Helgaja tere, algab 14. aprilli helikaja. Mina olen toimetaja Kersti Inno saates järelkajad kolmele kontserdile ülestõusmispüha kontserdist, kus Eesti kontsertkoor ja Eesti riiklik sümfooniaorkester Peeter Feranetsi juhatusel tõid ettekandele jana tšeki Slaavi missa ja broknerite Teumi, räägib Ave sopp. Klassika raadio sünnipäeva kontserdist, kus ansambel resena abilis esitas Grigorjeva Kozlova permanni. Reinvere loomingut räägib Igor Karsnek kontserdist sarjas Bioliino viskus, esinesid Tatjana krindenko viiulil ja Tallinna kammerorkester, räägib Lembi Mets. Muusikauudiseid laiast maailmast vahendab nelevasteinfeld eesti heliloojate väike muuseumide olukorrast ja perspektiivist. Räägivad Eesti vabariigi Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Marju Reisma ja teatri- ja muusikamuuseumi muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste. Järjehoidjas meenutab Tiia Järg Konstantin puud tema 85. surma-aastapäeva puhul head kuulamist. Liiga ja Eesti Kontsert koos Eesti riikliku sümfooniaorkestriga tõi kuulajaid Ta nii ülestõusmispüha kontserdi kahe vokaalsümfoonilise suurvormiga. Need olid lössi Janatšekislavimissa ja Bruckneri Tedeum. Kontserdid toimusid Tartus ja Tallinnas. Pühapäeval Tallinnas toimunud kontserti käis kuulamas Ave sopp. Millised on muljed? Ülestõusmispühad on natuke võrreldavad jõuludega, kuigi ütleme, see kontserdite mass on võib-olla väiksem, aga iga kontsertasutus üritab siis pakkuda oma uut ja huvitavat nägemust ikka sellest iga aasta olevast ajast ja meie lipulaev siis Eesti Kontsert kabakus kaks kontserti, üks nendest oli Hortus Musicus ja kolleegium vokaale nimega Stavat Maater. Tundub, et rohkem niimoodi suunatud edule omanik see kava ja ka esinejate valiku poolest ja teine siis eelmainitud klassikalisem või ortodokse just oma esitate poolest, aga samasse intrigeerivam seal valitute kava poolest. Ja valikud on tõesti suured. Mina isiklikult siis tahtsin nagu minna sellele kontserdile, mis oleks just niuke silmaringi avardav Leosiana tsekk julgen tunnistada, et jah, ma tean, et anud helilooja ma tean, et ta on Vošoki kaasaegne. Kui mulle öeldakse sõnapaar ooper ja Nufa, siis magan, ma viin selle sinna kokku, et see on ja check aga tegelikult rohkem palju mitte. See nagu intervjueeris mind sellele kontserdile minemast ja kui minna siis konkreetselt selle juurde, siis ma oleks küll tõesti oodanud nüüd selle muusika kuulamisel ja avamisel muidu niisuguse väga rikkalikult, kavalehel puudusid jana isegi selline lihtne Annotatsioon mis võib-olla oleks mõnelegi kuulajale tegelikult olnud abiks. Noh, mul oli nüüd see ajend, ma uurisin järgi, et ta on kirjutanud üheksa ooperit, mis ma arvan päris palju loomulikult sümfoonilisi muusikat päris palju koorile, kaasa arvatud ka mott ette ta on olnud väga tugevalt tegelenud folklooriga ja nii-öelda muusikat teoreetiline pagas tsehhi muusikale on nagu päris suur ja tema on õppinud ja, ja tema nii-öelda põhiinstrumendiks on olnud orel. Miks ma seda räägin, sellepärast et antud teos Slaavi missa eksis saakla kulskaja, mis on üks tema tähtteostest, mis on kirjutatud päris jäätšeki elu lõpul samal aastal, kui on kirjutatud teine tema tähti assinthaneta aastal 1926. Et ta nagu koondas kui kõik needsamad jooned, mida ma tema elust välja lugesin, ehk siis, et see oli vanaslaavi keeles, seal oli kasutatud rahvaviisi. Väga oluline roll oli orelil kuni sellise uhke soolonumbrini, mida esitas Piret Aidule ja niisugune ooperlikus, selline ooperlik, teemade ja värvide kuhil reeglina sellise väga paukuva lõpuga igas osas võib öelda, et ta muusikaliselt huvitav, seal on natukene nagu jutumärgid juures. Et värvikas ja ilusat meeleolud, aga ka tervikuna. Mulle tundus, et mitte ainult mina, vaid väga paljud kuidagi kehitasid õlgu, et seal oli nagu niuke kummaline kulminatsioonide kogum, mis lihtsalt lõppkokkuvõttes enam ei mõju. Kui seda nagu liiga palju rääkida teostest, siis teises pooles kanti ette Brucklaride Deum ka ooperlikult, massiivne mul on see Bruckneri suure koosseisuline muusika. Ja noh, selles mõttes ei olnud ka erandlik tema De Teumi, nagu ma lugesin kavalehelt, sain teada, et see oli Bruckneri lemmikteos tema eluuhkus. See muusika on meil nagu oluliselt rohkem muidugi kõrvus ja sealt ei tule nagu selliseid partiturist tulenevaid üllatusi või mida ma sinna otsima läksin. Tundus, et loodud oli ju tegelikult eeldus ühe küllalt pompöösset elamuse sünniks oma teost avalikult kus muusikasse oli otsekui sisse kirjutatud suured minutid, aplause ja ehk ka publiku püsti seismine. Aga ma ütlen kohe ära, et seda niimoodi ei juhtunud. Ja igatpidi õigustatult. Mis oli põhjus, et imet ei sündinud, sel kontserdil? Eelkõige ma arvan, need põhjused ikkagi jagasid tulenema salt esitusest, kuigi nagu ma ennem ütlesin, vastse vaatsegi teos oli meile pigem huvitav, aga ta ei olnud võib-olla siis meie temperamendile ega nii imeline meie pooldoliks siis esitus aparaadiks Eesti riiklik sümfooniaorkester ja Eesti kontsertkoor ning ka kaks Eesti solisti, metsosopran Teele Jõks ja, ja bass Priit Volmer, külalistena siis slovakid väga tunnustatud dirigent Peeter terranets. Ja väga korralike Annotatsioonidega sopran poolsena Feranzova Berkjova ja tenor Ludowit Lutha ja esimene aspekt, mis enamust kahandama hakkas, oligi just solistide. Ausalt öeldes siis just välissolistide valik. Ilmselt oli silmas peetud jäänud tseki teost, sest need solistid olid samast kultuuriruumist, aga ma arvan, et lõppkokkuvõttes see ennast küll ei õigustanud. Sopran oli kahtlemata väga võimekas, väga suure volüümikana, aga, aga ma julgen öelda tärmiselt. Värvivaene ja sellise terava kõlaga. Lüüriline tenor oli siis Ludobit Lutsa ja olgu öeldudki tenor ja sopran, partiid olid