See on raadioga Nii uhked on mütsid uhkelt palitu ja lapsed on teiega kui välja valitud. No miks jälle linn täis konisid ja mismoodi saapajäljed lakke rooli? Kasvaria korja ja orja paramoor. Lasputsu laseb nurka, ta ju alles noor, ei tea, kas kolis juurde mõni uus Askaak. Mullusega võrreldes on palju suurem. Bon treppidel sigantotterre täis, neil lastele peaks antama kõva keretäis, kuid perekond ja kodu aina kaitseb palga eest last tulla kõntsa korjama siis palga eest. Ülimitmest Nemper lukuga silmavaatejooks ja läigib ilma kaartide uhke superluks. Ei tea, kus anti seda koolivalmidust. Et trepikojas käivad nagu oma aparaadiga. Head raadiokuulajad, saade siin oleme, läheb edasi ja meil on stuudios meie tänane külaline, kelleks on Eeva Truu värk. Tere, Eva. Kuulasime just kontorilugu koristajatädi töölauluke, mis sobib võib-olla meie esimest teemat sinuga täna kõige paremini sisse juhatama, ehk siis räägime natukene, teeme ära talgutest, mille üks eestvedajaid sina oled. Väga tore, räägime ja koristaja lauluke võib-olla sobis päris hästi, et eks, eks meid on maailma koristajateks nüüd päris tükk aega juba nimetatud. Koristusega algas see asi kunagi aastal 2008 mäletame Marisega olime ka aktsioonis ja ja tõesti vist said puhtaks küll. Mina. Ma mäletan küll, et see plats oli pärast juba enam-vähem, eks ole. Aga mitte meie, vaid me oleme kuulnud siin sealt, et nüüd tänaseks on siis ikkagi need platsid uuesti taas see seda prügi ja saasta täis juba selle mitme aastaga ja ilmselt ikkagi siukest nagu muutust vist ei toimunud siis või? Eeva, sina tead paremini. Jah, et siin oli kümneid pri, päris mitu küsimust kohe kohaselt, võib-olla ma sissejuhatuses saaks, ütleks jah seda, et iseenesest teeme ära, idee saab selle aasta augustis juba viie aastaseks, et päris kaua on see mõte mööda Eestimaad ringi käinud ja mina arvan küll, et mõtteviis on meil muutunud päris palju. Et muidugi võib vaielda, kui me räägime, et oli suur koristuspäev ja kogu Eestimaa koristas, aga väljas käis tegelikult viis protsenti elanikkonnast ehk siis 50000 inimest, et et kas see siis kohe nagu kõigini jõuab, kindlasti ei jõua ja see on pikem protsess. Aga me võime täna öelda, et meil on üks selline ka fakt, mille peale toetuda, et on, on Eestimaa on puhtamaks saanud ja just ka puhtamaks jäänud on see, et RMK on välja öelnud eelmisel kevadel, et nad ju iga aasta on korraldanud suuri koristus päevakuid ka, et suveks oma platsid korda teha, oma metsad korda teha ja alates kaheks. Ja siis kaheksandast aastast 2008.-st aastast on meil iga kevad kulunud 75 protsenti vähem inim- ja rahalist ressurssi koristamise jaoks tähendab prügi, viiakse vähem metsa, prügi jäetakse vähem laokile. Et seda on olnud väga hea meel kuulda, aga et me nüüd kindlasti ka teaksime, et kas see tõesti nii on või ei ole ja ei peaks kogu aeg kuulama, et keegi arvab, et tema nägi kuskil ühte hunnikut veel järelikult on igal pool väga palju prügi, siis me kutsume nüüd veel kõiki eestimaalasi oma nutitelefonidega käima mööda metsa ja panema kirja kõik prügihunnikud. Ehk siis teeme uuesti selle pilliga ma näiteks ja pildistama ja, ja meil on olemas sellised äpid, kui endale alla laadida näed, et siis kohe läheb ka meie üldisele suurele prügikaardile teie pildistatud prügihunnik ja kanname suve jooksul kõik need prügihunnikud kaardile ja siis me saamegi sügiseks teada, et kas Eesti on prügisem, kui ta oli 2008, sest 2008 me ju tegime sedasama, me kaardistasime kõik prügihunnikud, saime neid pisut üle 10000 kokku ja ka enam-vähem kõik nad ära koristasime. Et see oleks selline juba väga kindel ja faktiline võrdlus ja siis me saaks sügisel öelda, et vaat, et prügi on nii palju rohkem või nii palju vähem. Siis saaks valida ka kõige koledamad. Aga Eva, see on ju väga tore algatus. Kust saab seda äppi alla laadida? Aga seda kõige parem on minna koduleheküljele näiteks teeme ära või siis ka Let's Do It World punkt, org, mis on meie rahvusvaheline lehekülg, sest seekord on tegemist ülemaailmse kaardid ehk siis te saate kaardistada lätlaste prügi ja olles ükskõik kus kohas maailmas saab prügi kaardistada, peaasi, Telefon töötab. Aga jaa, alla saab laadida ka, kui otsida Let's Do It sõna järgi. Nii androidi marketist kui siis Anthony äppide hulgast lapstaarest. Et julgelt laadid alla ja siis, kui satute silmitsi mõne hunnikuga, et siis saab kohe klõps-klõps panna selle prügikaardile. Üks selline levinud sammus minu meelest või on jäänud nagu kõrva, on ka see, et vanasti sai ikkagi midagi konkreetselt teha. Et nüüd on, teeme ära läinud selliseks