Stuudios on lauljatar Pille Lill, tere tulemast. Tere. Oled lähenemas ühele olulisele tähisele, mida nimetatakse juubeliks ja sel puhul on põhjust tagasi vaadata sellele tähtsale ja olulisele, mis selja taha. Tänud. Sinule on läbi elu olnud omane õppimine ja enesetäiendamine, kas see protsess veel kestab? No kui rääkida hääle õppimisest tähendab sellest instrumendi õppimisest, siis see on lõppenud. Sellega ma enam ei tegele. Tegelen ainult töö käigus, aga loomulikult Gotšimine, see tähendab seda siis, et erinevad treenerid, kes töötavad minuga erinevate ooperirollide või erineva liid, repertuaari või Ükstaskõik, mis repertuaari paari osas, see töö on muidugi niikaua, kui ma viitsin veel laulda. No me teame, et elu enda õppetunnid on sageli mõjusamatki kui mistahes akadeemilised koolitunnid. Kuidas sinuga on, noh, eks elu on teinud nii ja naa ja ma usun, et kõik see, mis elus tuleb. Ma lihtsalt usun, et ei ole üldse olemas negatiivset, ma arvan, et kõik, mis inimeste ees, ootab selles elus seal positiivne. Isegi kui sellel hetkel see tundub, et see on kõik on väga halvasti, siis tegelikult see on ikkagi just nimelt saadetud selleks, et sellest tekiks mingi positiivne vaatenurk ja nii on ta tegelikult mul täiesti olnud, et kõik, mis nii-öelda on tundunud, et oi-oi, et mis nüüd edasi saab, siis kogu selle asja tulemusena tegelikult sündinud väga palju uusi ja huvitavaid asju ja palju põnevamaid ja täiesti ettenägematuid asju, mida tõenäoliselt kui elu ei oleks nii-öelda seda hoobikest või niisugust mingit negatiivset asja tol hetkel tundununa andnud, siis kindlasti väga paljud asjad oleks jäänud tegemata, nii et ma usun, et kõik, ükskõik kui raske hoop ei ole antud inimesele selleks, et ta ikkagi sama ukse kõrval, mis pandi kinni, näeks seda tähistust, mis piss avaram. Nii et elu on olnud siiani põnev. Hästi, pane mulle ainult öelda, et ta on olnud tohutult põnev elu, siiani loodame, et läheb edasi. Sa oled pärit Pärnumaalt, metsapoolelt ja lauljatee algus ulatub tegelikult tagasi väga kaugesse aega. Umbes kui nelja-aastase nahk Georg Otsaga käsikäes Estonia kontserdisaali laval hoid. Ja sestpeale ongi sinusse kindel veendumus ja soov olla muusik ja olla laulja. Aga miskipärast arvan, et see pidi seal sündima sellest, kustkohast mujalt nii tugeva impulsi sai. Sest hilisemalt mäletan ainult seda, kui mind akadeemiasse esimesel aastal vastu võetud ja vot siis seal oli korraks nagu välja toodud, et kuidasmoodi, et et mis see siis nüüd tähendab, eks, aga noh, järelikult pidi olema kuskil ju see punkt, kus ma olin enese jaoks nagu teadvustanud, et nüüd ma olen laulja ja mina isiklikult usun, et see juhtus täiesti seal Georg Otsa kõrval Estonia laval, tõenäoliselt see mulle väga meeldis, sest Emekene ütles mulle, et, et see oli täitsa uskumatu, ema oli olnud, vaatasid mikrofoni, ma olin öelnud kolme aastasena või mis ma seal olin, eks ja mis mikrofoni ja ma tean kõik, mis seal peab tegema. Ilmselt seal see ära sündis, sest jah, kui see nagu esimene niisugune nii-öelda uks kinni läks seal, et mis siis ikkagi oli mu elu, sest ma olen veel täiesti veendunud siiani, et see laul ja väljakutse on mu elu seal kõrval on muidugi palju teisi asju nagu pere muud tööd siis ikkagi ukse sulgumine seal siis ma ei tea, mis aastase võis olla 87. aastal, eks kui ma olin 20 viie-kuue aastane siis see tundus täiesti noh, et mis see siis nüüd on, et niisugune on ilmselt see lugu olnud, et ju ma seal laval selle otsuse tegi. Aga milline oli see toetav ümbruse õhkkond sulle lapsepõlves muusikaliselt? No õnneks mul olid hästi aktiivsed, elujõulised vanemad. See ei olnud sugugi probleemideta, aga põhimõtteliselt nende niisugune nad olid kaks maa soola, ema oli õpetaja, eks, ja tegi näiteringi ja püüdis anda nii palju võimalik siis seal metsa poole kaheksaklassilises koolis kus ma tegelikult mängisin esimest korda päris laval suurt tükki minema, pani mind, mängisime Pipit käisime sellega vabariigis ringi ja mul vist oli väga hästi läinud. Isa oli mul siis tolleaegse, seal oli Treimani kalurikolhoos ja tema ise selle rajas sinna ja oli ka selle esimees ja nii et selles mõttes nad olid nagu hästi aktiivsed, mängisid kahekestiga, draamad tegid seal Treimani kultuurimaja lava peal, isa oli Jõnn ja ema olimann ja ka see kiino Jenn, mida nad siis mängisid, käis mööda vabariiki ringi ja sai nagu häid arvustusi, nii et me oleme õnnes olnud küll ses suhtes, et kui vähegi võimalik, oli kuskil ja kuna meil käis palju külalisi isa töö tõttu, siis ikka eelne Pille teine jälle püsti laua tagant, teised võtavad napsu, jälle mina külma, laulsin Valgret ja ma ei tea, mida ja ja noh, kuna maalt siis tol ajal muidugi Pärnu muusikakooli oli 65 kilomeetrit ja see oli pooleteisttunnine sõit siis tegelikult, et ega seal palju lapsi muusikakooli pandud, aga kuna ema oli niivõrd entusiastlik kõiges, ta tahtis, et tema lapsed saaksid hariduse. Nii ta meid