Jagunes kahe maailmasõja vahelisel perioodil rusikareegli järgi kaheks olid organiseeritud üliõpilased, neid oli umbes pool üliõpilastest ja metsikud ehk organiseerimata, samuti pool. Metsikud kandsid valge põhjaga üldmütsi, tumesinine rant. See oli Soome otsene ees, kuja organiseeritud omakorda jagunesid korporantideks ja seltside liikmeteks. Korporant oli kogu yli pillaskonnast umbes 20 protsenti seltside liikmeid mõnevõrra rohkem hinnatakse 30-le protsendile. Korporatsioonid kujutasid endast tugevate traditsioonidega intiimorganisatsioone millel olid oma välised tunnused, värvid, värvi, lint, rinnavärvi müts, tekkel peas, oma papp. Oma lipulaul. Seltsidel need tunnused puudusid, välja arvatud Eesti üliõpilaste selts, mis sisult oli rohkem korporatsioon kui selts. Aga muide, EVS-i liikmed ruumidest väljaspool teklite ei kandnud. Muide, ruumis olles pidi korporandil tekkel olema alati peas et selle väärikus saaks kaitstud. Varem oli olnud vahejuhtumeid, kus võõra korporandi laual olevas teklisse puistati sigari või sigaretituhka. Teiste sõnadega kasutati seda tuhatoosid ja see oli juba korpi värvides selline solvamine, et nõudis väljakutset. Väljakutse duellile toimus sõnadega. Oled välja kutsutud või daamide juuresolekul öeldi leebemalt. Ma palun sind tõsiselt vaikida. Saksa korporatsioonide ajal olid vastavad formulid olnud tummerry õnge rumal poiss või hundes Fat koerakaka. See nõudis püstoli duelli, mis oli juba eluohtlik. Seltsid koondasid oma liikmeid nende vaimsete huvialade järgi. Ja kõige vaimsem oli segaselts, ainuke elujõuline segaselts Veljesto kuhu koondusid kultuuri, kirjanduse huvilised, velled ja sõdsed. Kuulsaks on saanud Veljesto mardioopereid. Korporatsioon kasvatas oma liikmeid. Eestlastest olid nad sageli maavillased ilma korraliku Kinder tuubeta maapoisid eriliste ametimeeste abil. Need nimetused ja funktsioonid olid laenatud saksa korporatsioonidelt. Rebastele väljaõppe andmist suunas üldiselt vanamees, sakslastel olnud armann ja siis tulid kolm magistrit. Magister kantandi, lauluõpetaja magister Paukandi vehklemisõpetaja ja magister Pipendi joomakommete õpetaja. Heas mõttes. Ta õpetas piiri pidama, iga mees teadku, et ka purjuspäi peab oma käitumist kontrollima ja ei tohi ennast laua alla juua. Korporatsiooni kandidaadiks ehk rebaseks vastuvõtmisel kingiti talle tikutops ja korgincer, et ta korporandi hüüde peale Phuks, Haayer või Phuks veersaks kohe oma ülesannete juurde asuda. Rebane valis endale akadeemilise isa, see oli individuaalne juhendaja. Ja akadeemiline isa värbas endale akadeemilise ema kelle nime ja olemasolu hoiti rebase salajas. Ema jälgis kõrvalt rebase käitumist, tema võimalikke eksimusi. Ja kui kerkis küsimus, kas Ta nooruk värvikandjaks vastu või mitte esines ema omapoolse kriitilise aruandega. Keskkooli lõpetanu oli abiturient. Enne ülikooli üliõpilaseks saamist nimetati teda muulus, muul tähendab ei olnud ana meesel. Aga ei olnud ka veel hobune. Nimetus Rebane on tulnud saksakeelses tar Phuks, see omakorda ladinakeelsest väeks Veinipära väljaheide. Sakslased hakkasid rääkisi tõlgendama kui fuksi. Rebane pidi pidudel osalemise eest tasuma oma teenimisega. Mingit raha temalt ei jõutud, kõiki jäi vanemate kaasvõitlejate kanda. Korp elu oli küllaltki kulukas, aga pikemas perspektiivis tasusid need kulud ära. Basel oli mitmesuguseid õigusi saada hüvitust. Kui juhtus märkama, et värvilint ei ole korporandil üle parema õla või tekkel on tal peas, aga linti üle vesti ei käi. Siis oli tal õigus nõuda süüdlaselt terve kast õlut. Kui aga lint oli keerdus, seda tuli sageli ette, asetas Rebane kaks sõrmelindile ja talle tuli välja teha kuus pudelit õlut. Nüüd mul on kasutada Sakala korporatsiooni vilistlase Tartu ärimehe ja advokaadi Oskar Rüütli mälestused mis trükist ilmusid New Yorgis 1964. aastal ja rüütli kirjutas sõjas. Korporatsioonid õigustasid ennast kasvatuse seisukohalt, aga peamine oli sobiva ja tasuva töökoha saamine. Juba keskkoolides kõnelesid vanemate klasside õpilased avalikult sellest missugusesse. Organisatsioonina astuvad ülikooli minnes eelistati kahte organisatsiooni Eesti üliõpilaste seltsi ja Virooniat. Nende kaudu loodeti häid kohti saada. Teate, et mida mõju omad on korporatsiooni vilistlased. Seda paremaid kohti on lood. Mõni vanem korporatsioon harrastas onupojapoliitikat. Loosung oli omad mehed ametis. Nii mõneski rahaasutuses olid rektorist kuni uksehoidjani. Kõik oma korporatsiooni poisid ja Rütli märgib Eesti üliõpilaste seltsi. Mõjukamad ja esinduslikkamad. Mehed olid valitsuses olnud Jaan Tõnisson, Carleenbarro Müller, Assa Parts, Vironia vilistlased pidasid Omarressoriks teedeministeeriumi ja majandusminister, ministeeriumi, Fraternitas, Estica ja saksa mehed olid enamasti kas arstid või advokaadid, aga neid võis näha järjekindlalt ka Eesti vabariigivalitsustes. Vägede ülemjuhataja Johan Laidoner kuulus aastaid korporatsioon Sakala perre. Pidevalt andis oma paremaid vilistlasi valitsusaparaati Vironia. Rotaaliast pärines meie viimane peaminister Jüri Uluots, aga ka mitmekordne riigivanem Jaan Teemant. Selline oli siis korporatsioonide eesmärk või korporantide eesmärk. Aga hinnata tuleb seda kasvatustööd, mida nad eesti poiste hulgas tegid.