Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Seekordse saatekülaline on Eesti Draamateatri näitleja Kaie Mihkelson, kes pälvis täna raadioteatri näitlejaauhinna 2011 Klara rolli eest Heinrich Tõlli kuuldemängus. Pilved nagu valged utetalled ning hingede päeva luulekava eksinud une lagendikel tundliku esitamise eest. Tuled. Koju. Ämblik võrku kodund üle ukse akna üle lae. Seinakell veel alles, pommid kadunud, katki pliit ei küpseta, ei prae. Madratsi on hiired katki närinud voodil mis nii mõnud on teada saanud. Kuivanud kaktus tolmunud lillelaual. Lauahõbesahtlis tuhmiks läinud. Aega ta ei näita vaid, kui palju aega mööda läinud. Koitanud Cap. Kui saaks ta ukse lahti, kui saaks kätte võtma kusagilt. Seal on album alumises sahtlis milles vana koltunud pulmapilt. Sest talle hallis riides aeg on pannud silme ette kaitsja Persona. Personal. Kuidas elate, Kaie hästi, budistide oma sõpradele või tuttavatele, helistate või saadate meili selleks, et teada saada, kuidas nad elavad, kuidas neil läheb? Veylima ei saada nii tihti. Mõned inimesed on küll, kellele ma helistan, isa on see, kellele ma helistan, iga nädal peaaegu tähendab Pärnus ja elab üksi. Kui tihti teile helistatakse ja küsitakse, kuidas läheb? Ikka on seda, aga mitte nii väga tihti. Mul ei ole veel selline töö, et ma istun üksinda kodus ja inimestega nii tihti, et on tarvis suhelda ja helistada, et hästi palju neid sõpru-tuttavaid. Noh, nüüd ma näen, mõned sõbrad-tuttavad, kes töötavad teises majas või kellega nii tihti ei näe, et Smica vahel helistama. No teil on nii tihedad ja pikad tööpäevad, et ega te ei jõua eriti külas käia ega külalisi vastu. Kui ma noorem olin, siis käidi minul hästi palju külas ja mulle väga meeldis mul külas käidi kui mina noor olin, see oli siis veel, kui meil oli nõukogude võim Eestis, siis need korterid ja ruumid, kus me elasime, oli kanis nadid. Ja kui kellelgi oli selline tuba või korter, mis oli päris omaette või kus kööki jaganud ämma või emaga, siis siis oli tohutu luksus. Ja minul juhtus niimoodi. Tallinnas oli mul siinsamas Kadriorus tilluke korter, kus oli kaks tuba, pime köök, tualett oli koridoris. Aga me olime omaette ja väga palju käidi mul külasema rõõmuga, võtsin külalisi vastu ja oli väga palju aega külas käia ja suhelda rohkem, kui praegu on õhtul etendus, siis te jõuate koju väga hilja. Kui on etendused, siis niimoodi hädistkümneriks. No mida te jõuate siis veel teha? Terve päeva olete ära olnud, midagi peab ju tegema. Kuidas endale ütled, kas endale ütlesite, tead midagi tegema, siis sa teed, kui sa leiad, et need asjad ei ole nii olulised, ei tee midagi. Et siis ma võtan tihti aega endale. Kui tütar on minu juures, ma saan temaga juttu ajada siis vahel vaatan mõnda saadet televiisorist, kui ma ei ole jõudnud uudiseid lugeda, siis loen uudiseid netist. Loen raamatut. Kas te raadiot kuulate? Ma ostsin endale nüüd jälle kööki raadio, mul oli raadio kaua aega ka midagi juhtus sellega köögis ja siis oli aastaid, kus mul ei olnud ja ma tundsin puudust ja nüüd ma läksin, ostsin sellise lihtsa puust nupuga keeratava raadio endale kööki. Kui ma teile helistasin, et saate suhtes kokku leppida siis ma palusin teil meelde tuletada mõnd seika lapsepõlvest, mis on raadioga seotud. Mis teile meenus? Esimesena meenus mulle raadium vanaema juures maal Pärnu lähedal maal, Tahkurannas ja raadio meenus mulle kõige suurema hirmu saabumisega ja kõige suurema pääsemisega nagu kaks emotsiooni, tohutu hirm ja tohutu kergendus pääsemine. Vanaema juures oli seina peal crap. Nagu ilmselt seal nõukogude ajal oli see kuidagi, teda lülitati lihtsalt kolhoosi kontorist. Aga raadioga on mul kõige selgemalt meeles kaks hümni. Ma ei mäleta, mis järjekorras tuli, vist oli jää kestma. Kalevite kange rahvas is tuli liidu hümn. Raadiosaated lõppesid nende kahegümniga. Aga millegipärast juhtus, et ma pidin mõnikord jääma üksinda ööseks sinna. Ma ei tea, kas vanaema käis mingisugustel kolhoosihoogtöö päevadel, kus nad jäid ka ööseks kuskile rabasse midagi heina tegema, miks ta Rauli? Ja ma olin vanaema majas üksinda cropoli seina pile mängis? Mul oli hästi hea fantaasia, see kujutlusvõime, eriti pimeduses oli lapsena juba kõigil lastel, kuni raadio mängis, ei olnud viga, kuigi ma teadsin, et kui tulevad sünnid, siis on ikka päris hirmus. Siis juhtub midagi õudset ja need tunnid tulid ja oligi kõik, ainult kahin oli tekk üle pea. Ja kella kuuest hakkas ta ise mängima. Ja kui ma ärkasin, kui tulija kestma kalevite, pange rahvas ja tegin silma lahti ja päike paistis sisse. Siis pääs Raadio oli hea, seltsiline tekitas turvatunde ja ma mäletan jälle seal vanaema juures seal