Raadio kaks. Head kuulajad, kell on 11 ja kuus minutit ja meie kohvik on lahti veel täpselt tund, praegu õigupoolest küll 54 minutit, mina olen Marko Reikop, meie saate esimeses tunnis alustasime teemat, jõudsime teemaga, siis võib öelda poole peale, saate. Teema on süütustena ja saates on meil perepsühholoog, Anni Vaher on nii-öelda seksiajaloolane, Teet Veispaki on katoliku preester Rein õuna puu ja selles saatetunnis intervjueerima noort tütarlast, kes siis noh, ei ole kunagi seksinud oma elus ja ta räägib, kas on tema jaoks probleem ja kui tõsiselt sellesse üldse suhtuda tuleb ja kuidas üldse sellistesse asjadesse suhtuda. Ja me kuulame kõigepealt muusikat ja siis jätkub preester Rein õunapuu. Eksisteerivad ju ka tänapäeval kloostreid, kui missugune on see kloostrite arenguprotsess tänapäeval, kas on selline võimalus, et Klootusliku seisuga. Poode lakkavad olemast. Kloostrite puhul võiks öelda, et päriselt ära nad ei kao. Sellepärast et on mitte just nii vanad kui inimkond, aga vähemalt sama vanad kui kõrgreligioonid. Sest et kui inimene võtab seda väga tõsiselt, siis ei ole välistatud, et ta selle valib endale kutsumiseks. Muidugi, kui me vaatame üldse seda üksinduse ja üksielamise problemaatikat siis selge on see, et kui inimesel on lapsed, siis ta võib loota, et kui tema teeb midagi valesti, siis lapsed parandavad tema vead. Kui inimesel lapsi ei ole, kui tal kedagi lähedast inimest nii tähendab, nii lähedaste inimeste ei ole siis ta peab kõikide oma elu probleemidega ise toime tulema. Inimesed on mõnes mõttes loodud niisuguste poolikute apelsinidega. Et üks teine pool igale inimesele justkui on maailmas olemas aga samal ajal poolikus, mis üksinda elavale inimesele jääb, ta on ka mõnes mõttes vägagi reaktiivne. See inimene ei ole võib-olla kunagi nii roosiliselt õnnelik nagu mingisuguses argentiina või mehhiko seebiooperis. Aga samal ajal niisugune mitte päris õnnelik olukord on väga reaktiivne, suudab vägapalju luua, ta sunnib inimest, kuidas öelda, iseennast täiendama nii inimlikus kui oma erialases plaanis. Ja võib-olla on see ka üks põhjusi, miks on munklus ja kloostrielu jäänud püsima ja mikspärast just vaimulikud katoliku kirikus ei tohi abielluda. Sellepärast et kui inimene saab valmis mis väga tihti just abielus inimestega juhtub, et inimene tunneb ennast valmis valmisolevana. Kui ma kuulen eriti just oma luterlik ametivendade suust nii tihti, et mina kui kutsutakse jumalasulane mina ütleks kunagi niimoodi, kuigi mind on samuti ordineeritud ja ma arvan, et mul on kutsumus ka, aga noh. Ma ütleks seda pigem oma tegudega, mitte oma sõnadega, sest et sõnade välja ütlemine on nagu kilp. Et nüüd ärge minu tegude peale vaadake, et midagi muud peab toimima, aga minu oma oma teod, need ei puutu praegusel hetkel asjasse. Ja see võib-olla tulebki sellest, et inimene lihtsalt ühel hetkel tunneb niisugust katust oma pea kohal või mis veel hullem, tal on katus pea kohal, aga ta ise ei tunne seda, tal ei ole enam arengut. Üksinda elava inimesega juhtub tegelikult harvem, sellepärast et poolikus sunnib kogu aeg kuskile poole pürgima. Ja võib-olla see on ka ilma mingisuguse seksuaalsuseta kõige tähtsam põhjus mikspärast inimesed niisuguse elu valivad täites kogu oma eluülesande just oma konkreetse intellektuaalse, kultuurilise. Moraalse tegevusega mille poolest erineb nüüd ühe? Ma võin nunna mõttemaailm nii-öelda tavalisest