Ajakirjanduses on viimasel ajal palju juttu olnud sellest, et noorte meeste elutahe langeb kogu maailmas et ei ole meie vaimse tervisega mitte enam kõik korras. Ja eks niisuguseid tähelepanekuid tuuakse välja just ennekõike niisugustel päevadel kus vaimsele tervisele tähelepanu pööratakse rohkem kui ülejäänud päevadel aastas. Meie siin Eestis tähistame vaimse tervise päev päeva tõepoolest paljude üritustega, aga täna hommikul on mul võimalus küsida, kas sedasama tehakse ka teisel pool Oceani, tere hommikust, Neeme raud. Kas vaimse tervise päev on praegu ka Ameerikas päev, mida tähistatakse? No kindlasti mitte sellisel kujul, nagu su jutust eelnevalt kõlas, Eestis seda tehakse, sellele pööratakse tähelepanu, ma arvan, et kindlasti mingil määral kusagil seda märgitakse, kuid Ameerikas on pidevalt igasuguseid üritusi, päevi, nii et sellist suurt päeva näiteks nagu on esimene detsember AIDS-i päev mida siin väga tõsiselt märgitakse, sellist suurt tähelepanu, ehk vähemalt värskeid hommikusi ajalehti vaadates siin siin on küll meil täna alles kolmapäeva õhtu, kuid ajalehed on juba paljud ilmunud esimesed koopiad, numbrid seda kahtlemata siin ei tehta, kuid vaimsest tervisest räägitakse Ameerikas selles väga pingelises ühiskonnas siiski küllaltki sageli üheks viimaseks teemaks, mis ühiskonnas teravalt arutlust andnud ja mis, nagu selgub, ka Eestis arutlust annab, on näiteks üliõpilaste vaimne tervis eriti kõrgkoolides, mis on eliitkategoorias, kuhu pääsemine üliraske kuhu siis noored peavad väga suurte jõupingutustega saama ja see õppimine ja selles õppimises siis täpsemalt selgub väga palju hiljem see, kuhu elus millisele positsioonile võidakse välja jõuda. Ja sellised juhtumid, et noored on lihtsalt enesetappe sooritamas ülikooli linnakutes, kus nad vanematest sageli sadu ja tuhandeid kilomeetreid eemal elavad ja pingutavad, pingutavad, pingutavad, on Ameerikas viimasel ajal väga sageli juhtunud just nimelt nendes eliitülikondades, kus on eriti tugev ühiskonna surve, et sa pead olema edukas, sa pead edasi jõudma. Oled sa isiklikult ka tundnud seda survet? No seda survet siin New Yorgis kahtlemata tunneb ehk kõige enam Ameerikasse, sest tegemist on linnaga, kus elu on orienteeritud suuresti sellele, et sa pead edasi jõudma, sa ei tohi maha jääda, sest muidu jääda sellest lainest üldse maha ja laine lükkab sind hoopis vastassuunas. Nii et seda pinget ja edasipürgimist on siin linnas kahtlemata alati olnud palju. Ja seepärast on ehk ka mõneti sümptomaatiline, et just siin linnas on kõige rohkem psühhoterapeut. See oli kaheksakümnendatel aastatel seitsmekümnendatel aastatel suur mood, et inimesed käisid psühhoterapeudi juures omaenese mina avastamas, kuid teiselt poolt vaadates ühiskondlik surve, mis siin New Yorgis on lausa tingib selle, et inimesed vajavad kedagi, kellele oma muredest rääkida just oma vaimsetest, muredest ja hirmudest, mis paljudel on tekkinud. Möödunud aasta 11. septembri järel oli linnas ju suur laine, kui taas psühhoterapeutide vastuvõtule pääsemine muutus väga raskeks, sest inimestel oli korraga tohutult palju probleeme. Ja kui vaadata Ameerikat tervikuna, siis ta on kahtlemata Euroopa ühiskondadest minu arvates juurtetum mõneti seepärast, et inimesed sageli liiguvad elu ja töökohtade otsingul just nimelt pärast tihti ühest riigi osast teise, jättes oma varasema keskkonna maha jätmas oma lähedased inimesed perekonna emad-isad kaugele maha ja peavad hakkama siis selles uues keskkonnas juuri mulda ajama. Ja kahtlemata tekib olukordi, kus inimesed tunnevad ennast väga üksikutena ja sageli me ei olegi inimestel kedagi, kellele oma muredest lähemalt rääkida, oma hirmudest rääkida ja seepärast võetaksegi selliste anonüümsete konsultantide abi. Paljud New Yorgi taksojuhid on näiteks nentinud seda, et tihtipeale istuvad inimesed lihtsalt taksosse ja räägivad neile oma elust kõik ära, teades, et võib-olla ealeski nad selle inimesega kokku ei saa, ka neil hakkab lihtsalt kergem. Kui populaarne on näiteks Ameerikas käia eneseabikursustel või otsida ise võimalusi oma pingete maandamiseks lisaks sellele psühhoterapeudi külastamisele, kui see võimalik on? No kahtlemata on see ülipopulaarne, sest Ameerika ühiskonna alateadvuses on väga kindlalt juurdunud ja see jänkilik seisukoht võiks isegi nimetada, et tegelikult inimeses endas on kõik need ressursid olemas. Mida, mida on enese aitamiseks vaja, tasub vaadata kas või seda, kuivõrd populaarne on näiteks New Yorgis, ütleme, New Yorki terve Ameerika peegeldus, siin on võib-olla keskmisest haritum ja eneseteadlikum rahvas elavas, kui populaarne on linnas näiteks joogatreeningus käia või üldse terviseklubis käia või kõiksugustel eneseteraapia, massiteraapia