lõugade lõksutami lõksutamiseks rohkem, et, et need on, räägitakse ja mõeldakse, et no ma saan aru, et te ei ole kellelgi keelatud ka prügi koristada, eks ole. Absoluutselt et ega ju inimesed võivad teha, mis meeldib, et me elame minu meelest, teeme ära, me olemegi jõudnud ju tänaseks talgupäevadeni, mis ongi täpselt selline inimese enda algatus, et igaüks, kes tunneb, et tahaks teha midagi koos teistega, kas siis mõelda koos teistega on natukene appi kedagi vaja paremate ideedega või koristada koos teistega või aeda ehitada või aknaid pesta või see aasta on hästi palju näiteks laste mänguväljakute korda tegemisi on ka näiteks ühed sokikudumistalgud, et kui keegi tahab midagi kellegiga koos teha, saab oma talgukutse panna koduleheküljele ja inimesed saavad reageerida ja appi tulla, et et see ei ole kindlasti selline komandamine ja, ja teeme ära juba minu meelest oma märgina ehk teeme ära, teeme midagi korda, tähendab seda, et ikkagi on, ka, on ka tulemus olema, see ei ole ainult ainult lõugade lõksutamine, aga minu meelest on mõtlemine väga oluline, et enne natuke tasub mõelda. Kuid kõik tegema hakata, ega ka, miks on nii, et kui teil esimesel aastal selle koristustalgutega selle avapauguna siis nii-öelda läks väga hästi, miks ta ei jätkanud täpselt samas formaadis seda ka järgmisel aastal. See on selline huvitav küsimus, et, et sellele ongi ainult üks vastus, et võiks kohe küsida, et mis te ise arvate, et miks see, miks see nii oli. Aga et mitte pikale ajada, siis ma ütlen seal ühe vastuse ära. Eestis ei ole nii palju prügi, et kaks aastat järjest 50000 inimest saaks metsa minna. Et võib-olla nüüd, viie aasta pärast me tõesti proovime uuesti kaardistada ja vaadata, kas on nii palju. Aga järgmistel aastatel ei olnud meile vaba vabas looduses ei olnud enam sellise hulga inimeste jaoks prügi. No ma saan aru, et nüüd on ju mõeldud ka päris palju ja ja päris siukest, tilulilu ja tühja-tähja ei olegi mõeldud, on ju olemas kõik ideede pank ja, ja siis ka veel tegude pank või kuidas see on, eks ole, et on näha kohe, et kirja pandud mingeid mõtteid mida siis on mõeldud ja, ja sealt saavad ka teised, eks ole, noh, ma saan või eeskuju võtta ja siis ka, et, et on tehtud pank, et, et seal on siis kohe mingid asjad nagu tehtud, et ma tahtsin küsida, et, et vot kõigi nende talgutega on, on ka see asi, et soovitatakse nagu registreerida, et, et kas see on siukse nagu, nagu linnukese pärast või, või mis, mis seal nagu on, et et see registreerimine nii nii oluline No muidugi, alati on hea meel ka kõigi üle, kes midagi teevad sel päeval ja kõigile, kes teevad nädal aega enne, nädal aega pärast ühesõnaga kõigiga, kes teevad midagi koos ja, ja selle tulemusena elu meie ümber paremaks muutub. Et seetõttu muidugi see registreerimine ei ole nüüd kõige tähtsam asi talgute juures, aga miks me soovitame kirja panna ennast ikkagi on see, et kui talgujuht tuleb välja ja ta valmistab need talgud, et siis reeglina inimesed töötavad vabatahtlikuna, aga talgujuht peaks pärast süüa pakkuma neile ehk siis kassa või pirukaid või võileibu. Aga väga raske on ette valmistada seda söögipakkumist, kui sa ei tea, kas sulle tuleb kaks inimest või 20 inimest või näiteks, kui on vaja rehad tuua või kindad muretseda või kas või lõnga nende soki kudujate jaoks, et, et lihtsalt talgujuht teaks oma talgu ettevalmistusi teha, et mitu inimestele kohale ilmub. Seetõttu oleks ikkagi nagu väga armas, kui ennast kirja panna või siis mingil muul moel tihti jõuga tuntakse seda talgujuhti, et ta on oma küla inimene või oma oma maja inimene, kui tehakse linnas talguid, et siis lihtsalt võib talle helistada ja öelda, et ma tulen, et see on lihtsalt viisakas. Ja teisest küljest muidugi, et me helistame läbiga kõik talgujuhid nagunii talgupäeval ja saame siis selle reaalse, arvavad palju, palju inimesi kohal oli. Ja reede õhtuni saab rahulikult ennast kirja panna ja vaadata, millised, millised toredad talgukohad veel olemas on. Kuulame sobivat muusikat taaskord evana ütlesid, kuulad ise väga palju Eesti muusikat, siis paneme järgmiseks peale Lenna kuurmaa looga, mine teetööd. Ei no. Ma ei näe. Ka käinu urka ilma. Ei minu ei kuvata. Siin me oleme ja täna räägime siis. No täna räägime kodanikuühiskonnast või nii nagu tegelikult ka meie vabariigi president armastab nüüd rääkida vist ka väga sellest kodanikuühiskonnast, tähendab, räägib ikkagi vabakonnast. Et on, kuidas sa ise kasutad mis elas rohkem isekasvatatud, kui on vaja. Mul rääkida, mulle väga meeldib see vabakond, et see on selline lühem ja lihtsam sõna, nii