kõige kandvamad ja väga nõudlikud. Siis jäi lihtsalt mulje, et seal lüürilise hääle jaoks oli seda materjali seal oluliselt rohkem. Oma nihukesest ulatuslikus alt oli see ilmselgelt üle jõu ja mul on eriti kahju teele Jõksist, kellel ei olnud isegi nagu võimalust olla seal ansambel piiblis oma pehme tämbriga priid ümber, kes ma seal oli kutsutud sinna veel viimasel minutil Taavi Tampu asemel tal oli lihtsalt nii-öelda ka rohkem võimalusi, kus ta sai oma üksikuid fraase laulda ja oli tegelikult lõppkokkuvõttes nendest solistide kvartetist kõige sümpaatsem, et seal ei Sammega mingisugusest ansamblist isegi juttu olla, sellepärast et selline loogika oli niivõrd erinev ja see pani mind taaskord mõtlema sellele, et meil on nagu mingisugused ju rahvusvahelised standardid, kus me igas riigis mõistame ilu ühtemoodi. Aga siin praegu vähemalt tekkisid, mulle tundub väga suured käärid nii-öelda meie ilu mõistas ja nende Slovakkia lauljate poolt toodud nagu ilu mõistes. Kandev roll oli nendes mõlemas teoses ka Eesti Kontsert kooril. Jah, nüüd meie kaks aastat tegutsenud kontsertkoor oli tegelikult üks sümpaatsemaid lülisid kogu sellel ettekandel kuigi seal kohe võib öelda nagu jah ja panna kolm punkti kummalisel kombel, kuigi meie kontsertkoori teatavasti koosneb ju natukene nagu kahest poolusest nagu segakoor mehed ja naised, mehed Kokku laulnud rahvusmeeskoor. Naised on ju tegelikult iga kord natukene erinevalt komplekteeritud siis kontsertkoori ilu oli peamiselt naiskoor, ma arvan, teeninud korraliku kiituse koormeister Veronika ports mõtted, see töö oli väga hästi tehtud ja seal oli palju värve. Aga just naiskoori meeskoorile oleerikest värvikust ikka oluliselt vähem. Tundus, et nüüd niisugune kontsert olukorras, need kaks suurteoste kõrvuti olid nagu üle ju mõnes mõttes ka isegi kuulajale seda kahte suurt teost kõrvuti kuulata, aga ka koorimates setteteo, mis peaks olema nagu rohkem tegelikult veresem paremini tulema. Kannatas vist selle all, et ta oli rohkem niuke väsinud, sellel tekkisid vajumise probleemid. Tan väga jõuline teos ja noh, peab ütlema ikkagi, et see palun, piiritus läks järjest allapoole, et kui soprani altarid veel kuulda, siis meeste hääled ikkagi jäid väga kuidagi varjupotentsiaali ju kontsertkooriks on. Aga eriti ikkagi naishäälte poole pealt, et see kõla ja paindlikkus oli väga kena. Meie riiklik sümfooniaorkester ja dirigendi Peters koostöö, mulle tundus, et töö väga ei sujunud ja nii naljakas kui see ka ei ole, me ju seda slaavi missat kuulsime. Ma arvan, et esimest korda mõne väikse erandiga, et noh, mõnes mõttes isegi kõla nii väga ei petnud seal nagu petis, selline kehakeel. Ütleme nüüd nii, et see, mis oli nii tihe, et sealt ilmselt väga paljusid kohti, mis ei õnnestunud meil lihtsalt ei kuule seda välja. Aga seda enam nagu Brucran selles mõttes oluliselt selgem jaga. Halastamatu. ERSO mäng oli suisa nagu ehmatav ja ehmatav oli kokku mängimatus keelpillidele näiteks või mingisugused niisugused ootamatused, just mitte ERSO tasemel mingid pillide eraldi soolod või midagi sellist, kuulsin seda, et proov oli vähe, Need olid pingelised ja ilmselgelt siis seda niisugust head musitseerimise õhkkonda ei saanudki tekkida. Seda enam kui ilmselt see Janotski teos osutus võib-olla nagu igatpidi nõudlikumaks. Kuidagi olekski osanud oodata kõigile osapooltele, nii orkestrile kui koorile solistidena praegu pandi nagu väga palju ressurssi, tõeliselt suurt koor ja Verso oma täies ilus neli solisti välisdirigent, et kuidagi nagu see tulemust, ma arvan, et oodati nagu oluliselt säravamat, sealt nii publiku poole pealt kui esinejate enda poole pealt. Ma sain siit küll kõrva taha, selle kava koostamine on üks väga suur oskus. Mulle tundub, et kui oleks lahutanud need kaks vokaalsuurvormi, et siis oleks saanud kaks kvaliteetsemat ja suurepärasemat kontserti, et need teosed kuidagi omavahel hakkasid sööma. Noh, nii nagu kuulajat, aga nad hakkasid ka just sööma seda esituskoosseisu. Noh, kõige selgemalt minu meelest näitas seda, on just koor Head kuulajad muidugi teavad, et aprillikuu on klassikaraadio sünnipäeva kuu nüüd juba 17 aastat, on klassika Ta pakkunud mitmekesist vaimutoitu ka kõige nõudlikuma kunstimaitsega raadiokuulajaile. Ning aprillis toimusid ja toimuvad veel edaspidigi mitmesugused otse-eetrisse edastatavad stuudiokontserdid, kus saab kuulda muusikat postmodernistlikes uudisteostest, innovaatilise jazzini. Ühest sellisest õhtust nüüd kohe juttu teemegi. Ent kuna nii mõnigi süvamuusikaspetsialist on lähemas või kaugemas minevikus avaldanud kerget kahtlust, nagu poleks klassikaraadioprogramm piisavalt klassikaline, siis oleks siinkohal paslik viidata teisiti päevasele terevisioonile, kus üks klassikaraadio toimetaja ütles oma intervjuus väga tabavalt, et sõna klassika ei tähenda klassikaraadio nimes mitte seda nagu peaks programmis kõlama ainuüksi Viini klassikute muusikaga vaid et sõna klassika on pigem kvaliteedi määranguks sõltumata muusika žanrilistest või stiili raamidest. Et vaatenurk on selles mõttes pisut laiem, kui tuleme nüüd klassikaraadio stuudiokontsertide juurde tagasi. Nimelt esines sel teisipäeval Eesti Raadio esimeses stuudios tunniajalise kontserdiga ansambel resonaabilis kavas kokku neli helitööd Jend manent, Galina Grigorjeva, Tatjana, kus loovalt ja Jüri Reinvere. Neist neljas teoses kaks kõlasid koguni esiettekandes. Siinkohal tuleks ansambel resonaabilise puhul toonitada kohe seda asjaolu, et meie mitmete nüüdismuusikakoosluste seas on resonaabilis tõusnud umbes samasugusele liidripositsioonile mis 10 aastat tagasi kuulus praeguseks oma aktiivse tegevuse lõpetanud nüüd ansamblile sest ansamblite resunabilis tellib meie noorema põlve heliloojat üsnagi aktiivselt