Narride laev. On kena aprillipäev ja see Emajõe liigvesi tõi mind niimoodi Tartusse. Kuna narrida laua peal me sõidame, siis peab mingisugune vesi kedagi kuhugi viima. Astusin sisse Emajõe ääres on siin punane maja, mis praegu katab Tartu uut teatrit ja leidsin siit maja seest Ivar Põllu loodusloovennast maa Eeemm loob ennast igal aastal uueks. Teater peaks looduse osana ju samamoodi tegema. Tartu teate on uus, üks on vana teater seal kuskil mäe otsas ja kuskil siin Emajõe ääres on nüüd uus teater. Kuidas tekib uus teater? No eks, neid tekib kindlasti erinevalt erineval põhjusel ma tean, et on teatreid, mis tekivad sellepärast, et on inimesed, kes tahavad teha endale töökohta. Ma tean, et on tekkinud teatrites, näitlejad leiavad, et nad peavad tekitama endale teatri mängida või et mõni produtsent mõtleb, et väga tore oleks võtta üks näidend ära tõlkida, ära lavastada ja siis sellega käia, kirjutada ja raha teenida. Või siis lihtsalt võib ka juhtuda, et mõnele inimesele ei meeldi. Ei tundub, et see teatripilt, mida pakutakse, et see on nagu liiga kitsas, et siis tuleks teha teater, mis teeb täpselt sellist teatrit nagu endale meeldib. Ja on kuskil midagi vahepealset või veel mingi kolmas variant ka, et lihtsalt et asjad lihtsalt juhtuvad niimoodi. Missugune variant sina nendest oled? Mulle tundub, et Tartu uue teatriga on pigem niimoodi, et see on selline. Et see on ikkagi nagu juhtunud, et selline teadvustamata tegevus, et oleks ju teadnud, et nüüd kindla peale tuleks teha teater, et siis oleks seda ju varem teinud, aga see on nagu kuidagi välja puhastanud erinevatest tegevustest, et ahah, vot sellepärast mulle seda meeldikski teha, sest siin oli see asi või sellepärast seda meeldiski teha, et Ahti, me teeme seda asja katse. Siit on tüütu, mingi osa on väga põnev, kui pidevalt neid tüütuid, asju nagu kõrvale lükkad, siis jääbki alles teatri tegemine kuidagi juhtunud. Aga kas selleks, ma arvan, et, et tuleks tahtmine mingisugust uut asja tekitada. Või kasvõi noh, nii-öelda ideed tekitada seal peab olema, seal on mingisugune tühi ruum. Kas sinu enda sees peab olema mingisugune tühi ruum või kuskil sinu ümber peab olema mingisugune tühi ruum, mis nõuab täitmist. Et ma arvan, et asi ei ole tühjas ruumis, vaid pigem mingis impulsis mingis mingis vedrud, mis on nagu liiga pingule, mida peaks nagu lõdvemale laskma et siis tundub, et seda vedru saaks lõdvemale lasta siis, kui mingit teatrit lükata. Mina tihti tunnen niimoodi, et tegevusi on jube palju ja ei ole mingit impulssi midagi uut teha. Tihti niisugune tunne, et peaks välja võtma ühe aasta pensionit. Et siis ilmselt keeravad asjad ennast õigetele kohtadele tagasi tekitama mingisuguse niisuguse ajapuhvri või mingisuguse ruumala, kus sul ei ole ülesandeid või tegevusi. Oled sa enne seda, kui kui sa hakkasid tegelema selle uue teatriga, oli sul ikkagi päris palju teatritegevusi, solid, dramaturg minu meelest kirjutasite teatrist suht aktiivselt bändil kuidagi need asjad, kas ammendusid või, või sa lõpetasid need asjad või nad lõppesid ära. Ja siis kadusid kuhugi muusikasse hoopis ära ja siis ei olnud üldse midagi tükk aega ja siis järsku tulid nähtavale siin keset mingisugust täiesti teistsugust organisatsiooni. Kas see oli siis niimoodi, et vedru, mis liiga pingule läheks, kas see oli siis niimoodi, et sa tajusid, et sa oled nagu vale asja sees kuidagi? Jah, pidevalt see tunne, et päris põnevaid asju on sellega seotud, aga nagu see et seda nüüd küll elu lõpuni teeks. Ega ei saa praegu öelda, et siin praegu selles ruumis istuda ja, ja seda jutt praegu rääkida, et see ei ole ka see asi, mida nagu elu lõpuni teeks. Aga, ja kui ma kunagi õppisin teatriteadust ja siis mõtlesime ka, et peaks ikka teatrit tegema. Aga see tundus kuskile 90.-te lõpus täiesti lootusetu või kuidagi täiesti perspektiivitu. Eriti kui sa oled tühjade taskutega ülikooli diplomiga inimene tol ajal see edukultusele väga, väga võimas. Ja siis ma sattusin kuidagi hoopiski riigiteatrisse tööle, mis ka pööras kogu minu arusaamised teatrist täiesti pahupidi, sest see ei olnud absoluutselt kasutatud mitte ühtegi punkti, mida ma ei mõelnud, kuidas teatrit tehakse ja seal ka, et siis kui ma olin need mängureeglid juba omandanud, sain aru, kuidas kreegiteatrist teatrit tehakse siis siseneks riigiteater leidis, et ega polegi riigiteatris eriti asja. Selles mõttes läks hästi, et ma olin juba nagu omandanud tegelikult trikid. Vähemalt ma arvasin, et ma trikid käes oleks nende elu lõpuni seal vegeteerida. Mõeldes pidevalt, et kohe lähen ära, noh, nagu sa käibeks mõned inimesed teavad väga hästi, aga siis ma sattusin hoopiski kogemata muusikuks ja selle muusikuks olemise juures olid mingid impulsid, mis olid väga huvitavad nimetasid seda, mis nagu ülikooli ajal või pehmelt öeldes otsingute perioodil tundus, et võiks olla see, mida, mis huvitab, aga samas nagu selle muusikuks olemise juures on ka väga palju selliseid väsitavaid või rutiinselt korduvaid asju, mis lõpuks võtavad nii palju võimustad seda, seda rõõmu või seda sädet, mille pärast sa seda teed, seda lõpuks ei olegi. Ja siis, kui nagu sa ütlesid, et kus ma olin päris kadunud, siis me tegelikult ju nii kui see muusikutee sai kriipsu alla, siis me avasime hoopiski Tartus muusikaklubi või kultuuriklubi või kultuurimaa, mis siis oli täpselt nagu nende vedrude