12 minutit üle 10 näitab kell. Tere hommikust, mina olen Marko Reikop, mul on väga hea meel teid, palju õnne, raadiot ette kogunenud ja mul on väga hea meel, et väljas on väga külm ilm ja ma tulin hingeõhk auras. Juuni lõpp on nagu juuli hakkab tulemus, sellepärast on mul hea meel, et siis te olete rohkem raadiot, kuulate, raadiost tuleb ja seda tuleb. Ma arvan, et võib huvi pakkuda paljudele inimestele, nimelt tänase saate. Tänase kohviku põhiesineja on luule, Viilma, luule, Viilma fenomen, mõnes mõttes täiesti uskumatu, tema raamatud, ellujäämisõpetus, nii esimene kui teine on müüdud kohutavasti kohutavatest suurtest iraažides, nendest on tehtud mitu trükki. Aga me alustame muusikaga ja siis räägime meie saatekulust veidi pikemalt. No kes veel ei tea, siis doktor luule Viilma on oma väljatöötatud õpetus, kuidas siis inimesed saavad terveks? Või õigupoolest siis nii kahe sõnaga öeldakse õpetus. Või selle õpetuse sisu seisneb selles, et kui inimene nii vihasta jäi, vihkaja andeks annab, siis tal ka haigused ei ole? No see on väga selline primitiivne, väga lihtsustatud, ent muidugi on see õpetus palju täiuslikum, palju mitmekesisem, aga loomulikult selle tänase saate jooksul ei hakkame teile seda õpetust edasi andma, sellest õpetusest ka nii väga täpselt rääkima, sellepärast et kõigil on võimalus seda raamatut lugeda. Luule Viilma isik on muidugi karismaatiline, võiks nii-öelda. Ühelt poolt tekitab ta seal Haapsalus, kus ta elab, sellist suurt kõmu sebimist muuseas saadet ette valmistasin, siis ma helistasin mitmele poolele. Luule Viilma ise ütlesite. Tema selliseid tuliseid pooldajaid ja toetajaid 51 protsenti ja samavõrra tema selliseid ägedaid vastaseid 49 protsenti kogu maailm pidi olema nii polaarseks jagatud umbes 51 protsenti nii-öelda head ja 49 protsenti siis halba. Kuidas nendest järeldusi teha, siis seda võid võib-olla teete saate lõpuosas, kui te saate ära kuulanud, aga tänases saates on tegelikult peale luule Viilma veel üks külaline. Nii et saates on esinejaid kaks, on Jakob Saks, Jakob saksa interdistsipliinid, Sealsete uuringute ühingu esimees, see on väga keerulise nimega ühinglase ühing, tegeleb siis nende distsipliinide ka, mis ei ole nagu. Teaduslikud või siis jäävad selle tavateaduste vahel ja nii-öelda piiriteadustega tegeleb Jakobson. Jakob Saks on see inimene, kes on nüüd luule Viilma raamatuid läbi töötanud ja seal õpetuse läbi töötanud. Oskab selle teaduslikult läheneda ja sellele oma hinnangut nii-öelda teaduse seisukohast anda, nii et selle me kuulame ka tänase saate jooksul ära. Ja tahtsin kedagi väga oponeerima luule Viilma ravile ja tema õpetusele kahjuks minu enda süül tänases saates ei, ei tule, kuna mul lihtsalt ei olnud aega sõita selleks Haapsallu. Helistasin Haapsalu arstidele kõnekoloogidele, luule Viilma oli ka ennem günekoloog ja tema headele kolleegidele, kes oleks nõus olnud talle heerimiga kahjuks, kuna ei olnud aega haapsalu sõita siin tänases saates ei ole, kuid ma võin teile nii nendega vestlusest öelda, et nad on tõesti väga teravalt luule Viilma vastu meelestatud. Neid igasuguseid arvamusi ühiskonnas on. Meie pakume tänases saates. Kuidas siin ühe välja ja alustame? Kuidas teie kohta sobiks luule Viilma öeldav ja paneme, kas doktor on selline sobiv pöördumine? Kui palju teil praegu tööd on, on see töö hulk tellinud kasvanud täiesti üle pea, et ei suuda sellega toime tulla. Jah, täiesti üle pea. Mis need peaks