Kunstisaate stuudios on täna Andres Tali. Sa käisid taas Hispaanias, mis pärast? Kas selle sama asja pärast sedasama näituse kollektsiooni pärast, mis oli veebruaris Madridis? Nüüd oli ta väljas, siis malakas see kollektsioon, mis oli Madridis rahvusvahelisel kunstimessil, vaal galerii, seal sõlmis lepingud selle kollektsiooni näitamiseks paljudes Hispaania kohtades enne seda. See näitus oli Valencias. Nüüd oli ta Valgas ja sealt edasi nüüd praegu veel ei tea, kas ta läheb Barcelonasse või ei lähe ja sealt ilmselt tagasi Madriidi jälle mingil kujul. Kuidas näitusel läinud on? Näitusel on, tähendab huvi on Valencia kohta ma ei oska öelda, sest seal keegi eestlastest viibinud, aga Malaga suvi oli väga suur igal juhul, mida see sulle tähendab? Minule tähendas see reis praegu seda, et ma sain lihtsalt puhata kaks nädalat Vahemere ääres ja näha Hispaaniat, aga ma ei oska öelda, tähendab, kas ta midagi nüüd kunstilises mõttes majandus- või edu suhtes tähendas seal asja tuum tegelikult, nagu ma hiljem teada, miks meid sinna kutsuti, oli see, et et nad korraldasid seal sümpoosioni Eesti teemadel, aga me seda ette ei teadnud, tähendab me teadsime, et midagi seal toimub. Ja et tahetakse, et keegi räägiks eesti kunstist. Ja siis ma nagu valmistasin natuke seda asja ette, võtsin siit kaasa Eesti juhtivate kriitikute artikleid ja uurisin seda kõike seda asja ja kui kohapeale jõudsime, siis selgus, et selle sümpoosioni teemaks oli natsionalismi. Ja kuidas ta sellega toime tulid? Ma katsusin toime tulla ka raskusele muidugi keeltega, tähendab et kuna hispaanlased on niivõrd suur rahvus, siis nad ei, ei räägi mingid eriti ühilisi keel ja mul oli siis üks tõlkmaelatud, kelle kohta öeldi, et ta räägib nii inglise kui vene keelt, selgus, et ta ei rääkinud mitte kumbagi eriti. Aga Õnneks oli seal, kes oli meile täielik üllatus, oli üks eestlane viibis saalis, kelle nimi oli igal pool on ikka meie eestlane, ta nimi oli Urmas Tammik ja ta mängib Malaga sümfooniaorkestris tšellot. Ta oli palutud siis seda õhtut sisustama oma mänguga ja siis tema nagu võttis tõlgi ülesanded enda peale ja siis läks asi natuke kiiremini ladusamalt. Ilmselt neile tähendab Baltikumi sündmused on jõudnud nagu teadvusesse alles praegu ja kuna neil endale rahvusküsimused on ka väga teravad Kataloonia ja Baskimaaga niisuguste küsimustega, siis selle teemasse natsionalismi võrdlemine nii Hispaanias kui Baltimaades, et mida see siis tähendab ja seal oli väga prominentseid isikuid kokku kutsutud seal Malaga ülikoolist ühiskonnateadlased ja filosoofid ja kirjanikud, kes siis kõik esinesid väikeste ettekannetega, mida siis natsionalism nende jaoks tähendab. Ja saalitäis publikut siis esitas küsimusi ka veel siis? Noh, nad on väga-väga hästi informeeritud sellest mis siin toimub, seal äärmiselt üllatav, et on niivõrd palju teadsid, aga seal olid nagu me praegu kuuleme, on Euroopas väga palju erinevaid seisukohti selle kohta. Et alates sellest palavatest hurraa hüüetest meile kuni selleni, et miks me ei anna ühele kolmandikule oma elanikkonnast valimisõigust nii et see kaldus siitkandist sinna teise äärmusesse. Kas nad seda ikka uskuma jäid, et sa eestlane oled, sest pigem võiksid