vallapaiskamine, mis olid siis nagu mööda Eestit sõites ja lauldes muusikat tehes esinedes alla keeratud. Tõesti nagu teha selline enda jaoks hubane koht, kus saaks vaadata täpselt seda programmi, mida sa ise tahaksid vaadata neid ansamblites, neid teatreid, neid filme aga nagu noh, nagu tavaliselt ikka juhtub, et võimenduvad need asjad, mis ei ole võib-olla kõige meeldivamad, siis klubisid kasvas ka väga ruttu sellest, et, et noh, et kui klubi alguses tähendas umbes nagu mingi härrasmeeste klubikultuuriinimeste klubis klubist kiiresti ööklubi siis tripool selles nagu muutus juba marginaalseks jätte päriselt Ta ei upuks, siis sai see ühel hetkel klubi oli saanud kahe aastaseks nimetatud, siis nimetame tühjagast, nimetame selle päris teatriks. Ja siis kuna Tartu Linnateater tundus aga suureline, siis sai nimetatud Tartu uues teatriks sama tobe nimi. Lahtisest midagi targemat ei tulnud ka pähe, teeksite siis edasi, peaks olema mingi kunstipärane nimi või mingi nimi, mis tõesti nagu kogu maailma kivisisse kokku paneb, seda nime ei olnud kuskilt võtta ja siis asi ongi nagu kuidagi loomulikult arenenud. Ei ole ju olnud plaanis, et nüüd hakkame tõesti nagu maja pidama ja teatrid pidama, pigem on see nagu idee ideehaaval lavastust lavastushaaval pidevalt kasvanud. Siin me nüüd oleme, mind väga huvitaks see, millest sa niimoodi ühe koha pealt pisut mööda libisesid, mille nimi oli omaaegsed ideaalid ja ideed, mida pidi muutma. Missuguste ideede ideaalidega sa siis tulid koolist välja, mis oli siis see asi, mis sind käivitas, mida sa pidid hakkama riigiteatis ümber harjuma? Aga täpselt ei mäletagi, eks ma pärast seda tööperioodi olengi tegelenud ju selle asja meeldetuletamisega, mis see siis oli, mida, mida, millest sai kunagi unistatud, päris nagu ei ole ju kunagi sõnastatud olnud, sest muidu oleks võib-olla ka sihikindlamalt nende asjade suunas tegutsenud, pigem need olidki sellised ähmased asjad, võiks teha midagi, mis oleks umbes selline, kus saaks teha seda ja samas oleks asi kuidagi niimoodi ja ütleme, et kui nüüd praegu võtta, siis see praegune hetk kus me oleme, siis see võib-olla ongi see, millest sai salamisi unistatud. Mida sa nagu mõeldud ülikooli ajal. Aga noh, siis ma olin ju teatriteadlane, aga ma ei mõelnud, et ma hakkan lavastama või see loomulikult see võimatu see ei olnud võimalik, sellepärast et siis olid need raamid väga konkreetselt paigas ja noh, lavakasse minemiseks ka nagu ei olnud viitsimist, kui ka osad osad meie kambast läksid ka osad said sisse ka. Minu meelest on see väga huvitav jaa. Samas ka õige. Kuidagi tundub õige, et mulle tundub üldse, et lavastama ja noh, saab hakata normaalselt siis, kui sul on, aga mingisugune ütleme, üks kõrgharidus või, või on sellele vastav periood elus tegutsetud. Et niisugune otse koolipingist lavastajaks, see tundub mulle niimoodi, et et see on võimalik, aga sel juhul saab piiritleda väga ära selle kontingendi, kellega ütelda tahad. Sest ilmselt mingisugune hulk inimesi, kellega sa võib-olla tahaksid tööd teha, nad kuidagi natukene kahtlevad selles, et kas inimene noh, kes on jõudnud nii vähe lugeda ja nii vähe elada, et kas ta suudab meid kuhugi välja vedada. Mulle meeldib väga mõelda, et need inimesed, kes, kes kunagi lavastama hakkavad saavad oma esimese hariduse hoopis mingisugustel teistsugustel radadel. Ja samasse teatriteadus on ka kuidagi teistsugune rada, sest teatriteadlased kogu aeg räägivad seda juttu. Teoreetikut, praktikud, teoreetikud-praktikud ja üllatavalt vähe. Siiski on teoreetikud praktikuteks muutunud, kuigi viimasel ajal ma näen, et seda on sagedamini. Ja, ja ilmselt ongi oluline, et keegi on ukse lahti teinud ja siis mingisugunegi käitumismuster näha, et see on võimalik. Kui palju siis teooria ja praktika või see, mis on, ütleme vabadus, mis on kirjeldav ja vaatlev, erineb sellest, mis on tegelik tegemine, kuidas ta praegu sulle paistab ja kuidas ütleme varem paistma? No vaata, siin ongi see, et, et sellest ajast ülikooli astusin, saab nüüd sel suvel 20 aastat ja kui palju ma nüüd sellest ülikoolis käidud seitsmest aastast mäletan, see on iseasi nagu me teame, siis rakutasandil on vahepeal kõik need naguniikuinii uuen nende siis need ettekujutused, mis siis olid kõik need on juba nagu mingid mälestuste mälestused, täpselt ei tea, mis see siis oli. Ma ei ole veel vahepeal omandanud lavastaja elukutset, ma olen ikkagi täpselt see, kes ma olen, kelleks ma olen nagu, nagu mõelnud ennast võib ju kujutada, kes ma tahan, mitte kes ma tahan olla, vaid, kelleks ma olen nagu mõelnud, et sa mõtled, et ma vist olen see ja siis noh, mõne aja pärast muutubki selleks sellepärast et sa ju suudad oma keha juhtida mõttega, võtab natuke aega, aga mõttelist saju areneda oma mõttele järele kuna me pidevalt uuendame. Ma ei näe mingit vastuolu selles mõttes, et kõik see, mida ma mäletan teatriteadusest või teatriajaloost, see selle sama pealt tegutsengi ilmselt see, mida mina teatrist otsin, vaatanud millele palun näitlejatel tähelepanu juhtida, et see võib-olla on teistmoodi, aga ma ei ole küsinud, kas on teistmoodi, aga mulle meeldib avastamisprotsessis ka jääda ikkagi kriitikuks teatriteadlaseks, et üks on see sisemine ülesanne. Aga samas nagu tulla sellest sisemisest ülesandes vahepeal välja ja vaadata, kuidas see sealt väljastpoolt välja paistab, kas ei