Tere kuulama meelelahutussaadet. Täna kuulete viimast osa lindistusest, mille me tegime läinud aasta detsembris Tallinna linnahallis, kus toimus kupli, ansamblit talong, juubelikontsert. Ja nüüd tuleb pomm. Lib. Viik. Laulud. Eestimaa Pavarotti ehk üheliikmeline ansambel Paami emm lauldule Paula Paul, tule laula. Giuseppe Verdi Verdi eraverise joogilaul ooperist Travjaata. Mis meil viga pidu pidada, kui nähtud on kõik vaev? Juba homme koidab meitele vabaduse päev. Ülehomme kõik on juba õnnelik ja klaar, sest täna kooris hõikame, et praasid Savisaar, Savi. Vähi saa. Lihtsalt Laar. Veatu. Vahel näib, et siiski võib siis olla või lihtsalt meid. Kaua jahtisime oma lühist pruutini lakest. Sadama vabaduse sillake-l on lõpuks valmis, kohe algab pulma Me lahti lööbinud paelaga lokk. Homeland. Lõppvaeva tee selle no kindlalt ära kohe, kui me ise ei räägi. Kui vahel näib, et siiski võib siis olla, või et lihtsalt Ja, ja nii, seekord on hommikust peale hakkab pimenema, novembri algusest peale kuuled jõululaule. Ainuke lohutaja, kusjuures tasuta ongi meil veel raadio. Ta püüab kuulajat lohutada nii, kuidas ta oskab, ta on isegi nädalapäevade ümber nimetanud. Vanasti oli sinine esmaspäev, nüüd on edetabeli esmaspäev. Debiinliku teisipäev. Kohimehe, kolmapäev. Neeruhaige, neljapäev. Retsidivisti reede, mis seal kõik on. Ja siis vahel jälle ühe mehe viisamis ühelegi teisele mehele nagu ei istu. Ja siis lõpuks kõigile lohutuseks. Reklaamikallis inimene, aasta ometigi ruberoid ja ainult 500. Krooni rull, kes ostab üle 50 rulli, saab niisugust pulli, et viis protsenti odavamalt. Kas nad tõesti ise ei taipa, et kui ma ühtegi rulli ei võta, ma saan veel odavamalt hakkama. Või siis võta see geniaalse Tallinna telefoni, geniaalne kataloog. Kujutage ette, kui sind ei ole siin, siis ei ole sind olemaski. Mul on mitu tuttavat ja sõbralikkust, kui perekond leppama, helistasin nad kõik läbi, ütlesin, avaldan kaastanute ärakadumise puhul nad seal täiesti aru, ma siis tsiteerisin, ütlesin, et telefonikataloogis on 177 tamme 122, kaske ainult üks lepp. Teil ei ole siin, järelikult ei ole olemaski. Jah. Aga seesama raadio annab meile ka teada, et hoolimata halbadest aegadest tuleb kinni pidada rahvuslikest traditsioonidest. Ja nimetati ühena neist mardipäeva mardilaupäeva õhtul kuulsin, kuidas ukse taga lauldi. Laske Martteesis tulla, mõtlesin, kas tõesti peaminister ise. Sõbralik inimene, miks mitte lasta, siis ta laulis edasi, et mardi varbad valutavad, mardi küüned süügele evad. Mõtlesin, eks ma siis kratsi natuke kratsida polnud vaja, tulid sisse ja kratsisid mõise. No ühesõnaga, kommi mul neile anda ei olnud, hõbelusikat võtsid ära kella ja kaks raadiot kah, mõtlesin, et rohkemalt, et ei lähe. Aga näe, kadripäeva hommikul raadio kuulutas jälle, et et folkloorist tuleb lugu pidada ka siis, kui presidendi naine parasjagu ei ole. Etnograaf. Lasin sisse ja tegid mul külmkapi tühjaks ja ainuke, misjärel jäi, oli liha, mina ei tea, kas olid juhtumisi taimetoitlase kadrid või isandad külmikust liha kätte lihtsalt, või autosid nad, et lõpuks tuleb ka lihavõtte laupäev? No