puhastada. Alati taludes, selline puhas kamber, kus aknal postament ja seal Mirdid ja veel mingid taimed, et kus on kena sohva, kus on heegeldatud katted peal. Telgedel kootud vanaema ütles, olid maas, läksid otseseks, keerasid nurgaga ära laudpõrand, praod vahel ja meie vennaga mängisime väga väikesed olime siis mina arvan, mina olin nelja-aastane või, või olin juba viieni, temal minust noorem. Me mängisime raadiot, läksime mööda seda Depet põrandavaibatriibulisi otsa nii ja ütlesime pidulikult, siin Tallinn. Ja siis hakkasime rääkima ja laulma ja ma ei tea, kui palju läks aastaid mööda, kui minuni jõudis see, et mida see sind Tallinn tähendab, et see on siin. Tallinna vee jaoks oli see lihtsalt saate alguse märk. Ja seda me tegime pidulikult. Sintali. Ma mäletan, et raadio on meil kogu aeg olnud, ma mäletan, et isa ema kuulasid raadiot. Ma mäletan, et mu ema oli väga musikaalne. Ja tal oli imeilus hääl. Ja isa ema laulsid üldse väga palju, isa ei pidanud eriti viisi, aga nad laulsid koos palju. Ja siis kõik need laulud, mis tol ajal tulid, on mul siiamaani meeles, sest tema õppis nüüd raadiost ära ja need olid siis hiljem kogu aeg ema suus. Üks kuule küsib teie käest, et kui teil tuleks kuuldemängus esitada mõnd laulu ilma saateta, kas saaksite hakkama? Ma arvan, et mul laulmise lagi oli nüüd ära. Et nüüd just tegin ühe väikese episoodi ühes kuuldemängust, Madis Kalmet lavastas ja siis oli tarvis väikest episoodi, kus men laulva unelaulusile muimisesin ära. See on ka maksimum rohkem või riskiks viisi peate jah, enam-vähem kuidagimoodi jama olen kooris laulnud, kui ma olin laps, aga mul on väga musikaalsed lapsed ja, ja mulle loomise koha pealt hästi suur kompleks. Et mingil ajal nad hakkasid ütlema temale, vaid sa laulad nii mustalt ja mul ei olegi koolitust ja ma laulangi mustalt, nii et ma mikrofoni aadres küll ei riskiks laulda. Persona saatekülaline on näitleja Kaie Mihkelson. Kas enne esietendust olete vahel endamisi mõelnud, et küll oleks tore, kui esietendus ära jääks või edasi kuks? Seda sel lihtsal põhjusel, et ei ole veel valmis lavale minema. No kui ei ole valmis, kui on tõesti selline tunne, siis, siis ma tõesti mõtlen, et, et tegelikult oleks väga vaja, et esietendus oleks kahe nädala pärast või kolme nädala pärast. On midagi, mida pole kätte saanud, kui materjal on seda väärt. Aga no juhtub ka selliseid asju, et ei tohi nii küüniline olla, aga jutukas mõnikord niimoodi, et sa saad aru, et, et ega siin ei päästaks ka kolm nädalatega kolm kuud kui on võetud juhtumisi selline tükk, mis ei ole päris see, sellist tunnet ei ole, et lükkaks lihtsalt edasi, et on nüüd küll valmis, aga ma nii kardan minna mängima, et parem oleks, kui teda ei mängitaks. See on ikkagi mõnes mõttes ootus ja erutus, sest ega me seal enda rõõmuks proovisaalis ettevalmistusi teeb. Etenduseks on ikka poolt publikut vaja. Et tegelikult ikka rohkem on ootus, kui etendus on reedel ja 13. kuupäeval. Näiteks 13. aprillil. Kas see on halb märk? 13. on minu isa sünnib. Minu jaoskonna Distkümnesi ei ole mingit sellist, et oi-oi ma mingeid asju ei säti, 13. peale on paljud inimesed aastatuhandeid tegelenud numbrite ja nimede ja kõlade ja, ja mõjudega ja ega nad niisama ei toimetakse, ei püsiks nende asjade juures, kuid nad ei saaks mingit tagasisidet, et see tõesti toimib, mina ei eita seda. Ma ei ole nii sügavalt sellega tegelenud, võib-olla 13 mõju, noh, ma tean ka 13 tähendust, neid on igasuguseid, aga pika elu jooksul nina paljudesse asjadesse topitud, et 13 kui surm, mis sisaldab tegelikult uuestisündi sellest, et sureb, miski vana sünnib, midagi uut, on kahe tähendusega, ta ei ole väga halb number oma tähenduselt minu meelest. Mõned näitlejad on rääkinud, et nad näevad enne esietendust õudusunenägusid. Kuidas teiega on unenägude nägemine ja teatritöö tegemine? See käib kokku küll. Ma ei ütleks, et ma enne esietendust näen õudusunenägusid aga ma näen unenägusid küll. Mingi tüki tegemisel olgu nii kostüümi nii välja, et ma näen unes mingit kostüümi ja nii edasi. Et uni töötab kaasa küll. Ja ma oma unenägudes olen pidanud tegelikult päris tõsiselt suhtuma. Kas olete mõnikord ka unenägude seletaja tuurinud? Mina arvan, et et sealt unenägude seletaja ikka võib vaadata midagi, aga ühiseid kujundeid ja ühiseid märke ei ole, see on inimesi erinev. Et see, meie alateadvus, orkide kaududa meile mingit infot annab. Need märgid ikkagi tulevad meist endast. Me alati mõtlema, kui ma näen mõnda lähen, et ma olen Narva linnas, siis ma pean mõtlema ärkvel olles, et mis see Narva linn mulle tegelikult tähendab ja siis ma oskan seda kuidagi tõlkida. Lugesin Tosso raamatut, kes rääkis unenägudes tõesti ammu lugesin. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et, et peaks üldse olema ettevaatlik nende unenägude tõlgitsemisega. Et sealt tuleb palju tõlkevigasid sisse, et me tegelikult ei tea, kas me lähme füsioloogilist und, kas me teeme mingeid rännakuid unes või ei, me ette näeme taha, näeme teiste inimeste tulevad meieni teiste inimeste soovid või hirmud. Tunne, et mul on oma kassis unelma ikka näinud, et teeks suure vea. Hakkaksin seda enda kohta tõlkima. Te olete kassipidaja ja mul on Eluakassid olnud, mul on koer olnud. Ja kas on teil siis päev läbi üksi toas? Ei, ma elan Kadriorus, kaskib väljas siis, kui ta tahab. Nüüd on mul emane kassi, ma soovitan igalühel võtta emase kassi ta ei lähe kaugele, on olnud, et ta läheb ja on olnud isegi tibile hirmsat peavalu, et on olnud vist isegi üheksa päeva kadunud. Aga ta on nüüd juba 13 või 14 aastat vana. Teie käest küsitakse, kas teil on tulnud teatrilaval teha rolle, mis lisaks vaimsele pingutusele on nõudnud ka füüsilist pingutust? On on olnud, kukud laua pealt maha ja, ja ma ei tea, mida, noh, rääkimata mingid tantsud ja on selliseid asju, aga ma ütleksin sinna juurde tegelikult lavalolek ka siis, kui sa istud ja räägid, on tegelikult väga suur füüsiline pingutus. Et selleks, et need suudaksime olla laval kohal rollis ja olla tähelepanelik ja kuulata partnerit see nõuab väga suurt füüsilist pingutust. Et ma saaksin olla tähelepanelik, tõeliselt tähelepanelik, seesmiselt kiire, siis mul peab sisemine rütm olema nii-öelda süda, lööma umbes 100 30 lööki minutis. Alla selle ei saa, ta nõuab vaimset ja füüsilist jõudu, et sa saaksid ta ära teha. Aga imelikul kombel, kuna publik vaatab saalis, siis ühtepidi sa oled väsinud ja teistpidi sa ei ole. Millal te viimati seltskonnas tantsisite tantsupidudel ei käi, ega ma kuskil baarides ei käi, aga kui meil on teatris peod või teatris esietenduse pidu või midagi sarnast, siis muusika mängib ikkagi, tantsitakse küll. Mulle tõesti meeldib tantsida ja, ja kui ma tahan tantsida, siis mul on ükskõik, mis muusika on ükskõik mis tants. Noh, mulle meeldib siis ma tantsinud, olete kunagi sportiga teinud? Veidikese olen algkoolis kärnas, ma käisin spordikoolis, kergejõustiku trennis ja Pärnus lõpetasite te esimese keskkooli ja kui sul teatris käia kooli ajal olite. Mäletan, et käisin lapsena vaatamas kooliga, käisime kivist vaatama lasteetendust, kullaketrajad, sealt meeldis mulle kõige rohkem see ja see oli tõesti lummuslik hetk oli selline teater oli siis vanas pangamajas Pärnus. Seda uut teatrit ei olnud ja, ja vana lasti õhku see õige Endla teater. Ja siis ma mäletan seda, sa oled eesriiet, kus all oli selline kullatud ja kui see eesriie lahti läks või ta isegi tõusis ja siis tunne, et midagi avaneb ja nüüd ma kuskile pääsen, et see oli hästi, mul meeles, see imeline tunne. Aga siis, kui etendus lahti läks, siis see oli küll imelik, seal olid keskealised vanad naised, laval oli näha, et neil olid kollased parukad peas ja mängisid neid kullaketrajaid ja ma ei uskunud seda, ma ei saanud sealt mingit teatrielamust sees. Riidetõusmine oli kõige suurem elamus. Ja keskkooli ajal ma mäletan, et siis me ikka käisime rohkem, sõitsime Tallinnasse vaatama. Armsat luiskatkus mängisid Linda Rummo ja Eskola. Ega mina ei tahtnud keskkooli selgeks saada. Ma ei teadnud, mida ma tahan õppida, kui ma teadsin, et ma tahan õppida. Ma hakkasin väga vara lugema, hakkasin lapsena lugema, lugesin, ma ei tea. Kaheksa aastat järjest vahetpidamata. No kuigi ma olin sportlik, lapsena mängisime palju. Aga ikkagi ma mäletan aega, kus ma lugesin kogu aeg, nii kui ma esimese raamatu läbi sain, lugenud muinasjuturaamatuid, esimene raamat oli Pal-tänava poisid. Ma olin siis seitsmeaastane. Muidu luges ema ette raamatuid, isa, õde, tädi ja nemad lugesid ise seda raamatut, tema lugesid meeletult palju ja mina nuiasid. Loe mulle seda ja mõtlesin, et sa oled suur, oskasin lugeda ei viitsinud. Suur, et Louise. Mäletan, ma hakkasin seda lugema, lugesin esimest lehekülge, kuidas see kell pool üks kuul lõppes ja kui nad seda mett läksid ostma? Oi kui tüütu oli, panin kõrvale, jälle lugesin ja siis läks ja siis mind ei peatanud enam mitte miski. Ja siis ma lugesin järjest keskkoolis juba nagu kadus ära, siis tuli ikka teismisele iga, aga ma vist lugesin kõik läbi, mis eesti keeles kirjutatud on. Lugesin koolis klapi all, lugesin aias vihmavari pea kohal mul ei läinud, tõid ka siis, kui ma ei saanud piima pudenina raamatut panna, samal ajal lugeda. Igal juhul see, et ma tahan õppida kuskilt uksest sisse saad, see oli mul ainult ja läksite TPI majandusteaduskonda, see nad, tulin siia