Läheneb uus turismihooaeg ja Tallinna tänavat jällegi hakkavad olema. Senisest rohkem käis uudishimulikke turiste kes meie tuhandeaastase kodulinna pittu reskusi imetavad. Me ise oleme nendega juba harjunud. Ja meie oma murede askelduste keskel ei tuleta ka sageli meele taas meie linnas. Vanasti elati pisikese pilgu meie linna eelmiste sajandite ellu, püüame täna heita tolleaegsete kirjameeste ja muusikameeste sule läbi. Tänase õhtu on koostanud ja ette valmistanud Tallinna linnamuuseumi juures töötav kodu-uurimissving. Tänast õhtut juhib selle peakoostaja ringi esimees ja ühtlasi ka suurema jao täna esitatava materjali Belkja. Kuna materjal on kõik enam-vähem esmakordselt. Voldemar Miller palundada ülevõtta juhtimist. Arheoloogilistel andmetel oli Tallinna asustatud juba 10. sajandil. See on umbes 1000 aastat tagasi. Esimeseks seni leitud kirjalikuks teadeks Tallinna kohta on aga araabia geograafi Abdullah Mohammed iidrise kirjeldus tema maailma geograafias aastast 1154, seal siis natuke rohkem kui 800 aastaid tagasi. See kirjeldus on niisugune. Anhel on ilus tähelepanu väärne, õitsev linn. Ta kuulub Ast landa maale Ast landa. Linnade hulka kuulub ka linn, kolu, van linn, suure kindlusetaoline. Selle elanikud on maaharijad ja nende sissetulek on napp kuid neil on palju karja ja Anheli linnast kagu poole on temani kuus päeva teekonda. See linn, kolovan on linnus, mis talvel maha jäetakse ja ta elanikud jooksevad temast ära koobastesse, mis on kaugel merest ja otsivad neis varju. Kui siis saabub suveaeg rannikult kaovad udud ja lõppevad vihmad, pöörduvad nad tagasi oma linnusesse. Kolu van selles kirjelduses on Kalevan linna Tallinn, aga mida tähendab ann keel, selle kohta lähevad praeguse arvamused lahku. Paistab siiski, et see vist oli Lihula. 1000 aasta jooksul on linn jõudnud palju üle elada ja ka palju muutuda. Alguses oli siin niisiis ainult linnus ja kaubaasula, kuhu tulid kokku omad ja võõrad kaupmehed ainult suvel laevasõiduhooajal. See oli siis suvi, linn siis kas juba enne taanlaste tulekut 1000 219. aastal või alles pärast seda tekkis siin alatine kaubaasula, kus elati talvel. Selles linnas elati-töötati kaubeldi, võideldi võimu pärast. Linna piirasid korduvalt vaenlased ägedas omavahelises võitluses, millesse mitmeti sekkusid ka välisvõimud. Nii eestimaa valitsejad kui teisedki kujunesid siin välja oma võimuvahekorrad, tavad ja harjumused. Sissetunginud sakslased surusid järk-järgult eestlased linna valitsemisest kõrvale, tegid neist rõhutuid ala maarahva aga mitte nii ruttu, nagu tavaliselt arvatakse vaid alles mitu sajandit kestnud võitluse järele. Pärast seda, kui sakslased olid mõned sajandid täielikult võimutsenud alustasid eestlased 19. sajandil omakorda taas pealetungi ja viisid selle 20. sajandil võiduka lõpuni. Tallinn sai taas Eesti linnaks. Vahepeal aga kujunes välja vana Tallinn kivimüüridega ümbritsetud tihedasti kokku surutud linn asula. Alguses oli see veel suurel määral puidust, siis pärast paljusid tulekahjusid rohkem. Kivist majad ehitati teede äärde, need aga olid kõverad nagu kõik looduslikud, ilma kindla plaanita rajata teed. Kaubaasulast tahtsid kõik oma majad hästi tee ligidale panna. Selle tõttu jäid tänavad kitsaks, olid kitsad ja kõverad. Linnamüüride vahel oli vähe ruumi, sellepärast hakkasid majad kasvama kõrgustesse. Ja