inimesest, ma kujutan ette, et te olete nendega kokku puutunud, tunnevad nad. Ma ei tea ka mingisugust rahulolematust oma sellised eludega. Ega rahulolu ei tunne siin maailmas keegi ja õnn on alati üürike. Aga. Võib-olla see moment, mis abielu inimestel tihti tekib, et kõik on saavutatud, kõik on juba omadel kohtadel kõik liigutused, mis kodus toimuvat on täpselt needsamad. Seda nagu ei juhtu, sellepärast ütelus, elus tuleb kogu aeg muutusi ette. Põhiline on minu meelest siin siiski motiivi küsimus, sellepärast et kui sa ikkagi jääd kestvalt üksi, siis sa pead omama mingit motivatsiooni, kuidas seda aasta-aastalt endale õigustada. Ja millega siis seda korvata niisuguse tegevusega, mille nimel siis midagi tehes? Võib-olla see on kõige-kõige tähtsam vahe kas tavaliselt On leidub ja kui tihti tulevad selliseid juhtumeid ette, kus inimene loobub peale teatamata aega sellest muutusest? Võib olla väga pikk. Isegi meil Eestis on juba üks niisugune juhus olemas. Minu ametivend Väino Niitvägi, kes pärast seminari viis aastat ikkagi pidas vastu ja siis ütles, et see ei ole ikkagi tema kutsumus. Mis puutub nendesse juhtumites ja siis nad küll sagedased, eriti mis puudutab neid vaimulikke, kes on nii-öelda ilmik, vaimulikud või elavad maailmas täites koguduse preestri või mingisugust muud niisugust ülesannet, mis ei eelda päriselt kloostri seinade kaitset. See on kogu maailmas praegu probleem, sellepärast et maailm on muutunud palju avatumaks ja kiusatust rohkemaks palju peale tükkivamaks kui see vanasti oli, ja selle tõttu inimesel on tunduvalt rohkem just maailmas olles säilitada mingisugune kindel joon. Aga samas kloostrites asi kulgeb siiski oma rada. Ja teine asi on muidugi ka vaimulik ettevalmistus. Viis aastat tuleb ikkagi elada vähemalt kinnises asutuses. Sellega seosneb. Sellega seoses ka mõnes mõttes niisugune informatsiooni vähesus, mis väljaspoolt sisse tuleb. Televiisorist tavaliselt ei vaadata mitte midagi muud kui ainult uudiseid. Nii palju kui mina olen kloostrites käinud, seal televiisor on olemas küll, aga see tehakse lahti ainult uudisteks, siis pannakse klõps kinni. Kõik lähevad taas seda laiali, keegi vaatama mingisugust ei seebiooperit ega, ega mingisugust actionfilmi. Tänase saate üks põhiliselt Masina kusega eelnevatest juttudest välja on tulnud, on süütuse just nimelt seksuaalne süütus ja sellesse on läbi aegadega erinevalt suhtutud. Tõsi ka tänapäeval suhtutakse sellesse ju erinevad, kuigi need erinevused veidi ühtlustunud. Keskajal oli süütus suur voorus ja seda hinnati väga ja kirik kiitis takka siis ka tänapäeval. Muide kirik on ju tegelikult see kants, kes kutsub üles sellisele kõlblusele ja kasinusele ja vahel ka süütusele munga ja nunna, sellised kloostreid ei ole ju tegelikult tänapäeval ka mitte kuhugi kadunud. Kuidas sina suhtud selissesse süütuse probleemi? No ma arvan, et süütus on iga inimese isiklik asi eelkõige. Aga ma arvan, et see ei ole mitte mingil juhul häbiasi inimesele. Sa oled juba üle 30 ja natukene peale selle ja teistest inimestest, et selle võrra, et sa ei ole seksuaalvahekorras, mida ühtegi korda oma elu jooksul olnud ja teiseks, selle võrra, et sa julged sellest avalikult rääkida. Julged sa tunnistada, mis sa arvad, miks sinuga on elu niimoodi kujunenud, miks on niimoodi läinud? Esiteks, ma arvan, et ma ei ole mingisugune eraldi erinev teistest inimeste inimestest. Ma ei oska