sarnaneda hispaanlastega. Ei seda uskuma, selles ei tekkinud nagu probleemi. Kuigi ta fotod, mis enne panin sinna saadetud, siis nad arvasid, et me oleme väga vanad, soliidsed mehed Urmasega kahekesi. Nad olid väga üllatunud, kui kaks poisikest saabusid. Me oleme mingil kombel seotud ühe ja sama firmaga ja ma arvan, et siinkohal on vist meil viisakas tänusõnad öelda komek selle sellepärast, et komeks toetab kunstisaadet ja toetas ka sinu reisi Hispaaniasse. Jah, finantsiliselt toetas seda, sest muidu oleks mulle ilmselt käinud üle jõu. Aga siinkohal ma tahaks öelda tänusõnad palgalõvile, kes sellel üldse haldus ja väga suusatada saanud Eesti saatkonnale Soomes, kes aitas meid koos Urmas riigiga üle väga suurtest viisataskust Dacilaks kuni diplomaatiliste nootide asjad, et me saaksime oma viisad kätte, meil oli lihtsalt tellitud lennukipiletit Soome kaudu ja me ei teadnud, et me peame Londonis, vahetame lennujaama. Ja kuna meil olid vanad Nõukogude passid, siis meil puudus inglise viisat, minna ühest lennujaamast teise ja öeldi, et see on inglise saatkond, ütles meile, et see on tehniliselt võimatu, et me saame ühe päeva jooksul need viisad kätte, aga siis tänud Eesti saatkonna vastutulekule. Me saime siiski need inglise viisad 15 minutiga. Aga meil on võimalus ka nüüd sinu käest Andres küsida, et milline see EXPO siit välja nägi, sellepärast et sa külastasid ka eksport Sevillas. EXPO on üks suur Disneyland, ega seal midagi eriti vaimustavat tahaks, ei olnud, ta on väga väsitav. Paviljonid on väga suured, väga uhked ja väga tühjad, nii et ausalt öeldes on üks suur raha raiskamine minu minu arusaamade järgi. Eesti paviljoni või Balti paviljon nimetame seda balti paviljoni õnnetuseks, oli see, et esiteks majanduslike ressursside puudumine, see paistis kohe silma. Hispaanlased, kes meiega kaasas olid, ütlesid ka väga viisakalt lõbuks, et Balti paviljon oli väga vaene. See oli üks asi, mis silma torkas, aga noh, teine asi oli see, et ilmselt kujundaja töö oli väga hea, aga see paviljoni enda olemas rikkus selle asja ära, tähendab et kujunduse paviljon ei haakunud omavahel sellel kerge möödalaskmine Kuda täitsa praegu. Praegu teeb oma tööd ikka, katsun elada kuidagimoodi, nagu me kõik katsume elada, kunstiga suurt ei tegeleb võib-olla et varsti hakkan tegelema planeerin ühte suuremat näitust järgmiseks aastaks, siis kui see idee leiab kinnitust, eks siis ma hakkan tööle kah. Täna on neljapäev, 21. oktoober ja käega veerand tundi on jäänud siis pisiplastika näituse avamiseni. Teri oiover öelgem siin samba galeriis, kus siis nüüd kohe avatakse pisiplastika. Näitus on minu meelest kõikvõimalikke skulptuure, nii et see sõna pisiplastika siin on nii mitmetähenduslik ilmselt. Iseenesest täna on niisugune lõbus ja tore, et teda võib kasutada, aga igal juhul selle sõna tähendus ja mõte avardub kindlasti selle näitusega seoses. Need skulptuurid on küll võib-olla väikeseformaadilised, et ei ole mingid suured portreed või suurte fuajeede kaunistused, väide on just mõeldud kas koju või siis kellelegi osse kaunile kirjutuslauale või siis vastuvõtu ruumi, nad on niisugustes mõõtmetes, aga et ta need pisiplastika on ja eeldakse, et nüüd oleks osakestega, et