Tere taas teatrisõbrad. Juhus on tahtnud nii, et tänases seitsmeteistkümnendasse teatrisaatesse on sattunud näitlejad, kes oskavad väga hästi ka laulda. Rainer Sarneti sürrealistlik lavastus Von Krahli Teatris Federico Garcia Lorca lillede keel on rohkem vormiga hullav ja vähem tegelaste tundeelu kooriv lavastus ehkki tulemus on efektne ja peaosalise Maribogineni pisarad on laval ehtsad. Aga juba Ostrovski on pidanud õigemaks sellist elamisviisi, et hiljem poleks piinavalt kahjuks sihitult elatud aastate pärast. Krahli lilled alustavadki ja Meelis Kompus soovib nauditavat kuulamist. Minu teada. Ta ta. Läinud esmaspäeval algas Tallinnas Draamateatris mängitud Endla külalisetendus imetegija veidi teistmoodi kui tavaliselt. Lavale astus teatrijuht Ain Roost, kes ulatas Eesti pimekurtide tugiliidu juhile Heidi kuule sümboolse kivi, mille sees oli 1000 eurot. See raha on kogutud meenete pealt, mida müüdud imetegija etenduste käigus. Raha läheb vaegnägijate laste heaks, sest enda lavastus räägibki maailmakuulsa ühiskonnategelase pimekurdi Helen Kelleri kujunemisloo. Ei võib öelda, et imetegijad vaatas Tallinnas esmaspäeval nii tänulik publik, keda harva selliselt üheskoos teatrisse samale etendusele sattuda võid. Heili rannik, te olete Eesti pimekurtide tugiliidu esinaine, vaatasite ka täna õhtust etendust, mis just äsja lõppes. See on tõesti väga palju, oli kõrvaklappidega inimesi täna saalis, et kui palju on seda, kui me räägime nüüd teatrist neid etendusi, millest kahjuks jäävad ilma nägemispuudega inimesed selle tõttu, et puudub see tõlge. See ei tähenda, et kui siiamaani ei ole seda kirjeldustõlget pakutud, et pimedad ei ole teatris käinud, nad on, aga nad on käinud oma entusiastlikke pereliikmete ja sõpradega, sosistab ilmselt imest. Aga muidugi väga hea, kui seda tehakse professionaalselt ja, ja niimoodi organiseeriti organiseeritult, jahe ja niimoodi, et nad tõesti sellest saavad maksimumi sellest lavastusest. Teine vaatus samal päeval. Kellerite aiamaja on näha, et seda maja ei kasutata, sest mööbel on kõik kinni kaetud. Saabub Aini Sullivan. Te peate veenma, miks. Ei? Ole. Hänni õpetab keedile selgeks. A tähe häniaga koristama suvilat. Kui ma teile ei ütle, pakutagi. Kapten kee lahkuvad. See on kindlasti esimene kord, kui te olite imetegijat vaatamas. Ei tõepoolest ei olnud esimene kord ja esimene kord käisin ikka lausa esietendust vaatamas aga see on väga emotsionaalne, nii et ta alati liigutab ja ning kui lapsevanemate paneb mõtlema, et see nagu õppematerjal lapsevanemale Ja selleks ei pea olema ju laps pime, kurt, nagu te siin ütlesite enne etenduse algust, teie laps on sellises olukorras õppematerjal ka kõigile lapsevanematele tegelikult, kuidas läheneda oma väiksele? Just nimelt teine laps on mul jälle selles mõttes terve aga see ei tähenda, et mul temaga lihtsam on, et mis on lubatud, mis ei ole lubatud, kuidas üksteisest aru saada, kuidas püüda selgeks teha, mis asi see maailm on ja kes need inimesed seal sees on? See on väga niisugune sügav filosoofiline, väga lai teema. Kas te tundsite ka vahepeal iseennast ära lava peal selles änni rollis, kes kellerit õpetab ja vahepeal kaotab lootuse tahab käega lüüa ja siis mõtleb, et nui neljaks. Jah, ma tundsin ennast seal mitmes rollis ära küll selle ärni keelsele õpetaja rollis ja samas ka selle ema rollis, et olgu see lapsis parasjagu väike, ilmetu või kurb või solvunud või mis iganes, et ikka mõtlete südamest, et tahad talle kõige paremat. Aga peab oskama ennast kõrvalt vaadata ja mõelda sellele, et mis see lõppeesmärk on. Aga see läheb jälle liiga filosoofilist, läksid see on ka nagu enda seisukohalt päris raske küsimus, teinekord. Tähendab, seal oli, millal temal tekkis arusaam, mis need märgid kõik tähendavad, siin on ilusti selle veega välja mängitud, et oli suur skandaal perekonnas. Helen viskas vee laiali, söögi ajal mindi kaevu juurde. Kas nüüd ei saa aru, et sa pead ise selle kannu jälle vett täis pumpama ja siis tekkis tal see arusaamine, et vot see on vesi ja see märk tähendab. Et minu oma peres võib olla, jällegi oli see ümber rõdult ehk et laps oli alles pisikene, siis noh, imiku puhul ikkagi püüad mõistatada, mis seal, mis tema tahab öelda. Meie peres käis pigem niimoodi, et ma püüan aru saada, mis laps mulle tahab öelda, et mulle nagu tundus, et ta minust sai aru. Aga