kursustel käimine, kus otsitakse vastuseid kõiksugustele küsimustele ja räägitakse oma probleemidest ja püütakse leida lahendusi iseendas, kuidas end aidata, nii et see eneseabi sealt liikumine, mis mujalgi maailmas on väga levinud, on minu arvates väga paljus just sündinudki siin selles riigis, kus, kus just nimelt iseendale toetumine on alati olnud niivõrd oluline Nii et see on jätkuvalt oluline või on see praegu muutunud veel olulisemaks. Ma arvan, et ta on muutunud kahtlemata olulisemaks, tegemist on ütleme, jooga puhul näiteks kindlasti ka moelainega. No eks neid pingeid ühiskonnas tervikuna on ju praegu niivõrd palju, eriti Ameerikas, mis valmistub ühelt poolt sõjaks, paljud inimesed ei saa aru, milleks seda sõda on vaja. Teiselt poolt kõik need hirmud, mis on seotud terrorismiga, kui Ameerika korraga möödunud aastal avastas, et kaks ookeani, mis seda kontinenti piiravad, ei lahutada turvaliselt muust maailmast, vaid see riik on osaks muust maailmast. Nii et pinget kahtlemata on siin väga palju, aga enese aitamine, need on osaks, nagu ütlesin, Ameerika sellisest alateadvusest, sest teiseks osaks sellest alateadvusest on ka see, mis võib olla mõnel pool Euroopas, ei ole nii nähtav. Optimistlik maailmavaade. Me võime ironiseerid, seda küll selle üle, et ameeriklastel on kuskil ajusopis alati olemas American Cream. Et homne päev päev tuleb parem, et kunagi teeninud nii palju raha, et ma suudan täiesti teha elus seda, mida ma tahan, kuid samas vaadates ameeriklasi just nimelt ameeriklasi, kes on siin sündinud, võib ka neid inimesi, kes on siia elama asunud ja selle ühiskonnas tardardid väga omaks võtnud. On huvitav näha, et just see selline paduoptimism või täiesti juurdunud kindel veendumus, et homne päev kahtlemata tuleb, olen tänane päev, on vaja lihtsalt üle elada, aitab inimestel edasi minna ja aitad jalule jääda ja kas või vaadates pärast seda terrorismirünnakut eelmisel aastal Ühendriikides valitsenud meeleolusid, seda tohutut kurbust, hirmu ja ebakindlust, mis näiteks siinsamas New Yorgis valitsus on huvitav näha, kuidas aastaga on, on see linn suutnud selle kuidagi endasse ammutada Eka täpselt homsesse vaadata, edasi minna. Ja lõpetuseks natuke isiklik omad laadi küsimus, no mida näiteks teeb umbes kolmekümneaastane, vallaline, haritud, edukas noor inimene kas ameeriklane või siis sinnasamma New Yorki sõitma ja juba seal kodunenu. Nädalavahetusel, et ennast taastoota oma pingeid maandada. No kui sa selle küsimusega väga isiklikule tasandile suunad, siis mina käin praegu ülikoolis ja sellepärast läheb mul nädalavahetus õppimise peale, nii et see on minu nimodi enesele tõestamine, et, et et ma suudan töö kõrvalt ka koolis käia ja nii edasi. No see ei ole kahtlemata pingelangus, aga New Yorki vaadates on väga populaarne see, aga ma enda pealt vaatan, et ma kunagi nooruses ei mõelnud selle peale, et peaks käima näiteks jooksmas ja kuskil treeningul või nii edasi, siis see on paljude jaoks üks osa elustad laupäeva hommikul tõstakse lihtsalt kell kaheksa üles minnakse keskparkija, joostakse seal tund aega ja siis siirdutakse kuskile veel treeningule ja nii edasi. See on üks osa, teine osa on kahtlemata see, et inimesed vihuvad tohutul siin tööd teha, teenivad päris suuri rahasid ja nädalavahetusel lihtsalt siis täiesti joobunud, pidutsetakse tohutud summad maha, nii et ka see on üks lõõgastumisvorm, nii et paljud otsivad seda keskteed, kus kohas olla, aga noh, selline ekstreemne linn nagu New York kahtlemata surub sind ühele või teisele poole ja sa pead ise küllaltki tugev olema, et valida. Aga kui Ameerikat tervikuna vaadata, kuidas inimesed püüavad end taastoota, ma arvan, et üheks näiteks on kasvõi see, et ameeriklased on täiesti taandunult tarbijalik rahvas, kes paljud leiavad, et üheks võimaluseks, kuidas pingeid maandada, näiteks käia, poes osta, osta, osta, täiesti mõttetult tarbida, teised leiavad, et võimalus on süüa ka seda on Ameerika ühiskonnas näha, et mõõtmeldamatult palju püütakse oma vaimseid pingeid lihtsalt teleri ees õhkides maandada. Nii et noh, see on suur maa, ekstreemsusi on palju, aga samal ajal ütleme tervikuna siiski kuidagi on see ühiskond suutnud. Ja ta ikkagi vaimselt terveks vaatamata kõigile nendele pingetele, kõigile nendele kaasaja ühiskonna pingetele, mis siin kohati kirkamalt kajastuvad kui Euroopa riikides, kus inimeste elukeskkond on ehk pisut rahulikum, kui on olemas tavapärane turvasüsteem, oma vanemad, kodu, sõprusringkond, mis nooruses tekkinud ja mis kahtlemata aitab vaimset tervist hoida. Aitäh sulle, Neeme ja laseme siin nüüd puhkama, sest teil on ju öö saabumas. Ja järgmine päev nõuab jälle tegusid ja enesetõestamist, kõike hääd sulle.