Tere ema nimetamisest eesti keeles teiste soome-ugri keeltes sellest keelest, millega emad suhtlevad lastega ehk hoidja keelest, räägime tänases emadepäeva saates. Tere päevast, Tartu Ülikooli professor Karl Pajusalu. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja minu esimene küsimus on niisugune. Naist, kes on meile elu andnud, nimetame me kirjakeeles emaks ilmselt kodudes on palju sõnu, täna päeval veel, kuidas ema nimetada, aga sõna ema ise kui vanasõna see on. See on kindlasti iidvanasõna, Nietzsche kuulub ka soome-ugri keelte kõige vanemasse kihistusse aga kas see sõna on veel vanem, seda me päris täpselt ei teagi, sest paljudes teistes maailma keeltes tegelikult on ka selliseid sõnu. Näiteks ma mäletan, et kunagi Jeruusalemma vanalinnas jalutada dates kuulsin ma, kuidas väike juudi laps süüdis, ime ime, mul oli selline tunne, nagu ma oleksin äkki Setumaa külasse sattunud ja siis pärast vaatasin järgi, et tõesti ka tänapäeva heebrea keeles on samasugune sõna ja näiteks baski keeles ema on ema või Malai keeles, mis on Indoneesia ametlik keel, on ema sellise Chlise lõpuga ka peaaegu seesama sõna ja selliseid Emmiga või imemisliigutusega seotus sõnu on tõesti üle maailma väga paljudes keeltes. Ja selle üle ongi arutletud, et äkki need on sellised imitatiivid või või siis imiteerivad natukene seda imemisega seotud tõesti huulte liigutamist ja ka seda häält, mis tuleb, nii et, et see on ka omad, see küsimus, et kas meie see imema verbi tüvi ime ja siis ema on samad sõnad või ei ole, aga no selle üle võib arutleda, igal juhul on tegemist väga vanade ja, ja tüüpiliste ema sõnadega. Ja teised, võib-olla isegi võiks öelda jah, et, et ikkagi paljud sellised sõnad, mida meie peame ka nagu lapse keelesõnadeks või lastega seotud sõnadeks, on just nagu kõige vanemad ja kõige iidsamat isegi kui nad on ära kadunud keelest ja näiteks soome keele puhul ongi ju niimoodi, et, et nende keeles tänapäeval tavaline emasena näidi, aga on teada, et vanas, soome keeles ema oli just sama emme aga nii nagu ta on teistest soome-ugri keelte siiski olnud ja seda, et ema sõna on väga vanasõna näitab ka selle laialdane kasutada, tundus, et on palju liiteid, erinevaid sõnu tehakse selle ematüvega, no juba emand kui perenaine. Aga võõrasema näiteks murretes on ema kutsutud ja isegi looduses, et vesikonna kõige suurem jõgi on olnud Emajõgi ja lõunat poolsed. Need Läti lõunaeestlased keelesaarte lõunaeesti keele kõnelejad, nagu lutsid on, on ka Väina jõge kutsunud Emajõeks. No Väina jõgi on siis lätikeelse nimetusega Daugava jõgi, et siin läänemeresoomlastel ka ema jõgesid tegelikult on mitu olnud ja ka jões näiteks seda kõige sügavamat, kes kohta on kutsutud ema kohaks ja paadil on emapuu ja, ja nii edasi. Kas see ema tüvi ja sellesarnase kõlaga sõnad teistes keeltes tähendab seda, et need sõnad ongi tekkinud lastekeeltest, et ei ole laenatud naabri käest, vaid on iseseisvalt tekkinud erinevates keeltes erinevatel rahvastel? Tõenäoliselt jah, ja just nagu ma ütlen, et selle ikkagi selle suuasendiga ja imemisliigutuse ja, ja sellega seoses, et, et võiks arvata, et need on ikkagi algse sellise laste keeltesõnad ja, ja nagu ikkagi sellised hääliku jäljendused olnud, aga muidugi nendest on siis kujunenud välja tavalised keele põhisõnavarasse kuuluvad sõnad, millega siis on hakatud juba ka tähistama mitmeid erinevaid mõisteid keeltes. Aga huvitav, miks meil on ema säilinud, aga