Nii väikeses Vestkancebabismani paarimees makki seisma nurgalauas istunud mees, kes oli laulu ajal oma suusajaki sisse kühmu vajunud, ohkas, ajas selja sirgu, süütas närviliselt uue sigareti, võttis joogiklaasi ning palus paarimeest. Pangu see taeva pärast mängima miski muu kassett sest polevat teist nii jubedat asja kui iseennast avalikus kohas kuulata. Vaene Chris Rea vaevalt et ta sellest pääseb. Raadiogi on üpris avalik koht ja praeguse vikerraadio kuulajaid tervitab siit Helgi Erilaid. Alan tunni muusikust kris reast teame me nüüd siis vähemalt ühte asja. Talle ei meeldi iseeennast avalikus kohas kuulama. Aga Chris Rea on tegelikult üks päris omamoodi mees, sest lood, mida temast räägitakse, on kõike muud kui rokkstaari tavalised lood. Ükskord pidanud keegi saksa teleprodutsent teda ja tema bändi laisklema jäänud lavatöölisteks ning kinud neel kiirelt kogu algavaks filmimiseks valmis seatud masinavärk ära koristada. Teine lugu on noorest staarikesest, kes püüdnud talle kõigest hingest külje alla pugeda arvates, et tegu on kaameramehe abilisega. Jagor lennukis pärinud noor Norrast Juwardes õnnelik äratundmine silmis, millisel õli praamil ta siis seekord tõelan. Sedalaadi juustest õppustvõtmata ei tee Chris Rea senimaani midagi selleks, et rokkstaari moodi välja näha või käituda. Ta pole seda kunagi teinud. Enam kui 10 aastat sõitis ta oma bändiga kontserte, andes mööda Inglismaad ringi. Plaate oli ilmunud, teda tunti, kuid tõeliselt tuntuks sai ta 89. aastal. Sel aastal ilmus plaat rõhutu hel. Teekond põrgusse. Teekond põrgusse, oli seda sõna otseses mõttes oma looja jaoks unetud ööd, pidev otsimine ei hetkegi rahu. Kuni lõpuks tuli see kõige tähtsam mõte, see viimane tõuge. Ja tuli siis, kui Kress raja leidis end tunde veel olevast liiklusummikust maanteelt M neli. Sellest lõpuks pääsenud, istus ta vihaselt maha ja kirjutas kogu albumi laulud nädalaga valmis salvestas need kolme nädala jooksul ja avastasin 89. aasta sügisel prioriteete tabeli tipust. Tema ainus hilisem kommentaar selle kohta on olnud täiesti arusaamatu lugu. Muusika kuulajate jaoks olnud siin ilmselt midagi arusaamatut, lihtsalt üks väärt plaat. Pärast plaadi rõhutusel ilmumist otsustas Chris Rea et nüüd tuleb selle plaadilauludega esinemine pissile minna. Kahe üks vägev ja uhke tuur teha on, on tema hilisem kommentaar sel lähturi kohta. See oli väike eksperiment. Mulle meeldisid näiteks pink Floydi kontserdid ja ma tahtsin näha, mida õieti tähendab proovida teha sellist suurt uhket kontserti, kus juhtub kõiksugu asju, olla natuke nagu pisike pink. Floyd. Mulle see meeldis. Lõbu oli laialt, kuid nüüd ma tean, mida Chris Rea enesest õieti kujutab. Ma tean, et Chris Rea ei ole rokkstaar. Ta ei tee midagi suurt, klassikalist nagu kass vidinat närvida. Streitz olen rohkem Leonard kõveni kui Rolling Stonesi moodi. Staadioni rokk mulle ei sobi. Veel kord kris tsiteerides. Mõlemad singlid on üksjagu halvad, aga tuleb küll öelda, et mu videod on veel hullemad. Ja kui Chris Rea midagi oma rokklaulja elus lausa vihkab, siis videode tegemist õigemini ise nendes esinemist, sest ta on tunnistanud, et kaamera taga oleks ta hea meelega, aga mitte kaamera ees. Lisaks muule ei suuda