muutvanaalseks reeglik pidevalt saab teatriteadlasena seda protsessi kontrollida. Räägi täpsemalt, kuidas ikkagi siis on. No ma tõesti ei tea, kuidas lavastamine käib, nagu ma ütlen, et seal mingi sisestruktuuride loomine, et oleks midagi mängida, mingit ülesannet, mingid mingid suhted ja ma ei tea, kuivõrd nagu selles klassikalises või, või nagu akadeemilises lavastajatöös peab seda asja nagu väljastpoolt ka, nagu kuidas need mõtetega kokku jooksevad või kuidas seda saab tõlgendada või kas seda saab nüüd ühtemoodi tõlgendada, mitut moodi tõlgendada. Et mulle endale pakub väga suurt lõbu, kui see asi ei muutu väljastpoolt vaadates nii-öelda publiku poolt vaadates üheselt mõistetavaks valitsejaks? Ta on rõõmustavalt mitmeti mõistetav ja kõik need mitmetimõistetavused on kõik nagu võrdsed võimalused ja kõik need mitmetimõistetavused jooksevad algusest lõpuni nagu läbi saad ühte sama lavastust lugeda nagu mitut moodi, isegi mitte keegi kunagi ei loe seda üht või teistmoodi, nad laevalt hoopiski hüppavad natuke siit ja natuke sealt natuke Colot moodi. On see põnevam mängida ja põnevam vaadata selles suhtes me oleme täpselt samas positsioonis, sest mina ei ole ka lavastamist õppinud, on täpselt sama omamoodi hakanud seda ette kujutama, kuidas minule meeldiks, vaadates neid inimesi, kellega ma olen tööd teinud, et ahaa, seal on mingid asjad, mis mulle sobivad, aga mingid asjad, mida mina tahaksin vaat niimoodi teha ja siis neid asju endale lihtsalt juurde õppinud ja täpselt sama Moody pendeldab kogu aeg sees ja väljas. Ma pean ütlema, et mul on ka väga palju abi olnud, ütleme rääkimisest nende inimestega, kes on ütleme, korjata õppinud või kes räägivad teatrist teistsuguste sõnadega. Sest sõnad on ikkagi hästi olulised, sest kui räägitakse intertekst reaalsusest näiteks näitemängus tekstis, siis mulle hästi meeldis see on, tegelen ka tekstidega ja mulle hästi meeldib teksti sees niisugune asi, aga ma sain aru, et tekst on teatris ikkagi üks nii-öelda osakene. Ja hoopis huvitavam on tegeleda selle üldise intervjuudeks reaalsusega. See, kuidas hakkavad, ütleme, visuaalis, mingisugused asjad või, või kama puha atmosfääris helides, ükskõik kus mujal selles pildis hakkavad niimoodi tööle, et et ma saangi omasele ämblikuvõrgu üles ehitada. Ongi mingil kombel natuke niukene ämblikud töö, et sa teed selle võrgu valmis ja vaatad, kes kuhu nagu lõksu jääda ja loodad, et ikka jäädakse. Sest see tundub nagu oluline, et nad ikkagi tuleksid ja lõksu jääksid, kuigi, ega ma seda publikut päris kärbest, eks ei pea ka. Võrgu ehitamine on küll minu meelest täiesti täiesti olemas ja, ja mulle meeldib ka väga täpselt samamoodi tegutseda, et sa oled seal sees ja siis mingisuguseks ajaks eemaldad ja vaatad, mis sellest välja tuli. Aga sa pead ju üldisemat pilti vaatama, sest kui ma vaatan seda, mis Tartu uus teater näiteks oma koduleheküljel on ta on ju oluliselt rohkemat kui ainult teater. Seal on igasugused muud asjad ümber ja, ja samamoodi on seal ka palju rohkem tegijaid kui sina. Kuidas sa seda asja organiseerid, kas see on samamoodi umbes? No õnneks nüüd ma seda väga palju enam ei organiseeri, et see Genialistide klubi tegemise kogemus näitas, et et ükskõik kui võimas ükski inimene on või Ific uimas, ta tahab olla ühel hetkel muutubki ikkagi pudelikaelaks, kui üks inimene peab liiga palju otsustama. Seda Tartu uue teatrimaja vaikselt käivitades, kui meil niimoodi läinud, et meil on nüüd avatud väärtfilmikino, aga me ise ei tegele sellega absoluutselt, sellega tegeleb üks suur bande, kelle jaoks on see nende unistused, nad saavadki tegutseda pool nädalat siin, meie majas. Ja samamoodi õnneks ei pea enam rahaasjadega ise nii palju tegelema ja kogu see muu repertuaar, see kujuneb rohkem või vähem kokkulepete juhtimise teel, aga põhimõtteliselt ikkagi ka nagu üks projekt viib teiseni. Et ma ei saa nüüd öelda, et siin oleks nagu mingi tohutult suurt pildi kokkupanekut, pigem on see, et nelja aasta jooksul, mis me oleme seda teatrit Tartu uue teatri nime all teinud me oleme nagu tutvunud ja kohtunud ühtede ja teiste inimestega mõnedega koostöö jätkub, mõnedega ei jätku erinevatel põhjustel, kõik on alati väga toredad inimesed, aga ta on tekkinud juba nii-öelda selline oma turvatsoon. Mõnes mõttes muutub ka jube ohtlikuks, seda peab, mõnes mõttes hakkame lõhkuma, et see oma turvasson, kus erinevad inimesed saavad teostada oma plaane või unistusi. Selles mõttes on see asi väga lihtne. Nojah, see on niisugune ideaalne tõepoolest, et seal manifestis on ka ju kirjas, kui ma mäletan õigesti, et teater oleks nagu avatud ruum, kus saaksid esile kerkida siis erinevad ideed ja võimalused. Aga ometi eriti ei olegi võimalik teha päris niisugust olen näinud neid avatud ruume, mis on Scottima, vaata, kus on aknad sisse löödud ja uste ees ei ole, kus võivad kõik teatada ja kus ei ole mitte mingisugust soojust mõtetega hingekokkuvõttes, kui on tegemist ikkagi mingisuguse organisatsiooniga, eriti kui ta veel on teater, siis noh, seal peab olema mingisugune nagu idee või kontsept taga. Ilmselt meil siis midagi on, aga saanud sõnastamata ja noh, meil õnneks ei ole kogu selle noh, kõik need toetused, mis me oleme saanud või kõik need majad, mis me oleme saanud, keegi ei ole meile nüüd öelnud, et näe, siire tellid tasuta 10-ks aastaks maja, aga siis te peate tegema