Oma teatriteed meenutab näitleja ja pedagoog hinnad Aarna. Hinnad, Aarne, teie lavatee algas väga varakult, 43. aastal ja te alustasite hoopiski tantsijana ja päris kaugel Eestimaast. Jah, seda küll, jah, see oli pime juhus, tõtt. Ega ma ei oleks sest lavale kunagi muidu sattunud, temal oli Narvas stuudio, meie korteris suured korterid, väga saalis oli tal stuudio ja ma ükskord lihtsalt panin balletikingad jalga ja läksin stange äärde ja teised seal tegid need õpilased ja mina läksin sinna, siis seisin koos nende varvaskingadega, ema vaatas, et mis sa siin teed ja, ja veel varvaskingades alustada sellest nagu Lõige mulle linna väga tugevad varbad selles mõttes. Aga no nii kangesti seda vastu ei vaielnud ka, ma ütlesin, et ma tahan proovida ja nii ma jäingi sinna ema õpilaseks. No ja sõja ajal lihtsalt tuli söögiraha teenida. Nii ma lavale sattusin, sattusin profiks kohe Uljanovski kontsert estraadibüroos, kuidas te sinna Venemaale sattusite, siis? Evakuatsiooni iga isa sattus Leningradi rindele. Ma olen selle üle palju mõtelnud, eks seal olid poliitilised põhjused ja kõik muud perekonnal, aga aga ega me ei oleks siia saanud jääda, sest meie perekonnas oli mustlase löödud mäluks Kloogal olnud kindlalt, kes teil mustlane oli? See on nii keeruline ja kauge asi, sest minu emapoolne vanaisa oli pooleestlane ja pool mustlane, ta ema oli eestlanna ja isa oli puhastvat mustlane. Ja nad elasid väga kaua, neil oli 13 last. Aga kumbki õppinud teise keelt ka ära. Sest see muslasest vanaisa oli teeninud tsaariarmees 30 aastat. Ja siis, kui ta Eestisse siia tagasi tuli, Nad olid siit pärit, ei saanud, nii et mu vanaisa vennad olid hiljem minu teada kõik, põhiliselt Soomes, ainult üks õde oli Peterburis, vanaema ei osanud vene keelt ja vanaisa ei osanud. Ja kuigi minu vanaisa ja emapoolne vanaema rääkis kõik kolme keelt, no kõik me vanavanemad rääkisid kolme keelt, see kuulus nagu asja juurde. Koolide jäisin pooleli, kolede jäi pooleli, ma olin 13 ja jäi seal ka pooleli. Nii et mina olen üks haruldane eksemplar, ma olen lõpetanud kõrgkooli ja pärast keskkooli sellest räägime veel. See kool oli kohutavalt kaugel, ta oli seitse kilomeetrit sellest külast, kus me sattusime ja ja no jala tagasi ma tulin jalaselt seitse kilomeetreid läbi tuisu ja lagedal väljal. Teised lapsed ei käinud seal koolis ja külas kooli ei olnud, ma olen hakanud nüüd alles selle peale mõtlema, kuigi see oli võrdlemisi suur küla. See oli niisugune rajooni üks rikkamaid kolhoose ja sinna sõites sai rongiga karongini oli kaks kilomeetrit või kolm. Nii et pidi hommikul kell viis tõusma, siis istuma rongi töölisrong läks üle jõevis sõjaväetehastesse, sealt töötajaid, sest nad töötasid suuremalt osalt kõik sõjaväetehastesse kolhoosist. Need naised seal olidki põhiliselt ainult naised. Sest mehed olid kõik rindel, mina küll seal mehi peaaegu üldse näen. Kolhoosi esimees oli Broniga oli meesterahvas. Milline elamine teil oli? Pärast seda elamiseks nimetada, jah, ma ei tea, minul on millegipärast kogu aeg Venemaalt silme ees verendavad kempsud. Kuule ikka öeldakse, kas raisa rahunenud kempsu tõstan, ma tõesti nendest rahu ei saa, elamine oli niisugune, et WCd et nagu ei, ei ole enam vene keeles, on üks niisugune väljendus, aga ma ei tahaks nagu hästi. Nii frivoolsed juttu ajada, aga igatahes hommikul. Kõik need hunnikud, mis ümber maja tehti, need kõik olid nagu skulptuurid, kohe kui lumi sulas niimoodi ümber maja. Kuigi nagu lauda moodi asi oli, seal oli nagu üks koht kuulsis, nurka võis minna, aga no eks oli, algul ikka kohutab küll. Millestki elasite. Kust see raha tuli? Ema läks tööle kohe, aga muidugi hoopis teisel erialal kolhoosis. Vana, see on natuke aega, töötas ka Velda, püüdis tisleri töötada ja ka temal oli Klaku. Nii nagu muuseas minulgi praegu ja tema väga varalt pimedaks 50 aastaselt. Et vähest aega sai nagu töötada ka ja ei tee siis koolist äraga taikesiti jäin koolist ära, ei olnud mingit treeningud, ei olnud, see ei tulnud üldse kõne allagi. Me alul katsusime emaga põllul töötada, aga no meie füüsis ei pidanud seda vastu, ma olin pisike kleenuke ja ja, ja põllud olid meeled. Et me ei jaksanud 100 teha, aga ema töötas hiljem seal küll klubi juhine ja küll need tõenejevelts kõne, kuni siis sattusime Uljanovskis olema, kui meie ansamblite estraadiorkester, kunstiesineja, kunstiansamblite estraadiorkester esines seal ja ja emana neid tundis, ta tundis seda Kolshmiti, kes seal oli direktoriks, nad olid ring result. Ja, ja korstnaid kutsus ansamblites, aga ema ei võtnud seda härrat väga tõsiselt. Ja, aga samal ajal loodinguljanovski oblaste tekkis estraadibüroo on ema sai sinna tantsijana tööle siis võeti mind kasina tantsija tööl ja kohe esimesel mail ma mäletan ja oli kolm kontserti päevas, aga mul olid kõik numbrid, olid varvastel, ma ei olnud niisuguse karakteri kallakuga jää nagu rohkem klassikalise kallakuga ja ja ma tegin kolm kontserti päevas ja, ja natukese aja pärast ütles üks jalg täitsa