soomlased on võtnud kasutusele äidi? Üldiselt öeldaksegi, et sugulassõnavara need nimetused, mis näitavad siis peresuhteid, millega tähistatakse sugulasi nii lähisugulasi kui kaugemaid sugulasi, et need ühelt poolt on iidvanad nii nagu eesti keeleski, kõik need kälid ja langu Dianna Tuudia, mis meie keeles on olnud, on enamasti selliseid väga vanad soome-ugri sõnad. Aga teiselt poolt on sugulussõnadega. On iseloomulik, et kuna see on emotsionaalne sõnavara ikkagi tunderõhuline sõnavara essis, seda laenatakse ka väga kergelt naaberkeeltest ja nii näiteks selle äidi sõna puhul on öeldud, et see on siis soome keelde tulnud sellest vanaskandinaavia keelest öelda germaani keelt laenuna ja tõenäoliselt siis kas need on rootslased või nende esivanemad olnud, et naaberrahvas, kellelt siis see nimi on üleval. Ta ütles, et no natukene sama lugu on ju näiteks mamma sõnaga või lõunaeesti murretes. Ma oma slaavi keeltest. Mamma muidugi üle Euroopa juba ladina keelest tulnud ja romaani keeltest, mamma mia, itaalia keeles teab igaüks. Aga äidi, tuleme selle juurde tagasi. Kas eesti murretes on ka seda tüve olemas? See on tõesti huvitav, et täiesti on jällegi perifeersetest vanades Lõuna-Eesti murretes et sellele ei ole isegi soome keeleteadlased tähelepanu pööranud ja sellepärast ma nüüd kirjutasin ka ühe artikli, kus ma olen. Põhjalikumalt käisid, käsitlesin seda äidi, äide, AT ja muid selliseid variante, nii et et ilmselt, kui tegemist on ikkagi germaani laensõnaga, siis see peaks olema laen läänemeresoome all keelde siis kui veel eesti keel ja soome keel ja, ja teised need meie lähisugulaskeeled olid nagu üks vanakeel või vähemalt ning murderühm. Aga teine võimalus on ka tegelikult selle äidjaide puhul, et see on ikkagi jälle lastekeelest tulnud sõna, et on selline hääliku jäljenduslike näiteks selle etümoloogia, soome äidi sõnale on nende foneetikaprofessor, Anti Liiv on need kunagi ka välja pakkunud. Sõnast täiutama siis. No millegi sellisega seotud ja, aga huvitav, võib-olla see selle äidi puhul on see eit sõna, me teame ju kõik, et see on eesti kirjakeelestki nii tavaline, et tegelikult seesama eiton Kasele äidi sõna teine variant ja YIT on ka varem just Lääne-Eesti murretes ja Kihnus tänapäevalgi tähendanud ema ja see ei ole kuidagi olnud selline halb sõna, see on olnud, hellitab sõna algselt. No nüüd, kui me kuuleme, ju teame selle tagamaad, kust see sõna on tulnud, siis eit kõlab tõesti ilusamini ka kirjakeeles. Jah, ja, ja see ei ole olnud, see, see halvustav tähendus on võib-olla liitsõnast vana nagu, mis on algselt vanaema tähendanud ja näiteks ka ämm sõna, mis on samuti väga vana soome-ugri sõna, et seegi on ikka päris korralik sõna ja, ja sellega on kaimad tähistatud, et liivlased telgi sealase ema, ema sõna, aga kuni oma emast või, või hellitavalt räägitakse, siis öeldakse ääma. Kui palju, siis on erinevaid variante eesti murretes, kuidas ema nimetatakse? Neid variante on üllatavalt palju. Andrus Saareste meie tuntud esimene eesti keele professor võib pikaajaline eesti keele professor sõdadevahelisel perioodil kirjutas juba oma doktoritöös 1924. aastal ema sõnadest ja tema liigid, kuidas need erinevad ema, sõna variandid või tüved üheksasse rühma ja neid saab võib-olla koondada, võib-olla veel täpsemalt vaadata, aga neid on palju ja nende puhul on väga huvitav, et peaaegu iga selle üheksarühma puhul Lähme mingite vana ajaloolist seost. Näiteks