öelda, miks, miks, miks on minu elu niimoodi läinud siis on kuidagi loomulikult niimoodi kujunenud, sellepärast ma julgen sellest ka rääkida. Ma ei pea seda ebanormaalseks. Võib-olla minu kodune kasvatus oli küllaltki range, selles osas ema mind kasvatas ja, ja tema seisukohad olid täiesti ühesed. Tai ei pidanud õigeks üleüldse mingisuguseid seksuaalsuhteid enne abielu. Osaliselt sellepärast, et, et seksuaalsuhetest tuleb suur vastutus. Ja, ja noh, ma ei oska öelda, võib-olla ta ei pidanud õigeks, ei ole üldse võib-olla võib-olla mehed talle nii väga ei meeldinud ka. Aga no lihtsalt ma ütleksin nii, et, et mul võib-olla ei ole. Mul ei olegi nii palju suhteid olnud elus. Meestega mõisat, soomu, ema, sellist kasutust hukk. No ma ei oska nüüd öelda, ei mõista hukka. Ma arvan, tema kasvatas mind nii, nagu tema õigeks pidas. On sind kunagi ahistanud, et et sa oled veel süütu, et kõik, ütleme, sinu heakaaslased ja palju noorematki on juba nii-öelda selle ära proovinud ja teevad. No ma arvan, et, et see ei olegi niivõrd mind ahistanud kuivõrd just nimelt minu partnereid. Rohkem kui mind tähendab No ma olen märganud, et üldiselt, kui öelda öelda meesterahvale, et ma olen süütu siis ta hakkab mind kartma ja jookseb minema, on tulnud, seda on tulnud mõned. Aga no nagu ma juba ütlesin, mul ei olegi nii väga palju suhteid olnud. Ema tegelikult ma ei arva ka, et inimesel peaks olema väga palju suhteid elus. Ma arvan, et inimene peabki suhtuma niimoodi mõistusega ja, ja ikkagi ettevaatusega ja iseendale aru andma, mis ta teeb ja miks peaks olema palju suhteid. Mõned vähesti head. Kas sa ei ole tundnud kunagi teiste inimeste mingit survet või mingi Halvakspanu loodus loomulikult ma ei räägi seda avalikult, et ma seda, ma siiski kardan, et oleks mingisugune teatud võib-olla võõristus minu suhtes, teistel. Võib-olla peaksid mind mingiks imelikuks. Aga mina ei arva, et see imelik on see lihtsalt loomulikult niimoodi kujunenud. Kas see on mingisugune teema, mida sa iga päev mõtled ja mis aeg-ajalt kerkib ikka üles? Osalt osalt on selles mõttes, et, et kui ikkagi noh Ma ei pea ennast mingiks erakuks ja mul ei ole midagi abielu vastu, pigem ma võib-olla tahaksin abielu ja lapsi. Siis loomulikult on mulle probleem, et ma ei ole noh siiamaani veel leidnud kedagi omale. Kui mul, aga ma ei mõtle seal selle selle seksuaalse poole peale niivõrd palju rohkem kuivõrd just nimelt kogu seal on ka sellele, et ma ei ole leidnud omale partnerit Kui oluline asi on see, kas sinu arvates No ma arvan, et on üsnagi oluline kahe inimese vahel, kes 11 armastavad. Ma arvan, et küllap kindlasti tuleb minu jaoks õige partner ja kõik läheb oma loomulikku rada. Vähemalt loodan Aga kui see nii ei lähe. Kas see on siingi? Mureküsimus võib-olla kunagi on selles mõttes, et siis mul jäävad ilmselt ka lapsed ja, ja pere pereelu saamataja kindlasti, sellest tulenevad suured probleemid. Kas nende partneritega suhted on sul nagu kõik lõppenud? Ma arvan küll ja miks. Ma ei tea ja ei sobinud. Kui tihti oled sa seda oma sõpradega seda probleemi arutanud või noh, võib-olla see ei olegi probleem, Mudisti juhataja rääkinud sellest Ma olen võib-olla rääkinud sellest ainult ühe sõbraga. Selles mõttes, et temaga ma olen julgenud seda teemat üles võtta sest ma arvan, et tema on ka süütu. Ja temal on nagu teistsugused võib-olla natuke probleemid. Kuna tema muretseb oma välimuse pärast rohkem. Ta