nii ja naa. Pole saanud kuskilt meeletuid rahasummasid ega kingitusi, aga seetõttu ei ole meil ka mitte mingeid tingimusi. Selles mõttes me võime teha täpselt seda, mida me peame kõige õigemaks pea olema ka kohutavalt demokraatlikud näiteks, või kuulutama kõikidele asjadele, avalikke konkursse, mis on ka tihtipeale selliste avat ruumide oht. Killustub väga ära, et pigem on ikka selline, nagu mõttekaaslastega selgineb iga uue lavastusega, et see vist läks nüüd natuke mööda või see läks nüüd natuke sammuke sinnapoole, siit võiks sammuke edasi minna, et kõik need lavastused, mis erinevate tegijate tehes välja tulevad, need kõik on nagu üks osa mingist protsessis, kus areneb pidevalt edasivise teatri enda pilt muutub aina selgemaks. Aga ometi sa ütled, et see läks killuke mööda, millest siis ongi nagu sihuke üldisem otsing, et mida me siis teeme. Et me ei proovi ju täita mingeid repertuaariplaani või, või võimalikult erinevate publiku segmentidele rahuldust pakkuda, et meil puudub õnneks selline kohustus. Tartu linn kirjutab ette, et me teeksime 45 etendust aastast Tartus. See ongi kõik, et me liiga palju raha ei küsiks. Ja see, mis see 45 etendust on, see ongi siis see. Kuna me keegi selle eest nagu sellest teatritegemisest otseselt ära ei ela, siis see ongi täpselt see, mille see peab ikka väga tähtis asi, oleme, mida me teeme iseenda jaoks, see tähendab siis seda, et see idee, mis oli Tartu linnal kunagi selle teatrilaboriga on ikkagi kuskil alles olnud, et, et neil on olnud tahtmine toetada niisugust alternatiivset teatritegemist. Ja praegu ta on siis uue teatri näol, kas ma saan õigesti aru? Nojah, need summad ei ole küll võrreldavad selle teaduse labori raha jagati ikkagi ära Emajõe suveteatri ja Vanemuise ja eesti teatrifestivali vahel. Ja sealt natuke on siis see uus teater veel ka sinna vahele pressinud ennast, et ega see, need summad ei ole ju tegelikult suurenenud. Et sa räägid, meie teeme, kes on see meie noh, kui võtta nagu päris algusest peale, kes on kõik kogu see aeg olnud, siis me oleme Kristiinaga Kristiina Põllu ja Maarja Mänd kolmekesi oleme siis põhimõtteliselt algusest peale olnud ja siis teised inimesed on tulnud juurde järjest. Nüüd siis võib siis öelda, et Siim Sillamaa on tulnud juurde siis, kes tegeleb kogu selle rahaasjandusega järjest tulevad tehnilised inimesed juurde, kes ka enamasti teatriteadlase haridusega, selles mõttes oleme väga kõike väga kõrgharidusega. Ja mis teeb kõige rohkem rõõmu. Ta on tekkinud selline oma näitlejate lavastajate selline ring, näitlejaid, kes osalevad juba mitmes projektis järjest ja kes suhtuvad sellesse rohkem kui lihtsalt mingisse projektivaid, kes suhtlevad ka ikka asju kui tervikusse, kellega me ka räägime, kuigi nad ei ole ju meie juures palgal. See on ikkagi nagu projektist, projektini või etendusest etendusse nii elamine. Et meil ei ole nii-öelda oma trupi ametlikult. On see nagu ette kujutuslikult ikkagi sama trupi räägime omavahel ikkagi meie või nemad räägivad ka, et meie teater, kes siis on kahe neeru ja Maarja Jakobson ja Katrin Pärn ja, ja neid inimesi tuleb järjest juurde. Christian Leesment, Martaasia. Aga kui sa hakkad mingisugust tööd tegema, siis noh, selge on see, et sa kirjutad ilmselt ikkagi jah, dramaturgi pole veel rääkinud, sellest jõuame. Aga sa kirjutad ikkagi ilmselt mõeldes sellest, mida sa tahad kirjutada ja missid, see sul seal taga on. Ja näitlejad tulevad siis nagu hiljem või, või sa kirjutad juba konkreetsetele inimestele? Siiani on siin teatris tehes olnud see luksus, et saab kirjutada konkreetsetele inimestele mõeldes, et enne ei hakkagi valmis kirjutama, kui ma tean, kes on trupis Sa lepid kokku, et kas sa saad sellel ajal selles kohas meiega koos olla ja kui öeldakse ja siis on selge. Ma tean, et mida ta oskab ja, või ma ei tea, mida ta oskab või et ma nagu tunnen teda natuke või ei tunne teda, siis on see nagu põnev, et mismoodi nagu tema enda isiksuse või tema sellega, mida ma teda tunne, kuidas saab veel midagi nagu välja urgitseda. Väga põnev. Et seal nagu rohkem kui teatritegelased, pigem nagu selline juba mingi muu asi, ma ei teagi, mis seal, aga kuidas inimesed esimest korda satuvad sellesse tööprotsessi, see, kuidas teinekord satuvad seda, ma saan aru, kuidas nad esimest korda satuvad. No see on kõik alati justkui väga juhuslik. Mõnest inimesest ei mäletagi, kuidas ta mõne inimesega on räägitud juba aastaid, et ükskord Meriks teeme lavastuse ja muidugi teeme, aga nad on alati väga hõivatud. Nagu Maarja Mitt iga on juba mitu aastat jutt, et kindlasti tuleb ja ta pole nagu mitmest lavastusest välja jäänud, sest ta on pidevalt Vanemuises väga palju tööd. Maarja Jakobsoni, kui me tunneme juba nii ammu, et see oli kuidagi väga noh, kui ta Tartusse elama tulin, siis olid nagu väga loomulik, et kindlasti tahaks temaga koos koostööd teha. Neeru sattus kuidagi ei mäletagi, kuidas ta sattus. Ta sattus Mart aasa kaudu meile, kohtusid kogemata ujulas ja siis Mart, kuidas ta oma identiteeti mängima, sest keegi ei teadnud Meero Eestis tagasi on, sest ta oli, elasid vahepeal üldse välismaal. Helgur Rosenthal, kes tartus hoopiski hostelit pidas. Kuna pidevalt tema käis Tallinnas ja Võrus mängimas ja siis tema hostelis elasid näitlejad, kes käisid veel mängimas, siis viskad seal räägitud, et siis ükskord siis proovida, et et keegi