seda hetke ma mäletan küll täiesti ehedalt siiamaani, kui oli see hetk, kui laps esimest korda proovida kuuldeaparaate ja väga elav poiss, kaheaastane, kes ei püsinud pudeliski paigal, nagu öeldakse, siis ta lihtsalt istus kolm minutit vait ja kuulas. Et see oli natukene selle hetke sarnane, mis, mis ma täna laval nägin. Et selliseid kuldvõtmeke see hetk, et vaat siis uks on avatud just nimelt. Enne etenduse algust Endla teatri poolt direktor Ain Roost andis üle 1000 raha, nagu ta ütles, seal on 1000 eurot sees. Mida sa annab Eesti pimekurtide tugiliidule, et Endla teater nüüd sellise suure kingituse teine on teinud helkureid, on nad müünud terve selle hooaja jooksul enne etendust. Etenduste vahe. Helkurite müük on imetabane ettevõtmine ja see raha on tõepoolest tegelikult päris suur summa ja päris raske tassida, nagu ma sain proovida. Aga olulisem, kui see rahasumma on minu meelest mõtlemine meie juurde tuldi ja meie käest küsiti, kas on meil inimesi, keda saaks aidata ja kuidas saaks neid aidata. Sellest piss kasvas välja see mõte, et toetada nägemispuudega laste ja noorte muusika lepinguid. Sest see on tõesti üks valdkond, kus väga palju praegu tehakse ära entusiasmist, kuidas lapsed õpivad kuulmise järgi mälu järgi neil ei ole noodikirja, millele toetuda, sest ei ole Eestis üksikud. Võib-olla on aga olemas noote punktkirjas, näiteks näitleja algust saab tehtud ja väikesed sammud on juba tehtud, et see käivituks. See projekt ja loodame, et sellest tuleb üks suur ja ilus asi. Suur aitäh, Heidi rannik ilusaid teatrielamusi siis ka edaspidi ainult eile, vaid ka kõikidele nendele inimestele, keda te esindate. Soomlane. Meesnäitleja puhul on eriline rõõm, et see preemia antakse üle tema koduteatrilaval, kus ta on kasvanud, tõeliseks meistriks ja okei, täna premeeritud näitlejatöö eest, aga arvestades seda, et ta õpib edasi Peterburi teatriakadeemias lavastamist võib-olla aastate pärast me pärjame teda lavastaja preemiaga ja on loota, et nii nagu mingi põlvkonna jaoks võrdusnukuteater Ferdinand lõike nimega ja mitmete põlvkondade jaoks Hendrik Toomperenimega nii võrdub kunagi nukuteater, tema nimega laureaat 2012. Taavi Tõnisson. Tere, Taavi, tere. Me kuulasime ka väikest lõiku sellest 27. märtsi õhtust, kui Anu lamp lavalt sinu nime välja kuulutas. Telepildis oli väga tore tegelikult jälgida seda, kuidas hele kõrve kuulas tema kohta käivate iseloomustust. Kui veel nime ei olnud öeldud ja, ja siis oli ka kaadrist sinu nägu seal. Kas sa tegelikult teadsid, et sul tuleb lavale minna? Muidugi ma teadsin ja ma arvan, et see on ka ainuvõimalik, sest et kui ma ei oleks teadnud, siis minu närvisüsteem ilmselt ei oleks lubanud. Mõtlesin lavale minna üldse. Noh, see oli heas mõttes väga suur näpukas. Värisen nagu haavaleht. Aitäh no kuidagi tundub, et Eestis on nii palju häid näitlejaid ja minu vanasid ka minust nooremaid ja pisut vanemaid, kes selle suure tunnustuse on tegelikult ära teeninud. Ja täpselt see ongi see mõte, et kas tõesti mina ja mille eest ja et kas. Äkki keegi teine ja äkki on mingi viga, äkki keegi tegi kuskil kogemata, ma ei tea, pakkus minu nime välja, äkki nad mõtlesid tegelikult kedagi muud ja noh, kõik need mõtted käisid mul peast läbi küll, jah. Sa oled teatris kaheksas. Nii et Ants Lauteri preemia ongi ju määratud neile, kes on teatris olnud kuni 10 aastat ja silmapaistvaid loomingulisi saavutusi oleks ette näidata. Et ma olen teatris, jah, nukuteatris kaheksa aastat, nüüd peaaegu täis, tegelikult teatris juba üheksandat. Ja tõepoolest jah, midagi justkui on tehtud, aga ma ikka tunnen ennast nagu kutsikas. Vaatan peeglisse, saad aru, et enam ei ole väga noor, aga aga siis sisemuses on selline kutsika tunne, et väga palju on veel õppida. No kui oled sa siis Ferdinand, väike mantlipärija? Kes seda teab? Ei tea, ma ei julge niimoodi mõelda. Ei tohigi vist niimoodi mõelda? Tähtis on teha seda, mis antud hetkel oluline on ja eks teised siis panevad neid tiitleid kunagi võib-olla. Mis sulle Taavi antud hetkel on oluline? No järjest rohkem ma saan aru, et oluline on teha asju, mis sulle lähvad korda. Ja ütleme, et see esimene selline entusiasm, mis noorel inimesel on, kui ta teatrisse saab pärast kooli. Et see hakkab vaikselt üle minema ja ma saan aru, mis töö see tegelikult on. Kui suurt rahuldustpakkuv, aga samas kui raske. Ja enam