uudisteoseid nimko resunabilis. Esinemisgraafik on üllatavalt tiheda Teisipäevase stuudio. Kontserdi esimese teosena sai kuulda Ameerika päritolu Norra helilooja Böömani esiettekandele kompositsiooni, mille pealkirja ma teile ei ütle. Sest see pealkiri on niivõrd pikk, et ei saa ilmselt kellelegi meelde. Samas on võimalik side Eestiga täiesti olemas, kuna ta täiendab end praegu meie muusikaakadeemias Toivo Tulevi kompositsiooniklassis. Vöömani loo üldine kõla koloriit oli dissoneerivalt ekspressiivne jaga sisemiselt pingestatud. Huvitavalt oli siin kasutatud sopran Iris Oja kaalse diapasooni niit esituuri ulatuse kui väljenduse intensiivsus. Kusjuures instrumentide flöödi tšelloansambel toetas solisti samuti hästi mitmevärviliste aktsendi punktidega või siis vastupidi hoopis staatiliste kõlapannoo teda. Nii et tegemist oli täitsa põneva looga. Galina Grigorjeva verivärske heli insomnia kõlas samuti esiettekandes teose kolmeosak vokaalpart. Nii on kirjutatud kolme erineva luuletaja vastavalt siis Marie Underi lese Ukrainale Marina Svetajeva tekstidele. Sealjuures on Galina Grigorjeva tekste muusikaliselt käsitleda ka hästi erinevalt. Näiteks loo esimeses osas. Retsitatiivi toonitasid kandle vaikset figuratsioonid koos flöödi ja tšello nappide staaridega muusikalise helikanga intiimsust ja haprust just nagu Underi luulegi sees. Teises osas lamento moodustus ansamblis mingi kummaline helipunktides koosnev saatefaktuur samas kui solistiks kaal mõjus oma kiire närvilisusega justkui mingist teisest maailmast pärinevad. Ning kõige poeetilisemalt mõjus Grigorjeva helitöö viimane osa hällilaul Marina tset ajeva tekstile. Ka esituslikud oli see kõige küpsem, kuna muusika neoimpressionistliku koloriidiga pääses mõjule tänu resonaabilise ühtse hingusega ansambli seal ühismõtlemisele ja detailide tunnetusele. Nüüd edasi. Tatjana Kozlova hobust köielkõndija on resonaabilis varemgi õnnestunult esitanud ning seegi kord moodustus Sonoristikest mikrodetailidest. Pidevalt teiseneb värvide konglomeraat mis mõjub helipildina ja dünaamika poolest juskui eeterlikku Jastraalsena kuid teisalt ka mõnedki painavana. Kui süveneda muusika mikrointervallide hüpnootilisse kõlamaailma ning kontserdi lõpetuseks sai kuulda Jüri Reinvere kompositsiooni May impeerium kus live-elektroonikaga tuli ansambel resonaabilisele. Just elektroonilised värvidel on selles loos lausa ebatavaliselt oluline roll. Kõik need kajadega sosistamist, fetid, Piccolo flöödi elektrooniliselt töödeldud, frullaadud ja instrumentaalpartiide askeetlikult kontuurida. Kõik see kujundas muusikas hästi salapärase atmosfääri muuksias. Selle vokaalpartii teksti kirjutas Jüri Reinvere ise. Ja kui nüüd tahta kirjeldada kõnelusi kuulamise esmamuljet sõnades siis ma laenangi nüüd kaks troofi, Jüri Reinvere endalt need oleksid, siis on sul kerge ja remont raskem. Ning surmaorgude Ühendriike. Lõpetuseks peab siis tunnustavalt tõdema, et ansamblile resonaabilise stuudio kontsert oli hästi kontsentreeritud kavaga muusikaõhtu. Hea mulje jäi vaatamata sellele, et Eesti raadio esimese stuudiovalgustus oli ka üsna kõle. Neljapäeva õhtul jõudis publiku ette legendaarse vene viiuldaja Tatjana krindenko ja Tallinna kammerorkestri neljapäevane ühistöö. Seda kava ja kontserti käis kuulamas Lembi Mets. Millised on muljed sellelt kontserdilt? Muljed on väga head ja hästi värvikad. Ma alustaksin natuke kaugemalt. Krintenko näol on tegemist äärmiselt mitmekülgse muusikuga. On meie publikule tuttav juba väga ammusest ajast. Õieti on tal võib-olla Eestile isegi eriline tähendus, sest et just tema koos Gidon kreemeriga ja Estonia teatriga naer orkestriga tõi publiku ette maailma esiettekandena Arvo Pärdi, Tabula Rasa. Seda kontserti juhatas Eri Klas. See oli aastal 1977 ehk siis 35 aastat tagasi. Ja see oli selline stagnatsiooniaeg siin Eestis ja terves Nõukogude liidus, kus iga selline sündmus oli mingiks vaimsuse kandjaks. Rääkimata sellest, et see teos oli ka Pärdi enda loomingus täiesti õudne. See oli esimene tintinnabuli stiilis lugu, kus vaikusel on õieti suurem roll muusikas kui hiilida enestel. Võib ka nii öelda, selliste helide abil saavutatakse vaikuse kuulamine. Ja kui ma nüüd lähen selle eilse kontserdi juurde tagasi, siis võib-olla, et see mulje oli kandev ka eilses muusikasündmusest, see oli tõesti sündmus, kuna olnud niisugune kontsert, kus kõik on detailideni kohutavalt hästi välja töötatud ja tiksub koos ja on väga täiuslik igas mõttes. Aga ta oli selle poolest väga huvitav, et seal olid hoopis kandvateks omadusteks kujundlikus spontaansus. Emotsioon oli väga ehe, tohutu energeetiline jõud oli kõigi lugude ettekannete taga. Aga samas see vaikuse kuulamine, mis on tõesti helide põhjatu tagamaa ja see võlus mind sellel kontserdil ehk kõige rohkem hästi suur dünaamiline skaala, diapasoon ja väga suur värvide mitmekesisus, selline tavapärases mõistes koos mänge, intonatsiooniline laitmatuse faktuuri kuulamine siin eesmärgiks omaette, ei olnud just hetkeemotsiooni domineerima. Kui krindenko juurde tagasi minna, siis ta on väga erinevate stiilide piire kombanud oma elus. Ta on mänginud seitsmekümnendatel aastatel rokkansamblis ja asutanud barokkansambli kaheksakümnendatel aastatel ja üheksakümnendatel nüüdismuusikaansambli oopus, post ja mõlemad ansamblid, nii Moskva vanamuusikaakadeemia kui ka hobuspost on praegu väga tuntud, terves maailmas toimivad järjepidevalt ise on ta esinenud loendamatuid kordi terves maailmas solistina kammermuusikuna ja paljude erinevate tuntud sümfooniaorkestrite ees. Tegevus on tal puudutanud ka teatrikunsti ja interaktiivseid lahendusi muusika ettekandmisel. Ja selle eest oli ta nõukogude ajal 10 aastat ka põlu all. Just ja siis jäid aktiivsed