ei sõida mitte kuhugi. Et oleks ka täitsa tore, siis Katrin Pärnaga näiteks ükskord Enscelli trupi kokkupanemine oli see kõik oli väga keeruline, sest mitte kedagi ei saanud kätte ja kõik hüppas viimasel hetkel alt ära. Siis nägin Katrin Pärna ja Piret Simsonit tänaval ja siis ega ma eriti ei tundnud ka, siis natuke kurtsin, kui halvasti see kõik kandja. Ja siis Katrin Pärn rääkis, et ta ja see jah, lahingut tükkides. Hirmus mees seal ükskord tuli pärast Meistri ja Margarita etendust tuli lava taha ja siis rääkis, et maailma kõige parem näitleja hirmus, kuidas ta rääkis, siis mõtlesin, et siis võiks ütelda, ma täitsa sinna trupi kutsudes, siis ta saigi vainu vahingu abikaasa mängida. Ja, ja kuidagi siin niimoodi ja kui näiteks esimene lavastus, mida me ise nüüd produtseerime, mis seal veel Genialistide klubi nime all oli Ott Aardam lavastatud sadama võim, siis, siis ma ei teagi, kus me seda otti juba nii hästi tundsin, et otsin, seda sattus tegema, kuidas, aga igatahes tema trupist arenes asi edasi, sest kui Aleksander Eelmäega Lembit Eelmäe ei saanud selles lavastuses osaleda ja siis Ott Aardam elas Laura Petersoni juures seal Vanemuise lühikeses ja siis vaatas aknast kuidas Eevald ei pea peale tulnud Evald Aaviku peale. Ja noh, sellest on saanud väga rõõmustav kohtadega, mitmes lavastuses kindlasti jätkub. Minul on ka sellest äärmiselt hea meel, sellepärast et kõrvaldan minu meelest väga vägev näitleja ja see, kuidas ta kuidagi mingisugusel müstilisel kombel teatrist oli eemale jäänud. Tõesti ei saagi aru, kuidas niisugused asjad toimuvad? Ma ei tea, noh, ta vist ei ole ka selline natuur, kes käiks ennast väga pakkumas, pigem on vist on natukene rohkem enda sees elav ja, ja siis võibki niimoodi olla, et teadki õigel ajal õiges kohas õigest silmapaarist mööda kõndima, et pilk sinu peale pidama jääks, nagu see samane Konormat Persson ühes oma näitemängus kirjutas. See on kuidagi hästi kihvt. Aga no vot, see ongi vägev. Mulle väga meeldib, et vat see niisugune avatud teatriorganisatsioon ongi selles suhtes avatud, et ka ta pilk on avatud. Ühtepidi ta tahab ja teistpidi ta on ka sunnitud kogu 800 silma lahti hoidma, mis ümberringi toimub. Et saada endale need inimesed, keda tahetakse saada endale need ideed, mida tahetakse saada endale need mängur, ruumid, mida tahetakse, jaga dramaturgiliselt ruumid. Saalid küll dramaturg, aga sa ise ju minu meelest ei kirjutanud, teatritekste paremalt Ülikooli ajal ma ikka kirjutasin, aga need tekstid nagu selguski päris teatrisse tööle minnes olid täiesti, ei kvalifitseerunud nagu päris teatris üldse mingite teatritekstidena. See ongi väga suur lõhe, ekse traumat, tulge ja teatri vahel selles mõttes, et räägitakse, et miks Eestis puudub modern dramaturgia, sellepärast et Eestis ei ole modernset teatrit, kes kasutaks modernset dramaturgiat. Ja siis niipea kui ma teatrisse tööle läksin, siis ma muutusin ise selleks Kivib ja seal on väga toredad, ühesõnaga seal täiesti kasutuses teatris seda kasutada ei saa, sellepärast et sellega pole teatris mitte midagi teha, aga see on väga huvitav dramaturgia. Aga riigiteatrisse see lihtsalt ei sobi. Ma ei tea, ma ei tea, miks see nii on. Ja ma ei ole isegi üldse väga kindel, et selles mõttes seda avansortistliku dramaturgiat nii väga vaja on. Selleks Jaha tagasi kirjutama hakkasin siis pärast seda suurt Raamat alles siis, kui sain mingi tellimustöid. Aeg-ajalt kirjutasime Felixi Kütiga koos muusikali mis minu arvates oli päris tore, aga mis, mis nagu ikkagi nagu selles õiges teatriraamis välja tunne oli paras käkk. Ütleme sellise muusikali tooks praegu välja uues teatris, siis see oleks hoopiski teine asi sest kontekst on teine ja siis rõhutaks hoopis teisi asju. Aga kui see kogu asi lõpuks nagu rõhuti hoopis mingi teistel asjadel, mida selles ka polnud, selline selline imelik asi ja siis Need tellimustöid ei ole veel erinevaid erinevatele laastutajatele, erinevatesse kohtadesse. Vot oli selline tunne, et see kuidagi ei tule üldse kuidagi välja selles mõttes, et ma mõtlen, et see on isegi nagu päris midagi jookseb, aga siis kui pärast seda vastase saate, siis seda, mis, mille pärast üldse kirjutatud, on see kõik välja jäetud, sellepärast et see pole üldse tähtis. Ja siis saigi endale ükskord sõna antud, et enam teistele yldse kunagi ei kirjutatud, see pole üldse mõtet. Kui üldse kirjutada, siis tuleb kirjutada endale ja siis nagu täiesti selle asja eest vastutada. Nii ongi, tundub, et kõige parem vähemalt minu oskustega näitekirjaniku jaoks ma saan seda asja nagu pidevalt edasi kirjutada või väga selgelt lahti kirjutada, lahti rääkida. Et see, mis nagu võib-olla dramaturgiliselt ongi kohutav käkk selles mõttes, et see ei kvalifitseeru. Aga kui seda koos näitlejatega läbi arutada, et nad peabki niimoodi olema, peabki olema, see peabki olema halvasti, siin peabki rääkima ebaloomulikult, siin peabki olema liiga literatuurne või et see kõik ei ole juhuslik, et inimesed ei pea olema pidevalt kohutavalt olmelised. Tähendab, et prooviprotsess sinu teatris kirjutab ka dramaturgiat edasi dramaturgia mingisugune alguses mingi algidee või ka midagi valmis kirjutatud, aga aga ta igal juhul nagu areneb ja liigub kuhugi suunas, kuhu sinu ütleme, mingi nägemus, tee teda lükkab ja samas ka juurde võetud muud inimesed. Nojah, rohkem või vähem. Enamasti meil seal