Sümboliseerimaks selle vene kirjaniku seotust Eestiga. Aga ma olen kindel, et ega päris igaüks meist vist enam ei mäletagi täpselt, kuidas Dostojevski Eestiga seotud on. Ja nüüd on mul võimalus seda küsida inimeselt, kes on võib-olla Eestis kõige kauem ja kõige põhjalikumalt uurinud Dostojevski loomingut ja tema oma eluteed. Tere hommikust, Peeter Torop hommikul. Kuidas siis on Dostojevski Eestiga seotud? No peab ütlema, et see seos on kaunikesti põhus, sellepärast et Dostojevski vanem vend kes lõpetas Peterburis insenerikooli, saadeti teenima, siis insenerivägede junkruna Tallinnasse. Ja Dostojevski käis seda vaatamas siin paar põgusat visiiti. Nii et tõesti peaaegu et sümboolne Seal on väga sümboolne jah, nii et sisuliselt on ikka kontakt läbi loomingu Dostojevski tõlkimise, mis on head eestipoolne aktiivsus, aga mida Dostojevski pool? Puht jah, pisut biograafiline seik. Dostojevski looming on paari viimase aasta jooksul olnud laval mitmes Eesti teatris, linnateatris kuritöö ja karistus. Vene Draamateatris, idioot, nüüd Ugalas alandatud ja solvatud. Mis arvate, Peeter Torop, mis on selle põhjus, kas Dostojevski inimese ja ühiskonnakäsitlus kuidagi resoneerib praeguse ajaga Eestis? No ma arvan, et ühelt poolt see on Dostojevski spetsiifika, Dostojevski on kindlasti niisugune autor, kes sobib praeguses ajastus, aga peab ütlema, et protsess on tegelikult laienes samuti me võime rääkida sellest, et meil on laval Bulgakov ja Tolstoi ja Tšehhovi mitmes kohas korraga. Ja see on pigem klassikajanu Traski ülelugemise periood, kus siis uued versioonid lähendavakaid uuesti vanadele tekstidele, mis on ehk suurest kasutamisest ära kulunud ja ajada niisugust värskemat käsitlemist. Aga mis puudutab Dostojevski ööd kui erilisse, siis, siis Dostojevski sobib sellisesse postmodernistliku aega. Võib-olla sellepärast, et tema tunduvalt enam kindlasti kui Tolstoi, Tšehhov või keegi teine vene kirjanikest arvestas massi lugejat lihtsalt lugejat ja tema romaani saladus on väga palju selles, et et nad on kõigepealt, et väga põnevad lood ja alles siis on nad Kui omalajal krosso kiitis Dostojevski vaeseid inimesi, siis ütles ta, et uus googel on Venemaal sündinud. Miks ta nii ütles? No see on see liidri probleem mida Eesti ühiskond kirjab muudes sfäärides. Oli vaja uut kirjanikku, juhtivad kirjanikud, tähte ja tikraaž, reisid, selleks võiks olla koogol googemuda solvusel. Andke andeks, Dostojevski solvus selle võrdluse peale ja ja kui Dostojevski esik teost ajasid inimesed avaldati neegraafiovi välja antud almanahhi siis Dostojevski oli nõue, et tema tekst trükitakse ära eraldi Theftiseta eristuks sellest almanahhi. Ta ei oleks siis see koolkonna esindaja, vaid ollakse ikkagi Dostojevskil. Tõsi küll, seda soovi täidetud. Muide, tänase päevani meenutan ma tänutundega teie loenguid ülikooli päevilt, just nimelt osta Jevskist, me saime väga põhjaliku ülevaate ja võib-olla sellepärast on ka Dostojevski kuidagi südamelähedaseks jäänud. Ma mäletan, et Dostojevski huvitas alati inimene piirsituatsioonis, aga mis Dostojevski järgi viis inimese sellisesse situatsiooni, kus ta ei