ansamblite asutamised ja tema esinemine siin Eestis. Nii et ega ta ei lasknud ennast murda, tegemist on ühe väga tugeva inimesega nii isiksusena kui muusikuna. Sellel kontserdil ka võis kuulda, siis sellist läbilõiget tema tegevusest esimene pool kuulus Parockile Corellija Vivaldi teoseid ja teine pool siis kaasaegsemale muusikale. Jaanisse nokkis Vladimir Martõnov ja orkestri vahepala annan Felix Mandelson partoldi, avame Shakespeare'i näidendile suveöö unenägu, mis oli samuti Vladimir Martõnovi seades minu isiklikuks lemmikuks sellel kontserdil kujunes Xenaakise Arura. See torkas silma just tohutu kõlalise diapasooniga ja samuti oli seal väga palju ebatraditsioonilisi kõla tekitamise meetodeid, õieti nendest koosneski ta koosneski õieti kõlavärvidest ja 20. sajandi erinevatest mänguvõtetest. Sõna- luura tähendas omal ajal kreeka keeles teatud suurusega maatükki, aga muuhulgas ka maatüki, mida saab päeva jooksul künda üles härgadega, ehk siis künnimaad. Ja minule jättis see helipildikõlaline võimsus küll pigem mulje märgadest kui muusikamaastikust, mida kavalehel välja pakuti, et muusikamaastik jäi minu mulje jaoks natuke lahjaks, aga neid härgi jah, kuulsid seal mõneski kohas. Töövahenditest oli väheke kahju, kui ma nägin neid, puhub neid, millel sele rohke sul Bondi tšello ehk roobi juures mängu tõttu rippusid terved jõhvide tuustid. Ja ilmselt nii mõnigi poogen tuleb remonti viia. Pärast seda kontserti siis alalhoidliku inimesena mul oli natuke kurb, aga samasse muusika energia oli tõeliselt mõjuv, seal oli paljude helide tasakaaluks ka palju kollenio mängu, ehk siis poognapuuga koputusi klisse andosid ja Dremolotja Flasolete, mida siis kõike hoidis koos just ansambli kõrgendatud kuulamistähelepanu kontserdi esimene pool pakkus hõrku baroki kõla kuigi mitte päris ühtlaselt, seal oli nii, et maestro endal oli barokkpoogen ja ta kasutas tõesti barokkviiulimängu teid ja muu ansambel kasutas neid mänguvõtteid, mis neil parajasti olid. Suurt ebakõla seal ei tekkinud, aga strisside pikkuse ja sellise kõlatasakaalu osas oli erinevusi küll. Ja muidugi ongi suur kunst mõnepäevase koostaja järel ilmselt täitsa võimatu saavutada täiuslikku ansamblit, nii et säiliks esituse eheduses spontaansus ja need viimased igatahes olid olemas. Esituses oli elu sees, mis on ikkagi kaugelt olulisem kui viimaseni lihvitud detailid kõige rohkem mulle avaldasid muljet sellest esimesest poolest kammerlikumaid numbrid just aeglased osad Vivaldi kontserdist kahele viiulile B-duur, kust teiseks solistiks oli Arvo Leibur ja samuti Vivaldi keelpillikontsertidest. Just aeglased lõigud tekitasid sellist täit tähelepanu oma sellise kuulamise täpsusega. Ja muidugi tahaks Tatjana krindenkole ja Tallinna kammerorkestrile öelda aitäh, sest see oli väga nauditav ja, ja ka silmaringi avardav kontsert. Aitäh Lembi Mets. Muusikauudised maailmast. Muusika, uudised. Edela-Saksa ringhääling ehk süüdlast runud Zhong plaanib ellu viia ulatuslikke rahalisi kärpeid. Kardab viia kahe kõrgetasemelise sümfooniaorkestri sulgemiseni. Nendeks akestritaks astud, Carti sümfooniaorkester ja Baden-Baden ja Freiburgi sümfooniaorkester internetis on levimas petitsioon, kus on võimalik nende orkestrite edasist eksisteerimist oma allkirjaga toetada. Möödunud nädalal oli alla kirjutanud üle 3000 siis käesolevaks nädalaks on toetajate arv kasvanud 10000-ni. Ka YouTube'i keskkonda on loodud kanal, kus paljud tunnustatud muusikud on salvestanud oma toetava sõnavõtu. Toetajate seas on maailmakuulsaid heliloojaid, nagu näiteks järg Viidman ja Wolfgang riim. Jagula raadio-orkestrite oluliseks eesmärgiks kogu maailmas on nüüdismuusika esitamine ja salvestamine. Siis tõstatas helilooja valt gangreen küsimuse, et kuidas küll kaasaja heliloojad Saksamaal siis sääraste orkestrit, et ta tulevikus hakkama saavad. Baden, Freiburgi sümfooniaorkestri ja Stuttgarti sümfooniaorkestri kestmajäämise toetuseks on allkirja andnud ka sellised tunnustatud dirigendid nagu maris Jansons ja Helmut Rilling. Orkestrite toetuseks on välja astunud ka vioolamängija ta pead Zimmermann ja maailmakuulus bassbariton Toomas kast. How Saksa ringhäälingule, kelle all orkestrid kuuluvad, on aga ülesandeks tehtud, et järgneva kaheksa aasta jooksul ehk aastani 2020 tuleb neil kokku hoida 166 miljonit eurot. Võimalik, et nimetatud sümfooniaorkestrid rahalise kokkuhoiu eesmärgil ka ühendatakse. Sellist praktikat on Saksamaal rakendatud ka lähiminevikus, mil lühendati näiteks saar prükkani kaineks, Lauterni Ringhäälingu orkestrid. Umbes 20 aasta eest ühendati aga näiteks Frankfurdis kaks ringhäälinguorkestrit. See asi ka praegu jätkuks, siis oleksid sunnitud ilmselt sama teed minema ka mitmete teiste lähestikku asuvate Saksamaa linnade ringhäälinguorkestrid. Nüüd aga midagi rõõmsamat. Ajakiri BBC Music mägesin jagas 12. aprillil muusikapreemiaid ja seda kokku 12. erinevas kategoorias. Ühtaegu kahes kategoorias saavutas võidu Poola pianist Bioter Lander Revski, kelle plaate Robert Schumanni loominguga tunnistati aasta parimaks heliplaadiks ja samuti saavutas plaat võiduga instrumentaalmuusika kategoorias, kus hääletajaks olid BBC Music Magazine lugejad. Kaal kategoorias tuli võitjaks kuulus kontratenor Andreas Soll ja seda plaadiga, mis kannab nime Osoli tööd ja sellel kõlavad Henri Pösseli teosed. Orkestrimuusika kategoorias tunnistati parimaks heliplaat, millel musitseerivad pianistes Anneflambavus ja BBC sümfooniaorkester Jan Pascalder talje juhatusel. Plaadil kõlavad Morris Ravelli mõlemad klaverikontserdid ja samuti on sellele salvestatud ka Kloote pessiiašilmas Need teoseid. Kammermuusika kategoorias pälvis aga võidu Jeruusalemm. Kvartett ja keelpillikvartett esitab oma plaadil Wolfgang Amadeus