edu, et siis Ta kindlasti ei tähenda, mulle tundub, et siin on ka kõikvõimalikud materjalid esindatud. Ja loomulikult siin on näha, et skulptorid on nagu vaba niisugustest kamistatest, et peab tingimata tegema pronksist või Eestis vaheetappi materjalis, mis oli mõni aasta tagasi alles oli näitustel esinenud, esindatud detaili kipsist tehtud niisugune vahemudel ja siis seda serveeriti näitustel. Aga inimesed on kuidagi vabanenud ja on leidnud nii palju huvitavaid materjale, millest siis saab samuti skulptuuri teha. Ja tulemused on tänu sellele veelgi huvitavamad, kui ainult need puhtalt noh, väga kõrgel vormi kultuuril, kui professionaalne skulptor töötab erinevas siia. Käsesse samba galeriis on mahtunud nüüd pisiplastika näitusmüügile ära kõik skulptorid või tegite vali? Sugugi nii, et me tegime range valiku, vastupidi, me just katsusime oma kujundusega ja nende autoritega omavahel sobitades just vastu võtta kõik no praktiliselt kõik esitatud tööd ja see näitas natukenegi natuke, tegelikult erineb tavalistest talonginäitustest ja, ja suurtest näitustest selle tõttu, et kuna see on eragalerii ja mereväe alles alustamis järgus, siis meil on isegi kahjuks see esinemine siin tasuline, sellele vaatamata on osavõtt väga arvukas ja keegi ei ole tagasi kohkunud selle näituse esinemise maksu eest. Eragalerii, kas see tähendab seda, et teie olete ka üks galerii omanikest väikse protsendiga? Jah, meid on kaheksa skulptorid, kes me oleme siia omakapitali ja sääste paigutanud. Te olete ka ise koostis maremikofiga kujundanud selle näituse, jah, seda küll kujundada ja noh, oli muidugi küllaltki raske, sest et koosn ikkagi viht 50 v umbes nii palju töid, aga ruutmeetreid on kaheksa, nii et sellele jah mahutada ja paigutada neid teid ei olnud väga-väga kerge, nii et eks me kõik ühiste jõududega pidasin nõuandja trollis olid äkki teised, nii et siis kujundasime selle niimoodi. On vist kohatu küsida, et kuidas selles galeriis kujundada on, kuidas see galerii teile sobib? Oma galerii kiituseks pean seda ütlema, et, et meie galeriis ele midagi, midagi liigset, et meie interjöör on nii lakooniline kui üldse olla. Ja põhirõhu panime ainult sellele, et on, oleks kena ja esteetiline ja muidugi hästi palju valgust, need valgustid, mis meil siin on, need õigustavad ka ennast. Nii et meie galeriis esineda nii teistelgi kunstnikel, ma arvan, et ei ole raske jah ja ilmselt kutsuva kohapeal on ta küll sellepärast, et kui möödud, siis sisse astumata jääda vist ei saa. Ja ma loodan küll, ta on nagu juba välja kujunenud niisuguseid kunsti kunsti tsentrumis, et kunstihoone ja, ja kui nüüd siin nurga peal on selle kaunis räpakas vitriini akna asemel vaatab vastu ikkagi kena puhas galeriid, siis on meile kõigile suureks plussiks tervele linnale, kuidas ta teri ennustas. Date pisiplastika on kõik siin müügil ja hinnad on päris ilusad, ütleme niimoodi. Kahjuks hinnad on läinud tõesti väga kõrgele ja seda tänu sellele, et ka noh, niivõrd ebarentaablile alale nagu üldse kunst ja niisugune mittetootev tegevus seal on pandud peale käibemaks siis see on natuke liiga mõistmatu, aga kahjuks me peame sellele korraldusele alluma ja peame oma tööd käibe maksustama. Kui ma