Viis minutit üle 11 näitab kell, mina olen Marko Reikop, Coffee tuua jätkub ja tänane kohvi tuua on doktor luule Viilma Ast. Saatus on mul selline olnud, et ma olin surmadest tagasi tulnud. Noh, ma olen kuus korda olnud, käin siis surmas. Viimane kord on 30 kolmeaastaselt. Aga enne seda oli enne kooli eas, nii et ja kooli esimeses klassis ka. Nii et ma olen jah teinud uppumissurma läbi elektrisurma läbi. Ja siis ma olen olnud kolm korda letargias nädalate viisi elus ei surnud, miks ära ei sure, keegi ei saanud aru ja miks ellu ärkasin, ka ei saanud keegi aru. Aga noh, see minu saatus pidi lihtsalt selline olema. Ja viimane kliiniline surm, kui oli, siis kui teised terve haigla jooksis, et kolleegi päästa siis mina vaatasin kogu seda janti pealt. Ega me siis ei teadnud vaimsetest asjadest veel mitte midagi. Aga ma tean, ma olin solvunud, sest ma nägin, et kõik on karjas koos ja püüavad kedagi ellu äratada ja mitte keegi ei tule minu abi küsima. Mina oskan teda ellu äratada, aga nemad ei tule mind kutsuma. Nii, see eemale väga selgelt meelde. Vaatasin laest seda kõike pealt. Ja siis, kui ma silmad lahti tegin ja ühe noore kirurgi nihukest kaamet Figi piiskades nägu vaatasin ja mind ajas naerma, siis ma mõtlen, siis ma sain aru, ma ei tohi. Ma ma olen midagi neile niisuguse kannatuse põhjustanud, et et noh, ma olen neid šokeerinud, kohutavat ja ja kui mina hakkaksin naerma, no see oleks ju ise, mõistate, mis see oleks, ma ei oska sõnadega öelda, kui suur. Inetuks minu koht, no ja siis ma ilmselt ei naernud, aga mine tea, nemad teavad, kas ma naersin või ei naernud. Minul oli väga hea, ma ei tahtnud sealt tagasi tulla. Aga mul olnud elu vastu ka midagi. Mis põhjusel te jõudsite sellise kliinilise surma momendini? Kui te rääkisite ise olid väga palju andeks andnud teistele siis nagu ei oleks pidanud juhtuma. SEE OLI ravimtalumatus. Ma olin väga palju haige, mina olen väga suur enesesüüdistaja. Nii, ja sellest oli mu süda haige, ma jätsin kunagi teistes vigu, ma olen alati endas viga otsinud, aga mitte, et ma otsin viga ja parandan seda. Vaidma süüdistasin ennast ja sellest jäi mu süda haigeks. Viis viimast aastat, kui hakkas mulle tulema selgelt see andestamise tarkus kui tervise parandamise moodus. Sellest ajast saadik maa paranesin ise niimoodi ära, et ma ei ole enam haige. Ei saa öelda täiesti terve, täiesti tervet inimest ei olegi. Tegelenud ja ta ise ka oma nende haigustega. Pidevalt pidevalt tähendab kõik stressid, mis minu sees on, peavad tasapisi kogu aeg vabanema. Aga see, et ma ei ole niimoodi, et ma olen tõvevoodis ja see, et mu vanad rasked haigused, mis kõik on olnud tasapisi kogu aeg lähevad ära. Vaat see on see, mis on andestamise tulemus. Iseendaga rääkimise tulemus. Meil on ette heidetud seda, et see suur andestamine, leplikkus ja hingerahu muudab inimese iseloomu ära, ta ei huvitu nagu üldse mitte millestki, käib tuimalt ringi, on kogu maailma asjadega rahule. Anna kõikidele andeks. See on materjalisti vaatenurk, sest me oleme harjunud nägema boheemlaslik sellistena. Neid ei häiri miski asi, äkki nemad on teise äärmusse läinud inimesed, boheemlaslik on nii nagu iga dogmaatik. Aga dogmasid on meil palju. Vaadake, kui palju on kõikvõimalikke uskumisi. Sekte, kõik piiritletud, teatud asjad on dogmad. Kõik piirideta asjad on vabadus. Mis on meil piirideta. See on unistus, ainult, eks. Nii et me oleme sundolukorras ja siis me muutume ühest äärmusest teise ja siis