dramaturgia meie lavastustes. Meie teatri tehtavatest lavastustes ongi mingil määral on ta nagu juba valmis, aga enamasti kui see autor ise seda kas siis üksi või koos sõpradega hakkab nagu lavastuseks upitama siis ta mingil määral muutub, tihtipeale ka võib-olla üldse ei muutu. Aga noh, ma ise olen nüüd iga lavastuse aina ülbeks muutunud, et et Vanemuise, biitlite eegagi sai teda kärbitud ja uuesti seemne tagasi pandud päris päris kõvasti, et me lubasime endale seda luksust, et kui me olime, tegime lavaproov, siis me veel tegime mõned asjad totaalselt tehniliselt ringi. See oli päris tore, kuigi noh, lõpuks on ikkagi kõik need stseenid, mis olid valmis kirjutatud ja mingis versioonis välja visatud, need tulid lõpuks jada pidi kõik tagasi, sest kõik need selles mõttes ikkagi tekst oli juba valmis lihtsalt, et see, mismoodi sellepärast see kõik on ja mis, kes mida mängib, et see ei olnud päris selge endale. Ja ma vaatan, Sa oled sarnaselt mõtlevaid inimesi ka juurde meelitanud, sest Urmas Vadi Kell kirjutas samamoodi nii-öelda üldiseks rebimiseks tekste või ütleme, kitsama tellimusega tekste ja ja ise ka tegi neid natuke siin. Aga lõpuks ometi siia uude teatrisse tulles järsku see kõik, see, mida ta oli mõelnud või tahtnud ja kui ta seda ise tegema hakkas, kõik asetus justkui noh, õigetele kohtadele. Tundub ja no ma ei tea, et, et justkui sai aru, kuidas need asjad tegelikult koos püsivad. Tundub, et selleks võib-olla ongi vaja niisugust ruumi, mis on sarnaste ideedega laetud, ilma et keegi sind õpetaks. Jah, ja samas, et sul on nagu kõik võimalused olemas, et teha seda täpselt nii, nagu sa ise tahad. Aga sa tead, et mitte keegi ei päästa sind ära mitte kuskilt, rõdu pealt ei tule, tule, Irdi, kes asjad ümber lavastada, lavastas, ära päästab, sa pead täiesti ise lõpuni hakkama saama ja kui käkk, siis täielik käkk. Ma arvan, et see võib-olla on ka see, et mõnes mõttes on uus teater ikkagi niivõrd Vares organisatsioon, et tehniliselt päris hätta ei jää, aga, aga see, kes seda lavastust teeb, on ikkagi. Et see inimene peab ennast suhteliselt forsseerinud. Te saate ühel hetkel vist aru, et, et see kõik sõltub temast endast, et siin ei ole see, tehke see kuidagi laheneb. Kui palju sa nendel inimestel, kes siin lavastusi teevad, nendel truppidele, kes siin lavastusi teevad? Dramaturgi kõrval oled niimoodi, et kui nad kutsuvad ja ütlevad, et Ivar kuulav vaataja ei anna nõu või, või, või üldse nagu väldid, seda, seda on hästi paar korda ainult olnud, enamasti ma ütlen ka, et mina teeks asja teisiti, aga teete te seda niimoodi? Mul ei ole selle. Teil on sajaprotsendiline õigus seda teha hoopis teistmoodi, isegi kui see mulle ei meeldi. Aga ma ei tea, mis, kuhu te välja jõuate, sest sest ma ei näe inimese sisse. Aga kui on juba nagu kutsutud, siis peab ju laskma inimesel lõpuni selle asja teha. Sa oled ka, nimetasid niimoodi ja, ja niimoodi ka paistab, et sa oled päris tihedalt koos Kristiinaga seda uut teatrit teinud ja, ja loonud. Et kas see on sulle oluline, et jumal on inimene, kes mõtleb visuaalselt. Või on see oluline, et sa kõrvutad mingisugust oma visioon reaalsus, tema visuaalsusega ja kontrollid oma dramaturgiliselt ideed teise inimese peal, kelle esmane vaatepunkt võib-olla ei ole tekstikeskne, hoopis vaatab seda asja teistmoodi. Kuidas teil see koos töö käib. Aga kuna me elamegi koos ja teeme kõike koos, siis on see pidevalt kontrollima 11, kontrollima oma ideid üksteise peale, see on muidugi väga loomulik, seda ei oskagi enam lahti võtta, sest see on kestnud nii kaua. Ilmselt me räägime need ideed esmatasandil kõik kohe läbi, kui nagu teise juba käivitab, siis tundub, et 100 asja võiks edasi mõtelda. Narride laev. Nii sinu suu kaudu, kui sinu tegemiste kaudu defineerub tuli kuuldavale autoriteatri määratlus ja seal on üks paradoks neid minu jaoks selle jutu sees, mida me oleme rääkinud. Autoriteater on justkui midagi sellist, kus keskel või tsentris on väga konkreetselt ühe inimese nägemus ühe inimese tekstiline idee, mingisugune kontseptsioon, reaalne idee ja siis sellesamase idee realiseerumine. Ja samas ma kuulen, et, et sa ikkagi ütled, et need olulised need inimesed seal ümber ja, ja ikkagi sa suhtud nendesse, vähemalt kodust tuleb läbi, kui noh, autoritesse kaasautoritesse, kuidas see asi kokku läheb, see ongi väga lihtne, et kuidagi no kõigepealt ma tahaks sellesse autoridadest seal nii palju rääkinud, et mul on kohutavalt hea meel ja, ja teeb alati palju rõõmu. Et kogu selle autoriteatrit termini sõimamisega on Lauteri teatri nimi niivõrd kinnistunud, et vähemalt minu kooliharidusele nagu nahka läinud, et minu teatriajaloolased see on ka tehtud, et ma olen noor Eesti teatriloole kinkinud siis ühe termini nagu autoriteater või vähemalt selle sõnastanud, siis ei ole ka sellesse oli varem või kuskilt läbi käinud. Aga ilmselt see artikkel oli kirjutatud hästi ruttu, sest Draama festivali pressiesindaja Katrin Maimik ütles, et nüüd on hästi ruttu vaja ühte lühikest jupikest sinna festivaliraamatusse ja et see kuidagi suure kella külge ja Postimehesse läks ja sai hoopis teise kandepinna. Ilmselt on see nagu natuke lohakalt kirjutatud ka siis, et see asi nagu välja ei tulnud. Aga mõte oli selles, et autor on inimene. Aga ses mõttes teatrite jäävad inimesed, mitte organisatsioonid. Et enamasti teatrid teevad ju