üles. Sest ilma trellita, ma ei tea, kuidas ema seda üldse lubas või kuidas see võimalik oli, aga no ja selle söömise juures, mis oli, sest need lõuna talongid, mis meile anti, need olid muidugi suur õnn seal viljanovskis, sellepärast et maal seda ei olnud seal antijahus ja me ei osanud välja küpsetada sellest nii palju leiba kui vaja, nii et ma olen nööriga leiba. Aga seda lõunat ma mäletan siiamaani, sest näiteks supp oli rohelistes, soolatud rohelistest tomatitest peal, ujus üks teel või pool teelusikatäit õli ja praeks olid soolatud rohelised tomatid ja peal ka pool teelusikat õli, see oli kõik. Mul need tomat siiamaani virvendavalt, vahetevahel ma ikka mingil moel siis tantsisin, ema seadis, sest ta oli ju ka ballettmeister, ta seadis mulle nagu niisugust karakter tantse ja üks pool aastat ma seal töötasin, siis meil tuli siis kohe väljakutse ansamblites. Augustis oma 17 sain, maandusin ma Jaroslavli ansamblites, seal oli küll huvitav seltskond koos, seal oli väga huvitav seltskond. Jah, selle üle praegu vahel räägitakse minu meelest väga kuidagi nii imelikult mul ükskord Öeldi, et noh, mis te seal rindebrigaadis tegite, mundrid seljas ja ja niimoodi, aga nad ei tule selle mõtte peale, et millised kostüümid. Me üldse omasime, milliseid, sest Adamson Erik tegi meile kõik rahvariided, natuke stiliseeritud, olid need kõik väga ilusad rahvariided olid meil ja kõik kostüümid olid tema kavandite tehtud suuremalt osalt õnnestustes, riietostaja. Varustati ansamblid ja kõik kunstivärke nendega kohutavalt, ega mujal ei olnud mitte midagi, sa endale selga ei saanud, aga kostüümid olid, meil oli kõik täisvillane ja täissiid ja kõik oli niisugune materjal, mida praegu muidugi mõtled, et kas see vajalik oleks olnud, eks ole, nii palju on Kunskinodoaga aga märga materjali noh, kvaliteetne ja meil olid ka kvaliteetsed õmbled, meil olid Tallinna kuulsad rätsepad seal tööl ka korpuse seest korpuses muuseas, nii et meie meeste korpuse meeste vormid istusid nii nagu valatud, see oli ikka vahe, nii meeletult suur. Niisugune tunne nagu inglise armeest oleks. Esinemised on meeles ka? Ikka on. Mäletan ühte sõitu mööda Volgat, sõitsime tükk aega, seal oli üks niisugune puhkekodu kus meie korpuse mehed pärast haavata saamist puhkasid, tema ainukese tüdrukuna sõitsin, sest mul olid need soolonumbreid, mis oli muidu nagu rohkem rahvatantsu kollektid, kõik olid mehed, seal esines Arder ja Tammur oli kaasas. Ja Georg Ots oli, Ots vaatas mulle seal otsa, ütles, et kuule, et me oleme vist tuttavad. Minul ei tulnud kuskilt meelde, aga siis selgus, et Georg Giorgiga õppinud ühe klaveriõpetaja juures nõmmel. Aga noh, ta oli minust ikka vanem. Mul on veel pilt kodus, et tema on keskkooli lõpetaja, niimoodi lõpumärk on juba linnas ja ja, ja mina olen siis niisugune, noh ma ei tea, 12 või 11. Sest noh, see õpetaja tegi ka niisuguseid avalikke kontserte nagu stuudiot tegid ja nii selgus, et me oleme väga vanad tuttavad. Nii et sellel elu seal polnud viga, pisaraid ei mäleta pisaraid, mütse sõjale mäletan, mul ei ole ka lapsepõlves olnud kombeks nutta. Ma ei mäleta, et oleks nutnud, ma vist olin võrdlemisi vana, kui ma esimest korda üldse sellest üle 30 kas pidasite seal kaugel plaane ka, kui sõda läbi saab. Et mis ma siis teen? Ma ei oskagi öeldes, see keeras niivõrd teistpidi terve see elu, et et seda on isegi raske seletada. Masendav koduigatsuse lõigates nõmmel, et minul küll nii et ma tihti ei mõista neid inimesi üldse, kes teevad nagu öeldakse, koduma mulla jalgelt. Oma siia tagasi jõudsin ja rong peatus ülemistel. Nüüd on see vist juba peaaegu Tallinn, aga siis öeldi, et me saame Tallinnasse sisse alles hommikul. Ime, tulime õhtu hilja sealt ära, öösel tulime läbi Tallinna linnale veel käis ju sõda ja pimedus oli läbi Viru tänava kumas esimeste tornid enesel Viru tänaval jõudsin, siis vandusin endale 100 või pussnuge ma elus enam ei lähe. Kodumalt. Oma teatriteed meenutab näitleja ja pedagoog hinnad Aarna. Mulle pakuti jääda Leningradi balletikooli, aga aga mina tahtsin koju ja ma sinna jäänud ja, ja see on ka õige, sest ma ei tea, miks mulle seda pakkumist üldse tehti, siis minu meelest mul ei olnud mingeid eeldusi tantsijaks saada. Mul on raske ja kinnine jälg ja ema ütles kani või? Ma ei rääkinud temaga sel teemal, ega mind ei ole mõjutada, kuhu ma lähen õppima või mida tegema, aga keegi muidugi ei mõtelnud, et ma lähen lavale, sest ma olin koolis põhilised ja õppija. Ma olin alati viite tüdruk, niiet aga sellest ei räägitud ja ma ei küsinud ka, olin küllalt iseseisev ja oma raha juba taskus ja ma ei ole kunagi küsinud kuumale ja ma ei ole kunagi ka kellelegiga hiljem nõu pidanud oma abikaasadega midagi oma, vahetan töökohta või? See on ainult minu ala. Te olete pannud täppi? Ma ei tea, esimest korda oli mul igatahes väga raske, kui ma balletist ära tulin Estoniast. Aastaid ei käinud Estonias kuidagi nagu midagi piinas vaatamata sellele, kuigi ma andsin endale aru, et nad et see jälk, esiteks