me ei oska mõista, mida tähendab tegelikult tasakaal. Inimene, kes oskab andestada kõigile ja kõigele on lüli tark inimene tema jaoks olemas nullseisu apaatiat, depressiooni, ükskõiksust. See inimene on tasakaalus vaimu, ergas inimene. See on ülitarkus. Aga neid inimesi on maailmas imevähe ülitarku. Kes seal on? Noh, Tiibetis on muidugi pühakuid, ülitarku kes oma tarkust ei tule näitama inimkonnale, sest inimkond tallaks nad füüsiliselt lihtsalt ära. Aga üks ülitark, inimene, see on India pühak. Jumala asemik, maa peal sai Baba. Teine ennast võib ka süüdistada selles, et te olete omakasu peal väljas kirjutada siin suuri raamatuid, need müüvad väga hea tiraažiga, võtate inimesi hommikust õhtuni vastu. Kindlasti on teil suur visiiditasu ja räägite siin ja seal ja kutsuda oma neid ümbrid juurde ja muudkui toodate endale seda raha ja iseehitajate kodus vaikselt pihkothaa lollikesed usuvad. Ja ja noh, niimoodi arvatakse jah, see on täiesti ühe osa inimeste arvamine ja neil on õigus nii arvata, igaüks õpib oma elu õppetunde ikka oma naha peal. Nii. See, mismoodi see raamatu kirjutamine ja müük on läinud, see on minule endalegi üllatus. Aga kes raamatuid kirjutav jää raamatuid trükib ja see teab, mis rahasid see kõik maksma läheb? See räägi sellistest. Tähendab üleüldse kriitika on see, mis on iseloomulik, mitte teadjatele. Teadjad inimesed ei kritiseeri, aga teadmatud, kritiseerivad, otsivad alati vigu, seegis midagi teeb, ei otsi teises vigu, aga see, kes midagi ei tee, otsib alati vigu. Sest niimoodi toimib kord juba temal üks stresside stress, tahtmine olla teistest parem. Kuidas te käituda üldse sellisel puhul, kui teiega on ülekohtuselt käituda ebaõiglaselt? Vihkamisest olema juba vaba ja nii. Aga armastada ma veel neid alati ei suuda, aga juba pisteliselt täitsa suudan, kui ma ära taban, mida ta mulle sellega õpetas, vahel ma mõtlen mõne väga negatiivse arvamuse koha pealt, eks mitu päeva. Aga vahetevahel mõtlen mitu nädalat, mis asja ta mulle õpetas. Ja kui ma siis aru saan, mida ta mulle sellega õpetas, tähendab, kui tema rääkis minu kohta negatiivseid, siis tähendab selle asja taga on mingi minu elu õppetund, mis mulle on veel õppimata. Ja vot siis, kui ma sellest aru saanud, siis ma tänan täiesti teda. Läbi aegade läbi aastatuhandete läbi kogu inimkonna ajaloo on ikka neid imearste ja kuskil välja ilmunud ja kes nimetavad ennast prohvetiks ja kellel on oma õpetus ja kes suure rahast patsiente vastu võtta tahavad ja selle pealt teenivad ja inimesed usuvad, kuidas sellesse suhtuda, sõiduva kriitilist suhtuda, võib-olla see tõesti see õpetus ei toimi ja võib-olla see õpetus on tõesti väljamõeldis ja võib-olla ei ole seal kübetki nii-öelda tõtt. Inimese iga inimese arengutase on erinev iga inimese teadvuse tase erinev ja seetõttu iga igast õpetusest saab inimene endale kätte selle milleks ta on võimeline mine, mis vastab tema arengu tasemele ja ei ole võimalik sellise laiahaardelise õpetuse puhul tahta, et kõik inimesed mõistaks seda ühtemoodi ja saaksid tast aru ühtemoodi. Sel juhul ta ei oleks õpetus. Sellise võimaluse, et see võiks kõik olla täielik väljamõeldis. Kas selline võimalus üleüldse ei ole olemas? Ei ole, sest me ei saa välistada inimkonna aastatasude kogutud tarkusi sest selles õpetuses on väga palju inimkonna tarkusi, millised on kaasajastatud ja arsti praktilise töö kaudu. Ühendatud süsteemiks ja õpetus on arenev, sest esimeses raamatus kuivõrd esimest