tegema, et seda vähem oleks või, või oskate seda prognoosida midagi? No tähendab, eks ma kartsin jah, et see asi niisuguseks võib kujuneda, aga et ta nii suureks kujuneb, seda ma ei osanud arvata. Kuidas seda ära korraldada, et ta väiksemaks läheks. Olen püüdnud omalt poolt kõike teha, kõik need kirjutamised, mis ma olen teinud, kas või need kaks raamatut, on selle eesmärgiga tehtud. Ja neid inimesi, kes on raamatu järgi tervenenud või vähemasti palju abi saanud. Neid on väga palju. Ja õnneks nendelt tuleb minule anonüümseid väga ilusaid kirju, kus nad kirjeldavad, ilma et nad tahaksid vastuvõtule tulla, ilma et näete, tormaksid kuhugi kirjeldavad, kuidas nad on tervenenud, kuidas nende pere on tervenenud, kuidas nende suhted oma vanemaga Nendega on korda saanud. Ja kõik ainult sellepärast, et need inimesed on tunnistanud oma negatiivsust. Ja ei ole lugenud mu raamatutest välja seda, et ma süüdistan, et näe, ema või isa on teinud kellelegi haigeks või, või veel ei tea mida vaid nad on aru saanud, et kõigis inimestes on olemas halba. Aga ükski inimene pole halb. Te olete nagu tõeline staar, neid on võimatu. Ta saada ükski infotelefon teie numbrit ei tea või ei ütle. Teie kabineti number ei vasta, te olete teinud kõik selleks, et teid kuidagi kätte ei saa, teda oleks võimalikult selline püüdmatu norgu, staaridel on omane staarid peavad jääma sellise staari kõrgusesse. Tunnete te olete kunagi sellisele suurele tähelepanule? On see, kui mingit halba mõju teile oma olete kuidagi upsakaks muutunud või tähtsaks või kuidagi tunnetate oma väärtust nüüd rohkem kui enne. Ei, ma ei tunneta oma väärtust rohkem ja ma olen jälginud isegi selle nii-öelda kuulsusega kaasas käivaid emotsioone endal. Ja ma ütleksin pigem minule natukene teeb meelehärmi see, kui keegi kuskil mind ära tunneb, mulle ei meeldi kuulused, kuulsus absoluutselt ja noh, ise me ennast kõrvalt nii väga ei vaata, aga ma olen nüüd tagantjärgi koolikaaslased ja kõik, kes nüüd on oma arvamust avaldanud, on öelnud, et ma olen olnud hästi vaikne ja tagasihoidlik inimene ja selleks ma tahan jääda. Ja kui rahvas on mind kuulsaks teinud, siis see on rahvaprobleem Tõi volutusel jõulupeod. Mitte et ma ei valutaks pead, see ei meeldi mulle. Inimene ei pea kuulus olema vaid see, mida ta teeb. Ja missugune on teie selline igapäevane tegevus, missugused teie tööpäevad on, olete sellises mõttes nagu tavaline arst, kes võtab oma kontoris inimesi vastu või haigla ruumes järgus. Mul on erakabinet Haapsalus, seal vaatan hommikust siis õhtuni vastu haigeid. Võtan praktiliselt vaheaegadeta. Annan endast nii palju, kui ma suudan ja oskan. Kes vastu võtab, saab sellest abi, kes vastu ei võta, kes tahab, et ma temalt häda ära võtaksin? See abi ei saa. Kuidas see protseduur täpselt käib, kui palju teil seal neid inimesi on ja kuidas nad sinna tulevad ja kuidas sinna üldse nagu nii-öelda löögile pääsetakse ja ma kujutan ette, et seal on mingid aastatepikkused, sabad nagu omal ajal Vigala sassi. On ei, ei ole aastatepikkuseid, Sagasid üle kahe kuuma sabatamist ei luba, sellepärast et sellele mõtet. Ja võtame me iga teisipäev telefoni 12-st kaheni registreerime. Kahjuks on meil neid registreerimisi ja võimatu muul ajal teha, sest ei ole võimalik pidevalt inimestele ära öelda ja sellepärast telefoni lahti hoida. Inimestel on vaja lihtsalt hakata mõtlema ja, ja tegema järeldust, et üks inimene ei suuda. Ja kes on käinud v jah, vaadanud