Nii päevast hea klassikaraadiokuulaja kultuurisaade sallid alla ja alustas seekord ilma õlita. Aga Tartu kultuurielu hakkab tasapisi oma kevadist hoogu sisse saama. Täna on Prima Vista eelüritusena Roosipäev peagi algava tudengipäevad ja juba nädala pärast õhtul saab teoks ka Eesti filmi sajandi pidu. Ja täna räägimegi filmist. Stuudios on Eesti film 100 programmi koordinaator ja filmikompanii pinik esindaja Andres Keil. Tere. Tere päevast. Ja Tartu elektriteatri visionäär Andres kaudselt. Tere. Üldiselt küll raadiotöötaja kirjutamata reegel on see, et mitte tuua saatesse kahte sama nimega inimest. Aga lõppude lõpuks on tegu kahe filmielu võtmefiguuriga hetkel Tartus. Ja alustuseks ma küsiksin teilt. Millised on teie mulje, et filmiaastast siiani ei saanud head me saanud halba Mesonalnud üllatavat? No kõik on olnud väga hea värk. Ma ei ole mitte filmiaasta programmi koordinaator, filmiaasta Tubrogrammideks, koordinaatorid. Ses mõttes, et jääme tartlastega, ärme ehime ennast liiga uhkete sulgedega. Noh, tundub, et kõik võtmeülesanded on sinuga ette antud, aga. Ärgem meelitage. Ei, aga ma arvan, et filmiaasta filmiaasta saama oma hoogu sisse niimoodi vaikselt nagu kogu Eestile ja eesti filmile kombeks ja, ja kui need kevad oma ilus puhkad siis on ka jõudnud kõikide inimesteni, et Eesti filmil on sel aastal 100. juubel. Ja see ongi esmane eesmärk, mida Tartule tähendab, et see galaõhtu siin toimub? No siin on võimalik vastata poliitiliselt, aga kuivõrd ma ei ole linnavalitsuse liige, siis ma arvan, et mul ei ole mõtet poliitiliselt vastuta. Pigem on küsimus selles, et ajalooliselt ei oleks saanud toimunud absoluutselt mitte kuskil mujal kui Tartus, sest et seda me teame kõik, et et Eesti professionaalne teater sündis siin linnas vähemalt teadsid veel eelmise aasta detsembris. Tartus sündis tegelikult ka Eesti kino kui, kui selline. Ja nüüd siis nädal aega rohkem kui 100 aastat tagasi, nädalaga vähem. Ühesõnaga nädalan puudusajandast juubelist, 30. aprillil 1912. Näidata tee Tartu kinos, mis asub meie sajandi peo toimumiskohast, asus mõnesaja meetri kaugusel esimest Eestis filmitud filmi lõikumisfilmid filmiti sealt omakorda mõnesaja meetri kauguselt. Ja, ja see oli vene katselendur utad Sceni lend, mille loomulikult filmis ei keegi muu kui Johannes Pääsuke. Andres kaudse. Mida filmiaasta on teie väed filmikinoga teinud, kas te tunnete, et saate tunduvalt rohkem tagasisidet ja tähelepanu, kuid siiani saite? Ei, meie ei ole väga suurt vahet tunnetanud, noh alates sellest muidugi, et meil oli pikk paus kuni märtsikuuni. Me oleme nüüd umbes pool kuud alles, et uuesti tartus lahti olnud. Ja me oleme alati palju eesti filmi näidanud täiesti nii Eesti film 100 egiidi all kui ka ilma. Et meie ei ole seda nagu enda kinol talvel tunnetanud ala igalt poolt meediast ja kõrvalt vaadata, Sa näed, kuidas igal pool mujal need üritused on, toimub seda on ikka näha, et Eesti film on see aasta palju rohkem au sees. Ja selle nimel tehakse kõvasti tööd, et ta jõuaks vaatajateni. Kui te olete jälginud neid kõikvõimalike edetabeleid ja kõigi aegade parima filmiküsitlusi, siis kuidas te seda kommenteerite, milline pilt sealt eestlase omamaisest filmimaitsest jääb ja kas see kuidagi üllatab teid või? Või on kõik ettearvatav? Ja mind küll ei üllata. Selles mõttes, et nende tabelitega on ju täpselt nii, nagu nendega on, aga siin ei ole vahet, kas on sajandi sajandi 100 suurkuju või, või Eesti sajandi parim kirjanik, kui või sajandi parim fill või pill poordi, selle nädala edetabel, eks. Väga täpselt näitavad laiade hulkade maitset. Küll, aga selge on muidugi see, et et edetabelite eesotsas on ikkagi filmid, mille teostus on vaieldamatult professionaalne, mis on kõige tugevamate stsenaariumitega kõige tugevamad režissööri näitejuhitöödega kõige tugevamate näitleja ansamblitega. Iseküsimus on muidugi see, et milline on kellegi kellegi isiklik maitse, ma ise peaksin reostama eesti parimad filmid siis tõenäoliselt reastaks nii teistmoodi, aga ma ei, ma ei väida, et et see oleks kuidagi kuidagi õigem, see kõlab nii tuntud ja, ja äraleierdatud jutuna, aga, aga noh, tõsi on see, et et iga inimese maitse on tema enda isiklik asi ja iga inimese kriteeriumid, mille järgi ta hindab ükskõik mida. Olgu see reisirongimugav, reisirongireisi, mugavus Tallinnast Tartusse või noh, mis, mis igaveseks on erinevad. Andres kaotas, kuidas sulle tundub, mida see Eesti filmi kõigi aegade edetabel meile näitab? Ausalt öeldes, ma ei ole seda isegi vaadanud, aga noh, mina