pani õega, nii et me käisime siis poolteist tundi edasi ja poolteist tundi tagasi kaks korda nädalas Pärnus laste muusikakoolis. Noh, seal on ka niisugune väike imeke, eks ole, seal ja ja kui isa ütles emale, et üle minu laiba toomemäe klaverimajja, siis ema tõi selle ikkagi majja, taipad, et jumal aitab. Jaan Me hakkasime, eks klaverit õppima ja muidugi õde, kes oli mulle hästi andekas muusikas tegelikult ees, siis ta oli minust natukene vanem, siis muidugi ka mina muusikakooli läksin Saramiine sinna, sa pead seda orjama, seda teed ja see on nii raske ja. Aga ma ikka läksin. Ja muidugi siis kuna oli väikse kooliga tegemist ja siis tõesti esinemist oli väga palju kogu aeg kogu aeg laval, kõik aktused, kõik peod, kõik sünnipäevad, juubelid ja nii edasi, küll kooris küll solistina klaveriga, nii palju kui võimalik, molekul. Nietzsche artisti enesekindlust oli juba lapsena jah, aga see mängis pärast päris valusalt kätte, sellepärast et tegelikult huumus ei ole üldse niisugune artist. Ma ei taha üldse esineda. Ja kuna ema nagu ja isal kogu aeg seda, noh, ema just põhiliselt ikkagi tekitasid sellest minu väga loomuliku osa, et selge pile püsti ja kuna ema oli mul väga võimukas ka, siis ma ei saanud kunagi vastu ka midagi öelda ja ja nii ma siis esinesin, aga see hiljem kusagil. Ma arvan, et siis, kui Ingo Normet kutsus mind lavakasse nii et ma olin üheaastane, kui lavakas ta õpilane sellel kursusel, kus Tambet Tuisk ja see oli väga huvitav kursus, ma olin muidugi need nii palju vanem, eks, aga ma tõesti tunnetasin. Sest Ingo ütles väga õigeid asju mulle. Mina olen, ma kuidagi avastasin, et tegelikult see kõik, mis ma laval teen, et see on nagu võlts, et see tulema sisemisest niisugusest tunnetusest. Ja see aasta oli väga tähtis, aga kahjuks just sellel ajal siis või kahjuks või õnneks noh, kõik see pidi uni minema just nagu lõppeska, mu aktiivne lauljakarjäär. Et tegelikult just tol hetkel, kui ma siis olin lavaka esimesel kursusel, siis nagu teater ei vajanud enam mind ja siis jäi ka sellel alal, kas, sest mul ei ole nagu niisugust tas öelda motivatsiooni või olla seal aga häält arendada, mind ikkagi huvitas, et see oli nagu mul mingi sportlik huvi. Ma tõesti võin seda nii nimetada, sest ma olen üle maailma käinud otsimas õpetajaid. Terve see 23 aastat saab siis nüüd juba ja et see oli ilmselt mingi sportlik huvi, mind nagu huvitas, kuidas hääl siis lõpuks nagu välja näeb. Kas sa said oma sellele küsimusele vastuse, sest sa oled tõesti õppinud väga erinevates kohtades sind Tallinna konservatooriumis, Londoni Kiidols, koolis, enne veel Sibeliuse akadeemias käinud Itaalias ja mujalgi meistrikursustel ennast täiendamas. Kuidas praegu tagantjärele hindad nende erinevate koolituste mõju oma häälele ja mõistmisele, mis häälon? No ma arvan, mis seal kõik, see suur otsing läbi erinevate õpetajate andnud on kahtlemata see, et mul on mingi kogemus õpetajana ise olles õpetaja, sest ma olen ka 97.-st aastast alates õpetanud. Ja ega see õpetamine on ka üks niisugune omamoodi asi, aga mulle nagu võtta neid tööriistu, siis nii ühes kohas kui teises kohas, kui tähendab see palett yhest tööriistakast on hästi suur. Just tänu sellele, et kuna ma ikkagi nii palju neid kohtasin, ma praegu doktoritöös kad kirjutasin välja, ma arvan, neid on üle 20 pluss veel on siis muidugi kõik need Crouch nii-öelda treenerideks ehk siis juhendajad, kontsertmeistrit, dirigendid, neid on olnud ka väga palju. Et nendega kõikidega koos on, jah, see tööriistakast on väga mahukas ja ma pean ütlema, et sealt kastist mul on ikkagi päris tore aeg-ajalt võtta vahendeid, et õppejõuna on see mind kahtlemata aidanud, aga lauljana? Palga järgi ei oska ju midagi öelda, ma arvan, et kõik on elus olnud tähtis. Ja ma olen absoluutselt kõikide ees väga tänulik, kõik need, kes on mind nagu aidanud. Aga see, see töö pidin ma ikkagi tegema ise. See põhitöö algas tegelikult pihta siis, kui ma olin alles neljakümneaastane, kus oli vaja kõik teadvustada ja ma pean ütlema, et põhiasi, mis nagu hoidis ikkagi mind kogu aeg tagasi, oli see, et ei olla professionaalselt aru saama. Tähendab professionaalne arusa ooperižanrist, mis on, vaat selle alles hakkas mulle avamaja kursuslane tegelikult professor Jaakko Juhani on siis, kelle juures ma kõige kauem õppisin? Tema andis selle professionaalse mõtte, tähendab arusaama sellest žanrist, mis teemal Antsu doktorile. Aga see oli väga huvitav töö tegelikult, sest Eestimaa peal oli üks niisugune naine, kelle nimi oli Jambati ja Ma siis sattus Eestimaal 46 aastasena 1927. aastal ja õpetas siinses enne sõda kuni 41. aastani. Selle uurimustöö käigus ma muidugi näen, et kõik need lauljad, kes ikkagi sime, laulsid enne sõda, kus meie ooperitase oli küllalt kõrge olid praktiliselt kõik tulnud abati käe alt ja tal oli oma erastuudio. See naine oli teinud ka karjääri väga suurt karjääri tooli nimetropolitaanes kõla skaalas kui