Mozarti keelpillikvartett. Parimaks plaadiks tunnistati aga ajakirja lugejaskonna poolt ülesvõte Gustav Mahleri üheksandasse irooniast, mille esindajateks lutserni festivali orkester ja dirigent Claudio Abado. Mõned preemiad andis välja ka žürii. Näiteks parima uustulnuka auhinna pälvis itaalia pianist Franžkobjemonteesi kelle salvestusel firmale Avanti klassiks kõlavad Johann Sebastian Ahiferenduslisti, Johannes Brahmsi ja Georg Friedrich Händeli teosed. Parimaks dokumentaal DVD eks kuulutas žürii aga filmi Glen kuuldist ja see film kannab nime Tšinios. Lenn hinnal Liphow Glen kuuld. Midagi uut ka muusikatööstuse maailmast. Plaadifirma Universal Music Group andis teada, et rajas uue plaadimärgi, mis kannab nime mürkiorit klassiks. Plaadimärgi eesmärgiks on tuua plaadi turule värske ja omanäolise interpetatsiooniga klassi kallist muusikat. Melchiori klassiks märgi all hakkavad salvestama valdavalt noored artistid, aga küpsed artistid, kes soovivad laiendada oma kunstilist horisonti. Uus plaadimärk rajatakse ikkagi vanale põhjale nimelt 1900 neljakümnendatel aastatel loodud Melchiori märgile. Seal plaadistati peamiselt progressiivsed, popp džäss ja folkmuusikat. Uue plaadimärgi mänedžeriks Aleksander Puur, kes varasematel aastatel oli seotud Deutsche grammofoniplaadimärgiga ja nüüd lühiuudiseid. Richard häkkeri muusikafondidel. Tänavuse preemia ja 30000 USA dollarit võitis Ameerika lüüriline sopran Aile peres. Varasematel aastatel on selle maineka ooperiauhinna võitnud näiteks René Fleming. Juristid on NATO aastal 2009 dispreemiaga tänavuse võitja abikaasa, tenor Stephen Costello. Pärast ja Costello peetakse Ameerikas aga üheks praeguse aja silmapaistvamaks ooperiabielu paariks. Venelanna Svetlana poroonina nõudis kohtus miljon rubla valuraha, sest ta ei olnud rahul Moskva suure teatri uue lavastusega Mihhail Glinka ooperist Ruslan ja Ludmilla. Lisaks nõudis ta uut piletit oopereid klassikalisele lavastuse versioonile ja nimetas uue lavastuse vaatamist moraalseks agoonia. Kas tegu on Dmitri Tšernov soovil lavastusega, millega teatrimaja avas mullu taas oma uksed pärast kuus aastat kestnud renoveerimistöid? Puhus Voronina rahalist nõuet ei rahuldanud. Tänavu üheksandal juunil tuleb Hollandi ooperimajas lavale ooper nimega waiting for mis mon wow mille keskmes on legendaarne staar Merlyn Munro ooperis. Seal on muusika kirjutanud Robyn throw ja Libratistan Jeniin roogt. Nimirolli laulab sopran Laura Aikin. Hiina dirigent Xu song määrati Aga teatra Massimo Berliini uueks kunstiliseks juhiks. Ta jätkab eelmise kunstilise juhi Pill Humburgi tööd. Teadaolevalt on see esimene juhus muusikamaailmas, kus üht itaalia ooperimaja hakkab kunstiliselt juhtima hiinlasest dirigent. 15. märtsil möödus aasta dirigent Jakov Kreitzbergi surmast ja sel puhul andis tema pikaaegne koostööpartner plaadifirma Bentothoun välja duubelplaadi nimega ilme. Mooriam ja sellel kõlavad Jakov Kreitzbergi juhatusele, Antonina Pjotr Tšaikovski, Richard Wagneri teosed. Pisut ka eestlaste tegemistest. Neljandal ja viiendal aprillil juhatas Stockholmis Rootsi raadio sümfooniaorkestrit. Dirigent Anu Tali tsiteeris selle orkestri ees edukalt mullu jaanuaris. Kavas olid modest mussars kin Nikolai Rimski korsakovi Reinhold klieri teosed. 13. 14. aprillil esineb Berliini kontsert Housi suures saalis kontsert köster Berliin ja seda dirigent Olari Eltsi juhatusel. Voogava seast tuleb ettekandele ka Erkki-Sven Tüüri teos eksodos 1999. aastal sümfooniaorkestrile loodud teos eksodosoli Birminghami sümfooniaorkestri ja selle eest tol ajal seisnud peadirigendi Paavo Järvi tellimustöö. Erkki-Sven Tüür ise on öelnud, et aeg-ajalt me tahame ära, tahame uut ja paremat maailma uut eksadust iga inimelu omaette võetuna ongi eksodos ja see muusika ei ole ka midagi muud kui üks niisugune rännak ühe helilooja subjektiivne kõlaline kujutlusjõust, mis suudab ületada ületamatut. Ja lõpetuseks uudiseid Inglismaalt. British Library sai hiljuti oma valdusesse Benjamin Britteni teose Jankrosson Skyttude jookestra käsikirja. Teose käsikiri on arvatavasti pärit aastast 1945 ja kuni läinud aastani peeti seda kadunuks. Möödunud aastal tuli see aga välja ja selle ostis novembris üks välismaalane, kes plaanis selle aga Inglismaalt välja viia. Kuid kultuuriväärtuste komitee pani käsikirjale peale ajutise ekspordikeelu ja seega jääb käsikiri hetkel siiski Inglismaale rahvusliku raamatukogusse pen septembrit. Steni käsikiri on väga hästi säilinud. Mis puudutab aga teisi väärtuslik heliloomingu käsikirju, siis British Library valduses on väärtuslikke eksemplare näiteks sellistelt heliloojatelt nagu Edward Elgari, Edgar Wool, Williams ja Gustav Holst. Sülgaja. Möödunud nädalal. Jõudis avalikkuse ette probleem seoses Rudolf Tobiase maja muuseumiga mida Hiiumaa muuseum ei suuda hallata. Teema oli kajastusel seitsmenda aprilli aktuaalses kaameras. Saatesse tegi reportaaži Ivar Soopan. Käinas asub Rudolf Tobiase majamuuseum on üks neljast Hiiumaa muuseumiosakonnast. Muuseumi eelarve on 2001. aasta tasemel. Rahapuudusele viidates pole muuseum suutult Tobiase maja aastaid regulaarselt kütta. Majamuuseumi külastanud Eesti teatri- ja muusikamuuseumi direktor Ülle Reimets kritiseeris nähtut teravalt. Kui uks lahti teha, siis tuleb sealt välja selline niiskuse hais ja need õnnetud pillid lagunenud ja pragunenud. Ja muidugi kõige šokeerivam oli see, et see vana Tobiase klaveri väga haruldane pill, kui me tegime need klaveripaneelid lahti, paiskus vastu niisugune hallituse mürgipilv ja vaatluselgi. Selgus, et sees on tugev hallid. Hiiumaa muuseumi direktor Urmas Selirand oli Reimetsa väidetest üllatunud. Need panid mind täitsa hämmastuma, sellepärast et noh, me olime ju koos kõik siin siin