arvan, selles filmistatakse populaarsus toodab ikka populaarsust. Et seal levivad need filmid, mida enamus inimesi teab ja on tegelikult väga suuri pärleid, mis lihtsalt mida jäävad järjest rohkem unustuste hõlma, sest keegi ei vaata ja keegi ei tea ja kaovadki ära. Mis on sinu jaoks, need, see on huvitav ja mis on sinu jaoks isiklikult või märk sinu jaoks, need peidus olevad pärlid. Ja kas, kas see, kas see aasta on teie jaoks toonud välja mõne noh, tehtud filmidest mõne pärli, mis oli kas kadunud või unustatud või mida ta ei olnud näinud, seda kindlasti siis ETV filmi sahi koos nende omasaadetega on ikkagi väga põnev vaatamine, natuke kahju on sellest, et see Eesti Päevalehe DVD progamm paljugi sellest ära kasutavaid, ikkagi paneb DVD sisuliselt see, mis on juba selle, mis on juba DVD välja tulnud ja inimeste kodus olemas. Aga kas või hiljaaegu, kui ma vaatasin ETV-s tütarlast mustas, mida ma enne näinud ei olnud, siis oli väga positiivne üllatus. Andresele. See filmiaasta otseselt ei ole mulle toonud pigem ka see, et tegelikult ma jõuan väga paljusid filme vaadata, palju vähem, nagu agreskis Tartus Tartuffi teeb, ütles, et ta teab, palju filmid kaaluvad ja kust nad tulevad ja kõige rohkem ta teab neid filme, mis ei jõua kohale või millega midagi katki. Aga mis filmis toimub, et sellega tegelevad tihti teised inimesed. Et pigem on see kinode mulle aeg-ajalt ikkagi toonud pärle, et. Mis see oli? Mis see õunapuu esimene film oli, sa mäletad, see Äksin komöödia Tallinna röövimine. Ma ei tea sellest midagi, ma tean tühiranna. Talutes. Margus õunad ja see, kus ta õppis stsenaristi, eks. Tallinn pimedad, Tallinn pimeduses ja see oli minu arust täies seriaale seal 20 aastat vana ja siuke pärl. 93. aasta silm on, keegi ei tea sellest midagi. No mina, mina avastasin selle aasta jooksul enda jaoks, ma arvan, et ma võib-olla kunagi lapsena olin näinud, aga väga kihvt film on jõulud Vigalas väga uhke mängufilm. Ja jällegi samasugune kultus, Felmed. Et üks väike ring inimesi teab seda ja peab seda vaatajat parimaks Eesti filmiks üldse ja samas ühel või teisel põhjusel ei ole ta selle laia rahvasumma ette jõudnud ja lõpuks näeme seal tabelis ikka neid meda näidatakse pühade ajal telekast või, või mida kinobuss käid näitamas. Aga see on loomulik. See on absoluutselt loomulik. Olgem ausad. Selleks, et gurmeerestoranis süüa, eks peavad seal olema täidetud mõningad eeldused. Üks asi on see, et, et sul peab olema piisavalt rahalisi vahendeid selleks, et sa saaksid sinna minna. Teiseks peab sul olema piisav ettevalmistus, et sa saaksid aru, mille poolest see toit on parem või kvaliteeti, et see sinu kontori töölissööklas paisata pakutavast söögist, eks ole. Täpselt samamoodi on filmivaatamise muusika kuulamise teatri vaatamisega, et sul peab olema lihtsalt. Selleks, et leida üles midagi, mis on natukene teistsugune, peab sul olema vastav ettevalmistus, nelistlang. Milline hetkel praegu, 2012. aasta kevadel on näiteks Tartu elektriteatri publik või ka niipalju, kui need filmiaasta on koheldanud nüüd nooruse galeriis neid vaata filmi, kuula kunstniku ehitusi ja milline on see publik? Kuidas te iseloomustaksite seda? Noh, meie publik on tihti sihuke tudengipoolne ikkagi, et see on väga tugev. Ma ei oskagi seda protsenti öelda, tugev enamus. Et tuleb natukene kultuurihuvilist juurde, et noh, töötame pidevalt selle nimel, et jõuda ka Hanki tükele keskealine või kes oleks lihtsalt kultuurihuviline, kes käiks teatris ja sellise rahvani. Praktika on praegu näidanud jah, et noh, me kõige edukamad oleme tudengite seas või niisugune natukene just lõpetanud Norra noored. Sedasama samaga seal, mis on iseenesest ju kõige kaunim üldse, et kui tudengil on aega, tahtmist ja viitsimist lisaks sellele vedada torentitega endale asja kohale lisaks sellele, et sõpradega lihtsalt maailma asju paika panna, mis on ka tudengielu üks olulisemaid osi, eks ole ka vabal õhtul mõelda. Siis ei ole kõik veel kadunud arvama. Ja küll küll need keskealised kaunishinged nagu meie Berg sinuga ka kohale jõuame. Tartul on ju õigupoolest filmi vaatamise osas väga tähelepanu väärne traditsioon. Hea mitu põlvkonda said ju ülikoolis käia seal Aune Undi juhitud filmiklubis ja näha väga palju filmiklassikat. Lauri käegi. Veel see. Siiamaani mitu festivali on käigus, eks ole maailma filmida. Def. Et jah, just filmid ja, ja sama töö, filmi traditsioon ka väga tugev, aga samas professionaalsed struktuur pole praktiliselt välja ahenenud, et millest see siis ikkagi on? Pimik on vist peaaegu