igal pool laulnud, aga 46 aastasena ta otsustas loobuda. Mul ei õnnestu saada fakte selle kohta, et kas loobumine toimus läbi selle, et ta laps suri. Aga üks intervjuu tema toateenijaga annab mulle selle aluse väita ta siiski või vähemalt öelda nalja seal töös, et tõenäoliselt ta laps suri pärast seda ta loobus üldse karjäärist ja tuli Eestisse Eestit armastama, ei esita, küüditati Siberisse, kus ta suri. Milline saatus, väga võimas naine, mulle ta väga meeldima ja temaga väga lähedaseks olen saanud nende aastate jooksul, sest tegelikult ma olen ikka väga kaua juba seal doktorantuuris ikkagi pidevalt nagu uurinud. Nüüd on mul veel mõned võimalused. Ma käin praegu Milanos pidevalt, sest ma olen seal üks Tauts ja ma loodan saada veel natukene lähemale, et ju siis töö pidigi nii kaua ootama. Ütlesid, et nende paljude õpetajate juures õppimine on eelkõige õpetad. Ta ei ole sulle palju andnud, aga kui sa nüüd näiteks noortele annad soovitusi, et kas noor inimene peaks ennast paljude erinevate pedagoogide juures koolitama või pigem mitte nii paljude juures? Ma ei ole seda kunagi niimoodi analüüsinud, sest kõikide inimeste töö on väga erinev, eks ja miks ühele satub kümneid õpetajaid ja miks ühel on üks õpetaja, seda ei ole võimalik ette aimata. Eesti tingimustes küll mul on selline tunne, et on vaja vahetada, aga jälle see sõltub täiesti ikkagi asjaoludest, sest igalühel on vaja kogeda oma kogemus ja selle kogemuse saamiseks on vaja väga erinevaid teid pidi minna, nii et nii-öelda võib-olla kui sattuda siiski kohe niisuguse väga tugeva õpetaja juurde, kes on võimeline sulle selle zhanri olemust lahti arutama. Sest tegelikult tehnika on ainult üks osa kogu sellest suurest muusikamaailmast, aga et mõista seda maailma ja, ja suuta minna sügavale sinna sellesse lõpmatusse nii-öelda tegelikult seal lõpmatuse, muusika, armastus, mida võimalik endas arendada ja seda ei ole võimalik öelda minu jaoks. Nüüd täna ma oskan öelda, et see oli ainulahendus, ma olen sellest väga õnnelik. Sest see on andnud mulle võimaluse kohtuda fantastiliste inimestega, need inimesed ikkagi öelnud ei ole kuskile kadunud, ainult mõned üksikud neist on juba teispoolsuses, aga enamus nad on ikkagi mul ju olemas ja ma saan olla nendega ühenduses. Nad on mu sõbrad. Et selles mõttes, kuna ma üldse alustasin ju väga hilja, tegelikult lauluõpinguid, ma alustasin 27 aastaselt seal suhteliselt hilja. Sest kui me võtame 32 aastani, saab ainult veel konkursidel osaleda. See on ka üks põhjus, miks ma ei ole käinud suurt konkursitel mulle ainult praktilise kolm konkurssi, mis ma elus olen teinud ja ühel väga edukas olnud, aga teised siis mitte nii edukad. Põhimõtteliselt jah, raske on öelda, mis on õige, mis on vale. Et see on ikkagi individuaalne ja õnne peab ka elus olema. Kindlasti jah, aga kui sa ikka mõtled nagu õigesti, vähemalt õiges suunas tähendab minu jaoks, mis tähendab õiges suunas liikuma ikkagi armastuse suunas liikumine, et sa õpid lihtsalt armastama ka seda mikrofoni siin või telefoni või rääkimata siis loomulikult inimestest ei või siis ka aladest, kus sa oled, sest ma olen täiesti veendunud, et konservitehases töötav inimene, kes paneb need silgukesi kogu aeg sinna see on väga huvitav töö, kui sa oskad selle silgukese juures kogu aeg mõelda, ma saadan killuks oma armastust läbi selle silgu selle teise inimese juurde, et tähendab seal ei ole vahet, mis tööd sa teed või kuhu sa ennast nagu pühendad ja arendada, aga kui sa liigud armastuse suunas, siis ma arvan, on käinud pojaks, nad on seotud. Kui sa Pärnust tulid, siis konservatooriumisse saab, püüdsid ikkagi laulu erialale astuda, seebid ei seisne, aga miks siis muusikapedagoogikas astusid? Tegelikult oli infopuudus, sest minu õpetaja nagu tahtis mu lauluõpetaja, mitte klaveriõpet, sest klaveri ma lõpetasin juba 14 või 15 vastaselt, eks siis jäi vahe vahele. Aga siis mul on kadunud Liina Freiberg, kes oli meie lauluõpetaja ja kus ma siis jälle ma lõin seal oma ansambli ja duett ja millega me kogu aeg esinesime. Ühesõnaga, kuna see esinemise asi oli ema poolt nagu sisse süstitud. On loomulik ja loomulikult ka keskkooli ajal kogu aeg esinesin. Mina Freiberg ikkagi ütles, et et mine õppima, mine edasi akadeemiasse, sest ma tahtsin tegelikult arstiks saada. Aga ma ei saanud arstiks sisse mu keskmine pall, sest me olime ennem lõpueksamid Poolas esinemas ja, ja selle tõttu tol ajal veel 80.