ma mäletan, kuidas minu vanaemagi laulise, mulgi rahvalauludest väga tuntud selline kordusse oli ikka emakene enne gene enne ennilised ema sõnad on saarestel ka üks rühm ja need on tegelikult murretest kirjutatud rohkem ida- ja Kirde-Eestist idamurde alalt, aga rahvalauludes on neid palju laiemalt kuni siis mereni, Häädemeeste nii välja, aga näiteks saami keelt, kes on põhjasaami keeles head, nii on ema aga Inari saami keeles, mida Soomes räägitakse, mis nagu meile ka maa-alaliselt lähem, seal on just enni see ema sõna, nii et see eesti rahvaluulevariant väga hästi sobib. Saami keeltega aga teame, et ungari keeles on ema aania ja paljudes türgi-tatari keeltes on on sarnased ennilised variandid. Ja kui ma nüüd ei eksi kas oligi kirgiisi keeles või seal idapoolsemates turgi keelteski onon eine, niisamuti ema sõna. Siis M, N need on kas N või N. On mõlemad on millised variandid nagu ema ja noh, sellest siis emme selline tunderõhuline konsonandi, MI pikendamine, emm Saaremaal ka üsna tavaline variant sellest emmest ka teised on siis olnud jah, enniga sõnad. Neid enniga sõnu tegelikult on maailma keeltes palju vähem kui Emmilisised. Emmiga variandid on, on palju sagedasemad, aga, aga Ida-Euroopas passon neid enniga. Ema sõnu ka, aga see põhistruktuur on nende sõnadel jällegi sarnane, et, et siis alguses ja lõpus on, on ees Itaalia ja keskel on siis konsonant, mida võib lühemalt või pikemalt hääldada. Aga nänn ja nunn? Need sõnad on ka väga põnevad, sest me teame, et vene keeles on Jaan ja, ja tänapäeva inglise filmidest näe nii. Ja, ja muid selliseid variante läänemeresoome keeltes nännisõnana nänn eesti keeles on tähendanud ikkagi rinnanibu. Aga see on jällegi imetamisega seotud sõnad, et sealt nagu lähtub aga nüüd läänepoolses Lõuna-Eestis ja Lääne-Eestis laiemaltki on hakanud nänn tähistama ema või vanaema isegi sellise iilise palatalisatsiooni kannaku näin näin nänni mulgi alal näiteks on olnud üks ema nimetustest ja on kirjutatud sellest, et kas see on nüüd see, see nänn ema tähenduses mõjutatud hoopis näiteks slaavi keeltest või vastupidi, et slaavi keeltesse läinud läänemeresoome laenuna. Siin jällegi on väga raske öelda ja teiselt poolt tuleb arvestada, et need sõnad on, on lapse hääldusest täiesti võimalikud ka niimoodi, kui ta lihtsalt imiteerib pisikene laps kasvõi sedasama imemise liigutust. Nänn on siis ema rind või emakass nänni jagama, tänapäevane kõnekujund on ka sellest tulnud, et ema rinnast saab alati midagi head. Võib-olla ma ei ole päris kindel, aga, aga see on väga huvitav tähelepanek teil tõesti ja et isegi ta ei ole tähendanud mitte rinda üldiselt, vaid ikka rinnanibu on see nänni nänn, tähendus? Aga, aga tõesti, see on see, kus lapse eluks vajalik piimi on tulnud. Jah. Ühesõnaga, maailma rahvastel me leiame väga palju sarnaseid jooni, kuidas ema nimetada eesti keelega. Jah, leiame küll või ikkagi põnev on just see eesti keele, kus, et meil on väike riik, väike maa-ala, kus eesti keelt räägitakse, aga see murrete riik, kus on igas suhtes nii tohutult suur ja seda on ka ema sõnade puhul näha, et neid sõnu on ju veel palju muud, millest me rääkinudki ei ole. Ja võiks öelda, et, et egas kõik ei ole jõutud üles kirjutada, et igal perelgi on oma sõnad, aga, aga neid, kui me juba neid põhilisi, jääb murretes laiemalt levinud sõnugi, võtame siis ja me näeme, et, et selliseid põnevad kõrvutused, paralleelid on võimalikud väga