teiega kokku leppisin, et tulen näituse avamisele, te ütlesite, et te hakkate raamatuid ka siin müüma, vastab see kõik tõele. Ja ja meie praegune raamatukollektsioon on siin väga rikkalik kest oma erinevate nimetuste poolest ja on esindatud nii moodne klassika ja erootikaalbumeid ja posterid ja nii et tõesti väga-väga lai valik on meil, meil on raamatuid, nimetusi on palju, vist isegi 30, aga aga raamatuid võib meil ka juurde tellida. Nii et ei muud, kui ainult tulla ja osta. Ja kindlasti, ja eelkõige muidugi oodatud kunstnikud ja professionaal maalid, kes on arhitektid või filmialal või interjööri tegijad, need kindlasti tuleksid kõigepealt ostma või hakkaksime uuesti tagasi välismaalastele välismaale neid raamatuid müüma, sest et hinnad on võrreldes muu maailmaga ikkagi palju soodsamad. Meilt ostes. Ma olen üks päev varem koos Tiina Pikamäega siin Helle Palmi näitusel Vabaduse väljakust salongis ja Tiina, see on nüüd siis muuseumi näitust, nagu te ütlesite jah, seal eesti kunstis Muuseumi näitus. Me planeerisime ta Kadriorgu, kuid kuna Kadriorg nii ootamatult ära kukkus, siis me võtsime, jooksime ruttu kunstnike liitu ja saime siis Hille valmile selle näituse teha. Siin. Nüüd muidugi vaatame, et just see seal lange roomama väga heleda põrandaga valgete seintega lagedega. Tegelikult on palju ilusam ruum ja me nii palju ei kaotanudki, nagu me tol korral mõtlesime. Siin on kaks saali Helle valmis skulptuuri. Kas on läbilõige tema loomingust, siin on 31 teost päris varastest kuni siis tänavu aasta ainult selle näituse jaoks tehtud töödest ja annab väga ilusa ülevaate kunstniku arengust sellest, kuidas ta siis alustas niisugust olustikuliste töödega, mis tegelikult tema hingelaadile ei sobinudki. Aga väike Johannes poiss, kes istub katkisel toolil või siis tüdruk paaniga, annan nendele juurde niisuguse väga ilusa meeleolu niisuguse nukra enese süüvimise. Mis viib siis ta niisugusest argipäevasest palju kaugemale ja tema loomingulaadile lähedaseks teeb ikkagi need tööd. Kuidas kellele isiklikult Hille Palmi looming on meeldinud ja sobinud, kuidas te teda paigustaksite meie naisskulptorite seas ja kuhu, kui kõrgele Hille Palmi kohta on üks kolleeg väga ilusti öelnud, et temal on anne küll jumalast. Sest Hille Palmi on väga suur pere ja selle kõrvalt on ta kogu aeg loomingut teinud. Ja mida aeg edasi, seda vabam anda kõikidest moevooludest oma niisugust romantilist müstilist nägemust juurde toonud nendest naistest, nendest sõpradest kivi silmades, mis nüüd täiesti uued tööd on. Ja Hille Palmi koht, mees skulptuuris ongi see avali naiselik, romantiline nägemus tänapäevast. Ja muidugi väga meisterlik vormikäsitlus, faktuuri käsitlus, nii et temal on praegu küll väga keskne roll naisskulptorite hulgas. Aga millisele kohale paigutada Ta aeg, seda ma praegu nii kindlalt ei julge öelda. Te olete meie skulptuuri jälginud, no arvestades, kas vitada nädalat, eks ole, kus kõrvalsamba galeriis see on skulptuurinäitus ja Kristjan Raua majamuuseumis ja Tartus avatakse järgmisel nädalal skulptuurinäitus. Skulptuur on äkki kuidagi esile tõusnud, see on juhus, vist? See ühtepidi on juhus, noh, et Hille Palminäitus, mille me planeerisime ka veel augustis, aga