ei ole, nii et iga asi algusest lõpuni ükskõik, mis materjali, ükskõik mis situatsioonid kõik haarab, kohe võtab ja, ja oled valmis kõigeks nagu sekundi pealt. Ütleme, et jah, kuidagi nagu läbi sellise noh, nüüd on vaja juba nagu loogikat, nüüd on vaja hakata natuke teistmoodi tööle. Et kui enam entusiasmi, vea lihtsalt kuigi entusiasmi mul loodetavasti veel jätkub. Kaaga tuleb hakata otsima teisi asju. See on see, mis on mulle hetkel oluline ja selle poole ma nagu püüan. Aga kuidas leida siis selline, ütleme, järgmine aste üles. Et kuidas edasi minna, ma ei tea, igalühel avust, oma keskust, selle impulsi saab või? Võib ka öelda niimoodi, et oluline on see, et see küsimus tekib üldse. Ja kui see küsimus on juba tekkinud, küllap siis õige tee ka varem või hiljem koitma hakkab või ja võib-olla on neid inimesi ka, kellel see küsimus üldse ei tekigi, kes lähevad läbi elu, nii et lipp on kogu aeg kõrgel, eks ju. Ja ei olegi vaja üldse muretseda, millegipärast minul tekkis ühel hetkel lihtsalt see tunne, et kõik, mis ma teen, et tikk kipub kuidagi korduma, et ma olen ühesugune. Et ma ei saa enam piisavalt tagasi, et ma ei oska ennast piisavalt enam anda. Noh, et kuidagi uudishimu hakkas ära kaduma vist ja, ja sellepärast ma siis hakkasin ka nagu rabelema või otsima seda, mis nüüd edasi saab, siis kuidas ma mis impulsid, mis, kust ma jah, et mis must saab ühesõnaga sest, et ilma selle entusiasmita ilma selle tundeta, et ma õudselt tahan, tähendab, ei saa seda tööd teha kindlasti mitte ükskõik mis tööd muidugi on raske teha nii, aga ja siis ma noh, mina leidsin selle, et ju siis on vaja hakata otsast meelde tuletama seda, mis kunagi noh, mis teatri juures korda läks, eks, et see töö on selline, et ühest küljest on ta hästi Uusiga iga päev see situatsioon on iga päev uus, teisest küljest on sellest hästi palju rutiini, sellist korduma kippuvad. Ükskõik mis rollis looma hakkad, ükskõik mis lavastust tehakse ja see protsess on teatud mõttes nagu korduv. Ja ma ei, ma ei ole nagu valmis leppima sellega, et kõik edaspidi hakkabki olema ainult ühtemoodi ühte teed pidi ja sellepärast ma nüüd sinna kooli ka tegelikult läksin. No ühest küljest on see, et midagi nagu on selge, midagi on selgeks saanud ja üht-teist on ka õpitud, aga aga teisest küljest. Ma ei taha, ole valmis. Tahan leida midagi uut, kogu aeg. No me jõuame sellest koolist rääkida, aga kas ei ole nii, et näitlejad võib-olla liiga palju ka kardavad seda või mõtlevad üle seda enesekordusasja, et tegelikult öeldakse, et kui näitleja juba natukene vanemaks saab ja keskikka, siis need stambid võib-olla ka, mida kardetakse, muutuvad ka isikupäraks jälle, et eks see ongi ju tegelikult üks suur kordamine, sama lavastust mängitakse palju kordi, on ka tegelikult see kordamise kunstis. Jaa jaa, ei, muidugi üks professionaalsuse tunnusmärke on kordamine, nagu öeldakse ja aga teisest küljest, et kordamine ei ole mitte see, et sa suudad lihtsalt korrata, sest et papagoi suudab ka korradeks ja pärdik suudab ka nuppu vajutada, kui piisavalt palju teda treenida. Aga kordamine peab olema taasloomine. Iga kord taasloomine ja võib-olla iga kord natuke uue nurga alt. Noh, iga kord tuleb üles leida see, see miski, et tekiks elu. Ja muidugi noh, üks väga oluline asi on, on see tahe. Ja kui tahe on juba olemas, siis kordamine ei ole raske, siis võib juhtuda nii, et sünnib iga päev ka midagi uut, isegi kõige lihtsamas väikelastele mõeldud nukulavastuses. Absoluutselt. Muidugi. Mina pean ütlema, et ma ei ole väga palju päris väikelastele tehtud tükkides mänginud, kahjuks hea meelega mängiksin rohkem. Aga noh, need probleemid on täpselt samad, vahet ei ole, kas sa mängid Shakespeari või mängid väikestele lastele midagi nii-öelda lihtsalt. Sa läksid kooli ja sa läksid kooli sugugi mitte Londonisse või Ameerikasse, sa valisid Venemaa, paljude arvates selline natukene hullumeelne otsus, ikkagi mõtlesin, et jah Venemaa ja siis oli miljon küsimärki. Aga minu jaoks oli see mõnes mõttes nagu loogiline asjade käik, et Venemaa, seal on palju erinevaid nüansse. Kui ma kunagi lõpetasin Viljandi kultuuriakadeemia, siis me käisime viimasel kursusel Peterburi avastamas, käisime seal teatris, kus oma õpetaja Kalju Komissaroviga ja siis meil oli palju juttu sellest omavahel, et noh, et mis siis saab, kui kooli lõpetad, ära ja tööle ei