mitmesse suunda. Aga kui palju tänasel päeval murretes neid murdesõnu kasutatakse kodudes, olete te ka seda uurinud? Kas meil tänasel päeval seda murdekeelt ikka on väga vähe alles jäänud, kui me ausad olema, et et no Lõuna-Eesti eriti võru-setu ala on, on üks ja siis Kihnu saaret, teine mujal ikkagi eestlane tänapäeval räägib sellist, nagu öeldakse ühis Eesti või ühiskeelt kus siis võib-olla mõned väikesed erinevused on ja loodetavasti just lastega kõneldavas keeles, kuna sa selline tunder, rõhuline keel, et siis neid oma emadelt ja, ja vanaemadelt õpitus, sõnu rohkem kasutatakse aga aga needki paraku on sellised, mis kipuvad juba ununema. Keele rikkusest veel kas teiste pereliikmete kohta võib ka öelda, et nende kohta on palju nimetusi eesti keeles või murretes. On küll vanaema kohta on väga palju eksisa ja vanaisa kohta niisamuti, aga võib-olla ikkagi tuleb öelda, et nii nagu ema on kõige tähtsam olnud, nii ema kohta on, on ilmselt neid nimetusi ka kõige rohkem. Vanaema kohta ilmselt paljud kattuvad, näiteks memm ja mamma öeldakse sageli ka vanaemaga. Ja, ja igasse piir siin päris täpne ja ei olegi, sest ütleme varasemas ühiskonnas aga sageli tänapäevalgi, et ema on ikka see, kes on pidanud tööl käima, kui laps juba natukene kasvab ka taluühiskonnas ikkagi ta läks sageli välja, aga siis vanaema, kui me ka kahesõnale ütleme, vanaema oli siis see, kes seda last hoidis ja kasvatas, et et nii on ju väga sageli olnud ja, ja mitmed nende sõnadega on nii, et, et võib selle vana sina ette panna ja võib ära jätta. Ta aga no mõnedes sõnades tundub, et neid on alguses ema kohta kasutatud ja siis hiljem, kui nad on ebatavalisemaks natukene muutunud, et siis on nagu vanaema hakanud rohkem tähistama näiteks sama nänn sõna või, või nagu seid sõnaki oli selline. Millest me seda näeme, aga, aga näiteks Ell Ellane tellilised M ja N-i kõrval on veel Ell konsonandiga sõnad olnud saartel eriti Lääne-Eesti rannik, kuule, et neid on nagu vanaema tähenduses selgelt rohkem üles kirjutatud Kihnus näiteks Ella, et isa ema tähenduses. Ja nimelt isa ema, jah, nii on ta üles kirjutatud. No ilmselt see inimene, kelle käest küsiti niimoodi, vastas ma ei ole nüüd kindel, kas ta ema, ema siis ei võinud olla. Aga kas nende sõnade puhul on ja huvitav ka see, et teisest küljest ju helli tama ja hell omadussõnana ja on sellised väga ilmsed paralleelid Ellamaa Lõuna-Eestis hoolitsema tähendusest ilusana minu arust ka, et võiks ka jälle laiemalt keelde kasutusele võtta. Aga isa isa on ikka isa. No issi tavaliselt eesti lastel ju nii nagu ema on tänapäeval eelkõige Emmeni Saunissi, aga siis on kõik need taadi variandid ja papp, paadi ja paadi ja, ja mida kõike muud, see on nagu omaette pikem lugu, mida võiks siis isadepäeval rääkida. Aga poeg ja tütar või laps on ka väga palju erinevaid nimetusi, muidugi lapse puhul on ka see, et kui vana ta on ütles juba imikust, mis on nüüd küll uuem sõna tõenäoliselt eesti kirjakeeles, aga, aga jah, kahtlemata on neid üsna erinevaid olnud. Ja, ja muidugi, kui me nüüd räägime nagu üldisemalt sellest lastele suunatud täiskasvanute keeles, mida hoidja keeleks ühesõnaga kokku kirjutatud hoidja keeleks eesti keeles kutsutakse, et siis me näeme, et tegelikult kõige rohkem ikkagi selliseid hoidjakeele sõnu moodustatakse erinevate hellitus või vähendus liidetega nagu ütleme, lapsekene latseks, gene uulide on väga tavaline eesti keeles tillu ütleme, tillukene