on natuke ülekaaluline eni. Aga noh, testin oma ei ole tahtnudki seda teemat üles võtta, ma arvan, et et nad võib-olla ei mõistaks mind hästi. Kindlasti peab. Arvan, et. Kuigi ma ei ole temale ka kunagi soovitanud, et ta läheks psühholoogi juurde. Aga, aga võib-olla see tõesti aitaks teda. Võib-olla oleks õige minna asjatundja juurde, selles mõttes? Mida peaks inimene ettevõtmine, kes on süütu, ütleme, kellel on, see probleemiks, tahab sellest nagu nagu lahti saada, tunneb, et see aeg on nüüd üle läinud ja, ja noh, see ahistab teda. Arvan, et eelkõige astab püüdma lahti saada selles mõttes täitsa probleem. Kindlasti ei ole võimalik niimoodi midagi, vähemalt mina küll ei usu, et, et on võimalik niimoodi kunstlikult midagi tähendas. Kuivõrd suhted naistega erinevad suhetest meestega, suhtud meestesse kuidagi teistmoodi kui naistesse. Loomulikult. Ma ikkagi naisterahva naistega, ma tunnen ennast ikkagi vabalt selles mõttes, et nad on minu sookaaslased ja mul ei ole nendega nendega suhtlemisel mingeid selliseid probleeme ega teemasid, mida ma peaksin vältima või või meie huvid on ühised ja noh, ma ei tea, meeste reeglina mul ei ole nii palju mehiseid, kokkupuude hunte, mulle ikkagi meeldivad mehed selles mõttes piisavalt. Aga ma muidugi ei tea, võib-olla on midagi. Ma ei oleks nõus mingisuguse perverssus ega seal ris kindel. Mulle ei meeldiks mingisugused. Veidrad asjad. Kui teil on tulnud siiski mõni inimene just nimelt selle vähemuse süütuse probleemiga teie juurde, siis kuidas ta teie poole pöörduda, kuidas ta sellest juttu teeb? No siin on nüüd erinevalt, ma mäletan nii noormehi, ma mäletan ka neide ja ka mõnda täiskasvanud naist ja täiskasvanud meest. No kõigepealt ma toon ühe näite, mis mul tuleb meelde ja täiskasvanud mehe kohta Mehed ei, ei hakka niisugusel teemal, äkki ma väga kiiresti ja, ja kergelt ja, ja ka seal taga oli enne mitmeid-mitmeid, psühholoogi, külastusi ja käimisi minu juures enne kui tekib niisugune usalduslik vestlus või usalduslik vahekord. Et ta teab, et ma seda mitte kuidagi kurjasti tema vastu ära ei kasuta, sest tema jaoks on see tema hell koht, kus ta võib haiget saada. Sest kui niisuguse asjaga välja tulla, mõne mõistmata inimese jorises ei plahvatanud, hakkab naerma ja ütleb, et no kuule, eksa mees ei olegi või seda, seda enam ta ei julge. Nii et meeste meeste puhul nagu see võtab aega, enne kui nad julgevad oma suu lahti teha ja kuna mehed armastavad mõelda ratsionaalselt ja neil on kindel tunne, kui neil on asja kohta rohkem teadmisi siis ka sellel puhul ja niisugustel puhkudel ma kasutan kirjandust, raamatuid, fotosid, et rääkida Herogeetsetes tsoonidest siis naise ja mehe suguelunditest ja mehele just eriti naise suguelunditest, kus nad paiknevad, millist puudutust naine tavaliselt ootab, missugused piirkonnad on tal kui hellad ja, ja nii edasi ja siis juba tulevad ka temal endal küsimused. Ja muidugi sinna juurde see oma hirmu mahavõtmine. Ja vastad vastamine sellele küsimusele, et mis on siis katastroof, kui tõesti ma ei saa hakkama, kas see on siis maailma lõpp, kas tuleb siis veeuputus või kas ma suren siis ära või ja kas mu partner sureb siis ära või? Mis on see kõige hullem, mis võib siis juhtuda? Ja kui julgelt siin inimene julgeb sellele küsimusele nagu lõpuni ausalt vastata. Ja need hirmud saavad nagu ära kaalutud ja näha on, et enam seal ei olegi nii väga kohutavat midagi. Ükskord