Tere kõigile, täna on stuudios Margit Kilumets ja minu külaliseks eestlanna, kes küll igapäevaselt Eestis ei ela. Aga kelle juured on ikkagi siin? Tere tulemast otse Austraaliast, Kerstiseksel teraamikud. Teil on väga seksikas nimi. Eriti eestlastele, kas see on abielu kaudu saadud nimi või kuidas see on minu isa nimi? Ta on eesti nimi, minu arusaadav, iga seal isa nimi ja see oli minu onu nimi, kes oli siin Eestis Tallinnas elanud. See on eesti nimi, on teil nalja saanud selle nime pärast elus? On küll. Austraalias on täpselt samuti teevad nalja ja tihtipeale, kui inimesed esimesed kuulavad, see nimi, siis jätavad alatisi teine s välja, siis on kell võis s kell või kõik niuksed asjad. Ja ükskord, kui ma andsin loengud, keegi kui inglise tüssis tutvustas mind, ütles, et see on doktor seksi Köstumite kestis, eks need kogu aeg nalja selle nimel kadunud. Me leppisime Kerstiga kokku, et ei hakka muretsema keele pärast, sest tegelikult igapäevaselt räägite põhiliselt inglise keeles ja see, et ma nüüd tirisin teid siin Eestis mikrofoni ette, see on minu probleem ja ma ütlesin, et kuulajad annavad andeks, kui mõned sõnad ei tule kohe meelde, nii et me teeme seda saadet kahe peale. Kui sagedasti te Eestis käite? No ma olen poiss, seal võib olla viies või kuues kord käinud Eestis esimene kord oli 1979. aastal tükk aega tagasi ja siis tulin laulupeole üks kord. Nii ta paari aasta pärast tulen siia ja mõnikord annan loengud ka inglise keeles, loengud, aga eesti keeles on natuke raske. On teil sugulasi siin veel alles? Mitte enam ei ole, mu onu, elasin Tallinnas tädiga, aga ta suli ammugi, aga nüüd on ainult sõbrant siin. Aga kui te tulete Te eestisse hakata jõudma, lähenema, kas siis on südames kuidagi teistmoodi tunne ka või nagu ükskõik milline muu välisriik, kus ta käite loenguid andmas näiteks? Ei, alati, kui tunnen Eestis on nagu tagasi kodutunne, et et on mul hea meel, et ma saan hakkama. Kui ma lähen hotelli või restorani või poodi, siis ma saan vähemalt hakkama. Midagi peab ostma või tahtma. Ka eesti keel ei ole nii hea, aga saab ikka hakkama. See on teistmoodi, kui lähed kuskil, nagu ma käisin just Venemaal, ma käisin Inglismaal või Inglismaal saab hakkama, aga inglise keel on teistmoodi, Inglismaal ja Ameerikas ja Austraalias olnud. Omamoodi inglise keel, aga siin on nagu kodu tunne. Kas teie ema ja isa olid või on, ma ei teagi, on nad veel elus, aga et, et kas nad, Ta on mõlemad eestlased, mõlemad on eestlased. Ema Anna tõrvast pärit isa on Tartust pärit ja mõlemad ikka lava taga Sydneys ja kui nad kolisid juba Eestist hädas, sest nad ei ole kunagi Eestisse tagasi tulnud ning talle on alati hea meel, kui ma tulen siia. Nende Eestist äraminemise lugu on kindlasti teile perekondlikult. Väga oluline on küll, nad põgenesid lahjas. Ema läks alles. Alguses oli väga noort, oli ja nüüd 13 aastat. Aga kuidas nad kokku said, siis te teate täpselt? No ma kuulsin, et nad, et nad said tuttavast ühe tibi laager kuskil Saksamaa ja siis oli nagu kõik eestlased, kes olid Austraalias, tulevad kokku, on paar teed ja siis kuidagi viisindajaid saed hästi tundma ennast ja varsti olid abiellus ja kaks last. Te olete eesti keelt hoidnud väga ilusasti alles. Kas see on teie ema ja isa jaoks olnud kogu aeg väga oluline, et räägiksite emakeeles? Väga minu vanaema ainult rääkis eesti keelt, inglise keelt ei läinud üldsegi, kui tahaksin vanaemaga rääkida, pidi olema eesti keeles ja isa eriti oli väga tähtis, ma rääkisin eesti keelt ja tema, ma ei tea, kull, laps alati ütles, et ta ei oska üldsegi inglise keelt ja iga päev käis tööl ja minul oli lihtsalt. Ma olin võib-olla 10 aastat enne kui ma sain aru, et isand vidi inglise keelt räägime, aga ta alati. Ta ütles, et me peame eesti keelt rääkima, kodus on väga tähtis. Me käisime Eesti koolis, et ta oli igal laupäeval Eesti kool, kui me olime noored ja siis oli eestilaager alati sõpradega, need ja vanematel oli väga-väga tähtis ja koed noos, see mul ei tundnud, ei omni, tähtis peab rääkima eesti keelt, aga vanemaks sain siis oli väga hea, et mul oli Uuski teine keel, kes sa saad rääkida, sest tegi kergemaks, õppisin natuke prantsuse keelt või saksa keelt ka. Kas Eesti kool praegu veel Austraalias tegutseb ja on ikka eesti kool lastele, aga nüüd paljud paljudel räägivad ikka inglisekeelsele, et mõned on nagu eesti ema või eesti isa, aga teine