raamatut ja teist raamatut, siis on selge vahe. Teine raamat on tunduvalt sügavama ainekäsitlusega kui esimene ja luule Viilma ütleb seda ka ise ja see on tore, et ta peale teiste õpetamise õpib, ise õpib iseennast tundma ja pidevalt täiustub ja sellega koos täiustub. Kade õpetus. Praegu tuleb meelde üks naine, kes mõni aeg tagasi alles hiljuti käis. Ja kui ta uksest sisse astus, siis ma olin ehmunud, sest ütlesin kohe teda, ma mäletasin, siis ta oli mul hinge peal väga rängana. Ja ta ütles ise, tuletas meelde, et ta on kolm aastat tagasi meres käinud. Et all oli rinnakasvaja. Ja nüüd, kui ta uksest sisse astus, siis ma vaatasin, rind on armun. Isa mõlematel. Ma saatsin tonkusse, kuidas võib tal olla üks õide või mõlemad seal võib olla armi rindajale. Või panin mina mööda ja rindoni armi ei ole, temal on olemad. Ja mina siis vaatasin füüsiliselt kohe. Nii olidki mõlemad. Ja ta jäi mulle hinge peale sellepärast et kui ta tuli, ta käis mõned korrad mu juures, tal oli rinnakasvaja, mis hakkas kerkima kogu aeg pinna poole. Ühel päeval ta tuleb ja ütleb, et tal on nüüd see pinna peale avanenud ja kui ma võtsin selle rinna, siis puhtfüüsiliselt lahti, siis oli seal tõesti kolle avanud ja sealt kukkusid nagu koetükid välja täiesti süsimustad tükid. Ja siis olin minema see, kes ütlesin iseendale, et sa oled kurjategija, sa oled inimese nii-öelda mitu kuud venitama. Arstina teadsin väga hästi, et paar kuud venitada, vähigaid ei juhtu mitte midagi. Aga iseenda süüdistajana ma olin iseenda täiesti maha materdada sel momendil. Ja muidugi ma kirjutasin talle saatekirja Hankosse ja. Noh, ja ta rohkem ei tulnud minu juurde. Nii. Nüüd ilmub tema uuesti, siis ma ütlen, et mis teiega on olnud vahepeal? Rääkige nüüd päris oma sõnadega ära. Ta ütleb, et ma ei ole kuskil käinud, kuidas seal käinud? Ta ütleb, et aga ma tegin nii, nagu teie õpetasite, mõtlesin, kallis inimene, kolm aastat tagasi ma olin nii rumal, ma oskasin nii vähe õpetada teid. Ja tema ütleb, et aga ma nii hirmsasti kardan lõikust. Ma enne suren, kui ma lõikuse lähen. Ja no ma mõtlesin edasi. Mõistete mina andsin talle selle, mis ma kolm aastat tagasi oskasin selle vähese kõigest hingest. Ja tema võttis endale vastutuse ja mõtles edasi, tähendab, ta oli vahetanud töökohta, tal oli väga pöörane töökohta olnud enne ta läks rahuliku töö peale ja hakkas endaga tegelema, hakkas enda mõtete üle mõtisklema iseenda negatiivsust välja andma. Ja ta lihtsalt see protsess koondus ja kukkus ära. Selle peale võib öelda, et seal polnudki vä? Nii ütleme mis me ütleme. Eks. Aga Ta oli teda lihtsalt tulidel, ära. Seda teed, mis ta oli tekkinud, seda teeta kadus. Ja vot see naine rõõmustas mind väga-väga, see oli üks väga arukas inimene. Ja. Seesama, mis mulle siin süüks pannakse, viimasel ajal, et umbes niimoodi, et tappa vähihaigeid ja jäi saada Hankosse külla Banko tohtrid võivad omale kätt südamele pannes teist juttu ka rääkida. Sest see, kui mõni inimene ütleb, et ma olen öelnud, et ära mine, siis võivad nad teise inimese suust kuulda ka, et ma olen öelnud, mine mitte nii, nagu iga inimene siis teise juttu edasi kannab. Aga see on ka selge, et arstina ei ole ma mitte kedagi keelanud konkurssi minemast. Ma võin olla inimesele öelnud vahetevahel, et teate, kui te niimoodi edasi mõtlete, see keemiaravi ei mõju teile. See ei päästa teid. Parandage oma mõttelaadi, siis saab see ka teid aidata. Kõik abinõud, mis inimestel ja meditsiinil kasutada