Tere kõigile tujukas, igasugust ilma pakkunud. Aprill hakkab kohe läbi saama, aga kindel on see, et ilma volbriööd mingi maikuuga tulla ei saa. Ja no sellisel erilisel ööl 100. taevast või koerakutsikaid, tudengid ja muu aktiivne rahvas on kindlasti väljas ja pidutseb sõltumata sellest, kui palju nad sellest tööstusest jäävad või mitte. Ja lõppude lõpuks, kui palju me kõik ses töös teame või mitte. Käes on siin nüüd hea Marju Kõivupuu, et valgustustööga pihta hakata ja mina olen Haldi Normet-Saarna Marju, enne kui jõuame volbriöö ajalooja erinevate kommete rituaalideni ning samas miks mitte ka aprilli viimase öö teistegi tõlgendusteni ole hea, meenutab iseendaga kõige meeldejäävamad volbriööd üldse. Oi, see oli millalgi 1990.-te algupoolel tatart. Kui taasiseseisvunud Eestis taastati korporatsioone konide koos nendega omaaegseid üliõpilastraditsioonid, mis tõid kaasa siis aprilli viimasel õhtul ka tudengid tänavatele, Tartus vähemalt. Ja siis Te organiseerunud üliõpilased kogunesid salkadesse sõpruskondadesse kuskile oma ja nõnda siis toonasel Tartu juba Raatuse tänavaks tagasi nimetatud, aga nõukogude aegse esimese mai tagahoovis tegin koos oma üliõpilastega volbrilõket, laulsime seal kõik võimalik laule, püüdsime lõkkel võib-olla vist isegi natuke midagi liha sussutada. Igastahes olime hommikuni väljas ja, ja oli väga tore vaadata, kuidas kevadhommik läheb valgeks. Nii et ma arvan, et võib-olla selline volbriöö omaaegsetest too aegadest on kuidagi niimoodi noorus mälestusena väga hinges ja, ja pilt hakkab kohe silma ees jooksma. Aga kui nüüd lapsepõlve tagasi minna, siis öö vastu esimest maid maakohtades kippus olema ikka niimoodi, et kas siis jüripäeval või, või vastu esimest maid, nõndanimetatud töörahva püha, põletati tavaliselt, et kevadprahti tehti kütist ja üks teine väga tähtis tegevus oli maameestel ka veel Eeesseli siis kuivkäimla tühjendamine ja kuna see oli selline töö, siis millegipärast arvati, et seda kõige paslikum ja just nimelt vastu esimest maid. Miks ja kuidas see niimoodi välja kujunenud oli, seda ma ei oska öelda, aga nii see oli aegade algusest peale väga võimas ja väga vajalik rituaal ja, ja sinna juurde kuulus pärast seda saunas käimine paremate toitude söömine, nii et täiesti töörahvapüha tähistamine. Missi volbripäeva niisugune teine tähendus on. Aga tuleme nüüd siis selle volbriöö enda juurde ja kuidas on selline asi nagu volbriöö üldse tekkinud? Tegemist on siis muistse vanade germaanlaste ja põhjaeurooplaste külvipühaga ja see on selline vanapõhjarahvaste agraarkalendri algusaeg, kui taas pikk talv oli möödunud kevad oli tulemas ja sai alustada maaharimisega, mistõttu ka on sellel päeval tehtud tuld tuli, mis puhastab kõigest pahast talve jooksul maasse kogunenud kõige selle halva ja mütoloogilise pahad väed ja ajab välja. Aga kui sa nüüd küsid, miks ta just volbripäev on, siis me peaksime minema katoliikliku kultuuri ja siis on saanud nimetuse katoliikliku kaitsepühak aptis Valburga järgi, kellel on väga palju rööpnimesid, kas ta on siis valt purgis või koguni vald, burg, et kõiki neid siin praegu ette lugema ei hakka, ka ta siis oli kunagi olnud inglise misjonär Saksamaal ja ta pärast surma kuulutati katoliku kirikus ja õigeusu kirikus pühakuks, et võiks öelda ka Walpurgi öö, aga ühel hetkel tekkis eestikeelne vaste volbriöö ja just nimelt ja paratamatult on ikka niimoodi võõrapärased nimed muganduvad meile suupärasemaks ja samuti ka erinevaid kirjakujusid hääldatakse erinevalt välja, et me tunneme tõepoolest seda rahvakalendri tähtpäeva kui volbripäeva ja tavaliselt ongi rahvakalendri