ta oli niivõrd välja väänatud, et mul oli sellega raskusi. Kui teised tegid ühe treeningtunni, tegin mina kolm aga see ei taastunud niimoodi ja siis ma hakkasin aru saama, et ega minu arust priimabaleriin ei oleks saanud ja, ja mis mõtet on niisama seal kuskil seitsmendas rivis. Lauter, kutsustid Estoniasse? Jah, laudteel nägi mind. Ja, ja kutsus, aga noh, sel ajal oli see hoopis teistsugune arusaamine ju sellepärast et et tol ajal Estoniasse saada oli üldse ime. No ma tean, vähemalt esimese vabariigi ajal, sest mul olid kohvrid juba pakitud, et ma lähen Tartusse. Et mind kutsuti Tartusse. Et saaks nii dramalalgu tantsu alal kasutada ja kutsus ja jah, läbi tammuri kutsus ja ja kuna Lauter ent kutsus, siis pakkisin kohvreid lahti jäin siia ja väga õige tegu, sellepärast et ma sain ikka haridus Tartus, ma ei oleks seda saanud, oleks jäänud sinna mitu aastat Estonias tantsisite siis Eino vähest aega, sest ma tulin 44, eks ole, Nõukogude Liidu tagalas tagasi. Ja nüüd ma ei mäleta, kas ma tulin 46. kevadel ära sealt mõned rollid ikka tegite. Üks niisugune episoodi roll oli bahczesse rai purskkaevus. Ma püüdsin sisse astuda Estonia õpperühm, aga mind ei võetud vastu. Hiljem küll selgus, miks mulle räägite trumbid, et rajale, kes oli siis direktor Estonias. Et ta oli ütelnud, et ma hakkan primadonnad, mängime. Põhjus oli iseloomus, sest mind kutsus laudtee pärast teist vooru välja, ütles, et kas ma ei tahaks minna draama stuudiosse, mis oli Draamateatri juures. Ja ta pakkus mulle, et Ta annab mulle kirja kaasa, et ta soovitab mind sinna, sest tema oli ka seal õppejõud ja. Aga eks ma olin punni täis ja, ja ütlesin, et kui ma sisse saan, saan ise siis ja ma läksin sinna teise vooru ja ma sain kohe sisse draamastuudio see oli organiseeritud selleks, no need omaaegsed koolid olid likvideerinud kõik ja mandrile, näiteks Tal jäi poole selleks, et nad saaksid lõpetada, siis anti neil ka võimalus, on see Eri Klas selle juures ja siis meid võeti selle mõttega, et avatakse teatriinstituut. Sest Eestis ei olnud sinnamaani olnud kõrgharidust, näitlejatele taheti teha kõrgharidust, aga noh, nii nagu need asjad jahvatasid aeglaselt, hästi, siis siis saadi seda teha alles pooleteise aasta pärast. Nii et sellest lennust, mis minul võeti draama stuudiosse vastu Sattusime kohe teisele kursusele teatriinstituut nagu sai seda avada. See oli selleks tehtud see ja siis ta nägu likvideeris, sest õpperühmad olid veel eraldi ta seal, aga meie ei kuulunud nagu sinna õpperühmade all. Meid oli algul päris palju ja meil oli väga suur konkurss, sest peale sõda aga, aga tegelikult minul oli vist 18 inimest, kes lõpetas ja ja tegelikult kaks inimest tuli hoopis hiljem juurde Estonia õpperühmast, Gunnar Kilgas ja Maimu Valter ja ja et meid võeti esimesele kursusele 40 poole aasta pärast langes nagu pooled välja ja instituuti pääses sealt 16. Jüri järveti kolite tuttavaks saanud juba ansamblites ja Venemaale ja, ja tema oli seal tantsijana, sest tema oli omale nagu me nimetasime eksinud veidi tööliste head raha. Seal oli ka tantsurühm. Ja instituudi ajal siis te abiellusite ja me abiellusime jah, 48. aastal üks aasta enne lõpetamist ja siis, kui te instituudi lõpetasite, siis kõik teie kursusekaaslased läksid Lõuna-Eesti teatrisse, aga teie ehke Tallinnasse? Jah, mul mingil moel vedas. See oli kole koht nagu siin teie kolleegid, jah, see võru oli hirmus küll, sellepärast et nad said palka vahel niimoodi viie rubla kaupa oli üks suur pikk niisugune ruum ja või oli vahel poisid ühel pool ja tüdrukud teisel pool ja te käisite vaatamas ka neid? Muidugi, järved sõitis hiljem sinna peanäitejuhiks, ma sain jääda ainult selle pärast tervet töötasin raadios sel ajal. Ja nii nagu seal nõukogude ajal oli see asi, et kui mees töötab ühes kohas, siis naine võib nagu öeldakse, selles suunamisest välja hüpata. Aga mina küll mõtlesin, et ma hüppan niikuinii selles suunamisest välja, sellepärast et provintsiteatrite olukord oli masendav tol korral ja mina leidsin, et siis ei ole mõtet üldse, siis on juba parem elukutset vahetada. Sõitsid kohutavalt ringi, ei nuia, lahtisel masinal. Seda tegi ka Draamateater vahel, aga no see siiski need tingimust oli ikka meeletu vahe oli. Ja siis ma läksin Lauteri juurde ja küsisin, kas ta võtab mind. Ja ta ütles mulle, et ta võtab, aga tal ei ole kohta mina. Lauter võttis mind ilma rahata ja 50. aastal saite siis Draamateatris palgale. Jah, ma sain viiekümneid alguses kohe nagu lautoril, töökoht tuli nii, nii, ta kutsus mind välja, aga ma ei saanud oma õiget palka. No see oli ette nähtud ka, et kui sa lõpetad, et siis saab. Ma ei mäleta, mis oli. Aga aga ma sain Nymans palga alles, tal ei olnud lihtsalt kohti. Sellega ma veel tükk aega töötasin, ka, rolle oli palju ja tööd oli palju ja aga noh, siis hakkas jälle see asi, et laudteel löödi minema. Jälle see kaheksas pleenum tuli. See minu esimene aasta teate, see oli väga keeruline aast. Kuidas te ennast ise tundsite nende suurte