ega ma loll ei ole, ma sain jõululaupäeval ära. Aga mis jõululaupäeva meeleolu, see võib sul olla, kui samal ajal loed lehest, et ikka veel ei ole meil asjad korras. Etnograafilises mõttes, see tähendab, et rahvuslikke huvisid natukene siin ja seal piiratakse. Ja toodi konkreetne näide kodaneid. Kuznetsov läks mööda tänavat ja talle kukkus katusekivi pähe. Hetk hiljem läks mööda seda tänavat kodanik Kuusmann ja talle ei kukkunud katusekivi pähe. Ning Euroopa ja Ameerika röögivad üheskoos Eestis piinatakse venelasi. Nemad vaesed ju ei teadnud, et katusel istus siidrow, kes lihtsalt sihtis valesti. Nõnda sa lähedki närvi ja võtad jälle taskust ühe paki seda jubedust, seda kopsuvahekontsentraati, millele vabrik leek on millegipärast ikka veel peale kirjutanud filtriga sigaretid, tõmbad paar mahti ja mõistad, et oleksid nõus suitsetamisest loobuma ka ilma selle siiamaani kestva NSV Liidu tervishoiuministeeriumi hoiatuseta kes ometigi kõnges juba, jumal tänatud, tükk aega enne meid. Aga siis taipad, et suitsetamisest loobumine tõstab metsikult söögiisu aga kokku hoitud kolme krooni arvel saaksid saamas seapraeportsust kätte, paremal juhul ainult softi. Lööd käega ja otsustavadki jooma hakata, võtad siis letilt ühe pudeli seda prantsuse nimega värki? Mis on muidugi teravam kui kreissaag, aga mitte maitsvam, sest sinna sisse on segatud kõigi Mendelejevi tabeli elementide välja puhastamiseks vajalikud loputusained. Pluss elavhõbe. Loetke siis õhtupalveks, et kui ei ole surmatõbi, siis sind tapab elavhõbe. Ega suuda ikka veel aru saada, mis pagan siin ühist Napoleoni nimega, kas tõesti vana prantsuse imperaator otsustas laipadega katta ka need maa-alad, mis tal 1812 vallutamata jäid? Sa vaatad abi otsivalt ringi, tahaksid kuskilt kaitset saada. Samas märkad, et millegipärast on meie kaitseväelased riidesse pandud nagu pardilaskesalga brigadirid. Kas tõesti moeloojad püüdsid lihtsalt meie noormehi päästa kurameerimise võimalustest mis on täiesti mõttetu, sellepärast et isegi kõige kaunimaks võõbatud sünnipäraselt ilusat näitsikud kes tänaval laia lõuaga nätsu mäletsevad, ei ole sugugi mitte ligitõmbavamaks, kui kahvliga niinourgitsejad. Mis teha, need välismaa kombel hakkavad ka meile just sealt halvemalt poolt esile tõusma. Sa tunned, et su enesetunne natuke nigelam kui laulva revolutsiooni päevil ja jonni pärast tahaksid ometi laulda midagi isamaalist, otsid üles mingisuguseid patriootilisi meloodiad? Treidneile lühikesed sõnumit sekka kuise laulda ei oska, kutsuti sõbral lavale. Tema siis vähemalt laulab, mõtled, no mis teemal nomiss teemal ometigi. Siis võtad postkastist oma värske kütusearve, märkad jubedaks läind, vaatad kaugele linnavalitsuse poole, lauladki. Seejärel laulad midagi meie seedrit ja palmide vaese Wabariigi kadeduse teemal. Rööd kuigi illuv Siis vaatad järjekordse istungjärgu avamist Toompeal ja märkad, et riigikogu juhatuses on kolm inimest neist vasempoolne, parempoolne olid alles hiljuti üksteisega riius. Ja läksid nugis toetama nii Savisaar kui. Ja tuleb meelde, et alles jaanipäeva Oli olukord hoopis teistsugune. Meri on