tuleb alustada ja kui mul ma ei alusta, kui mul see kogemus puudub, siis mida rohkem ma edasi lükkan, kui ma olen juba 25 30 ja ja seda raskemaks ma endale teen, kas ma vajan seda probleemi ja kas ma tahan teda hoida? Kui ei, siis on lihtsalt vaja natukene julgust. Ja tütarlaste puhul nemad on nagu julgemad rääkima ka oma oma seksuaalsusest ja ka sellest, kui neile see süütus probleemiks on. Ja ka tütarlaste puhul niisugune kirjandus, mis on kättesaadav raamatut, mis on kättesaadavad, ma võin soovitada, lugeda ja anda kaasa ja vaadata koha peal ka see aitab, peab alati. Ja, ja ka see, et ega tal ei ole kusagile kunagi kiirustada, tähendab kunagi ei ole ju hilja, ei ole niisugust piiri ega niisugust aega, et hakkab ise aru saama, et kust on ta võtnud selle normi, mis ta on nüüd endale pannud piiks, vot kui mina nüüd 20 aastaselt ei ole suguelu alustanud siis on mul pärast kindlasti väga keeruline, raske ja, ja, ja mis siis see noormees minust arvab, kui ma kolmekümneselt veel süütu olen ja ja äkki ta hakkab naerma minu üle ja niisugused hirmud on ja täiesti inimlikud. Mida te teete siis juhul, kui tuleb teie juurde keegi niimoodi ähmi täis ja ütleb, et ma olen endiselt veel süütu, ma tahan sellest kohe vabaneda. Nägema. Või näiteks mõne huumori või, või naljaga reageerida ja öelda talle, et mul kohe günekoloog võtab siin, vastad kohale, Lähme sinna ja korraldame selle asja ära, söön ainult viis minutit, kas sa oled nõus? Või midagi muud sarnast, noh, et inimene näeb, et tegelikult asi on pigem koomiline kui traagiline. Midagi traagilist ei ole. Väiksemates kohtades võib-olla on see enne, rääkisite maakohtades võib selliseid probleeme rohkematele kui linnas. Ja no maakohtades ju inimesed tahavad teiste elude teinekord teada rohkem kui iseenda elu ja teiste perede suhteid ja seda elu arutada, oma vahele rääkida. Ja ma kujutan ette küll ja ma olen isegi kuulnud niimoodi, et omavahel siis külamutid saavad kusagil poes kokku ja räägivad, kuna kuule, kas sa oled kuulnud see selle selle talu mari seal ise juba 30 täis ja ei ole tal poissegi kedagi seenist surebki süütuna? Ei no umbes midagi sarnast. Et mis see tema asi on. Ja paraku seda ma ei saa inimesele ära keelata ta taga rääkida, Te peate, arutab ja, ja las tema räägib nii palju, kui tahab. Aga see inimene, keda see puudutab, siin võib küll julgelt öelda, et las koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Et see, kuidas mina oma elu elan, see on minu teha, see on minu elu ja mina vastutan selle eest, pole kellegi teise asi. Kas teil endal on seltskond probleemanud? Ei ole. Ja kuidas teile? Niisugune endale võib-olla kunagi on olnud, siis kui ma nii noor olin. Aga ma mõtlen, seksuaalsus kui niisugune küll jah, et see on, see on üks teema, mis on nende jaoks ka võib-olla kõige hellem ja kõige kõige õrnem koht kus on ikkagi midagi, mida tahaks peita ja hoida endale. Ja kui muudel teemadel ma võin olla ääretult avameelne ja mitte mitte midagi nagu jää enda hinge taha siis, siis siin on ikka midagi, mis, mis nagu jääb. Ja kui ma hakkan tagasi mõtlema, et kust see tuleb ja kus selle juured on, siis mulle praegu tundub, et väga palju ikkagi sellest perest, kus ma kasvasin sellest suhtumisest alates väiksest peale, kuidas suhtun tüdruku kasvatamisse sellesse, tüdruk peab olema korralik ja ja tüdruk ei tohi postidele vaadata ja korralik tüdruk tuleb õigel ajal töölt koju