osanud enam eristada head kurjast. No see on üldisem käsitlus, mida võib hiljem Freudi lugeda tema neurosja õpetusest. Dostojevski juba enne Froide siis näitas ära, et lihtsalt see inimeste kannatuste karikas ei ole mitte põhjatu ja inimene saab teatava piirini aidata ennast otsides abi viinast või unenägudest, mida tema loomingus on ju väga palju. Aga mingil hetkel ikkagi juhtub see, et inimene enam ei leia abi, siis häirub tema mõtlemine Dostojevski väidabki, et kuna vene inimene ei ole veel valmis ei ajalooliselt ega psühholoogiliselt, siis siis ta on ootamas kui inimene ja järelikult siis piirsituatsioonis on ta käituma täiesti prognoosimatu. Ja, ja põhjus on just selles, et kultuur ei paku inimesele piisavalt. Noh, kindlat jalgealust ja kui religiooni suhted samuti muutvad hapramaks, kui jumala staatus ühiskonnas langeb, siis ongi probleem selles, et millised ideaale kultuur pakub ja kui inimene jääb ideaalideta, siis ta hakkab ekslema varem või hiljem ka siis, kui ta sellele üldse ei mõtle ja ei tunne selle järele mingit vajadust. Otseselt ta ikkagi vajab seda ja sellepärast Dostojevski ongi ütelnud, et inimese hing on, on kristlane, et ta, et ta vajab mingisugust ideaali järgi muidugi Kristusliku ideaali, aga ja kuidas tahab, ideaalijanu isa ei saa realiseeritud, siis ta võib leida valed ideaalid. Ja suur osa Dostojevski loomingust ongi see valed ideaalide leidmine, nendes nendest arusaamine valedena ja siis õige ideaali teele minek või siis katastroofiga lõpetamine. Dostojevski vist süüdistas isegi Peeter esimest vene hinge lõhestamises, et sealt need hädad alguse saidki. No ja Peeter esimene oli Dostojevski jaoks siis see riigijuht, kes vägivaldsed Europiseerides tegelikult hävitas rahvusriigi, Vene rahvusriigi ja koos sellega ka siis nii-öelda vene hinge. Ja see on ka põhjus, miks ta seda eeskätt rakendatakse praegu siis väga erinevatest ideoloogiatest, mis on kõik seotud identiteediga nii marurahvuslaste rahvuslikes kui ka siis tavalistes neutraalsetes. Kas keskkonda muutes Dostojevski järgi võib ka inimene paremaks muutuda? No Dostojevski mõte oligi see, et kõik need revolutsiooniteooriat milles tulvil oli tegelikult ei lahenda inimese probleeme, sest keskkonna kaudu ei saa inimest muuta ja Dostojevski lemmik Lynetnov ironiseerimise objektari just see mida siis veel 9000 19-st isegi meenutati. See on siis see, et muudame keskkonna paremaks, lakkab olemast kuritegevusele, kaob prostitutsioon ja ja ometi seda ei ole juhtunud juhtunud, siis ei ole seda juhtunud. Nüüd Dostojevski kahtlemata näitas seda, et sellest midagi muuta peab muutma kõigepealt inimeste ennast, seda läbi kultuuri, nii et ainult kultuurirevolutsioon saab olla revolutsioon. Aga Dostojevski annab selleks väga pika aja 1000 selleks vaja, et kultuuri kaudu inimest muuta. Aga ta uskus ikkagi ideaalses ühiskonda. Ta uskus sellesse, et, et on võimalik. Kui kultuur toetub rahvuslikule pinnasele ega rahuldab just inimese selliseid kõige orgaanilisemalt vajadusi siis selline kultuur järk-järgult kasvatab. Nii tugevad juured, et ta rahuldab oma Sis kandjate vajadused tähendab, et ta