et mul on hea meel, et see sõna on ka kasutusse tulnud, et ma püüan seda kasutada. Võib-olla tõesti see kodanikuühiskond, see vaat nagu ennistki rääkisime, et tekitab võib-olla suurema krambi inimestest, kes hakkavad meeleheitlikult meelde tuletama, kas nad koolis neid õppisid selle kohta või, või pinud või et mis asi see nüüd oli, mis kohustusi nüüd jälle tähendab kellegagi, kelle ees, kuidas sulle endale Eiva tundub? Suheldes inimestega, kas, kas saadakse üldse aru sellest, mille, millega on tegemist? Seda minu käest on muidugi hea küsida, sellepärast et ma arvan, et ma suhtlen hästi palju nende inimestega, kes, kes igapäevaselt on, on väga hõivatud vabakonna tegemistega iseenesest mõistetav ja et jah, ma arvan, et umbes kaks kolmandikku inimestest, kellega mina iga päev suhtlen, on ühte või teistpidi seotud vabatahtliku tegevusega, et, et seda on minule näiteks vabatahtlik töö andnud, talle andnud mulle hästi palju sõpru ja, ja selliseid ka teeme ärakaaslasi. Nii et selle üle on, mul on väga hea meel, et, et võib-olla ongi küsimus, et, et siin ennem kui kerkis üles, et miks inimesed peaksid vabatahtliku tööga tegelema, et et kui ma olen selline noh, ütleme keskealine meeste või naisterahvas, kellel on perekond, kellel on oma igapäevane töö kellel on vanemad, kelle juures käia kartuleid, rohimased, et kas ma siis peaksin veel tegema, tegelema vabatahtliku tööga? Ei pea, Aus vastus ei pea, mitte keegi ei pea tegema vabatahtlikku tööd, aga see ongi selline, selline hinge kutse natukene, et näiteks mina arvan, et, et minul on see küll kuidagipidi kaasasündinud olnud, et nii kaua kui ma ennast mäletan, ma olen kogu aeg ei teinud midagi lisaks sellele, mis ma tegema pean, ehk siis selline väike maailma parandamise tahe on kogu aeg hinges olnud ja, ja see algab tavaliselt väikestest asjadest. Et tõesti aitad korraldada mõnda piknikku sõpradele-tuttavatele, siis astud võib-olla mingi organisatsiooni liikmeks, kus hakkad vaikselt toimetama, et võib-olla kirjutad protokolle koosolekutel või siis või siis käid kuskil talgutel abiks, et see kõik algab sellistest pisikestest asjadest. Aga kui me oleme oma vabatahtlikega rääkinud ja ja kuna me eelmine aasta olin ka vabatahtliku tegevuse aasta hea tahte saadik, et siis me Eestis hästi palju inimestega sel teemal rääkisin, siis ma olen vaadanud, et igal inimesel on olemas selline motivatsiooninukk. Et tihti võib-olla inimene isegi ei tea, kus see täpselt on, aga üks asi, mis mõjub, on muidugi raha, aga paljudel inimestel on see pigem nagu vajalik äraelamiseks ja toidu ostmiseks, kinopileti ostmiseks. Aga see ei ole see, mis teda tegelikult motiveerib, see ei ole see, mis talle rõõmu valmistab, et kas sa saad 10 eurot rohkem või vähem et ühest, ühel hetkel ei ole see enam oluline. Tähtis on see, et sa saad olla koos Bradega. Tähtis on näiteks noortele see, et nad saavad oma vaba aega sisustada, et nad kuuluvad kuhugi, neil on see kuuluvuse tunne ja, ja tähtis on ka tihti see, et sa saad mingi kogemuse võrra rikkamaks. Et kui sa teed igapäevaselt näiteks raadiotööd, et võib-olla seal on tekkinud tunne, et huvitav, et kuidas oleks teha natukene raamatupidaja tööd, et kuidas see bilansi kokkupanemine. Pesu käib aga. Seal tekib selline tunne, et ta tahaks seda harjutada, et siis on väga hea võimalus teha seda vabatahtliku töökorras ja saada omale see kogemus juurde. Ja noortel inimestel, kes on just alustanud oma oma töömehe teed, et neil on distika näiteks c5 kirjutada ainult üks rida, aga kui sa teed sinna kõrvale vabatahtlikku tööd, siis on sul ka kohe teine, kolmas ja võib-olla seitsmes rida. Ja see annab kogemusi, see annab sõpruse, annab see annab sära silmadesse. Tasub, tasub proovida. Tahtsin proovida, võib ka täiesti konkreetset kasu saada, just need nagu siis mainisid, eks ole, et noored saavad oma CW-s igast asju panna, sest kogemust hinnatakse ka tööturul, aga tõesti jah, et kui sul on, eks ole, pere ja töö näed juba ise võtavad nii palju sellest ajast ja siis sa tahad natuke magada ka et siis ei, ei pruugi olla, aga siis kas ongi siis need särasilmad silmad tulemata või siis peab ikkagi oma pereliikmetega kuidagi seda omavahelise suhtlemist nii sättima, et, et see sära ikkagi tuleks? Ja see ongi see, et minu meelest kõige olulisem ongi täpselt see, et inimesel oleks ära silmas, et oleks oma eluga rahul ja kui see tuleb oma oma pereringist ja, ja töötööl käimisest. Et see on ju väga tore, et ma ütlengi, et, et vabatahtlik töö on selline asi, mis ei ole mitte kunagi kohustuslik. Et ta on kohustuslik, võib-olla