Kirjanduslugu on viimasel ajal hakatud igavaks asjaks pidama. Võib-olla kooli kirjanduslood räägivadki liiga ühe tooniliselt ja lihtsajooneliselt ainult kirjanike õpingutest mõjudest ja sammudest edasi-tagasi. Aga kirjanikudki on olnud inimesed kõigi inimlike omadustega, nõrkuste ja tugevuste, ka väga erinevate karakteritega. Mitmesuguseid käitumisjooniga on nemadki sattunud mõnikord koomilistesse, traagikoomilistesse ja isegi traagilistest olukordadesse. Ei lähe need lood enamasti praegu teoksil olevasse suurde akadeemilisse kirjanduslukku. Aga mõnel õhtutunnil võiks neidki vesta. Aabent suua vaatal libelli raamatutel on omad saatused, ütleb ladina vanasõna. Omapärane on ka Eesti raamatu saatus juba algusest peale. Esimese meieni ulatunud eestikeelse raamatu kirjutas rändava jutlustaja Siimon Vandrati saksakeelse katekismuse järgi. Tallinna püha vaimu koguduse hingekarjane Johan kõll arvatavasti maarahva kännust võrsunud mees. Olgugi ajajärk, nii kitsas ja umbne kui tahes leidus tollele maakeelse kirjasõna, hakati sellegi entusiastlikke võib-olla et ka omakasupüüdlike kaasaaitajaid jätti tegijaid. Igatahes Reeveli raehärra Johan seelhorst otsustas riskida oma rahaga. Finantseeris seda ennekuulmatut ja kahtlast üritust. Raamatukaupmees kisse. Brehtseebeeeller pani hõlmad vöö vahele ja purjetas enneolematu käsikirjaga Lüübekisse ent ei saanud seal hansalinnas kaubale. Kaugel Wittenbergis. Kuulsat rikkali Hans Lufti juures võeti aga siiski ette pool paganliku Läänemere teeäärse rahvakillu kristliku meelekasvatamiseks. Raamatu trükkimine. Lõikuskuu 25. päeval Anno Domini 1535 oli raamat õnnelikult valmis. Kisse pressetaller pakkis robuskisse poolteist 1000 fraktuur kirjaga köidet ja teinud üle tormise mereröövlisadamasse. Kriitiline meel oli Eestimaal juba tollal kõrgel järjel ning Tallinna magistraat. Toda uustulnukat tunnistades leidis ta vigase olevat ning mõistis raamatu hävitusele. Niisiis paistis Eesti kirjanduskriitika algus, silm oma teravused ja printsipiaalsuse kant. Läänemere veerde kirjaoskamatu talurahvas jäi ilma oma raamatust ning kaupmees kisse pärast oma rahast kastama arved. Prae härrasseel Horsti kooli õiendanud pole täpselt teada. Igatahes ei tahtnud ettevõtlik raamatukaupmees oma raha tuulde loopida. Ta vihastas ja kirjutas kaebuse, et tal on hirmsat ülekohut tehtud. Tallinna raekohus kutsus vastust andma maakeelset kirja tegija Johan Kõlli. Vist olid raekohtunikud toll seitsmeteistkümnenda juulikuu päeval Anno Domini 1537 kõvasti kimpus ja higistasin tublisti oma parukat all. Ei tirita tänapäevalgi kuigi tihti kirja seadnike kohtulaua ette. Tollal pidi olema üpris haruldane protsess. Igatahes ei söandanud kõrge kohustada matsisoost meest küll süüdi mõista. Aga et niisuguse tõhusa summa tuulde lendamise puhul ometi ilma süüdlased ta oli raske hakkama saada. Saadetis Siimon Vandrati järele. Kuid ka reformatsiooni jutlustajad pandrotilt ei õnnestunud raamatukaupmehel raha tagasi saada. Too elurõõmus mehe poeg oli Tallinna tolmu saabastelt raputanud ning jalga lasknud oma Riiat hämma moorist naise juurest ühe Tallinna hooraga, nagu seda on kinnitanud kohtu protokoll. Niisiis võis raekohus tolle jumala sõna sulases süüdi mõista küll abielurikkumises aga raamatutegemises jäigi süü lõplikult selgitamata. Kas Siimon pandrati asjaliku meelega. Seaduslik naine Josiineb