saa, sest et meie jaoks oli see väga aktuaalne tookord. Ma arvasin juba siis, et ühe võimalusena, et ma tahaks edasi õppida ja kuna me parasjagu seal olime, siis ma ütlesin muidugi suure hurraaga, et miks mitte Peterburis õppida ja kuskilt sealt jäi võib-olla natuke alla tiksuma, muidugi ma tulin tagasi Eestisse. Ma sain tööle. See idee kadus ära, kuigi kuskil nagu ma ei tea, kas sügaval südamesopis või kuskil mälusopis see mõte edasiõppimisest ikka natuke tiksus kogu aeg, aga hooaeg läks hooaja järel just ja siis tuli pere ja lapsed ja kõik nii edasi. Ja töö, mis kogu aeg, eks ole, nõuab tähelepanu ja muudele asjadele mõtlemiseks väga palju aega jäänud, aga aga siis tuli meie teatrisse Jevgeni Ibragimov, noh, tema hakkas natuke nii mulle peale käima. Et kuule, et kas sa ei arva, et oleks aeg nagu midagi veel teha, midagi veel proovida ja pani mind minu jaoks nagu uude situatsiooni, kutsus mind endale lavastaja assistendiks näidates mulle seal ühte ja teist ja kolmandat asja ja ja suunates mu tähelepanu sellele, et teatris saab tööd teha veel ühtemoodi, eks ole, saab tööd teha ka lavastajana. Ühesõnaga tema idee oli see algselt tegelikult tema ütles, et kuule, aga mine Peterburi, sest et tema on ise seal õppinud, eks ole. Koos temaga tuli meile teatrisse kolm näitlejat, sealt koolist ja esialgu mulle see idee tundus väga võõras või noh, nii et kuidas ma nüüd lähen ja vene keeles vene keelt ma sain nendega väga harjutada. Ehk siis Keenia kolme näitlejaga ja peale selle ma olen ikkagi nõukogude aja laps, ma olen lasteaiast peale õppinud vene keelt ja kuigivõrd tean ja oskan, mis ei tähenda, et ma igas situatsioonis kogu aeg hakkama saanud, ei, palju on vaja üle küsida ka, aga põhiasjadest ma saan aru ja kogu aeg tegelenud sellega ka, et keel oleks nagu parem järjest. Ühesõnaga, see oli tema idee ja pärast siis väga pikka nii mõtlemise protsessi ma kuidagi jõudsin selleni, et ma leppisin selle ideega, et jah, võib-olla tõesti võiks minna noh, pluss kõik need põhjused, mis ma enne juba ütlesin ka, et see tunne, et ma juba nagu olen natuke valmis ja ei taha valmis olla ja ja teisest küljest, et teatris on piisavalt palju oldud juba piisavalt kaua oldud, et kipub ära meelest minema. See vahel on vaja elementaarsete asjadele ka mõelda, kuidagi kõik muutub nii iseenesestmõistetavaks, kõik see protsess selline, et et sa ei anna endale täpselt enam aru, võib-olla mingitel hetkedel, et oot, mida ma siis tegelikult tahan ja mida ma siis tegelikult teenimisvõimalused veel on. Et usaldad liiga palju oma seda tunnet, intuitsiooni, eks. Need mõtted on sinu eest kunagi ära mõeldud ja õiges järjekorras on need heakorrale üle kuulata. Just see ongi see, miks ma sinna läksin ja sa õpid lavastamist. Ma õpin lavastamist ja mis tähendab seda tegelikult, et ma olen nagu üks ehtne esmakursuslane ja teen koos näitlejatega kõik asjad läbi algusest lõpuni. Nii nagu siis vanas Panso koolis Panso võitis seitsmenda lennu, panin lavastajad näitlejad kokku ja hakkas sedasama põhimõtet siis ellu rakendama. Näitlejad, lavastajad on kõik koos, täpselt nii ongi, see võtab väga palju aega, kui palju sa pead Peterburis reaalselt kohal viibima? Ma pean seal kohapeal viibima natuke vähem, kui ma tahaksin, tegelikult ma saan aru, kui raske on see kaugelt õppimine, lähedalt õppimine oleks oluliselt noh, mõnes mõttes lihtsam üksteise tüüdides mängimine ja lavastusega hotellide seast, aga minu kursus ongi kaugõppijate kursus, et meie tööprotsess näebki välja selline, et me tuleme kokku. Me töötame kuu aega hästi intensiivselt, selle kuu aja sisse mahuvad ära kõik erialaeksamit ja üldainete eksamid, mis on siis kuu aega meeletut tampi ja pärast seda läheme kõik laiali oma teatritesse, töötame teatris edasi, valmistame ette järgmiseks essiks see järgmine, siis mul kohe koidabki varsti. Kellesse kursus koosneb, su kursusekaaslased on seal, enamus nendest on minust nooremad. Nad on lõpetanud sellise ametikooli huhh vene keeles, mis mulle tuli täitsa üllatusena, et Venemaal on võimalik õppida näitlejaks pärast üheksandat klassi, ehk siis nii nagu meil kutsekoolides lihtsalt näitleja lihtsalt näitleja erialale ja enamus nendest töötab väikestes provintsides ja igatseb väga suurlinna, aga see on tegelikult väga huvitav, ma lihtsalt kotkast ütleb Jaan Tooming, et ega see näitle haridus ongi