lase põrand, mis need meile vastu säraks tookord vedas alt, ta tuli oktoobrisse ja Kristjan Raua majamuuseumis ei olnud ka nii väga plaanipärane, aganasammas on ajus skulptuuri, galeri seal ja ainult skulptuuri, näiteks et tulevad ja Tartu pisiplastika näitus on traditsiooniline ja üks huvitavamaid, sest pisiplastika niisugune alalik kus kunstnik on väga vaba, sest täna saab selle teose teha endale suure teose jaoks, ta vajab ikkagi toetust teljelt. Ja endale tehtud töös on kunstnik, saab kõik oma mõtted ja elamused nii vabalt välja panna ja selles suhtes on need näitused huvitavamad meie skulptuuri elus. Kellele kuuluvad need tööd, mis siin salongis väljas on, kas kõik kunstimuuseumile? Enamus küll jah, kunsti muuseumile kaks tööd on Tartust see väga lummav, pisikene võõras ja tüdruk ikooaaniga kuuluvat Tartu kunstimuuseumile ja siis on kunstniku isiklikult töid siin ka eriti need viimased väikesed marmoreid on sel aastal tehtud otse sellele näitusele. Meie praegust Eesti elu arvestades nii palju pronksi on siin saalis koos, kas kunstimuuseum on valmistunud selleks, et valvata neid töid, mis temale kuuluvad? Valve lubati selle kunstihoone poolt, aga noh, aknad on ka kõik ära märgistatud, et kohe tuleb politsei, kui keegi püüab sisse tungida. Aga muidugi niisuguste näituste poolana alati hirm ja väikesed tööd, me kinnitame salalukuga, et keegi ära ei saaks võtta. Aga võib-olla paar sõna? Tiina Pikamäe, kas sellest, et milline on siis muuseumiseisja elu praegu, kas ta otsibki paiku, kus näitusi teha, paika on meil väga raske otsida, sest üürid on väga kõrged, ille palju, näiteks lihtsalt meil on nagu väga ammu plaanis ja me peame ta ära tegema ja me tahame teda ära teha. Aga muidu me peame ikkagi leppima Kristjan Raua majamuuseumiga ja looda med. Rahvusraamatukogu endised ruumid. Võime teha siiski näitusteruumideks ja seal avada siis oma näitasid, sest kunsti on meil ju väga palju ilusat, nagu siingi näitusel näha. Eks sellega näidata, meil on neid raske. Tiina Pikamäega kõnelesime Hille teie loomingust. Milline ülevaade Delsin salongis praegu on, aga mis tunne on siis iseendal vaadata ennast kõrvalt? Saalis on praegu ju minu 20 aasta looming. Esimesel päeval oli imelik vaadata neid kõiki töid koos. Nüüd olen juba nagu ära harjunud. Kas alati teie abikaasa kujundab teie näitused? Jah, vist eelmise näituse kujundas ka tema. Ja seekord küll. Ma mäletan, kui me teiega aastaid tagasi kohtusime, siis oli jutt ikka sellest, et kuidas kõike perekonna kõrvalt jõuab teha ja palju lapsi. Ja nüüd niisugune küsimus muutub lihtsalt nii naljakaks, te olete nii paika pannud ennast meie kunstiellu. Aga kuidas te elate praegu, olete õnnelik? Olen küll õnnelik. Kas suudate olla sellest igapäevaelust ja kogu sellest rüseinaste rabinast üle? Jah, ma küll arvan, nii et ma olen üle, teil on niisugune materjal ka, mis teid üles teab, või? Materjalid armastate üldse kõige enam? Ma arvan, et marmor dema lakoonilise tähendab töötluse või käsitluse pärast rohkem teil nüüd kui, kui pronks, mis on mul nagu just peamiseks materjaliks olnud siiamaani nii suur näitus on paika pandud, siis jätkata ka sama hooga edasi. On küll nii palju, kui jõudu jätkub, nii, nii