on, on inglis alevi inglane, kuskilt muunberg. Nooremad, lapsed ei räägi nii, nii palju eesti keelt, ikka käivad eesti laagrisiga suveaeg, seal meil Sõrve laager kutsuti ja seal alaldi eesti graaftid ja tantsimine ja muusika need ikka on nagu Eesti elu käib edasi Austraalias selle laagriga seoses mul tuleb meelde, kuidas ma olen mõnikord teinud saadet ka Kanadast pärit eestlastega ja neil on ju omalaager ja selle nimi on jõge, naeru, aga siis oli mul üks intervjueeritav, kes ütles, et no meil lapsed alati käivad Jakaru laagris ja ma mõtlesin, mis asi see on. Jaka rulllaager, see tundus mulle nagu mingi indiaani nimi ja pärast ma sain aru, et ta tegelikult tahtis öelda jõekääru, et selles Eestis need õõd jääd eesti keeles, need teevad selle kõnelemise ikka komplitseeritumaks, naan raske, täielikult raske ja ma tean, et on vahe ja ma kuulen, on vähe, aga mõnikord sõnad ei taha välja pasa täpsude aru, kuidas niimoodi on ja meil on eesti päevad iga, ega ka kahe-kolme aasta pärast, on, on Eesti suur pidutseme iga aasta Austraalias ka need on palju, kus on ikka Eesti elu käib edasi. Teie isa ja ema ja teie perekonnaelu seal Austraaliasse. Milline see oli? No alguses oli väga raske, et nad tulid nagu põgenikud sinna ja pidid tibi krambid, vehkige ambis elama, aga siis said hakkama, elasin allud alguses oma onu ja tädiga Ahja vanaema nagu kõik koos ja siis ema Isossid oma maja ja siis paistab, et okei, kaks last üles kasvatada, malevad ülikooli saata, need, nad tegid väga hästi, mis tööd nad tegid? Ema töötas kodust, oli, ma ei tea, mis eestikeelsel koduperenaine selline. Ta käis üks kord nädalas tööl, minu tädil ja onul oli ja delikatess on pood ja ta käis seal töötamas. Vanaema käis siis vaatamas, isa töötas nagu nagu endini, võib-olla keegi vaneminsener ja endine oli vaja kuud jõel, päeval läksite teie ülikooli, pidite valima endale eriala. Oli see lihtne või keeruline valik? No kõik küsivad, miks ma sain, õppisin omasini, aga ma tõesti ei tea, et ma alati tahtsin omas olla, aga ma tahtsin loomadega tegeleda kuidagiviisi ja ma mõtlesin, et ma lõpetan kool ja siis lähen ülikooli, aga ma ei teadnud, mis valida. Aga inimesed hakkasid rääkima, et loomaarsti loonud, päris no huvitab ning valisin see ja siis mul meeldis esimesest päevast. Allale omas pool meeldis ülikooliaeg ja mulle meeldib nüüd ikka, et on omast. Kas see sõna huvitav on see, mis teie elukutset iseloomustab või on mõned sõnad veel, mis võiks öelda? Heidan, huvitav ta iga päev on teistmoodi, kunagi ei tea, mis tuleb uksest sisse, kunagi ei tea, mis või õppida, et iga päev rohkem ja rohkem on huvitav on minu arvates õige sõna? Ei ole päris tavaline loomaarst selles mõttes, et te kindlasti oskate, ma arvan, lõigata seal katkist käpa või, või vaadata, miks saba valus loomal, aga, aga tegelikult teil on väga konkreetne spetsialiteet, kuidas, kuidas te selleni jõudsid? BMX nad hammustavad ja ma lihtsalt ei saanud sellest aru. Ja kui ma ma lõpetasin ülikool Austraalias, siis läksin, töötasin seal natuke aega, siis läksin Inglismaale nagu alati, ma tulen tagasi kuue kuu pärast, aga viis aastat elasin Inglismaal ja töötasin seal ja seal hakkasin huvi tundma, et, et, et seal oli üks mees, ta ei olnud loomastaga juuste hakkasid nagu häiris, on, käitume jäätumine ja temal väga meeldis, mis ta tegi, et kuidas haruldast, mis, mis need probleemid olid. Ja siis, kui ma mõtlesin, mis ma hakkan tegema, siis ma läksin tagasi ja straalise loomasse ja läksin ülikooli, kui ma töötasin, ikka loomastusin, õppisin, mis nad kutsuvad häibluzzaences, ma ei tea, mis see on nagu, aga see on meid viinud psühholoogia ja tegin seda ja siis õppisin rohkem juute, õppisin rohkem juurde ja nüüd ma olen, mis nad kutsuvad Spessudestin väheidrummils. Jah, no ütleme, laias laastus see võiks siis olla käitumis, psühholoogia on eesti keeles ja ja see loomade käitumispsühholoogia, ma arvan, et on midagi hoopis muud, eks ole, kui see inimeste käitumispsühholoogia või on meil ja neil sarnasusi on sarnast siis küll, sellepärast see psühholoogia on umbes sama ja nüüd mis mina teen, on võib-olla natuke teistmoodi, kui psühholoogia on rohkem nagu aegsest, mis psühhiaat, et see tähendab seda, et sa mõtled, kuidas see meditsiiniliselt seal ajus toimub selliselt, et loom või inimene niimoodi käitub. Täpselt nii, ma teen mõlemad seda ja see on väga