ainukene professionaalne tootjarühmad aastas, kui mitte esimene lausa uuemal ajal uuemal ajal küll jah, kaheksakümnendatel minu arust midagi midagi õli või? Aga põhimõtteliselt küll, jah, ja kui me vaatame kasvõi sedasama filmitabeleid, siis ainuke, mis võib-olla figureerib seal esiotsas, millele on olemas teatav Tartu tudengikogukonna taustana fraktsiooni malev. Aga, aga milles see lünk siis tulnud on või miks seda professionaalset tootmist kuni praeguse hetkeni pole siin sel kujul ahenenud tegelikult väga laialdase amatöörfilmitootja seltskonna pealt. Sest et see on Tartu ja, ja noh, samahästi võiks olla, selles kontekstis võiks see sama hästi olla ka Viljandi või Rõngu, eks. Viljandist oleme me selles mõttes veel ees, et meil on kinod alles. Jah. Ei, ma arvan, et asi on lihtsalt selles, et et see on 180 kilomeetrit inimestest eemal. Puhtalt mina olen inimestest antud hetkel napilt poole meetri kaugusel inimestest, kes teevad filmi. Aga, et et Andres kauts, kuidas sulle tundub? Teha ma mõtlesin, et seal oli küsida, kohe arvasin, et saada, saadan selle Andresega alles tema nagu puhtalt selle tootlusega rohkem pink, aga ma olen nõus. Ei kujuta üldse ette, nagu neid professionaalseid firmasid Tartus ja ma siia tulles mõtlesin samamoodi. Pimikke ongi ainuke, mida ma välja suudan mõelda. Mul ei olnud ka mingi mälestus, kas mitte ruut või mingit produktsiooni firma kuskil ka üheksakümnendatel, mis tegi telesse Tiigi tänaval väetanud. Aga ma ei ole selles kindel. Ma ei, ma ei ole ka kindel, aga noh, teleproduktsiooni firma on ka teine asi. Aga aga ma arvan, et isegi seda ma ei suutnud. Põhimõtteliselt ei ole Tartus sooda, keegi telesaateid ega midagi. Raadiot tehakse. Ütleme Tartu stuudioga hingitseb ju ma ausalt öeldes ei olegi päris täpselt aru saanud, millega nad viimased aastad tegelevad. Antud hetkel. Seda saadet siin telepool jah, et miks me teeme seda raadios ja mitte televisioon? Eks ole, aga teeme, esimene. Ta ei tahtnud sõna suust võtta, et see, et noh, aga väga palju need on jälle, ongi tartust kasvanud see samana malev, kes nüüd ära neilt võiks küsida, et miks nad siin Tallinnasse pidama jäid, kuigi ma ei ole kindel, kas need poisid olid algselt Tartust pärit või nad ainult ülikooli veetsid siin noh ja Andrew Bond ja väga paljudel on kasvanud isegi see tudengifilmi traditsioon on siiski tootnud väga palju tuntud nimesid. Muidugi linna tudengifilmid ei ole tootnud, aga nad on seal esimest korda mainimist saanud. Et jah, millegipärast paljud inimesed lähevad siit ära. Et arusaadavatel põhjustel ja vahel loodad, et äkki keegi jääb ikka siia alles ka. Mõttepaus, meil on aeg esimeseks muusikapalaks, need on mõistagi ka filmiga seotud ja melkein totamis. Kõige uuem lugu, mida on inspireerinud kevade Kes olid alla ja Salli talle ja jätkab ja minuga stuudios on filmimehed Andres Keili, Andres Scouts. Ja siin vahepeal tekkis ka arutelu selle üle, et miks Tartu filmielu produktsioonivool on nii kasinaks jäänud. Et see sõltub ka sellest, et ei ole piisavalt rahastust tõepoolest näiteks Tartu Kultuurkapitalis eraldi filmi alajaotust ei olegi. Need vähesed filmiprojektid, mis sealt taotlevad, on kas näitekunsti mõõda muu jaotuse all, aga eraldi sellist lahtrit pole isegi tehtud sinna. Ja arvestades neid vahendeid, mis maakondlikel sihtkapitali tal on, ausalt öeldes ei ole seda lahtrit sinnaga mõtet vägisi tekitama hakata, aga kus ressurss peaks tulema, on ta erasektor, on ta linn, on, on see ülikooli asi ajada? Üldiselt. Me võime vaielda, kui hea või õige see skeem on loomingulise õilishinge jaoks, mis omakorda viib meid vaidlesin, et kas on üldse loomingulisi hõlisingi olemas, ma väidan, et tegevusest väga ei saa. Aga üldiselt skeem ühes produktsioonifirmas on, on igal pool ühesugune. Et kunsti, olgu ta siis mängufilm või, või, või tõsine dokk või ka kasvõi näiteks Eesti lugu, eks tehakse. Need siis suure poti ehk siis olgu ta siis riik või läbi EFSA või, või läbi ETV või ERR-i või, või läbi kultuurkapitali või siis läbi või Euroopa läbi meedia, programmide ja muude rahade, eks tehakse selliseid, mitte kommertsiaalseid projekte, aga noh, need on asjad, millest ilm selgesti filmitegija või produktsioonikompanii, kellel vabandust paratamatult tuleb seda öelda, kellel on oma kulud, kellel on korter, ter kuradi kontor, telefon, mingisugune transport, filmide ülesvõtmiseks, tarvilikud tehnilised vahendid ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Et ka neid kulusid, tegelik, et kunstiprojektid ei kata või noh, katavad