pappenbus ei osanud selle Sirjaliku patuteo kohta midagi selgeks tegemata ütelda pandrat isaga peetis mõnusaid päevi oma meeldiva armukesega Läänemaal ning pidas seal peatoidus hankimiseks rahumeelega edasi omatululiku hingekarjase ametit. Hiljem kuulutas ta jumala sõnaga Paides, Viljandis ja lensalus. Tõenäoliselt võidab võimsa sõna- ja libeda keelega mees. Ta olevat isegi Viljandi kontuuri fonder rekegi luteri usule võitnud. Hilisemad rännuviisid Vandrati küljele Eestimaalt minema. Aga vist oleks täiesti õigustatud eesti boheeemmluse ajalugu alustada temast. Mis on kirjutatud sulega? See tark sõna kehtib juba esimese eestikeelse raamatu kohta. Hoolimata õnnetust algusest ja Reveli raehärrade karmusest ei õnnestunud toda eesti kirjasõna esiklast tappa ka kirvegagi. Otsust pidi muidugi täitma, kuid majanduslikult mõtlema. Raamatukaupmehel hakkas siiski kahju kallis trükipaberit ahjukütteks tarvitada. Ta leidis lehtedele pisut tululikuma rakenduse pruukides käiduma järgmistel raamatute köitmisel. Ja nii leidis doktor Helmut veis 1929. aastal 11 leheräbalad ühe teise raamatu välisrüü vahelt üles. Vaevaline on eesti kirja seadnike elu tihti olnud. Paljude juturaamatute autor Jakob Pärn õpetas juttudes lugejaid omas toast Jomast loast lugu pidama ning laskis kõigil oma peategelastel talusid osta. Kahjuks ei olnud tema retseptid küllalt elulised, vähemalt kirjamehel endal ei õnnestunud küll kuidagi haljale oksale jõuda. Lausa piinliku olukorda sattus ta pulmapäeval. Ehkki ta oli sel ajal juba 28 aastane. Kui ta oma väljavalitu annad Zimmermann pastori ette astus polnud tal koolmeistri ametis õnnestunud maist vara koguda. Kui jumalasulane Schmidt oli oma õnnistuse pruutpaarile ära jaganud, oli Jakob pärnal taskus veel ainult 50 kopikat. Otsekohe oli aga vaja pastorile ja köstri-le nende taksi järgi peopesale laduda. Kuna ei olnud ka äia taadil kopikatki majas, paluti siis hingekarjane aja võitmiseks pulmapeost osa võtma. Istutati pastor lauda ning õnnetu peigmees hakkas jälle ringi käima raha laenamise püüdega. Lõpuks õnnestus tal siiski kolm rubla kokku laenata, andis selles siis kaks kolmandikku pastorile. Ühe köstrile. Oli sedagi vähevõitu, nagu oli näha kirikumeeste hapus näo ilmist. Aga polnud midagi parata. Ikka on nähtud sakslasi eestlaste ürituste eesotsas ning nad on pidanud oma kutsumuseks matslikku maarahvast juhtida ning eestlased on tihti taga kurtnud oma rahvusliku uhkuse vähesust. Aga vähemalt üks kord on eestlane olnud sakslaste rahvusliku ürituse eesotsas. Lugu ise juhtus möödunud sajandi 60.-te aastate lõpul Leipzigis. Saksa riigi asutamispäeva pühitsemise olid saksa üliõpilased otsustanud oma patriootilisi tundeid väljendada suured tõrvikurongkäiguga kuid juba eelläbirääkimistel sünnitas pikki vaidlusi ja lõputuid lahkarvamusi. Küsimus, missuguses järjekorras üliõpilasorganisatsioonid pidid rongkäigus asuma. Eriti võimatu oli kokku leppida, kes rongkäigu ees ratsutades pidi saksa riigilippu kandma üksteisega pall jalal olevat tudengite rühmitused ei suutnudki lipu suhtes omavahel kokku leppida. Et ronteks siiski teoks saaks, tehti Saalomondliku otsus ja valiti lipukandjaks. Üks organisatsioonidest väljaspool asuv Baltimaadelt tulnud üliõpilane kes ei olnud keegi muu kui eestlane Mihkel Veske. Ja nii ratsutaski saksa patriootilise pidur rongi eesotsas Saksamaa