Haigete kodune põetamine, ravimine. On soovitatav, et haiget põetakse pidevalt üks ja sama isik sest vastasel korral puudub kindel kord haige eest hoolitsemisel. Haigepõetaja peab ise terve olema ning oma hügieeni eest tähelepanelikult hoolitsema. Määrdunud käed on, kus see edasikandjaks mistõttu tuleb vee, seebi ja harjaga neid pidevalt pesta. Tuleb korralikult hoolitseda suuhügieeni eest. Halb hingeõhk on haige, põetajal lubamatu. Haiget tuleb alati kohelda kannatlikult ja rahulikult isegi siis, kui ta on erutatud ja tujukas. Iialgi ei tohi haige peale vihastada ega temaga vaidlusse astuda sest see võib teda erutada. Haigele tuleb alati sisendada lootust paranemisele. Temaga ei tohi vestelda haigusest, vaid püüda juhtida tähelepanu teistele teda huvitavatele küsimustele. Kui haige seisund lubab vita kuulata raadiot või lugeda raskemini haigetele, võib põetaja ette lugeda ajalehte või mõnd kergemasisulist raamatut. Haige jaoks on soovitatav eraldada ja sisustada korteri kõige avaram tuba. Kirgendamaks ruumi korrashoidu ja muuta seda õhurikkamaks. Tuleb eemaldada kõik liigsed esemed eriti pehme mööbel, vaibad ja suuremad toalilled. Haigetoa kaunistamiseks päevaks panna lillevaasi, kuid selles ei tohi olla teravalõhnalise lilli sest haistmisnärvide tugeva ärrituse tõttu võivad need haigel põhjustada peavalu. Haige ja põetaja käed samuti toidunõud, olgu puhtad. Haige läheduses ei tohi olla esemed, mis ta söögiisu rikuksid. Haigepõetaja ülesandeks on püüda kõigiti haige isu äratada. Toit peab olema hoolikalt valmistatud, sest kõrbenud või pooltoores toit võib haige isu pikemaks ajaks rikkuda. Lembit 1961. aastal ilmunud tervishoiu käsiraamatust luges Malle Pärn häädakt.