paras kutseharidus, et vaadakem tõele näkku muidugi, ja kuskilt maalt on see tõsi ja sest et noh, on teatud asjad, mida saab omandada igaüks. Teatud reeglid, teatud mitte ma ei taha nagu halvas mõttes öelda võtted, eks olevaid yldiselt elementaarne, tehniline posid ebaasiast, mis peab olema Igalühel, kes tahab olla näitleja. Et seda saab õppida, jah, kutsekoolis ka, kuigi ma pean ütlema, et mina natuke nii kehitasin õlgu. Esimene kord kui ma kuulsin, et ah soo, et kutsekoolis kaasa. Teadmisi peab ka olema. Mina ei ole kindel, et pärast üheksandat klassi ma oleksin olnud valmis minema omandama neid asju, mida ma omandasin pärast keskkooliks. Aga samas nad saavad keskhariduse paralleelselt. Ühesõnaga, nad on noored, nad töötavad esimest aastat teatris seal kahekümnendates eluaastates siis ja siis on peale minu veel üheksa lavastajaid, kes on vanemad siis 25 kolmekümneaastased ja neid on päris palju kursusel, siis meil on kokku 31, mina olen siis valge variasse välismaalane, teised on kõik Venemaalt, tähendab kaks inimest on Valgevenest, ka ülejäänud on kõik Venemaast. Kuidas sa sobid sellesse seltskonda üllatavalt hästi? Üllatavalt hästi, ma pisut pelgasin ka enne seda esimest sõitu, aga inimesed on väga toredad ja mind võeti väga hästi vastu. Ma üritasin neile kohe algusest peale selgeks teha, et ma ei taha mingit nii-öelda erikohtlemist ja et välismaalane, saage aru, on ju, ei, ma, just vastupidi, ma tahan, et oleks nendega võimalikult nagu samasugune, see, kuidas ma ütlen, see stardiplatvorm või et me oleksime nagu ühel pulgal ja, ja eks ma siis ise teen ka kõik selleks, et olla. Ja ütleme nii, et see tase sellel kursusel ongi noh, nii nagu eluski ongi väga ebaühtlane inimesed on kõik erinevad ja teadmised on erinevad ja see on väga tore, sellepärast et meil on üksteise pealt väga palju õppida. Mis on loomulik osa sellest protsessist ilmselt ja millised on tööülesanded näiteks, on olnud praegu kasvõi sellel semestril siin olete pidanud, on kaks väga olulist ütleme põhilist teemat. Üks asi on töö kujuteldavat esemetega, see on raske asi, see on väga raske asi, eriti kui tahta seda väga täpselt teha. Ja teine asi on käed naljasi või ei, mitte see, ei, mida saab teha kätega. Üldse väga teistmoodi mõtlemine, ise töötan juba kaheksa aastat nukuteatris ja meil ei ole selleni jõudnud väga omal käel nii kujundliku mõtlemise õpe tegelikult. Mida saab teha kätega, meil on terved suured tüürid kus jutustatakse lugusid ainult kätega, üks inimene on laval, tal ei ole mitte midagi peale kätte. Ühtegi sõna ei kasuta, ma saan kõigest aru, mis ta teeb. Noh, ütleme seal on väga palju ühist tavalise draamanäitlejaõppega, aga siis on selline pisikene kiiks on asja juures, eks ole, et kuidas väljendada asju, kuidas ma ütlen pisut teistmoodi või kasutades oma keha. See on selline abstraktne väljenduslaad, abstraktne mõtlemine, lavastajal. Läheb ka väga vaja. Mina vist olengi. Selline siiamaani olnud, aga ma mõtlen siis jah, mul väga maja seda abstraktset mõtlemist nii-öelda treenida. Miks siis on üks aasta, kaks aastat endale jäi viis aastat on see kokku? See on ikka nii, nagu ühes korralikus kõrgkoolis käib. Esimesed neli aastat on õppeviimane, aasta on siis diplomilavastused. Rohkem kui oli Viljandi kultuuriakadeemia neli aastat, eks ole, ja kui sa võrdled, seda õpetus seal ja, ja see, mida sa seni oled Venemaalt saanud Ja ma ütlen, et ei ole üldse kääre väga palju sellest, mida mulle seal õpetatakse, on tegelikult see, mida ma juba tean mida mulle on õpetatud siis koolis, eks on aru saada, et alused on samad. Ja tegelikult olen ma seda meelt, et me võime küll kasutada erinevaid väljendeid ja justkui rääkida erinevatest asjadest, siis teatri juures need põhiasjad on igal pool samad. Ükskõik, oled sa Venemaal, Inglismaal, Prantsusmaal või Eestis. Muidugi, väljenduslaadid on pisut erinevad, aga see põhiolemus on ikka sama. Mõtlesin, et uurimise põhiolemus on see, mis mind praegu kõige rohkem huvitab. Milleni ma tahaks kõige rohkem jõuda. Aga mis see tuum tegelikult on, sest vanemad näitlejad räägivad tihtipeale ka sellest, et nad ei saa aru, mida tähendab näiteks kehakeel, millest praegu palju räägitakse, et vanasti oli psühholoogiline teater ja, ja kui see mõte oli õiges kohas, läks ka kehakeel paika ja tekkis sinna juurde, et nüüd lähenetakse kuidagi kaarega ja