eks ole selle projekti raames ajalises raamis või mahulises raamis. Et eks see igapäevane tegevus selleks, et üks putka püsti püsiks, on ikkagi erineva sisuline kommertstegevus. Ja, ja noh, ma usun, et paljuski on põhjus, miks start, kus produktsioonifirmat ei ole olnud, on see et arvatakse, et siniellu Andres kaotas, kas sulle tundub, kus kohas struktuurne tugi peaks tulema, et siin hakkaks mingisugune oma oma linn siis filmiproduktsioon toimima? Noh, ma arvan, et see, mida midagi sarnast, mida loomemajanduskeskuse ajab, et see noh Talgatust on vaja või toetada, et tekkis, et ettevõtteid juurde, küll siis mõni ellu jääb, sest noh see järjepidevus muidu ei jää, kui ikkagi ei ole ta majanduslikult tasuv, vähemalt mitte suures mahus, et noh, muidu me teemegi kultuuri, kuigi me oma kinoga ise selle ette võtsime. Noh, ei tea üldse, kuhu ja kuidas me jõuame, et kui me käisime selle ettevõtlusnõuandlas nõu küsimas kirjutab Äriplaanis Meilt küsiti, et kas millegi muuga ei tahaks tegeleda. Ei, see on fakt, et Tartu loomemajanduskeskus on issand õnnistus sellele linnale ja me võime küll. Vihastada kultuuriministri peale või ta silmad punni, kui me kuuleme raiuvas toonis öeldud lauset, et mitte midagi ei ole teha sõbrad aga kultuur peab muutuma isemajandavaks. Me võime seda teha, aga mulle tundub kahjuks, et reaalsus on see, et järjest rohkem ja rohkem kui me sinnapoole liigume. See on valdkonniti küll erinev. Aga samamoodi on erinev ka erinevate valdkondade erinevate kaunite kunstide raha vajadus. Ses mõttes, et jälle vana hea jutt, aga noh, Berk kestaks paneb paremini kui sina. Kui palju raha selleks vaja, et üks raamat saaks valmis? Noh, sisuliselt on seal noh, ma pakun suurusjärgus maksimaalselt 2000 eurot on sellises väikses teraažis raamatu 300 kuni 500 steraažis luulekogu või romaani trükkimine, eks ole. Ja noh, honorari, et okei, need on kaduvväikesed, aga honorari tuleb sinna vastaks 50 protsenti juurde. Et kuskil 3000 eurot maksimum on see summa, millega saab üks ilus raamat valmis. Raamatul ja raamatul on vahe, aga põhimõtteliselt küll jah. Nii nagu filmil ja filmil on vahel filmile, filmil on vahe, aga kui me räägime filmist, siis. Selle 3000 euro eest saab teha põhimõtteliselt kui kõik inimesed töötava heast tahtest, et kui me räägime professionaalsest pildistaks, kui kõik inimesed töötavad heast tahtest ja noh, absoluutselt minimaalse raha eest, siis selle 3000 euroga saab ühe sellise keskmise pildiga ka video, eks. Aga kui need vaadata seda loomemajanduskeskuste temaatikat laiemalt, siis võib öelda. Genialistide klaste on samamoodi loomemajanduskeskus, kuigi seal ei ole, ütleme EAS-i äriplaane, aga aga ta toimib sellise loomemajandus klast, sinna, kus on, on nüüd juba klubi aitäh ja nüüd lisandus see elekter sinna ja nähtavasti on sattunud palju toetavamasse keskkonda, kui oli Ateenas. Ja ei seda kindlasti palju seal võimalused on hoopis teised ja energia millega me tegeleme, mina arvangi seda, et noh, et kui tekitada võimalust, kus inimesed teevad, siis lõpuks jääb ka noh, keegi jääb alles või noh, keegi kui inimesed võtavad oma hingeasjaks filmi teha ükskõik mis puhul, et kas keegi maksin stipendiumit või oli mingisugune inkubaator või koolis õpetaja ütles, et nüüd tuleb teha noh siis sinna jäävad osad kinni, kellele see väga hakkab korda minema ja noh, kelles saabki siis pikaajaliseks tööks. Enne me rääkisime sellest, et miks nad Tallinnasse lähevad, vahepeal mõtlesin, et noh, tegelikult ma arvan, et see balti filmi- ja meediakool on see, mis noh, võtab väga paljud noored talendid ära. Ja noh, mina muidugi ei ole selle poolt, et need Tartusse peaks kohe tegema oma osakonna ja hakkame sil võitlema. Tohutu hea, et seal kõik koos on noh sihuke tugev tuumik on. Et noh, selliseid asju pigem olekski vaja kuidagi see start saada. Ja noh, siis ta peaks siiski suutma ennast ise ära toota, et see võiks olla tulevik. No ma natuke vaidlen vastu. Berg kerge sul. Noh, minu arust on see ikkagi nii, et loomemajanduskeskus Kriety windastris on ikkagi eelkõige bisnis või noh, 70 70 protsendi ulatuses business. Nüüd see kogukond, mis on seal laia tänava otsas, Genialistide Klubi teater, kino on ikkagi puhtalt loominguline koosluse, puhtalt kultuurimaja ja sellisena temalt ei tohiks oodata isemajandamist, noh ma ei tea isemajandamist enam kui 10 või 15 protsendi ulatuses, eks. Meie maksuseadused seda ei võimalda. Aga iseenesest uitmõttena, eks oleks, ju, oleks hirmus tore, kui saaks panna asjad omavahel sõltuma, ehk siis