loob teatava teata võimaluse olla oma eluga rahul. Aga Dostojevski rõhutab seda, et mitte kunagi ei saa uus ühiskond ka selle uue kultuurilävi olema. Võrdsete inimeste ühiskond on võimalik vaimne võrdsus, väärikus, mis on kõigil samasugune. Kõigil ühiskonna liikmetel aga ei ole võimalik materiaalne võrd. Nii nagu ilmsed erinevad oma annete poolest piinad erinevadki, oma võimete poolest raha teha ja, ja, ja nii edasi, nii et selles mõttes Dostojevski ühiskond samuti oleks olnud siis mitte võrdväärset ühiskond. Idioodis ütleb Dostojevski, et ilu päästab maailma. Ilmselt on seda liiga sõna-sõnalt võetud. Ja see ilu mõiste on Venemaal Venemaal üldse niisugune keeruline mõista, sest vene keeles on see veel assotsieerub sõnaga Krasne, mida me tõlgime ka punaseks ja. Kristus on kõigepealt iluideaal Fene õigeusus ja sümboliseerib seda. Aga Dostojevski jaoks tähendas ilu mõiste korraga siis tõuse tõe ja ilusünteesi ja, ja tähendab siis seda, et et inimene peab panema vaimse kõrgemale materiaalses ja kuidas teie usk ütleb ühe kuulsa stseeniga piiblis seoses Kristuse kiusamisega kõrbes. Kurat viib Kristuse kaljude juurde Kasepääl Ta kaljud, leibadeksia segakivid leibadeks. Ja sellega leiaks Christian tohutu hulga järgijaid endale. Kristus ütleb sellest sellest ära, leiame seal inimkonnale solvav pakkuda niisugust kunstlikku leiba ilma vaevata kätte saadud, siis selles ongi see Dostojevski jaoks peamine ilu. Iluprobleeme tuleb alustada siis vaimsetest vajadustest rahuldada läbi nende oma hinge vajadused. Ja siis on alles võimalik nii-öelda järgmine etapp. Nii et see vajadus, vajadus vaimsuse järele on, on Dostojevski jaoks iluideaal. Mismoodi Dostojevski sõjasse suhtlus, pidas ta seda ka ühiskonna jaoks vajalikuks, kui pidada silmas just ühiskonna arengut. Tal on tõesti selliseid, mitte ainult temal, Kalteme Tolstoilt, kes on võib-olla suuremat patsifist, kuid kui Dostojevski Tal on selliseid Ahorism, kus ta tegelikult siis nagu kiidab seda väites, et seda siis hävitab inimese. Sellise tardumuse äratab ta temas uuesti rahvustunde ja patriotismi ja ja selles mõttes kahtlemata eriti kriisiolukordades või stagnatsiooni olukordades ihatakse mingit muutust ja leitakse, et sõda võiks selleks olla Dostojevski taustaks. Muidugi on see, et, Slaavi maailm käärib ühelt poolt Poola ülestõusu kuuekümnendatel aastatel seitsmel sajandil ja seejärel seitsmenda aasta lõpus Vene-Türgi sõda. Mis on siis tegelikult siis slaavlaste ühine sõda ja Dostojevski siin ühelt poolt õhutab läbi sõja patriotismi teiselt poolt kutsub ära võtma Konstantinoopolist kui õigeusuteadusliku maailmakeskust, et luua siis selline globaalriik, mis oleks siis õigeusklik ja kuhu siis kuuluksid kõik need slaavi maad? Püssis õigeusu religiooni omaks tunnistavad, aga ta leiab kajatele Slauluse õiguslikkuse ideele peavad alluma poolakad, kes tegelikult pole õigeusklikud. Nii et selles tema sellises poliitilises käsitus on palju lihtsustamist teada soovist näha Venemaad väga tugevana ja selleks pidi ta ette kujutama Venemaad slaavi ja õigeuskliku maailmakeskusena. Ja selle Elisa hiigelriigi loomisega kaasas