ja korralik tüdruk ei lase poisil ennast kusagil musitada seal trepikojas ja et mis siis poiss sinust mõtleb, et sa oled niisugune kättesaadav ja mis siis, poisid hakkavad sinust rääkima ja kõik külainimesed hakkavad ka siis kindlasti sinust niimoodi paavsti rääkima. Kuidagi vanematel oli väga tähtis see, et mis teised arvavad ja mis teised räägivad. Ja noh, see on nagu üks põhjus, mille järgi ma otsustasin, et ilmselt maainimestel, see on niimoodi. Kas teil ei ole kunagi olnud selles mõttes seda küsimust, et nad kõik teised sõbrannad juba seksinud, aga ega mina veel ei ole, nagu peaksime panustama. Ei, see pole küll küsimus olnud, rohkem oli ikkagi küsimus see, et et kas see noormees on nüüd õige ja kas ta ikka armastab mind piisavalt ja. Ja see oli nagu kõige tähtsam. Õige ma arvan küll, et oli. Ka tavaline vaimulik on ju eelkõige tavaline inimene. Kui tihti võib kloostrisse tulla, tellitakse kuskilt telefonil, prostituudina endale külla võiksid üldse olla, ma kardan teid. Ma arvan, et ei, sellepärast, et seal ei ole ju mingisugust sundust. Võib olla Eesti kontekstis, kui me vaatame kas või filmi viimne reliikvia või või üldse uurima keskajalugu, kus kohas tõesti juhtus niisugune lugu, et inimene, kui ta oli kõrgest soost ja talle mingisugust hertsogi või või kuninga kohta anda ei olnud, siis saadeti ta kloostrisse. No ja siis, kas ta siis elas seal kloostris nagu mingisuguses kinnises vanglas nagu Tallinnas, olevat see ta Mihkli klooster olnud koosis kõikide. Ülikute rivaalid peideti nii et see vanglafunktsioon võis kunagi kloostrites olla, siis tänapäeval seda enam ei ole, iga inimene on ikkagi vaba tulema ja minema. On teil endal kunagi tulnud selline mõte pähe, et kloostrisse minna? Saan aru, et vist mitte? Ei, see mõte on mu peas olnud küll, aga tol ajal seda võimalust praktiliselt ei olnud. Sellepärast et kui mina läksin vaimuliku seminari, siis oli see ainukene kloostri sarnanegi asutus, mis olemas oli sest ka Leedus kõik need munga ja nunnaordut, mis olid nad, olid siiski põrandaalusel ja selle tõttu nende Klaus, uurid ja kõik. Tingimused, mis on vajalikud ühe kloostri jaoks olid muidugi maksimaalselt nende olude jaoks, kuid. Minimaalsed, või isegi veelgi väiksemad selle jaoks, mida ühe tõelise kloostripidamiseks vaja. Võib-olla tõesti, ma ei välista seda võimalust, et ma mingis vanas eas astun mingisse ordusse. Praegu ei paista veel, mis oleks olnud see teie sisemine põhjus või mis põhjusel tuleksid kloostrisse läinud ordusse astunud? See lahendab väga palju probleeme. See lahendab esiteks päevaplaani, sa ei pea kogu aeg omale ise välja mõtlema seda, mida sa pead tegema praktiliselt sind aetakse õigel ajal ülesse, sind hoitakse kõikvõimalikke mehitatsioonide ja palvetundidega vormis ning õigel ajal antakse süüa ja kõik muu aeg on sinu enda oma, tähendab, kuulub puhtalt sinu loometööks. Mis eriala sa seda siis teed, see on juba sinu enda asi. Aga kui sa üksinda elada, sa pead omale ise süüa ka tegema ja kõik muud asjad siis seda aega, mis sa tahaksid kasutada, loometegevuseks jääb väga väheks. Ja selles mõttes muidugi klooster annaks palju täisväärtuslikuma elu selles mõttes, kuidas teie nii ise suhtute? Seksi selles mõttes, et kas ka teie enda jaoks on seks ainult ütleme, lastesse saamise eesmärgil lubatud on ta ainult mehe ja naise abielu mehe ja naise vaheline asi. Kahtlemata ma olen kõik need 10 aastat, mis ma