naguniisuguseid kohutavaid etteheiteid üldse olnud. Seliranna sõnul pole niiskus unikaalset Tobiase pianiino purenud ja see oli niisuguses seisukorras juba enne seda, kui maja kütmine lõpetati. Hirmsad siin-seal ei ole, sest film mängib siiamaani tegelikult kuigi häälestanud. Seliranna veendumus põhineb Hiiumaa muinsuskaitseinspektori seisukohal. Väga haritud inimene selle koha pealt. Selirand märkis, et mõnes kaasaegses kivimajas ei säiliks seisused eksponaadid sama hästi paks lubikrohv, mis talvel imab niiskust sisse ja suvel, kui läheb liiga kuivaks, siis laseb jälle välja. Ma ei ole õnnelik muidugi edasi hüpata. Aga ma ei ole ka kohutavalt mures tema pärast. Kõik kolm Hiiumaa majamuuseumi vajaks hädasti raha. Ka Seliranna sõnul on muuseumil näpud põhjas ja kuna saarel on tekkinud üha rohkem teisi atraktiivsemad turismiobjekte, on vaja muuseumil üha vähem külastajaid. Ülle Reimets aga leiab, et Tobiase maja saaks korrastada ka ilma suure investeeringuga. Minu meelest on see päris lihtsate vahenditega, võimalik, et selleks ei ole vaja mingisuguseid meeletuid investeeringuid. Lähtuvalt seoses Tobiase maja muuseumiga üles kerkinud probleemidest tekkis huvi, millises olukorras üldse on meie heliloojate väike muuseumid ja millised on nende tulevikuväljavaated. Sellega seoses ma palusin stuudiosse kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Marju Reismaa ja Eesti teatri- ja muusikamuuseumi muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste küsiksingi kõigepealt selle Tobiase maja kohta. Milliseid lahendusi te näete? Alustaks siis sellest, et ma ise olin sellel samal käigul juures, mida aktuaalses kaameras kajastati, et tõesti, see klaver oli hallitanud, et väga halvas seisukorras. Aga ma arvan, et oluline ei ole mitte vaielda selle üle, kui halvast on, vaid et kuidas edasi minna. Teatri muusikamuuseum nõustus Need klaverid võtma oma hoole alla, neid tuleb kindlasti aegamööda harjutada uute kliimatingimustega. Aga mis saab täpselt sellest heast, et Hiiumaa muuseum kaalub praegu, et kas leida mõnda seltsi kogudust, mõnda kunstnike rühmitust, keda iganes Hiiumaalt, kes tegeleks selle hoone lahtihoidmisega, et oleks võimalik, et inimestel sinna sisse astuda, sest senise on olnud suvehooajal küll mõned kuud lahti, aga enamasti ainult etteteatamisega, ehk siis tavainimene, kes lihtsalt Hiiumaal ringi sõidab. Ta ei tule selle peale, et ta peaks ette helistama, et ma nüüd tulen ja tahan sinna sisse astuda. Hiiumaa muuseum pöördus siis Eesti teatri- ja muusikamuuseumi poole leida sellele olukorrale lahendust, sest nemad ise väitsid, et praeguste võimaluste juures lihtsalt neil ei ole seda muuseumite võimalik nõuetekohaselt hallata. Ta lahti hoida, tagada seal sobiv kliima ja sealt see protsess sai siis alguse ja nüüd Marju Reismaa ja meie muuseumi direktor käisid seal vaatamas ja nüüd mõtlemegi edasi, kuidas pillidega on, et kas siis pealegi rahastamist on võimalus neid tagasi viia sinna kas on võimalik kuidagi koostöös kohalike huvi pidega seda muuseumit korralikumalt siis käigus hoida, sest ikkagi see Toby ja see muuseum ja väike muuseumid, millest me hiljem räägime, et seal peab olema ikkagi olemas ka kohaliku rahva huvi, sest need on ju sealt tulnud Eesti muusika suurkujud ja nende kultuuripärandi väärtustamine koha peal peab olema huvi Eesti teatri- ja muusikamuuseum ainult ise kindlasti Tobiase muuseumit hallata ei saa, et see lahenduse võti on kindlasti koostöös. Kes praegu haldab ja hooldab üldse neid väikemuuseumi, ega meil neid väga palju ei olegi. Neid väike muuseumi haldavad ja hooldavad erinevad osapooled, näiteks Eduard Tubina muuseum Alatskivi lossis on siis Alatskivi valla poolt hallatud ja seal ilusas kordadestus lossis. Selle eest hoolitsetakse koostöös jällegi siis Liivi muuseumiga. Nii et nemad on leidnud sellise suurepärase lahenduse. Gustav Ernesaksa memoriaaltuba Tallinnas on eesti kontserdi valduses ja seal saab siis käia Gustav Ernesaksa seal toas ja see on nii-öelda viisakas külalistemaja ka eesti kontserdi esinejatele. Heliloojate kappide majamuuseum on Suure-Jaanis kohaliku omavalitsuse oma. Mart Saarma Muuseum kuulub Viljandi muuseumis, on siis maakonnamuuseumi hoole alla? Rudolf Tobias, muuseum on siis Hiiumaa muuseumi all ja praeguseks ajaks suletud. Cyrillus Kreegi majamuuseum oli siis kuskil Läänemaa muuseumi all. Et need on erinevates positsioonides erinevates olukordades ja tõesti ka erineva arengutasemega või siis erinevates olukordades, ütleme niimoodi. Küsingi kohe, kuidas on lugu praegu kreegimuuseumiga, kas on lootust seda ekspositsiooni veel näha või lootustele muuseumi avamisele? Täna just helistasin Haapsalu linnavalitsusse ja sain sealt selles mõttes hea uudise, et nad ikkagi tahavad kreegi kortermuuseumis olnud ekspositsiooni eksponeerida, et oleks kusagil avalikus ruumis üleval ja neil on mõned mõtted, mis vajavad veel nii-öelda lõplikku kokkulepet, aga nad ütlesid, et nad kindlasti tahavad seda näidata, selle üle on mul väga hea meel ja Eesti teatri- ja muusikamuuseum on nõus ka kohe kaasa aitama, et kui on vaja lisamuseaali eksponeerimiseks, et siis koostööks ikka avatud. Tulles tagasi veel Tobiase majamuuseumi juurde, et kohtumisel olid juures ka Käina valla esindaja kuna Käina valla järgmiste aastate selline suurem kultuuriinvesteeringuobjekt on Käina kiriku varemete ülesehitamine mingil moel võib-olla kontserdipaigaks. Et kuna Hiiumaa on suhteliselt ikkagi väike koht ja seal ei ole väga palju inimesi ja ühes väikses alevis teha mitut sellist keskust tõenäoliselt ei ole päris otstarbekas, siis tekkiski mõte, et sinna üles ehitavasse kirikusse äkki võiks siis tekitada Tobiase nurgaga. Tähendab tobias oli kiriklike muusikaga väga palju seotud