sellest, sellest hetkest saab öelda, et kui ma olen vabatahtliku tegevuse käigus võtnud mingi kohustused, et ma luban teistele inimestele, et jah, et ma näiteks järgmiseks nädalavahetuseks organiseerin kolm autot, et, et sõita välja talgupäevale. Kui ma olen sellise kohustuse võtnud, siis ma tegelikult pean seda tegema, aga nii kaua ei saa mind keegi sundida mitte midagi tegema, kui ma ei ole ise vabatahtlikult öelnud, et ma teen seda. Ja ma olen näinud kümneid, et mitte öelda tuhandeid inimesi, kellele vabatahtlik on hästi mõjunud ja ja kes on olnud väga õnnelikud ja rõõmsad, et nad on midagi saanud ära teha sellist, millest on, on kasu ainult mitte iseendale. Oskad sa võib-olla tuua mõnda näidet mõnda konkreetset näidet nimetamata inimese nime, aga ta siis on väga hästi teada, kelle elu see vabatahtliku töö on muutnud. Neid inimesi, kelle elu on teeme äras tehtud, vabatahtlik töö, muutnud neid ma võiksingi jääda üles lugema päris. Mina mõtlesin, et vähemalt. Neid inimesi on tõesti väga palju ja ma tervitan teid kõiki praegugi. Kuulevad nendest ja nad ise teavad, kes nad on, et, et paljud on tulnud ja on muutnud oma elu kardinaalselt peale seda, kui nad on teinud vabatahtlikku tööd, teeme ära ja ma arvan siiralt, et nad on, on täna õnnelikumad kui nad, kui nad olid varem. Ja, ja tõesti Kriteeriumide, ühesõnaga noh, ühesõnaga, et nemad siis ei saa nagu tasu rahas. Öeldakse lihtsalt aitäh ja võib-olla pakutakse soe jooki ja pirukas. Täpselt täpselt, see on nüüd see talgupäeva asi, aga näiteks ütleme, teemeras, kui toimkonnas toimetada, meil on praegu maailmakoristamise tiimis 200 eestlast umbes ja 40 välismaalast pluss siis kohalikud tiimid tänaseks juba 94. riigis ja, ja see, mis me igapäevaselt teeme, meie suunatud tegevus maailmakoristamise jaoks algas 2011. aasta esimesel veebruaril siis meil oli võib-olla 20 vabatahtlikku, tänaseks on tiim kasvanud siis nii suureks, nagu ma just ütlesin. Ja, ja kõik need inimesed, ma arvan, neil on rääkides selliseid lugusid selle aasta kohta. Ja, ja kui me kokku saame ja informatsiooni vahetame, et siis, kui, kui rõõmsad ja elevil on inimesed rääkides sellest, kuidas need maailma muudavad, kuidas Eesti tüdrukud, kes on vanuses 20 25 klaarivad Lähis-Idas inimestevahelisi lahkhelisid, see, see on lihtsalt müstiline, mis, mis toimub ja milliseid, et võimalusi iga päev natukene anda selle jaoks, et, et maakera puhtamaks muutuks. See on, on väga põnev, et tasub ma arvan, tasub hommikul ülestõusmist ja ja oma oma vabade tundide ohverdamist täiesti. Rahvusvaheline mõõde muidugi, vaat seal on ju, eks ole, mis sa juba nimetasid, et kuhugi välismaale minna, seal teha seda vabatahtlike asja. Ei, vastupidi, meil need 200 inimest teevad Eestis, me teeme hästi palju üle internetti. Et ei ole nii, et nad kõik istume igaüks oma riikides ja muudkui rändame reisimehed. Et seda ei ole, et, et pigem on just niimoodi, et, et kogu see koordineerimine käib Eestist. Kuulame muusikate Skipte jõusja kuust. Siin me oleme ja räägime Eeva Truvergiga jutu jahivad, jääb kõiki vabatahtlikke siis tegevustest. Ja see on üks huvitav valdkond, ma saan aru, et, et siin ikkagi peamiselt on need vabatahtlikud naised, et mehed ikkagi on sellised rohkem vähemalt siin Eestis kes ikkagi tahavad väga reaalselt ikkagi saada palka ja siis ilmselt ülejäänud ajal siis diivanil Lõsutada ja, või, või siis mõni teeb sporti ka. Kuidas naised ikkagi need, kes on vabastatud? Ja kõigepealt ma ütleksin, et kõike ma kindlasti ei tea, et, et see on ilmselge liialdus, aga no midagi tean. Ja, ja seda seda meeste-naiste suhete ma olen jah, lihtsalt vaadanud, et see on nagu huvitav, et just ka teemera tiimis, et et meil on kindlasti üks, 75 protsenti naised tiimis ei ole küll täpselt arvu ma ei oska öelda, aga silma järgi vaadates ja ka teisi organisatsioone vaadates, et pigem on jah, rohkem naised, et, et mingi mingil imepõhjusel see niimoodi on. Naised on alal armatud, räägitakse küll, et, et nendel on suur koormus tööl, kodus, puhkehetkel aga tuleb välja, et veel vabatahtlike teadmised Aga aga muidugi, ma, mis ma peaks ütlema, et need mehed, kes on, on väga tublid ja, ja meil on alati alati väga hea meel, kui tuleb meil tiimi ka meesterahvaid meistrile on, aga mis võib-olla veel on, huvitav on see, et vaadates neid teisi maailmatiime et siis ei ole seda tendentsi, et seal oleks naisi rohkem, et pigem pigem on vastupidi. Et mujal maailmas on vähemalt nendes organismid organiseerimistoimkondade, see on just vastupidi, et seal talle tundub, et on mehi rohkem. Et, et vot ei oskagi öelda jah, et. Ma sel sel teemal otseselt ekspert ei ole, uurimistööd ei ole teinud, aga see on selline, mis on nagu silmaga näha. Eva, aga räägime natukene sellest, kuidas teeme ära, sattus järsku maailma ja nüüd siis seesama meeskond koristab maailmas erinevaid riike, kuidas see kõik alguse sai, et, et selline, ütleme siis laienemine, toimus. See on jah olnud hästi huvitav kõrvalt jälgida, sest nagu ma ütlesin alguses, et teeme ära idee, kui selline saab alles viie aastaseks augustis ja tõesti-tõesti ta sündis lihtsalt ühe kohvikulaua taga nelja inimese vestluse käigus. 