolsetes keskustes suunamine oleks eeldanud Tallinna kammerorkestri tekitamine. See tähendas 50.-te aastate keskpaigast alates barokkmuusika regulaarset mängimist ikka võimaluste piires, eks ole. Ärgem unustagem, et kõik esitatavad kavad vaatas, teatas tuttinstitutsioon pingsa tähelepanuga läbi, et antud teosed teatud kuupäevadel esitamiseks ei satuks ja kuulajat ideoloogiliselt ei ohustaks. Lisaks oli Samuel Saulus 1955.-st aastast alates riikliku filharmoonia puhkpillikvintetti flatist ja kunstiline juht ühtlasi. Ja sedagi vankrit vedas Saulus, kuni talle päevi oli antud. Seda kvintetti tik tunti hiljem Jaan Tamme nimelise puhkpillikvintett tina. Ja see oli teatavasti ainus Nõukogude Liidust tegutsevatest puhkpillikvintett idest, kes käis regulaarselt kontsertreisidel mööda Nõukogude Liit. Ja kui hiljem avanes võimalusi, siis ka sotsialistliku süsteemi maades Saksa demokraatlikus vabariigis, Tšehhoslovakkias ja nii edasi. Puhkpillikvintetti tegevust tähendas tellimusi eesti heliloojatele, kirjutada sellele üldse mitte lihtsale kooslusele hea kammeransambliteos. Mati kuulberg oli pööraselt uudishimulik pillide ja pillimängijate suhtes. Ta oli väga hea orkestrivaistuga ja seda tõukas tagant tema suhteliselt pikaaegne töö ERSO-s. Tallinna muusikakeskkooli lõpetamise järel 1966 istus kuulberg viiulirühma tagumises puldis ja temale kui komposid tsiooninglassi üliõpilasele lubas dirigent Roman Martšov mõnigi kord istuda partituuri hoopis saalis. See oli parim orkestri kool. Niiet kurberke Saulus olid üldiselt, kuidas kolleegid. Ja kui Mati Kulbercoli oma diplomitöö esimese sümfoonia valmis saanud ja sinna otsa väga kiiresti lõpetanud balleti Montwalleri partituuri ja see kõik mahub aastasse 1971 siis märtsis 1972, see on siis praktiliselt 40 aastat tagasi. Oli valmis Mati Kulbergi puhkpillikvintett tulevase Jaan Tamme nimelise puhkpillikvintetti 30.-ks sünnipäevaks. Teos, mis leidis edaspidi paljudes esitus paikades väga head vastuvõttu ja oli tammekvintetti püsirepertuaaris palju aastaid. Jaan Õun, kes on sündinud 1945 jõudis Ersosse 74. aastal oma huvidelt ja ambitsioonidelt. Solisti ja ansambli esinemiste vastu tõotas õuna tegutsemine Saulusele tõsiseltvõetavat konkurentsi. Õun üliõpilaspõlves muide omale ise puhkpillikvintetti ja tellis ka sellele teoseid. Saatus tahtis, et ERSO flöödirühma kontsertmeistriks ja no siis, kui sammul Saulus ränga haiguse tõttu oldi sunnitud taanduma. Paraku ei olnud Jaan õunale antud mitte liiga pikka töö aega. Ka tema pidi tervislikel põhjustel taanduma. Ja teisel aprillil 1996 sai tema eluraamat suletud. Aga huvi uue repertuaari vastu oli õunal vägagi olemas. Ja mati Kulberk oli üks, kes seal nunna tellimisi ka täitis. Mõned näited 1973 neli novelli Altflöödi lle ja keelpillikvartetile. 1984 Niente soolov löödile. Nii et tähendab mitte midagi. 1989 koaasi Šolofflöödile ja 1994 kontsert flöödi leia sümfooniaorkestrile. Selle kontserdi pühendas Matti Kulberg Jaan õunale. Kaja te kuulasite 21. aprilli heligaja saadet saatele tegid kaastööd Igor Karsnek, Niina murde, Tiia järgia nelevasteinfelt tüliga ja pani kokku operaator Helle Paas ja toimetas Annika Kuuda aitäh kuulamast. Kaja.