ja see igati igati sinna sobiks. Praegu kõige uuem muuseum on Alatskivil on Eduard Tubina muuseum. See on niimoodi väga põnevalt sisustatud, tundub, et muuseum sellisel vanal moel, et on lihtsalt mingid eksponaadid play köida publikut. Kas on mingisugused uued tuuled, uued trendid, et seda muuseumit teha huvitavamaks ja atraktiivsemaks külastajale? Alatskivil on jah kõige uuem ekspositsioon, aga nüüd seoses Mart Saare 130. juubeliga meie muuseum koostöös siis Viljandi Muuseumiga, tegelikult Viljandi Muuseum seda projekti vead, et siis saab endale võimaluste piires uue kuue ka Mart Saare majamuuseumi ekspositsioon vaatamas, kuidas Kultuurkapitali toel seda ka atraktiivsemaks teha. Aga no üks asi on see ekspositsioon ja selle atraktiivsus, teine asi on ikkagi see kohalike initsiatiiv ja nii-öelda jällegi koostööprojektid enne muuseumide, nad on ikkagi piisavalt selles mõttes pisikesed, et seal peab olema mitu toetusgruppi, mitu huvigruppi koos tegutsema, et see on seal lahendus, ma arvan Jah, ma olen ka hästi nõus sellega, et kui kohapeal huvilisi ei ole ja vedajaid sinna vägisi atraktiivset muuseumi teha on väga keeruline küsimus ongi siis selles, et kas seda nüüd see vajab, see kehtib mitte ainult siis heliloojate muuseumide, vaid tegelikult kõigi isiku muuseumide puhul, et võib-olla on hoopis mõni teine variant, kuidas tema pärandit jäädvustada. Ja siis ongi küsimus, et kui vanasti nimetati neid isikumuuseumiga memoriaalmuuseumiks, siis see kõlab väga morbiidselt. Et see ongi see, et sul on tehtud kunagi ekspositsioon, mis on pandud sinnapaika ja nii ta jääbki. Ja siis sa lihtsalt vaikselt käid selle läbi ja ei tulegi kunagi tagasi. See tänapäeva atraktiivne muuseum tähendab seda, et seal pidevalt toimub midagi, seal toimuvad sündmused. Jah, et päris tükk aega juba muuseumeid ei võeta ega ei tohikski võtta nii-öelda asjade säilitamise kohana, vaid see peab olema ikka avatud ühiskonnale ja siin aktiivne kohalikus kultuurielus kaasa pakkiv asutus, noh, ongi väga hea näide see Eduard Tubina muuseum, seal toimuvad kontserdid ja seal on muidugi suur õnn, et Alatskivi lossis see muuseum on, et see kasvatab tema külastatavust suurendada. Eelmisel suvel see avati 18 juuni Eduard Tubina sünniaastapäev päeval ja seal eelmine suvega käis 20000 piletiga külalist ja 10000 siis kes sattusid sinna mingil muul põhjusel, kas siis olid mingid sündmused või teatrietendused, et seal on see asi väga hästi käima läinud ja ikkagi just nimelt kohaliku initsiatiivi ja siis riigipoolse nii rahalise kui ka kui ka sisulise toetuse tulemusena. Ja milline on see riigipoolne toetus? Ma mõtlen üldse meie heliloojate väike muuseumidele, need muuseumid, mis on siis eksju, Kultuuriministeeriumi küll saavad, eks eelarvelist toetust niikuinii selle kaudu nad peavadki siis nende muuseumide tegevusega hakkama saama. Tubina muuseum, kes on siis vallal saab kultuuriministeeriumilt iga-aastast tegevustoetust samuti, kuigi ta ei ole riigimuuseum, ja kui see Tubina muuseum valmis, siis me suurendasime ka veel seda pluss siis oli veel selle ekspositsiooni ehitamise omafinantseering oli samuti riigi poolt. Et seal oli nagu kolm osapoolt, oli toetuse Euroopa Liidult toetust kohalikult alati ja siis kaasfinantseering kultuuriministeeriumilt ka, nii et ikkagi jällegi koostööprojektid. Täpselt samamoodi on ka Mart Saar, et, et meie muuseumis kaasatud ja on kohalikud kaasatud. Et üks valmistab ette nii-öelda selle Mart Saare juubeli tähistamise, meie tegeleme ekspositsiooniga, Viljandi muuseum katsub sinna peale saada veel investeeringuid, seda maja veel paremasse korda saada ja mul on tunne, et ja lootus, et see hakkab ikkagi nii-öelda aktiivsemat elu elama. Samas ei saa eeldada, et sinna Hüpassaarde hakkaksid samasuguseid massid liikuma kui Alatskivile. Ja tegelikult see ei peakski üldse olema eesmärk, et teatud muuseumid võikski olla sellised, kus sul ongi selline natuke eraldatud kohas. Meditatsioonipaiku. Majja ülemistesse tubadesse, mis on korda tehtud sinna plaanitaksegi, sellist nii-öelda, et samamoodi kasutada nii nagu Mart Saar omal ajal sai inspiratsiooni seal, seal loodusest, et täpselt samamoodi kas siis muusika suuri inimestele oleks see siis nii-öelda üks lisapõhjus sinna muuseumisse minna on see, et nad saavad seal teha oma koosolekuid, oma oma mõttetalguid, ühesõnaga et multifunktsionaalsus ja loomulikult ja ega kõik muuseumid ei saagi ega peagi olema aasta ringi külastatavad, et kui tõesti ei ole põhjust seda aasta ringi lahti hoida, siis olgu ta kasvõi sesoonne, valitakse välja mingisuguseid kindlate tähtpäevad või põhjused, mis on nii-öelda seal teatud tuntud ja regulaarset sündmused ja nende näed siis edasi minna. Riibol mõeldakse kohe, et, et kui palju nüüd raha sinna antakse, aga tegelikult on ju Eesti teatri- ja muusikamuuseum on riigi keskmuuseum muusika valdkonnas. Ma arvan, et et mõnikord on, on rahast olulisem, võib-olla need mittemateriaalsed väärtused, ma mõtlen seda, seda tuge, juhendamist, meie muuseumipoolset valmidust hakata kinni koostööprojektidest ise neid initsieerida ja loomulikult kogud, sest võtmeisikute kogud on ju Eesti teatri- ja muusikamuuseumis olemas ja tegelikult on ka, et need näitasid, mis mõned on juba mingi üle 30 aasta vanad, tegelikult need näitas, et sai kunagi ka meie muuseumis tehtud. Ja neid näitusi annaks teie abiga ka uuendada. Näituse annaks uuendada või me siis leiame inimesed, et ma ei arvagi, et meie muuseum on see kõige-kõige või me oleme kõige targemad ja teeme kõik omaenda tarkusest. Tubina muuseumi puhul oli meil Muusikaakadeemia poolt abi Mart Saare puhul ka kindlasti kohalikud elanikud, kes seda Mart Saar pärandite hästi haldavad. Ühesõnaga, kui me võtame mingi ülesanne