Tänavalt siis veel ilmumata raamatust kõneleme hinnad Aarna käsikirjast tulevasest raamatust, mille pealkiri on mu hing, on tuline avatulevasele raamatu lugejale oleks vast huvitav teada see, et raamat on Nõukogude Liidu rahvakunstnikust Kaarel karmist. Ja et hinnad Aarna oli Nõukogude Liidu rahvakunstniku Kaarel karmi abikaasa. Järelikult tegu ka sellega, et väga lähedane inimene on kirjutanud selle raamatu. Kas tohiks arvata, et see oli lausa kohustus jäädvustada Kaarel karmi mälestusi. Siis ma seda ei ütleks, sellepärast et ma ei oleks sellise mõtte peale tulnud kirjutada karmist raamatutega sest teadusliku tööga instituudis mulle mu juhendaja Leningradis professor Saagnovski pakkus karmi teemat, sest tema tundis ka nagu karmi, oli teda palju näinud ja arvas, et terve rida probleeme, mis on seotud näitekunstiga, on hästi lahendatavad läbi tema näitlejatöö. Ja selle tõttu ta pakkus mulle seda, kuigi noh, nii mõnigi võib arvata, et kuidas nüüd oma abikaasast kirjutada, et objektiivsuse moment kaob ära. Meil on alati kuidagi oma abi kaasatesse suhtunud väga kriitikaga, mis puudutab nende töösse. Ja selle tõttu mul seda momenti nagu ei olnud, see on lihtsalt niisugune, võib-olla segab see avalik arvamus selles mõttes, aga materjali oli siis mul kuus ja jäida. Mul oli professor sarnovski surma tõttu. Minu väitekirja kaitsmine, mille jaoks see materjal oli mõeldud siis pärast Kaarel karmi surma arvasin ma siiski, et et seoses sellega, et temast on võrdlemisi vähe materjal eile avaldatud ja on siiski väga pika ajajärk, kus ta oli üheks juhtivaks näitlejaks meie draamakunsti alal. Et mul tekkis nagu niisugune kohustus tõesti seda valmis Ja see raamat on ebatavaline selles mõttes, et ta on kirjutatud intervjuu vormis ja sekka on siis tolleaegseid retsensioone. Järelikult peab see materjal väga autentne olema. Need materjalid kogunenud nagu aastakümnetega ja vahel, kui me niimoodi vestlesime karmiga kahekesi, siis ma ühte teist püüdsin üles märkida mõtlemata muidugi tol korral see kujuneb hiljem raamatuks. Ja selle tõttu ongi raamatus võib-olla üks niisugune asi, et ta on nagu teatris sellise pilguga kirjutatud. Ja ma arvasin, et see on kõige huvitavam lugejal, sellepärast et karm oli võrdlemisi niisugune, milline inimene temalt oli võrdlemisi raske saada ühe või teise küsimuse kohta vastuseid ja ta üldse oma tööst ei tahtnud hästi kõnelda. Aga vahetevahel niimoodi juhtus, et ta ühte teist avaldas ja noh, aastatega nagu kukuks kogunenud ja siis ma otsustasin selle ära kasutada. Teie töö puudutab Kaarel karmi suurrolle ja algab peale aastaga 1945, kui Estonias esietendus Hamlet. Kui me püüaksime nüüd kuulajat viia veidi ka selle raamatu meeleoluga kaasa, siis kui tuletaks meelde kasvõi ütleme siis seda peatüki, sest need on võetud siis niisugused tähtpunktid või kuidas neid nimetada Kaarel karmi elus? Jah, ma olen nagu jaganud viide perioodi, tema loomingu üks on nagu enne Nõukogude Ra taastamist Eestis. Ja, ja teine on tähendab mööda kümneid aastaid niimoodi neljakümnendat aastat viiekümnendatel kuuekümnendad ja seitsmekümnendad ja sealt valinud nagu igast aastakümnest ühe niisuguse rolli, aga igas peatükis on muidugi nagu oma mõtte Hamleti linn oli nagu kaks tugipunkt, mille peale ma mõtlesin, sellepärast