on, tuleb käiku lasta siis korras käigus. Millistel puhkudel ei soovita üldisel inimesel kohe arsti poole? Mina ei keela mitte kedagi arsti poole pöördumast, ma olen ju ise arst ja kui inimene, minul on ju hea, kui inimene arsti juures käib, kui inimene kontrollib selle asja ära, mis mina olen öelnud või tuleb ta pärast seda, kui talle on diagnoos pandud, kas on paremat varianti? Kui me koos suudaksime töötada, siis me teeksime maksimumi ära. Nii nagu mujal maailmas seda tehakse. Juba kliinilise meditsiini alternatiivmeditsiinisuured, keskused on rajatud kasvõi ütleme, juba jutuks olnud, sai Paaba suurtest teadusliku meditsiiniasutustest, kus tehakse imeasju. Aga meie jälle umbes nii, et oma silmaga pole näinud oma käega pole katsunud, tähendab, pole olemas nõia olemegi vaevlemegi siis edasi, nii nagu siiamaani vahelisime, pole olemas. Ja elame edasi vanamoodi. Kas kõik inimeste haigused, ükskõik mis ka ei oleks, tulevad? Sellest nii-öelda valest mõtlemisest, stressist, hirmudest ja absoluutselt kõik, absoluutselt kõik. Sest kõige tähtsam kõigi ees käib inimesel vaim. Ja mõistus on vaimsus. Mõistus on see osa füüsilisest kehast, hajupotentsiaal aitab arendada vaimu. Järgmine tähtsuselt on hingamisenergia, siis on juba toitumine, siis on füüsiline aktiivsus. Ütleb õigesti, see hingab õigesti, toitub õigesti. See liigub õigesti ja rohkem ei olegi vaja, siis on kõik korras. On ta siis täiesti terve. Kui palju on inimesi, kes on täiesti terved? Väga vähe, peaaegu ei ole käinud pühakud. Eriti läänemaailm on haige. Kui mõeldav on see siinsamas Eestis, et töötaksite mõne haigla juures ja teeksite arstidega päevasemalt koostööd. Minu poolt oleks mõeldav kohe aga meditsiini poolt on see täiesti vastuvõtmatu. Esialgu. Kell on 11 ja 31, mina olen Marko Reikop, saade on ka see tuua ja saatekülaline luule Viilma. Millal teil kolmas raamat ilmub? Vast ikka ilmub ka, ma praegu nüüd tähtaega ei ütle, kirjutada oleks, kirjutada oleks väga palju. Aga las rahvas natukene rahuneb, ei ole mõtet lihtsalt ärritada jaa. Jaa, pakkuda seda, mida rahvas ei ole veel võimeline vastu võtma. Kas te ei ole mõelnud endale mingid jüngrid kasvatada, keda võiks siis nii täiuslikkuseni õpetada, et ei peaks noh, viise kõike seda suurt koormat enda selga võtma et nad võiksid ise mingeid vastuvõtu punkti tabada ja inimesi ravida. Või ei ole see mõeldav? Enno ja vaadake, kui hakata õpetama kedagi, siis peab olema mul mingisugune õiguslik alus. Aga mingi mingit õiguslikku alust mulle mitte keegi ei anna, see on riigi nii-öelda käsutuses niisuguste õiguste andmine. Ja niikaua, kuni riik on materialistlik. Nii kaua ei saa seda õigust. Aga see, et need inimesed, kes tegelevad endaga, ongi juba sellel teel. Ja on tõesti neid inimesi, kes on tulnud ja juba tulnud õppima, need on üsna mitu tükki juba. Ja kes tahab õppida õpetajana, aga muidugi mitte igat ühte sellepärast, et need inimesed, kes tulevad ja tahavad õppida ja nende mõtted ei ole puhtad, tähendab nende eesmärk ei ole mitte mitte ühene aidata. Neid ma ei võta muidugi teisi. Vale mõttelaadiga inimesi ei võta nii palju, ma vaatan küll ära. Kuidas te ise surma suhtute? Mina suhtun surma, no vaadake, need inimesed, kes on surmast läbi käinud, need suhtuvad surma alati teisiti kui teised. Ma ei karda enda surma. Aga ma kardan teiste surma. Ma kardan, seesama, et ma siis süüdistan ennast. Saate te nii head südamele vanastabast väited, kui te hakkate, olete