tipi, see oli noh, niisugune lollus. Ma tean küll, millest see tuli, seal oli kaks asja, üks asi oli siis üks poiss oli just Tallinnas, ma millegipärast tahtsin Tallinnasse tulla ja teine asi, mida on piinlik rääkides nii naiivne. Et siis just ilmus raamat viineriraamat küberneetika ja ma olin meeletus vaimustuses sellest siis seitsmeteistaastasena mulle tundus, et see on nüüd see nüüd see, aga Tallinnas ei julgenud midagi sellelaadset. Aga siis ma leidsin ainult tipised, tuli informatsioonitehnika IT, mis oli ligilähedane sellele. Ma ei tea, mis konksu otsa ma jäin, miks ma sellest viineriraamatust nii vaimustatud olin siis või tema mõtlemisest või maailmanägemisest ja ma tulin siis tippima majandusteaduskonda informatsiooni tehnikasse ja siin oli meeletu konkurss ja ju siis mul ei olnud need sisseastumiseksamid kõik viied, nii et ma lugesin seina pealt majandusteaduskonda sisse saanud, küll, aga masinaehituse ökonoomikas ja siis läksin õppima. Kaks aastat olite seal. Asi oli selles, et ma ei oleks hakkama saanud, et oli jah, kõrgem matemaatika. Sain esimesel kursusel eksami viie, et mul ei ole ja selle koha pealt nagu vilets, et ma saan nagu füüsika matemaatikaga hakkama küll. Ja siis ma nagu mõtlesin, et ma tulen ära. No siis ma rääkisin ka isa-emaga sellest ja siis tuli see vanemate selline praktiline mõtlemine, vetika üks aasta käidud ja läheb raisku, siis ma ütlesin. No hea küll, ma ei loobu nii kergesti, vaatame, kas tõesti midagi ei ole. Ma veel tegin mingit teaduslikku tööd seal, mingit ma ei tea. Materjali korjates. Ma tean seda. Et see oli keegi teine, kes mööda külateid koridore uitas. Ma ei tulnud sealt ära mitte sellepärast, et minna näitlejaks, ma tulin sealt ära sellepärast, et see ei olnud see, et mul ei olnud seal midagi teha, ma surin ära sinna, mida vanemad selle peale kostsid, kui kuulsid, et te olete lavakunstikateedrisse sisse saanud ja õpite näitlejaks. Ema ütles, sina, Kaie, näitlejaks? No kuule. Sul ei annet. Isale ilmselt tundus raisatud aeg, et ma niimodi raiskasin aega TIPis või nad ei kommenteerinud, nadi vaielnud, nad ei riielnud väga tolerantsed olid. Üks raadiokuulaja tahab teada, millise õppejõuga teil lavakunstikateedris kõige parem klapp oli. Mina ei ütleks, et meie mõnel õpilasel olid mõne õppejõuga mingi klapp praegu need suhted lihtsamaks läinud ja kõrguste vahe ei ole nii suur, et et mul on tunne, et siis Familiaarsust nagu ei olnud õpilase ja õpetaja vahel. Ma takkajärele oskan öelda, et tegelikult kõik õpetajad olid parimad, kes siis võta, olid kateedri juhataja oli Panso ja meie juhendajad olid Mikk Mikiver ja Grigori Kromanov. Igalühel oma mõju. Grigori Kromanov oli selle pärast kõige parem, et ta kannatlikult õpetas, sundis, nõudis tiri seest lükkas tagant. Et me ise oskaksime rolli, analüüsid, et me ise oskaksime, materjalist läbi närida ja nii edasi, et Panso oli vägev oma selles nakatumus esiomas, väesi oma jõulisuses. Aga ta natukene töötas niimoodi, et tema tegi kuju, piirjooned valmis ja ta tegi seda nii võimsalt, et umbes umbes nihutad ennast siis sinna sisse ja sellega õpib ka muidugi midagi. Aga kui sa lähed teatrisse ja sul ei ole sellist isiksust, kes seda sinu eest teeb siis on päris kehv. Teistpidi, mille võivad lavastajatele tülikad näitlejad tulla, kes liiga palju ise mõtlevad, analüüsivad ja, ja tegelevad oma rulliga ja pigem ei taha, et lavastaja väga sekkuks, et oleks nende tööd ära tegema. Pärast lõpetamist suunati teid Pärnu teatrisse. Kas see oli ka teie enda soov? Kui mina käisin lavakateedris neljandal kursusel, siis mina ootasin last. See tähendab, et mul oli kaunis null valik kuskile minna, mitte keegi tahtnud noort näitlejat, kes kohe aitab ja jääb lapsega koju, te ootasite poega ja ühesõnaga, et seal ei olnud midagi loota, et keegi väga tahaks mind näitlejaks, ma ise tahtsin siis Pärnusse minna. Ema ja isa olid seal ja mulle tundus, et võib-olla lapsega on nagu turvalisem. Ja läksite siis koos abikaasa Jaan Rõõmus säärega Pärnu teatrisse. Milline aeg see oli? Ta olid täispraktika. Et oli väga hea, et ma läksin Pärnu teatrisse, seal oli niisugune hea teatrimudel kus olid kõik põlvkonnad, kus oli veel näitlejaid, kes olid õppinud ja töötanud esimese vabariigi ajal. Seal oli päris hea tugev keskmine põlvkond olid noored. Seal olid siis kaks noort ja huvitavat lavastajat, siis oli kardinaid seal ja Ingo Normet arendajaid läks kohe ära. Te olite kolm aastat Pärnu teatris, enne kui noorsooteatrisse läksite? Jah, mul oli hirmus palju tööd, seal. Ma mängisin, palju jama, mängisin suuri osi ja erinevaid suuri osi. Lõpus oli niimoodi kolmandal aastal, et ma mäletan, et oli mul kolm kuud