suured teatrid, seal ei tee teatrit mitte inimesed, vaid masinad, selles mõttes masin, kui see masinavärk, mis toodab teatrit. Oota selleks, et inimesed käiksid, toimuksid etendused, autoriteater on see, kus lõpuni veab välja see idee, kas ta on siis nüüd ühinemisidee või grupitee igast, sest ühe inimese ideest saab grupi autorite koostöö, see on teine asi. Et vastandus pigem seal. Aga nüüd kuna tuli juttu sellest suurest teatrimasinast, aga ütle, miks see siis niimoodi on, et, et see teatrimasin, sest ta ikka kohata on, seda, see on noh, nagu selle mingisuguse ajaloolise määratluse järgi nagu prantsuse revolutsioonist räägiti, et ta sööb oma. Nii et põhimõtteliselt on üles ehitatud suurepärane teatrite struktuurse käima pandud, selle finantseerimine tööle pandud ja see kõik on super, kui ma räägin kellegagi väljamaalt ja ütlen, et kus kujutlen, kuidas meil see asi on organiseeritud, siis nad jäävad suu lahti vaatama. Miljon inimest ja niisugune värk, et nad arvavad, et ma luisk on vaja mingisugust jama. Ja kuidas see on võimalik, et on pandud niivõrd kihvtilt üks tööle, mis on tõepoolest unikaalne ja kokkuvõttes endast nii vähe tulu võtta, kuidagi paneb tühikäigul suures osas ja ilmselt ongi seal mingi paradoks, et et see ei saagi kuidagi paremini olla äkki. Et kui nüüd mõelda selle uue teatrikogemuse pealt või rääkida siis näiteks no-teatri, kui teise värske teatriinimestega siis alguses, kui teatris luuakse, siis on väga palju tööd ja vaeva sellega, et asi kuidagi. Ühel hetkel sa teed kõike fanatismist ühel hetkel sa pead hakkama seda kuidagi struktureerima, et inimestel on enam-vähem ikka kindlad kohustused ja ja mingid õigused ka ja et nad, et see lihtsalt ei ole sõprus, ainult sõpruskond, et kuidagi nagu süstemaatiliselt juba või tekib mingi institutsioon. Ja mida, nagu rohkem seda institutsiooni ehitad, seda rohkem see hakkab, ühel hetkel hakkab nagu ise asja juhtima see institutsioon loodri reegleid, et asi oleks lihtsam, aga siis lõpuks loovad lahendused on tülikad. Siinse paradoksist ongi, et ega riigiteater ei ole süüdi, riigiteater on loodud optimaalne süsteem ja ta ilmselt mingil määral töötabki või noh, Eesti riik, Eesti riik, putuka aina optimaalsemaks ravimine on kallis, no siis paneme haiglat kinni. Maal elamine on kallis, siis kolige ära maalt, tuleb optimeerida siis selles mõttes, et vesi ehitada masinavärki, siis tuleb nagu ikka sellest sabastik masinal kinni hoida, et kui ühel, et sa ei saa nagu võib-olla siis suurtes teatrites ongi see, et teatrit teeb juba masin ise. Inimesed lähevad masinasse tööle, täita seal oma seda, neid liini kohustusi, aga põhimõtteliselt teatritegemise. See jäme ots on antud ikkagi nagu masinavärgile, see, mis peab nagu iseendast taastoota, see on niisugune õõvas. Ei, see oli õõvastav jutt, see on mulle täiesti arusaadav jutt, aga seal kohutavalt õõvastav jutt ja ma kogu aeg mõtlen, et no kuidas siis niimoodi teha, et see asi ikkagi oleks kuidagi tunde ja mõistusepärane, et see, see, see poleks päris niimoodi. Väga tihti me tähistame, meil on neid ümmargusi, juubeleid nimetatakse juubelitaks, on eesti teater, saab siin 100 ja siis ta saab 110 ja nii edasi. Ta äkki peaks tegema nagu Vanas-Kreekas, et kui ikkagi on juubel, siis orjad vabastatakse, sõjad lõpetatakse, võlad kustutatakse ja alustatakse uuesti. Sest tihti tundubki see, et inimesed lähevad mingisugusesse teatriorganisatsiooni üllaste ideedega. Vaata silmadega. Ja siis nad saavad nagu Karlssonis teada, väike läinudki siis selle venna käest, et kuule, et ma saan kogu aeg sinu vanad püksid ja jalanõud endale, et kui see ükskord naise võtad, kas ma pean siis oma naise ka endale võtma? Kogu aeg minu meelest samasugune asi toimub, et, et sa lähed masinavärki sisse ja sa saad aru, et sa pole ju tegelikult mitte midagi valinud midagi sellist, mis sind seal ees ootab ja sa pead hakkama kohanduma, kohanduma, kohanduma, kompromisse otsima. Et võib-olla peaks niisugust ma ei tea, iga 10 aasta tagant võib-olla just mitte, aga, aga peaks niisugust täiesti nullvarianti rakendama. Aeg-ajalt noh, kui me seda nüüd ütleme, siis kohe öeldakse, et inimesed ei saa ise riigiteatris hakkama ja siis nüüd vingume riigiteatrile, et vaat kui hea inimesed saavad. Ja muidu poleks sellel tohutul teatriinimeste produktsiooni mitte mingit mõtet, eks seal nii kahe teraga mõõk, aga jah, kui nüüd kaasa mõeldes, siis ilmselt oleks suur ümberstruktureerimine ikkagi väga hea aeg-ajalt. Aga, ja vaat see ei ole inimlik. See on väga ebaõiglane kõikide inimeste suhteliselt, kes seal töötavad, kes on töötanud aastakümneid ja sellepärast kõik need organisatsioonid kestavad täpselt nii kaua, kui nad üks hetkel kokku varisevad nende inimeste pärast, kes seal töötavad ja neid tuleb järjest juurde, osad lähevad ära, seal väga keeruline olukord. Aga neid inimesi ei peaks ju ära kustutama. Sest ma arvan, et teatris töötavad inimesed on suht unikaalsed, nad ikkagi enamus nendest oskavad palju niisuguseid asju, mida Ma ei oska tavalised sarnast tööd tegevad inimesed mujal organisatsioonides ütleme, alustas õmblejatest ja muudest mul on tunne, et tegu on lihtsalt nagu lepingus et on vaja korraks nulli minna ja siis uuesti kokku leppida mingisugustes asjades. Nojah, või siis teine asi on see, et nende suurte struktuuridega saavadki hakkama, et sellised suured