näitlejate kõrval seal? Ma ei oska öelda, ma olin ainukene noor tol korral teatrisse. Tunduvalt olid teised kõik vanemad pika seitse, 10 20 aastat. Aga ma tundsin neid kõiki varem juba. Sest meil oli instituudis nagu kombeks, onlasema tundsin Estoniast, kui ma olin seal olnud. Aga Draamateatris, sest meil instituudis oli kirjutamata seadus, ma ei tea, kuidas seda tehti, aga aga meil oli nagu kohustus käia kõikidel juubelitel tervitamas juubilari ja ka igal matusel matmas kõiki. See oli nagu iseenesestmõistetav, et me kõik alati seal olime ja selle tõttu me olime ka tihti draamateatriolemistel ja niisugustes kohtades, kellega te garderoobi alguses jagasite. Ma sattusin Heli Viisimaa garderoobi. Seda hüüti noorte primadonnad tarbeks. Tookord. Seal oli Astrid Lepa ja mina Viisimaa. Laine Mesikäpp, keegi oli veel mäleta, kes teie esimesed partnerid olid? Ma mäletan rohkem Katrin Välbe kui mehi. Kapten oli erakordselt andekas naine, väga huvitas näitlejanna. Täitsa ära unustad, kusjuures üks huvitav näitlejana selles mõttes, et tal nagu ei olnud ühtegi ebaõnnestunud tööd, no ikka on, üks on parem või teine on halvem või või vahe võib ka viltu minnes looming, alati kuskil risk. Aga aga vot Katrinil ei olnud, sest kõik rollid olid ka väiksed episoodid ja või suur roll või ikka tal kõik õnnestus kuidagi. Kui te tagasi mõtlete, kuidas teil läks, kas läks mõni aia taha ka? No kindlasti, kuigi mul võrdlemisi vedas, sest ma sain väga hea repertuaari peale. Nain mängisin vähe tänapäevatükkides pärast ehk neid tulijaid. Aga ma mängisin klassikas rohkem, aga no sellega oli jälle teine hädas. Need tükid läksid nagu vähem ja neid oli vähe. Tol ajal jälgiti, et näitlejatel oleks tööd ja arvestati, nii et vähemalt noortel noh, kes lõpetavad aastas peab ikka kaks juhtivat rolli, oleme jäetud pingi peale istuma pärast seda, kui sa oled ühe rolli teinud, vahel on niimoodi, et nad mängivad rolli ära, siis kõik imestavad, et päris tore tüdruk või poiss ja siis kaob kuhugi tundmatusse mitmeks aastaks või, või, aga aga seda arvestas teatri juhtkond, peanäitejuht ja kunstinõukogu, et oleks tööle rakendatud, ma ei räägi muidugi nendest, kes on need ainult kandiku rollide peale. See on ikka tead, eks ole, üks on parem ja teine on igalühel on oma lagi. No sel ajal oli muidugi draamateatris, nagu öeldakse, terve eesti teatrihiilgus ja vae, mul jäigi jutt pooleli, see vahe provintsi vahel oli tol korral meeletu. Praegu, kus ma vaatan provintsi etendust või vaatan, siin eristaksid linnateatri välja, sest nad täitsa äralangemise ei ole olnud, nagu mõnel suuremal teatril on olnud. Aga nad, nad on kuidagi ühtlased, sest nad on praegu enam-vähem ühevanused. Professionaalne haridus on ka juba taga, võib olla, aga tol ajal oli ikka meeletu vahe, näiteks nuum. Ma ei räägi seal Viljandit tolleaegset või võrud või palgad või aga isegi Tartu linna niisugune vahe, et seda ei saanud üldse. Kui palju teil on elus olnud lavastajaid? Ma arvan vist kuskil 30 ringis või arvestada ka raadiot ja televisiooni, siis peaks niimoodi kokku tulema. No kui tuleks nüüd välja valida, ütleme kolm, kes oleks, no kõigepealt muidugi Priit Põldroos, sest see on niisugune inimene, keda ma mäletan siiamaani. Ma tegin ka tema juures diplomitööd ja, ja, ja hiljem Address, ühe tema viimastest lavastustest, sest tema oli täitsa isesugune. Tutvusin temaga juba juba ansamblites, meil oli seal üks niisugune õpperühma moodi asi ka draamaõpperühma moodi asi, mida me hüüdsime ühe etüüdi järgi lipsupoeks. Nii et ma tundsin teda juba seat pedagoogina ta instituudis, ta oli nagu rektoriks, kuigi siis hüvitise direktoriks või ma ei tea, kus ametlik nimetus oli. Aga, aga meie kursusele ta tuli võrdlemisi hilja, sest meie olime ka ühe väga huvitava inimese kursus, kellest kana nüüd üldse peaaegu ei räägita, oli Kaarli Aluja ja karje. Aluja oli meie juhendaja üks aasta enne lõppu, siis midagi sündise, ta kadus tundmatusse, kuigi dokumentide järgi oli ta palgal. Aga tööta enam ei teinud ja minu teada ka Draamateatris ta kadus ja jaa, jaa. Ma ei teadnud aastaid, mis põhjusel võis olla, no muidugi me arvasime, et on poliitiline põhjus, aga missugune, aga nüüd on selgunud, et no ta oli üks vähestest teatriinimestest, kes oli vabadussõjas Kiievist vabatahtlikuna, nii et vistele paluti niimoodi kaduda tundmatus suunas. Sellest on väga kahju, seda loe oli väga tore inimesena, esiteks ta oli väga tore ja ta oli ka kunstnikuna väga väärt mees, sest ta ju saksa okupatsiooni ajal vist juhatas vanemaist. Aga mina olen teda laval näinud draamateatrisse. Aga Kaarel rääkis mulle, et niisugust Indrekut ta ei ole kunagi hiljem näinud, oli Carlejaloojad soli ideaalne inveta its. Väga huvitav oli töötada kromosoomiga. Kuigi ma tegin temaga ainult ühe telelavastus. Ta oli minu meelest just analüüsivõimelised väga huvitav lavastajaga, ma olen töötanud paljuga tammuriga ja ma pean ütlema, et et ma räägin tammuri sellest hiilgaelast, mitte tema langusest. See periood oli