kaua. Teen tööd. Kas sellele autorinäitusele järgneb ka sellel aastal veel midagi? Ei, sel aastal küll mitte. Aga ma kavatsen küll teha, noh, nii lähemas tulevikus ma tahaksin teha mingit oma joonistuste, näituse. Eesti kunstiagentuuri juhatuse esimees George Bush, laski, me oleme siin loom galeriis praegu, kus avatakse siis Ameerika graafikanäitustega. Ütle mulle, palun, kuidas prominendid jagatud on. Kes on praegu kunstihoones ja kes on loom galeriis, kas täpselt on ette mõeldud, et jätkuks prominent nii siia kui sinna? Ma usun, et igaüks hoolitseb oma reklaami eest ise, ma arvan, et prominendid on ikkagi meie avamisele tulnud. Kuidas see näitus lumi tuli? No eelkõige seetõttu, et Lungaleri on non-profit ehk kasumi vaba galerii ja ta on praegu kantud maailma kasumi vaba galeriide registrisse. Kasumi vaba galerii põhimõte ongi selline, et ta näitab kunsti, mitte ei müü seda. Ja kuna maailmas ringleb erinevaid näitusi erinevate fondide erinevate asutuste rahade eest, siis eelkõige valitakse just nimelt need galeriid, mis on kasumivabad. Sest nendel on alati väga hea tase ja väga hea reputatsioon. Võib-olla sellepärast on ta just nimelt lumi galeriis, ma usun ka tulevikus on lumi galeriisse planeeritud, väga huvitavad näitused, see näitus pandi kokku Ameerikas 91. aastal ja ta oli mõeldud Ljubljanas vana pianaale jaoks, siis Ameerika ekspositsioonile ista reisib, reisib nüüd ringi mööda maailma, õigemini mööda Euroopat, eile ta tuli läbi. On nii. Ja pärast läheb Riiga ja Vilniusesse. Näitusel on esindatud 19 autorit väga erineva graafikatehnikaga enamus neist, või õigemini öeldes kõik neist autoritest töötavad teistes kunstiliikides. Nad on kas siis skulptorid, maalijad või mingid muud kunstnikud, graafikaga tegelev naine just selleks, et graafika on ainuke võimalus müüa odavalt ja teha endale head popule valvsust ka odava müügiga. Ja seetõttu ma arvan, et kui juba see näitus kokku pandi Ameerikas siis mõeldi sellele, et siia ekspositsiooni pandi sisse paar kolm tippu. Nendeks on meie väljapanekus just nimelt Tiitse hooli, kelle pilte tehes me praegu seisame. Ja teine mees on Davis saali teises saalis, Larry Ditmann ka loomulikult väga tuntud mees ja veel paljud muud kunstnikud, kes on rohkem tuntud just nimelt maalijate skulptorite. Kuidas sulle isiklikult see näitas, neid isegi väga sai nagu seda nüüd palju nähtud, nüüd juba ja võib-olla natukene tunded on, on tuhmunud, aga mulle meeldivad mõned mõned huvitavad näiteks nagu maitsvalt yang siin kasutab sellist tehnikat nagu liiva ja, ja kõike muud ja üldiselt on, on väga-väga palju erinevaid tehnikaid kokku viidud, niiet minu arvates on ka eesti graafikutele siit väga väga palju õppida ja vaadata. Anu Liivak, sina olid praegu siin klomstedi näituse avamisel ilmselt sellepärast, et mina jooksin siia loomist, aga kumb näitusesaal tähtsam on, kas kunstihoone galerii loom saal antud ajahetkel? Seda on väga raske öelda, sellepärast et kahtlemata on ka looming väga huvitav näitus. Aga Johanna Plamplegi näol on muidugi tegemist ühe hetke Soome kunsti väga väljapaistva meistriga, nii et see on vaieldamatult ühe maa tipptase ja meie jaoks seda huvitavam, et me oleme juba ka sellesama