endale, siis me vaatame, kuidas seda ülesannetega paremini täita saaks. Näiteks Cyrillus Kreek ka täna Haapsalu linnakultuuri eest ostetav inimene ütles ka, et võib-olla tahetakse seda ekspositsiooni näit stendi natuke ümber teha, aga selles osas. Ma arvan, et, et me saame väga hea kontakti ja on sellest juba juttu olnud. Anu kõlariga, kes on Eestis Cyrillus Kreegi alal kõige teadlikum ja kõige professionaalsem inimene? Ma ei arva, et kõik peaks tulema meie muuseumist, aga nii-öelda meie muuseumikogud on see, millele põhinedes saaks tõesti üles ehitada võib-olla uued ekspositsioonid, süstida võib-olla uut uut elu, et riigimuuseumipoolne toetus nendele olenemata siis sellest, kellena nad kuuluvad või, või kes need juhendab, et see lõppkokkuvõttes ei ole ka oluline, kellel on, see maja, on oluline, on see, et seal majas midagi toimuks. Nii et teie olete seisukohal, et need meie heliloojate väike muuseumid, mis on olemas, need on meile vajalikud ja me suudame neid hallata ja inimestele kättesaadav olla. No kui me hakkame, vaatame neid inimesi, Rudolf Tobias, sümfoonilise muusika, Gustav Ernesaks, koorilauluisa heliloojad, kapid, Tubin ja seal olev Eller koos oma oma tartu koolkonnaga, need on ju eesti muusika, need kõige-kõiget, et seetõttu tulebki väga hoolikalt kaaluda ennem kui hakata muuseumi sulgema ja asju tagasi tooma. See on loomulikult üks võimalus, et kui ei ole häid lahendusi, siis pigem olgu need asjad Eesti teatri- ja muusikamuuseumis, kui et nad oleksid kuskilt metsade keskel ja väga halvas olukorras. Erinevad lahendused on võimalik, aga neitsist tulebki kohapealset inimestega ennem läbi rääkida, katsuda ikkagi mingi lahendus leida, enne, kui siis hakata negatiivseid otsuseid vastu võtma. Ma arvan ka, et nii-öelda universaalset lahendust, mis kõigile sobib, ühtemoodi ei ole, et tuleb läheneda juhtum juhtumi kaupa ja ja ma ütlen, Tubina näide on on päris hea ja julgustav, et see skeem võiks toimida ka teiste puhul. Aitäh ja soovin teile kõike head ja edu selles töös. Aitäh. Järjehoidja. Kuueteistkümnendal aprillil 1927. See on siis 85 aastat tagasi. Suri Konstantin Türnpu. Suri 61 aasta ja kaheksa kuu vanuses. Tempo oli kolmas eestlane, kes sai muusikalise kõrghariduse ja esimene nendest, kes tuli kodumaale tagasi muusiku tööle. Kui Türnpu 92. aastal Tallinna naases, polnud Eestimaal tegutsemas ühtegi seda mõõtu muusik. Vähemasti mitte-eestlaste hulgas. Eesti vaesed kogudused ja koolid ei suutnud pakkuda elamisväärset sissetulekut. Türnpu Ast tus saksa kogukonna teenistusse. Oma kaasaegsetele oli Türnpu Niguliste kiriku organist ja lauluseltsi segakoorijuht Revaler liider, tahvli meeskoori, dirigent ja autorit, teetne muusikaõpetaja. Tallinna saksa. Tempo oli esimene eestlane, kes koorijuhina äratas rahvusvahelist tähelepanu, leidis kõrget tunnustust, tümpu tegevust dirigendina, elavdas tuntavalt Tallinna muusikaelu ja viis publiku vaimustusse ka Riias, Peterburis, Helsingis, Stockholmis, Berliinis ja Nürnbergis. Nikolai, kes Angheraini segakooriga kandis Türnpu, et igal aastal ühe muusikalise suurvormi sealhulgas näiteks endali Messias, utas Macabeus, Bachi, Matteuse passioon ja missa h-moll. Brahmsi Saksa reekviem, Verdi reekviem, Beethoveni missa Soleminis õppis Peterburi konservatooriumis Luihhomiiliuse oreliklassis ja sai nagu kõik organistid põhjaliku ettevalmistuse muusikateoreetilistest ainetes. Koolipõlves avalduv huvi kooritöö vastu viis diplomeeritud organisti aastaseks enesetäienduseks Berliini ET Villem Bergeri käe all lihvida dirigeerimist. 1892. aasta sügisel sai Konstantin türpust Niguliste kiriku organist. Oma eelkäijalt refenhaagenilt päris ta hetkel lagunemise äärel oleva Nikolai Šangheronni segakoori, millega Türnpu jäi seotuks 33-ks aastaks. 1894.-st aastast olin türpu juhatada ka Revaler liider tahvli meeskoor. Nii võib öelda, et oma 35 aastasest muusikalisest tegevusest oli tümpu 25 aastat seotud saksa kogukonnaga ja Eesti muusikaelust eemal. Arenev Eesti ühiskond süüdistas tümput saksameelsuses. Ja siit aimub ka põhjus, miks seitsmenda üldlaulupeo korraldajad 1910. aastal tümpust kui heliloojast ja kui dirigendist mööda vaatasid. Tümpoli rahvuslikus isolatsioonis. Esimese maailmasõja ajal oli saksa kooride tegevus ajutiselt katkenud. Türnpu jäi koorideta. Kui 1916. aasta algul asutati Tallinna meestelaulu selts, said ümpust Eesti meeskoori dirigent. Mõne aastaga kujundas Türnpu, nõudlikkus ja professionaalsus Tallinna meestelaulu seltsi koorist, arvestatava repertuaariga. Kõrgetasemelise kaheksakümneliikmelise meeskoori esimese eesti koori, kes lõikas loorbereid ka välisturniiridel Soomes ja Rootsis. Türnpu esimene kontsert dirigendina toimus 1882 Harju-Jaani kirikus segakooriga salme. Ta viimane esinemine ta juubelikontserdil 24. novembril 1925 Estonia kontserdisaal. Tempo oli nõudlik nii koori repertuaari kunstilise tulemuse suhtes ja ilmselt üks parimaid kooride metoodika tundjaid Eestis. Tema algatusel loodi 1921. aastal Eesti lauljate liit, mis sai laulukooridele suunamaks organisatsiooniks ja üldlaulupidude läbiviijaks. Meeskoorilaulu edenemine Eestis on võrsunud tempu küntud põllul. Tema eeskuju pani oma meeskoori loomise mõtteid mõlgutama ka noore Evald Aava ja noored Gustav Ernesaksa. Tuleks näha sidet Tallinna meestelaulu seltsi ja tulevase rammi vahel. Heliloojana on tümpu peaaegu alati pöördunud eesti luule poole. On tähelepanuväärne, et ta koorilaulude paremik on loodud elu viimasel kümnendil. See on ajal, kui ta juhatas Tallinna Lauluseltsimeeskoori. Järjehoidjat toetab Eesti kultuurkapital. Tänasele helikajale tegid kaastööd Ave sopp, Lembi Mets, Tiia Järg nelevaste infelt ja Igor Karsnek. Saate mängis kokku Helle Paas, toimetus Kersti Inno. Sülgaja.