-te excus ei saanudki suurt palju, aga meie käisime seal keskkooli lõpuklassis. Ja eksamitulemused ei andnud nagu seda nelja koma viite täis ja siis ma tulin proovima akadeemiasse, aga ma ei teadnud, et on võimalik astuda sisse laste muusikakooliharidusega ka lauluosakonda. Tegelikult see on võimalik, muidugi on soovitav, kui sa käid ennem läbi, eks ole Elleri kooli või siis otsa kooli. Aga põhimõtteliselt tehakse ka erandeid, kui on hääl olemas, aga ma sattusin nii-öelda koorijuhiks muusikapedagoogi, eks. No mis on praeguses minu erialas? Haigeid lihtsalt ei kujuta ette, kui mul seda ei oleks saanud. Ilma selleta ei oleks üldse võimalik mul siiani püsida, sest mu karjäär läheb ikkagi praegu veel laule ja nii edasi ja ja läheb tõenäoliselt päris kaugele, et vaatame, kuidas ta sind nüüd edeneb. Lauljana on sul kogemus nii ooperilavalt oratooriumist kammermuusika vallas. Ooperirolle on 40 ringis kogunenud räägiksimegi neist, millised on neist olnud sinu lauljateel, sellised märgilised rollid, eks, eks iga roll on tähtis ja muidugi kui sealt ikka järjest hakata tegelikult minema, siis võib-olla üks sigadega tähtis roll oli Barbara von Tiesenhausen sesse Barbara traagik ka, et saada nagu uputatud läbi oma vendade üldse nagu tegeleda sellega, et kui see kõige lähem ring on võimeline sind tapma, eks tähendab puutuda vot sellise teemaga kokku korraga. Samas mingil määral silmi, eks, et see oli väga tähtis roll, ta oli mulle raske roll, selles ei olnud päris minu hääl. Ma olen, eks ole, sopran, aga tegelikult soprani is on seitse erinevat liiki. Kui need liigid üles nimetada, siis hakkab nagu Subreet tõsisem koloratuur, lüüriline, dramaatiline koloratuur, lüüriline sopran, lüüris, dramaatiline sopran, see, mis ma olen praegu dramaatiline sopran ja hevi dramatiks on siis nagu väga dramaatiline sopran, et ma praegu hetkel liigun nagu sinna dramaatilise poole. Aga loomulikult kõik enamus, kes alustavad laulmist, on ikkagi lüürilised või siis isegi Subretid. Ja tol perioodil mul muidugi dramaatilist võimalustele hääles ei olnud, aga see roll oli tähtis ja sealt tuli edasi kohe pahem, kus ma puutusin kokku surmaga rääbis siis haiguse ja tohutu armastusega. Muidugi armastus käis ju kõikidest praktiliselt läbi. Darflai, mis on võib-olla üks olulisemaid kindlasti punkte, sest seal oli võimalik mul oma lapsepõlv läbi tuhnida, sest selle lapse elu Patherflai elu ikkagi oli minu jaoks väga tohutu traagika, nii et ma nagu. Ma ei saanud seda rolli üldse lauldagi, sest lihtsalt ma ei suutnud ilma pisarate sellega tegeleda ja see oli kindlasti üks niisugune väga oluline, sest ta tõi mu lapsepõlve minust välja, ma sain hakata tegelema sellega, mis seal olid sealt edasi, mis on veel tähtsa tuli Don Carlose Elizabeth, et saada aru sellest, kuidas kõrkkihis ühesõnaga kuningannana jäävad need, kuidas see ring üldse eksisteerib, mis on nende mõttemaailm. Iga ooperiga käib kaasas väga suur lugemus, sa pead uurima väga palju tegelema selle ümbrusega nagu taustaga ja saama aru, mis tasandi inimeste eks ole, mängid ja sealt edasi minu meelest oli väga tähtis, oli McPeet, mis oli jällegi mulle liiga vara hääleliselt, aga see, et kokku puutuda teise Hässitamisega tapmisele, tähendab salajast inimestega nagu tegelema see nagu haavas mulle, et ma sain aru, millised inimtüüpe Polanski film mind kahtlemata aitas, väga palju, sest tema film kuidagi avas mul selle arusaama nendest inimestes, kes kogu aeg siis kardinate taga niimoodi vaikselt sebivad ja ei ole mitte vähe. Aga ma olin kuidagi ilmselt sinisilmne, ma ei osanud neid inimesi nagu märgata, nii et võib olla need, ma ei oskagi öelda siin viimasel ajal noh, kümmekond aastat. Mul ei ole erilisi rolle olnud, on siiski väga huvitavaid ka muidugi maski pael seal Mikiveriga. Aga need on võib-olla juba siis seotud lavastajaga. Mikk oli kahtlemata üks, kes väga palju mind aitas just selle läbi, et ta nagu usaldas ta tunnetas nagu seda hinge ja aitas. Ta oskab kahtlemata nüüd ma olen nagu ta oskaks tegelikult valmise häälannaga jõudnud sinna, kus, kus on ja nüüd see Liisa pada emade ajast. Tšaikovski, mida Mattood armastan minu jaoks, Tšaikovski muusika on, on ka väga eriline, see on nii tänapäevane, et seda ma ei kujuta ette, ta sellist muusikat kirjutas tol ajal. Et noh, need on nagu hästi tähtsad ja ma olen näinud seda, et kõik ooperid on tulnud ikkagi mingil hetkel, kui ma olen olnud vaimis vot nende inimeseks olemise omadustega töötamiseks. Kõik nad on tulnud mingiks selleks asjaks, et ma saaksin aru, mis see tähendab. Et ma nagu läheks sügavuti sellesse inimese erinevatesse kanalitesse nii-öelda, sest kõik on ju erinevad, absoluutselt kõik, ja kui me siin oma elus vaikselt läheme, me ei kujuta ette, mis seal sarimõrvar, kuidas tema elu on, aga ta on ka inimene. Tal on ka hind ja ta võib ka muutuda iga hetk. Sest jumal on kõikvõimas ja siin on emalik, sa saad ühel hetkel aru milleskist ja toimub nagu arusaamine, Sa tuledki sealt välja. Kui need probleemid on kõikne läbi kaevatud ja kindlasti seal on veel kaevata, aga suur osa inimese põhi, niisugustest joontest on saadud läbimõeldud, analüüsitud mingis soov, roll, mida sa tahaksid teha. Aga praegu ma valmistan ette ja ma arvan, et see on võib-olla mu karjääri üks siis tipphetki, mis kohe varsti peaks hakkama toimima. See on Durandot. No ma olen seda aariat tegelikult harjutanud juba väga kaua aega, aga ma ei uskunud, et mu hääl