teisipidi tegelikult sellele samale asjale No vot, minu meelest ongi täpselt samamoodi, võib-olla see on natuke nagu lihtsustatud mõtlemine või aga ei saa olla eraldi eksisteerivat kehakeeltki, sellist tähendab, on küll ja, ja selle jaoks on kindlasti inimesed, kes oskavad seda märgisüsteemi hästi lugeda, eks. Aga ma ei kujuta ette ühtegi näitlejat, kes kuidas ma ütlen, kes, kes looks oma rolli põhinedes ainult kehakeelele. Ei saa, see on üks element sellest tervikust ja ma usun, et need vanemad näitlejad, kes on harjunud mõtlema pisut teistmoodi, kasutavad seda kehakeelt, et võib-olla sellele lihtsalt mitte nii suurt tähelepanu osutades nagu teadlikult nemad on harjunud läbi mõte töötama ja mõte on see, mis veab kaasa su keha juba, eks ole. Noh, tänapäeval võib-olla jah, teatud koolkondades või lavastajate teatud näitlejad lähenevad asjale lihtsalt läbi keha Terifüüsise aga tahavad tabada seda mõtet, eks ole. Sama asi minu meelest. Täitsa praegu nukuteatris ringi ka, et silm nüüd rohkem särab ja on tekkinud mõtteid, mida tahaks hakata kohe ellu viima ja mida see esimene aastagi sinu sinus on muutnud? Tähendab, ma arvan, et ma olen teadlikum. Ma saan aru küll, et ma olen selle protsessi väga alguses alles aga ma usun, et ma olen teadlikum ja mul tõesti on mingisuguseid ideid. Et mida võiks teha, mida võiks teha teisiti, mida mida enda juures parandada, mida millele tähelepanu pöörata. On jah mingisuguseid ideid selles osas, et mida võiks lavale tuua. Aga noh, sinna ma pean alles jõudma. Et tahan olla teadlikum, tahan olla järjest teadlikum sellest, mida ma teen. Lugude. Pisike teater, et tihtipeale, kui oled niimoodi nuusutanud juba sellist rahvusvahelist õhkkonda ja siis lähevad mõtted ka rändama, lendama. Mina pean ütlema, et mina ei ole neid piire tundnud nukuteatris mitte kunagi. Peaaegu kõik, mida mina olen tahtnud teha, ma olen saanud seal teha. Mulle on antud suhteliselt vabad käed. See, et me oleme justkui selline üks rusikas või see tähendab, et on usaldus üksteise suhtes see on suur asi. Ja ma tõesti ei ole mitte kordagi tundnud, mis ei tähenda seda, et ma ei tahaks mujal midagi teha. Muidugi ma olen väga avatud igasugustele pakkumistele ja, ja, ja ootan võimalusi küll hea meelega, aga ma ei tunne, et me oleksime maailma mastaabis nagu kuidagi kehvemad või väiksemad või piiratud või üldse mitte. No lavakool võtab ka sel suvel vastu just lavastajaid, sellest on palju räägitud Eestis, et näitlejad on meil palju, aga lavastajaid kipub nappima, et nad oleksid sama hästi võinud seda kõike ka Eestis õppida. Tegelikult ei oleks, ütleme, lavastamise asja oleksin ma saanud Eestis õppida küll, aga mina tahan peale selle, et ma õpiksin lavastamist. Ma tahaksin saada selle ühe spetsiifilise nõksuga kätte, ehk siis nukulavastamine ja lavastamine, nad on pisut erinevad asjad. Ja seda nuku lavastamise osa Eestis tegelikult, et väga ei ole võimalik õppida või noh, üldse kui palju, kus on üldse võimalik õppida, eks ju ise pead olema valmis lihtsalt omandama. Aga selle kohta, et kas hariduses midagi mingi midagi puudu on, võib-olla vaatasin, ootan küll, et millal Eestis võetakse nukulavastajaid vastu. Muidugi näitlejatest, kes lavastama peab hakkama, see, seda hakkab varem või hiljem tegema ka, et kui sa vaatad oma kursusekaaslase Viljandi päevilt Ja mul on väga hea meel, ma just hiljuti avastasin rõõmuga, et kaks kursakaaslast lavastavad nüüd see on väga tore. Ega midagi, Taavi Tõnisson, suur aitäh rääkimast oma õpingutest, mis on küll veel päris algusjärgus ja viis aastat kõik hukkusid, on pikk maa minna küll ja ega siis muud ei saagi soovida, kui ainult jaksu Venemaa vahet sõitmisel, sest et ega see lihtne ei ole küll niimoodi oma elu jagada ja ei ole jah, aga kes ütles, et tal juristina põlema. Jääkülma siin seistes ma teen, on. Kallis, aga MTA viga naine ja me verine ja tabada on näide täna armu ei anta. Hügieeni ees. Õige allmaa meie käed palli Marju Rein. Naati mate saapa teravad taak ei ootavad reas, mu jäi tappa Veney, nemad tapavad meid selles. Eetrile jale halastus, vaenlase leebem, olgu ma ikka rehv välja. Liigutage. Külma. Kui lõpeb hirm, saabub rahu ja meile kuulub. Selle pala nukulavastusest libahunt esitasid solistidena Triinu Taul ja Taavi Tõnisson. Üks neist on õppinud laulja, aga teine ei ole. Kui nukus paneb suurtes muusikalavastustes