tal nagu lühikene ja sest noh, siis tulid nagu öeldakse, elulained üle pea. Aga Ma. Aga temaga oli väga mõnus töötada, te olite assistent, maalin Ilmari kõrval võrdlemisi kaua. Aga noh, nii ebaametlikult ma tihti istusin niimoodi tema proovides saalis ja, ja ja ja see on mulle hiljem kasuks tulnud. Sest Tamur oli oma nooruses kuskil, kui ta tuli, ta tuli ju väga noorena, mis ta oli vaevu 32, eks ole, jäiga suured tuusad olid ees, aga huvitav ta kohe sulas sinna kollektiivi ja, ja ma pean ütlema see töö, kes kuidagi niisuguse erilise rõõmuga ja lõbuga ja ja seda aastate vahet nagu nende meeste vahel nagu ei tundunud ja teda arvestati, ta tõi kohe. Ma ei tea, kas repertuaarist tingituna saalid tulid kohe täis. Sest enne seda oli täielik tühjus haigutas, oli isegi niisugune korraldus, et kui on alla 23 inimese, siis ei pruugi etendust mängida. Aga siis lõid saalid kohe täis ja ma pean ütlema, et meie tolleaegset juhtivad näitlejad on tema lavastust teinud väga palju väga häid rolle. Tammur tegi teile abieluettepaneku. Kus te niisugust asja kuulnud olete kunagi? Ja kuskil kuskilt lugesin ta mulle kaks korda. Räägite, teie ütlesite ära? Ta oli hea kambajõmm, ma pean, ütleme mälus inimene aga talle mõningad puudused. Kas te olete siis juba abielus, luuletas? Teine abieluettepanek oli siis jah, kui ma olin juba abielus. Kaarel karmiga, saite te teatrist tuttavaks? Estonias Estonias elanud olin Estonias, tema oli teistika palju vanem, 20 aastat olime vahet, see ei häirinud teid. Te käisite Kaarel karmi Hamletit vaatamas? Ligi 20 korda, 19 kordama mäelt, kas see on ainuke naarilikult? Ei vaata etendusi, mitu korda mulle ei meeldi, no välja arvatud nagu meil Draamateatris koolibussinõukogu liige, siis me olime kohustatud saalis istuma. Tähendab, me vahetasime niimoodi, meil oli pidevalt kunstinõu kontrollsaalides, et tükid ei laguneks. Noh, ikka mõningaid puudusi, eks ole, et need et need puudusi parandada ja see bületan, tuli järgmine hommikuseina peale, siis no ka tehnilised asjad, kõik, kõik nisuke valve oli üks, see oli muuseas väga kasulik, ma pean ütlema, et sellepärast, et siis ei lasknud niimoodi luuslanki karmi Hamletit, ma vaatasin siis ma olin siis tantsijanna ja kõik olid vaimustuses, Stamid selle amnedele käidi nagu palverännakul. Sest see kuidagi sobis väga hästi, sellesse aega, sobis nagu kõikidele, nagu öeldakse, see probleem. Mismoodi nemad seda mängisid, mängis võrdlemisi nimodi, publitsistlikku, seda Hamletit. Mina pean ausalt ütlema, et mina ei olnud ennem Shakespeari lugenud ja minul oli see Hamlet peas aastakümneid tema intonatsiooniga, isegi kui nüüd teie abikaasade reale mõelda järveti ja karmi peale, mida oleks noortel näitlejatel nende meeste käest õppida. Mis te arvate peksmist karmi sõnadega ütlema, et see, kes tahab minust parem olla, peab hommikul varem üles tõusma, isegi mina imestasin, ma ei saanud aru, ta võis vahel viis-kuus tundi istuda osa raamatuga laua taga. Siiamaani mõtlen mida tahes. Lehitses siiapoole ja sinnapoole ja seep näpule pidi sellega kogu aeg tegema tööd. Minul niisugust aega ei olnud, kalossid, elas, kargasin pliid, jääd karbonaadi pliidi peale ja ja siis mõtte trollis või trammis või ja siis ta tõusis ka alati võrdlemisi varahommikul, kui ta rolle tegi. Muidu ta oli ka niisugune pikk maga. Aga siis ta tõusis kuskil kella viie paiku hommikul, keetis endale kohvi ja kas rolli nagu vaatama, et kella 11-ks proovi minna? Ma ei tea, mida ta seal vaatas, kas te saite karmiga koos mängida ka ja ma mängisin päris palju karmiga. Keda ma pean teile ütlema, et oma mehega on ebameeldiv mängida, sellel olla? Temaga ei tahtnud. Sa hakkad teda vaatama teise pilguga või, või hakkad neid puudusi japsakett nägema hoopis teistmoodi? Selles suhtes ma pean ideaalseks partneriks, on siis kollad, sest tema oli tõesti ideaalne partner. Järvetiga mängisite jah, järvetiga, mulle ei meeldinud ka mängida. Meil järvetiga olid täiesti erinevad arusaamad teatrist. Näitleja loomingust. Mida sa elasid sellest asjast, arvas? Oleks pidanud temalt, mis me ei rääkinud üldse sellest, sellepärast, et tema leidis, et kodus ei ole mõtet tööst rääkida karmiga mereks tema tööst, aga ka mitte minu tööst, näiteks näinternadest. Kui Moskvast tulid noored näitlejad, kas siis tuli teatris vanadel olijatel natuke koomale tõmmata ennast või? Nojah, eks ta valmistas, meeldis teatud inimestele, sest Salme Reek läks näiteks inspetsendiks. Linda Tubin, Linda Tubin on ka inimene, kellest räägitakse, aga kui mõelda, millise laia amplituudiga oli Linda Tubin siis niisugust näitlejannat ma ei tea. Eestis vist ei olegi, sest vaevalt nüüd keegi kui sa laulad karnenis, aga ta laulis ka Solveigi ja andis väga palju eraldi kontsert ei ole ja samas mängida draamas, eks ole. Jah, Linda Tubin ja siis oli paar näitlejat, mõningad saadeti veel pensionile, hõin realist ja ma ei mäletagi neid kõiki nimesid, mis seal oli, aga no pärast sai Tammur siiski kohti juurde. Ta sai tagasi