sarnased, mitte täpselt sama, aga me, me teame, me oleme õppinud palju inimestest, eriti kui inimesed vanaks saavad ja siis nagu Altžeimer maid ja see ongi rongi Alzheimer ja et kui inimestel on Al saime, me teame palju, kuidas see juhtub inimestele korda, juhtub täpselt samuti on vähemalt 25 aastat oleme juba uurinud, kuidas koertel juhtuse ja nüüd me teame rohkem, kuidas inimestel juhtub ja kuidas kuidas saab paremini teha, mis toidul peab sööma, mis rohud võivad aidata, mis ei aita. Nii et see on olnud sarnane, mitte sama, aga väga sarnane Alzheimeri inimeste puhul tähendab seda, et sa unustad ära kõik asjad, mida sa terve elu oled tegelikult teada on ka kõige lihtsamad jõllitad pastapliiatsit ja mõtled, et sul lihtsalt ei tule meelde, mis asi see on. Aga kuidas see siis loomade puhul näiteks, kuidas noh, väljendub, sarnane nad lähvad välja, kõnnivad ringi, ma ei tea, mis nad välja tulevad tuppa, siis lasevad tuppa käivad pissil, ma, see just nii on hea ja, või lähvad ukse juurde ja läheb vale Polux alati ukse paremalt poolt lahti käinud, aga nad lähvad siis vasakpoole. No lihtsalt ei mäleta, inimesed tulevad kodunalid ja kes omanikud on enam ja tihtipeale nad magavad palju päevas, aga õhtu kõnnivad ringi, nagu nad ka ei tea, mis teha, kus nad läksid, miks nad läksid sinna väga-väga sarnane, kui inimestel on Teie töö, tähendab seda, et loomad teadupärast rääkida ei oska, siis te peate täpselt niisama hästi, kui te saate läbi loomadega saama hästi nende peremeestega. Sest informatsioon tuleb ju peremeeste käest ja täpselt ja see on nagu väga sarnane, kui oleks nii, kui töötad väikeste lastega, et lapsed ei ka ei saa rääkida, ei saa öelda täpselt, mis on viga ja kuna nad tunnevad ja kus on valus ja siis peab vaatama, kuidas nad käituvad, pean vanemate käest küsima, et meil on täpselt samuti nii. Kui te vaatate aastate lõikes, te olete ju oma tööd teinud mitukümmend aastat. Kas need vaimsed probleemid või psühholoogilised probleemid aastate edenedes pigem süvenevad loomadel või on täpselt nii olnud kogu aeg algusest peale? Ei, ma arvan, on alati olnud niimoodi. Aga me ei ole tulnud, mis need on. Ja ma arvan, kui ma hakkasin loomas sinises inimeste uskunud üldsegi loomal võib olla niuksed, psühholoogilisinud kreemid, aga siis me hakkasime vaatama, et kui südaprobleemid on ja, või lahkab haigusele alla ja kõik teised asjad võivad olla täpselt nagu inimesed miks ei või olla vaimuhaiguseid ka ja see on lihtsalt. Inimesed on rohkem aru saanud sellest, et ma arvan, on alati olnud, aga võib-olla vanasti võib-olla ei vaatanud selle, ei ole tähtis, koera haugub, ükstapuha mis on, kui ta ei tea, miks minna ükstapuha mis tähendab ainult loom või võib-olla ise, nii et see on loll loom, et ei tea, mida teha, aga loomadel on probleemid täpselt nagu inimestel. Eestis on ikkagi nii, et kõige rohkem peetakse kodus kasse ja koeri ja nendega siis vastavalt ka käiakse kõige rohkem arsti juures, kuidas Austraalias on? Ja koerad ja kassid on kõige populaarsem koduloomad. Aga meil on ikka. Viimasel aastatel on linnud, see on väga-väga populaarsed läinud ja siis on jänesed, mitte igal pool ei saa jänest hoida, et meil on jänesed, on nagu Pesbishis ei tohi hoida seal põhja pool. Aga meil on iga surnud rotid ja hiired ja kõik on, nüüd on nagu koduloomad inimest. Kas sellepärast ei tohi põhja pool jäneseid pidada, et kunagi, kui Austraaliasse jänes, et tulid, siis nad tegid väga palju pahandust teha ja neil kui lõuna pool elanud, siis sa võid siis võib-olla jänes kaudu loomaks, aga Queenslandis põhja poole ei tohi olla. Aga linnud, missugused linnud, papagoid siis või ei, igasuguse nagu bandžeriga. Vaat nüüd ma hätta ma ei oska. 10, kümneid tuhandeid, juba väed, need suured linnud, neid igasorti on inimestel nii müdos tagalaga tihtipeale lihtsalt kanaarilinnud ja väikseid papagoid. No Eestis öeldakse, see vist tuli ühest filmist, ma arvan, kus oli näiteks Robert Redford, kes tegeles hobustega ja siis noh, keegi nendest hobustest jagu ei saanud ja siis teda nimetati hobulausuja enda, nagu püüdis selle loomaga kontakti saada ja tegi midagi sellist, mida, mida ma arvan, et Eesti filmivaataja ta isegi ei teadnud, et see võimalik on. Kas teie tööd püüame kirjeldada, kas seal midagi sinnakanti? See on sarnane, mitte samuti aga sarnane ja et tihtipeale inimesed, kui nad ei saa aru, kuidas hobused