näiteks. Loomemajanduskeskuses tegutsevate ettevõtete tegevusest kogunev käibemaks saaks suunata sinna laia tänava otsa toetuseks. Ehk siis korrelatsioon peaks olema see mulle ehk see paiknemine selles riigis mitte mitte niivõrd majandussüsteemis, mõttelises süsteemis selles riigis on ikkagi see, et Nad peaksid olema sellises parlanksis. Ehk siis ehk siis Loomemajanduskeskuse, et igasugused Creative Industries Inc, Kubits patareid on pigem bisnis, mis on majanduslik tegevus, mis tõstab riigi linnakodanikku majanduslikku võimekust ja selle võimekuse tõusu läbi, siis, eks ole, kaudselt toetab heas mõttes kultuurimajast. Jah, ja nii nagu on tundunud selle Genialistide klubi puhul juba nii tundub ka elektriteatri puhul, et tegelikult see on suuresti kogukondlikus kogukondlik algatus sellises kohas või sellises valdkonnas millega tegelikult peaks tegelema ülikool. Nii nagu vanasti ülikooli filmiklubi tegeleski ja noh, selles mõttes on otsustuse küsimus, et kas ülikool toetab korvpalli või ta toetab väärtfilmikino. Nojah, aga oma inimeste sellise eneseväljendus või ajaviitmise vahendina Tahtmata kõlada küüniliselt või sellise hallipäise pässina. Aga kui ülikoolis ei ole mitte ühtegi suulist eksamit, siis ma noh, minu arust ongi see koht, mis peaks kosutavat korvpalliga. Aga nüüd et tulla tagasi selle oma produktsiooniteema juurde, siis eelmisest aastast on õigupoolest tatus Te näidata töövõiduna siinne film Mart Kivastiku üks mu sõber. Et millised muljed sellest on või, või selle valmimise faktist kasse. Et kas see loob mingisuguse trendi, et näete, et üks mees suutis, nüüd tulevad teised sellele järele või see on pigem midagi erandlikku? Härra kõuts, ma olen sellega seotud serva pidi, mina sellest parem ei räägigi. Noh, ma ei ole kindel, kas ta faktile Ja ausalt öeldes ma ei tea, ma arvan seda. Kas ta midagi lõis näeb hiljem, et loodame, aga ma ei oska ka seda väga sügavalt kommenteerida, et kindlasti on see hea, sümboolne asi alati, kui saab Tartu film ikkagi valmis. Iga oma asi on ja need on ju nii vähe. Eks ole, meie kompaniil on plaanis teha film, mis on meil pereproduktsioonis, mis ilmub ka 90 protsendi ulatuses Tartus, eks ju, on, on hästi Tartu film, aga Tartu filme üldse on juba vähe. Palju, palju neid on? Kui sa mõtled midagi, mida näidatakse suures kinos, siis Jan Uuspõld. Viimased minutid on tehtud Tartus, eks ole. Killing Tartul Tartus. Noored kotkad ja midagi midagi minu arust siin nüüd uuemal ajal on olnud nimed marmortahvlil oli omajagu siin ja Tartu film. Me ei nimetata filmiks ju, eks ole, tegemist oli ikkagi propagantaktiga. Aga vaat jällegi samas jo keskkond pakub küllaga võimalusi selleks selliseid Filmogeenseid kohti on Tartus ja palju isenesest. Jah, aga aga samas, kui sa hakkad teistpidi vaatama, siis kas ikka on ehk siis, kui me räägime filmist, mille. Teemaks on näiteks Noor-Eesti siis ma ei näe teist kohta, eks ole, kus seda oleks võimalik filmida. Kui me räägime üleüldisest inimlikust loost kahe inimese vahetest vahelistest tunnetest, rääkivast psühholoogilisest draamast, eks siis miks seda peaks, ma mõtlen puht niimoodi füüsiliselt geograafiliselt. Ja ma ei näe küll ühtegi põhjust, miks seda peaks filmima just nimelt kui see ei ole filmitegija, enda emotsionaalne põhjendused, miks seda siin teha, eks? Sest tegelikult ju ei ole, ta on väike linn, mille arhitektuur on üksikud pärlid välja arvata, aga ta on ikkagi noh, kui me võrdleme Tallinna arhitektuuriga või Peterburi või ka Narva arhitektuuriga, siis ju noh, siin ei ole mingisuguseid, erilisi benefit siin ei ole. Kui me räägime puhtalt võttegrupi mugavusest, noh, siin ei ole väga mingit infrastruktuuri ja üksikud hotellid, mis on kallid ja et tegelikult ma arvan, et Ta ei ole Tartul sellist väga oma oma tõmbe kohta just filmitegijale. Küsimus on selles, et, et noh, et kas seda saab tekitada. Ja kindlasti saab seda tekitada, eks ole, Soome me nüüd vähenenud linnad kogu aeg segamini, aga kas Tampere või turu üks kahest eks ole. Ta on väga tõsiselt võtnud ette selle, et meelitada inimesi tegema filmi või noh, aidata filmitegijaid, kuidas Soomes tehasest tulge tehke meie juures. Samamoodi on kindlasti Katart tul need vahendid ja võimalused olemas, eks need meetodid, mismoodi saaks siia meelitada, siia saaks näiteks teha. Postproduktsioonistuudio. Selleks on vaja lihtsalt mingisugust ruumi, millel on ka kõrval oma infrastruktuur, et saavad inimesed tulla oma töö juurest kas siis Tallinnast või Prahast või Budapestist, vaid Pariisist või ükskõik kust ära olla