mida kõrgemal läks, tõusid majad, seda kitsamad tänane esid tänavad enam kui 800 aasta jooksul. Alates iidrisest on Tallinnast kirjutatud palju ja neis kirjutistest selgub kogu see. Tallinna arengupilt. On kirjutanud kroonikakirjutajad, ajaloolased, geograafid, reisijad, kirjanikud, luuletajad. Ühed on kirjutanud sellest kaasaelajatele ja Pealt nägijatena. Teised kuulduste järgi kolmandat loomingulise fantaasia ajel ühe õhtu raamidesse kõiki mahutada ei suuda. Sellepärast piirdume täna ainult nende autoritega, kes ise vanas Tallinnas elasid või seda oma silmaga ka nägid ning neistki saame esitada valikuliselt ainult väga lühikesi katkeid. Alustame oma ettekannet kroonikaga, anname sekka mõned luuletused seitsmeteistkümnenda sajandi autoritelt, jaga ühe katke reisikirjast, hüppame siis üle 18. sajandi lõpu. Millisest ajast on Tallinnas kohta juba väga palju kirjandust ja Tallinnas endaski palju kirjaney ning lõppentame 19. sajandi alguses autoritega, kes viimasena nägid Tallinnat ja ta elu elavana veel vanada linnana. Sest kapitalismi ajal tekib uus Tallinn, uute eluviisidega osaleb uute inimestega. Paljud kirjutised, milles täna räägitakse ja mida siin loetakse, on eesti lugejatele peaaegu täiesti tundmatud või neist on ainult midagi kuuldud. Suur osa tekste tuli tänaseks alles tõlkida. Uuem kirjandus vana Tallinn läbi hilisemate autorite kirjanduslikku prisma jääb seekord käsitamata. Tallinna kodu-uurijad, kes õhtu koostasid, loodavad, et selleks avaneb võimalus edaspidi. Mustamäekava. Esimesena esitab Mati Klooren katke Balthasar Russovi kroonikast 1578. Russow oli aga teatavasti nagu menüüd kindlasti. Me eestlane, kalamaja voorimehe poeg. Niisiis esimene meil teadaolev eestlasest kirjanik ja ajaloolane. Suvel aga käidi virgasti igal kiriku laadal kus ühe naaber, kälimees ja sõber truisti teise kiriku laadale ilmus ja kiriku laadakse, muretsesid endale kõik kihelkonna maa meediabrii talunikud head õlut ning oli suureks häbiks, kui ka kõige vaesem talumees kiriku laadaks ei oleks õlut pruukinud. Ning kui laupäeval talumehed oma naiste ümmardajate ja sulastega mitme penikoorma tagant suurte hulkade kaupa pärale jõudsid kukkusid nad jalamaid lakkuma Jabrassima ja suurte torupillidega, mida õhtusel ajal kasvõi penikoorma kauguselt kuulda võib Endale lõbu tegema. Ning see kestis terve öö kuni varahommikuni. Ning kui oli jutluse aeg, siis tulid talumehed puru jooblutena kirikusse ja lobisesid ja plärasid seal, nii et pastor nende kisa pärast enam midagi ei näinud ega kuulnud. Ja kui nad sama tarkadena nagu ennegi kirikust välja tulid, siis läks taas Brassimiseks tantsuks, lauluks ja hüplemiseks lahti, nii et nende kisast ja naiste ja ümmardajate laulust ja ka paljude torupillide kõlast kuulmine, nägemine kaduda võis. Peale selle oli püha viituse päeval 15. juunil selle ja teistegi pühakute kabelite juures, samuti ristija Johannese päeval Pirita kloostri juures tohutu jäledus patukustutuse kirjade pärast, kuhu sel ajal suur rahvasumm sakslasi, mitte sakslasi kauge maa tagant hulkade kaupa kokku tuli. Mitte saksa talupojad läksid sinna patukustutuse jumala austuse ja ebausu pärast, Saksa aadlikud aga oma ärakaranud talupoegade pärast neid sealt otsima ja tabama ning kodanikud koos igasugu linnarahvaga sealse suure iga-aastase mürtsu pärast. Eriti sinna ka