ja kuulanud mind loengut, et sellel vist peaks piisama natukene juba sellest minu jutust, sest ühel loengul ei saa kunagi nii palju räägitud. Mina võiksin rääkida, mina võin rääkida kümneid tunde järjest, aga inimesed ei suuda vastu võtta, Nad lihtsalt vajuvad ära. Ja milleks ma pean rääkima siis niimoodi, et teen haiget inimestele. Oletame, et mina olen näiteks selline. Piredas meele Os patsient pole pidanud kaua ootama, mitu kuud, et lõpuks teie vastuvõtule saada. Tulen mul, ma ei tea, mis sul on siis, selg, haige, valutab kogu aeg. Olen arstiovskik läbi käinud, mind jooksutanud, solgutanud abi, ole sa, nendel on, lõpuks pääsesid. Sinna teie juurde tulen, kurdan, et vot mul selg valutanud, mida ma tegema? Noah seljavaluga käiakse palju, kui seljavaluga on tegemist, siis hakkame kohe rääkima teie tahte energiavigadest sellest, mis on teise ellujäämise õpetuse raamatu lõpus. Skeem, kui te lugesite ja räägime ära teie konkreetsed vead. Ma ei räägi vastuvõtul headest asjadest. Üksteise kiitmisele pole mõtet aega raisata. Hea on ära õpitud, halb, agavad, halb, mis meie sees on, mida me veel pole ära õppinud, see teeb meile haiget. Vot sellest on mõtet rääkida ja siis me räägime. Kui palju on neid inimesi, kes on tõesti noh, väga raskelt haiged, kes teie juurde. No väga raskelt haigeid üks neljandik ikka. Kuidas te toimite sellistel puhkudel, kui inimene on füüsiliselt täiesti läbi? Kui inimene on füüsiliselt finaalis, siis ei ole viisakat juttu temaga pikalt ajada mõtet, siis on asi kiire ja häda tuleb rääkida välja nii, nagu ta on. Tõde tuleb avada, ükskõik kui valus see on. Need inimesed, kes finaalis olles mõistavad oma vigu mõistavad kõiki neid nii-öelda vea juuri ja iseendal nendest juurtest kasvanud vilju. Need inimesed saavad ka kõige raskemast haigest haigusest vabaks. Aga need inimesed, kes ei taha, muudkui tahavad terved olla, need saavad, muidugi võivad saada šoki, loomulikult. On neil mõni näide oma elust mõne patsiendiga, kes on olnud raskesti haige, ütleme nii, ja kuidas käitunud ja kuidas te kuidas te iseennast jälgite ja kuidas te töötate välja sellise süsteemi, kuidas temale läheneda, kuidas temaga toimuma, toimima hakata. Kiwa inimesele seda, et ei ole olemas halba inimeste kõigis on olemas halb. Ja kui me seda halba, mis meie sees on heastada mõistame, siis me saame ükskõik mis asjast vabaks. Kuna kõik on lugenud eelnevat raamatut ilma ema, ma ei võtagi vastuvõtule, siis me hakkame rääkima tema hirmudest, vot hirmud on need stressid, mis võtad, võtavad inimesel mõtlemisvõime ära. Nii et kui me tahame, et inimene saaks terveks, siis peab teda õpetama mõtlema. Eestis on äsja loodud selline ühine, nagu seda on interdistsiplinaarsed uuringute ühing ja täna stuudios selle esimees Jakob Saks, millega õigupoolest ühing tegeleb või mis eesmärgil ta loodud on? Interdistsiplinaarsed uuringud on teadusharude vahelised uuringud. Klassikaline teaduse kapseldud tihtipeale oma eriala raamesse ja sellega seab endale suured piirangud. Aga interdistsiplinaarne marsus tähendab teadusuuringuid, kus erinevad teadusharud ühendavad oma et mingit probleemi uurida mitmeid külgselt ja pärast otsida nende uuringu tulemuste kokkupuutepunkt. Hästi see õnnestub, kui häid tulemusi saavutada. Tulemused ei saa veel rääkida, sest me praktiliselt otsustanud ja oleme paika pannud uurimise. Põhilised uurimissuunad kuhu me tahame oma pingutused. Missugused põhilised