Eikellegimaa. Tere ilusat õhtust, armas rahvas. Minu nimi on Tiit. Kus need siis on, see saade, mis käisid raadio kahe lainer on meie iganädalane eikellegimaa tänane kellelegi ma ei ole otseselt muusikasaade, vaatamata sellele, et meie tänane tund algas tõesti üsna ammuse ladinakeelse hümniga ja vaatamata tollelegi, et päris päris vanu laule, millest mõned on ajaproovile ja pidevale tarvitamisele vastu pidanud mitusada aastat kuuleb selles saates mitmeid-mitmeid veel need vanad lugulaulud, rahvalikud ja mitut pidi inimesedki, teised on küll kõik võõramaised, mitte ainumaski neist ei ole võru keeles või mulgi murdes. Ja enamus neist on ka veidi robustse Rockilikus rüüs. Enamasti autentset, folkloorimuusikat, autentset, folkloori, minu arust ei kanna neist peaaegu ükski mõni erand, nende seas siiski. Aga kõik see ei tohiks segada, hääd kuulajad, soovi korral lustimast nende Vikerkaare liste viiside siin-sääl siledam melanhoolia või teisal vastupandamatu hoo ja, ja tulitavate tempode paistel. Tänane ei kellelegi on oma muusikavaliku teinud ja see valik on briti folkrokkgrupp stiilis bänd. Stinass pal Briti Holcroc grupp laulis äsja kõige viimati lugu sellest, kuidas minu Jahanneli jookseb või õieti sellest, kuidas minust jonni Schumeiker. See oleks nendest tänase saate vähestest lauludest kui stiilis bänni lauluhääli juhtimas on kaks naist ning ei uudia Bayer selle saate lõpuni kuulma. Kuulamine on küll pigem viimast põhiliselt, sest tema olnud see üks väheseid Kalstante selle ligi veerand sajandi see ajaloo kestel. Kõige selle aja kestel stiilis bännal Irmas olemas olnud. Laulnud mitmeid vahvaid lugusid väga vahvate ametite pidajatest kuulda on olnud juba kübarasepast ja kingsepast ja päris sepastada laul peal ju varsti. Aga vahepeal tahaks põranda hoopiski suurtest koertest, väikestest koertest, mustadest koertest, valgetest koertest ja, ja üle kõige kirjudest koertest, sest kirjud koerad, kes on omavahel tihedasti läbi käivad, nii et need, kes kõrvalt vaatavad, aru ei saa, kuidas nemad läbi käivad ja kuidas nemad igal järgmisel hetkel läbikaim omavahel hakkavad. Nemad meenutavad, andke mulle moosekandiks andeks just nimelt seda, kuidas on omavahel loominguliselt Simminud päris mitu põlvkonda neid muusikuid, keda briti saarte populaarmuusikatraditsioon manis võib nimetada folk rokkijateks. Stiilis bemm ei olnud selles vahelisi esimene grupp, sest teadupärast esimese laineid löönud halvu avaldust 69. aastal. See ansambel, kust Styles pennigi algkoosseisu lõpuks vees esimeseks plaadiks vähemalt kohale jäi, pisut pikemakski seljas Lifaczynx basskitarrist. Feportiviisenud liiv oli kindlasti see piirikivi mõõdupuu, mille järgi hilisemaid briti Holkrocki albumeid erinevaid esitajaid mõõtma hakati. Ja kui ühelt poolt on Venchnal püsinud üheksandate aastate teise poole algusse Systiinaist ajalugu on peaaegu sama pikk aga nüüd lubatud. Vahva lugu, vahva ametipidajast, natuke kurblooline, aga ütlemata kaunis pläksmis. Sepp. Mul läks, mis 1970. aasta pala ikka stiil, Aspen, briti folkrokigrupp, kes tänasel eikellegimaal laulab lugulaulusid kuni saate lõpuni. Stiilses Benny Marwan, suurimadki fännid, keda Eestis parasjagu piisavalt peaks olema. Minagi tunnen mõnda, ehkki ma olen eikeegi. Ratast Endalgi, läheb see hõlmikpuu harude jälgede ajamine ühtlaselt segaseks ja keeruliseks. Kristiines bänni looga jõutakse kuhugi 70.-te aastate keskpaika sest tolleks ajaks oli koosseisu vahetusi olnud mitmeid. Styles Penn, kes oma nimega laenas küll ühe rahvaliku laulu lasest pärast, mille pealkiri hoogsnal raju seal oli tegelane nimega Styles Päll jõudis seitsmendal aastal salvestada aga esimese albumi ning siis koosnes grupp, nagu ennist öeldud, äss lehatšissist, kes oli tulnud basskitarri mängimast parte Münchenist ning kahest folktoost Kiieterioosist, kes peagi sellest grupist stiilis bändist lahkusid. Ning märybraieriste Tilhaatist. Need kaks paarealid kooliga, mis puutub pisemate heitiivsemates saalides nii-öelda vastamisi publikuga tihedas kontaktis olles esinemistes ja folkrepertuaari