palju vaate õlut Tallinnast ja kõikidest ümbruskonna kõrtsides, diaküladest ja tüdrukud altarile panid oma ohvreid vahaküünalde vahast tehtud hobuste ärgade vasikate hammaste näol et nende karjaloomad hästi kosuksida terved oleksid. Siis keerutasid naised üht Killingut või penni kolm korda ümber pea ja viskasid selle siis altarile ning läksid minema. Ja kui nad sääraselt olid oma arvatava jumalateenistuse ära pidanud nihukeseks ohjel Tammatuks patutegemiseks, siis lahti läks lakkumise priiskamise, laulmise, karglemise ja tantsimise näol ja missugust ülemäärast sinna tervelt maalt kogunenud suurt torupillide narinat kuuldi. Samuti mis kõlvatust, Horamist, kiskumist ja tapmist ning tuttavat jubedat ebajumalateenistust sealsamas toimus. Seda ei suuda ükski inimene küllaldaselt uskuda. Ning on võimatu, et Veenuse mäel elataks hullemat liiderliku elu kui seda tehti siinsel patukustutuse ja palverännakul ebajumalaid austava maarahva poolt. Mis neil aegadel linnades kodanikud ja tegevuseks ja toimetuseks oli, seda ei saa samuti mitte jätta lühidalt nimetamata, sest linnade kodanikud ja kaupmehed ajasid ka suuresti küllust, ülbust, hiilgust ja toretsemistaga. Ning kui pulmad tulemas olid, siis kutsuti peaaegu terve kogukond ja kõik võõrad kaupmehe pulma. Ja kui peigmees ja pruut suure pulmarongiga kirikusse ja sealt välja oli saadetud ja suure gildi majja juhitud siis oli seal kohe lõunaks uhke söömaaeg ootamas, mille juures veini ja õlut ka põrandale kallati. Seal nähtuda varandus, hõbedased lusikad, peekri diakruusid ei olnud sugugi kehv. Pärast söömaaega koristati hõbedast väärtlased jälle ära, siis tuli leppida suurte ja väikeste tinast pottidega, milledest nad üksteisele üsna ülemääraselt ja hulgakaupa terviseks jõid. Ja mis puutub nende pulmade puhul kantud toredasse riideisse ja väärt asjusse siis oldi nendega väga uhked. Kõrgema seisuse liikmed olid seljas ilvese leopardi ja nugisenahkadega, lihtsatel aga hundi kärbi ja rebasenahaga vooderdatud kuued. Ning naiste seas ei olnud ka puudust hõbedast tekste, kullatud tanu ehetest, iga üksik, üle kahe puhthõbedast marga, raske ja kullast, kullatud hõbedast kaelakeedist, millel rippusid imekaunid kalliskivid ning hõbedast ja kullatud pannaldesse taskutest ühes kullatud tupega. Üle 60 loodi rasked ja paljudest toredatest kullast sõrmustest, nööpidest ja nööridest. Kõige sellega oli viimane kui üks naine ja neitsi kaunistatud jälgitud ning kui kellelgi oleks seda hõbedat ja kulda, mis hariliku kodanikunaine ja tütar sel ajal pulmadeks kandis siis võiks ta sellega hästi kaubitseda ja end koos oma naise ja lapsega parajalt elatada. Kauri, suvepäevil, kodanikudel, lõbu ja ajaviidet sellega, et nad lihavõtteja nelipühade vahel üks kildja selts teise järel lindu laskmas käisid. See toimus nõnda, et seedis aasta eest oli linnu maha lasknud ja keda vanaks kuningaks kutsuti, saadeti kahe kogukonna vanema mehe vahel linna pasunatega ja pikas rongkäigus ühel pühapäeva pärastlõunal linnast välja linnuvarda juurde. Sinna asus siis terve kogukond, noored ja vanad, et seda raudnoolte pärast ülihädaohtlikku ja mõndagi vigastavat ajaviidet pealt vaadata. Ning kui nad pool päeva olid lindu lasknud ja tema maha olid lasknud, siis sooviti jalamaid uuele kuningale suurel raiskamisega õnne. Siis oli kuninga sõprade ja ka nende rõõm