Tere hommikust, head Eesti raadiokuulajad, minu nimi on Erki Berends. Praegusel hetkel töötan ma aktsiaselts Trio programmide toimetajana ja mul on hea meel Eesti raadiokuulajaid täna hommikul siin tervitada ja väljendada sügavat veendumust sellest, et Eesti Raadio on minu ellu vähemasti jätnud küll väga kustumatu jälje, sest olen temaga olnud seotud 14 üsna pikka aastat nii ülikooli kui ka tööaega ja. Pean tunnistama, et kõik see, mis minus heast rahade koha pealt on ilmselt ikkagi siit enamalt jaolt pärit tuletades meelde kasvõi pikka tööd raadio uudistetoimetuses või töötades selliste vahvate projektide kallal, nagu seda oli suveraadide raadioid, talve raadide olümpiaraadiod ja nii edasi ja nii edasi. Kõik see tekitab alati meenutades selliseid meeldivaid äratundmishetk ja tihti. Võib-olla on isegi natuke kurb, et et neid hetki võib-olla ehk praegusel hetkel praegusel ajal on pisut vähem kui aegu tagasi, aga elu läheb edasi ja ma usun, et, et ka see, et raadiod Eestimaal tekkinud sedavõrd palju on kuulajate jaoks vähemasti hea, et nad saavad valida, mille vahel ja loodetavasti ka need jaamad, mis trio hallata ja hooldada on, leiavad kuulajaid ja suudavad neile pakkuda vähemasti sama head programmi, kui seda Eesti Raadio läbi aegade on suhteliselt pakkuda ja loodetavasti teete seda hästi edasi, nii nagu ta on seda teinud, kõik need 71 aastat, et meil Eestimaal raadiot kuulatud on, nii et soovin teile ilusat päeva ja kõike kõike paremat edaspidiseks. Tere, venelaseid Tartus telefonil on Madis Ligi, praegu siis raadio Tartu programmidirektor, kuid alles 15 aastat olnud eesti raadioleival palgal. Arvan maa Terje Soots ja küsimuse peale, et vikerraadiot kaotada, neid küll ei tasu. Sellepärast et siin meie kandis on ta kuulatavuse ikkagi kindlalt teisel kohal balti meediateabeaktsiaseltsi. Viimase uuringu järgi kuulatakse näiteks Raadio Tartut üheksa ja pool tundi vikerraadiot aga neli tundi. Me arvame siin omas jaamas, et koostööpartnereid, konkurent ja vana head tööandjad tuleb ikka hoida. Kuid palju parem mõte on raadio kahe likvideerimine. Muuseas stan Tartus populaarsuselt viiendal kohal Eesti raadio venekeelse programmi järel. Ain Saarna võiks näiteks eeskuju võtta oma telekolleegist Toomas lepast, kes kaotab riigikanalist reklaami. Nii et naaber oma eeskuju peaks nagu innustama, kuid paraku märgid näitavad, et Saarna paisutab hoopiski teist purje. Kuid tulles neid sinu natuke vallatu küsimuse juurde tagasi, siis mulle tundub, et seal sees on ka pisikene pakkumine. Kas raadio Tartu tahab vikerraadiot osta. Ilmselt on see inspireeritud sellest, et Postimees kolib neid Tallinnasse, et miks mitte ei võiks siis siit pealinnast sinna pealinna poole ka meie raadio tulla. Kui ma pidasin natukene aru siin kolleeg huumoritoimetaja Erkki kõluga, siis ta arvas selle peale, et kuna raha nagunii on põhilised pealinnas siis peaks ju rahvas ka pikemaid hakkama sinna Soome lahele äärde kolima ja raadio Tartu tuleks siis koos oma 100000 kuulajaga. Ühtlasi muidugi maksaks kinni ka kolimisraha inimestele. Tsiteerin ma siis oma huumoritoimetajate, meie libauudistetoimetus, et no olgu, kuidas on, igal juhul siit Emajõe kallastelt saadab Eesti esimene lokaalraadio, kuue aastane raadio Tartu. Õnnitlused kõigile kuulajatele rahvusringhäälingu aastapäeva puhul ja soovime teile head tervist ja head raadio kuulamist. Tere, mina olen Indrek Treufeldt ja töötan Eesti televisiooni uudisteprogrammi peatoimetajana. Raadioga olen seotud olnud tegelikult 86.