kuu-poolteist, et istuda siin arvutite taga ja käia õhtuti käin klubis või, või sa voodis või Volgas või kus iganes nad tahavad käia. Et selliste saarekeste tekitamine on, on võimalik ja, ja see on asi, mida peaks kaaluma. Aga see esmase investeeringuna muidugi on kallis, seda esiteks, teiseks tähendab see seda, et seal peab olema ikkagi väga selline tugev, pädev ja väga heade kontaktidega drugistuktuur, kes tegeleb selle igapäevase müümisega teiseks, tühjalt seisma. Noh, see on nagu lennufirma juhtimine. Andres kaudskas elektriteate evib mingit ambitsiooni selliseks struktuuriks muutuda, huvitab teda ennekõike ikkagi see filminäitamise voor. Noh, me vahel vaadates toetusi antakse statsianud seal tootmisele, et näitamine on siuke telekast palju rohkem vaatajaid palju väiksema hinnaga. Et eks me mõtleme igasuguseid mõtteid, aga reaalsuses me usume sellesse, et keskendumine ja ühte asja hästi teha on juba päris suur töö, et noh me mängime igasuguste mõtetega, et noh, alates sellest, et praegu surevad, seda vana filmitehnikat peaks koguma ja parema kuhugi inimestele välja vaadata. Ja noh, korraldama võib-olla kino taha ekskursioone ja võib olla Ta ongi see amatöörfilmide festival ja üldse noortel oleks mingisugune keskus, mis küll praegu vist Anne noortekeskuses natukene täitsa toimib kus oleks. Korralik stuudio endale nüüd on. See on väga-väga-väga hea uudis. Mul tuli täiesti uitmõte. Sõitsin sisse, räägi, räägi, aga teke, retrokino, kui te hakkate seda vana tehnikat kokku ajama, eks ole, te võite pakkuda ju see oleks jube lahe. Pakume inimestele võimalust vaadata filmi nii, nagu seda vaadati 1900 viiekümnendatel kasutades seda tehnikat ja sealt pärit koopiat, eks. Või siis kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel, see on kultuuris selge tendents, et mida kaugemale igasugune digitehnoloogia areneb, seda suuremaks läheb see retro nostalgiaväljal, vinüüli, paberraamatute ja miks mitte ka vana kinode Fotograafiat. Ja selles mõttes noh, väljas välja, ma olen hästi palju Soomes lähemal Helsingis on ju selline kino nagu ori on, mis on filmiarhiivikino täielik pärl. Lisaks näitavad nagu uuemad siukest klassikat, mis tuleb peale pidevalt sa lähed sinna, millal ma nüüd ükspäev läksin, ma olin tohutu pahane enda peale, et ma laeva peale minekut ei vaata kinokava sel hetkel, kui sa, laev randus oli just sealsamas kinos oli 46. aasta, sest Robinson kruusa kolm tees õhtul kohali, mingisugune mustvalge film, mida me vaatasime kahe posti pealt, eks. See pilt oli puhtam kui väga paljud filmid, mida ma siin näen täiesti uusi kinos kinodes. Ja neil on kava mitu kuud ette seal noh, ongi selline kõike, noh, alates 20.-test filmist kuni eelmise aasta Oscari omadeni, see on mitmekesine, huvitav. Nad töötavad ikkagi Soome riigirahadele. Ja ma arvan küll, kuigi ma seal kassas natukene rääkisime sellest, et eks nad alustasid suuresti entusiasmiga ikkagi. Peale Tartu võimalike identiteedi hüppe lähtuv Heto pealinn või selline stiinbank pealinn. Aga kui me räägime Eesti Rahva muuseumist, mis ikkagi veel asub siin linnas, siis on see asi, mille peale linnaisad võiksid täiesti aktiivselt mõelda, ses mõttes, et igasugune selline kultuuriline väljund on Eesti Rahva Muuseumi KUI mõtte-lise organisatsiooni absoluutne pärisosa, eks. Ja, ja kui me räägiks sellisest kinos kinost Eestis, siis ma ei kujuta küll ette, et see oleks seotud mingi muu institutsiooniga kui Eesti Rahva muuseum. Nii, aga siia saab mängida Haakova muusikapala tagasi Ahmumine, sellest samast kõneldud Jan uuspõllufilmis, Sten Šeripov ja tähtede kanalis Ausma. Kes olid alla ja Sally tale jätkub filmi teemadel, mina olen päkk, vahestuudios on Andres kaotsi, Andres Keil. Tartul niisiis on mitu võimalust, kuidas oma filmieluga edasi areneda. Aga kui tulla nüüd jälle tagasi eesti filmi juurde laiemalt, siis nüüd seal filmi aastal on ka juttu olnud sellest, kuidas. Eesti film kas suudab, suudab uut publikut kaasata, kas ta jääb kaugeks või ta suudab mingisuguses teele homme sellest läbi murda ja kuidas teile tundub, mis seisus Eesti film praegu on mis seal kõige rohkem puudu on, mis need kõige positiivsemad küljed? Positiivne on see, et ikka tehakse, tehakse suuri filme, et noh, maailmas seda väga ei jõua, mis noh ma ei teagi, kas ta on hea või halb ja noh, mina sega ootaks nagu mängufilmidest mingisugust aeg-ajalt teist aset. Testi Doc eesti anima anna küll uskumatult heal tasemel. Samas ongi noh, keegi üldse ei isegi sil Eestis tihti ei pane tähele, et nad olemas on. Et. Mina