2007. aasta augustis 2008 koristas siis kolmandal mail Eestimaal 50000 inimest ja kaks suurt olümpia hotellitäit prügi koristasime kokku, aga mõtlesime sel hetkel, et nii, et et oli tore, aga rohkem me tõesti midagi ei tee. Toimkond läheb laiali ja igaüks oma tegevuste juurde, aga mis me tegime, me tegime sellise väikese kokkuvõtva video. Teeme ära sünnist ja Eestis toimumisest. Panime selle Youtube'i üles ja meie suureks üllatuseks maailmas inimestele hakkas väga meeldima, et mingi selline kummaline energia läks sinna sinna videosse sisse ja ta tänase päevani on üks väga palju alla laetud, üle poole miljoni korra alla laetud video Youtube'is ja seda vaadatakse ja inimesed hakkasid meile kirjutama ja kirjutavad siiamaani selle video peale. Esimesed kirjad olidki niimoodi tulid, et juba 2008. aasta kevadel, et oi, et teie tegite sellist asja Eestis, et kas me tohime ka koristada ja algusesse tegi meile kõigile hästi nalja, et vastasime küll viisakalt, aga niimoodi. Muidugi koristage koristage. Et mis me teha tahame. Mõtet, et tekstilise mõnusa tünga, et vat litsents maksab nüüd näiteks nii palju. Ei Me viskasime igasugust nalja alguses selle teemal, et, et no et Eesti puhtaks, nüüd lähme Indiat koristama ja ja mõtteid on igasuguseid. Nad olid pigem huumorivõtmes, et esimest korda selline natukene tõsisem plaan hakkas kuju võtma võib-olla 2009. aasta kevadel, et siis juba esimesed riigid olid koristanud ja me nägime, et see mõte tõesti kannab ja et riigi jälgivadki seda eestimudelit, et üks riik üks päev. Et, et koristamine ja iseenesest meie eestlased ei ole seda välja mõelnud. Koristamine on olnud kümneid tuhandeid aastaid kindlasti olemas, aga just see formaat on hästi meeldinud, et tuleme kõik kokku kui mingis piirkonnas mingis riigis ja teeme seda ühe päevaga. Ja siis 2009.-st aastast vaikselt. Me oleme hakanud suhtlema teiste riik ideega, et kutsuda neid õigemini isegi kutsuda koristama, vaid et anda nõu, kuidas meie tegime ja 2010.-st aastast siis me otsustasime, et selleks hetkeks oli koristanud 16 riiki 2010. aasta kevadel eriti oluline siis koristas ka Sloveenia esimest korda, kes on tänaseks kõige edukam koristusmaa olnud ja kus osales 14 protsenti rahvastikust 270000 inimest ja see oli juba selline ikka väga-väga suur edusamm ja sealt edasi. Me siis mõtlesime, et nüüd tuleb luua international tiim selle tegevuse organiseerimiseks ja et kuna meil Eestis on ikkagi kõige suuremad kogemused ja meie oleme nii-öelda emamaa siis ta sündis ikkagi Eesti, teeme ära baasil, et seetõttu on ka tänaseks vabatahtlike just Eestimaalt ja 2011. aasta esimesest veebruarist, siis meil on tõesti ametlikult, me oleme otsustanud, et me seda maailma koristamist aastal 2012 organiseerime. Võtsime eesmärgiks, et sel aastal siis nüüd alates 23.-st 24.-st märtsist kuni 25. septembrini poole aasta jooksul, et võiks osaleda 100 riiki. Ja praegu on 94, on siis öelnud, et nad võiksid koristada natukene kuus riiki puudu. Aga aga, mis tundub, on see, et, et sel aastal paljud riigid teevad ka siiski piloot koristusi ja võib-olla see kõige suurem, selline tõeline pöördkliinab tuleb 2013, ehk siis järgmine aasta. Aga, aga mis on võib-olla ka põnev, on see, et Venemaa on väga kõvasti tuld võtnud, nii et arvatavasti kõige suurem koristus päev sel aastal tulebki 15 september ja Venemaa. Ma tahtsingi küsida, kui aktiivsed on olnud meie naabrid näiteks Läti, Leedu, Soome. Naabrid on olnud hästi aktiivsed, et kõige esimene oligi Läti ja, või õigemini kõige esimene oli leedu, kes koristas juba peaaegu samal ajal, kui Eesti esikaks 1008 ja Läti siis koristus 2008 esimest korda septembris. Ja Läti, Leedu on siiamaani iga iga kevadest tublid olnud, ka sel aastal tegid siis koristuspäeva, neil on juba toimunud, see oli eel üle-eelmine nädalavahetus, aga lähinaabrid on kõik tublid olnud. Soomlastel on nüüd niimoodi sel aastal, et 10. 