suuna esindajatega eriti Jorma hautola Karola Schenkeri kaudu väga hästi tuttavad. Ma olen seda mitu korda täna öelnud, et minu meelest noh, kuna meie välismaal ei saa ühe maakunstist kunagi niukseid terviklikku ülevaadet id on ju ka võimalus näidata suunda võib teha niisuguse programmi, et näidata kõige erilisemaid suund ja nende eri erilisi esindajaid, aga on võimalik ka just nimelt ühte suunda edendada ja meiega on siis juhtunud nüüd nii, et võib-olla just nimelt seetõttu, et see põlvkond, kes töötas kuuekümnendatel aastatel ka mingit pidi, need niisugused konstruktivistlikud ja geomeetrilise kunsti sümpaatiad on aidanud kaasa sellele, et me oleme väga hästi just nimelt selle ühe suunaga nüüd tuttavaid. Praegusel hetkel on siin näitus Juhana browseri täiesti uued tööd sarjast sümpoosion. Neid esitleb. Võimalik, et esimest korda sari on valminud viimase aasta jooksul. Ja lapsed on niisugune, eriliselt filosoofiline, otsiv elust olusse süvenev kunstnik, selles mõttes on see näitus ka põnev, et me üldse ei teadnud ette, mida me saame. Ainult aimasin ette, et saab olema teatavas repriis. Ja seeläbi on täiesti erinev kogu kunstniku erinevast eelnevast loomingust. Kolm teost on varasematest sarjadest sarjast loala ja ühest teisest sarjast ja need on kõik mustvalged. Ja nüüd on siis järsku tegemist niisuguse hästi värvilise toonide vahekordadele ja, ja värvipindade kontrastidele ja omavahelistele koostkadele üles ehitatud teostega. Selles mõttes ka see, need koobaste sari. Sinu meelest oli ka niuke niuke olemise ja mitteolemise piiril kobamine õieti omamoodi kuidagiviisi ja nüüd järsku on siis tegemist hoopiski, aga kus on, valitseb täielik harmoonia ja nagu erakordselt positiivne ja omamoodi rõõmus maailmapilt nagu rõõm olemise üle. See on kunst mida meie oma ümber näeme Geonarva sellise vaimsusega ja sellise mõttelaadiga kunsti, et juba selles mõttes on ta väga põnevad. Aga muidugi see ei ole näitus, kuhu saab korraks hetkeks sisse hüpata ja siis teda kogeda, et see on pigem niisugune kott, mis nõuab mingit süvenemist ja mediteerimist. Esimesele kell võib ta tunduda noh, lihtsalt niisuguse toreda ruudulise pildina aga niisugune meeleolu ja mõju hakkab tekkima siis, kui on ikkagi natukene aega nende piltide kestel viibida ja neisse süveneda. Kuigi ostsime filmikaamera alles 63. aastal, olin mõelnud juba tunduvalt varem, et hakkaksegi huvitšoossel filmitegijaks ja seda tänu diile, kes huvitus filmist 60. aasta paiku. Tal oli õnnestunud 500 dollariga provotseerida film nimega Sandei autoriks kongressini sisuks pühapäev, mil politsei oli keelanud folklaulu Washington Square paagis. Kuna nende arvates rohkesti kokku mittesoovitavat elementi tähendab musti ja folklauljaid sillapuhurite, siis protesteerima see oli esimesi kuuekümnendatel rahutusi. Pagulane Joonas mekas. Tema jaoks oli film poliitiline kunst. Kahtlen, kas ta üldse kunagi võttis filmi viidet. Ta oli neid inimesi, kes suhtus kõigesse tõsiselt. Kui Nõukogude Liit vallutas Leedu, oli ta 17. Sellele järgnes Saksa okupatsioon metsa olete Hamburgi lähedal olevasse sunnitöö laagrisse, jutustas Joonas. Seal veetsime kõik sõja-aastad. Ta õppis ta kirjandust ja filosoofiat Ühendriikidele