ja kui asju, nii nagu on kutsutud mõnikord põrsast ja mõnikord last ja, ja noh, igaüks võib kahe kindlasti mõelda, et kuidas tema peres ka neid kuu lõpulisi sõnu poju tüdruk puhul tibu-tibu-tibu kindlasti, jah, aga ütleme, ma mõtlesin seal tütt töö sealt eest on tulnud yi tüütu võib-olla ei ole nii tavaline, aga, aga neid variante on kahtlemata murretes palju. Nii juba mitu korda kõlanud lastekeel ehk hoidjakeel, mida see siis täpselt tähendab? Lastekeel on väga erinev asi, et siin on nagu oluline need terminid lahus hoida, lastekeel on see keel, mida räägib laps ja, ja mida uuritakse, kooritakse lapse keelelist arenemist ja lastekeeles võib küll olla hoidjakeele sõnu ja laps võib neid õppida oma vanematelt, aga see on põhimõtteliselt midagi muud. Hoidjakeele puhul öeldakse ikkagi, see on see keel, mida täiskasvanu räägib lapsega. Nii et need on põhimõtteliselt kaks erinevat asja ja hoidjakeel on see keel, mida ka siis need täiskasvanud lapsehoidjad vanemad viinud juba oma vanematelt ja mis on tõesti selline osa keelest, mis on väga püssi, väga vana oma tuumapoolest, sinna võib uut juurde tulla, aga see püsiv tuumne osa kestab ikkagi läbi sajandite ja aastatuhandete ema sõna on, oli meil hea näide selle kohta, nii et me võiksime öelda, et tema on nagu tõenäoliselt algselt olnud hoidjakeeles sõna. Aga, aga kui laps hakkab rääkimata, võib-olla alguses ema ei oskagi ütelda, ei ütlegi, tal on mingisugune m või, või mingid muud sellised esmased sõnad selle ema kohta, pudikeel on veel hoopis midagi muud. Jah, pudikeel on tõenäoliselt last Te või lapsekeel pudistatud kujus, siis aga, aga ma tahaksin jällegi rõhutada, et hoidjakeel ei ole kuidagi pudikeel ja hoidjakeeles on nagu ikkagi iidsed sõnad ja, ja seal on selgelt Ühes murdes ühed hoidjakeele sõnad, teises murdes teised hoidjakeele sõnad nende üle võib arutada, et, et kui vanad need sõnad on, kui mitu 1000 aastat nad vanad on, aga see on väga püsiv osa keelest ja, ja see on selline osa, et, et kui see keelest ära võtta, siis keel kahtlemata muutub palju vaesemaks. Seda, kus on öeldud, et kui hakkab tekkima nagu keelevahet suhtlus ja keele hääbumine, Sis hoidjakeel on selline osa, mis just nagu sa oma vana traditsiooniline hoidjakeel kaob ära, selle asemel hakatakse siis kasutama midagi, mis on juba teistest keeltest ja, ja erinev, aga näiteks tõestuseks kas või selle kohta, et hoidjakeel on keelerikkuse allikas ja ta on oluline ka lapse emotsionaalse kasvatuse seisukohast oleks kas või võtame sellised sõnad nagu, mis on Kätu eesti murretes üsna üldiselt käsihoidjakeele vaste sünonüüm, aga Põhja-Eesti rannikul on ta kännu. Ma näiteks Rakveres ükskord kuulsin, mõtlesin, et näed, kui huvita see soome keeles on see kännu aga et eesti keelestki seda varianti see on ja kui nüüd mobiiltelefonid on nii tähtsaks muutunud ja mõtlete, kuidas see sõna soome keeles on kännu ja see kännukam puhtalt hoidjakeele sõna tegelikult kus käsi kännuhoidjakeele ja siis on see ka liide, mis on hoidjakeeles tavaline, nii et sa selline eriti markeeritud hoidjakeele sõna. Aga nüüd, et noh, Soome Nokia edu ja, ja see, see on väga tähtis sõna tänapäeva keeles, kuigi see põhi on, on seal vana ja ta on väga iseloomulik, aga kurb sele puhul on maid rääkida, et see hoidjakeele ära kadumine nüüd väga selge märk eesti keele ahenemisest ja tasandumisest on aga aga natukene seda Köögi keelestumis tundub, et on juba selleski