uurimissuunad on interdistsiplinaarsed? Uuringud ei ole mõiste, kuigi ta sõna ise on keeruline. Lihtsam oleks kasutada sõna piiriteadused, aga piiriteadvusele iseloomustada seda uuringute olemust täielikult, seetõttu on, oleme sunnitud kasutama sellist sõna, mis on, iseloomustab paremini seda tegevust. Aga harjunud, harjunud oleme selliste interdistsiplinaarse tead Dustega nagu näiteks astrofüüsika, biokeemia ja teised vähem harjunud oleme juba selliste uurimissuuna tega nagu kognitiivteadus, neuroteadus. Tähendab, psühhobioloogia, metapsühholoogia, psühhoteraapia psühholingvistika ja mitmed teised akadeemiline teadus tihtipeale nimetab neid ebateadusteks või pseudoteadusteks ja see pseudoteadus algab sealt, kuhu klassikaline teadvus endale piirid seab. Kuivõrd uurite selliseid asju nagu on, ütleme, mingisugused kodukäijad ja vaimud ja ufod ja sensitiivsed maakeeles rääkida. Sellise uuringutele me ei ole jõudnud. Kavatseme neid uuringuid teataval määral Eestis ühendada ja ühtlustada, ise me sellega tegelema ei hakka, selles osas on rohkem organisatoorne töö. Kuivõrd on nende aladega üldse võimalik tegeleda, kuidas saab, ütleme, vaime uurida, lähete kotiga püüdma, neid väga-väga raske on kedagi sinna kotti saada, mulle tundub. Ja selles see probleem ongi, et klassikaline teadus jagab nähtused lihtsamateks osadeks, siis uurib neid osasid ja ja neid uuri. Nende uuringute aluseks on põhilised mõõtmised mõõtmised klassikalise teadmisel on oma oma metodoloogia kuid seisneb piiriteadustes. Puudub praktiliselt metodoloogia. Sest metodoloogia meetod igasugune teooria seab piirid. Ja need piirid ise takistuseks selle asja olemuse uurimisel. Me oleme pikka aega tegelenud materialistlik maailmavaate selgitamisega. Ülejäänud maailm on tegelenud idealistliku maailmavaatega. Ja paradoks on see, et tõde on seal kusagil keskel. Nendega kahe maailmavaate kokkupuutepunktis. 10 ja 37 on kell, me jätkame ja luule Viilma vastab küsimusele, et mida peaks inimene tegema siis, kui tal on surmav haigus või surmahirm? Siis hakkame hirmuga rääkima, ütleme kohe sealsamas pihta ja hakkame rääkima. Kallis hirm, ütleme, hirm. Et ma ära suren, annan sulle andeks, minusse oled tulnud agana sina minule andeks, et mina olen su enda sisse võtnud. Sina tulid mind õpetama. Tulid ütlema, et ma olen arg. Tulid ütlema, et hirmu on see, mis tõmbab halba ligi. See, mida inimene kardab, seda ta tõmbab endale lingu. Ja kui ma kardan surra, siis ma tõmban suremist ligi. Ja kui ma selle hirmu vabadusse lasen, siis olen ma ei julgeks inimeseks saanud. Ma olen teema õpetatava ära mõistnud, endale teadvustanud. See hirm ei pea minu sees enam minu õpetajaks olema. Ta läheb ära. Ja mina olen talle sellega head teinud. Nii et kallis, hirm suremise ees. Ma lasen su nüüd vabadusse. Anna andeks, et enne ei osanud. Kallis kiha, anna mulle andeks, et surmahirmuga olen sulle niimoodi haiget teinud. Ja keha kuuleb mind. Seesama stressidega rääkimine, mõtetega rääkimine on praeguse inimesele väga keeruline mõista, sest me oleme ju materialismi õppetundi praegu lõpetamas. Ja me oleme harjunud uskuma tõeseks ainult seda, mida me oma silmadega näeme kõrvadega kuuleme ja teiste meeltega tajume. Aga nähtamatu maailm oleks justkui mitte midagi. Kahjuks on meie arvamus vale, kõik, mida me oleme pidanud tõeseks, on vaid pisikene osa kõigest ja kõik, mida me ei näe, see on see tõene. Ja seeme määrab meie füüsilise elu. Nii et kui