järjest 30 ja 33 etendust. Natukene läks tapaks ja ma ei kõhelnud seda muutust tegemast, kes seitse noorsooteatrisse tööle kutsus. Rõõmusseriaanil ei olnud nii palju töötanud teatris ja siis see läks astme-astmelt, et Karin raid nagu rääkis temaga, ta võiks tulla, mina jällegi. Eelmisel kursusel õppisid Lembit Peterson, Sulev Luik, nendega suhtlesime palju, et nemad olid ja Eero Spriit ja Peeter Volkonski, et nemad olid noorsooteatris ja kuidagi see kujunes niimoodi, et, et võiks tulla sinna. Ja kui ma läksin noorsooteatris, siis ma olingi esimene töö, et ma olin veel otsapidi Pärnu teatris, oli Lembit Petersoni ikka kohe suurepärane. Väga suures osas mu elus on olnud. Kas ma olen ise õigeid valikuid teinud, Von saatis mulle mänginud selle kätte, et mul on olnud õnne töötada teatud perioodide vältel kindlate inimestega, kellega koos teha, mitte lihtsalt tükk tüki järel, vaid mõelda diaatriste, mõelda edasi ja võiks öelda, et nagu grupis trupis. Et nii oli see noorsooteatris. Kui olime koos Lembit Peterson ja Aleksander Eelmaa ja Sulev Luik. Kui draamateatrisse tulin, siis tegime palju koos ja otsisime, mõtlesime teatrist üleüldse, kui ühe tükiga ei õnnestunud, siis järgmisega oli siis Evald Hermaküla Teie, olete kuuenda lennu lõpetaja. Sulev Luik lõpetas seitsmenda lennu. Kui Sulev Luik lavakasse sisseastumiseksamid tegi, siis olite just Teie see, kes talle ütles, et sa ei tohi pooleli jätta. Pead kindlasti minema järgmisesse vooru. Mida te temast nägite? Kõigepealt on see, et mina ei tea, kas nüüd ei saa küsida, kas tema üldse seda mäletab, et mina seal midagi ütlesin, mina mäletan lihtsalt enda seda hirmu, et oleks küll hullusti, kui see poiss nüüd noh, nii kriitiline enda suhtes oleks see lihtsalt minema läheks pooleli, jätaks ta puudutas mind laval, ta oli nii omapärane. Ta oli nii läbi tunginud, ta oli nii hea. See, mis ta tegi, oli ääretult naljakas. Kui tal kästi teha kas mõnda oma õpetajat või klassikaaslased või oma vanaema, ta tegi ainult mõne vihjega mõne hääletooniga ja see oli ühtaegu inimlikult hästi äratuntav puudutav ja teistpidi meeletult koomiline. Kui Sulev lavakunstikateedri lõpetas, siis ta käis koos kursusekaaslastega Pärnus külas. Kui seitsmes lend lõpetas, Jaanil oli lõpupidu siis ma mäletan, et meie olime Pärnus turismile pisikene korter rannarajoonis. Siis nemad tulid oma lõpupeolt, minu meelest osa neist tulid otse veel oma piduriided seljas. Ma ei mäleta, mis Sulevil oli, kas tal oli smoking või mingi pidu, ülikond, Anne Paluverimaani kleit ja ja, ja sõitsid vist ma ei tea, kas juhuslike autodega Pärnusse meile külla mitu päeva Läks, nende kooli lõpetamine meil edasi. Ja kui me tulime juba Tallinnasse, nemad olid lõpetanud, siis me hakkasime koostööle ja loomulikult proovi lõppenud siis, kui proov lõpeb. Seest oli millegipärast vaja huvitav rääkida tükist edasi edasi ja mõelda, et see, see kestis ikka kauem. Siin raadiokuulajaküsimus, mis tunded teid valdasid siis, kui teie kätte anti hoiule Liss lind laule kuulunud kõrvarõngad? Kui ma praegu selle peale mõtlen, et siis mulle tundub, et see oleks nagu mingi kohustus, vastutus, kui tema seda tegi, siis oli natukene hoidmine ja hindamine ja ma ei ütleks, et natukene kõrvust tõstmine, aga ja see tähendas mulle palju, sellepärast et Liis Linda täika meid vaimustas. Ta tõesti vaimustas, kui me olime koos teatris, tas oli kohe midagi sellist omamoodi vägevat inimesena ja naisena ja näitlejana ja, ja seda eneseteadvus ja samastav mängulust ja naiselik naiivsus, mida ta võis ka mängida. Teistpidi tarkus. Ta oli tegelikult väga mõtleja väga palju lugenud, aga ega ta kunagi niimoodi ei rääkinud ega targutanud, aga ta võis olla täpne, terav, läbinägelik, nõudlik, jadas oli joont. Ja me mõnes mõttes tundsime ennast ära valitutena küll. Et meie tallega meeldisime. Me tundsime millegagi pärast, et kui me tegime koos selle tüki, mida Paul-Eerik Rummo kirjutas ekstralist lind, laulab kõik need Tammsaare naised kokku, sinna me tegime koos seda etendust, see oli nagu eriti pikk aeg meil koos olla. Ja Liisu tegi selle kuidagi eriti meeldejäävaks. Persona saatekülaline on näitleja Kaie Mihkelson. Kuidas siis siis Draamateatri näitleja sai, kutsuti ja läksin, Evald Hermaküla kutsus. Hermaküla oli siis peanäitejuht, aga ta ei olnud nagu ainukene põhjus, see oli kuidagi niimoodi läks, et kõigepealt läks Lembit Peterson sinna lavastajaks ja siis Evaltigi ettepanekuga minule Sulev Luigele. Me Suleviga mõtlesime selle üle ja siis siis otsustasimegi, et jah, minul oli nagu lihtsam minna, sellepärast et, et mul nagu ei olnud seal noorsooteatris midagi erilist, huvitavat tööd või lavastajat, kellega