käituvad või koerad või kassid, siis ta tihtipeale vaatavad ainult inimest poolelt mikspärast. Loom ei saa aru, aga me vaatame väga paljud, võib-olla. Kas te peate ka aitama näiteks sellisel juhul, kui loom on väga kasvatamatu, kui ta lihtsalt kasvab inimestele üle pea sageli see tuleb lihtsalt liiga suurest armastusest olen mina aru saanud, et inimene ei taha keelata kuigi looma, tegelikult sa pead keelama-käskima, ta muidu lihtsalt ei õpi. No see ei ole õige täpselt. Riigikogu aeg, et siis tuleb probleemid, aga see ei ole niimoodi, et mõned loomad on minu arvates igal loomal peab olema nagu juba igal lapsel, inimesel peab olema piirimis vis, kui, kus sa võid minna, kuidas teha nii et see on väga tähtis, et me teame, aga see ei ole, ei tähenda, et sa armastad liiga palju, tuleb probleemi, mõnedel omadel lihtsalt on probleemid, nagu, kui sul on. Kui sa armastad liiga palju, sellepärast ei tule suhkruhaigus ka, see lihtsalt on ja aga ikka peab olema. Kasvate loomad peavad teabe, mis teha, kus minna täpselt nagu, kui lapsed kasvatama, pean piiri andma ka, et, et kuidas sa kõnnid, kus sa lähed ja ja, ja minu arvates on väga tähti, mis me räägime nagu. Tere, nägemist ja palun ja tänan, niuksed sõnad on tähtsad loomale ka arusaadav. Kas teil endal on loomad? Üks koer ekskoerana, olen vastaseks Saksa lambakoer, ta on kuue aastane ja ta anda. Kolme aasta lehti ja temal olid suured probleemid, aga nüüd ta on väga rahul. Rahuliku, aga miks te saite kolmeaastase koera? See oli kindlasti selline traagiline lugu või? Oli küll minu kõige parem sõber, suri ära. Annekspektid leia ootamatu ootamatult ja temal oli kolm koera ja käik ütlesid, oled loomalt võtta koera, mõtlesin ma, ma reisin liiga palju, see ei ole võimalik, aga lõppude lõpuks sel koeral olid probleemid ja mis mina teen, on lahutustan probleeme. Kui on loomadel probleemid, siis me võtsime kodu, vaatasime, kuidas saame hakkama ja nüüd on, nüüd on väga hea, väga hea, väga rahuliku, väga kerge elada, aga alguses tal olid suured probleemid, probleemid siis olid. Ta ikka kardab, kui anna nagu tulevärgi Indian niuksed asjad, aga mitte ilmsassi. Aga tal oli, mis me kutsume Separation, eks aedikuid pidi inimeste juures kogu aeg olema ja minu mehega ta sai. Esimesest päevast hakkas väga temaga hoidma ja siis, kui ta mees läks toast välja, siis koerakas Harjumaa ja väga rest ja oli Nostressid või häiritud, väga häiritud. Ja siis ta karjus ja aukus ja, ja siis ta proovis hüpata teisest ja meie palkkonis maha, see on 15 meetrit, proovis temaga järgi minna ja ta oli vääga vääga tissessitud, need me tegime siis stressi, nüüd siis me tegime siis ma teen nende koertega häbimorfe, käisin, õpetasin talle ja pidin andma talle rohtu ka, mitte et tema toodang teistmoodi koeraga, nüüd nagu ma ütelda, andmine, anname talle feromoonid ja tal on rohtrohud ja nüüd on väga korralik. Keegi ei usu, et selle koer oli nii palju probleeme. Kuidas te hakkama saate, kui te ikka palju reisib, kus siis kuidas tema nimi on indi kus siis endi on, kui teie reisile lähete, Ellion praegu? Henu, ma ei tea, kus see nagu sellises koerte nagu kasvada rahandusvõi, kust tulevad tema tõugu koer. Ei ole, see veel on nagu hellon pooringenud, kus tihtipeale kui Austraalias, Ameerikas inimesed reisivad, sest inimesed on niisugune töökoht, et nad saadavad kõik omad koerad sinna. See koht on mitte hotell. Koera hotell on väga hea. See on vähem termin termin ja et sinna lähevad sinna ja siis keegi vaatab järgi vähem nad mängivad demaganal viivad jalutuskäigule siis enne kui tuleb kodus issand, käib pestud ja puhas ja vaatavad järgi nagu loomadel. Aga kas see noh, ma arvan, et see on ka paljude Eesti inimeste probleem, suvi tuleb ja kõik tahavad minna reisile ja nad väga muretsevad selle pärast, et nad peavad oma koera. No vot niisuguse hotelli näiteks andma, et et kas see ei põhjusta stressi? Ei, me minu arvates muist koerad meeldivad minna sinna, et on seltskond, selts ma mitte, mitte ta teiste endokoertega on, aga siis on midagi teistmoodi, siis on midagi teha. Ja nii kui inimestel me lähme ka reisile minna, vaatama, teha teisi asju. Ma arvan, koertel on väga huvitav, teised lõhnad, kus koerad on olnud. Ja minu minu arvates muiskoordil väga meeldib, inimesed muretsevad rohkem, kui koerad muretsevad. Aga mida te loomadega reisimisest arvate? Te võiksite Kaju omandi