siin vaimulikuna olen töötanud, olen istunud ka pihitoolis ja väga palju inimestega neil teemadel rääkinud. Ka ma ise olen küll sellel arvamusel, et mis muuseas ei lähe ka kiriku põhiseisukoha vastu. Nimelt kui kaks inimest abielluvad ja selgub, et nad lapsi ei saa siis see ei ole põhjus lahutuseks. See tähendab, et ka kiriku silme ees ikkagi inimeste omavaheline suhe on tähtsam kui see laste saamine olete tabanud. Ennast mõnikord seletab teie huvi mõne inimese vastus võib olla mingi juhuslik möödakäija või, või ma ei tea. On ainult seksuaal. Noh mis puutub, tähendab niisugustesse asjadesse, siis kui me vaatame üldse meest ja naist, siis meie puhul see seda huvi ei tekiks. Praktiliselt ma ei suuda seda endale isegi ette kujutada, sellepärast et mehe loomus on niisugune, et kui talle miski asi meeldib, siis talle mingisugune ajutsentrum ütleb, et vot see inimene meeldib sulle ja tekib otsekohe niisugune niisugune, kuidas öelda, seksuaalne mingisugune väikene värelus. Meesterahval on selle asja vastu, teine asi, seal mõistus, mis ütleb, et no mida suudad sellega pakkuda, mõtlen natuke edasi ei olegi vaja, tähendab suurt filosoofiat, mõtlen natuke edasi. Hea küll, sa ühele suudad pakkuda, aga vot sa lähed 100 meetrit edasi ja tuleb teine samasugune sulle, sa oled nad vastu. Et palju selle sa suudad tegelikult pakkuda seda, mida ühel inimesel vaja, kui sa kasvõi mõtted sellest vaatenurgast, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse. 11 ja 52 on kell ja Teet Veispaki jätkab. Kuivõrd nüüd suhtumises süütusse on erinevusi Euroopas ja tähendab on kahtlemata olemas ja üsna suured tähendab mitte ainult idamaadega vaid vaid ka ütleme muu ülejäänud maailmaga Aafrikaga ja ja omal ajal, kui Marko poole tegema uurimisretke, siis oli ta kristlasena oli ta täiesti hämmeldunud selles, et kus ta käis mitmetel maadel, et sealsed tüdrukud katsuvad süütusest vabaneda, sest et enne, kui nad hakkasid mehele minema, neid deklareeriti, tähendab, see hüümelise purustati. Ja selles on mingis mõttes on see noh, nii naljaga pooleks võib ütelda kusagilt kandist jõudnud, ütleme tänapäeva Euroopas ja Ameerikas ei hakka siin Eestis ka muuhulgas, kus tähendab suured tüdrukud, kes, kes alustavad seksuaalkäitumist, tähendab, ma ei ole küll eesti uurimusi lugenud, siis ei olegi neid, aga ütleme, Ameerika puhul seal on niisugune motivatsioon kohta, milleks tüdrukud alustavad nii varakult, mis on see niisugune noh, vaid on olemas armastus, mis jääb üsna ebamääraselt defineerimata. Aga, aga ka ühel suurel osal on see, et vabaneda süütusest. Nii et see on paljude jaoks probleem. Kahtlemata on see paljude jaoks probleem, sest et noh See on nagu mingis mõttes ütleme, on see niisugune nooruki või tütarlapse ja naise vaheline piir, mis ületatakse, see on väga selge piir, sest et ühel hetkel kui see kõik on nagu muutunud, siis ollakse juba täisväärtuslik naine. Ja see on erinevates kultuurides erinevates maades on see kahtlemata erinev ja ma arvan, et noh, tänapäeva Eestis ei tohiks enam olla üldse probleem, kui vara Eestis seda süütust kaotatakse, mis need statistilised näitajad üsna erinevalt siin on niimoodi, et et seksuaalelu alustamine see kogu aeg nihkub allapoole. Aga noh, seal on muidugi palju erandeid, aga ütleme, see algab kusagilt 12 kolmeteistaastaselt praegult tihti juba ja aga noh, varem hakkas ta hiljem hakkasin 16 17. Aga seal on alati olemas