Tervitamine. Üldiselt maksab reegel, et tänaval tervitavad ainult tuttavad, kes on üksteisele esitletud. Tervitamine on aga sünniskonna naabruses elavate vahel või kui 11 tuntakse sagedase nägemise tõttu. Kui elatakse külg külje kõrval iga päev minnakse üht ja sama teed kasutatakse sama trammi või omnibuss või kui on kokku puudutud mingil mõlemale meelde jäänud juhul. Väga kõrgel seisvaid isikuid võib tervitada ka siis, kui neile ei olda tuttav. Sagedasil kohtamisel lühikese aja jooksul näiteks promenaadil, rannas, pargis ja nii edasi tervitatakse ainult esimesel korral. Peaaegu igal pool maal on kombeks tervitada igat vastutulijat mis tuleb omaks võtta ka maale sattunud linlasel. Tervitusele tuleb mitte üksi sõbralikult vastata, vaid, kui ollakse noorem. Tervitada esimesena. Meelega tervitamata jätmine on lubatud ja isegi soovitavad ainult siis kui tuttavat nähakse piinlikus või muidu säärases seisukorras, kus talle äratundmine võiks olla ebameeldiv. Seesugusel juhtudel käseb takk teeselda nagu ei nähtaks võid tuntaks vastu juhtujat. Nähtav äkiline kõrvale vaatamine oleks siiski veel pahem. Ei tunne sa kedagi kindlasti. Tervita igaks juhuks, siiski pole mingi õnnetus tervitada mõnd võhivõõrast inimest. Oled sa mõnd tuttavat märganud? Liig hilja, nõnda et oli võimalik Tartu tervitada, siis vabanda, järgmisel kohtamisel. Väätsa tänavalt tuttavaid omakorda päris akna juures või rõdul. Tervita viisakasti, ära hüüa neid aga kõvasti, nõnda et see ärataks möödaminejate tähelepanu kaabule kõnnitee Koht jutlemiseks majas oli jäiga lokaali, trammi või muusse punasesse kohta astumisel silmatavaid tuttavaid tervitatakse mööda minnes kerge kummardusega. Sana tehakse neist kohist. Lahkumisel on veel terve hulk muid olukordi, kus peab ütlema taktitunne, kas tervitada oleks vajalik või mitte. Kõiki neid juhte loetellu oleks võimatu. Kuulsite katkendit Rasmus Kangropool ja Henno Rahamägi 1932. aastal ilmunud raamatust moodsa elu leksikon luges Malle Pärn takt.