meri, meri, Soome ja naine on nüüd läinud ka. Siis tulevad meelde raskused meie eelarvega arvuta toob kokku meie maavarade vahelise vabariigi metallivarud ning Üürkad edasi. Ainult Pasconi no torru väel Sormaali. Data kuidagi optimistlikult ja siis tuleb meelde, et seitsmeteistkümnendal juunil 1992 kuulsime, et kolm päeva hiljem, 20. juunil 1992 kaotavad igasuguse mõtte, need haisvad ja hädised rublakesed me rahakotis ja me hakkame elama mingisuguse uue nähtuse paistel. Kroonluus. Nagu ikka meie saadetes kuuletega täna seda, millest kirjutasid Eesti ajalehed 100 aastat tagasi ülevaate teed Valdeko Vende Viies september 1893 augustikuu viimasel päeval oli Tallinnas suurriiklik pidupäeva mille kohta truu alamlik valgus kirjutab järgmist. Sarnaseid südant, sulatavaid päevi, nagu tallinlastel nüüd olid, tuleb inimeste, eriti eestlaste elus harva, et vist oli Tallinna linnal esimene kord niisugust pidu teha. Tallinn oli täielises vene linnaehtes, mille üle iga truu riigi jalama süda rõõmust üle kipuskeema ja tuhandetel pisarad silmi tulivad. Selle suure peo põhjuseks oli Toompeale rajatava Aleksander Nevski katedraali ehitusplatsi õnnistamine mille puhul isegi Pühtitsa kloostri jumalaema matmise ime tegevkuju Tallinnasse toodi. Koos kloostri juhataja ema Varvaraga. Kohal oli muidugi ka terve rida prominentseid, prominentseid, riigivõimu ja kiriku esindajaid. Ime tegevkuju viidi kloostri tänava kirikus Toompeale suures rongkäigus, mida mõlemalt küljelt saatsid soldatid. Ehitusplatsile püstitati 25 meetrit kõrge puurist. Ja valguse pisaraid valab reporter, kes kogu seda sündmust kirjeldab, kuulis isegi vana Kalevi kalmu alt vaikset häält minema rahuga mu poeg ja teatama õdedele-vendadele. Vana Kalev nüüd rahulikult puhkab. Sest säärast ausammast, mille alus täna pühitsetud sai, on ta ammu oma kalmule ihaldanud. Ja ehitus sai tõesti nii kindel ja kõva ja 100 aasta jooksul ei ole ei sõjad, ei valitsuste vahetused seda jõudnud kõigutada. Virmaline teatab hiljuti nimetati Valga linna raudtee kuivemaks vürst Engaalutšev. Nüüd on siis ka üks vürst meie raudteeametnikud hulgas. Sügis on saabumas, linna kultuurielu hakkab suveunest ärkama ja valgus, teatab. Tallinna linnateatri juures praegu parandused käsin. Galerii peale minemiseks ehitatakse veel teine lai trepp, maalitakse juurde uusi näite, seinasid ja parandatakse vanu. Näitlejad on suuremalt jaolt kõik juba palgatud, nendest nimelt nalja ja armastuse osade mängijad õige osavad. Sisemiste asjade ministeerium on tähelepanemist selle peale juhtinud, et mõned inimesed pidasi kauplemisessefti ajavad liikumata rahanduse ostmisega ja edasimüümisega või metsa ülesostmisega laastamiseks. Sellele paheläppida ta nüüd ots peale tehtama. Tõepoolest tuleb ka üks teine teade. Sealsetel raha vürstide ringkonnas räägitakse ühest pulmast mis nende päevadega peetud. Mõrsja on ühe Peterburi vabrik, kandi tütar, peigmees, ka miljonär, pulmakutsed olivad nimegaadi suuruste hõbeplaatide peale trükitud. Pulmasöömaaeg anti ühes toredas restoranis ja nii nagu jutustatakse, maksis keretäis 50 rubla inimese pealt. Meile ei