et ühelt poolt arvates nii karmi enda arvamuste suhtes kui ka minu nii palju kuma Eesti teatriajalugu, noh, olen ise nagu läbi elanud selle perioodi kõik ja näinud ka kõiki neid etendusi, et et minu arvates Hamlet dist alates oli mul nagu no Hamletit natuke nagu kolm probleemi, üks esiteks. Kaasaegsuse probleem. Pärast, et see tükk tol korral oli mõjus väga kaasaegselt. Ja ja minu arvates Estonia teater tegi õige valiku just sellel aastal sest see oli sõja lõpu aasta ja ta nagu selle kogu selle ajaloolise taustaga ja nende sündmustega ühtus oli tabatud nagu väga hästi märkist maal on ka hiljem neid palju Hamlet, et nad ei ole ükski nii kaasaegne olnud ja sellised publikule mõjunud, sest tol korral, kui saalid olid põhiliselt võrdlemisi tühjad ja külastati väga vähe etendusi, Hamlet oli tõesti etendus puupüsti täis ja millel käidi mitte üks kord, vaid mitu kolm-neli korda isegi seda vaatamas. Ja ta läks nagu igasugusele publiku nivoole, tähendab seega see kaasaegsuse probleem, huvitas teine probleem, et sestpeale tõusis taevapunkti, tõusis nagu esile Kaarel karmi kui traagiku küsimus. Kolmas oli see, et tema Hamletist on küll väga positiivselt kirjutatud, oli aastatel ja osaliselt ka hiljem. Aga mulle tundus ja see tundus ka karmile, et aeg oli väga keeruline ja hinnati tema Hamletit veidi valesti. Räägiti kogu aeg mingisugusest võitlusest. Tugev Hamlet oli tal küll, aga siin on tingitud, võib olla tema arusaamisšeik sperist kui autorist aga tähendab, et ta vaese stati ära kudema Hamleti lahendus. Ja see oli kolmas küsimus, mille tõttu ma olin nagu huvitatud just selle Hamleti probleemist, ma ei tea, kas ta muidugi raamatus välja tuli, aga sest etendust kirjeldada? Ma ei oska üldse leia, nende etenduse kirjeldamine on tihti mõtled ise seda juurde, mida tegelikult ei olnud ja aeg on ka nii palju möödas, et kuigi ma seda etendust nägin tookord 19 korda. Siiski kirjeldades ta kaotab oma emotsionaalsus, on nagu, kui sa hakkad seda kirja. Sellest raamatust tuleb ka välja Dzeczpyrali üks Kaarel karmi lemmikautoreid. Jah, seda ta oli, miks ta oli nagu ei oskagi, Shakespeare on kuskil tõesti dramaturgia, see nagu autor number üks tema üldinimlikkus ja need probleemid kõik, mis on, need on väga aktuaalsed kuskil tihti, kui me ainult oskaksime alati seda aktuaalsust avada. Millised teised suurrollid siis teie tähelepanu köitsid veel? Teie arvates Kaarel karmi loomingust. No 60.-te 50.-test aastatest võiks valida veel terve rida rolle, mida karm on mänginud, aga ma valisin Ardeenini selle tõttu, et minu meelest kuskil oleme võlglased nii karmile kui ka Ilmar tammurile, kes lavastas Lermontovi maskeraadi just maskeraadi küsimuses. Sest sinna kõrvale me võiksime panna Antoniuse veel ja, ja ja võiksime panna ka laaneti südamed. Aga aga minu meelest maskeraadi küsimus on väga vähesel puudutatud just meie vabariigi kriitikas. Ja, ja kuna väga suured vaidlused oli maskeraadi, lavastuse ja eriti armeeni osatäitmise juures, siis otsustasin siiski sellele pühendada tähelepanu. Seda enam, et Lermontovi Meie laval on väga vähe mängitud, üks kord vist rakvereteater süvalepalahedus mängistena teises. Ja siiamaani me pole nagu Lermontovi romantik vist raamat üldse nagu lavale toonudki. Pealegi me oleme unustanud