näitlejad. Võtan selle uuesti näitleja kohale. See oli üks segane asi, ma ei ole seda nii hirmsasti uurinud, aga, aga nõks arvestati, et Moskvalendia see mängis muidugi rolli kindlasti selle juures, kuigi ma pean ütlema, see oli väga tugev lend ja väga isikupärane, väga huvitav lendia. Teil ikka tööd jätkus? Jah, ega sellepärast tööd vähemaks jäänud. Aga noh, see lennunagu öeldakse nagu meie nimetame. Kas nii tohib nimetada lagunemine või see hakkas kohe juba aasta-pooleteise pärast? Tähendab, sest osa läks televisiooni, kiisk läks filmi. Siis jäigi lõpuks ainult itta ja puudist ja Asa käsil. Jaanus Orgu, lase lõpuni olnud ja orav ja aga see, nagu öeldakse, on sihuke valgumine nagu teistele aladele ja teistesse kohtadesse hakas võrdlemisi varakult peale. Kas te läksite pahuksisse ka mõne lavastajaga? Mul oli konflikt raadiost, ma pean ütlema seda, oli niisugune juhus, et me tegime ühte kuuldemängu ja see oli ulmeline kuuldemäng. Ja seal tegi kaasa üks vana näitleja. Lindistamise ajal tekkis niisugune asi, et hakati. Kordame, ma ei tea, kas seal oli tehniliselt midagi viga, mõtles režissöör, et, et midagi ja, ja kui me juba kolmas kord lindistasime sedasamast. Niisiis mina julgesin ütelda, et sellel pole mõtet, et näitleja väsib lihtsalt ära, et ta paneb kogu oma jõu, eks ole, sellesse esimesse linti järjest läheb nagu nõrgemaks, sellest tekkis väga suur pahandus. Ja, ja selle pahandusega oli niimoodi, et ma mäletan, et mina, kes tol ajal lugesin kuskil kaks saadet kuus sest põhiliselt luges luulet või proosat ja mul lõpetati igasugune see lõbu ära. Mis aastatel see oli umbes, see oli isegi enne kuuekümnendaid, mul on tunne. Kuni ükskord tuli siia toona tööle raadiosse ja toona mulle helistas ja see oli kuidagi Soel, mina olin jooksma, elasin seal lähedal tina tänaval ja, ja ütles. Kuulge, et kas ei tuleks lugema, et mul ei ole praegu kedagi, et kõik on ära ja ja et jää seal on, need nimi on nimekirjast maha tõmmatud. Režissöör solvusin hirmsasti, et ma õpetasin teda. Aga teatris ma ei tea, et mul oleks režissööridega pahandusi olnud, aga siis, kui ma sain 50 Smeesko, tundsin, et aeg on nagu täis. Ja seal oli muidugi mitmeid põhjusi, igasuguseid põhjusi. 73. ma juba hakkasin selle peale nagu mõtlema, 73. aastal jäin teatrisse poole kohaga ja 76. siis ma läksin täielikule peda instituuti üle. Ja 66. aastal saite siis keskkoolitunnistuse. Jah, aga oma instituudi diplomi sain ma kätte 70 kolmat. Tõesti, ja nii et te läksite Viljandi kultuurikooli? No ma otsisin tükk aega kohta, kus ei oleks keeli, sellepärast et keel võtab aega. Aga teised ained sa võid endale kiiremalt üheks korraks, nagu öeldakse, selgeks teha. Ja Viljandi kultuuri arvestades kõiki mu instituudi eksameid, aga ikkagi jäi üle 40 eksami jämedaks 42 või 43 eksamit jäi, mis tuli anda. Ja, ja siis ma palusin, et kas ma saaksin niimoodi, neile on niisugust juhused, no neile ikka meistrite ja aastate kaupa niimoodi, aga see oli ka nelja-aastane, see õppetöö seal. Aga mina palusin, et kas ma ei saaks ainet korraga anda. Nii et kui ma ühe aine ära annan, siis mul enam selle ainega tegemist ei ole, eks ja ja nemad siis lubasid niimoodi. Ja ma pooleteise aasta jooksul jõudsid need ained kõik ära anda ja riigieksami sattusime me kokku siis kerged ja sest me lõpetasime temaga puus, sest temal oli vaja konsi jaoks ka seda ja minul oli vaja diplom. Kuidas see instituudi diplomi siis nelja kätte tuli? Sellepärast, et siis oli Alumäe konsi rektor, aga mina nagu pelgasin veidi Vladimir, sest tema oli niisugune isepäine mees. Et äkki allagi. Jah, sest võis tekkida niisugune asi, et mul olid ka riigieksamid kõikkalt ja ma tean, need suured tabelid olid kõik seal olemas, ainult määramata oli, nagu öeldakse, see kvalifikatsioon, näitlejad, peegaad, suured tabelid, kõik eksamid on sees, meile anti võimalus veel, riigieksameid on järgmised, juba ei saanud riigieksameid anda, kel keskkool oli pooleli, aga meil oli Lanetliga hulk, kellel olid need keskkoolid pooleli ja minule öeldi, et mine dekaani juurde, mine Läksin dekaani juurde, dekaan vaatas mulle otsa ja ütles. Aga kas te üldse olete teatris töötanudki vahvli üle 20 aasta draamateatri näitleja olnud? No ju ta ei olnud käinud. Ja mina vihastasin nii. Ma alulike talle, ütlesin, need suured tabelid on olemas ja meie instituudi materjalid on kõik teie juures, et need jäid ju sinna kaasa arvatud meie instituudi mööbel ja värgid ja maalid ja kõik teile siia kaela, et, et. Ja ma tean, et need on, sest ma olen ise näinud neid materjal. Aga vihastasin, tulin uksest välja, lõin käega, aga noh, siis kui Akadeemselt värbama sinna Pedasse, siis no ilma kõrghariduseta ju ei saa, paneksin Pansoga sel aastal neil ei olnud lõpetajaid ja mõtlesin, et sahmi sa venitad, ma kirjutan sulle kohe alla, mina kirjutan alla, aga ma ei tea, kus sa need teised allkirjad saada. Ja siis ma rääkisin Kaarin kasega. Ja siis läksin ministeeriumi ja, ja siis õppeprorektor. Ühesõnaga otsin need materjalid