avalda toapäeval see viis rubla suuremat muljet. Kuid võrdluseks olgu öeldud, et Eestimaal oli maakooli õpetaja aastapalk 100 rubla. Välisuudiseid. Rootsi ja Norramaa pealinnade Stockholmi Christiani vahele sai telefonitraat pandud kusjuures kuningas Oscar ise, Stockholmi lossist Christian ja linna riigiministri stangega kõneles. Telefon on nii hea, et mitte üksi viimne kui kuningas sõna kuulda ei olnud, vaika tema heal selgesti kuulda oli. Norral ja Rootsil oli sel ajal ühine kuningas ja alles hiljaaegu oli Norra parlament kuningale makstavat aasta palka 500-lt 1000-lt kroonilt 350000 peale alandanud. Vaevalt küll, et uus telefon kahe riigi sassi läinud suhteid enam suurt põrandas. Valgus teatab suurt põnevust itaalia ja prantsuse rahva vahel. Sünnitas tööliste sõda. Morris kuda sõnumatest näha, Montapelased õige ägedad olnud, mitusada töölist on nuiade, nugade, angude ja ka sõjariistadega võidelnud. Selliste sõnumite järgi 30 meest surma ja umbes 150 haavata saanud tüli põhjus olnud see, et itaalia töölised odavama päevapalgaga nõus olnud töötama kui prantslased. Ja lõpuks ilmateade. Täna 100 aastat tagasi oli meil pilves ilm, puhus mõõdukas loodetuul. Sooja oli 13 kuni 15 kraadi. Jätkame meele jahutajat. Täna kuulete viimast osa lindistusest, mille tegime detsembri lõpus Tallinna linnahallis kus kupli ansambel talong tähistas oma juubelit. Vahel lihtsalt on niimoodi, et tahate sellest poliitikast põgeneda kuskile kaugele eemale ja kõnelda millestki ilusast ja inimlikust, näiteks armastusest. Armastuse üks avaldumisvorme on armastuse kolmnurk, kellele seda enesele ei ole olnud, neile selgitan. Armastuse kolmnurk on niisugune asi, kus mees armastab naist, naine hoopistükkis teist meest. Või siis vastupidi, tähendab kaks naist keerlevad ühe ja sama mehe ümber. Ja pahatihti on selle kolmnurga tegelased veel omavahel mõnevõrra abielus ka. Elus tuleb etega armastuse hulknurki. Millisel juhul on tunnete epitsentris mees kui looduse jubedaim leiutis Twi. Või mis tunnetest seal üldse juttu saab olla, ütleme mehed, nemad muudkui murravad südameid. Naised, vaesekesed, tehku ainult voodit. Eks ole. Vaata põleks maa sarnaste jalge vahel see all. Vabandust muidugi leidub arukaid naisi, kes ei löö kiivuse leekides lõõmava nagu kuivanud rohtu. Järgmine operett on moodustatud ka naisoma risti poolatar Maria Choobassegi humoreski põhjal. Millessegi peab ju uskuma. Muuseas ei tea tema Ri ja et ta on mu pruut kui toi nukk, sellust õeldud ja nii ta oskuski. Mari ja. Ilmaski Dane truudust. Arvhääl ja õrn on Mariasse eelinud raud. Kui haalaskar aimab Henricus toriga uudsel. Aed ja mu ataki. Kui Henry näos poodiumi ja Kõik on. Ainuke tee, mis tahad, Märjamaa tunne, et seal ei ära see lugu, nad tahavad tülli ajada. Mei, no kas on sul sellega kohe nii ruttu, näe, telekas mängib ja lähene putitada panede ärane, vahela põnevam. Väikse kiiruses mulle koostades ajuni komplimente leida oska, kui ma kuulen ka siiralt ei vaata kasvõi vutiprobleemid kui teine on Mizentolooria otsa taotaktiival, sest teame tunde, kuhu, kus see oli. Kas fantaseerin 15 Houstoni suitseb