ikkagi on võimeline seda vastu pidama. Ja nüüd ma lähen seda näidanud siis maailmas niisugustele ekspertidele, kes iga päev puutuvad kokku nende suurte häältega või niisuguste häältega ja ma olen saanud täieliku aru saama. See hääl on võimeline seda välja kandma ja praegu ma siis Milanos käinud seda ette valmistamas ja vaatame, mis sellest saab. Kõige huvitavam oli veel see, et isegi roll rulliks, aga siis korraga ma sain sellest aru seisu ongi see armastuseks see, mida ma olen terve elu nagu otsinud siis Durandoot ongi just nimelt see naine, kes on võimeline tegema pöördavad selle andestuse, siin inimene, kes on saatnud kõikama kavalerid, nii-öelda, kes on tulnud teda Kossima, eks pead maha ja ta on näinud ja seda kõike, kelle süda on olnud täiesti kinni, teda ei ole üldse huvitanud, sestap sulges ühel hetkel oma südame enne ooperi algusteks tema eelnevas loos. Ja nüüd kuis Putšiini toob ta siis rahva häälte särada, külm kuninganna, täielik külmus. Ja kuidas see avaneb? Avanemisprotsess ongi see, millest sa, ma tegelikult usun, nii et ma saan täiesti aru, saan, ma olen selles punktis, kus ma võin seda laulda, ma ei olnud sellest, või siis üldse veel kümmekond aastat tagasi, kui ma seal aariaid esimest korda kokku puutusin läbi Lapina, sest me laulsime Laapiniga koos seda Estonia kontserdisaali laval. Arvo Volmer, dirigent, keerise, meie riiklik sümfooniaorkester mängis, mina laulsin seal juud, see oli siis ka üks, kelle Durandavat hävitas ja kui me seda Laapinat enda kõrval kuulsin segamas, oi issand jumal, seal täitsa sellist häält üldse endast suuta välja anda. Kummaline oli ka tegelikult, oskaga oli mul sama tunne, et oskan ausalt öeldes, ainukene ooper, mida mul on väljaspool Eestit üldse pakutud ja mille ma ütlesin ära, sest ma tundsin, et ma ei ole selleks valmis. Kuulasin seda mitmes esitluses läbi ja ma lihtsalt tundsin, et see ei ole võimalik, mul ei ole niisugust häält. Ja aasta pärast ma laulsin seda siin Eestis. Et noh, et praegu on ka samamoodi seda Durandoptimale hulka aega, eks ole, nagu mõelnud või kandnud endas. Aga ma ei olnud valmis ja nüüd tundub, et on see valmis vaatama ka kõrgelase torandad, siis lendab. Kuulsime liuaariat Putšiini turaldati kolmandast vaatusest ooperi kontsertettekandel Estonia kontserdisaalist, 1995.-st aastast. Jätkame jutuajamist Pille lillega, mida see siis tähendab otse dramaatiline sopran, hambaei oska, me räägime tõstjatest, eks raskekaal, lastest, kes on ütleme, tõstnud pidevalt 400 kilo, aga talle pannakse sinna otsa nüüd veel 20 kilo, seal on mingi kontsentratsiooni ja võhma küsimus, mille sa pead nagu saavutama. Et ma ei kujutanud üldse ette, et see on nii keeruline, et see nõuab naguniivõrd suurt mahtu, sest tegelikult seal laulda vähe. Kui Adolf, Ma olen lauldes laval, ütleme poolteist tundi, kogu aeg laulad, siis tulen, tutt laulab kuskil 25 minutit, aga kuna see on niivõrd raske kaallase roll nii-öelda siis selle tõttu me ei ole midagi teha, ta võtab lihtsalt aega, füüsiliselt võhma on seal vaja. Aga tuleb juba hilja, pole viga ja klotsid arvavad hakata proovima, seda on nii huvitav kuulata, kuidas sa räägid oma ooperirollidest, kuidas sa lähened neile just eelkõige sisuliselt, aga kuidas sa lähened näiteks oratooriumi partiidele neid oled laulnud ja üsna palju oratoorium on minu jaoks nagu niisugune puhas allikas tegelikult on, kõik on puhas, hallikas, agaratooriumite ooperit ei anna võrrelda, nii nagu ei anna sinna panna ka ütleme, kammermuusikat, need on nii erinevad žanrid. Loomulikult me kasutame ühte ja sedasama instrumenti, eks instrument on ju ikka mu hääl, see on see, mis jumala mulle andnud ja see on tõesti kingitus, kellel on antud see hääle kvaliteet, mis on võimeline kandma. Sest tegelikult kogu kandmine keelest ikkagi tulevad. Tipplauljad, kellest ei tule, sõltub hääle kvaliteedist eelkõige sul peab olema, nagu rühanen, alustas minuga õpetus ka tema klassi läksin, ma istusin tundidega Tapa, mind lihtsalt huvitas kõik kogu see maailm, sest inimene tuli Eestisse, kes oli teinud rahvusvahelise karjääri rühenema, teinud ikka väga suure karjääri. Ja loomulikult minus hakkas kõik põlema, et saada selle inimese juurde, et saada tema energeetikast nagu osa ja ma istusin seal tundide kaupa ja siis ma hakkasin nagu paneme tähele, kuidas ta ütleb, et ahah, see on maailmahääl teise kohta ei ütle midagi. Jälle tuleb seal keegi ette laulma ja seinakvaliteet, tähendab, see on vot see, mis on siis nüüd, seda ei saa muuta. Seal see materjal, materjal, see on lääne kvaliteet, tähendab selle materjali ilu, sest ikkagi seal väga kõrgel hakkab mängima juba nüüd see instrument, eks selle instrumendi ilusas tehnika on kõikidel võimalik õppida. Seda ma teadsin kogu aeg ja et vahepeal on teatud määral nagu ärakukkumised, stan kõigil absoluutselt kõigil ikka nii, nii et jälle kuskilt sa oled nagu tugevam ja siin oli need rep kooli alles päris suures