kuulunud Saksa territooriumil kuni aastani 49 meelda ÜRO pagulasorganisatsiooni vahendusel Ameerikasse tuli veebil sageli limis kallektikalis, kus Win Chamberlain oli avanud pansionaadi. Jack Smith filmis seal tihti. Temad sain ma ideid omage filmide jaoks, näiteks kuidas ta oma filmides kasutas ükskõik keda, kes antud hetkel kohal juhtusid olema ning kuidas ta jätkas filmimist, kui näitlejaid valdas täielik tülpimus. Õud limis oli tavaliselt koos oma 40 inimest, nii et voolitest oli puudus. Kuid paljud külalistest demaganudki ka ise olin palju üleval. Ei suutnud lõplikult otsustada, kas 60. toimus rohkem asju seepärast, et nende jaoks oli rohkem aega, kuna paljud kasutasid amfetamiini või hakkasid inimesed amfetamiini võtma seepärast, et teha oli nii palju ja selleks oli vaja kauem üleval olla. Arvatavasti olid lood nii ja teisiti. Mina hakkasin võtma arsti poolt kirjutatud Oobatrolli kaalust mahavõtmiseks pärast seda, kui olin näinud oma fotot ühes lehes, millele nägime välja lausa Pekine. Ent piisas sellest neljandik tabletist päevas, et tunda kõhus seda kummalist õnnelikku õ tunnet, mis tekitas igatsust töö töö järele. Nii ütles ette kujutada, millises uskumatus ülapilves olid need, kes puhast kraami võitsid. Aastatel 65 kuni 67 magasin vaid kaks kuni kolm tundi kuid võis kohata inimesi, kes maganud päevade kaupa ja ütlesid. Üheksas päev läheb ja see on suurepärane. See oli kui sissejuhatus kogu tulemusele meeletusele. Iga nädalalõpp oli nonstop pidu, keegi ei jaganud enam nädalalõpupäevadeks. Kui nägin kõiki kogu aeg sellises hoos, hakkasin mõtlema, et union moest ära minemas. Nii otsustasin, et pean kähku tegema filmi magamast inimesest. Sleep oligi esimene film, mille ma polekski tegin. Oma teise näituse avamisele Los Angeleses sõitsin koos Võnni Tseelomiivi Jeradiga. Kuradi ja mina autot juhtida ei osanud, tegid seda vaheldumisi William Taylor. Taylor miilil oli aeglane lõpp, kui kedagi juhtub huvitama. Kõnemaneer. Shinzberydahhaol jättis mulle sügava mulje ja Jackie rokiandur õud saatis mind teele, ütles Taylor. Ta jutustas 60. aasta luuleõhtutest New Yorgi ühes keldriteatris Mc tagalas strueedil, mille omanikul oli etenduse ajal käes haavlipüssi, sest ametivõimud tahtsid selle koha sulgeda ning tüüpidest, keda vilitsesi kandis kohata võis ja kelle nime ma endale aegadel vaevalt et kuulnud olin. Näiteks disainiti meest, kellel olid õlgadeni ulatuvad juuksed, kes Ukuleeled mängis ja noorest Bob Dylani nimelisest folklauljast, kel oli küll üks või kaks plaati ilmunud, kuid kes ei olnud veel surnimi. Paar aastat tagasi andsin Dylanile oma luulekogu kohe pärast seda, kui teda esmakordselt esinemas nägin. Minu arvates oli ta suur luuletaja ja seda ma talle ka ütlesin. Ja nüüd hakkas Taylor naerma. Nüüd, mil ta on suur sensatsioon, panusta minu teise raamatut asutaja eksemplari. Ütlesin aga nüüd, sa oled ju rikas, sul on raha, et seda osta ja tema vastas, aga mulle makstakse vaid iga kolme kuu tagant. Taylor tunnistas sel hetkel, kui kuulsin Bob Dylanit ja tema kitarri. Mõtlesin jah, see on tulevik. Poeetide aeg on möödas. Ja sina oled Ameerika valt Täär. Sanan Ameerikale sõna, mis ta on ära teeninud. Purgisuppi seinale.