võtan BFM-ist väga palju, et kui sa ikka vaatad, mida need noored seal teevad, see on ma usun, et sealt tuleb väga tugev või juba on tulemas. Tanel Toomla. Ma küll ei ole jälginud, mis ta nüüd Serbiale Oscareid tegi. Aga noh, Martti, helde jah, et noh, sealt just ta ongi see tehniline kvaliteet paika saadud. Et noh, nüüd on veel produktsiooni ja loo jutustamise oskus natukene sinna otsa ja ma arvan, et Eestis tuleb mingi hetk ka väga noh Euroopa hitte, ma loodan küll. Muidugi kultuuritegija seisukohast on alati see küsimus, et kas sa tahad populaarsust Leyena praktikas keegi ei taha ainult nurka teha omaette. Ja see sealt tulebki see, tõesti selle, ma arvan ka tihti ikkagi on sümboolselt käima tõmbavaid mootoreid võtma. Kas nad kellegile meeldivad vei, aga ühe väga suure eesti hiti järgi tahetakse see kindlasti tuua raha, käia sil tegema, et neid samu noori poisse kuhugi võtta tuleb uusi õpilasi, et et neil on suured ahelreaktsioonid. Mina pigem tunne näha, Noortepealse fundament kasvab, võib olla muidugi tehnika ja kasvab, sest hangiga meie tegemist pidi tegema VHS-i peal ja film lihtsalt kulus ära, enne, kui ta sinna suure ekraani peale jõudis. Et sellest ma loodan nagu suurt, et jah, noorus ja tundub, et Eestis tehakse, noh, mina olen küll eesti filmi. Iga kord, kui ma ükskõik, kus nurga alt kokku puutun, siis selle filmitööstusega ikkagi pidevalt pois positiivselt üllatunud. Mina tegelikult sellest eelarvamuste jutust päris täpselt aru ei saa või ei ole kunagi päris täpselt aru saanud ses mõttes, et vabandust, et varem või hiljem jõuavad kõik Eesti mängufilmid ja suurem osa eesti tokkidest telekasse. Ja see noh, nii-öelda lihtne koduperenaine või koduperemees, kes õhtuti kodus vaatab selle ikka ära, mõni neist läheb karjuma internet, kuidas tegemist on järgmise järjekordse ilaga suurem osa ei lähe karjuma. Ma arvan, et Eestis sees eesti publik kui ka ja noh, tegelikult ma arvan, et eestlane, ta, võib-olla ta ei lähe kinno ja kurat võtaks, tal ei olegi kuhugi minna. Kui ta ei ela Tallinnas või Tartus või kui ta Viljandis või Pärnus või Narvas sellel ühel õhtul, kui see kino seal on, ei saa minna, sest et tal on lapsel palavik või vanaemal juubel, eks. Aga ta vaatab selle filmi ära. Ja ta on ta ära näinud, mis tunded tema sees on, seda me ju ei tea, eks. Ja ei ole see päris nii ka, et Eesti filmil noh, mitte mingisugust rahvusvahelist edu ei olnud Magnus või, või või sügisball või disko ja tuumasõda, millel oli laast Vat, not liist USA kinolevis, mis on väga kõva sõna Euroopa dokfilmi kohta üldse, eks. Et neid filme, mis välja paistavad, mis on festivalidel edukad? On palju, tegelikult on neid palju selle kaduvväikse osa kohta, mis siin neid filme tehakse. Iseküsimus on see, et et need on ainult art house filmide Artavus, festivalide Artous, publik ja selle publiku osatähtsus on lihtsalt niivõrd marginaalne. See on igal pool nii. Priit raud ei väsi kordamast seda, et uuringud sõltumatuid instituudid on teinud kindlaks, et tantsu tead, Trei potentsiaalseid huvilisi on üks protsent elanikkonnast sellele ühele protsendile liita võib-olla teine ja kolmas protsent, siis me saame selle protsendi, kes on võimelised oma vaimselt kapasiteedilt võimelise, et ja teotahtelised minna Artavus filmi vaatama. Et see publik lihtsalt on niivõrd väike ja sestap ei saagi see film väga välja paista. Noh, ka need nii-öelda suure Tartous filmid nagu. Me peame rääkima Kevilist või, või türannosauruse, mis meil on praegu pildil. Ega neid ei ole ka näinud, ma väidan elanikkonnast planeet Euroopa elanikkonnast rohkem kui kaks, kolm protsenti. Ja kuulnud võib-olla kuus, seitse protsenti nendest filmidest, need, kes loevad nende lehtede sabasid, kus, kus selle kohta midagi ilmub, aga samas rahvusvaheliselt tuleb neil piisav hulk publikut kokku rahvusvaheliselt. Rahvusvaheliselt tuleb piisavalt publikut kokku selleks, et et filmitegijad ära elaksid, aga, aga ega nad, et ega nad rikkaks ikka ei saa, et noh, et see skeene on lihtsalt nii võrratu, marginaalne, kui seda vaadata, aga noh, laias pildis. Noh, ma arvan, et sellest, et tuleb männin black kolm teab täiesti meelevaldsed numbrid, aga, aga noh, kinoealisest publikust, ma arvan 70 protsenti noortest teab, et see film tuleb Kevilist kolm protsenti, see on otsapidi tahte küsimus ka selles meie väliskommunikatsioonivõimes või, või kasvõi jõudmisest sinnamaani, et seal oleks oma filmidest tõesti kvaliteetne, DVD olemas. Tegelikult on ikkagi näiteks äärmiselt kummastav, et et kasvõi hukkunud