suremas või raskelt haige, ütleme sulatavaid vanadusse, inimesed vanadusikka peavad korda ära surema jätta seda hetke ei karda, et ei ole mitte mingit hirmusele ja ma olin mõelnud. Selle asja suhtes, seda ma võin kindlalt öelda, et vanadussurma surres ei karda ma, seda ma olen, tähendab, et juba juba need suremise kogemused on mul olemas. Teiseks ma olen näinud mitmeid inimesi, kes on osanud surra ja see, kui mina kogu aeg oma mõttelaadi parandamise tähendab seda, et ma oskan elada, siis ma oskan ka surra. Aga kui on mul raske haigus, kas mul siis surmahirm tuleb? Aidake, ma olen olnud nii raskelt haige ja ma olen olnud sellist hetke nende küsimärkide diagnoosidega, et ma olen teadnud, et kui ma haiglasse lähen, siis ma sealt enam tagasi ei tule. Aga mitte keegi ei ole seda saatnud mingit ahastust, mingit mis mingit sihukest jumalagajätmist ja kõike seda pole olnud, aga see, et miks kord haiglasse minnes olles kaks nädalat järjekorras teadsin, et ma sealt haiglast, kui see diagnoos kinnitub, tagasi ei tule ja kogu see kaks nädalat ma ainult korrastasin nii-öelda. Mul on kodus kõike, mis korrastada andis, õmblesin lastele riideid, õmblesin mehele riideid, et kui mind ei ole, et siis nendel on võtta tükiks ajaks ette. Aga ma ei olnud ahastuses ja seda ma imestasin ise ka pärast eriti takkajärgi mõeldes imestasin ise ka siis ma ei teadnud veel nendest asjadest midagi. Aga see, et alateadvus töötab niimoodi, seda seda ma võin nüüd kogemustega. Mis tunne on surnud olla, kas inimesed peaksid tahtma olla surnud? Surnud olla on väga hea. Nii kerge, nii mõnus, füüsilise kehaga pole enam mingit kontakti, pole mingit valu ega vaeva, pole mingit hingepiina, ainult üks kergus, ainult üks selline valgus, vaimne vool säilib su mahlas surnud olles, aga loomulikult meie vaim on igavene. Temale lihtsalt igast elust saab ühe nii-öelda õppe kogemuse juurde. Kõik, mis selles elus oleme ära õppinud, ehk kõik halb, mis meil selles elus oleme heaks teinud, saab meie vaimutarkuseks. Kui kaua see vaimne täiustada võib, kas on tal ka mingi lõpp või ongi absoluutselt igavane iga igavest jääbki täiustama lõpp, vot see on lootusetu värk, siis kogu aeg peab midagi õppima ja kogu aeg muud õppi ja mõnikord ei taha õppinenu. See on see meie füüsilise keha, tahan, ei taha, tahan laiselda. Vaim ei, ei käsitle seda asja niimoodi, kui mina momendil ei taha. Ma tahan laiselda, ütleme siis ei ole vaimu jaoks laiskus, see on vaimu jaoks järelemõtlemise aeg, nii nagu haigus on järelemõtlemise aeg, on ka laiskus. Ja see on nagu mitte midagi õppimise õppetund. Seda tuleb ka õppida, sest puhkus, või ütleme me meie oma suure nõudlikkusega, kus me oleme harjunud, et kogu aeg diabeet seljas olema töö tema töötama, eks midagi kogu aeg saada. Oleme puhkuse laiskusega segamini ajanud. Me vajaksime puhkust palju rohkem, kui me seda anname. Ja me mõtleme, et kui me niimoodi kogu aeg kiirustame ja jookse mehed, siis me midagi väga hea hästi korda saatnud. Ei, me oleme lihtsalt tulutult aega maha jooksnud. Kiirustav inimene on hirmunud inimene, kiirustamine ja hirm on sünonüümid. Selle asemel et joosta. Tuleks seisma, jääda oma hirm hiljaks jääda, hirm ilma jääda, lahti lasta. Ja siis on aega küll. Südamerahuga kas või hiljaks jääda, vaadake, kui inimesel ei ole hirmu. Teie hiljaks ka. Ütleme, kui te ärkate hommikul üles ja vaatate, näed, kell oli vale või ükskõik, jäi seisma, jäävad buss, läheb ära. No ja siis kukute jooksma, mis