tähtpäevade puhul pisuke segadus, et kas me räägime siis päevast või ööst. Ja nii on siis ka seda volbriööd tähistatud aprilli viimasel päeval õhtul on tehtud lõke ja volbripäev on siis meie praeguse ajaarvamise järgi esimene mai, kus seda päeva siis on tähistatud, et nii-öelda rahvakalendri või traditsiooniliste pühade juurde kuulub alati lahutamatult ka nii-öelda pühade laupäev, kus siis nii pühadega alustatakse ja see kestab järgmise päevani välja. Ja iidne germaani kevadpüha oli ta juba ammu enne seda, kui ta sai endale Valburgi nime, eks ole, absoluutselt, sellepärast et ka Eesti rahvakalendri tähtpäevade pettused on mugandunud erinevate katoliku pühakute järgi, aga nad on säilitanud endas need vanad eelkristlikud, agraarkalendri-ga seotud tavad ja kombed ja kui näiteks nii-öelda praegu säilitama orienteeruvalt Saksamaal ja Kesk-Euroopas on see olnud pigem külvipüha, kui on võimalus hakata Ta põldu harima, siis näiteks kui me läheme põhja poole naabrite soomlaste juurde, siis seal on pulbripäevaga seotud eelkõige just see karja välja laskmine. Et kui me liigume nii-öelda põhjapoolis, kevad tuleb lihtsalt hiljem ja vastavalt sellele on siis ka need põllumajandusega seotud kombed ja tavad kohandunud. Ja kui veel kord tagasi minna vanade germaanlaste juurde, sest lõpuks sealse volbrinimetus tuli Siis nende uskumuste kohaselt juhtus nii, et esimese mai öösel lendasid ka nõiad luudade seljas ja nõndamoodi on siis seda hakatudki seostama ka nõidadega. Jah, sellepärast, et selle päeva ümber on kujunenud arusaam, et on nagu võitlus sellise üleloomuliku halvaga, et see on seotud nõidusega, seon nõidade kogunemise aeg ja väga niisugustel pöördeliste rahvakalendri tähtpäevadel ongi nagu sisse kirjutatud, kas rohkem või vähem varjatud tult selle võitlus niisuguse kurja ja hea vahel, noh, vaatame kas või meie jaanipäeva kombetki, kui me teeme jaanilõke, et või, või näiteks uue aasta saabumine, kus me paugutame ja, ja teemegi ära selleks, et pahasid jõudusid eemale hoida, nii on ka volbripäeva komme hulka kuulunud käratsemine, karnevalid, piitsa plaksud, tule tegemine, maskeerimine ennast ja kõik selleks, et siis pahasid jõudusid eemal hoida. Et tõepoolest, kui hakatakse külmuma vilja, et maa oleks puhas ja see kõik, mis meid ümbritsema nii-öelda ka rituaalselt puhastatud Aga juuliuna ava la. Ta. Tar rõdu. Tallinna meeleid ta oma. Ja nüüd siis nõidade meelispaiga blogsbergi mäe juurde, mis Saksamaal ka reaalselt olemas on. No selle mäega on seotud väga palju legende ja pärimusi ja võib-olla sellepärast, et me kõik oleme kas koolis õppinud Fausti või oleme teda hiljem üle lugenud või on siis loetud ka väikese nõiaraamatud, siis on ka kultuurimällu kinnistunud selline teadmine, et 30. aprilli öösel vastu esimest maid kogunesid sinna nõiad ja pidasid oma pidu, aga reaalselt on see koht geograafiliselt kaardilt täiesti leitav. Või siis ka blogsberg on Hartsi mäestiku teadaolevalt üks kõrgemaid mägesid. Ja võib-olla kuulab Hotel, kes on faktihimulised, on huvid teada sedagi, et mäe peale ehitati 1935. aastal maailma esimene televisioonimast ja paraku läks teise maailmasõja sündmuste käigus selle televisioonimastiga natukene kehvasti, seal mäe otsas oli ka ilma ja mille teadaolevalt 45. aastal siis Ameerika lennuvägi purustas ja seal oli ka hotell, mis siis kannatanud. Aga see teletorn jäi terveks, aga sellel teletornil siiski kaua kesta ei olnud, et 1947 ikkagi Ameerika väed hävitasid ja siis ka sellest piirkonnast lahkuti, aga 1973 76 Nõukogude väed ehitasid sinna uue televisioonimasti ja 57.