suur, kes tema peale kihla olid vedanud ja võitnud. Varsti pärast seda saadeti seesama uus kuningas pasuunatega ja endiselt kõigi gildivendade rongkäigus kahe kogukonna vanema vahel läbi linna gildi majja. Kuningal tuli siis hõbedast lindu ridva otsas käes kanda ning kõrgel tema ees kanti temad vibunoolega, millega ta linnumaali lasknud. Ja kui nad gildi majja jõudsid, kus kõik toredasti ja hästi oli ära ehitud siis olid samaks pidusöömaajaks ka nende naised ja tütred kohal. Siis valiti kuningale nägusamatest Meidsitest kuninganna kell kogu aeg, ainuüksi kuningaga tuli istuda ja tantsida. Hoolimata sellest, et selline sel naine oli. Säärane linnuvarda. Pidu kestis kolm, lähemalt pühapäeva pärast lihavõtteid, mis pärast õpetajad harilikult neil kolmel pühapäeval pealelõunati teenistusse ei pidanud, sest et igaüks ennem linnulaskmisel viibis kui kirikus. Vana Tallinna kirjanduselu kõrgperioodiks oli seitsmeteistkümnenda sajandi kolmekümnendad aastad. 1600 31. aastal asutatud Tallinna Gümnaasiumi professorid ja mitmed teisedki kohalikud Literaadid tegid hoolega väesse kirjanduslikuks, suurkujuks oli aga üks selleaegseid suuremaid saksa luuletajaid. Paul Fleming. Paul Fleming saabus Tallinnasse Schleswig-Holsteini hertsogi saatkonnaga, mis on saanud üldtuntuks Aadam Mariuse kuulsa reisikirjelduse kaudu. Tallinnas kihlus ta ühe kaupmehe tütrega ja pidi pärast õpingute lõpetamist Saksamaal tulema tagasi ning asuma Tallinnasse linna arstiks. Varane surm tõmbas sellest aga kriipsu läbi. Clevingi luuletuse esitab meile Jaan Kross. Selles luuletuses esineb üks niisugune pseudokreeka nimi nagu tol ajal moeks oli oma kallimat ristida. Antud luuletuses on lemming oma austatava, kes oli vist Tallinna kaubahärra nii Kuusoni kolmas tütar, kui ma õieti mäletan, ristinud Harriseks ja nimi on tuletatud siis Harjumaa või saksakeelse harjani nimest Tallinna paekaldale. Sa ülbe mere pärss, nii mehiselt su ees end lainte vahul vesi taas pöörab endasse ja riisi val tasakesi siis maha pahised, ta vaibub, raev ja ind. Sa oled maale turblinn, võtab ehteks sind linn rannal soolakal, kus vaikseid oja, kesi ja kalju kärki on ja murulisi pesi, kus elab Harris, kes võib õndsaks teha mind? Ma tulin vaatama sind kalli lusti Kunda, et armuargust siin ehk veidi vähem tunda. Ent kui sind silmitsen veel Argsemaks, saab meel Saule kõva küll. Kuid rauda pelgab paaski. Ent kuiska püüan, oh kui murduks Alt üks Raaski, ta kange süda on küll sinust kõvem, veel. Seitsmeteistkümnendal sajandil oli kauniks kombeks õnnitleda ja avaldada oma rõõmu või kaastunnet värssides. Dannyle paadid tegid seda sagedasti ka eesti keeles. Näitena esitame Georg Saalemanni pulmalaulu õnnitlusvärsid Erik Beckeni ja Elizabeth Belteni pulmadeks Tallinnas 1642. Li-aegne keel on tänapäeva lugejale raskesti arusaadav. Tuletame meelde, et kaasaütleva käändelõpu asemel kasutab autor järjekindlalt baas. Ja pea on TalTechi B nagu veel tänapäevalgi mõnes saarte murdes. Suukoored on huuled sellest, siis võib igaüks ise järeldada, mis tähendab, kui pruut ja peigmees latva keel meelel nii suukoored. Luuletuse esitab Viiu Härm. Läbina ning saksa keeled näitmeteilgeik, helbed, meeled. Iga kõnne pakub teile palju õnne. Laulab ühe pulmaluga omas keeles mõnda sumba. Tule kaasli, lämbi, maa, keel, näita neil ka minu heemi. Ninglass, kuuled, henes