ma oleksin teinud midagi sule oli noorsooteatris, tal oli valge tee kutse olnud ja et tal oli nagu rohkem tööd, et tal oli võib-olla isegi raskem tulla. Ja Lembit oli Draamateatris vist aasta-poolteist, siis ta läks ära sealt. Aga meie Suleviga jäime. Üks raadiokuulaja tahab teada, et kui teie abikaasa Evald Hermaküla oli Draamateatri peanäitejuht kas siis teie tundsite end teatrisse teatud mõttes ebamugavad? Ma usun, et inimesed mõtlevad ja räägivad igati, igati ja, ja nii edasi. Aga ega ma sellest ennast nüüd kuidagi häirida ei lasknud, et oluline on ikkagi see, mis ma laval teeni, mis ma laval teha saan? Ma ei mäleta, et mul oleks mõelnud, et mul on mingi positsioon või midagi sellist. Te mängisite koos Evald Hermakülaga õige mitmes lavastuses. Milline Ta oli väga hea partner. Partner, seal on teatud piirid mõlemad ühtemoodi mõtlesime selles osas, et kui me ei olnud omavahel nii lähedased enne seda mängisin temaga Gunnar Kilgas ühes telelavastuses Tootsi Teelet mängisime. Niimoodi on parem mängida. Vot sel kombel lähedusega. Kui mees ja naine on omavahel nii lähedased, siis millegipärast teatud laadi suhteid laval on tegelikult kehvem mängida. Minul vähemalt. Ja kui me mängisime koos, siis, siis tegelikult alati päris suuri armastajaid otseses mõttes. Me siis, kui me ise olime koos, siis me minu meelest ei mänginud. Mängisime küll Matite Liisat, Juhani Aho raudtee ees, tema oli mati ja mina olin viis, aga, aga see oli natukene teistmoodi lugu. Ja ikka üpris hea partner. Selles mõttes, et partner peab sul olema ikkagi, kas peab olema üks provokatsioon sees, mitte see, et me kenasti lahkesti koostööd, teine palun mängi sina palun mingi sinna. Kas te kodus ka proovi tegite? Ei, kategooriliselt ei. Me rääkisime teatrist üldse küll kui sellisest, rääkisime näitlejatest ja rääkisime igasuguseid asju, me rääkisime üldse palju võisime tundide viisi rääkida, aga näiteks Ewald küsib minu käest, kuidas sul on. Homme on sul vaba aega või? Mõtlen, et no siis siis vaata kella viiest kuueni, mõtlesin ja tule teatrisse minu kabinetti. Küsin, milleks räägime, vaat sellest tükist natuke on tarvis rääkida sellest osast sellest, mis sa tahad, mõtlesin, ahah. Ma läksin teatrisse, me olime tema kabinetis ja seal me rääkisime sellest, et need asjad jäid nagu eraldi. Tegelikult see oli natuke tüütu küll. Mäletan, et, et ikka mitu korda mulle ei meeldinud see. Me teeme koos proovi, tema on lavastaja, mina olen näitleja. Ei lähe proov hästi, ei ole ma päris rahul ja jäävad need pinged sisse ja tahaksid omaette minna ja mõelda tükile ja, ja rolli üle ja igasuguste asjade üle. Ja siis minna proovi ja jälle uuesti lavast aku kukku saada, trupi käi. Ma pean nüüd tegema selle ümberlülituse taha lavastaja teatrisse. Lavastaja Hermakülaga, nüüd ma lähen siis Evald Hermakülaga koos ja arutame, mida poest osta. Söögiks koju, et ausalt öeldes oli küll hetki, kus tundus mulle, et ikkagi asi. Eemaldil oli igav töötada, ta kohe ei tahtnud töötada näitlejatega, kellel ei ole oma pilti tükist, oma tahtmist kuhu ta ise tapitükiga välja jõuda. Ega tema ei sekkunud sellesse, et vaata, siin juhtub see ja mis on tüki põhisündmus ja siin sa teed seda. See oli näitleja enda töö. Kui sa näiteks teed midagi, tahad ikka lavastajaga tagasisidet, saadad, mängid ühe stseeni ära ja küsida, kas nüüd läks täitsa mööda, oli siin ka midagi ja ta ütleb, et ma ei tea, mõtlesime, sa nägid. Aga mille valguses ma ei tea, mida sa tahad, ma ei tea, kuhu sa välja tahad jõuda. Ja siis võis küll, ütle vähemalt, kas oli piinlik, mõni koht või mõni ütleb jälle, mille valguses, mis sa tahad, see tähendab, et ta küsib, mida sa ise tahad. Ta ütles, et ma võin küll öelda, et tee nii ja tee sinna ja näitlejad teeksid ära ja niisugune näitemängu karkass ja lugu jookseks ja tema kontserti joon tuleks just nagu noh, praegu teen, jutumärkides kontseptsioon tuleks läbi, ütlesid, aga seal surnud, igav. Ma mäletan küll, et ükskord tegime ühte tükki, mis mulle väga meeldis, siis ei olnud natukene nagu koos kõlastasin, ütlesin, et mina tahan seda, et vaat see on mulle siin tähtis. Kuulsis ma küll aru ei saa, mis asja sa ajad ja ja siin tükis sellised asjad on, aga lase käia sellepärast, et, et ta vaatab tulemust, mis ma teen ja kui see mahub selle tüki raamide sära sisse, mahub ära. Kaia, te olete ise ka lavastaja proovinud? Te mõtlete seda Kaljuste oivalist lahutust, hea on minu nimel ja tulnud välja, kus on lavastaja koha peal kirjutatud Kaie Mihkelson ja see oli munud ja hakkas see pihta niimoodi, et tegime lihtsalt garderoobis nalja, üks kord ja tal tuleb monotüki hästi, palju teksti peab õppima ja enda teha ja, ja mina