-st aastast oli ta siis sulata tala. Seda siis väidetavalt on nõukogude armee ja Stassi kasutanud spionaaži, et ta on igas mõttes olnud niisugune tähelepanu väärne mägi, kui me teame Berliini müüri, siis ka selle ümber. Mäe tippu oli siis ehitatud väga kõrge kivimüür. See oli mingi kolm pool ligi neli meetrit kõrge ja nüüdseks on siis taas vaba ja sellest on saanud väga populaarne turistide kogunemiskoht. Kuhu siis inimesed tulevad seda valkurgi ööd tähistama? Ta on turismiobjekt. Ta on puhkuse veetmise koht ja ta on vaieldamatult igas mõttes väga põnev turismimagnet, nii et kui kellelgi on aega ja võimalust kindlasti tasuks ära käia. Aga ei tea, miks sellest nõidade meeliskoht sai, kuhu nad kogunesid. Tööl, kes seda oskab öelda kõrgemad kohad maastikul või maastikus, kuidas keegi ütleb, on alati olnud rituaalselt väga tähtsad ja tähenduslikud ja kui me vaatame näiteks nõidadega seotud pärimust, nad on ikka ka kogunenud kuskile kõrgemale kohale ja tuletegemisega on niimoodi, et rituaalsed tullid on püütud alati teha kuskile kõrgematele kohtadele ja kui võimalik, ei ole seda teha kõrgele kohale, siis aetakse see tuli tõrvapütti või mingi muu vahendiga ratta abil kõrgustesse, et see tulekuma paistaks kaugele, sest kuhu ulatub tulekuma, sinna ulatub ka tuletegijate maagiline vägi ja puhastav jõud. Ja küllap sellepärast eelistasid ka nõiad kõrgemaid kohti, et ka nende tuli paistaks väga kaugele ja see jõud, mis sellest tulest kumab ja need sõnad ulatuvad võimalikult kaugele. Ja on siis usutud pärimuses, et just nõidade sõiduvahend on olnud kas luud või sokk. Miks puud ja miks just nimelt nõiamoorid, naised sõidavad luua seljas on arvatud, et see on siis naisterahva tarvilik töövahend, tööriist ja seda saab kasutada üsna mitmeks otstarbeks ja Estan võimendunud ju ka see kujutelm läbi kirjandusklassika. Jah, sinu ees laual on juba eelpool mainitud. Faust ja mitte asjata. Ja teie lahkel loal ma võib-olla loeksin sealt mõned read, et kuidas siiski Oksbergi mäele sõideti. Meid kannab vigel, kannab vokk, meid kannab luud, meid kannabsok, kel täna pole hoogu, sees on igavesti kadunud mees, massi Paan järel ei saa ja järjest kasvab vahemaa on kodus olla tusk ja piin ja teistest maha jään ka. Siin saab täna salvist julgust, nõid kui küla on, siis sõita võid, kes mullis nartsust, purjed peal ei lenda, nüüd ei lenda eal. Kui meie käes on kõrged mäed, all sagi kude, kirjud väed, sest volbriööl ju kogu maal on nõiaaja pidusaal. Nii et võtke julgesti Faust ette ja saate siis põhjaliku kirjelduse, kuidas arvatavasti seal pidutseti ja mis toimetusi seal tegelikult tehti ja küllap need kujutelmad on siis teinud sellise ring käigu, et rahvasuust kirjandusse, kirjandusest omakorda rahvasoo tagasi. Veel üks maailm, yks. Täna räägime volbrikommetest, rituaalidest ja uskumustest. Stuudios on folklorist Marju Kõivupuu. Sümboolselt võivad ju oma blogsbergi mäed igal pool olla Eestimaal ka. Ja seda kindlasti tinglikult võime, noh, ma ei tea, aga tartus kogunevad üliõpilased toomemäele ka kõrgem koht, eks ole, et ka väga tooniandev seltskond linnas ja domineeriv seltskond, tudengid võtavad võimu üheks ööks linnas enda kätte. Ja nende rituaalid ja kombed kahtlemata äratavad tähelepanu ja võib-olla lähiajal tundubki, et, et Tartu on see õige volbriööpidamise koht ja olen ka täheldanud seda. Noorem rahvas püüab selleks ajaks Tartusse sättida, et kui nad ise ei ole seotud üliõpilasorganisatsioonidega, et siis vähemalt kõigesse sellest, mis seal toimub, kuigivõrd, kas siis vaatlejana või osalejana nii-öelda osa saada ja tunda siis rõõmu selle üle, et pikk talv hakkab läbi saama. Kevad