suu? Sanna tüüp, kui mind võib-olla Möör. Sest ma polnud iial truu. Nii saab korra juba Carti Oh sõlma kas rinn kahtlemis? Lasnamäelast. Pruss põlvega muide Seide proua, tema oli minul mõrk, magu. Mis sa nüüd varia, võta heaks? Risk häid ja ja meil on käsk. Neid pääsmeid ei müüda kools EL. Pere loti Lake? Ma ei tea. Aga igal juhul kunst. Toode kleiti. No sul on praegu täpselt teatri soe. Issand mu kleit käib seal teises toas ringi või siis siis ja seal sees on võõras naine. Või mismoodi meelest minna võis Molva taina peale? Vets orna. Võtmeid kaasas polnud. Ja lukk läks kinni. Raks möll, eks naabrid vaevata. Nad. Kui ta samamoodi, no kas ma siis paistan nii paks? Kuid kas peaks siis Roo sammun käima paljalt? Naljakas küll. Lätul, mis kantidestavaid emmerlis On küll nii olnuks piinlik su ees. Kuulsele neiu saabun, anna kleit ja asi on Ants. Kas mõistmisvõime omakasu ta kuus kuud mis kuuluu Ühisi? Mu daamid ja härrad üks korda mängid ühes teatris ühte komöödiat ja ma küsisin etenduse lõppedes, et kas naerdiga oi, õudsalt naerdi, vastas peategelane. Aga ainult ühe koha peal siis kui hiir üle lava jooksis. Meie järgmine laul on nahkhiirest. Täpsustan operetist Nahkhiir, Adeele kupli. Aga meie hiir. Meie laulusõnad on pisut teistsugused, ma jutustan teile kolme sõnaga laulu sisu ümber, sest lugu on kirjutatud soprani ultrahelisagedusele ja mitte iga kõrve ei püüa sellest kõike vajalikku kinni. Laul nimelt tahab tõestada seda, et suu on inimesel leiutatud, mitte üksnes söömise ja sõimamise jaoks. Paidet ka kehvemates oludes võib teinekord naerda, sest elu on üksainus ja sääraseid väikeseid vallatusi võib ju endale aeg-ajalt lubada. Laul algab sellega, et ega kõik niimoodi ei arva. Ja mina arvan ise ka, et eks ta üks tobedus ole. Adeele hiirenahk. Nahkhiire Adeele. Laol naer, ilma naljata. Jälle kolmekesi paaris, loodetavasti ei pane keegi meile pahaks. Loodetavasti ei kahanda ka meie populaarsust asjaolu, et mõnda meie laulu esitab vahel ka mõni teine punt. Näiteks nagu Manhattan, Transfer. No tõsi küll, seal Ameerika mandril peavad laulusõnad palju vähem aega, vabandust kauem aega vastu sellel lihtsal põhjusel, et neil ei lähe seal ometigi mitte kõik asjad ainult ülesmäge, neil veerevad enamasti allamäge, aga mis seal salata, meil läheb mõnigi asi juba tõusuteed. Just teed ja kohvi peamegi silmas? Mäletate, oli aegu, kui nende joomisega oli veel raskusi. Märgake, siis elu edenemist ja loo vananemist. Naine on, kui naersin, ka juttu ja värskemaksema ei. Veel ja veel ja see on otsa saanud, oli saade. Ja tõesti kuid all on ammuilma aegulee roll, läks meil ka veel, oli seda pisitasa saada siis label, Tõll. Tae kare kart noori, saage sa nii maailma taan. Tass on kallim, kui Brasiilias on kohvi ja tee tühjad, maigutad suud, ei tea veel mitu aastat veel mitu kuud ja. Tänane rameeto kolmveerand tundi on lõppenud, selle tõid teieni Külliki Valdma ja Toivo Tootsen. Kuulmiseni nädala pärast. Üks väga armunud paar võis neiu siis. Siin oli, see hetk, jäi siiski pooleli, sest reproduktor laulis nii. Me. Ma tooma see ei Saa me tahame elada. Ja elu ja. Olla.