10. mail koristab lõunapoolsem Soome osa ja Lapimaa koristab 29. mail. Nii et nemad on kahes osas. See on ju ka väga erinev see kultuurmaks noh, praegu mõtlema näiteks Jaapanis tõenäoliselt ei ole üldse prügi, sest seal ju inimesed ei jäta kuskile prügi igalt poolt, võtavad enda kaasa. Noh, nüüd oli see õnnetu tuumajaama. Asi aga, aga üldiselt seal, eks ole, noh, rahval on ikkagi erinevad, mõned on ikkagi päris päris hästi hoiavad. See on, see on huvitav, et ei muidugi rahvad on erinevad, aga tegelikult ei, tegelikult on see, et mitte inimesed ei ole paremad puhtusehoidjad, vaid tegelikult on seal paremini korraldatud jäätmekäitlussüsteemid ja see, et keegi käib hommikul kõik tänavad üle ja pühib sest et me oleme just vaadanud, et sellistes heaoluühiskondades võib tunduda, et on puhas, aga tegelikult seal on hoopis rohkem seda, et inimestel lihtsalt kukuvad asjad käest maha ja nad ei pane isegi tähele, et nad ei pane neid asju prügikasti. Aga seal on lihtsalt, et väga hästi korraldatud inimeste järelt koristamine. Ja kui arvata, et, et näiteks Soome on täiesti puhas riik, siis, siis nemad on leidnud prügi ja neil toimub see koristuspäev päris päris suure hulga rahvaga, nii et ja näiteks samamoodi Austria, ma arvan, et enamus eestlasi arvab, et Austria on üks puhtamaid riike, mina ise ka arvan, ma ei ole seal tõesti prügi näinud. Aga kaks nädalat tagasi oli suur prügikoristuspäev Austrias ja 50000 inimest on neil praeguseks teada, kes koristas, aga nad kahtlustavad, et neid oli, oli tükk maad rohkem. Ja samuti leidsid prügi, oli, oli mida teha? Kuulame vahele Trafficu lugu, siirus. Meil on külas Eeva truu värk, kellega oleme täna rääkinud, palju juba teeme ärast ja kindlasti räägime täna natukene veel, aga enne tahaks eema natukene küsida ka sinu enda kohta, sa oled Saaremaa tüdruk, Leisi vallas pärit. Millal sa avastasid enda jaoks üldse selle tee, kuhu sa oled praegu jõudnud või siis ütleme nii, et need esimesed mõtted just sellesama vabatahtliku töö suunas? Jah, et, et see on alati selline selline hea küsimus, et kui, kui kaugele viin inimene ennast mäletab, aga ma just eelmisel aastal jah, pidin ka teemast rääkima, siis ma suutsin, suutsin meenutada ühe, kui ma veel ei käinud isegi koolis, ma olin kindlasti lasteaias ja see oli selline esimene minu sihuke kodanikualgatuse tegevused sõbrannaga koos meil oli maja ees oli selline, ta ei olnud päris muruplats, sihuke, pigem nagu hooletusse jäetud, natuke heinamaa moodi asi ja autod parkisid seal peal ja siis meile tundus, et see tegelikult autod ei tohi ju muru peal parkides me sõbrannaga väga suurtes varese jalgades, mõtlesime siis suurte vigadega sildi ära pargimuru peal pani selle sinna üles autodele nina ette ja siis igal igal moel püüdsime nagu saavutada seda, et autod muru peale ei pargiks. Et, et see on selline esimene selline kodanikuaktiivsus iseenda puhul, mida ma mäletan. Ta on aga loomulikult, et kooliajal, mis, mis langes viljas viljastava nõukogude ajatingimustesse olin ma ikkagi ka väga-väga aktiivne ja, ja lõin kaasa erinevates tegevustes. Et kuigi olin selle aja, löödi rohkem selline spordiaktivist, et kõik igasugused spordivõistluste korraldamised ja ja vist oli mingisugune spordinõukogu, oli Monica Sports meil, mille liige ma olin, et, et sel ajal ka suhteliselt aktiivne ja alates ülikoolist siis sel ajal oli korporatsioonide ja seltside loomise aeg, nii et et sel ajal juba tulid need üliõpilasseltsid ja, ja esimene on selline suurem organisatsioon, kuhu me siis 94 aastal astusin, oli Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsioon kuumaga tänaseni kuulun ja siis lisaks ma olen ees Noorte koja liige olnud päris pikki aastaid ja tänaseks jõudnud siis auväärsesse senaatoreid staatusesse selles organisatsioonis, sest sealt seal muidu liikmed saavad olla ainult ainult noored inimesed. Väga noored inimesed ja, ja siin paar sellist sellist klubilise tegevust on veel. Suhteliselt maast madalast, aga väga põnev oli see Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsioon, et kuidas sa üldse selle avastasid enda jaoks või, või kust sa tulid järsku selle peale, et sa tahad kuuluda mingisugusesse sellisesse organisatsiooni? Vaat see oli nüüd küll üks väga omakasupüüdlik samm, tegelikult tuleb ausalt tunnistada, et kui ülikooli ära lõpetasime sõbrannaga koos, siis me kolisime Tartust Tallinnasse ja otsustasime teha oma firma oma reklaamiagentuurid aastal 94 ja see oli üks esimesi reklaamiagentuure Eestis, mille me siis lõime. Ja loomulikult on ühel korralikul reklaamiagentuuril vaja kliente ja siis me mõtlesime, et väga tark tegu oleks astuda mõnda organisatsiooni. Ja Meile sattus