pealt vaadata, kui meeletult videosid tehes raha tuulde loobitakse. Kui seda raha oleks võimalik hoopis targemalt kasutada. Muusika tegemine, see on teine asi. Ja aasta pärast Rõthel albumi salvestamist oli Chris Rea taas Lõuna-Prantsusmaal tuttavas helistuudios, kus salvestati ka eelmine plaat. Idee teha plaat Overs tuli siis, kui keegi noor ajakirjanik küsis talt lõputult üht ja sama asja. Kas olete oma muusikaga muuta inimeste mõtteviisi? Kas uus album on ökoloogiline? Chris Rea vastas lõpuks, et kui me kõik otsustasime kalale minna, laheneksid paljud sotsiaalsed ökoloogilised probleemid iseenesest kui maailma asjadele natuke lihtsamalt. Plaadil väärson maid, ela, konfishing läinud kala püüdma. Amberson prantsusekeelne sõna, mis tähendab pühamat või varjupaika ja see on unistav album, milles peegeldub Kress raja sentimentaalne külg. Ja talle tundub, et just see külg tema muusikast on vähem tuntud ja tunnustatud. Ta ütleb, et paljud, kes peavad lugu tema pluusi stiilist on küsinud, miks ta ei lõpeta nende ülitundlike laulude tegemist. Kuid talle need meeldivad. Ja ta hindab väga 60.-te aastate suuri orkestreid ennedki kõõle. Näiteks. Seepärast ei kavatse taga sellistest tundlikest positsioonidest loobuda eeliste koosa kuulajaid. Pealegi tema hoogsamaid laule. Moega on raske kaasas käia, kui ta sulle enesele suurt ei pakku, arva Chris Rea, parem juba ise eneseks jääda. Mul on küllalt raskeid ja edutuid aastaid olnud. Kui nad peaksid tagasi tulema, siis see mind ei hirmuta. Aga nad vist ei ole tema ajaks tagasi tulnud. Need edutud aastad. Üheksakümnendatel on ilmunud üks plaat teise järel ning vaevalt et kris read suurt häirib briti muusikapress. Näiteks kas või see Q-ajakiri kirjutab, kui kummaline mees ta on ja kui kummalisi plaate ta teeb. Chris Rea on jõudnud nii kaugele, et võid teha just täpselt selliseid plaate, nagu talle meeldib. George praed, sul on liiga palju uhkust ja see ajab su hulluks. Kress raja plaadil kahetsesin Grayson Bananas skin. 1992. Aasta hiljem tuli espresso lootšikk ja Giuleht panin mõjutu plaadi uuesti käima. Chris Rea on tõesti üks kummaline mees. Kuidas ta pidevalt muutub. Ja see uus album ilmus vähem kui aasta pärast eelmist. Ja seni on see vist temaga kummalisem plaat. Avalaulus teeb ta teatavaks oma sõnumi, kellele vahest selle maailma vägevatele. Kui sa ei kuula, mida inimesed ütlevad, siis peavad küll teised tuleviku oma kätesse võtma. Krisseja tormab barrikaadidele ja ainult taeva siseteadmises presson sellega tegemist, ta niisiis espresso Lountšikk olgugi pisut tujukas ja kohati melanhoolne, on sisuliselt väga hea plaat ja vaheldusrikas ka. Tsitaadi lõpp, see oli tsitaat inglise ju ajakirjast pärast tema plaadi espresso lavadžike ilmumist. Pärast espresso lõudlik plaadi ilmumist näitas too kummaline mees Chris Rea ennast hoopis ootamatust küljest. Võrratu häälega muusik, maalikunstnik, sisekujundaja ja igas mõttes sümpaatne habemik härrasmees istus puna-valgesse võidusõiduautosse, mille küljel kiri espresso ja aknal nimi Kresseia. Auto nimi oli Krismabil. Jälle kihutas mööda võidusõidurada, nii kuidas jaksas uhkes üksinduses. Huvitav, kus küll võisid olla kõik teised autod igatahes mitte Kressi taga. Tegelikult