kõne oma maasid Pakma õnne. Kuule saks nüüd taas Maasanad, kuigi laulvat noort ning vanad, see on nii särn pulmaluga kumbal EP on hea õppi suga, sest liiga armust, kui need noored latvad helmel need suukoored vaid veolkut. Joomla tänas pulmalaul. Terved, Elo, ai, kas jumal hoidku, käikest paikas ant Kadei keik heide ideest Ihos hinge, Aumus Ööne jummal hoidku teil köik õnned kumbas Taavit, siin teeb könnet. Vanal Tallinnal oli ka oma muusika kõrvuti kõlasid siin eesti rahvaviisid ja torupilli Üürdamine ning saksa laulud ja muusika muidugi ka teiste rahvaste laulud, kes siin sadamas käisid. Siin olid oma heliloojad, oma interpreedid, oma lauljat ja mängijat. Aga vana Tallinna muusikast teame me siiski suhteliselt vähe. Vana Tallinna muusikanäidetena esitame Peterit, sööge von Manteuffeli, Maunistasin, esitab Urve Tauts, klaveril saadab Vaike Vahi. Vana-Tallinna elukultuuri üheks perioodiks oli valgustusajastul 18. sajandi viimasel veerandil. Keskseks kujuks Tallinna väikeses kultuurielus oli August Kotzebue kelle surmast 23. märtsil möödus 150 aastat. 1700 83. aastal asutas otse puu koos teistega Tallinna asjaarmastajate diaatri. See teater kujunes vahepeal nagu mingiks Euroopa esietendusteatriks sest siin mängiti mitmeid August Kotzebue näidendeid juba ennem, kui nad trükist ilmusid ja alles pärast seda läksid nad Euroopa ja Vene lavadele. Otse puu tõid tri lavale ka eesti keele näidendit isalik ootus maaelu perekonnast siin Eestimaal. Vahe laulidega mängiti esmakordselt teatriaastapäeval 1788. Trükis ilmus ta Tallinnas 1789. See on kakskeelne laulumäng, kus saksad räägivad omavahel saksa keelt, teenijad ja talupojad eesti keelt. Õige palju esineb selles ka prantsuse keelt. Näidendi sisu on lühidalt järgmine. Vanamõisa Ta ootab oma lapsena Saksamaale, kuulis neetud poega tagasi. Tahab aga proovida, mis pojast välismaal saanud on. Laseb mujale saata oma surmateate ja võtab ta ise vastu. Vanadyinrina. Poeg ongi õige Albiks läinud ja veel halvim on temaga kaasas olnud tiiner Jaan. Mõlemad hakkab aga meeldima mõisapreili amaaliak, kasvukaaslase ja teenija maatili kellel on oma peidmis Jüri. Järgnev stseen toimubki nende kahe vahel. Seni esitavad Viiu Härm ja Jüri Karindi. Kaheksas etteaste, Madli Juri. Veel üks noor Vello ei ole tagasi tulnud, eks ma ei ole kuulnud, et tema hoopis Harbibsoni sind nähes. Magaksin Jäpa unes oleksin löönud, mis kubjas ja getter mulle rääkisid. Nii ei tahagi seda tunnistada. Oma ära ole pask minu vastu. Siin? Läbi ei näe. Mina soovin, et sina nii truu oleksid, KUI MINA MINA OLEN parga meelega. Jajaa hüppas Solberg, rahvas ütlesid, et justkui justkui kass palava pudru. Nonii näidanud naljavisiite öise Narvas olemad ei Madli. Kuule, ütle mulle mingeid imelikke mõtteid pähe panna. Imelised mõtted ei ole siin imeks panna midagi. Eraerro rikas jaan on naljakas. On reisides mito kunsti õppinud. Kardad, et. Sa ei armasta mind keegi südameis. Keldrist südamest, kõigest südamest ja ma usun ka, et sina mind armastad. Aga seda enam seda suuremat hinda mina sinu armastuse peale panen, seda enam pean ma kartma seda õnne kaotada. Mäng. Oh, ma armas Madlekene, kust küll leida suurem lust kallimaks kui Taiwa õnne panen dino armastus. Ma ei plaani, Brennan, Leida herra rikkus ka, kuulen, macho magas känne. Tänud nendest olen ma. Jaani Jaani