me õpime kasvõi oma mõtteid natukenegi jälgima, kui meil on momendil halb olla ja ma küsin, et mis mul praegu viga on? Siis kui ma mõistan. No ütleme kasvõi, ei saa aru, ma ei saa aru, mis on. Mida see tähendab? Ei saa aru, on alati mõistuse probleem. Mõistus blokeerub alati ära hirmudest, tähendab, kui inimene ütleb, et ma ei saa aru, ma ei oska, ma ei tea. Siis on see alati hirm ja hirm tuli ütlema, lase mind lahti, sa oled arg. Arg inimene on nõrk, arg, nii arg inimene on rumal. Ta on haige. Piisab nüüd siis ainult sellest, et andeks, palun oma hirmult, palun ühe korra andeks, nagu läheb küll libedalt minema. Teel läheb libedalt, aga täiskasvanud inimesed on oma stressihunniku selliseks mäeks korjanud, et neid liivaterasid. Mis jah, tuleb laiali, nõnda et mägi ära kaoks, on meil ikka hästi palju, lastega on väga kerge. Kui ikka üks siiras laps tuleb ja kui tema vanemad siiralt ka usuvad, et on võimalik aidata, siis lapsel võib üks häda ära minna tõesti selle poole tunni jooksul, mis ta vastuvõtule Täiskasvanutel on lugu keerulisem ja kuidas siis, nagu edasi toimitakse, oleme oma hirmudele Anderson, mis edasivõttega? See ei ole ainult hirmudele andeks andmine, eks meil tuleb seda teha kõigest hingest, mitte lihtsalt niimoodi, et ma loen nii kui salmi, eks ise teadvustamata. Meil tuleb mõista, mida iga stress mulle õpetab, tähendab, iga halb mõte, stress tuleb õpetama risti vastupidist. Ja kui ma selle ära ja mõistnud, kui ma selle halva mõtte olen siis vabadusse lasknud, siis ma tunnen jälle kergendustunnet. Ja niimoodi tasapisi läheb ja läheb ja läheb ja mida rohkem esialgu, kui inimesed endaga töötama hakkavad, siis on neil efekt päris kiire ja kena. Sest see on nagu kirvetöö tegemine. See suur saast läheb ära ja käis väga-väga energiliselt, teeb see, jääb korraks haigeks, tähendab, tema keha läbi, raputamine on selline totaalne ja see on füüsilises kehas tunda. Need inimesed, kes kohkuma ei hakka, kes loevad seda normaalseks raamatut lugedes selle kõrva taha pannud, et ma seal hoiatan ette, et efekt võib selline olla. Need inimesed hakkavad tasapisi järjest sügavuti minema. Ja siis nii nagu ikka targemal inimesel peavad olema suuremad ja keerulisemad õppetund. Õpetan inimest armastama ja nautima haigust kui õppetundi, kes selle ära õpib, seisab terveks. No kuidas see praktiliselt käib mõne praktilisema haiguse varal näite varal? Mõne praktilise näite varal. No näiteks mul on üks noormees, kes väga raske haigusega jah võitles, mõistmata, et võitlemine on alati viha. Kui ma võitlen hea eest või halva vastu, siis ma saan võib-olla efekti, aga see efekt on alati näiline. Ja tegelikult on asi läinud halvemaks. Ja siis ma õpetasin teda nii nagu esimeses raamatus õpetatakse armastama keha. Ja vot, kui ta siis seda keha püüdes armastama hakata kõigest hingest endaga töötas, siis ühel hetkel ta järsku tabas eramis, tähendab keha armastada, mis üleüldse on armastus. Vot siis hakkas ta täiesti söökides nutma suurest rõõmust, kõik hakkas temast välja voolama. Ja vot sellest hetkest hakkas ta tervenema. Ja neid inimesi, kes niimoodi on õppinud keha armastama või, või ükskõik keda või mida negatiivset armastama, vaat need on tundnud seda õnnejoovastust, samal hetkel. Armastus, armastus on hingerahu, mis on hinge, hingerahu ja tasakaal. Ma küsin ikka inimeste käest viimasel ajal sageli töölgi, kas pühak on hea? Me igatseme kõik väga-väga head. Aga tegelikult me