ütlesin. No ma lavastan ära selle ja siis teeme vastupidi, vot sellised naljad olid. Aga ta hakkas tegema Priit Pedajase tüki, aga Priidul oli mitu asja teha ja siis ta kartis, et briti jaksa olla saalis, kus tema nii-öelda teksti õpib ja ta ütles, et ma kardan, et ma Symbian inspitsiendiga teksti õppima ja niimoodi, et Ta natuke vaata kõrvalt tule treeneriks. Mõtlesin mul siis maha. Ma võin küll, et et kui tulen linnad, noh, aga siis pull oli öelnud, Kaie tuleb natukene appi, ta üksi peaks tühjas saalis teksti õppima, enne kui Priit hakkab panema asju kokku, aga siis juba oli Priit otsustanud, et mina olengi lavastaja ja siis oli nagu fakti ees, et ma olin tegelikult hüljest Mahased. Ülle oli tüki ainult et ega ta nii nagu ei tohiks käia küll, et silt on seina peal, et ma olen lavastaja, ma alles hakkan tüki lugema. Tahaksite veel midagi lavastada? Ma valetan, kui ma ütlen, et ma üldse selle peale ei mõtle, et ma ütlen kategooriliselt. Ei. On mingeid materjale küll, kas nüüd lavastada ka materjali, mida ma tahaksin mängida, mida ma tahaksin teha, mida ma tahaksin kellegiga koos teha. Mine tea, võib-olla isegi julgeksin mõelda, et, et kuulge, hakkame seda tegema, mina olen selle Osajaks vana või liiga pikk või liiga peenikene või ma ei tea, mis hakkab proovima. Ma ei välistaks seda. Te teete pedagoogitööd õpetajate lavakunstikoolis, näitlejameisterlikkust. Elmo Nüganen on ühes intervjuus öelnud, et õppejõuks olemine on põrgulik töö. Olete temaga nõus? Jah? Vastutus on suur. Vastutus on suur ja siis mõtled, et kuidas ma tohin ja kus ma roninud olen. Kas töö väsitab ka? Väsitab ja ei väsita? Oleneb ajast, oleneb sellest, kui avatud, kui valmis Sa ise oled ja samal ajal kui eelarvamustevaba ka enda suhtes siis ta hakkab imelikul kombel teistmoodi tööle, ta annab palju rahuldust ja rõõmu ka. Kui rääkida filmitööst, siis meenub kuulajatele kindlasti kohe teie anna roll filmise Kõrboja peremees. Ise ma ei tunne, et ta oleks selline suur minu jaoks kuidagi tohutu pöördepunkt olnud. Jah, ta oli mu esimene filmitöö ja kokkupuude filmiga. Pärast tuli teisi töid ja see oli esimene. Kas oleks nii olnud, et kui ma poleks seda filmi teinud, kas mul üldse filmitööd ei oleks tulnud, seda ma ei tea, aga igal juhul vaieldamatult filmist midagi ei teadnud. Esimene töö kohe väga suur, nii ta oli. Mul on mõned hetked, ainult, kus ma olen saanud ekraanil või kinos mängida niimoodi, et, et ma olen ise rahul. Seda on hästi vähe, mõned üksikud. Ja siis on tunne, et ma tahaksin. Ma tahaksin veel seda teha, ühtepidi suurt keskendumist, sa lähed sellesse olukorda, situatsiooni ja kaamera võtab sind, ülesvahendid on teised. Kui teatris on tegelikult vähem jõudu nõudev ta palju aeganõudev passimist palju, aga nüüd on seal läinud operatiivsemaks, et ta nõuab vähem jõudu, suuremat keskendumist ja avatust ja natuke teisi mänguvõtteid laval. Kas filmivõtete ajal ei häiri teid see, et näiteks tuleb alustada lõpustseenist, siis teha raha algusseen ja ja siis olla valmisele keskmist stseeni mängima? Esimene kogemus seal kõrbes oli niimoodi, et hakkas täpselt pihta stseenide järgi film, et filmi algusest hakati filmima. Varasuvel tuli Anna linnast kõrbojale ja juba sügiseks oli siis Millu ennast maha lasknud ja kuna looduses filmiti, siis pidigi hakkama filmi tegema. Täpselt järjekorras siis läks loogilist rida mööda. Kui filmitakse üks stseen enne teine pärast, siis siis lihtsalt peab olema endal rida selgem. Sa tead tegelasse, tead juhtumiste rida ja, ja siis filmitakse see teine ja kolmandaks on kinos, nii et näitleja niisuber. Me ei saa olla kui teatris, teatris ma lähen lavale ja siiski ma alustan siit, lähen lavale ja ma vean ühe mõttejoone kaare ühe teema algusest lõpuni laval. Ja muidugi on lavastaja teinud oma töö, aga neid, kel on ka küllalt palju teha, kinos ikkagi otsustab režissöör. Mina võin ju keskendunult vaadata, mõeldes aga ta lõikab, nii et mina vaatan, mu pilgus on see või teine asi sinna ta paneb järgmisena lihtsalt ühe tühise pastapliiatsit, tema lõikab minu kokku, et see, mida ma vaatan sellise näoga ja, ja kuidas ta rütmistab. Filmirežissöör Andres Puustusmaa, kes töötas varem Draamateatris näitlejana on öelnud, et teie olite tema Tallinnast Moskvasse lahkumise mõte, ristiema, nii tantsijate õigel ajal õiget nõu. Toreda ütleb mulle nii, et ristiema mulle seda tore kuulda ja nii, aga no ma võin seda hetke kirjeldada, see on mul hästi meeles, see oli Draamateatris kui Draamateatris oli veel niisugune mõnus puhvet allkorrusel, kus sai kõike head, ka istuda. Nüüd on seal puhvet, kus enam ei käida, siis oli selline, kus me alati istusime, rääkisime peale proovi palga