hakkab tulema, sest näiteks Anton Thor Helle on kirjutanud, et siinkandis on seda ka nii-öelda tinglikult peetud kui esimest May, kui nii-öelda esimest suve püha noh, tinglikult võib-olla mitte meie mõistes südasuvi, mil saab lausa minna kuskile randa päevitama, päikest võtma, aga kindlasti on see tähtpäev, mil siis heidetakse nii-öelda kujundlikult talverüü seljast ja minnakse vastu suveootusele. Marju aga kuidas volbri ehk nõidade eest üleüldse tudengite pidu kui selline sai? Jah, selleks peaks siis tagasi minema korporatsioonides ja üliõpilasühenduste algusaegadesse, sest Eesti korporatsioonide tudengitavad on suuresti ju ka kopeeritud ja mugandatud vastavalt siis nii-öelda germaani või saksa eeskujudele, nagu siin varemalt sai mainitud, et germaani rahvastel on olnud just väga oluline see volbripäeva tähistamise tule nägemine ja ehk siis ka rahvakombed võetakse organisatsiooni kommetes üle ja nad arenevad siis omasoodu edasi. Samas, kui vaadata niisugust klassikalist akadeemilist kalendrit, siis tavaliselt just mai oli niisugune akadeemilise õppe nii-öelda otsade kokkuvõtmise aeg, algas väga pingeline eksamisessioon ja see periood sobis suurepäraseks nii-öelda auru väljalaskmiseks koos pidutseda koos tunda rõõmu tudengiks olemisest ja pärast seda siis hakata pingsalt tegema eksameid. Noh, tänapäeva üliõpilaskalender on tunduvalt liikuvam ja väga rangeid reegleid ja niimoodi täpselt paika pandud ei ole, aga traditsioon ise elab edasi ja on, nagu ma siin mainisin, juba väga ja väga populaarne, see on aeg, mil korporatsioonid avavad uksed, käiakse üksteisel külas, antakse erinevaid etendusi ja tõepoolest, Tartus on sellel päeval huvitav olla. No üks riik Näitus, mis on kindel nagu raudnael, on see, et volbriööl pestakse lugupeetud embrioloog, vääri pead šampusega nomiss, riitusse, selline sisu. No vot jah, eks ole, tegemist on siis mehega, kes kroonis mõnda aega meie kahekroonist, kuigi tegemist on olnud maailmakuulsa teadlasega, kes avastas siis inimese munarakku ja tegi selgeks, kuidas imetajad tegelikult paljunevad. Teda on peetud jah, väga auväärseks meheks ja EÜS-i üliõpilastel on see kombeks, et nad ta siis puhastavad kenasti ära. Üldse tähtsate meestekujude korras hoidmine, alates olnud üks üliõpilaskultuurist ja talle pannakse siis kaelaga sinimustvalge värviga lips, vähemalt mina olen seda näinud ja kõik just sellel ööl just nimelt see rongkäik liigub siis Pääri kuju juurde, kus avatakse šampuseid ja kus siis usinalt harjaga teda küüri takse ja saata teinekord pähe tekli ja lipsu. Ja miks üks või selline traditsioon väga oluline on? Ei oskagi öelda, kust. Aga samas oli tähelepanu väärne see, et kui vääri järeltulijat käise külastas Tartut, siis ta tegi selle rituaaliga läbi, pesi oma vaarisa peanõuetekohaselt šampusega puhtaks, kuigi tegemist ei olnud volbriööga. Ja ta oli siis kurtnud, et skulptorid, arhitektid on kuju juures jätnud ühe olulisema ise tegemata, seal peaks olema trepp, et oleks mugavam sinna üles ronida. Nii et selline akadeemiline rituaal on, see on omalaadne viis avaldada austust teadlastele ja miks ka mitte. No volbripäeval on ka teisi tõlgendusi aegade jooksul olnud. Samale kuupäevale volbripäevale siis ehk teisisõnu katoliku kaitsepühaku Valburga pühaks kuulutamise päevale langeb siis ka apostel Filippus mälestuspäev see nõndanimetatud Vilpuse päev nagu murdeti teda nimetatud, ta ei ole ehk väga meie rahvakalendris kodunenud ja ta on nii vähetuntud, tähtpäevade hulka arvatud, kuigi Anton Thor Helle on teda siis märkinud ja täheldanud, et siinsel maarahval on kombeks sellel päeval alustada