kaasa võtta, kui te kuskile lähete ja aga kui ma tulen tigu Eestisse, siis on kolmeaastane kodu kolm kuud ütlemitegolmas. Vanasti. Vähemalt kuus nädalat või kolm kuud, enne kui saab karantiinist läbi. Nii et ma kunagi tooks ta siia, kui ma akva toeks ja elama, siis ma tooks koer kaasa. Aga tihtipeale, kui mina reisin, lähen üks päev või kaks päev pildita, nii kauaks need siis koer on kodus, mehega või keegi muu vaatab ta järgi, kui me oleme mõlemad oleme praegu siin, siis koer läks sinna koerahotelli. Kui te siia mikrofoni taha istusite, siis te ütlesite, et ta ei ole harjunud eesti keeles saadet tegema. Küll aga olete te eetris, ma saan aru siis seal, Austraalias, kas teil on oma saade? Ei ole oma saade, üks. Progamm, ma käin seal iga nelja nädala pärast, räägime nagu. Me räägime praegu ja siis inimesed helistavad sisse, küsivad lahendused omakorda. Aga iga iga kuu, umbes seal, räägin niimoodi. Nüüd on see koht, kus me võiksime mängida ühe killukese austraalia muusikat, seda tehaksegi Austraalia raadiojaamas ja me oleme kahe peale, kes ikka mõelnud välja, et see võiks olla niisugune lugu, mis kannab pealkirja Downander. Me jätkame oma saadet, stuudios on Margit Kilumets ja loomaarst, kes elab Austraalias, aga praegu juhtumisi Eestis ja kelle nimi on Kersti Seksel. Räägime veel veidi teie elust Austraalias. Kas elate oma majas, kas te elate kuskil suures linnas ja mis teie ellu peale loomade ja sellise põhitöö veel kuulub? Ma elan Sydneys, Austraalias, elan oma majas, oma mehega koeraga. Sydney on suurlinn, on just hapetrollin? Mis ma teen, kui ma ei ole loomaarst, ma ei tea. See on väga huvitav, et ma kogu aeg on kuskil midagi muud, teen, ma käin, ma töötan kolmes kliinikus oma kliinik on Sydney, siis on üks lask tehnikus, ma ka töötan Sydneys ja siis Melbourne'is käin üks kord kuus töötama, seal ma õpetan ülikoolis ka üks teine ülikooli, sest ma õpetan powsk väljuvad ülikooli. Ja need palju aega ei ole mitte muud teha, aga me käime väljas, võtsin kõndimas. Me käime õhtusöögi, vaatame. Käime. Mis on eesti keeles, järsku tuli, kui sa tead teadmedi ahjust ja ja siis peab puhkama ka vahepeal, kas teie tutvusringkonnas on eestlasi ja on meil anda minust sõbrad, kes me käisime issi koolis? Koosika oleme sõbrad, nüüd mõnedega näeme, et iga nädalaga tihtipeale on eestlase Jaanus saarlasi ka. Kui te vaatate enda ümberringi, siis eestlastele meeldib ju ikka, kui neid natuke kiidetakse, et, et kas on mingeid iseloomujooned või, või midagi, mis on eestlastes teistmoodi kui austraallaste. Et te vaatate peale ja teated, ta on eestlane ja ta on sellepärast selline, et ta on eestlane. Väga tragid inimesed minu arvates, et ma olen, ma ei tea, kuidas siin Eestis odaga Saljastanud väga hakkama võib-olla pidid hakkama saama, et nende vanemad olid põgenikud Austraaliasse ja ma vaatan, lapsed on kõik, minuvanused on hästi edasi saanud, et kõik on midagi teinud, et ta on väga hea Dacidad inimese heal järjel. No kui Eestis ringi vaadata, siis tundub, et see ajalimiit, miks ma küsisin, et mis te veel teete, kui te ei ole loomaarst? Et seda ajalimiiti jääb aasta-aastalt aina vähemaks, et sa räägid inimestega, nad käigu pealt vastavad sulle kogu aeg on kiire, märkmikud on täis mingeid kohtumisi ja kellaaegu. Et kas see on Austraalias samamoodi ja ma arvan, igal pool elus on niimoodi, paistab, et kiiremaks ja kiiremaks läheb elu, et kogu aeg on midagi teha minna ja me naerame kogu aeg sõpradega niimoodi, et kui mina olin noor, siis kirjutasid kirja, panid poest, siis ootasid, et kaks nädalat võib-olla läks sinna siis keegi kirjutas kirja, tuleb tagasi võib-olla ükskord koos kuuldes midagi nüüd igal loomal on, on see tekstid ja mobiiltelefonid ja ime meel, mis just nimelt ja, ja siis kõik läheb nii ruttu-ruttu-ruttu ja keegi saadab sulle meel ja järgmine päev mitte päevi ERMi tundi peab juba vastanud olema, nii et ma arvan, et on, igal pool on niimoodi muutunud. Ma ei tea, kas on parem või halvem, aga niimoodi elu on. Aga kuidas teile tundub, kas on parem või halvem, et kas teil mõnikord häirib see, et, et vot seesama asi, et, et on, tuleb email ja kogu see kirjavahetus, te peate vastama kohe kui kaks päeva ei ole vastatud, inimeste arvate, olete surnud, eks ole. Et noh, nii see ju see, see tegelikult see noh, minu arvates see natuke kurnav. On küll jah, teil võib-olla sellepärast