augus, päris pikka aega ja vihasoonil on olnud probleemid, tähendab, see on täiesti selge, kõikidel tekivad aga kvaliteet, see, mis on hääle kvaliteet, seda nagu ei saa muuta. See on antud, et see eelduseks, aga väiksema kvaliteediga igal juhul saavad teha väga toredat karjääri, et see ei ole küsimus, aga võtke Doratooriumist rääkida, siis ühel hetkel korraga avastasin ennast mõttelt, kuidas nad saavad üldse oratooriumit laulda, kui nad ei usu jumalat. Sest oratooriumi muusika loomulikult on ooperis ka ju kogu aeg, kõik need kangelased, keda ma olen mänginud, on usklikud, nad kõik on uskunud jumalasse, aga oratooriumi puhtalt seal ei olegi midagi muud praktiliselt kõik reekviemi ütlema, mis ma olen laulnud või ükskõik, mis asjad, need on. Tuhas ülistuslaul jumalale. Ja kui ma sellest nagu aru sain, siis ma sain ligidale ka sellel haaratooriumile, ma hakkasin nagu tajuma. Ja muidugi, mis on oratooriumi üks kõige võimsam, võib-olla asi on see, et sa istud orkestri sees. Ma mäletan, kui ma esimesed oratooriumi tegin. No tõin, et Arvo Volmer võttis mind kogu aeg laulma esimesed kümmekond aastat ma ju kõik need Alatooriumit tegin ja ja pärast muidugi, et neeme ütleme, usaldas mulle sellega Joonase lähetamise, aga istuda seal orkestris seal lihtsalt uskumatu tunne. Tavaliselt Me oleme solistidena siin dirigendi kõrval, eks, ja kui see orkester hakkab seal taga mängima seal ooperis on teisiti. Ma olen ju seal laval, eks ole, orkester on Augusama ei ole nagu selle kuidas öelda ja nii see siis ma olen nagu kuskil selle ookeani osa agarad tooriumi lauljana saledad selle sees. Ja vot see on midagi, mida ei ole võimalik kirjeldada. Et ma saan aru küll sellest, kui suur õnn on lastel, kui Anu Tali just jagadri rääkisid sellest kuidas nad toovad Põhjamaade sümfooniaorkestri juures lapsi orkestrisse istuma. Me tegime Raplas ka täpselt sedasama, et lapsed istuvad seal orkestri sees, sealt võid saada selle momendi, et sa saadki aru, et ma armastan muusikat. Et noh, need on niuksed, võimsad hetked. Tema oli mulle ausalt öeldes kohe väga lähedal. Oratooriumi puhul ei või mingit vibratot ja kõik peab olema väga nagu valitsetud fokusseeritud, et selles mõttes ma olin väga õige, ehk et ma tol ajal, kui hakkasid teatud väikesed probleemid nagu tekkima, et siis mul jäi see nagu kõrvale, siis ei ole mõtet laulda, kui sul ikkagi ei ole see 100 protsenti fookuses. Tähendab, sul peab olema teadvustatud kõik need asjad. Kuulsime Pille Lille soleerimas Gustav Mahleri neljanda sümfoonia viimases osas. 2003. aastal rahvusvahelise muusikapäeva kontserdil Eesti riikliku sümfooniaorkestrit juhatas Nikolai Aleksejev. Kammermuusikas on olnud ka palju huvitavat repertuaari ja toredaid koostööpartnereid. Oled laulnud nii eesti kaasaegsed muusikat ja läänest nii klassikat kui ka peaaegu tundmatuid nimesid, nagu näiteks Reinhard Hupel, Paul Kletski, Joosep netel. Kuidas nende autorite repertuaarist minuni jõudis ja mul on ikka olnud väga palju muidugi niisuguseid võimalusi. Ma tulin sealtmaalt ja, ja kuidagi see no tuleme juba siia, Pärnusse ma mäletan, oli mul väga keeruline ja siis lõpuks oled seal Londonis ja see kõik tundub nagu niisugune sisse kogu aeg läheb. Munaanne lihtsalt kandis, eks, sest ma pidanud suurt midagi tegema, kogu aeg läksin jälle, ta jälle võeti, jah, tulge aga, uks on teile lahti ja siis kuidagi ühel hetkel ma sain aru sellest tegelikult vaimselt üldse selleks, laulja mul olid juba suured rullid, kõik tehtud, kõik Don Carlose pater Fred ju kõik tehtud koma korraga nagu jagasin, et issakene, et mis seal siis üldse tähendab. Et olla nagu publiku ees ja lasta endast läbi siis neid suuri heliloojaid, väiksemaid heliloojaid, ükskõik, Eda, seda loomingut, mis ju kõik tuleb ühest suurest loomingu allikast nii-öelda. Ma ei olnud valmis, tähendab, lauljana oleks võinud loomulikult kõike teha, aga nagu aru saada sellest, kuhu minna, et lisa, et tema nelja korraga Dallase ülikoolis Ameerikas terve aasta praktiliselt käisin seda vahet ja sattusin kokku võtma nendesamade heliloojatega, keda sa just praegu nimetasid Kletski ja opelli, need kellede muusika siis need olid sõja ajal maetud maha ja need leiti ja ma oleks võinud kõike seda plaadistada seal kõik tingimused olid nagu olemas, aga ma ei teadnud, kuidas seda teha, et noh, ei olnud nagu seda valmidust nüüd loomulikult, kui asjad tulevad sisse nagu suudavad nendega nii-öelda silmitsi seista ja vaadata ja küsida õigeid küsimusi. No ma arvan, et see on väga tähtis, ooperilauljal on väga tähtis olla kammerlaval. Esiteks on hoopis teine lava kaamera lauljale, ma otsisin ennast vähemalt kümmekond aastat ennem kui ma sain üle hirmust ooperilaval seda ei olnud, sest ooperi ees on ikkagi publik on nii palju kaugel. Et sa oled nende prožektorite käes ja sa unustad selle rulliga kohe hirmu. Praktiliselt mul ei olnud mingit ja ma olen praegu rääkinud oma õpilastega Oliver Kuusik