hernekülvi. Noh, näiteks kui me loeme veel Wiedemanni ülestähendusi esimese mai tähistamise kohta eestlaste rahvakalendris, siis on muidugi mainitud ka seda, et see on nagu kõikide tarkade või nõidade päev, aga tark võiks antud kontekstis mõista ka siis, kui inimest, kes tunneb ka hästi üleloomuliku maailma, tunneb sõnamaagiat, teab mitmesuguseid rituaale, aga siis on just märgitud jah, et, et see on selline aeg, kus on alustatud just eelkõige hernekülviga. Noh, nagu ikka sellistel traditsioonidel, ega me ei saa nüüd öelda, et kogu Eestis kõik talurahvas just nimelt selle päeva hommikul läks nagu üks mees põllule külvas herneid, eks ikka vaadati ilma ja sellised rahvakalendri tähtpäevad on pigem orientiiri kuivõrd nii-öelda väga rangelt ja täpselt normeeritud korraldused samuti jüripäeval ka sarnane on see, et esimese mai paiku arvati, et on üsna mõistlik kari välja lasta, et ka Germaanlastel on ta olnud väga populaarne tähtpäev, mis on märkinud seda, et karja saab siis lasta välja värsket heina sööma, kui poeetiliselt väljenduda ja eks ta on olnud selline kevade tulekut tähistav päev, kus loodus on juba natukene edasi arenenud, kui on olnud soodsad ilmaolud ja saab alustada ikka sellesama tegevusalaga, mis on leiva lauale toonud ja kehaga andnud, see on siis põllupidamine ja karjakasvatus ja on siis uskumustesse kuidagi sisse sööbinud varasemates sajanditel, et maitulekuga siis saabub nagu võit kõige selle halva kurja pimeduse üle, loodus puhkeb õitsele, on väga ilus ja mul on üks mai alguse sünnipäevalaps, kes väiksest peast teadis, et tema sünnipäev on siis, kui hakkavad võililled õitsema, ikka need päris võililled, mitte paiselehed. Et see kevadeootus ja looduse märkide tähelepanemine on selle päeva juurde kindlasti kuulunud, no lisaks siis ka ohjeldamatu lõbutsemine, kui pikk talveperiood on selja taha saanud? Aga Marju, sul on kaasas eesti rahvakalendriraamat ja sul on sellega muidugi kindlad plaanid. Mitte niisama ainult ei kaunista meie lauda, siin. Ega küll jah, vaatasin Mall Hiiemäe koostatud Eesti rahvakalendri kolmandat köidet, kus siis räägitakse ka natukene volbripäevast ja leidsin selliseid huvitavaid vanu rahvakombeid, mida praegu internetist ei leia. Vaatasin, võrdlesin, et kas näiteks rahvakalendri andmebaasi spelta, mis on väga populaarne, kas neid on üles tähendatud ja kuna seal ei olnud, arvasin, et võiks siia sobiks neid ka raadiokuulajaga jagada, sest tegelikult maitule tegemine. On olnud ka noorte kokkusaamise koht iganes kokkusaamisi talu ühiskonnas ja külaühiskonnas ju väga palju ei olnud ja see aeg, kui sai taas tulla kokku pilli mängida, omavahel tutvust sobitada, sest öeldud on need kevadel otsib purugi teist puru. Ja siin põnevaid põnevaid, selliseid kombeid on täheldatud. Kose kihelkonnast on siin üks tore näide, kuidas ilus olla. Mai õhta noored tüdrukud, kista kangesti nõust ilusad olla võtja korjan metsa alt maikellukesi õisi. Pärast, kui maituli olid juba ära põlenud, siis sussitanud nende peal õisa, nõnda et mahl olnud välja tulemas seda mahla tuld kolm korda järjekut iga laupäeva õhta näo peale panna seedinud, näonaha ilusaks ja nooreks, pidanud aga noore kuu ajal minaarima muidu kui vana kuu ajal siis näonaha sull Einaal kangistivistrikka täis. See oli nüüd kohalikus keelemurdes, et võib-olla ta vajaks isegi sellist kirjakeelset seletust, et kui on maikellukesed õitsenud, siis noored tüdrukud, kes on tahtnud väga ilusad olla, on siis maikellukesi selle Maidule süte peal natukene niimoodi, kas siis grillinud kuivatanud natukene, et see mahlon sealt välja tulnud ja seda mahlansist