mul meeldib nii palju välismaal reisida, et siis ma saan 14 tundi istuda lennuki peale ja keegi helista, imeli ei tule, ma vaatan filme ja siis võib-olla sellepärast on niimoodi, et kui elu on kiire, siis peab alati olema aega, kui mitte midagi ei tee, siis on väga tähtis inimestel jah, koertele ja kassidele ka. Ja kuidagi on nii, eks need kodused mured ja probleemid ja need jäävad siis selja taha. Te olete 14 tundi lennukis ja siis vahepeal on mingi muu elu täpselt ja kui midagi juhtub, mida ma saan teha, mitte midagi, nüüd on täpselt niimoodi. Kas teil on maailmas oma lemmikriigid peale Austraalia, nüüd ja Eesti ja, ja noh, ma tahtsin, me, mul on paljud, kus meil oli, mul meeldib Aafrikasse, on väga huvitav, et see on teistmoodi loomi näha, see on väga huvitav koht minna. Ja Nepaal meeldis pulga, et seal oli teistmoodi inimesed ja teistmoodi maastik ja niimoodi. Aga mul igal pool, kus ma käinud, midagi huvitav näha ja inimesi on tundma ja maastiku näha, neid igal pool on, on. Mulle meeldib minna, kui on võimalik. Te käite väga sageli oma töö pärast, eks ole, et te käite loenguid pidamas ja kas maailmas on mõni selline riik, kus selline veterinaaria ja loomaarstid, noh, teadus on eriti eesrindlik või et seal on eriti kihvtid loomaarstid. Stahlis maa peale? Esimesel ei kuule, ma ei, ma ei tea, igal pool on erinevad asjad, et igal igal maal on inimestel, kes on oma huvid. Ma olin eelmine aasta, olin Hispaanias ja seal on väga huvitavad asjad, mis nad õpivad seal väga teistmoodi kui Inglismaal, kui Ameerikas igal maal on, on midagi, mis ma ei tea, mid, loomaarstid on, on erinevad iga mis on teistmoodi, mis teisse maal ei ole võib-olla jää vanasti, kui enne, kui oli ime ja niimoodi siis oli väga raske saada teiste inimestega kokku ja eriti kui keelt ei rääkinud, nii et ma ei räägi. Ma räägin, ma proovin rääkida eesti keelt. Ma räägin inglise keelt, aga ma ei räägi saksa keelt või hispaania keelt või vene keelt või midagi niisugust ei räägi nüüd. Aga nüüd on palju kergem nende inimestega, kes õpivad eesti keeles rääkima räägivad eesti keeles, siis saab väga hästi teada, mis teised inimesed teises maailmas teevad ja niimoodi läheb meie aru saad edasi. Mis see Hispaania loomaarstid teevad teistmoodi kui Austraalia loomaarstid, te ütlesite, et nad õpivad või et neil on nagu mingi teine asi, millega te varem polnud kokku puutunud need, need oma asjaga, ma, kes ma töötan Hispaanias nendega. On väga Saighaaeffi ma unustasin psühhiaatria psühhiaatriga rohkem tegelevad kui teistes maades ja, ja see on just minu erihuvi, et kuidas inimesed, kuidas nende aru on ja kuidas oma aru käib kaasa ja niimoodi seal teistmoodi pahade semasama asjale. Ma küsin nüüd, ma ei tea, võib-olla sellele küsimusele ei ole vastust. Aga siiski, kui te vaatate ringi loomariigis, siis millised loomad teie arvates on kõige nutikamad, kõige arukamad, keda on kõige lihtsam õpetada, kas saab, nii-öelda ei saa, igal loomal on oma no head asjad ja halvad asjad ja, ja kui inimesed tihtipeale ütlevad, et kas see loom on, kas see loom on targem kui see loom või kas see koer saab paremini hakkama, kui see loom igal loomal on nagu oma oma koht elus, nagu iga inimesel oma koht elus ja mõned inimesed, mõned koerad on? Jah, see on väga hea asi, kui niimoodi on ja teistel on teistmoodi ja tihtipeale inimesed küsivad minu käest, kui sa viskad palli ja koer jookseb järgi. Kas see koer, kes toob see vall tagasi, on targem kui see koer, kes jätab pall sinna ja mõtlesin, et noh, kui sa võtad koera poolt, võib-olla üks, üks koer vaatab, et jah, ma pean see pall tooma tagasi ja teine koer ütleb, et kuule, sina ei tahtnud palli, mina ka ei taha, palli, viskasid ära, mina ei taha ka tuua sulle tagasi, nii et igal igal loomal on, on oma koht minu arvates kui te reisite palju mööda maailma, kas te käite loomaaedades? Ei ole aega kahjuks minna, see on üks asi vahel isegi Sydneys käinud kaua aega ja need uued loomaaed on väga huvitavad ja väga hästi vaatavad loomade järgi, aga need vanemad on küll kahju, kui lähen sinna vaatama, aga ma ei ole ammu aega käinud oma ajas aega lihtsalt ei ole. Kui sa mõtled Austraalia peale, siis automaatselt viib mõtte kängurud peale, kas kängurud on Austraalias praegu probleem? Mõnedes kohtades on, kui meil on, ma ei tea, mis raudtee, kui ei ole küllalt vihma tulnud, põud, põud ja kui on põud, siis