-st aastast saadik või pisut veel varem sai see tutvus alguse, ma käisin siin lähedal koolis ja iga päev nägin kooli aknast raadiomaja ja seda kentsakad koridori, mis viis ja viib vanast raadiomajast uude raadiomajja või vastupidi. Ja ma kogu aeg mõtlesin, et need inimesed, kes käivad kahe maja vahet, et miks nad küll käivad ja see uudishimu oli nii suur, et selle uudishimu ajel ja selle uudishimu najal ma jõudsingi tegelikult raadiosse tööle. Raadio on olnud tegelikult, et selle 70 aasta jooksul, olenemata sellest, milline see riik on olnud üks tükk Eestit olenematta aegadest ja 70 aastat auväärse ajalugu 70 aastat ladestunud kogemust. See on asi, mida võib-olla tavalist elus ei pane tähele. Aga Eesti Raadio ajakirjanduse ja millegagi maha lääne raadioajakirjandusest, sest kogemus on täpselt sama pikk. Samadel aegadel, kui Läänes hakati raadiot tegema hakati ka Eestis raadiotööga pihta. Kunagi öeldi nii lihtsalt ja nii loomulikult, et raadiost öeldi, raadiost räägiti või raadios räägiti. Siis oli raudselt teada, et Eesti raadio oli midagi öelnud. Midagi sellist, mis on oluline, mis on tähtis, see oli täiesti loomulik suhe. Sest nüüd On see kuidagi kadunud või kuidagi haihtunud. Et raadiomaastik on muutunud orgude ja mägedega maastikuks, nii et kuskil orus oli ja tegelikult ei näe, mis, mis kuskil teises Horus ülemäe toimub ja ei ole enam niisugust kindlust, kui kasutada väljendit. Raadios öeldi, raadios räägiti. Vahel on muidugi kahju sellest omamoodi intiimsest suhtest raadioga, et tuled oled siin kuskil hilisel tunnil lähed näiteks lugema kesköiseid, uudiseid, susside nohinal ja sellest pole kellelgi midagi hullu, et sa et sa siis uudiste lugemise ajale jalad istumise alla kerid. Ja keegi ei tea, et Sa tunned tegelikult end lõpmata mõnusalt raadio, lubastat vabadust, mida, mida televisioon ei luba. See on kuidagi kuidagi naljakas. Tere hommikust, vikerraadio kuulaja, MINA, OLEN sõbraliku raadiojaama, raadio pulss, direktor Vahur Kersna. Õnnitlen nii eesti raadiot kui tema arvukaid kuulajaid sünnipäeva puhul ja soovin hästi palju õnne ja hästi palju tervist. Sest tervist sellisel võrdlemisi soliidses taas ja natukene ka juba lubjastunud organismil on kindlasti tarvis. Eesti Raadio on minu jaoks nagu dinosaurus suur natukene eelmisse aega kuuluv, aga ääretult huvitav süsteem. Ja ma tahaksin, et see dinosaurus elaks veel mõnda aega, võib-olla isegi pikk aega ja täidaks oma kohta looduses seda, mis talle on antud. Hoolimata sellest, et meie vahel käib tõsine võitlus kuulajate kõrvade peale. Aga kõik me oleme kuskilt otsast siiski pärit sellestsamast vanast armsast raadiost ning Siitle levinud mõtteviisidest. Pealegi on vikerraadio minu jaoks eriti tähtis seoses sellega, et ühel oma elu kõige raskemal perioodil on ta mind kaitsta, tõstnud, katnud ja toitnud. See oli siis, kui ma tulin Tartu ülikoolist Eesti televisiooni tööle ja mul ei olnud kuskil elada, ega kedagi nii väga ei huvitanud ka see, et kuskohal ma elan või olen või kuidas ma hakkama saan. Ja Ma elasin esimesed kaks kuud, praktiliselt see oli siis 1985. aasta september ja oktoober raadiomaja ühel punasel diivanil. Ma magasin nimelt seal, sest mul ei olnud kuskil magada. Hommikuti käisime söömas siinsamas all raadio kohvikus ja sõin viinereid. Sellest sestpeale ei võima silmaotsaski sallida ei viinereid ega punaseid diivaneid. Aga armastus vikerraadio vastu kui terviku vastu on säilinud tänase päevani. Lõpuks on ainult köik, ainult enesemüümine turul, me oleme vennad ja tükkhaaval jupphaaval päevhaaval tundhaaval üksteisel müüme oma. Usud.