asjad saavad suurtes struktuurides toimuda enamasti siis, kui seal on palju suuri loojaid või siis on seal eesotsas mingi hull, kes lihtsalt on sellest masinavärgist üle kes on paigutanud masinavärgi oma hullusele nagu kiired või, või mõnes teatris Panso? Vaata, masinavärk on vahutavad, tark, aga samas ei ole ta hulluse vastu on masinavärk alati võimetu. Selles mõttes, et nagu aktiivse hulluse vastikus, ideid tuleb liiga palju, et Baside värk läheb rikesele peale vaata või, või sihid muutuvad pidevalt. Ta ongi kaks võimalust ja kas need asjad näiteks ümber struktureerida või siis leida pidi piisavalt selliseid teatrite võiksid mitte ärijuhid, vaid visionäärid. Ma arvan, et siis päästaks ka selle asja ära sest sa oled selle leidnud päris palju tähelepanu pööranud töödes just tehes nagu paralleelselt ise seda, mille nimi on teatri loomine ja keskendudes ka dramaturgiliselt loolistele pohhidele, kus toimus teatri loomine. Kas sa oled selle pealt õppinud? Võib-olla küll, jah, pigem seal nagu selline kokkusattumus või ega see, meie teatritegemine ei ole ju ka selline teatritegemine, et me nüüd siin, raisk, praegu ehitame teatri üles ja vot siis hakkame panema ja praegusele teatrile ehitamiseks tehtavate selliseid selliseid tükke. Pigem mulle meeldib mõtelda, et me oleme nagu sellised, et see, et meil toimuvad selliseid etendusi, tulevad välja sellised lavastused ja teeme erinevaid projektisiini silma, kasvõi käivad läbi see need ja need inimesed, et see on pigem nagu mingi mingi osa mingist protsessist, mis võib-olla ühel hetkel jõuab hoopiski järgmisesse arenguastmesse mille tulemuseks laenam teatrietenduseks. Et see on pigem nagu meie aina rohkem nagu tekkiva kamba ühine otsingute tee. Ja rohkem suudaks nagu see masinavärk selliseid otsinguid toetada, et muutuda struktuuriks, mis võimaldab sellistel väikestel kampades mõlematel, kampadel või siis nagu produtsentidel või siis suurtel näitlejatel erinevaid oma visioone või oma otsinguid ellu viia, seda rohkem see masinavärk oleks õigustatud ja elujõuline. Nojah, sest ometigi juhtus ju see, et ühes kõige hullemas kombinaadis tehti seda, mille nimi on Eesti teatriuuendus. Ja see tuligi tänu sellele, et masinavärki ei teinud ise teatrit, vaid masina märgates, et õigemini hull hull masinavärgi eesotsas andis noortele võimaluse teha, mida nad täpselt tahavad nagu selle tingimusega, et nemad osalesid siis masinavärgi Timurite ja leeriminite tükkides samuti ja sammas mängisid seal ka täpselt nii, nagu nad ise tahtsid. Et nii see ongi võimalik. Et asi kokku tõmmata, pean ma ütlema, et ma kuskilt kuulsin vaid tulid linnud, hääled või jooksis tuule viru üle või et sa oled otsustanud koolituses kaasa hakata lööma, et dramaturgi saaksid traatorigideks nii-öelda noored ja lootustandvad saaksid arenenud ja mõtlemisvõimelisteks dramaturgi teks lavakunstikoolis. Mis teekond see on, selline, sellest mul puudub, esialgu veel aimdus, kas on umbtee või mitte. Peeter Raudsepp kutsus mind ja lubas mulle, et ma pigem õppinud sellest ise rohkem, kui et ma pean hakkama nüüd inimesi näitekirjanikest õpetama. Ja niimoodi tundus see mulle juba väga tore. Kui nüüd aus olla, siis ma olen juba nende kahe eelvooru jooksul, mis on toimunud juba väga palju õppinud ja ma usun, et algne kokkulepe on ka juba nende sisse astunutega, et me ei hakka seal netti kirjanikke koolitama ega ei hakka inimesi õpetama õieti näidendit kirjutama, sest see teadmine niikuinii on juba nagu kadunud, et pigem tuleb õpetada, et raamatu kui näitekirjanik võiks pigem olla siis nagu see nii-öelda trupi teatriteadlane, kes oskab mõelda teatrist ja suunata ka teisi inimesi mõtlema teatrist. Et mitte teater pole mitte ainult näitamine ja vaatamine, vaid teater, võib-olla ka mõtlemine. Kas ma saan õigesti aru, et ikkagi huvitab sind suunata inimesi niisugusele teele, et sul oleks pärast nendega huvitav kokku saada ja võiksid sind õpetada? Nii võib ka mõelda, jah, miks mitte. Mulle tundub, et see uue teatri loomine on midagi sellist, mida ja olemegi kirjutada ei saa. Ma sain päris palju teada asju, mida ma ette kujutasin, millest mul teadmist ei olnud ja sain kinnitust paljudele asjadele, mida ma kujutasin ette, et võib-olla niimoodi nad umbes on. Ja ma arvan, et seda uue teatri loomist peaks ilmselt Eesti teatris igapäevaselt sees olema. Narride laev. Te kuulsite saadet sarjast narride laev, Tartu uue teatri tegemistest rääkisid teatrijuht Ivar Põllu ja saatejuht Andres Noormets. Lõpetuseks olgu ilmarahvale ette loetud punkte Tartu uue teatrimanifestist. Tartu uus teater on avatud platvorm uutele ideedele. Paljud head plaanid, mis ei mahu päris omaks võetud teatri alla saavad Tartu uue teatri pärisosaks. Kui pole ideed, rõõmu ega vaimustust, pole Tartu uut teatrit. Tartu uus teater on rajatud võimalusele, et teater saab eksisteerida vabatahtlikkuse alusel mitte traditsiooni, ameti või kohustuse pärast. Nii nagu ei tahaks sundida publikut, ei saa sundida ka kedagi laval. Tartu uus teater on avatud koodiga programm, mille server asub Tartus. See on ainuke, mis on kindel. Kõik muu on võimalik. Tartu uus teater on juba olnud Tartu uus teater on juba olnud 19. sajandil. Ja ikka on olnud keegi, kes on tahtnud teha midagi teisiti ja ilmselt tuleb neid veel, kui Tartu juhtub alles jääma. Saate toimetaja Marge-Ly Rookäär tänab kõiki kuulamast.