on kangu palju probleeme, et nad tulevad siis, kus lehmad on ja kus teised nagu kodu, koduloomad on ja sellega tuleb palju probleemid, sest nad tulevad, kus vesi on, kus saab toita ja siis meil on probleemid endaga ja mõnikord, kui on palju vihma tulnud, sest nad erinevad väga hästi, siis on tuhanded ja siis on, sest nad söövad ka käik, rohtheronid on Almen, nendel probleemid, aga mitte alati, see on nii, kuidas, kuidas ilm on, kas teie kliinikusse sattunud puuduvad ka sellised metsikud loomad mõnikord? Ja mitega on kuulnud väga palju, me oleme just südalinnas, aga ikka tuleb, et et mõnikord inimesed käivad puhkusel või on, nendel on kuskil ma oma koht ja siis. Nii palju niuksed, eril omad, tulevad ka Austraalia loomad ja siis te saate nendega ka, hakkame, püüate neist aru saada ja nad ei tule just sellepärast. Nad on justkui midagi, mida hädaohtlik on midagi juhtunud nendega aga, ja mul on, mul on olnud patsiendid, Misson, kängurud. Te olete saanud hakkama? Jah, see on, kui ainult aru saad, kuidas loom mõtleb, siis saab hakkama sellega, aga see ei ole väga tihti. Kas teil on, mõnikord tundub, Kerstijate oskate lindude ja loomade keelt? Rääkida nagu mõned inimesed ütlevad oma, räägin loomadega. Ei, ma vaatan lihtsalt, et mis me teame, saientifickley, teaduslikud ja, ja kus nad on tulnud ja kuidas on, peavadki, mis me oleme teinud nendega, aga ei, ma ei oska nende keelt täpselt nagu ma ei saa paljude inimeste keeles lugema isa loomaaegadekeelsest aru, millega teie abikaasa tegeleb. Tema on kaalumas, siis ta mõistab teid hästi, ma just tahtsin küsida, et kuidas on kooseluloomaarstiga siis te teate sest mida seal kooseluloomaarst ja kuidas siis on? Väga hea, väga hea. Ja see töötab väga hästi, tema, tema on rohkem businessmanid idaga Taali suurtel loomadega, nikuga, lehmadega ja lammastega tegeles siis ta töötas Austraalia vurvindusti, see on puuviljade töö peale ja ta see aga seal Cablementile, ta käis palju reisimas sellega ja nüüd ta töötab. Nii kubises meelsust suure loomakliinikus. Aga kuidas on olla abielus eestlasega, kas ta on teile öelnud? No tema on austraallane. Et kuidas on olla abielus eestlannaga põnev, minu arvates tal väga meeldib, et tema, kes teegis tähtis nii talla Eestisse tagasi, seekord, et ma olin Inglismaal tööl ja siis ma mul küsiti, kas ma saan minna Venemaale, anda loenguid ja ta tahtis sulle Venemaa alates, aga kui ma olen, siis me peame Eestisse tuleme. Me peame Tallinnasse tulema, et emal väga väga meeldib siin, kindlasti tal meeldib. Abielluda, meeldib Eestisse tulla, see, see on tegelikult nüüd juba teist korda, kus te ütlete sellise nagu peaaegu lauset, kui ma, eks siin Eestisse või kui ma, kas te olete mõelnud seda, et te võiksite kunagisi päriselt olla. Mõned mu sõbrad on tulnud siin ja elavad siin praegu ja on ainult ainuke asi, mis siin minul oleks, raskusi on tal, et siin, kui lund tuleb, see on lund, lumi minu arvates, kus käid suusatamas, on tore, aga siis lähed kodu, kus on soe, aga ilm on võib-olla see ainuke asi, mis ma mõtlen, on, on raske siin, et ma elasin Inglismaal ja seal tuli lund, sasin ma viis aastat imelisi Ameerikas, kus oli noh, seal oli väga-väga külm, kas ma elan Põhja-Ameerikas ja elu nihukeses kohas on minul raske, ma olen Austraalias üles kasvanud, et ilm oleks kõige raskem asi, aga muidu võiks kergesti siia tulla, aga eesti keel peab paremaks saama. Ja siis te kuulate rohkem Eesti muusikat, me oleme tegelikult valinud välja ka mõned sellised, et lood, mis tänasesse saatesse hästi sobiksite, ütlesite, et siis, kui Eesti sai vabaks uuesti, et siis olid Austraalias väga populaarsed Alo Mattiiseni ja Ivo Linna laulud. Nüüd on see koht, kus me võiksime kuulata ühe loo. Kasvõi. 