järel logutajaks, kes põhiliselt praegu meil laulavad. Nad ütlevad ka, et nagu kaotavad selle hirmu kohe. Kaamera lava on hoopis teine, ta istub must kolme meetri kaugusel ja sa pead olema kõik vihmas, tähendab seal täitsa uskumatu kogemus. Ma värisesin nagu haavaleht, see oli täiesti kohutav, kuidas ma kartsin, ometigi olin lapsest peale ikkagi kogu aeg-ajalt laval ja julge, aga nii ligidalt olla nagu inimesega. Et kuna ma ei olnud õppinud veel nii sügavuti inimest armastama, siis ma ikkagi nagu kartsin teda natuke. Ja nüüd on see muidugi läinud kõik, et nüüd ma ei karda enam inimest, et kammerlaulan selles mõttes väga tähtis. Ja muusikaliselt ka ju kõik see toetusmehhanism, mis seal ooperis olemas. Suurorkes Terr dekoratsioonid, teised seal lava peal puudub Jane partner, issand kui armas on Ivari Ilja näiteks, kes on lihtsalt uskumatult armas hing, need on kõik mul olnud Ralf Tael, Piia murru, kui ma räägin siit Eestist, aga Aleksandr malts onul saksa Molcoholin Hansen Soomes tähendab need kõik, kellega ma kohtunud või Marje Lohuaru kõige kõik, nad on armsad, nii erilised inimesed, minu arvates, kui sa saad siis selle inimesega midagi koos teha, kes armastab kaasada sama asja, mida sinagi, eks. Et siis see on kuidagi niisugune topeltrõõm ja kammermuusika arendab muidugi meeletult meeletult kõik see harmooniate tajumis tegelikult ooperimuusikas tihtipeale nagu Playa labidaga. Kõik see asi, eks, aga kammermuusikas sa pead kogu aeg olema oma olemusega selles harmoonias ja lihtsalt õpetab nagu harmooniliselt mõtlema, mida me tegelikult vajame. Nii. Ligi 10 aastat oled sa üsna suure osa oma energiast pannud, Pille Lille muusikute toetusfondi. Tuletan kuulajatele meelde, mis asjaoludel see fond sündis ja millega te siin tegelete? No vot see on, et üks uks läks kinni, eks ma ei saanud sellest nagu päris aru, et miks see uks niimoodi hakata, päris kinni ka ei läinud, sest ma ikkagi olen laulnud kõik need aastad. Aga see põhi niisugune tööandja kadus ära. Alguses oli muidugi hästi imelik, et ma ei saanud nagu aru ja ja ei osanud nii päriselt mõelda ka. Aga nüüd muidugi ma saan aru, et kohane see uks, kus ma õppisin ikkagi sügavuti inimest armastama sest fondi töö on olnud üks, ühele kokkupuude muusikuga. Kuna ma ise olen sellest maailmast tulnud ilus ikkagi, palju on olnud võimalik muusikaga tegeleda, siis ma tunnetan ja nende hinge ma tean, mis see tähendab. Et tihtipeale on ju nii, et noh, muusik ei ole ju iseendale tööandjaks, mehed peab ikkagi tellitama ja, ja need tööandjad, kes siin meid tellivad, see on ülemaailmne probleem. Nad väänavad siin välja niikaua, kui sinust on midagi väänata ja siis kui enam väänata ei ole, siis viskavad su lihtsalt kõrvale vanaks läinud asjakese rabele ise, kuidas sa saad, ja see on igal pool, kogu aeg sünnib nii palju, kui me selle fondi jooksul oleme käinud, siis ka välismaal ja kohtunud väga erinevate partneritega igas maailma nurgas, praktiliselt nüüd ka juba olema aasta Ameerikaga olnud seotud, aga Euroopaga muidugi juba neli, viis aastat. See on üleüldine probleem. Neid agentuur, neid kontsert, Hous, neid on väga vähe, kes tegelikult mõistavad, kunstnikuhingekunstnik ei saa oma hinge sulgeda, sest ütleme, kui sa oled äriseks või poliitikas või mõnes teises valdkonnas, siis kui sa paned natukene seda ust, eks ole kinni ja ei hoia päris ennastalaste nii-öelda. See võib olla nii palju, ei sega. Aga kunstnik peab olema absoluutselt alasti, tema ei saa mitte midagi varjata, sest kui nagu ta kuskilt paneb kinni, nii on võlts, nii kaob kunst. See on võib-olla rumal võrdlus, aga noh, kuna ma käisin selle läbi, sest vot just nimelt see kammersaalis eneseleidmine seal oligi, ma ütlesin, ma ei ole selleks võimeline, ma ei ole võimeline ennast võtma alastama, nii selgelt mäletan seda, ma olin siis mingi 33 nelja aastane ja tundsin, et see on nii raske ja see ongi väga raske. Aga muud valikut ei ole, sest sa ei peta publikut, publik saab sellest kohe aru ja nagu sa kinni pane, nii sa teda enam ei puuduta. Tegelikult kunsti põhiloomus minu jaoks on alati see, et ma ikkagi läbi selle geniaalse loomingu, mis heliloojad oma tohutu ande suudavad nii-öelda sellest universumist üles kirjutada, siis mul on vaja seesama üles, kirjutas ju puhtal kujul edasi anda nii et see puudutaks inimest. Et inimene läheb sealt kontserdilt ära ja ta tunneb, et see oli midagi, et seal midagi toimus sellel kontserdil see võimalus siis olnud mul läbi selle fondi ikkagi päris paljude Eesti muusikute kõrval olla ja kasvada koos nendega ja nii palju, kui on olnud võimalust ikkagi nendega nagu isiklikul kontaktis olla. See on olnud vapustav töö, vapustav aeg ja ma loodan, et see jätkub ka elupäevade lõpuni ja ma arvan, et selle fondi raames on võimalik veel väga-väga-väga palju ära teha. Muusiku jaoks. Kui minema mõtlen sinu peale Pille Lill, siis mul tuleb silme ette kohe naeratus ja sinul lahkus