kõigepealt, et üks väga tore proua Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsiooni, kes ütles, et, et oleksite väga teretulnud liituma ja niimoodi meil see esimene esimene samm sai selles suunas tehtud ja ausalt öeldes ei kahetse. Oli, oli sel hetkel Võib-olla päris sellist klientide sadu nagu meile tundus, et kui me läheme nüüd ettevõtlike naiste sekka ei toimunud, aga meil olid sel ajal väga tugevad sidemed Rootsi ja Soome sõsarorganisatsioonidega ja sealtkaudu me tõesti saime, saime kontakte, Me saime partnereid, me saime ideid. Me saime koolitustel käia ja läbi aastate on on meil ennast olnud, aga ikkagi toredaid kliente. Oled Ma saan aru, et firmasid asutanud hiljemgi tundub, et see geid nagu suts ja valmis Jah, läbi aastate on olnud 10 firmat. Mis nendest, mis nende profiil on olnud, kas on see juba liikunud sotsiaalse ettevõtluse poole või, või, või on sul souli reklaamiga alustasid, eks ole, et mis tegevusvaldkond. Pikemalt on olnud oligi seitse aastat täisteenust pakkuv reklaamiagentuur seitse aastat pulti meediaagentuur. Aga ma olen jah, kogu aeg on selline väike sotsiaalse ettevõtluse suund sees olnud, kuigi võib-olla sel ajal ei räägitud nii palju sel teemal, aga näiteks just oma multimeediaagentuuriga. Me tegime. Valmis Eesti esimese õpetava arendava vägivallatu mängumise, õpetas väikestele lastele elusalt tänaval. Et kuidas jääda ellu meie tänavaliikluses, et kuidas üle tee käia, kuidas ohtusid vältida erinevaid, mis meid tänaval ootavad ja sealt edasi tulid, tulid teised mängud ja õppevahendeid, mis samuti olid just lastele mõeldud ja ja kindlasti vägivallavabad ja sellised, mis midagigi õpetasid, et kui laps on arvutis, mängib, et siis siis ta ainult ei, ei ei teeks tapmist tagaajamist, vaid õpiks ka midagi kasulikku. Et see, see mõte on kindlasti olnud. Ja kui me räägime jah, 10-st organisatsioonist, siis päris kaks kaks on neist olnud ka MTÜd. Nii et, et see, selline sotsiaalne mõõde on alati olemas olnud minu jaoks. Kui me räägime veel korra sellest koristamisest ja juba saate alguses mainisime ikkagi neid mõningaid prügihunnikuid, mida inimesed kipuvad siiski märkama metsades. Kui jätta nüüd see suurem koristusaktsioon kõrvale ja see, et inimestel võiks tulla mõistus pähe ja et nad ei vii metsama prügi, vaid kui sina, maailmaparandajana näiteks tänaval kõnnid ja näed inimesi tegemas, ma ei tea, kas prügikasti maha viskamas või ma ei tea suitsukoni talla alla ära hävitamas või mingid taolisi tegevusi, siis mis sinu selline sotsiaalne närv, kuidas ta sellele vastu peab? Sotsiaalne närv nuputab iga kord, et ma ei saa nüüd öelda, et ma 100 protsenti iga inimesega kohe tülinariks, kes, kes maha viskamisel sekkuda. On üksikud korrad, kui ma ei ole seda ka teinud ja need jäävad mulle südamele, endal aga, aga üldjuhul ma lähen juurde, ütlen inimesele, et vabandust, teil kukkus midagi või et palun, palun korjake see nüüd üles, mis te maha viskasite ja see on huvitav, et reeglina inimesed poetavad oma suitsukonid maha, kui nad on ise meetri-kahe kaugusel prügikastist ja tihti nad teevad seda ka sellistes üsna rahvarohketes kohtades, ehk siis näiteks bussipeatuses või, või keset linna seal, kus on teisi inimesi ja, ja peaks kaaskodanike kiituseks ütlema, et neil on hästi häbi alati siis nad vaatavad väga häbelikult ringi, sest kõik inimesed vaatavad neid sihukse mõrtsuka pilguga see siis nüüd prügi maha viskas ja siis reeglina see inimene ikkagi ei hakka vastu haukuma, vaid ta viisakalt korjab selle maast üles, paneb siis prügikasti, et et ma millegipärast arvan, et selline selline tegevus natukene mõjutab ka kõiki neid, kes seal kõrval seisavad, aga, aga kindlasti seda ühte inimest, kes siis oma oma koni üles korjab. Ja ma tõesti kutsuks üles kõiki, kellel kellel julgust on, annab iseendale väikse adrenaliinisüsti, et kas sa julged sellist teemat üles võtta ja teisele inimesele öelda, et aga olles seda ühe või teise korra teinud, et lisaks lisaks sellisele väiksele ergutusele ta annab väga hea enesetunde pärast, et noh, natukene nagu midagi jälle paremaks muutunud. Kui Asso meil on nüüd üks muusikapala jälle ootamas Kuulame ära ja siis saame veel Eevaga natukene rääkida. Leslie Da Bass ja pisar. Meil on täna külas Eeva Truu värk. Eeva, räägime natukene kodanikuühiskonnast. Millise sõnumi sa selles valdkonnas rahvale saadaksid? No minu meelest on hästi tore, et meil on vabakond niimoodi arenema hakanud ja minu meelest ongi see, et nii Eestis kui mujal maailmas, et inimesed on järjest rohkem haritud, järjest rohkem oleme me üksteisega