massid ja solistid laulma Kaire Vilgats siis üldiselt on kõik lavaka taustaga noorema põlvkonna eesti näitlejad saanud tunda Riina Roose õpetust. Kui võrdleme lavakooli ikka nõiakatlaga siis siin ongi kooli lõpetava kursuse ülestunnistus, mida need neli aastat lavakoolis tegelikult tähendavad. Kuulake nüüd tähelepanelikult laulu teksti, see on väga oluline ja kõlabki heliredeli harjutus, mida laulab lavakooli 25. lend. Riina Roose, sina oled selle laulu nendele noortele nüüd selgeks õpetanud ja seda salvestust kuulates kas selle laulu puhul oli siis tähtsam, nüüd see tekst, ehk siis tagasivaade sellele koolile või on see ikkagi pigem tegelikult nagu harjunud? No nii ja naa, see on kuidagi kujunenud niimoodi, et on üks harjutus hääleharjutus Jabadava taba taba heliredeli õppimiseks ja samas eks ole diktsiooni harjutus, et need kaks asja kokku panna ja siis sealt on edasi tulnud mõte, et võiks teha sellest niisuguse kursust iseloomustava loo, nii et nad ise kirjutaks selle teksti ja me oleme mitmekursusega selle teinud ja iga kord on täiesti erinevad teosed välja kukkunud. Ja, ja kuna sellel kursusel oli neli dramaturgi, noh, kes on just kutsutud üles tekste looma, aga ka näitlejad osalesid selles ja sealt tuli kohe raske valida, et valik oli võimas. Ja minu arust vaimukas ja sisukas ja natuke kurb ka. Noh, niisugune ta lõpuks välja kukkus, nii et see on täiesti nende omalooming. Aga kas sa nende aastate lõikes oled märganud ka, et mingisugused motiivid, musta saali masendus ja korduvaid selliseid elemente vä? Musta saali masendust rohkem pähe kargaks, aga mingi hoiak on ikka see, et on palju tegemist ja varahommikul peab tulema ja muudkui märke rühkima ja eks see kuskilt ikka läbi kumab, aga, aga ma siiski ütleks, et need on alati väga erinevad olnud. See on niisugune tore võrdlus, et vaat kuidas ühest asjast võib nii palju erinevaid variante välja pigistada. Kas on ka nii, et mõnele kursusele kollektiivselt elevant kõrva peale astunud ja teised laulud? No päris nii ei ole ja alati on keegi, kes esimest korda suu lahti teeb, see on ka nagu sisse kirjutatud, kahe ja alati on nii, et on keegi, kes on okas enne laulnud koorides ja, või lõpetanud muusikakooli. Valik on seinast seina ja ma ikka ühte sama korrutan kogu aeg, et tegelikult ebamusikaalseid inimesi ei ole olemas, lihtsalt ühel on seda rohkem, teisel vähem. Ja kahju on see, et meie tavakoolis sageli jäävad just poisid, eriti jäävad kõrvale, kui nad kohe silma ei torka oma laulmise musikaalsusega ja siis 18 aastaselt inimene avastab, et oo, täitsa tore on laulda, milline eneseavaldus võimalus on. Ja noh, sageli me näeme, et siis on veel võimalus, kui keegi haarab tõeliselt härjal sarvist, on võimalus teha Tiigrihüppe No kui palju sul lavakoolis seda võimalust on neil nagu veel kinni saada, et kui palju näiteks sul tundel Aga seal on see suur pluss, et ma ikka ütlen, mina riisunud noored, aga meil on individuaallaulmistunnid ja seda teevad Anne-Liis Poll ja Anu Aimla. Ja seal pannakse asjale niisugune alus, et see individuaalne töö on väga tähtis. Eriti kui ta pole enne laulnud üldse kuule pidi, kust otsast hääl välja tuleb ja mis sellega teha annab. Ja mõlema nende õpetaja pluss on see, et nad tegelevad selle inimese selle häälega, mitte ei suru mingit ühtlast kujuteldavat asja peale. Ja see annab nii suure põhja, et sellelt pinnalt on juba samm edasi, kui mina nendega tegelema hakanud. Meil on esimesel kursusel on individuaaltunnid, teisel on individuaal ja vokaalansambel ehk siis minu aine ja kolmandal jääb siis ainult vokaalansambel. Ja noh, see sõltub, et vahel on mõnes lavastuses ju ka vaja laule, et sageli on niimoodi, olete neljandal kursusel, tuleb veel mingi laulutükk või lauludega tükk. Sellel kursusel oli juba varem näiteks seal jumala narrides oli palju laulmist ja seitsmes vennatad seal laulsid ja ikka noh, siis on juba millegi pealt võtta. Üks päris suur kontsert tegelikult. Nemad on saanud seekord kõva mahvi. Esiteks, osalesime nendega noorte laulupeol, mis tähendas, et õppisime terve selle keerulise kava ära, osalesime kõikides ühisproovides, tegime laululaagreid, lisades soove, sest muidu seda kavaliselt ei oleks ära laulnud, mingisugust hinnaalandust ei olnud, ei olnud, nii et lavakunstiomad laseme, laseme laulupeole, ei, seda ei olnud ja noh, ei saagi olla. Teiseks