välja, ütles, et kuskohast vaadata seda, et no mis kvalifikatsioon, eks ole, näitlejana ma ütlesin, võtke Gunnar Kilgas oma, et siis on kindel, et ma olen näinud tema omad, seal on koolikatsioon peale, et näitleja. Ja siis, no sellele tühjale blanketil kirjutas Karingas kohe alla ja nii et kui te Pedasse läksite, siis tegelikult pedagoogitööst teel eriti aimu ei olnud, ei olnud ju praktiseerinud varem. Ma töötasin natuke aega draamaõpperühmas. Mulle tuli siis siis ma Süvalepaga koos üks aasta või niimoodi, aga siis läks Süvale pära draamast ja siis noh nagu teistega ei tahtnud hästi nagu koos töötada. Mulle meeldis Süvalepaga töötaja, sõja lõpp oli väga huvitav inimene. Kuidas ta siis Pedasi ennast tundsite? Ei oska kohe ütelda, sest kursus oli juba vastu võetud. Kui mina tulin, see esimene lend teise, ma mõtlesin, et mul oli väga suur koormus seal, sest mul oli kaks statsionaari kaks statsionaarsed lendu juhendada ja üks kaugõpe veel. Need, ma olin hommikust õhtuni seal kinni, ma mõtlesin, ma jõuan veel kaitsta kandidaati, aga no siis mu juhendaja Leningradis suri, see kuulus Sahnovski ja, ja siis jäi see ka nagu pooleli. Kateeder praegu Anjorešiga teedele, sealt Malahkusingisel režiga teedel oli väga tore kateeder ja ja siiamaani me käime läbi ja saame väga hästi läbi. Paar päeva tagasi, kui haiglasse läksin, nägin Alaberti veel ala pealt, ütles, kas ma tulen, loen seeria loenguid seal veel, nii et ma olen iga-aastasel kuskil lugenud Kaarši teooriat välja suur maja oli kohutav, küll nad ei saanud üldse aru, mis see teaduskond on, kultuuriteaduskond, nendele ei mahtunud see pähe üldse. Et see töö on. Nemad mõtlesid, et see on niisugune pulmatola, et kui neil vaja on siga hetk seal väljas koekeksid neile ära, mis neile vaja. Ma ütlesin, et vist väga toorelt, aga midagi teha sellepärast et et mind süüdistati seal isegi natsismi süüdistanud natsismi, seal natuke väga rumal. Pedagoogikat õppinud kunagi ka psühholoogiat mitte, sest sel ajal oli Nõukogude liidus ja seda ei õpetatud, sest omal ajal ju teatrikoolis oli väga suur kursus psühholoogiat. Aga no meie töö on selline, et me peame seda teadma. Aga seal võidi süüdistada niisugustes asjades, et ja, ja mitu aastat järjest käis, niisugune asi on lastemuinasjutt, kitsekesi seitse kitsekestaksel kitsetalleke, tegin seda muinasjuttu ja oli vaja suures majas, esinedase paisati muidugi sinna kohe esinema, sest no ei ole alati, ma ei tea naistepäevaks sest see oli natuke naljaga ja lauludega tehtud, see oli vist Nõgisto kursus ja ja poisid veel mängisid seal Pille ja ja üks tüdruk laua peal tantsis niimoodi popimalt ja noh, välkusid selle miniseeliku alt pitsikesed püksi, pitsikesed, sellest lauldi kolm aastat tarna välgata pükse ja milline ebapedagoogilisus. Ja esimesed diplomitöö näiteks oli. Siiamaani oma kursuste kõige paremaks diplomitööks oli üks pööremate asi, mida me tegime vannis oli situatsioone, vahetasime lihtsalt seda olukorda. Diplomaat ise seda pakkusele tuli, vannivannis oli vesi. Muidu ta on kirjutuslaua taga nõmm. Õpilased teadsid, et mina ei kannata toole ja laudu oleval armastan tühja lava ja siis ta mõtles selle vanni välja ja siis tuli kohe süüdistus, selline. Et kuidas ikka niimoodi ja, ja valerepertuaar ja õigustamata üldse pööremmati võtta ja no ega ta muidugi väga soositud autor nõukogude ajal ei olnud, nii et ma seal majas ikka lasen võrdlemisi imelikke asju üle, ma pean, ütleme õnn oli siis, kui me saime selle eraldi maja laiale tänavale, sest siis me olime eraldi ja siis igaüks ei käinud. Olite 15 aastat? 15 aastat. Noortega töötamine väga meeldis, jah, meeldis küll. Pean ütlema, see hoiab kaua iseenda noorena, sa oled nende probleemides sees kogu aeg ja te olete hinna olnud ka usin kirjutaja. Teil on ilmunud mitu raamatut kaare karmistan olnud, kaks-kolm raamatut on ilmunud, aga kaks peaksid veel tulema. Oleneb, kuidas fondist raha tuleb, me teeme niisuguse sarja. Teatriharidus Eestis kaks oli karmist ja siis oli ja tammurist üksnud tammurist, ma ei ole ise sellega rahul selle raamatuga, sellepärast et oli mõeldud hoopis teist. Mina pidin tsellu töö osa juurde kirjutama ja tema pidi rääkima oma mälestustes, tema töötas ju peaaegu kõikides Eesti teatrites ja ta mäletas väga huvitavaid inimesi ja ta oli väga hea jutustaja. Ja ta jõudis ainult linti rääkida oma lapsepõlve osa lapsepõlvest. Ja no siis jäi ta seisma, Ilmar suri ja sellel ei olnud mingit mõtet. Oli edasi teha. Sest ta ise nagu tahtis, et mina teeks, see tekkis sellest, et ma viisin talle karmi raamatu, mis pidi minu kandidaaditöö olemas lugeda ta viseeriks mulle ühte peatükis maskeraadi, peatükk olina. Ma tean, et mõni oleks hakanud vaidlema, aga vastu, sest ta sai väga suure kriitika osaliseks. See tükk tol ajal ja kuigi tammurina parim lavastus ja karmi ükse hiilgerollidest ja ta läks publiku peal väga hästi, ta läks üle 100 korra, ta oleks läinud veel, kui liigele oleks dekreedi jäänud. Sest me ei tahtnud osalisi vahetada enam ja, ja