peale etendust. Ja Andres Puustusmaa, noor kena inimene ja otsib hinge, me suhtlesime ja saime kenasti läbi. Ja siis ta käis Ameerikas juba käinud, ikkagi tahtis, piilusime kinomaailma poole tuli tagasi ja siis ta läheb uuesti ikkagi proovib siit ja sealtpoolt ka sinna tegemisele lähemale pääseda, mina istun ja kuulan ja vaatan teda, seal arutatab kinode aja, ütlen talle, mis sa sinna mürksleda. Miks sa lähed sinna vaatama, et kas pääsed siitpoolt või keegi sealtpoolt, saad väikest rulli tegema või? Keegi tuttav võtab sinna kaasa, kuidas ikka, sa saad sinna otsa peale. Miks sa Venemaal ei lähe? Väga hea filmikool, seal on väga head õpetajad. Mine sinna, mine kuul jaka õppima, mida sa, mida sa käid ratast ringi seal kuskil Hollywoodi ümber, et äkki pääseb proff sisse. Siis ta vaatas mulle otsa selle peale mõelnudki, et see oli see lugu, et ma ütlesin, mine Moskvasse filmiinstituuti õppima. Ta oli siis, kui me sellest rääkisime, tegelikult Eestis juba mõne väikse filmi lühifilmi teinud, tal oli isegi tööd olemas. Kui teil endal on vaja mingeid tähtsaid otsuseid teha. Kui palju te arvestate kolleegide või sõprade nõuannetega, kui on väga tähtsaid otsuseid tarvis teha, ma ei tea, kui palju ma siis arvestan, aga kui mul on vähetähtsamaid otsuseid tarvis teha, siis on mul küll tarvis, et keegi ütleks. Ma olen seda tüüpi, kes võib käia ühe kingapaari juurest teise juurde või noh, ma olen selline kõhklejad. Oota, mis ma teen, kas ma nüüd võtaks selle, võtaks tolle, mida teie tahaksite veel õppida? Ma arvan, et, et midagi sellist õppida, millega ma endale leiba lauale saaksin eriti palju nagu ei ole selles mõttes, et see kasulik kuidagi oleks amet. Asju küll, mida ma, mida ma kogu aeg mõtlen, et ma hakkan tegema, mulle meeldiks, ma tahan proovida, ma pean selleks õppima. Aga kuidagi aeg kaob käest. No suvel tekib ilmselt rohkem vaba aega või olete ka suvel etendustega seotud? Olen suvi, on see aeg tihtipeale, kus, kus ma saan teha mõningate toredate armsate inimestega sellist repertuaari, mida võib-olla teater ei kanna välja või või ei, vali. Et ta on niisugune oma armsad vinge asjade tegemiseks aeg, natukene ka veel lisaraha teenimisaeg muidugi neid kahte asja kokku ei pane. Et kui sa teed sellist asja, mis sulle endale tundub, et see on nüüd see, millised teatrid ma ise tahan teha ega siis ei pruugi tingimata nüüd olla mingi rahateenimise viis, võib-olla teeks seda siis ka, kui eriti palju või üldse ei makstaks. Suvel puhkuse ajal kipuvad paljud inimesed maale, kuidas teiega on? Kipun kogu aeg, kipun kogu aeg maale sinna, mitte et see mingi eriline ilus koht oleks, aga see on sealsamas taku rannas, kus on, see on minu vanavanaisa maja ja, ja vanaema on elanud seal nii ega seal ei ole enam midagi, mõtleme maa, et ilus väli või meri või mets kõmisev tühjus ja siin on igasugust koledaid maju asju ehitatud, aga ega see loe mulle ei loe. Ja ma tahan sind minna kogu aeg, kas siis loeti jälle palju raamatuid läbi nagu lapsepõlves. Siis Loen ka, aga vähe? Ma vaatan, kuidas seeme kasvab ja ja panen, et mulda. Ma olen avastanud, et ma tunnen sellist meeletut naudingut. Kui tuleb kevadises põldnukul. Ja kui maale lähete, siis võtate kassiga kaasa üle kahe öö. No ei raatsi teda küll üksi tühja korterisse, et siis ikka kassi kaasa. Millega teie lapsed tegelevad? Poeg mängib, poetan ERSO-s, puupuhkpillirühma kontsertmeister ja tütar. Võiks öelda, kultuuriteadlane. Töötab kuus. Ja veel üks küsimus raadio kuulajalt. Kas teil on nõrkusi, millest tahaksite lahti saada? On küll. Hästi palju. Ma jumaldan koos päikesega ärkamist, need on mu elu ilusamad hommikud päevad. Kui ma tõusen, talvel, ei ole küsimust, aga suvel ärgata koos päikesetõusuga, näha päikesetõusu, mulle mitmeid kordi endale öelnud Kaie nüüd hakkadki niimoodi tegema. Ikkagi on neid neid hommikuid väga vähe. Kui ma tõusen koos päikesega, peaaegu ei ole, ei suuda seda teha. Ja hullu nunniga väga armas. Ma ei ole suutnud oma päevaplaanini nihutada, et ma saaksin seda tehtud. No ma suitsetan. Ja ma olen mõnikord mõelnud, et, et kasulikum tervislikum oleks, mitte suitsetada, aga ma ei ole seda vist väga tõsiselt mõelnud, sellepärast et et ma ei tea, kas ma tahan sellest lahti saada. Ma tänan teid selle pika jutuajamise eest, palun öelge üks number ühest seitsmeni ma kasutasin ju saates ka kuulajate küsimusi. Nii et üks kuule saab oma küsimusest väikese auhinna. Viis suur tänu. Persona saate külaline oli Eesti Draamateatri näitleja Kaie Mihkelson. Persona saate auhinna saab Olga pooralt, kes küsis Kaie Mihkelsonilt, kas sa näed enne esietendust õudusunenägusid? Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.