1000 aastat. Stuudios endiselt Margit Kilumets ja loomaarst Austraaliast keskiseksel, kuidas te mäletate neid, et Eesti iseseisvumise aastaid või seda aega, seda ärevat aega mis, mismoodi austraallased, Austraalia eestlased sisenes, tundsid väga palju nagu nagu eestlased, et see oli väga tähtis meile, et eriti me vanemad olid siin põgenenud, nendel oli Eesti nagu me rääkisime, eesti keel. Me käisime koolis ja see oli väga tähtis aeg ja me vaatasime väga igav. Igat asja vaatasime, mis juhtub, mis juhtub, mis juhtub, et ma käisin siin enne, kui Eesti oli ikka vene all ja siis tulin pärast siia ja see oli nii suur vahe, on nii suur vahetsi ja 70 aastaste tulla ja siis tulla jälle 90. aastate eest oli suur suur vahe, aga hea eestlased Austraalias oli väga huvitatud ja väga. Ja väga tahtsid, et Eesti oli vaba jälle. Kas teil on Eesti maja seal, eks ole, ja igas igas pealinnas Austraalias on Eesti maja oma eesti selts ja nüüd on imal bostoni on sinust välja, kes iga, iga nädal on meil uus uudiskiri, selline uudiskiri ka koolid, mis juhtub iga, kas reede õhtu on siin, reede õhtu on seal igal pool igal igas linnas on mingisugune asi, nii et hea on veel ikka ikka tunneme nagu eestlased. Kas jääb see seltskond, no kindlasti jääb tegelikult ju kogu aeg nagu natukene väiksemaks, sest vanad inimesed lihtsalt surevad ta ära ja uusi selliseid eestimeelseid ju ei tule nii palju peale. Aga meil on huvitav, et tuleb palju eestlasi Austraaliasse elama ja nemad on, et meil on praegu vastu oran Eestis ja eelmine pastor oli Eestis ja siis niimoodi saame teada, mis eestlased on Eestis teevad ja siis noored on ikka võib-olla ei räägi eesti keelt, aga ikka on väga huvitatud Eesti kultuurist ja Eesti asjadest, nii et ma ei tea, kas väiksemaks läheb, võib-olla muudab, kuidas need eestlased seal Austraalias elavad. Nii et need noored inimesed, kes näiteks Eestist tulevad Austraaliasse tööle, see on tõesti väga populaarne, et ka nemad satuvad sinna majja ja Eesti seltsi ja siis nad saavad meiega kokku, kes on Austraalias sündinud ja me saame nendega kokku, nii et see on väga huvitav niimoodi. Kas on mõni selline eestitoit, mille järele te Austraalias väga igatsust tunnete? Noh, ma ei tea mulle minu ema ja vanaema ja kõik sõbrad teevad Eesti toitu, meil on alati rosolje, kui on mingisugune pidu ja sült ja verivorstid on ikka jõuludeks, kes võime, see verivorstid ja praad? Pirukad ikka teeme? Need padjaga puudest on, me teeme omamoodi võib-olla, aga ikka ikka Eesti toidud on süldi keetmine Austraaliasse võiks ikka päris see on ikka päris, see on päris tööd. Aga isa ikka teemselti iga kord, kui on mingite tähtis püha, siis isa ikka teeb silti meile. Kas te olete muide süldi keetmise ja rosolje tegemise oma vanematelt ära õppinud ja kui ma olin noor, ma tegin kõik, tegime koos niimoodi, see oli see asi, et kõik süldikeeks keetmine rosolje tegema on kerjaga pirukategemine, minu arvates see on raske. See on üks asi, mis ma ei ole veel. Oskan õigesti teha, aga mu sõbranna teevad väga hästi, nüüd me saame ikka siia. On teil eesti rahvariided? Jah, on eesti rahvariided? Ammugi mage, ma tantsisin. Eesti, meil oli eesti, tantsi rüht ja tantsisin nendega ja mul on eesti rahva lillaga, ma ammugi pole kandnud teid. Aga jah, on küll. Nii et varsti, kui on uus laulupidu, siis võib-olla tulete siia ja panete rahvariided selga, võtate kaasa või? Võib-olla, aga majal vä? Ei tea, kas mahuvad enam kütvalit, valib väga noor, kui olid eesti rahvariided, on seal ka väga, meeldisin. Kersti, te olete praegu just sellises eluperioodis, kus nagu kõik on olemas, et teil on tore mees ja teil on kena kodu ja te olete oma erialal sellises situatsioonis, kus tõesti õpetate teisi ja õpite vist kogu aeg veel ise ka, et, et et kuhu edasi. Kas te mõtlete vahel, mis minust 10 aasta pärast on saanud? Ei ole kunagi, mõtlen seda. Huvitav, eks ju? Ei, ma olen nii rahul oma eluga, praegu mõtlen, et ah, läheb edasi, läheb edasi nagu on. Ei, ma ei ole kunagi, vaata mis ma tahaks 10 aastaseks 10 aasta pärast teha. Ma ei ole kunagi, mõtlen, et ma tahan nagu aja, ma ei tea, mis on pensionile ja seda, seda ei ole üldsegi selle peale. See ongi see, mis teid siin elavatest eestlastest eristab, et ei muretse eestlased ikka suures osas kogu aeg muretsevad, et mis saab ja mis 10 aasta pärast saab ja kus ma siis olen ja et võib-olla see on see, mis Austraalia päike teekond? Ei tea, aga see ei ole küll minu emale üldsegi kunagi, mõtlen selle peale nüüd. Aga aitäh keskis Excel selle intervjuu eest, parimad tervitused Austraalia kõikidele eestlastele ja loomulikult teie patsientidele. Kui nüüd rääkida lugudest, mis tänasesse saatesse valisime, siis üks nendest väga oluline laul teile räägib emast seal ema süda ja, ja kas te tahate midagi kaasa öelda selle loole? Loo on alati olnud minule väga tähtis ja eriti viimasel aastal ema ei ole nii terve olnud, see on üks üks minu lemmik laotlest ja minu isa vega lemmik, lauldes ka aitäh veel kord ja tere tulemast Eestisse. Alati.