näiteks, et meil on ikka mobiiltelefon, et me ei suuda oma keele rikkusi ära kasutades mõelda sellist nii põhilise eseme nimetustki välja, et et selles osas meie soomlastest maha kindlasti ja paljudest teistest rahvastest Kätu ja kännu, seal on see pehmendav ja hellitav uhuu jälle. Ja palatalisatsioon, samuti hoidja keelel on väga iseloomulik ka palju konsonandi peenendus palatalisatsiooni kasutanud hakatakse ja seegi on universaalne, seda nagu vaadata, et paljudest maailma keeltes on nii, et, et see konsonandi palataliseerimine kuidagi nagu ja siis annab seda tunde rõhulisust juurde ja samas lastekeelele, teiselt poolt on iseloomulik ka selline niisugune ja Iiline või peenendatud konsonantide hääldamine. Kütu ja kütu on k. Hoidjakeele sõna kindlasti jah, kütusena puhul on väga huvitav see, et Lõuna-Eestis on kõht, on kütt kõtt kütu, ilmasele pehmendused, aga, aga see põhisena kõhule aga, aga sellise lõunaeestilise variandina too on nüüd levinud üle Eesti, kuigi punnu on ju teine selline väga, väga tavaline kõhusõnahoidjakeeles, mida, nagu kui kui laps ikka ei tea, mis asi punnu on, ma arvan, siis ta ei, ei ole oma eakohast eesti keelt ära õppinud, lihtsalt. Kas hoidjakeeles on ainult nimisõnad? Ei hoidjakeeles on olemas omapäraseid omadussõnu, on isegi omapäraseid verb Jaka tuletusviise mõnedes keeltes nagu võiks rääkida täiesti sellisest eraldi hoidjakeele grammatikast, aga no eesti murretes on lihtsalt mõnesse piiratud näited. Näiteks mulkidel on olnud selline Deminutiivne kõneviis soov kõne, mida just hoidjakeeles on kasutatud, et lapsel on öeldud, et, et mehikest, kui mine sinna kuskile või tulekest või, või paakest, et ole hea ja pane tähenduses. Et seegi on selline väga, väga omapärane keelejoon, aga, aga ilusasti meie hoidjakeeles näha, nii et, et hoidjakeeles on, on nii mõndagi sellist grammatikas mida võib-olla tavakeeles üldse ei kasutata. Kas intonatsioon on ka olulisem kui, kui kirjakeelses? No intonatsioon on alati igas sõnas on ka intonatsioon, mida me räägime ja ja eesti keeles on ikka mitmeid erinevaid intonatsiooni mall, et et nüüd me ütleme, et intonatsioon on igal pool ka oluline, aga, aga hoidjakeeles lapsele kõneldavas keeles on oma spetsiifiline eripärane intonatsioon, et see on tõsi jah. Kas nämnemm on hoidjakeel või pudikeel? Ma arvaks, et see on ikka hoidjakeel, sellepärast et see ämm, kui me ütleme, selle, seal on, näiteks kui te niimoodi ütlesite, ma kohe ütlesin või, või sain aru, mida te mõtlete, on ja, ja, ja, ja hakkasin sellest edasi mõtlema, et et see on ühtepidi jah, selline imiteeriv sõna, mis eesti keeles üldiselt tähendab vist ikkagi, et kui midagi on maitsev, aga kui last ärgitatakse sööma, aga see ei, olen ma arvan, igal pool Eestis ühel viisil või ühtmoodi tavaline näiteks söömise puhul Lõuna-Eestis on ka öeldud, Mamm hoopis ja, ja on ka erinevaid variante, nii et et ikkagi nämma selgelt hoidjakeele sõna, mis siis põhjaeesti murretes tähendab söömist. Aga see jah. Me saame aru, kui me üksteisest räägime nendest sõnadest. Aga üldiselt selle üle on vägagi arutatud, näiteks, et kui hoidjakeelt õpetatakse, et kas see kiirendab või aeglustab lapse keelelist arengut. Rohkem on arvatud, et see kiirendab, sest sellega õpetatakse lapsele selliseid sõnu, mida tal on kergem hakata jäljendama, imiteerima ütleme, lapse keelelise arengu seisukohast seal esimese, teise kolmanda eluaasta jooksul laps õpib hoidjakeelt kiiremini