seotud just ka igasuguste e-vahendite kaudu. Info liigub, inimesi ei ole võimalik enam niimodi raamidesse suruda, me kõik tahame avaldada oma arvamust, meil kõigil on oma arvamus olemas. Et see ongi üks asi, mis, mida mina näen täiesti kindlalt. Usun, et igal inimesel on häid mõtteid ja kui nende inimeste kõigi inimeste head mõtted kokku panna, et siis sünnivadki ideed ja sünnivad sellised ideed, mida tasub ka ellu viia. Et ei maksa mõelda mõtlemisvõime, on privileeg, mis on antud protsendile elanikkonnast, et, et seda kindlasti mitte. Ja, ja kui ma olen aktiivne kodanik, siis ma leian teised samasugused, kes on minuga ühel meelel, ma saan nendega kokku, arutame asja ja kui ma mõtlen midagi head välja, kas see on siis meie oma perele, meie oma ümbruskonnale, linnale või riigile ja minule kõne siis sellist ka käivitaja tüüpi, ma leian kellegi, kes selle minu hea idee ellu viib, et et seda saavad ju kõik inimesed teha ja oleks tore, kui teeksid. Nii et ei ole üldse vaja vinguda ja mõelda, mis on kehvasti, vaid vaid mõelda, mida ma ise saan paremaks teha. Aga laupäeval vingud on ju ka mõnus tegelikult vingud mõnda aega, aga siis võib-olla keegi teine tulek, võib-olla keegi teeb? Ei no keegi teine sõidab sisse ja siis sealt mega yles noppida, eks ole, et võib-olla sealt virisemist liigumisest saaks kuidagi. Aga see võikski nii olla, et see peaks olema tasakaalus, et inimene võib viriseda ainult sel juhul, kui ta pärast ka selle asja ära parandab, mille üle ta virises. Nojaa, aga siis on jälle kuskil käsinik, käsin, keelan, poon ja lasen midagi niimoodi, et vahel kui, kui lihtsalt tahad, et niimoodi vingumise võimalus võiks ka. Ja sinu kogemus on selles suhtes, et oota inimestelt, noh, lõpuks ikkagi niisama lobiseda on ka tore, aga, aga tahaks kuhugi välja jõuda, eks ole, et ma olen rääkinud, eks ole, ideepank on olemas ja ja juba ära tegemise või, või tegude pank on olemas. Aga kuidas sulle tundub, et nüüd selle vabakonnaga kodanikuühiskonnaga näiteks Eestis teevad koostööd või tulevad kaasa nüüd äri- või erasektor või, või ka riik? Tundub, et nagu sõnades soosib, küll president kogu aeg räägib, eks ole, et vabakonnad on ikka viimase peal. Aga mina peaks ütlema seda, et enda kogemuse põhjal, et iga aastaga muutub asi järjest paremaks, et tõesti ühed üheksakümnendatel oli ikkagi vaja majanduslikult riik üles ehitada, igalühel oli vaja oma oma väike põhi alla saada ka iseenda elamisele ja, ja ka riigi riigijuhid võib-olla pigem mõtlesid iseseisvusele sellele, et saada suurte maailmaorganisatsioonidega head suhted sisse. Et meie turvalisus oleks riigina tagatud. Aga täna oleme jõudnud sinna, et meil on võimalusi ja oskusi ja aega rohkem mõelda oma kodaniku peale rohkem mõelda inimese peale, kes et tema elu oleks täisväärtuslikum ja ma ei pea siin silmas seda, et me peame sotsiaaltoetusi tingimata suurendama. Pigem seda, et me peame rohkem 11 märkama ja me peame tegema heategevust just sõnaga rõhuga sõnal tegevus, ehk siis mitte see, et tõesti, et ma ma virisen või ka isegi see, et ma annetan kuhugi SMS-iga viis eurot vaid pigem see, et ma märg ka on, mida on vaja teha ja ma lähen appi, et minu meelest oli, oli väga hea näide nüüd just sel kevadel sai Eesti mittetulundusühenduste sihtasutuste liidu auhinna ja tunnustuse. Minu meelest see oli Saku, Saku, Rocki või Rocki-Kalevi või Rocki korvpalli meeskond. Kes siis leidis nõmmelt ühe vanamemme, kellel oli vaja puud riita laduda ja kes tõesti ei saanud ise sellega hakkama ja nad lihtsalt võtsid kätte ja tegid selle paari tunniga ära, ütlesid, et see läks neile väga hästi trenni eest kirja, selline meeleolu, kas koosveedetud aeg kõigepealt pärast ütlesid, et riidad said pisut? Liiga kõrged neeme. Ka no iga igal juhul vot sellised asjad on minu meelest väga kiiduväärt, ega me igaüks midagi sellist natukene leiaksime ja teeksime, et siis oleks Ja laupäeval on juba vabandust, kõigil võimalus midagi mõelda ja midagi ka reaalselt ära teha, sest järjekordne talgupäev on käes ja registreerimine siis kuni reedeni. Nii et ajame ka jalad kõhu alt välja ja ja isegi kuigi lubas natukene kehva ilma, siis minu meelest, ega siis töö tegemist pole, pole ilm kunagi seganud, nii et et võib-olla tõesti, et alustada siis selle laupäevaga tunda pärast õhtul, et kas tuju on parem, kas enesetunne on parem ja kui tõesti ei ole, et võib-olla siis sina oled see inimene, kelle jaoks vabatahtlik töö ei ole mõeldud. Nii et, et see on selline tõehetk, võiks olla. Eeva, truu värk, suur aitäh meile täna külla tulemast. Ja tähendab, see on raadiogaks.