tundmisel. Iseasi, kas folk, mida inglise krõpstiilespenn esitab inglise oma olla. Kindlasti on seal iirlaste ja šotlaste tublisti rohkem kui seda, mida annab inglise rahvamuusikaks pidada, kui seesugune asi olemas, on aga need palad, mida nemad esitasid, reportaaže, mida nad elektrilistel pillidel mängisid paljude tollaste inglise folkmuusika austajate meelehärmiks ja lausa Ameeriks. Seda teevad nad usinasti tänase päevani välja. Ja võib küll öelda, et varasema aja repertuaar ehk on mõnevõrra põnevam kui see, millega nad on üles astunud kaheksakümnendatel aastatel ja võib-olla et ka üheksakümnendatel aastatel. Ehkki grupi alussambaid Hõbeda, häälevokalistmeri prior arvab, et grupp on üheksakümnendatel taas leidnud uue hingamise ja elab uut, värskelt huvitavat muusikalist neelu pöördume ikka selles saates tagasi rohkem sinna esimesse aega Kristiines peal, alustas Ermine kolme palaga. Väikepõimik on on üks abielulise mõrvalugu aastast 71, seejärel hästi kirja ja kelmikas robelevidvaielil, mille pealkirigi ütleb, et seal hoogsas diviiulik mängitakse ning seejärel veel veel üks hakkab Bella Pala aastast 71 rõiv on. Stiil on tänase või kellelegi juba kuuldud päris mitmes muusikalises garneeringuks kolmel viisil vähemasti usinasti ollu laevas ja sinna taltsutamatu taktis või siis pisut pisut mõrkja melanhooliaAga nukramad pillilugu mängimas samaaegselt. Stiilis bänni lihtsalt on olemas ja mitte pilli mängimas, jõugud neid pilli mängimas Paul olemas, nagu selles viimases palas rai valla aastast 71. Nagu öeldud, arvata võib, et teatavat vastuseisu tekitas folgiringkondades eriti selle Annikumas osas taoline elektripillidega kallile rahvamuusika varamule kallale minek nagu stiilis bänd ja mitmed teised taolised kes nende moodi vana folkloori ette võtsid rokikontekstist teha toimetasid sellega seitsmendate aastate algusest alates stiilist Meil oli loomulikult enesekaitseks seletuseks õigustuseks nii üht, teist, kolmandat või neljandat kosta. Siinkohal üks tsitaat kitarristide Johnsonilt, kes ilmus küll grupi seis koosseisu hiljem kos basskitarristi Recempiga ja koos andsid nad tunduvalt Rockilikuma feeling'u nendele vanadele folkloori. Napete töötlustele. Porthos ütles aasta 70 ise järgmist. Tema arvates on inimesed aastasadu mänginud muusikat, eriti neid palumis pikemalt käibes vastu on pidanud ikka nendel pillidel, mis parasjagu käepärast on, ollakse hilisematel aegadel ikka akordionil. Kontsert Tiinaga kitarrile vaadates või lihtsalt vilepilli mängides või ühtki pill käepärast ei ole, siis lihtsalt lauldes jäätnevad Kristiines pen teevad just täpselt seda kasutada neid instrumente, mis neil käepärast ja nad ei kahtle sugugi, et rokkmuusikavorm on sobilik ka vana folkloori esitamiseks ümber jutustatud tsitaadi lõpp. Mõnis kirjad lood on olnud need mitmed tänaseni kuuldest, ehkki lugudes endis sellest tegevustikus tunud Cologisti koledaid asju tapmises, Raveristamisi Kegistamisi. Väga palju hülgeid asju toimub, ehkki lauldakse kaunikest lõbusate viiside, saate sellest kõigest nüüd üksteistkümne, kolmanda aasta vale Alisson kroskus, muusikaline kujundus ja kurg tõsine tekst omavahel suisa suurepärases kooskõlas. Sest Alisson Kross, nagu öeldakse selles vanas ballaadis, oli ilgelt nõiamoor, keda Põhja-Inglismaal üldse leida võis. Veel üks kaunise kõlblik ballaad ansamblist yles penn ja laulda nomaadi Braieri poolt. Veel üks nendest paljudest balla gaasidest nendib rajanev ikka laulnud algus, tema suurepärane hääle valitses isikupärane stiil ja tundub vahel, et ülim sobivus sellelaadse folkloorimaterjali ehkki töötluste laulmiseks. Ta tundub tõepoolest selleks ametiks äärmiselt hästi sobivat, ehkki ta laulurepertuaari, mille puhul teinegi kord võiks kasutada kas või sõna estraad, seda küll oma sooloalbumit tehes sedagi väga nõtkete võrratult. Madin rajal töötanud hiljem 90.