te siis mõtlete, te jõuate bussi peale, ei jõua, buss sõidab ära, jookseb nii, et süda tuksub teil pealae peal. Äh, puh on nii suur, et kuku või maha. Nii kui olete hiljaks jäänud, kui teil on vaja selle vussi veri jõuda. Kui te oma hirmu lasete lahtisele jooksmise ajal, siis süda ei põksu kõvasti, te hingate vabalt ja buss ei sõida ära, lihtsalt juhuslikult ei sõida. Mina olen seda korduvalt teinud. Nii et nii kui suurimise olen jõudnud just õigeks kellaajaks ja, ja Endel on, eks nägu naeru täis ja mingit südamekloppimist. Et kui sõiduplaanis on vigu ja bussid ja rongid kipuasiinime, siis tuleb teid süüdistada. No, ja kui mina konkreetselt sinna bussi peale jooksin, ma üldiselt ei ole hiline ja ma olen alati enne tulija, aga need on jälle nagu minu õppetunnid, kus ma olen sellisesse olukorda sattunud ja ma olen pärast aru saanud, et ma pidin selle kogemused läbi tegema. Te rääkisite, et surnud on väga hea ja tore ja meeldiv olla ja üks valgus ja rahu kõik ümberringi. Oksi võiks ess järelt, inimesed peaksidki ennast siis nii-öelda maha koksama, et selle headuseni jõuda. Aga vaadake, enesetapjad lähevadki. Nad lähevad kergemat otsima. Sest niikaua, kuni me ei mõista, et meie rahu on saavutatav ka füüsilises kehas elades kui me oskame mõelda Aga kui me mõtelda ei oska, siis me otsime lihtsalt oma hingepiinades mingisugust lahkumise võimalust. Ja. Hingepiinadest lahkumine on ka ükskõik missuguse meelemürgitarvitamine ja vaadake, kui palju on inimesi suitsetajad, alkohoolikud, igasugused rahustite neelajad, narkomaanid, enesetapjaid on kõik ju üks ja see sama probleem. Hingepiin on nii suur. Ja siis leiab igaüks oma väljundi. Mulle küll meeldib, vahel ütleme kannu õlut juua. On see halb kohe? Luul on, igal asjal on teine ots, eks igal asjal on teinud seda teadvustagi endale. Õllega on, on pikk jutt teises raamatus, kui te lugesite, eks. Nii et õlu on üks väga kaval värk, kui me võtame õlu kui õlu siis on see. Täiuslikkuse energia sisse joomine. Aga kui me õlu joome liitrite viisi, nii et oleme peas segased siis on see, eks, täiuslik täiuslikkus, mida me tahtsime saavutada. Liigseks läinud, ei osanud teda vastu võtta. Iga liigne on alati halb. Ja siis on temast tulnud juba alkoholism, meelemürk, nii et natukene kõike on alati hea, palju ükskõik mida, liiga palju on alati halb. Ka kõige paremat asja liiga palju. Liiga palju seal on ka halb. Liiga palju head ma ütlesin, mida see tekitab, eks seal, kus on kõik väga-väga hästi, seal on hästi palju mõistuseta inimesi. Vaimuhaigeid. Kuidas inimese hingerändamine siis toimub madalamat kihtistlemalt kõrgemale või hingerändamine üldse singi inimese hing võib võtta mingisuguse looma kuju ja võiks ju vihmaussina ringi rännata siin ühte ühte elujärgepidi. Tähendab nii lihtne see ei ole, vaat me enam inimesed enam loomadeks teatud mingi idausund on, kus, kus inimesi hoitakse ohjades sellise nii-öelda hirmutamisega, aga mina küll ei ole sihukest asja näinud enne. Aga et meie sees on olemas instinktide tasand ja me võime väga palju sümboolselt ära rääkida, kui me. Kirjeldame, ütleme, looma käitumist, ühesõnaga sinus on näiteks, ütleme, koer. Siis me mõistame, mida see tähendab, tähendab, see on mingi hinge läbikäidud etappe, tähendab looma Meil on olemas ainult hing. Loomal vaimu ei ole. Aga loomariik oma arenguga on jõudnud, eks selle need sellel hetkel, kui ta inimeseks saab. Vot sellest ajast on tal Haim lisandunud, tähendab loom ja