erandeid ja, aga noh, põhitendents on ikkagi see, et seksuaalelu alustatakse märksa varem ja ei tüdrukutele ega poistele tähendab see süütus kui, kui noh, sellest veel rääkida, see ei ole enam mingi probleem. Aga tuleb siiski ütelda, et on olemas erandeid, erandeid on alati olnud. On olemas tüdrukuid, kellel on see väga oluline. Et nad abielluksid olles süütuna ja on ka olemas mehi, uurimisi, kellel on selle oluline, et kui nad abielluvad, siis nende naine oleks süütu. Aga noh, see on niivõrd individuaalne, et aga noh, põhitendents on see, et sellel ei ole enam mingit. Teil oli mingisugune perekondlik näide ka selle kohta, kus abielupaar abiellus süütus ja tähendab, seal on üks nihuke koomiline lugu sellest omaaegne ütleme, klatši lugu sellest. Abielupaar elab pikka aega koos ja nad ei saa laps ja siis läheb naine arsti juurde ja selgub, et naine lihtsalt süütud. Aga noh, siin on tegemist sellega, et naine lihtsalt oli seksuaalselt üsna harimatu ja mees mees oli harjunud ilmselt hoopis anaalvahekorras olemas, et aga noh, see on sihuke hoopis pikantne lugu. See mingit erilist tendents ei näita, aga aga noh, kõikvõimalikud lood on olemas, nii et mida iganes. Mida nüüd peaks tegema üks, 25 või 30 aasta inimene, kes on süüta, kas see on tema jaoks nüüd selles mõttes probleem, on nüüd siis kõik läbi ja jääbki? Ei vastupidi, miks siis kõik läbi on, 25 sealt on ju veel kõik ees. Nii et see ei ole üldse, mis ei ole laadsed viljad? Ei loomulikult ei ole kunagi ei ole õudselt hilja seksuaalelu alustada, mismoodi see siis hilja saab olla ja no ei ole sugugi kindel, et, et need, kes väga varakult alustavad seksuaalüle, et nad nad võidavad rohkem või nad kogevad seda kuidagi emotsionaalselt tugevamalt kui need, kes hakkavad hiljem seksuaaleluga pihta. See on äärmiselt individuaalne ja aga noh, mõistlik oleks siiski teada, tähendab, mismoodi seksuaalelu käib, kui nüüd pidada sellele naljakal loom, millest juttu olid, või inimene inimesel on selline probleem, et on, ütleme tõesti üle 30 juba ja see vaevab teda ja ta tahab sellest süütusest vabaneda. Ja see, mis ta peaks siis tegema, kusjuures käituma ei tea, mida ta peaks siis konkreetselt tegema, alati on võimalik minna arsti juurde, seal deklaratsiooni on täiesti võimalik viia ja noh, teatud puhkudel on olemas tõesti probleeme, ütleme esimene kovitus, esimene suguühe lihtsalt ei õnnestu, kuna see fenomen on piisavalt tugev, et sellest ei tule midagi välja. Sellisel puhul kreeklane pöördutakse arsti juurde. Mina ei näe selles mingit probleemi, aga kui kellelgi on, siis tuleb küsida asjatundjatelt nõu arsti juures. Aga ma arvan, et niisugustele asjadele on on lahendused olemas. Nii et see ei ole mingi traagiline, ei ole. Kui valmistunud süütuse kaotamisest rääkima, millal juhtus teiega ümaramad, et sellest on palju aastaid tagasi? Ma arvan, et see oli ülikooli alguses, keskkooli lõpus oli see teie jaoks ta siis selline probleem. Kuidas see lahenes, tehakse, kuidas see käis teie jaoks. Ma olen niimoodi loomulikku rada. Ma arvan küll, jah, mingit probleemi sellest ei olnud ja, aga ei olnud ka mingeid erilisi emotsioone. Kui teile antakse niimoodi võimalus kütuna oma elu veeta tuleksid kunagi kaalumisele mingitel põhjustel. Ma arvan, et enam ei tule. 11 ja 58 selline oli tänane kahvee tuua, mina olen Marko Reikop, aitäh kuulamast. Kohtun teiega laupäeva hommikul jälle kolme nädala pärast.