kindlasti ka siis vägivald sõjavormis. Aga Tolstoi ja Dostojevski järg ikkagi vajas kannatusi nii inimene arenguks kui ka ühiskond, eks ole. Ja kab kannatustel ei kannata, seal on erinevus, sest karatsel on siis mõte, kui see kannatus puhastab, kui see on nagu kolgata, mis lõpeb ülestõusmisega. Ja ainult siis, kui on inimesel mingisugune kindel moraalne pidepunkt siin maailmas, kui tal on olemas, kas usk jumalasse või millessegi muusse, see ei ole, kindlasti ei pea olema just usk jumalasse, aga usk peab olema ja ainult siis kannatustel mõte, sest muidu jäävad kanadalased tigedaks. Inimesed. Kas teie, Peeter Torop jagate seda seisukohta, et Dostojevski loomingut on ränk lugeda? Ei, ma ei jaga seda päris kindlasti ja see on niisugune huvitav fenomen, et kui nõukogude ajal olid psühhiaatriahaiglates Dostojevski teosed keelatud, kui, siis pigem siis stress tekitavad teosed. Kui parandavad teosed, siis näiteks Ameerikas töötas biblioteraapiakliinik maikus Sirjanip kliinikus. Dostojevski abi raviti, inimesi segab Dostojevski vajab teatavat eelteadmist, teatavat häälestamist, aga ta on väga helgetes vajadus vaimsuse järele, see, et iga inimene võib oma kannatustes puhastuda ta võib leida õnne vähemalt vaimses kui mittemateriaalses. See on siiski temast täiesti olemas. Õnnelootus. Õnnegodeeritus inimesse. Kui palju üldse maailmas praegu Dostojevski loomingu vastu huvi tuntakse? Oi, see huvi on väga suur, sest Dostojevskil on ju see omapärane, saad sealt ühelt poolt, nagu ma ütlesin, ta kirjanik, kes on kergesti loetav ka sellise seiklus seiklusraamatute autorina teosed on põnevad. Peale selle, et nad on väga psühholoogsid selles mõttes, et iga inimene võib ka siin ennast ära tunda oma olukordi ja lugeda nii-öelda teraapiliselt. Ja kolmas aspekt on veel see, et Dostojevski läbi oma kuulsate intrapeteerijate, eriti läbi Nikolai Berdjaajevi ja läbi Mihhail bahtinni läbi vene mõtlejate on jõudnud Lääne mõtteajalukku. Dostojevski nimega sotseerub mitmed-mitmed tähtsad ka tänasest postruktorovistlikus postmodernistlikus teoorias selliseid mõisteid nagu polüfoonia, põluloo karneval. Moodsat mõistet teoreetikute jaoks on seotud Dostojevski nimega Dostojevski loomingu põhjal tuletatud bahtini poolt ja prantslaste poolt siis üle võetud need kuuldud aasta lõpus tekkis Pariisis isegi bahtini ring, enne kui Venemaal hakati bahtini teosed uuesti avaldama. Nii et Dostojevski on väga-väga-väga palju niisuguseid viljastavaid mõjusid tänapäeva kultuuris. Ja kui vaadata isegi seda massikultuuri ühte niisugust väga-väga tunnusliku osa nagu filmikunst, eksaniseeringuid, siis siis praegu pidevalt tuleb juurde Dostojevski ainelise ekraniseering, kuid maailmas Nii et me võime olla õnnelikud, et Dostojevski teoseid on jälle taas hakatud välja andma. Häigis. Jah, kindlasti, sest praegu on töös ja mitu alles ilmus Vainot kramaazovid ja, ja vana versiooni uustrükk ja ja uus tõlge samast romaanist on on tegemisel. Nii et ma usun küll, et, et ka eesti lugeja Loeb Dostojevski taas üle ja leiab sealt õige palju, ma usun. Suur aitäh teile, Peeter Torop, hommikuse intervjuu eest ja ilusat päeva.