eelmisel kevadel mõnedest laulupeolauludest ja nendest lauludest, mida me olime tundides veel lisaks õppinud. Ühesõnaga sellest kõigest kokku tegime ühe kontserti Toomkirikus, kuna meil on esiteks, see on justkui kodukirik, astud üle ukse ja toomkirik vaatab sulle vastu oma võimsa arhitektuuri ja kella kõlaga. Ja teiseks on meil seal hea tuttav organist Ene Salumäe, kes lahkelt on nõus koostööd tegema, et et me ikka arutame, et kui meil kolm laulu laulda, siis ülejäänud aja mängib ene orelil täis. Nii et meil on niisugune koostöö ja see on, ma arvan, üliõpilastele suureks hingekosutuseks. Ja siis imestate vahel Riina seda, et kuidas lavaka ajal ikkagi need kursused nii palju jõuavad, kas energia? Lisaks isiklikele noor inimene peabki palju jõudma. Kes teeb, see jõuab, ma arvan, et ka pärast on häid näiteid, ma võtame Anu lamp või või Elmo Nüganen või? Kes teeb, see jõuab? Üks lugu on veel siin, nüüd stuudiosalvestus ja seal ei ole väga keeruline Pealkiri. Hakana mandla, see on üks Lõuna-Aafrika rahvalaul. Selle võlu on vast see, et on hästi lihtsakoeline, ta on kiiresti õpitav, et tal on mingi selline oma fluidum sees ja, ja neid on ikka aeg-ajalt tore laulda saab kergesti nii-öelda küüned taha ja niisugune lustimise lugu. Ja kuulame siis ära 25. lend, kes sel kevadel lavakooli lõpetab ja mööda teatreid ennast laiali jagab. Suur aitäh, Riina Roose. Olge lahked ja tulge vaatama. Elul on aga paraku omad seadused. Sel nädalal lahkus unustamatu Silvia Laila tark, tähelepanelik ja väga humoorikas inimene. Oma viimase näitlejatöö tegi Silvial haidla just vikerraadios. Lugedes käitumisjuhiste rubriiki häädakt ja viimase raadiointervjuu andis Silvia Laidla just meie teatrisaatele. Silvia Laidna ütles hilissügisel noortele teatrikooli astunud näitlejatele kaasa mõned mõtted. Mida teha siis, kui noort näitlejat tabab tunne justkui talent oleks ta maha jätnud ja kuulame siis neid mõtteid ka nüüd. Ahjaa, no ei, see surmani saadab. Et muud ei tule, ma ei saa aru ja siis isegi kui sa seisad juba publiku ees ja sul on nii-öelda tahe neile midagi öelda, siis korraga sa. Aga siis ma mõtlesin, kas ma ütlesin õigesti, vähe on selliseid, kes tuleb ja nagu rusikaga lööks mu niimoodi, mina olen siin, mina olen nii, mina olin naa. Ja teie olge vait. See on väga halb. Üks lause, mis mul viimasel ajal on meelde tulnud nimelt suda KOV-i ja kas tema, kui meil lõpetanud olime, õpingud ja ta meid ära saatis, ütles niimoodi. Olge tagasihoidlikud. Aga uhked. Kas näitle saab olla tagasihoidlik? Saab küll soov? Ei, mitte laval. Jumal hoidku, mitte laval, vaid elus. Seegis elus näitleb, see on laval halb näitleja. Kuidas ikkagi siis leida mõtte siis, kui olemisel kaob igasugune mõte? Teete igal hommikul, ma mõtlen täna peab tulema üks ilus päev. Aga õhtul ma siis mõtlen, kus ma tegin vead, mida ma ei tohi enam korrata, kus ma mõtlesin valesti, miks ma mõtlesin valesti, miks nii? Et sa enesega pahuksis ei ole, et sa enam midagi taha ei taha, seda idateest ei taha liikuda, ei taha käia, edasi see täidad ja ei olnud teateid, niisugune virisemine tuleb elust kustutada minu arvates? Ma olen ju ürgvana, eks ole ju, no küll. Ja, ja sedasi. Ühesõnaga sa iseeneselt röövid päeva, aga see mäng väärib küünlaid. Mõnikord väga. Aga mõnikord ei vääri. Silvia Laidlal täitunuks tänavu 85 eluaastat. Juubelilavastus, mille suhtes ta sügisel veel kahtlevaks jäi, sünnib kindlasti, aga nüüd juba kusagil väga kaugel. Saate lõppu aga jääb laulma Bruno ehk Robert Annus. Kuna tuleval nädalal on emadepäev. Tere, kallis ema. Kuidas sina ela? Mina elan hästi. Varsti tule koju koju käivi otiga, mitte i'ga. A. Ma ei ole haige. Olen täitsa terve, käitun viisakas, nii. Olen tubli poju Ojuvad tugeva p-ga. Kuid klaveritundi tsipa hiljaks jään ma ainult veerand tunni või siis veidi iro. Laver käin laagrabite teega. Mul on salaasju. Hästi, ruttu teen, ma olen tubli, kas ju? Kes Joti ohte, teod, tugevad bee, Heima mäkke roni. Ega vette hüppa, külma vett ei joo ja rohu peal Eilla avaühe Emmiga. Kuid klaveritundi tipa hiljaks jäänud ainult veerand tunni või siis veidi rohke. Kuid klaveritonni tsipa hiljaks jään ma ainult veerand tonni. Võitis veidi roht. Ja kui siis mul läheb aega hommik kuni koju jõudes pilli, hakkan harjutama, harjutama. Kallis pai ema, ootami siis koju. Kallibaya musi. Sinu ju? Teatrisse.