-te aastate keskpaiku, mõeldes tagasi stiile algusaegade, eriti aastal 1972, nendega sõlmis viieks aastaks plaadistus lepingu üsnagi suurfirma Kreesalis Räkad. Kuidas nad kirjutasid alla tingimustele, viie aasta jooksul salvestavad nad 10 kauamängivat albumit. Ta ütleb, et nad olid mõned tarmukad ja neile tundus see kõik niivõrd loomulik, sest laulusid neidsamu rahva laulsid oli ju niivõrd palju neid Mutkanud võtta ja lindista ja laulnud ja mänginud olid nad neid aastaid läbi, kes siis juba klubides enne seda, kui ta ansamblisse stiilis bänderi ja kes oli sellega tegelenud nagu need mehed, kes pigem rocki taustaga olid, sest näiteks Robert Johnson, eks nende kitarrist oli varem mänginud käri kliteri bändis. Mujalt puutusid selle materjaliga ehk pigem stiilis bänni tulles mõeldaks lugu teiselt poolt lompi New York õelas aastane. 975 ehitajastiilespel laulja mäe tippu. 1975. aastal salvestatud palun New York kõõnes, mida eespool kuulsaim tähistes tiirles Benny jaoks juba sellist aega, kus nemad tegelikult Ameerikas New Yorgis kivististe juba käinud olid, kontsertturneel ja äärmiselt edukalt. Tõsi, nad ei olnud peaesineja staatuses, nad olid nii-öelda soojendusbändiks kellelegi teisele Chief rattaline kile, ühel jalal, flööti puhu, liider Anderson oli ka nende ühe suhteliselt menuka albumi Noviasse yks produtsendiks, hiljem pärast teda turnee aga nüüd aastase 76, kust on pärit taoline lugu, mille puhul kui ei tea, et see oleks seitsme kuuendal aastal salvestatud, oleks lausa suhteliselt ja seda aastaarvu oletada, sest võiks paigutada seda kasvõi 80.-tesse. Miks isegi 90.-te algusse, eks mitte. Kõla on selline, niiet mädi Brieril, kes on kunagi kommentaariks selle pala kohta öelnud, et ilmselt oli see oma ajast ees. Inimesed te kuulate Raadio kahe muusikasaadet, ei kellelegi, ma, mina olen teid, kus ma ütlesin, mina võin teile kinnitada, et need teist, kes seal kuulavad seda saadet algusest peale, on kuulnud juba peaaegu kümmekonda briti folkrokigruppide stiilist täna suurepärast töötlust rahvamuusikast, kes on nagu öeldakse, lülitanud meelainele alles praegu, need saavad kuulda umbes nendele koer seni, kuni selle tunni lõpuks eikellegimaa selleks nädalaks jälle otsa saada. Stiilaskonnangrüptkes oma karjääri algusest kuni sism seitsmendad aastani niisiis seitse kuni kaheksa aastat tükki salvestas heliplaatidele eranditult folkpalu Rockilkest töötustes võrdlemisi natuuri või originaali lähedastes versioonides. Alles hiljem 10.-te teisel poolel hakkas sügelema plaatidele nii nende enda kirjutatud palasid kui võõrastada tavalist haaratud lugusid. Küsiti küll kunagi ansambli asutajaliikmelt kaardilt, et selgel tollel ajal, kui nad just nimelt eranditult folk repertuaari esitasid miks ei võta nad ise sulge pihku, miksi, pole nooti, paberile, miks ei tee oma lugusid? Ta arvas, et see, see eelistus on pigem alateaduslik, ehk nad annavad endale ka aru, et ilmselt ei oleks nii tema kui teisedki mehed, kes oleks lugusid kirjutanud ning muudel puhkudel koolid kirjutanud palasid avalitestil Aspeni repertuaari. Et nad ei jaksaks vististi võistelda selle tasemega, mida nende arvates ajaproovile vastu pidanud rahvalikud mõnusad esindasid. Siit küll on tulemas need üks Lugusega samast perioodist yles peni jaoks aastast 80, kui vahepeal oli grupp seitsmendate lõpus jõudnud mõne korra laiali minna. Jätu turnee Esidki korraldada, see on plaadilt seisab Silver ja selle pala nimelgijatanud Timfaat. Nõnda nõnda von mo ehk maakeeli mänginud üks lugu veel see, mida ka Res Publica kunagi soni ilmsesti kusagil 90.-te aastate algusest Danny kontserdil sellele suurepärasele grupile, selle sooviga võime meie ühineda ka nüüd veel siin, ei kellelegi oma saate lõpus osaliselt vähemalt tükikese üht lugu veel saame varsti ära kuulatud, selle saate viimased. Niisiis ei kellelegi, ma ei saa veel otseselt jätkub veel mõnigi minut otsa saab varsti minutid, kus natsijutt selleks korraks. Te kuulsite tosinat lugu, püti Holcropi grupilt stiilis pan tänases saates. See, mida te kuulete, kes ei ütle ma veel ette saada, tuleb nädala pärast, samal ajal. Me jääme küll muusikalisel kaardil Euroopasse ja võib-olla lähemale kodule, kui seda oli. Olid seekord Briti saared, aga seniks jälle kuulmiseni, samal ajal samas kohas.