täitsa ära, et see oli. Sanga üks tugevamaid töid tõlkijana sest Me oleme siiamaani ei ole seda üldse kirjastanud. See on väga kurb ja tõlge on tõesti väga väär, noh, nii nagu ütleme, Betti Alver, Joneedid juba vääriks tähelepanu ja, ja see lavastus pööras eril veid, tähendab pöörati sellele lavastuse leeris tähelepanuga Moskvas. Sellepärast et. Sursavatski, kes ise oli lavastanud maskeraadi jõgi oli ka väga kuulus Arbeidin Mord viinud. Tol korral Moskvas ütles, et Peab karmi arbiininit huvitavamaks ja pärast selle ajendil tegi uue lavastuse. Nii et minu meelest kuskil maskeraadi lavastusele Järbynia rollile on meie kritiga teinud väga suurt ülekohut. Ja seetõttu ma otsustasin nagu ühendada karmi arvamused maskeraadi lavastuse kohta ja oma rolli kohta tammuri arvamustega. Ja, ja selle tõttu peatükk oli ise pärani, et kõrvuti lähevad nagu, nagu karmid tekstid ja kõrvuti lähevad tammuri arvamused. Samas saame me aimu ka üldse teatrisituatsioonist ja karmi suhetest lavastajatega ja mehed, keda enam meie keskel pole kas või särav ja Kalmet ja mulle tundub, et selles mõttes on see niisugune aus raamat ka. Nojah, see on põhiliselt mööda karmi arvamusi. Kuigi need režissöörid, kõik mängisid ta elust, trolli, aga no kellel nagu suurem Ma ei oskagi öelda nagu nagu rohkem mõju oli karmile või siis siis ma võiksin siiski alata kuskil Põldro siis sest mul on peatükid ühtlasi ka veel tagasivaatega, tähendab pool peatuti gaasivaatega sirvin nagu läbi terve tema loomingu. Siis võib öelda, et seal on veel üks niisugune punkt Lähme karniga, arutasime tükk aega, et vanasti räägiti temana näitlejate algus, tal oli väga pikk periood, kus ta lavale nagu ei pääsenud, kus teda peti andetuks. Ja kui ta inspetsendina töötas, siis. Räägiti ühest tükist, millega ta siis laval nagu ennast lahti mängis. Rolli ma mäletan, metslind, või mis selle nimi vot nüüd on skleroos, on. Üks niisugune tundmatu tükk, mis praegu juba ei ütle mitte midagi. Siis me leidsime siiski, et see nii ei olnud, et tegelikult lavale, nagu tõi ta Priit Põldroos. Sellepärast, et paneeli kaugete randadega, kus ta andis talle võimaluse dubleerida Felix moori ta nagu samas karmi lama jaoks. Ja karm sellega nõustus, nii et see on ka kuskil üks niisugune uudis, mida siiamaani teatri ajaloos käsitletud. Karm inimesena, milline ta oli. Ta oli võrdlemisi komplitseeritud mõnes suhtes ja samas ka väga lihtne. Juske nagu öelda, aga ta Nagu oli väga mõnes suhtes väga kinnine inimene elas nagu väga palju asju niimoodi sisse. Aga selge on see, et ta kuskil oma töös ja kõikides, ka elulistes küsimustes ja suhetes inimene inimestega järgmiselt otsekohene ja, ja mis, mis veel minu meelest tema juures oli oli väga tähtis, mis on tihti ka teatrikunstis väga tähtis just töö juures ja hinnangu juures enda hinnata siis ennast või, või nates teisi. Veretu ausus ja, ja ta oli ka inimene, kes julges tunnistada oma vigu ja aga muidugi siin võib olla üks niisugune asi on selle raamatu puhul, et kuna ta on kirjutatud mööda tipprolle ja meda karmi nagu suursaavutusi, siis tundub võib-olla, et võib-olla oleks võinud rohkem käsitleda ka neid probleeme, kus tal oli terve rida kõikumisi ja raskusi elus ja ja kus ta pidi iseennast ületama, et võib-olla neid hetki oleks pidanud.