Washingtoni rahvusliku pressiklubi väike saal täitub ajakirjanikega hommikuseks, kõnelejaks on Eesti president Lennart Meri. Pärast lühikest sõnavõttu vastab president Kokkutulnute küsimustele teiste seas käega National Geographicu vanemkorrespondent Priit Vesilind. President Meri nägu läheb naerule. Seda meest ma tunnen hästi, selgitab ta ülejäänud saalisolijatele. See on mees, kes tõi Eesti üle aastakümnete taas rahvusvahelise ajakirjanduse veergudele. Mõni päev hiljem National Geographicu maailma küllap ühe kõige mainekama ajakirja toimetusel. Selles pressiklubis toimunud kohtumisest rääkides ütleb Priit Vesilind, et tegelikult oli just Lennart Meri see, kes teda 80.-te aastate alguses Eestist kirjutama õhutas. Veelgi enam see artikkel, mis tollal tekitas Eestis suurt vastukaja. Kuigi KGB oli selle tembeldanud keelatud kirjanduseks, aitas Vesilinnu sõnul Tal endal taas oma eestlus avastada. Aastatepikkune inglisekeelne töö. Ameerika ajakirjanduses oli ta siinsest eesti kogukonnast eemaldanud. Jutud Eestist tundusid tollal pigem romantilise unelmana kuni ühel päeval 70.-te aastate lõpu sellise seda töölaual telefon. Helistaja tutvustas end soravas inglise keeles kirjaniku ja filmimehena Eestist. Minu nimi on Lennart Meri ja ma olen Ameerikasse Washingtonis. Äkki tohiksin teid toimetuses külastada, meenutab esinenud. Ma mäletan seda kohtumist seni väga hästi. Lennart ütles kohe alguses talle omase innuga, et Eestis tuleks meie ajakirjas artikkel kirjutada. Eestit tuleks maailmale uuesti meelde tuletada, ent kuidas tulevane riigipea jäi sel hetkel vastuse võlgu, kuid ütles, et küllap asja annab organiseerida. President meenutab, et kohe alguses oli neil Lennart Meriga väga hea üksteise mõistmine. Ta isegi aitas külalisel eestist üüriauto muretseda, et too saaks oma käe peal Ameerikat avastada. Järgmiste jõulude ajal sain eestist kaardi jõulukaardi. See oli tähelepanuväärne, sest teadsin, et neid kristlikke pühi Nõukogude liidus ei tähistatud. Kaardile oli alla kirjutanud tollane väliseestlastega kultuurisidemete arendamise ühingu juht Ülo Koit. Mõni aeg hiljem tuli väikselt kutse Eestit külastada. Ma teadsin, et kõige selle taga oli tegelikult Lennart Meri. Reisi ajal räägiti Tallinnas juba konkreetsemalt võimalikust artiklist. Peagi järgnes veel üks reis raudse eesriide taha. Siis oli vesi linnul kaasas ka ajakirja fotograaf. Eks abiga võisime Eestis küllaltki vabalt ringi liikuda, kuid lõpuks tegime ühe vea, teatades kohalikule Aabeeenny esindajale oma kohalviibimisest. Aben agenstoppetšati Novosti oli rahvusvaheliselt tuntud kui Nõukogude luure ja propagandamasina käepikendus. Moskvas saadeti Tallinnasse kohe närviline sõnum ilma meie esindajat mitte midagi ette võtta. Ta on juba teel. Meie muidugi mõistsime, et kui ootama jääme, võidakse meilt konfiskeerida kõik seni tehtud fotod ja muud materjalid. Ja sõitsime esimese laevaga Soome tagasi. Ma tõepoolest ei osanud arvata, et Lennart Meri poolt käima lükatud Ameerika ajakirjanikke maaletoomise operatsioon toimus Eestis Nõukogude Eestis Moskva teadmata, ütleb Vesilind. National Geographic, kus on kombeks, et kõigile artiklites ära märgitavate läheb võitsiteeritavatele inimestele saadetakse enne avaldamist pea artiklist, et nad saaksid kinnitada faktide ja tsitaatide õigsust. Seda tegime ka eesti artikli puhul. Kõik kirjad loeti Tallinnas julgeolekuametnike poolt ilmselt läbi ja Eestist hakkas tulema vastuseid, kus inimesed oma sõnadest lahti ütlesid. Pika kirja sain ka Lennartil, kes väga ägedalt kõike eitas. Näiliselt mida KGB ilmselt ei teadnud, oli meie kokkuleppe teatud fraaside ja märksõnade kasutamise suhtes ning neid kirjast välja noppida ja sain aru, et ta on toimunuga väga rahul. Artikkel National Geographicu silmus üle pikkade aastakümnete jõudis miljonite lugejate teadvusesse taas väike riik, mis oli vägivaldselt sulatatud suure impeeriumi külge. Minu jaoks oli selle loo sünd otseselt Lennart Meri teene, ütleb esile nüüd. Oma eelneva meenutuse ajal poetab Ta inglisekeelse jutu sisse pidevalt eestikeelseid sõnu, ise vabandades, et paremini oma emakeelt rääkida ei oska. Kuid kui te oleksite minu arust midagi seitsmekümnendatel aastatel enne selle artikli kirjutamist eesti keeles pärinud, ei oleks ma sellest aru saanud. Nüüd on kontaktid Eestiga aidanud keelt tunduvalt parandada. Minu jaoks aitas Lennart Meri ideed Eestit külastada ja artikkel kirjutada tagasi tuua maarahva kultuuri ja keele, millest ma siiski osaks olen, tunnistab National Geographicu ajakirjanik.