inimene ei ole kunagi võrdsed inimesele mõlemas vaim hing ja keha, aga loomale läinud hindia, keha. Loomast inimeseks võib saada ka vastupidi, mitte. Loomast inimest ka ei saa. Siiski ei saa, see on teistsugune protsess, inimene jääb ikka inimeseks ja, ja see, mis on, selle tähendab evolutsiooniteoorias. Sellest hetkest, kui isegi kui on olnud see mina, seda asja ka nii uurinud täpselt ei ole. Ju see ei ole, minu asi pole praegu veel minu asi, aga igatahes kui Darwini teooria noh, peab paika, siis on see vaid füüsilise arengu seadus, mis tarvis, see on. Aga see vaimne pool on temal noh, teadmata. Ja kuidas need asjad täpselt on? No ma ei tea, kas maailmas keegi teab igaveses elus me saame omale need õppetunnid kui igiigavesed tarkused vaimu tarkustena kaasa. Milleni me oleme selles elus ära õppinud, me kunagi enam õppima ei tule. Aga kõik, mis me oleme õppimata jätnud või pooleli õppimisega jätnud. Vot sellega tuleme järgmistes eludes kokku puutuma ühte õppetüki, võime õppida väga pikki elusid. Mida teie praegu õppida? No niimoodi ühe selle vastusega ei saa öelda Kas inimene saab enda jaoks selgeks teha, mida ta parasjagu õpib, on ta ise võimeline selle tulemuseni jõudma. Tähendab põhiline, mida me siin ilmas õppine on oma vanemad ära õppida. See on see meie elu põhieesmärk. Õppida oma vanemaid mõistma õppide oma vanemate halba heastama jälle mitte et vanemad on halvad, vaid meie ise tuleme oma vanemate negatiivsuse kaudu õppima seda, mis meil veel õppimata on. Sellepärast ei süüdistama kunagi kedagi ega seda konkreetsete inimestega vanemaid-il olemas süüd. On olemas vead ja vead tuleb ära parandada. Ja kui keegi valesti mõistab, siis on see tema õnnetus ja tema saab haiget. Ja kui me oleme oma vanemate vead teadvustanud, need, kellel vanemad on väliselt halvad, nendel on kerge seda teha. See on kohe välja nähtav inimene, kes on halb meie tavamõistes halb, teete seal lihtsalt aus inimene, temal on see halb, väljapoole pöördunud. Aga meie nimetame seda halvaks ise Meijeviga. Aga see inimene, kes väliselt on väga hea ja peidab oma halba sissepoole, hirmust, et mind ei armastata, kui ma halba olen seda inimestel märgatavalt raskem ära õppida. Seal peab selle halva hea tagant üles leidma ja see on palju rängem õppetund kui need, kus on halb väljas. Mul on üks juhus ühe noore naisega, kes haigestus lõkoosi. Äge verevähk. Ja ta mees tuli mulle vastuvõtule, naise pilt oli kaasas ja siis ma mõtlesin küll, et et kui ma nüüd loen selle naisele, kes lühikese paari nädala jooksul nii otsa jäänud, et ta ei suutnud enam voodistki tõusta, kui ma loen talle makilindi peale Tema nii-öelda vanemate vead tema eriliselt hea ema vead. Ma lihtsalt ütlesin mehele, et ma ei suuda, ma šokeerin teda niimoodi, et see ma ei tea, kuidas mõjub, aga eks te siis ise mõelge nüüd natukene, ärge andke talle seda kohe kätte, aga kääriveeridele rääkima, kui vastu võtab siis võite tasapisi. Nonii, mine jutuga sinna, et mul on ikka lint ka. Ja kujutage ette, see naine. Ta sai aru, et teda tahetakse aidata. Et keegi mustada ema. See oli inimene, kes armastas oma ema ja viis oma ema halba õigesti nägema. Õppis mõistma oma ema ja isa suhteid, mis olid noh, nii kaugele ammu-ammu, et nad olid ammu lahus. Ja see inimene tõusis jalgadele. Ja see oli selline. Taizokeerinud see tema ema kohta järsku öeldi, et ka inimene ka sinu emas on halba. Mida sina tulid heaks tegema? Kellele või millele luule Viilma viimati ei