ei imestanud Huntington'i kuulsal rajal keegi, et 42 aastane rokkstaar võistles Inglismaa 18 parima rallisõitja vastu ja naisel Mansoni autogramme püüti silmad ette enam kui Kress reaami. Ainus, kes end siin ehk veidi vales kohas tundis olevat, oli Chris Rea ise. Kuigi tema jaoks oli rallisõit omamoodi põnev, hoopis põnevam kui rokk-kontserdil esinemine. Aga ka närvesöövam. Kuid rallisõidus pole romantikat ega intellektuaalsust, ütleb Crash rea. Sa pead elama lõpusekundite nimel, see ei sobi mulle. Kas võeti siis Chris Rea osa 1993. aasta rahvusvahelises tõuka siis tuurinkaars rallist, nõuningtoni rajal? Vastus on väga lihtne. Sest uus album espresso laulsid, ootas ostjaid. Ja nagu Chris Rea öelnud on, briti meediaga asju ajada on üha raskem. Kui sa ei ole just madonna ega suuda kedagi šokeerida ja et minu elus ei juhtu midagi kõmulist, pean ma selle välja mõtlema. Nii et mõte sellest rallist osavõtt oli rea enese oma. Ta tegi seda lihtsalt nalja pärast. Võtnudki seda tõsiselt, kui ralli tulemusi vaadata. Chris Rea nimi leidub 18.-lt kohalt. Nigel Manselli 92. aasta vormel üks maailmameistri nimi leidub muide üheksandalt kohalt. 42 aastat on mul aega võtnud mõista, et ma pole tegelikult oma temperamendi poolest laulja. Tegelikult olen ma kirjanik. Ja mitte mingil juhul ei saa minust moodsat rallisõitjat Nende sõnadega lõppedes Chris Rea selle väikese vahejuhtumi. Ja nii oleme aastast 1998, mil ilmus pärast pausi jälle üks Kressileja plaat, bluugahve sinine plaat nukrust kohvikust. Võib-olla et nimilaulu tekstis, mis muide plaadil viimane, leidub midagi. Maailm, see on lõputud teedia, purunenud unelmate rida. Ma kohtun sinuga nukras kohvikus, seal kus saavad kokku need, kes mõistavad ja need, kellel on ükskõik. Ei vaevalt, et need read midagi kris reast kõnelevad, kuigi päris tavaline rokklaulutekst see ju ka ei ole. Nagu ei ole ükski Kress, plaat tavaline rokkplaat kõigepealt seepärast, et sellel on Chris Rea väga eriline hääl meile oma lugusid jutustamas jutustamas sõna otseses mõttes. Muide, kui hakkasin kuulama seda bluucafebla ehk siis esimese laulu esimeste taktide ajal tekkis mingi kummaline tunne, mis sundis mind võtma riiulist ühe teise plaadi, seal. See on teine tööneri concerts ja Andictytrolav ja siin on Chris Rea skverbeed, round, showl, algus. Jälle üks kokkusattumus, mida rokkmuusikas ennegi ette tulnud ja küllap tuleb veel. No ma arvan, et me võime Chrissy laulu rahulikult lõpuni kuulata. Praegu 50-le läheneval Chris Real on ilmselt õnne olnud. Ta on andekas muusik, saab teha seda, mis talle meeldib, nii nagu talle meeldib talle muidki andeid. Ta armastab kauneid kunste ja ilusaid asju ning saab seda kõike endale lubada. Muide tunnistanud, et autod on tema nõrkus ning pärast plaadi rõhutu hel peadpööritava edu muretses ta endale otsekohe oma unistuste. Tere punase Ferrari. Mulle meeldib elada kaunites paikades, nagu näiteks stiilses valges ning piparmündirohelises ATK hotellis. Kusagil teeb, on rannikul. Aga see kõik on ju ainult väline. Oma hingemaadele ta ajakirjanikke ei lase ja õigesti teeb. Kas ja kui palju need hingemaad tema lauludes peegelduvad? On ehk rohkem kuulaja tõlgenduse küsimus, kuid küllap neid seal on.