positiivsus, asjalikus, toimekus, energia pühendumine kus energiat tuleb, millest sa ammutad, jõudu selleks pühendumiseks ja kõigiks oma tegemistest. Ada, mina magan püramiidi all, minge ka püramiidi alla magama. Aga see päris nali ka ei ole, see on küll üks väga võimas vahend muidugi, sest minu üks väga suuri mõjutajaid oli ikka püramiidi usku ja me juba 12 aastat magame püramiidi all, see on siis obsi püramiidi täpne koopia on üks päris võimas asi. Kahju, et inimesed sellesse ei usu, mina sellesse usun. Ja mees on ka selle all kogu aeg, et seal me pesitsemine vaikselt tasakesti. Nojah, eks ma muidugi juba pikki aastaid ikkagi Kamediteerin julgen seda meditatsioon, eks lugeda või nimetada, aga see on siis niisugune hommikuti ja õhtuti enes mõõtete väljalülitamine suuta nii-öelda olla täiesti puhta tühjemad, et aga sest ma arvan, et mis meid väga palju takistab, on ikkagi see, et meil on nii palju seda informatsiooni igalt poolt tulemas, et me ei ole võimelised seda kõike läbi närima ja see informatsiooni ru, kus nii-öelda ei anna meile enam nagu hingel, on ka nii palju rahu, et saada aru asjadest nagu selgemini, et need meditatsiooni vajadus tegelikult tekkis. Mul niisugune igapäevane vajadus tekkis võib-olla üks, kuus-seitse aastat tagasi kus ma nagu tundsin end maailma selleta enam ei saa. Muidugi usk sellesse, et ikkagi inimene on vaimne olend, et inimene ei ole ainult see füüsiline teha. See usk on mul olnud 14 aastasest peale. Ma ei ole selles hetkegi kahelnud, minu jaoks on see paikapanev olnud, ma olen saanud sellest aru, et see füüsis on ju ikkagi ainult see võimalus, Silmenned omavahel suhelda ja ja see hääl samamoodi, aga inimene tuleb siia kusagilt ja läheb kusagile hing. Ja kui sellesse nagu uskuda, siis tegelikult sa hing iseenesest annab sulle kohe energiat ja see energia pidevalt suureneb ikka enesest selle rahu leidmine, et mitte midagi ei juhtu. Ma mäletan, kui selle fond sai loodud, siis tegelikult esimesed aastad olid ikka täiesti meeletu. Töö on muidugi siiani, aga nüüd ma olen seal saanud aru sellest, et ega inimese elu, mis ta siis muud ongi. Hommikul astud sealt kodust Staps välja ja hakkad liikuma ja õhtul liigutasin, ellipsid aps tagasi ja miks ma peaksin siis selle aja oleva. Ja ma olen hästi õnnelik, kui ma sealt ikka jälle oomika kodust üles tõusen, mõtle, kui tore teedele silmad lahti ja saad jälle oma esimese hingetõmbenii-öelda selle päeva oma kätte teadlikult ja ja kui õhtul see tiksumine kestab, on ju väga tore, viitsi nagu enam aega raisata absoluutselt. Et midagi nagu üle väga elada või siis kui sa tunnetad, et ega inimesed on ju kõik tahavad tegelikult head ka, lihtsalt kukuvad asjad välja vahest valesti ja, ja siin aga mõtled, et püüaks ise ikka ette kukkused asjad valesti välja ja kui sellesse uskuda, siis ma usun, et inimene on võimeline tegema väga palju, väga suur kaunistused, oled unistaja, vägasvad, väga suur unistaja, ma arvan, et mu elu alles algab tegelikult 40 viiene, kui mulle korraga raksatas pähe, et kohtutud, et 45, et see ei olegi enam väga noor, sest mul oli nagu kogu aeg selline tunne, et et ma olen väga noor ja vot siis see oleks nagu natukene vanemaks saamine on nüüd võtnud 50-ni aega viis aastat, viie aasta jooksul olen maganud siiski tunnetama, et noh, et enam ei olegi Ühimusega nooruse aeg, aga ma arvan, et elu on kõik veel ees. Ma olen selles täiesti veendunud, on osa asju, mida ma lihtsalt tunnetan, mis on tulemas ja mis on vaja veel teha ja et ma usun, et kui inimene planeerib, nagu ma oma õpilastele räägin, ärge planeerige oma karjääri, et vot siin ta nüüd on natuke mõtlema, meie karjäär kestab kusagil keskmiselt 60 eluaastani, noh, vähemalt on võimalik 60-ni siis mõtlemegi nii, aga tegelikult minu meelest oleks ikka planeerida, vot nüüd ma olen 50, huvitav, milline vale. 80 kuni 90. Kuulge, ma tahtsin elada 104-ni. Ma natuke tõstsin selle lati nagu allapoole, ma mõtlen, et äkki 94 oleks piisav ja siis ma mõtlen, et kuidas ma 94, mis ma teen, kuidas ma olen seal, aga miks seda mõtlen, sest mul on olnud õpetajad väga vanad, näiteks Rossa Londonis, kes ootas mind ukse peal, kepp värises, eks ma ei tea, mis ta siis võis olla, 84. Minu üks tähtsamaid juhendajad elus on olnud Evald Saag. Õppisin tema juures, kui ta oli 89 aastane, läksin ta juurde ja 91 ta suri. Ma nägin seda inimese erksust, seda inimese vaimu, Gunnar Aarma. Sattusin ta juurde 60 aastaselt ja see oli täiesti noor inimene. Ma arvan, et inimesed peaksid nagu ikkagi mõtlema sellele, et kaheksakümneaastane inimene on veel täiesti normaalne, mõtlev väga terve nädal on kõik väga hästi ja kui me ennast sinna paneme, et ma olen seal terve ja, ja korras ja mõtlev ja mälu ja kõik töötab kus ta siis ka siis ta nii lähebki, aitäh, Pille selle jutuajamise eest ja soovin ilusaid unistusi ja veel ilusamat elu. Just teile kõigile ka olge tublid. Saate lauljatar Pille lillest koostas Kersti Inno.