igatseme hingerahu. Me hingad, igatseme tasakaalu. Vaat pühak ongi tasakaalus inimene. Aga meie oleme selle tasakaalu ümber teate, niisugused nagu tuulispasad ühest äärmusest teise. Üks kolks järgneb teisele heast halba halvast heasse. Ja sellepärast kõik, mis meil väliselt on see tegelikult seesmiselt on risti vastu inimene, kes väliselt on väga hea. See seesmiselt on väga halb. Ja kes on väliselt väga halb, seesmiselt on väga hea. Kuivõrd nüüd luule, Viilma persoon ja luule, Viilma teosed ja isik kuulub teie huvivaldkonda? Õpetus, mida ta on andnud oma kahes raamatuse kuulub praktiliselt ka teadusdistsipliinide kokkupuutepunkti ja nendeks teadusdistsipliiniks võiks olla kognitiivteaduslik tunnetus. Uuringud, füsioloogia, psühholoogia, meediapsühholoogia, psühhiaatrialuule, Viilma õpetuses on koos palju inimkonna tarkusi aastatuhandete jooksul alates veedateadustest lõpetades käesoleva aja uute uurimissuunast, aga suudad, aga on see siis värvusteraapia või muusikateraapia või kest Altteraapiat. Kui tõsiselt seda nüüd võtta võim, kuidas oli teie reaktsioon raamatu? Ostsite endale esimest korda kätte, võtsite läbi, lugesid? Mina suhtusin sellesse raamatusse alguses küllalt negatiivselt. Kuid mida rohkem ma süvenesin, seda huvitavamaks see muutus ja ja mingisugusest hetkest ma lülitasin ümber nagu positiivsele suhtumisele sellesse, mis te ise alguses seda negatiivsust tekitas. Ilmselt uudne lähenemisviis. Me oleme harjunud klassikaliste õpetustega, on seal siis jooga või, või needsamad nimetatud juba veeda teadused või idamaadel tarkused või budistlikud õpetused. Kuid harjumatu oli, et meie, Eesti inimene teeb sellise kui uskuda seda, seda esiteks ja võib-olla ka teatavate professionaalset kadedust oli selles, tahtsid, et ei oleks selle raamatu autor Allan mitte seda. Meie ühing tegeleb samade asjadega ja see näitas ilmekalt, et me paljude asjadega nagu maha jäänud, et luule on teiste ees seda kahtlemata paljudes lõikudes ja nii ma hakkasin seda käsitlema, seda õpetust uurimisel, lainet, niite kui eitamise objekti. Mis põhjusel siis teie selline suhtumine muutus? Kuni midagi eitame see on kõige lihtsam eitamine, vaja muud kui ainult motiivi, aga motiiviks pole üldse väe pingutada, selleks tekiks jaatus, positiivne suhtumine sellesse tööd teha, lähtus uurida ja sellega me oleme tegelenud ja reeglina igasugune kriitika on ju teadmiste puhtus või enesekaitse. Et kui me räägime nüüd enam mitte minu kadedusest, vaid kadedusest meditsiini valdkonnas, kus üks ja teine arst võtavad sellel teemal sõna, siis sealt lööb välja tegelikult professionaalne kadedus. Ja kadedus on sisuliselt ju inimesi üks kaitsemehhanism. Kuidas seda mõista, et inimene, kes on halb, see tegelikult on hea? See tähendab, et me oleme kõiksuse osad. Ja meis see halb, mis meis on, ongi see, mille pärast me siia ilma üldse sündinud oleme. Me tuleme elama, elu on halva heastamine. Me tuleme halba otsima, et seda heaks teha. Ja kui me seda saame, siis me oleme inimesed, kes väärivad elamist. Kui meil ei ole halba, mida heaks teha siis me siia ei sünni. Järelikult meie, kes me siin praegu elame maamuna peal ei ole vaimud taevas need. Me kõik oleme tulnud halba heastama ja kui halba ei oleks, kui kõik oleks väga hea, siis oleks elu lõppenud. Nii et see, et me tahame, et kõik oleks väga hea, see on meie suur viga. Teate, mis? Väga hea on väga heal on kaks otsa, üks on surm ja teine on hulluks minemine.