kui tavalise keelt, et seal on lühemas sõnad. Aga teiselt poolt on vaadatud ikkagi, et hoidjakeel on väga efektiivne keel, näiteks Lõuna-Eestis on palju aafrikaate hoidjakeeles, neid Tseesid ja cheesy teab ja selliseid häälikuid, mis muidu on keerulised, aga, aga ise ka selline teooria olemas, et hoidjakeele abil õpetatakse just selliste markeeritud keerulisemat hääldust ja keele erijooni lapsele. Aga siiski tänapäeval keeleteadlased väidavad, et see nii väga lapse keelelist arengut ei mõjuta, Ta ei ühes ega teises suunas, et et siin on kõige olulisem see tundekasvatuse pooli emotsioon, emotsionaalne side ja see on seotud nagu kuld tuurialadega, et ütleme, Euroopa kultuurile Euroopa keeltele on iseloomulik, et on see väljakujunenud hoidjakeeleregister keeles on selliseid maailma keeli, kus hoidjakeel on nagu täiesti oma keel, mida siis lastele õpetatakse, mida lapsed omavahel räägivad ja mis väga palju erineb tavalisest keelest ja, ja on ka selliseid kultuure, kus sellist nähtust nagu hoidja, kes üldse ei ole olemas. Et siin selline kultuuriline pool on nagu väga oluline, aga ütleme, Euroopa kultuuri hoidjakeel kahtlemata kuulub ja hoidjakeele ära unustamine või ütleksin, on ikkagi üks märk sellest, et keel hakkab hääbuma. Aga meie ei unustama hoidjakeelt. Ja ma loodan, et me ei unusta, aga oleks huvitav teha. Võrdlev uuring, minu arust soomlased näiteks kasutavad erinevaid hoidjakeele sõnu palju rohkem kui eestlased nii nagu nad on oma murdeid paremini alles hoidnud ja, ja üldse nende igapäevakeel paljuski on rikkam siiski kui eestlaste, kel eestlased on kuidagi kakskeelseks muuta. Tundub, et kui me mõtleme kasvõi ühe keele seeski kakskeelselt, et kui palju inglise toorlaene kasutatakse juba tänapäeva argikeeles, mis siiski viitab sellele, et keelega mingi väike probleem on. Et väikeste lastega tuleks rääkida hoidjakeelt Ma arvan, et sellist reeglit ei saa anda, et võib rääkida hoidjakeelt, võib rahumeeli rääkida, aga hoidjakeel on niivõrd ikkagi tunnetega seotud. Seda ei saa teha käsu peale ja seda ei tohi ka ära keelata. Et ikka iga ema peab ise rääkima sellist keelt oma lapsega, milles ta tunneb, et tõesti laps reageerib ja tal tekib lapsega lähedane suhe. Aga on ju sedagi näiteks uuritud, et kas või selle ema ja isa sõna puhul, et kui on traditsiooniline tugev perekond, siis reeglina lapsed ütlevad emale ema ja isale isa. Aga kui on selline tänapäeva moodne moodne pere Kont, kus võib-olla jah, need emad ja isad on vahetuses või, või isegi vabaabielude puhul on öeldud, et seal lapsed palju rohkem vanemad kutsuvad nimepidi kui seal ema ja isaga, mis minu arust viitab siiski sellele, et, et ema ja isa juba juba nendes sõnades on ikkagi väga tugev selline tunde tundelaeng. Aitäh, professor Karl Pajusalu ja kohtume siis sügisel isadepäeva saates. Tulen hea meelega, suur tänu ja siis saame võib-olla veel teada mõne sellise hea huvitava sõna, nagu on sõna Ellait. Ja jaa, jaa, temade päeva kõigile emadele ja oma emale muidugi ma tahan seda öelda, sest minu ema siiski ja, ja oma kodust ma õppisin hoidjakeelt vägagi palju millest on edaspidi kasu olnud ka keeleteadlase töös. Kuidas teie oma emakutsete emaks, emaks, lihtsalt emaks, aga no emmeks ka ja nüüd lapsed kutsuvad mammaks. Aitäh, professor Karl Pajusalu, aitäh. Nägemist. Ja ilusat emadepäeva õhtupoolikut kõigile emadele ja vanaemadele ja vanavanaemadele soovib saate toimetaja Piret Kriivan.