bülo silma taga. Ja palju veel terra sõbras sõbra herra sõprus, Eywa maga lell von peas minu meekülla viivaks petmat, sind künnad lõpuks hukkuvad. Ja see ei olnud sina. Mina ei usu mina, et need narrid laine, vannun varade. Ole vait, ei haiguse. Jalaka jälle oma sõnu tagasi võtta, oma tangid jälle. Ei madala ühtegi. Mine, mine võta, otsid Eesti, mina võtta? Anna andeks. Lepime ära Olgo viimseks, et ma Madli kurvastanud. Ärme mari leeme, mine kae murrang, öine äike ega õnne koida kalli arme. Ja. Sinuga jäänud jääma, kui need kli taevariiki. Aga kui sa jälle herrastik Jaanita hakkad rääkima, kui sae jälle kantaat. Tasa, tasa, ma kuulen, saksad tulevad. Jätkame veel kaheksateistkümnendat sajandit. Kirjad eestimaa kommetest, tavadest ja harjumustest ajakirjast geistunud Hertz, mis ilmus Tallinnas 1786. Need kirjad allkirjaga bee äratasid ilmumise ajal suurt tähelepanu ja tekitasid palju paha pahameelt kohalikus kõrgemas seltskonnas. Nagu ikka siis, kui räägitakse tõtt. Välja mängija August Kotzebue pidi nende pärast korduvalt õiendama, ühtlasi ka kinnitama, et tema ei ole autor ja tema ei ole siidi. Õige autor ongi meile teadmata. Kirjad ei ole aga sellepärast vähem huvitavad. Väljavõtteid kirjast, mis kirjeldab Tallinna kõrgema seltskonna palle suure Gildi ja Mustpeade vennaskonna maja ja Tallinna daamide eriti aadlidaamide selleaegseid, muude esitab Mati Klooren. Kui kell on löönud kuus, kogunevad ballikülalised peenemad, tulevad hiljem, sest nad arvavad, et kuulub peene käitumisreegli juurde. Lasta end oodata. Mustpeade juures ei hoolita ka sellest, vaid pall avatakse, kui on küllalt paare kohal. Mitte ükski meie daamidest ei oska õieti menueti tantsida. Poloneesi intsita vad jookstakse, Angleesijaga drilli tantsivad aga meie daamid päris kenasti eriti väga kergelt. Ainult hoiavad nad sealjuures väga vähe oma tervist. Ja ma olen sagedasti südame hirmuga näinud, kuidas nad veel kuumad tantsust istuvad, seljaga akna poole laua äärde, mida tavatsetakse kate saalis. Ma ei tea, miks Mustpeade maja on ilma topelt akendeta, siis hakkavad külmunud aknad suureneva soojuse puhul üles sulama. Tihti jookseb vesi seina mööda alla ja põhjustab märg külma niiskust, mis noort ainult õhukeselt rõivais tantsust veel kuuma naisolevust paratamatult peab kahjustama. Rääkimata kohesest joomisest pärast tantsu. Ja see on omamoodi enesetapp, mida ei saa üheltki daamid maailmas võõrutada. Üks meie Naissoo kõige suuremaid vaenlasi, mille moejumalanna enesega kaasa toob, on nöör pihiku deemon. Ajal, mil kogu roopa hakkab hukka mõistma mööda läinud raudset aastasadade maitsetuid ilustusi. Ajal, mil Joosep teine, kes tegeleb igasuguste pisiasjadega, on nöör pihiku tõrjunud hukka läinud naisteklassi asjaks. Ajal, mil lihtne kreeka maitse ehituskunstis möbleerimisel ja rõivastuses jälle oma õigustesse astub nööritakse meil Tallinnas ennast veel lämbumiseni. Keha nagu ümberpööratud suhkrupea näib meie daamidele ikka veel iluduse non plus ultra. Ja ehk küll mõistlikud mehed ei väsi neile vastupidist kinnitavast, kuigi nad ju ainult meie silmis tahavad ilusad olla. Ei lase nad end ei nalja ega ta õega ei kiituse ega laitusega ei pilke ega meditsiinilise demonstratsiooniga sellest kõigist jäikadest kõigeid jäikama moel jõledusest ära pöörama sundida. Meie ei ole iialgi nööritud, ütlevad