määritud näo peale kolm järjestikust laupäeva õhtut, et see teinud siis näonaha ilusaks, eriti kui juhtunut taevas, noorkuu olemad, vana kuuga ei tohi teha, siis tulevad näo peale vistrikud. Et niisugused kevadeootusega tud kombed on ju päris toredad ja mitmesuguseid ütlemisi, rahvakalendrist on ka seotud, on öeldud paljudel sellised tähtpäevadel, mis on seotud ka nõidadega tegevusega või arvatakse, et nõiad liikvel on, seal on öeldud, et kui volbripäeval või öösel sajab kas sellist märga lörtsi, lund, mida siinmail ette tuleb, et ka siis on arvatud, et nõiad vihkavad, et tavaliselt on seostatud seda sellega, kui on päike taevas ja samal ajal ja vihma, et see on selline aeg, kus nõiad lihtlevad või vaeslapsed saavad sauna. Aga iga suurt teid tõepoolest sellel päeval ei tehtud, et ei küntud. Siis arvati, et selliste vilja ei tohi külvata, millel on lehed, et sisse jäävad ussid, need lehed ära, küll aga siis mai alguses on püütud kartuleid juba maha panna, kuigi vanarahva tarkuse järgi olla kõige parem. Tuli mahapaneku aeg ikka siis, kui toomingas õitseb, aga ma usun, et väga paljud on tähele pannud, et see kevade tulemine on mõnikord kord kiirem, kord aeglasem ja küllap tuleb vaadata sedagi, kust üks või teine teade on üles kirjutatud, sest Põhja-Eestisse kipub see kevaditi tubli paar nädalat hiljem kohale jõudma. Kui Lõuna-Eestisse. Kui mõtleme nüüd eeloleva volbriöö peale, siis sul endal ka mingeid pisikesi plaane sellega seoses? No näiteks, kas luud on läikima hõõrutud? Loodan ikka läikima hõõrutud, sellepärast et ühel korralikul inimesel peab luud olema, aga kui nüüd jälle neid vanu kombeid meenub, dada siis germaani rahvastelt tuttav komme kaunistada oma kodumaja korteri tuba roheliste okstega, minule küll üsna omane ja sellestki on usutud, et kui rohelisi oksi tuua tuppa või kujur värske rohelisega tuba kaunistada tsi hoiab kõik kurja ja halva eemale, nii et seda ma teen kindlasti. No kas ma nüüd Lõuna-Eestisse jõuan, mõne kõrgema mäe otsa tulid tegema? See sõltub väga paljudest teguritest ja lubadusi ma välja ei anna, aga selline maitule tegemine ja koos olemine kevadel on kuidagi nagu sees küll, nagu öeldud, luud läikima ja lõunasse. Sa ei ole kunagi mõelnud, tulles tagasi selle nii ühtaegu metoloogilise kui realistliku blogsbergi mäe juurde Saksamaal, et mingi volbri äkki. Mulle ei ole seal olla mulle tegelikult selliseid päris massiüritused ei meeldi, et, et see on see, kuhu kõik lähevad ja kohustuslikus korras väga palju inimesi ja kõik tahavad sellest osa saada, et tegelikult on seal just niisugused kodused kodused pidustused ja kui taeva alla vaadata, siis võib-olla teinekord isegi näeb, kuidas nemad lendavad ja on igal juhul olgu kuidas on, ahju kütta ma ei soovita, sellepärast et need, kes volbripäeva laupäeval või volbri päeval ahju kütavad, et nende majapidamist võivat suvel pikne tabada, et see on ka üles kirjutatud, et ühesõnaga tuld tuleb teha väljaspool kusagil õues, mitte maja sees, et tulge välja tervitagem kevadet ja lennake kohale kuskile, kus on ikkagi loodus, kus me tajume seda looduse ringkäik. Ja kohale võib siis lennata, kes millega, kellel on luud? Luua aga kellel on luu, tänapäeva nõiad, väidetavalt isegi tolmuimejate ka lendavad ja, ja kõikvõimalike muude selliste peenemat sorti aparaatidega. Aga jah, see luud kuulub ikkagi ühe korraliku naisterahva juurde. Selline oli tänane saade volbrikommetest, rituaalidest ja uskumustest. Stuudios olid folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissöör oli maris, tõmba. Nädala pärast kohtume teoloogiadoktor Ringo Ringveega kuulmiseni.