Lauakombed on lausa rõõm ja igapäevastest askeldustest lõdvendust pakkuv nauding süüa maitsekalt isuäratavalt kaetud laua taga. Muidugi ei tohi see nauding minna liiale, muutudes eesmärgiks omaette. Pudelit avatakse juba köögis. Erandiks on päid šampanjapudel, pudel avatakse pauguta. Kuigi pauk ja kurgilend võib ju näida väga efektsed, laia tuju küllasena ei vasta see viisakusnõuetele sel lihtsal põhjusel, et pauk võib ehmatada inimesi. Pealegi lennutatud kork jätab põrkumisel vastu lage, seina, mööblit ja nii edasi, inetu kriimustuse või pleki. Halvemal juhul aga tabades kedagi võib põhjustada isegi õnnetuse. Toitu ei kuhjata taldrikule, see on inetu ja võib teiste söögiisu peletada kui kellelegi taldrik konservadeni, toidule. Pakutav roog, mida ei soovita süüa, lastakse lähema põhjenduseta mööda minna, öeldakse ainult pakkumise eest. Tänan. Pole kombeks toitu tagasi lükata sõnadega. Täna on, see ei sobi mulle, ei maitse mulle või muud selletaolist. Toitu pakkudes ei sobi kedagi sundida. Hea käitumine lauas algab tegelikult juba kehahoiakust. Süües istutab puiselt ega kummarduta laua kohale looka istutakse vaid kergelt ette kallutatud ja kogu istmel Te selle äärel. Lauas istudes ei arvustatan lauanõusid toite, ettekandjaid ega lauanaabreid ei jälgita, kuidas ja kui palju keegi sööb? Toidus ei sorita, vaid võetakse suutäisi, järjest süüakse ja juuakse rahulikult nägu moonutamata, kakange napsi puhul. Igasugused häälitsused, puhumine, Matsutamine, nurin in ja nii edasi ei näita head käitumist. Ebameeldivuste hulka kuulub veel hammast step Neumaatiline puhastamine. See tähendab, kui keegi tõmbab õhku läbi hammaste, et kõrvaldada sealt toidujäänuseid ka hambaorgiga, veel vähem küünega. Hammaste urgitsemine pole meil kombeks. Tänapäevalgi serveeritakse pool näiteks Rumeenias, Austrias ja mõnedes teistes Kesk-Euroopa riikides isegi parimates restoranides. Hambaorke. Neis maades peetakse õigeks, et söögi vanusest võib hambaid diskreetselt puhastada ka lauas. Meil ollakse seisukohal, et hambaid tuleb puhastada ainult üksi olles. Lõbuks ei puhastada küüsi või kõrvu avalikkuses. Avalikkuses välditakse kõike, mis võib riivata kaasinimeste ilumeelt. Kuidas aga toimida toidu ülejäägiga, mida ei suudeta süüa? Sellist küsimust ei saagi tekkida, kui igaüks tõstab vaagnat või kausist ise endale parajal määral toitu. Isamaa 1976. aastal ilmunud raamatust käitumisest luges Malle Pärn