Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin vahelduseks sellest luuleraamatust. Minu käes on siis Birk Rohe lennu tänavu ilmunud luulekogu morbidaarium. Pealkiri on üsna morbiidne, aga raamat on väga kaunilt kujundatud. Natukene meenutab sellist 70.-te või 80.-te algupoole esteetikat. Raamatus on ka värvilised pildid ja see kõik jätab väga ilusa tervikliku mulje. Birk rohelend on iseenesest autor, kes seal viimasel kümnendil kirjutanud üsna palju. Kõigepealt torkas tema nimi kindlasti lugejatele silma kirjastuse tänapäev noorsooromaanivõistlustel kus ta mitu aastat järjest võitis või vähemalt jõudis esikolmikusse. Ma nii täpselt ei ole praegu meeles oma noor Sormaanidega. Mulle endale jäi ta silma kõigepealt ühe käsikirja kaudu. Nimelt olles siis romaanivõistluse žürii liige, lugesin üht sellist tõelise matshi Omaani käsikirja ja mäletan, kuidas žüriis arutasime, et kelle oma see küll olla võiks, sest romaanivõistlus on siis käsikirjavõistlus, kuhu tulevad anonüümsed tekstid. Ja keegi ei suutnud küll välja mõelda, kes autor olla võiks, kuid kõik olid ühel meelel, et ju see peab üks selline Jürm noormees olema. Ja kui suur oli siis üllatus, kui selgus. Selle käsikirja taga oli siis õbluke tütarlaps Birk Rohe läinud ja see käsikiri ilmus siis hiljem. Ja selle raamatu nimeks on minu sõraline sõber. Birk rohelend on kirjutanud ka ühe poeemi aga see on nüüd tema esimene luuleraamat morbinaariuman seejuures üllatavalt küps teos. Tegelikult kandis autor oma luuletekste luuleõhtutel ja kirjandusüritustel siin ja seal ette ennegi, kui see raamat ilmus, niiet Need tekstid ei ole siin üleöö sündinud. Aga on näha, et ei ole seda raamatut kokku pandud ka suvalistest eri aegade jooksul sündinud tekstidest. Vaid raamat moodustab ühe kindla terviku. Sel ajal, kui me katsuksime selle tervikut lühidalt sõnadesse võtta, siis on seda raske teha. Sellepärast et teemade ring on üsna lai. Ja kui nii-öelda, et see teemade ring võtab siis kokku inimese elu või selle elu, ütleme siis lapsepõlve ja nooruse siis see kõlab ka niivõrd laialivalguvat ja mittemidagiütlevalt, et sellega ei ole suurt midagi peale hakata. Ilmselt aitab natukene seda raamatut mõista ja selle raamatu struktuuri lugejale selgemaks teha. See luuletusi liigendavad Sis proosatekstid, proosatekstid algavad ehk siis ühtemoodi. Kõik nad algavad lausega, mille algus on elus olla, tähendab ja siis tuleb juba mingi verb ilus olla, tähendab, tegutseda või elus olla, tähendab tähendada ja nii edasi näiteks ta on siin vist viis, kuus tükki. Ja räägivad natukene sellise noore ema elust, aga küsimus ei ole, et ainult selles, et mida üks noor ema tunneb, vaid laiemalt võetakse, siis on, et üldse selline 21. sajandi alguse eesti. Ja seda toetab ka siis luuletuste Enda teemade ring aga mitte ainult teemade ring, vaid näiteks väga omapärane lahendus on ka see, et paljudel luuletustele inglisekeelsed pealkirjad kui see raamatu esimest korda kätte võttis, mees, kes mulle närvidele ja ma praegugi jään selle juurde lõpuni põhjendatud. Kuid samas, kui lugeda raamat lõpuni läbi ja võta ette selle kõige viimane hästi pikk, üle mitme lehekülje ulatuv luuletus, mille nimi on never länud siis see mõnes mõttes teeb asjad selgeks, et autor nimelt katsub siis kuidagi seda ta siin sellise 80.-te teisel poolel sündinud põlvkonna elu ja tegelikkust ja sellest tegelikkuses on kahtlemata inglise keele parasiteerimisel eesti keeles üsna oluline roll. Aga muidugi mitte kõik luuletused ei ole siis inglisekeelsete pealkirjadega ja samal ajal peab ütlema pealkirjad pealkirjadeks, eesti keel on luuletustes endast tegelikult hea. Nendes on siis piisavalt palju poeetikat. Samal ajal ei ole see poliitika vastuolus luuletuste üsna argise Igapäevase sisuga. Nii et tekib pigem selline kooskõla kui vastuolu. Ja luuletustest ei ole ju mõtet eriti rääkida ka ühtegi ette ei loe, nii et ma siis loen ette näiteks leheküljel 84 oleva luuletuse südamerahu. Ema sai maetud koduõuele metsatukka varju lipuvarda kõrvale kollaste rooside alla. Isa keskis ümber matta, seal ei käi keegi, olin vait, teadsin, kui vaja, võtan labida, varastan ema tagasi koduõuele kollaste rooside alla. Nii et noh, võib-olla natukene morbiidsust on siin küll, aga teisest küljest. Pigem ma ise leian, et selline see Eesti elu ongi, et siin on üsna palju selliseid mõtisklusi vanemate ja vanavanemate elust ja Eesti 20. sajandi tegelikkus ja ajalugu on siin kuskil taustal olemas. Ja kas need on kurb või mitte, see ilmselt jääb iga lugeja enda otsustada, aga ma ise on siiski selle juurde, et ei ole kurb, et pigem on siin üsna palju, kui sellist optimismi ja sellist elujaotust, sellepärast et luuletustest koorub välja, et elu võib olla, ükskõik milline ta ikkagi on, aga päris lootusetud ei ole, et alati on, mille nimel edasi elada. Ja võib-olla siis lõpetuseks veel üks selline ilus ja optimistlik luuletus ka oma sõnadele veidi kaalu anda. Ja võib-olla see luuletus on selles mõttes ka veel väga ebatavaline ja võib-olla sellepärast ta mulle meeldibki, et ei ole just tihti kuulda, et Eesti naised eesti mehi kiidaksid. Aga siin siis luuletus leheküljelt 102. Eile käisin Tartus. Armastan eesti mehi, neid kõige paremaid särasilmseid ja hoogsaid mõtlevaid kuulavaid, küsivaid, uurivaid, loovaid süteesivaid, Lairvaid, südamlikke, päris inimlikke mehi, kelle külmades köökides katkiste kõrvadega teetasside ääres, kuumas vees, jalgu leotades, jagades ühtainsat sigaretti, arutatakse maailma olemust hommikul kell neli, kui terri ta magab. Nii et selline optimistlik, samas argine ja väikese filosoofilise alatooniga, et sõda võib öelda, siis kogu Birk Rohelennu morbidaariumi kohta head lugemist.