alpinisti hotell, millel on Eestist väljaspool ka teatav selline kultusmaine olemas, juba jõuab teeveedeeni alles. No aga see on valikute küsimus, nende valikute tegemine kurat, on raskema ses mõttes, et ma olin eelmisel aastal Cannesi filmifestivalil, kui Eesti oli seal esimest korda oma paviljonide oma oma putkaga, kus siis iga õhtu kella neljast kuueni tõsteti Saku Tartu õllekastid, külmad õlled tõsteti ette ja inimesed said kokku ja rääkisid. Ja nii nagu nendel festivalidel käib ma ei tea, mitu hukkunud alpinisti hotelli DVD oleks selle raha eest saanud. Ja samas ma ei tea ka keegi ei tea, et kumb siis põhimõtteliselt eesti filmi potentsiaalsele välislevikule pikas perspektiivis on kasulikum, kas putka kännis või või, või viie hea filmi DVD, mida ka omakorda tuleb turundada ja, ja noh, kõik need küsimused, need teevadki need valikud nii nii hirmus raskeks ja noh, päeva lõpuks ma ikkagi usun, et need inimesed, kes otsuseid vastu võtavad või neid valikuid teevad, teevad ikkagi oma parimast äranägemisest mitte ainult kõhutundest, vaid sügavast intelligentsist ja, ja, ja maailma. Ühesõnaga, mõjuksin epiteetidega kokku, aga ühesõnaga teevad seda nii hästi, kui nad suudavad. Noh, minu arust on seal ka see asi, et noh, et hanget tuleb DVD välja, mis tänaseks on jälle na saatsin talle aastaid tagasi, etta, nüüd ei ole nüüd küll no nüüd on juba noh, ongi paremad formaadid, mina kodus oma tüdrukul keelasin selle sarja astmes ära ütelda, et seda ei ole mõtet osta, et jälle viie aasta pärast hakkame seal mingi uue plaadiga lasta või internetist ostma õiguseta, et võib-olla mõned, mis meile meeldivad, aga noh, ei ole mõtet osta jälle siukest pilti enam, kus sa tead juba, et kui sa oled näinud kõrval isegi võib-olla seesama filmi nagu palju parema pildiga. Et noh, minu arust see ongi, et järele tehakse mingit või noh, väga hea, et tehakse ja see on suurepärane töö. Aga tehniliselt on DVD siiski juba maha jäänud. Artur Talvik ütles kuskil imeilusti, et mis eristab starter, mis eristab Eesti ja lääne filmi tegijad lääne filmitegija, verivihane, kui tema film kuskilt orientina välja ilmub. Eesti filmitegija on udu õnnelikkuse juhtumiks. Rottediimneni udu õnnelik ei olnud, aga nad said vähemalt aru, et miks see nii on ja ja seletame lahja, niimoodi keel põses keelbuses huumori tahtmatanud, kedagi siin kihutada seadusrikkumisele. Aga selline hallil alal poolametlik, poolriiklik, kokkuleppeline programm Eesti filmide Torreltite levitamiseks võiks olla noh ega see päeva lõpuks kolm aastat peale filmi väljatulekut kellelegi rahakotist mitte sentigi ära ainult. Pigem toob potentsiaalsete juurde, noh nii ühel kui need muusikud ka tööstused, vägevad, mida nad ütlevad tegelikult muusikatööstus on juba mõnda aega aru saanud sellest, et kui mingisugune vana asi hakkab Youtube'is ringlema, siis see on väga hea. Ühel hetkel võid sa selle uuesti välja lasta. Kas siis niimoodi failina, müüdaval kujul või plaadina, aga see, miski asi läheb niimoodi pihaadina ringlusesse, kasvatab sellele täiesti uue publiku. Ja noh, ongi selles mõttes, et seda plaati nüüd, kui ta tuleb Eesti Päevalehesarjana, mis seal müügil nädal aega ja ma ei tea, mis neist siis pärast saab, noh ongi ma tihti olen tundnud, sa tahad mingit filmi vaadata, võib-olla ta isegi kuskil on heal juhul on teeveedel olemas tarkusena korralikku poodi enam olemas Lonatustki mitu laenutust, eks ju, noh võlts kuskil, tellin digi-TVs saamidena. Mul valik on täpselt selline, nagu ta on täpselt selline, nagu ta on, mul on isegi digitervist olemisega, telekat mul küll ei ole, millega sa vaadata, et noh, isegi ma no me oleme omaltfilmivalikus ka sellesama suure asjas, et isegi kui ma olen nõus selle eest raha maksma, siis põhimõtteliselt noh, mul ei ole seal mitte kuskilt võtta. Päevalehe raamatu osas ja ülejäägid on virnades hoiuraamatukogus, ma ei taha koondteeveedeed panna. Aga saab teha lastele neid vilkuvaid kaunistusi, siin on päiksevarjutus, tuleb siis saab jagada kõikidele. Tuleks vaadata päikesevarjutust, lasteaia rühmad, kõik kuus hammustajale. Jah, see kohume tehnoloogiliselt oma filmieluga, liigume. See aheneb nii kiiresti, et raske on näppu pulsil hoida. Aga saade on märkamatult jõudnud lõpule. Taandajaid kaotsi, Andres Keil osalemast, aitäh kutsuma head filmiaasta jätku. Ehkki hüva vaikida ei saa, Kadatu heegas, kellest on dokfilm tehtud. Ning laulus laudad. Ja kõik teda äratab silmad, kes. Neid ei ole tundnud ma neid ole too hiina ja nüüd saama tundega. Ma tänas, on kui kord juba värk.