suutnud andestada või tuli väga raskelt? Ühe ühe sugulase valetamisele ei suutnud, ma tähendab Mayna, kui ei proovinudki andestada. Ma lihtsalt olin imestunud, ta ju teab kõike seda, mis on ja mida ma räägin ja et miks ta vale. Ta ju näeb, et ma tean täis suutnud tõtt rääkida, noh valetada on ju kergem. Ja terve oma olemusega andsin andeks, aga see ei tähenda seda, et ma ütlen talle, et need olid paipoiss, olete edasi? Ei tähendab kõike tuleb mõista õigesti, andestamine ei ole mitte halva heaks rääkimine vaid see on halva mõistmine. See on iseenda jaoks õppetunni ära õppimine. Aga kui teine valetab edasi, see on tema probleem. Minul ei ole õigust tema peale vihastada, tema ei oska teisiti, tema kogub endale karmavõlga ja saab omale kannatuse. Aga minul ei pea sena südamesse minema, kui mina olen selle asja ära õppinud. Tema õpetuse põhisisu on seesama andestamine, te olete neid raamatuid lugenud, kuidas te, kuidas te sellesse ise suhtute või kui palju te ise olete seda proovinud, seda andestamise taktikat? Ma ei pea õigeks üksikuid Teraapiavõtteid sellest raamatust eraldi arutluse alla võtta, nii nagu on teinud paljud kriitikud tähendab, me peaks siis arutlema, mis on armastus. Peaksime räägime taaskehastumis, doktriinist, eelmistest eludest, me peaksime rääkima andestusest, hirmudest ja nii edasi ja neist igaühest on kirjutatud väga palju, aga kui sellest õpetusest võtta välja üks neist Araabiavõtetest ja hakata eraldi käsitlema, siis see õpetus ei ole enam tervik. Ja seetõttu selle õpetuse üks teraapiavõtted kui andestamine on minu arvates väga oluline selle õpetuse osa. Paljudele tundub see andestamine võib-olla harjumatuna. Ja võib-olla oleks Inimestele harjumuspärasem käsitleda seda natukene teistmoodi, rohkem kui protsessi, mitte kui toimingut. Ta küll sellest ka teises oma raamatus räägib, et protsess või andestamine on protsess, on mõistmine ja mõistmisega kaudu toimub see andestamine ja seal vabanemine mingisugusest pingest. Kuidas te seletate seda, et inimesel äkki kangastub või avaldub või selline mõtteviis või selline õpetused ja selle äkki kirja paneb ja nagu see toimib ja hakkab, hakkab elama? Kuidas juhtub? Võib-olla kõige arusaadavam oleks sellise protsessi kirjeldamine, kui me seda võrdlen kriisidega. Inimene inimene inimesena areng on pidev protsess, kuid see pidev protsess kindlustatakse evolutsiooniste hüpetega. Evolutsioonilise hüpped toimuvad kriiside kaudu. Inimese eluaja jooksul on mitmeid kriise eriti märgatav ja tõsine on keskea kriis ja selle kriisi tulemusena tihtipeale inimese mõtteviis muutub, inimese suhtumine elusse muutub. Põhjuseks on see, see, et kogunenud kogemus inimene tunneb, et ta nii edasi ei saa. Ta vajab uutmoodi väljendit. Ja mulle tundub, et luule viimal, see pika ajaline arstipraktika, kus ta tegeleb sünni ja surmaga need tema isiklikud kannatused, millest igaüks on olnud kriis need on temal võimaldanud võiks öelda, saavutada kõrgemaid teadvuse, kõrgema teadvuse tasandi ja see kõrgem teadvuse tasandi kõrgema teadvuse tasandi väljundiks on see õpetus, kes on luule, Viilma. Luule Viilma on meie aja fenomen. Luule Viilma meie aja üks väga tõsiselt võetav kultuurinähtus ja luule Viilma õpetus on väga mitmetele teadusharudele uurimisobjektiks. Tänaseks ongi kõik, pool minutit lahutab meid veel kella 12-st, selline oli Café tuua täna, mina olen Marko Reikop, kohtun teiega selles samas saates, kui kohvik uksed avab kolme nädala pärast.