südames, kimmel hobuse seljas saksa lippu lehvitades. Eestlane. Endine Tartu Ülikooli filosoofiaprofessor Ludvig Sprümpel oli sellest kuuldes nördinud, lausunud ohtets sakslasi, kellel puudub rahvuslik uhkustunne. Omas saksa rahvusliku rongijuhiks võtavad nad välismaalased. Kui Carl Robert Jakobson Kurgjale asus oli ta veel poismees ning äratas huvi ka Valdburgi karjamõisas elava suuburgite tütarde rohkes peres. Suuburgite peretütred otsustasid enda olemasolust delikaatselt viisil märku anda. Kas teate ketrama peenikest villast lõnga. Tegi ettepaneku üks noorematest õdedest Julie suuburg koomidele sokid. Tol vaesel ei või ju neid ka liiga palju olla. Kuidas öeldud, nõnda tehtud. Uuele Kurgja talu peremehele tuli saadetis, kus oli kolm paari pehmeid villaseid sokke koos sooviga, et need jalgu kaitseksid ohakate vastu, mida karmil eluteel rohkesti võivad ette tulla. Kingitus oli küll anonüümne, ent Jakobson neil ei olnud raske välja selgitada, kust majast niisugune saadetis võis tulla. Muidugi oli ta kavaler küllalt, et end peatselt lasta suuburgitele esitleda. Ja nii sai alguse läbikäimine kahe Vändra metsades asuva kirjandusliku pere vahel. Ka Carl Robert Jakobson kirjutas mitmeid õpetlikke raamatuid nagu näiteks teadus ja seadus põllul millest lugejad mõndagi tululiku juhatust leidsid. Kui tema teadmiste praktikasse rakendamisel juhtus temalgi vahel viltulaskmisi äpardusi. Nii näiteks tegi ta ühel kevadel pärast kartuli maha panekut paberil arvestuse, palju tallesid põld sügisel taks saaki anda. Arvestus oli tehtud optimaalne ja naabritele tundus säärane saak ennekuulmatu. Ent Jakobson uskus oma põlluteaduse jõusse ning müüs juba suvel arvatavast saagist suurelt jaolt tummade kooli õpetajale Eglonile ja pastor šokollowskile. Raha oli tal muidugi alati hädasti vaja oma laialdast ettevõtmistes ürituste jaoks. Suvi ei olnud aga põllumajandusele kuigi soodne ning Kurgjal saadi kartuleid. Häda tarbelt ainult enda jaoks. Pastor Sokolovski, kes aga seda just paritseski, et rahval juhile Jakobsonile kahju teha ning teda naeruvääristada saatis sügisel Kurgjale ostetud kartulite rele oma teenijat suurte kahe hobusevankritega, ehkki ta teadis, kuidas lugu saagiga on. Muidugi oli siis Pilamist ja tagarääkimist laiali. Carl Robert Jakobson, neil oli tihti tarvis oma raamatute kirjastamiseks Kurgjale hoonete ehitamiseks ja põllumajanduse moderniseerimiseks raha laenata. Ühine laenuandjale ei ole ta suutnud määratud Tarminiks võlga ära maksta. Laenuandja tuletab kirja teele asjalugu meelde, ent ei saa avastust. Tuleb sisi isiklikult Jakobsoni poole. Ent peremeest pole, kodus. Tuleb tulutult teinegi kord. Lõpuks saab siiski Jakobsoni jutule ning hakkab viimasega pahandama ja tõrylema. Kui laenuandja oli saanud end tühjaks rääkida ja ei osanud enam midagi ütelda, sõdanud Jakobson täie meelerahuga. Kuule, kas sa ei võiks mulle veel paarsada rubla laenata? Niisugune? Kõigutamatu miine rahu võib muidugi imponeerida. Jutustuse Bob ellerhein autorit Maximilian Põderit mäletatakse lõbusa Jabitaalse inimesena. Isegi ta surm leidis kahtlemist. Kui viiendal oktoobril 1905 kirjamehe kirst pärast matusetalitust Umbleja koolis kanti rahumäe surnuaiale ja seal viimaseks jumalaga jätmiseks kirstu kaaseemaldati tõusis matuselistel kahtlus. Surnukehal olevat nägu punetanud ning sõrmed paindunud nagu elaval jäetigi