Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest raamatust, mille kohta võib vist öelda, et see on viimase aja eesti kirjanduses kõige kauem tehtud, kõige pikemalt oodatud luulekogu üldse. Tegu on, siis, võiks öelda legendaarse kultusliku poeedi Marko Mägi luulekoguga maitsestatud kanad. Seda raamatut hakati tegema vist küll vähemalt 10 aastat tagasi aga suurema hoo sai tegemine sisse nüüd mõne aasta eest, kui siis Pärnus oma kirjandusmasinat pidav Kivisildnik juhtimise enda kätte võttis ja leidis, et asi tuleb lihtsalt ära teha. Sest varem oli Marconeid luuletusi kogunud ja kogunud ja muudkui juurde kirjutanud ja ei suutnud ise mingit valikut teha ja see asi kippus muutuma juba selliseks halvaks naljaks, mida seltskonnas räägiti, et Marko Mägil peaks varsti luulekogu ilmuma ja selle peale irvitati. Aga Kivisildnik võttis juhtimise enda kätte. Ja nüüd mõne nädala eest ilmuski siis Marko Mägi maitsestatud kanad, selline väike roheline raamat, nii nagu nad Kivisildniku jumalike ilmustuste sarja teosed on sellised taaskäideldud paberile tehtud. Ja miks see raamat üldse teoks sai? Ongi osalt siis Kivisildniku teine, aga teine asi on muidugi selles ka, et võttis appi endale siis vilunud luuletaja EFS-i kellest sai selle raamatu lõplikuks koostaja ja toimetaja. Teksti tihti on nii, et meister ise võib-olla suudabki kirjutada, aga ei suuda nii hästi valikut teha. Nüüd on tehtud üks üsna korralik valik. Lehekülgi on selles raamatus 76 ja tekste siis veidi vähem kuskil 70 ringis. Raamat on jagatud siis seitsmeks osaks. Mis on siis natukene sellised temaatilised, natukene ka luuletusi kuidagi pikkuse järgi paika panevad. Aga see ei olegi võib-olla kõige olulisem. Kõige olulisem on see, et see raamat on lõpuks olemas. Ilmselt on Marko Mägi paljudele raadio kuulajatele tuntud kui siis Eesti Ekspressis rubriigi 10 küsimust koostaja ja ka autor, kes aeg-ajalt siis lühikesi proosas ja luuletekste samas väljaandes avaldab. Aga ei maksa siiski ära unustada ka seda, et et neid samu luuletekste, mida ta lehes avaldab, on ta juba aastaid ikkagi erinevatel luuleüritustel ette kandnud. Mul endal tuleb praegu meelde umbes poole aasta tagune kirjanduslik kolmapäev siis Kirjanike Liidu musta laega saalis, mis oli pühendatud punkluulele ja kus Marko oli vaieldamatult üks õhtu säravamaid esinejaid, kes siis suurepäraselt oma tekste ette kandis. Ka miski, mis tal iga kord võib-olla nii väga ei õnnestu, sest nagu ta ise on kirjutanud ühes lühiluuletuses mis siinsamas kogumikus siis leheküljel 40 on luuletuse nimi on eelistused. Kumba eelistate, kas loomingut ja vikerkaart või joomingut ja pillerkaart. Vot kuna Marko ise kaldub vahel seda viimast eelistust paremaks pidama, siis siis seda suurem on hea meel, et see raamat lõpuks ikka ilmus. Osaliselt on siin siis tekstid, mida on varem Eesti Ekspressi veergudel näha saanud, osa nendest tekstidest on sellised pisikesed hüüatused, mida vahest võib-olla selliseks päris luuleks. Võib-olla mõni tõsisem lugeja ei peagi. Sest noh, mis luuletus ikka on siis siinsamas, lehekülg 61 olev tekst, kevad, essee, juhhuu, hagi, Jechi suur luule see võib-olla ei ole, ütleme selline kõlaluulekatsetus. Aga Marko ongi armastavad eksperimenteerida, üldiselt on ta ikkagi selline vabavärsi autor. Samal ajal on luuletustes teinekord rütm olemas ja ta mängib vahel alliteratsiooni ja asfalandsiga. Ja tema luuletustes on kindlasti oluline ja vahest seega lubab Markot liigitada tõesti punkluuletajate hulka. Et neis on alati suur ajakajalisus teatav ühiskondlikus. Kuigi väita, et ühiskondlikus tingimata protestina väljendub, ma ei julgeks. Aga ta on alati niimoodi kahe jalaga maa peal. Ja võib-olla selle kinnituseks sisuks pikem tekst, mis omakorda on veel kinnituseks sellest, et Marko kirjutabki pikemaid tekste. Pikem tekst, mis on samuti ajakajaline raamatus, siis lehekülg 22 kannab nime iroon ja uraan. Iraan jätkab uraani rikastamist aatomipommitootmise nimel. Iraan ei rikasta Iraani, Iraan rikastab uraani, uraan rikastamist väärt Iraan, väärtusetu Iraan ja uraan nagu eri planeedid, nii kaugel ja samas nii lähedal. Võiks öelda, et see tekst isegi täitsa meenutab selliseid klassikalisel lasteluuletusi justkui häälikute õppimine ja tuttavate sõnade kõrvuti panemine. Aga see võib olla või mitte võib-olla vaid see ongi Marko tekstide puhul selline väga värskendav. Et neid võib lugeda ühest küljest selliste laste luuletustena ja selliste toredate hõigetena. Aga teisest küljest võib neid vaadata ka tõesti, kui sellise ühiskonda kõrvalt vaatava veidi kergemeelse ja elu mitte liiga tõsiseks pidava poeedi vaatlusi siis inimsipelgatele. Ja sellisena vaadatuna on tõesti väga toredad ja usun, et tekitavad nii mõneski lugejas endas ka äratundmise, et võib-olla see elu, mida me siin elame ja selle mured ei olegi kõik nii traagiliselt ja tähtsad. Et on olemas olulisemadki asju, kui selliseid igapäeva mured ja neid igapäevamured on üsna kergemeelsed ja ületähtsustatud. Ja selle näiteks siis lõpetuseks veel üks pisike ja samal ajal Teromen luuletus restoranis hakitud Schweitzer friikartuliga. Ma palun pakitud Schweitzer friikartuliga. Head lugemist.