noh, siis tuli jutuks ja Ilmar nagu ütles, et kas ma ei teeks temast raamatut neile siis ta suri ja siis jäi niisama. Aga siis hakkas tema juubel nagu lähenema ja mulle pakuti, et kas me kokku ei paneks. Mõtlesin, et ma teen niisuguse pildiraamat. Ma lugesin küll tõmmist, aga mul on pealkirjad seal ära kiksitud, sest mul oli niimoodi, et lavastaja, näitleja ja see on, see ei ole tammuri lavastused, eks ole. Ja rollid ja see on teine maailm, eks ole, seal ei ole kõiki tema lavastused pandud, aga no keegi pidas endast targemaks, et miks lavastaja on pealkiri ja pandi Pealkiri Läks lavastused, rikuti terve raamat ära. Ma natukene hakkasin tööle, Linda Tubin, aga mul peab see inimene kuidagi huvitav olema või ma ei tea, ma pean nagu ühe kandi leidma või ma, ma ei ole ju kirjutaja, mina teen raamatut nagu noh, ütleme lavastust komponeerin niimoodi mul mul isegi loeb väga tihti, et, et kuidas tekst on asetatud või. Aga no ma ei tea, kus selle Tamuri raamatuga niimoodi juhtus. Kas te olete ise ka päevikut pidanud? Ei Mul ei ole muuseas üldse materjale, mitte mingisuguseid, nii et memuaare kirjutada ei saa. Aga ma jätsin pooleli ja siis ma mõtlesin, kellele see vajalik on nagu selle noorusega mingil moel kirjana lihtsalt huvitav, sellepärast et ma avastasin, ma puutusin väga paljude kunstiinimestega kukkuma noorus. Aga ausalt ütlen, ma ei oska neid kirjeldada ka ja siis. Metsakalmistul noh, on kõik mu kolleegid, keda ma Paul pinnast peale hakkasin matma. Ja, ja siis ma mõtlesin välja, kirjutan nagu surnutele kirju, lugesin üles, mõtlesin, et issand jumal, kui ma võtan ühe Panso teosed, et siis pärast seda on mul niisugune tunne, et ma jooksen kohe oma materjaliga prügikorvi poole, sellepärast et ta on ikka niivõrd sõnasuutlik, et see on midagi muud ja ma olen kunagi lugenud ka vene keeles Tšehhovi reisikirju ja kui ma neid lugesin, siis pärast seda ma ei saanud lugeda üldse kellelegi reisikirju, sest need on niivõrd huvitavalt kirjutatud, kuidas teie tervis on vastu pidanud? No mina ei ole üldse haige olnud, aga nüüd viimasel ajal nagu vanadusnäoga, ma olen vana ka ju aeg on läbi, nagu öeldakse, 75 kukkus 75, kukkusin, no see ei ole praegu mingi vanus. Põhiainet hing on noor. Ega see Hinn hinge noorus, midagi muud, ega ma tööd ei jaksa niimoodi üle kolme tunni teha, vanasti ma võisin 48 tundi vahetpidamata. Vererõhk. Nojah. Jah, see vererõhk kuidagi aegse soonkond on talunud ka kõiksugu asju, siin pole midagi imestada. Kas oli ka selline aeg, kui te mõtlesite, et tore, kui pojas ka näitleja saaks, olete te kunagi, ma ei ole kunagi selle peale mõtlen, sest see on niivõrd raske elukutse. Talle ju pakuti konsi, isegi veeti sinna eksamile teise vooru minu teada. Ja mulle hiljem tross rääkis, et ta oli seal toredalt esinenud ja see oli vist ka karusolend. Karusoo veel oli hiljem mu emal eelistatud, kus poiss on, aga nad arvasid, et ta on epa esimesel kursusele, ta oli juba kolmanda lõpus. Seal jäin diplomitöö ja mina kuulsin seda kõige hiljem üldse seda konsiasse ja, ja neid asju minule nagu ei räägitud sellest, aga aga see elukutse on selles suhtes tänamatu, et noh, see eesriie sulgub ja kõik on läbi, sest see, mis kirjutatakse, see ei ole mitte midagi. See ei ole see. Kui sa ikka ise näinud ei ole, siis ei jutusta tagantjärgi, kui sa mõtled aastate jooksul, palju palju sul siis meelde on jäänud ja kes on jäänud? Sa mäletad üksikuid kohti lavastusest või? Mina ei usu hästi, et nii kangesti mäletatakse kõiki lahendusi, ei ütlejaid, kriitikuid tihti kirjutavad ise selle lahenduse, mida näitlejad üldse hõlmatenadki enda pealt seda kogenud. See on, see on hoopis midagi muud. No siis suurem midagi muud, see on midagi muud, aga see on ka väga raske elukutse, selleks on vaja ka elukogemust peale kõigi muude asjadega. Aga teatrisse poeg jõudis ikka ja nüüd on ta teatrimees ja raske koha peal. Direktori ametki lihtne ei ole. Mina ei saanud seal, milleks seda vajalik, olin hoopis teine eriala ja ja, ja teised võimalused, aga. Ma ei ole kunagi seda pärinal, ma ei ole kunagi sekkunud ei elukutsevalikus, ei, ei naistega. Elukaaslaste valikusse sellepärast et minu meelest see on iga inimese enda teha. Direktori koht on niisugune peksuteatris, mina ei mäleta ühtegi direktorit, keda oleks pillatud õigele, kellest imenumber valmis tehtud. Temal on paks nahk eri Renikaks. Ta ei ole selles mõttes teatriinimene minu arvates teha, lähete jälle teatrisse. Täna lähen Jemma Rakveret vaatamast, Rakvere teatrit nii kiidetakse, aga oma silm on kuningas ja ma tahaks seda näha. Mul on kahju, et ma kajakate ei näinud, sest ma kuulsin, et aaslaval on nagu uue lahendusega seal kajakas tehtud ikka kõik uued tükid ära vaadata? Ei, mitte kõiki, ma teen ikka valikut ka. Aga ma ei jäta kunagi vaatamata Tammsaaret või Shakespeari seda kohe kindlalt. Ja, ja teiseks, Nüganeni lavastus, rohumaa mega suur tänu, hinnad Aarna ja luteri. Avaneva külaline oli näitleja ja pedagoog Inna taarna. Saadet juhtis Marje Lenk.