kirjamees sellel päeval mulda Sangitamata. Järgmisel päeval tuli linnaarst ning tunnistas, et surmafaktist siiski kahelda ei või. Nii elus kui ka surnuna mõndagi vintsutamist tunda saanud kirjamees maeti maha. Järvamaal jalgsema külas sündinud tsaariarmee ohvitser Pearu August Pitka kirjutas vabal ajal jutte ja avaldas neid Ansu Martin nime all. Kuid hoolimata sellisest kõrvalharrastusest oli ta iga toll sõjamees. Tema surmgi on üks kangelaslikumaid eesti kirjandusloos. Esimesest maailmasõjast võttis tsaari ohvitser Pearu Pitka osa pataljoni ülemana. Ta väeüksus pidas kaks nädalat vastu Poolamaal naarivi jõe ääres sakslaste korduvatele rünnakutele. Lõpuks, kui pataljon oli kokku sulanud 90 meheni, vahetati ta rindelt välja ja saadeti tagalasse. Kuid samal ajal olukord kaitsepositsioonidel muutus halvemaks ning ühe augu täiteks paisati Pitkama väsinud meestega kahe võõradivisjoni vahele rinnet hoidma. Sakslaste ägedaid rünnakuid tagasi tõrjudes peeti uuel positsioonil kaks päeva vastu. Siis märkas pataljoni ülem Pitka, et tema naaberüksused kahel pool hakkavad taganema ning teda ähvardab sisse piiramisoht. Ta teatas sellest oma ülemusele, kuid sai käsu endisel kaitsejoonel vastu pidada. Pitka täitis käsku ning nii langes rivist välja kogu väesalk. Viimasel minutil enne sakslaste tormamist kaitsekraavidesse käskis raskesti põrutada saanud Pitka järelejäänud käskjalal ja kaheldelefonistil katsuda põgeneda. Telefonistid lahkusid ja neil õnnestuski sakslaste haardest veel välja pääseda. Pitka koos käskelaga langes vangi. Üks saksa allohvitser, viis vangid oma ülema ette. Kui saksa ohvitser kuulis, et tema ees seisab selle meeletu pataljoni ülem, kes tema väeüksust nii kaua kinni pidas sattus ta raevu ning käskis Vene ohvitseri täägiga läbi torgata. Käsk täideti viivitamatult. Kaua aega olid kirjanik Hanso mardi hukkumise üksikasjad teadmata. Kirjanduslugudes mainiti ainult, et ta jäi lahingus koos pataljoniga teadmatult kaduma. Pitka käskjalg on sellest aga Saksamaal sõjavangis jutlustanud velt veebel antrient kole. Ja nii on see kangelaslik lõpp meile teatavaks saanud. Aga Pitka Antsu Mardi surmaaega pole täpselt kindlaks tehtud, siiamaani teame ainult, et see oli 1915. aasta juulikuu lõpul. Sõjapäevil juhtus aga ka lõbusamaid lugusid. 1918. aasta detsembris, kui Saksa okupatsioon lagunes, taaskehtestati tartust, Nõukogude võim üles tõusnud teise eesti polgu sõdurid võtsid relvad koolipoistest kaitseliitlastelt ning Petseri suunast ligines punaarmee üksused. Kodanlikke tegelasi haaras paanika. See nakatas ka Tartu kohvikuid, mõningaid pohimlastest, kirjanikke. Poeenlaste seltskonnal õnnestus hankida kahe hobused, mann vanker ning sellega lahkuti Emajõelinnast. Viljandis Isis. Võrtsjärve lähedal juhtusid ta taga kokku seal rüüstava vene valgekaardisalgaga kes tahtis ka jalga laskmatesse juurulaste hobuseid ära võtta. Olukorra päästis tsaariarmee lipnik Richard Roht, kes haigena oli vankril tekkide all lamamas. Ohvitseri mundrinägemine ja rohu käratav käsutav tool mõjusid hobuste lahti, rakendajad jäid kõhklema. Üks jonnakas valge kaartlane ei tahtnud aga ettevõttes siiski taganeda. Kas pealetükkivalt pärima, mis veider väeosa see niisugune on? Terway sööras siiski seoruski santlaager, sky polk. Igatahes säärane nimi äratas aukartust ning hirmunupu eellased võisid edasi logistada.