mõned, see tähendab nimelt nii palju mehi ei ole oma geomite nöör pihikusse, vaid korssettimilbrinud. Seda nimetavad nad mitte nöörimiseks, nagu poleks see ükskõik, kas juua peeker arseeni või surmaputke mahla. Niikaua kui võib loputada naise keha pihta ja saab tooni, nagu oleks koputatud vastu rautatud vanglaust. Nii kaua tapab niiviisi sisse müüritud naine ise oma tervist, olgu see siis nöör, pihiku võikorsetiga. Nöörimata ei saa need keha sirgelt hoida, ütlevad teised. Me vajume, kuku nagu taskunuga. Ärge seda uskuge, mu iludused. Kui emake loodus vajaks niisugust tuge oma toetuseks, siis oleksite te kindlasti nöör pihikuga ilmale tulnud. See jumal teid ilma niisuguse vangi kongita lõi, on kõige kindlam tõend, et teie keha ei ole mitte tehtud selleks, et seda peab pull värgiga ümbritsema. Mu jumal. Me vajume ju laiali, ütlevad teised. Me nägime alati välja, nagu oleksime Mer, rasedad kui heategevnöör. Pihikeid hoiaks meid noorusest peale selle skandaali eest. Täiesti valem taandumine. Mina julgen väita vastupidist, et teie kass oleks kaunim nöör, pihiku kandmise harjumus eksisteerib ainult mõned aastasajad. Ja te tunnistate loodetavasti, et ka enne seda oli ilusaid tallesid. Kreeklased ei teadnud midagi nöörvihikust. Ja ometi on suurim kompliment, mis ühele naisterahvale peavõime, see. Kui need talle ütleme, taan kreeka iludus Loetud kirjas räägiti sellest, kuidas Tallinnas vanasti tantsiti. Kuuleme nüüd ka, mille järgi tantsiti. Klaveril esitab Vaike Vahi. Nõukogude Eesti ajaloolased on andnud väga kõrge hinnangu saksa publitsistika kirjaniku Johann Christoph Petri töödele. Petri suhtlus terava kriitikaga selle aegsetesse oludesse Baltimail ja käsitleb oma töödes sagedasti alama rõhutud rahva elu ja olukorda. Raamatus kirjad Tallinnast koos andmetega Liivimaast, mis ilmus aastal 1800, annab ta teises kirjas pildi eestlaste elust selleaegses Tallinnas. Katkendi esid. Aga mitte nemad üksi ei ole ebameeldiv nähe, mida igal käigul paratamatult nähakse. Vaid sinna kuulub ka maalt linna tulnud talupoeg kelle paljas nägemine juba on võimeline äratama inimese sügavaimat kaastunnet. Kujutleta kui kahvatuid või mustjaspruune lahjasid ja habemes nägusid suure ümmarguse alla langenud igavate servadega kübara all. Nägusid, millele nähta kunagi rõõmsat naeratust, ainult surnud põrnitsemist ja elutüdimust. Tätte muud osa ta kehast oma kätega mustast lambavillast tehtud kuues või õigemini kitlis, mis ulatub allapoole põlvi ja mida niudekohalt hoiab veest koosa rihm võib öö. Kusjuures paar märganud sukki ja õhuke pool töödeldud nahk, mis on nööridega jalgade külge kinnitatud ei kaitse neid kõige vähemalgi määral märja ja külma eest. Kujutleta, kui niisuguseid inimesi mõnepäevase reisi järel täiesti läbi ligunenud tänava poris kõndimas või väikesel, kaks jalga kõrgele vankril, mida veab väike nälginud hobune. Mõeldagi niisugusele inimesele niisugusel kujul niisuguses rõivastuses küsita, kui endalt kas saab linnas, kus niisuguseid igal majast väljumisel nähakse tunda täit rõõmu oma elust, kui ei olda noorusest peale selle pildiga harjunud. Nende valitsejad arvavad, et nad on küllalt tööd teinud, kui nad on oma orjade saagi kokku kogunud ja söövad selle siis ära priiskavat Brassimises. Kas on siis ime, kui nad koos emapiimaga imevad endasse kustumatu vihkamise sakslaste vastu?