Eikellegimaa. Tere õhtust, kallis rahvas, õhtune ei kellelegi, muusikatund on alanud. Kellelgi muusika on liikvele läinud ühelt loetult vaikselt Brave laadilt, et lõppeda tunni aja pärast eikellegimaamuusikana nimed küll kaugel rannal rahulikes lainetes. Selle tunni vältel, mis jäävad promenaadi ja ralla rahu vahele, on hea meel olla teie seltsis. Minul, kes ma olen liikus, otsisin mina omakorda. Loodan, et teil omakorda ei ole midagi selle vastu, et veeta tänane kellelegi ma tund endise televisiooni staari poeetilise lavanimega kitarristi Rauliad Tomberlani muusikaga. Plaanin televisioonis staariks tembeldada, võib küll ainult naljaga pooliti ja metafooritzi ja sedagi põhiliselt vaid seepärast, et kunagi üsna kaugel ajal kuulus Tammerlen praeguseks parasjagu legendaarse mainega grupitele vihm. Sellegipoolest hoolimata sellest, et Tammer nonii, neuropi on isegi muusikakanalite telepildist üsna harva näha võinud aastate jooksul. Vaatamata sellele, et number lään ise vaevalt et kaamerate ees eales ainumast saadet juhtinud on, pole päris vale öelda omadused ja oskused, mis iseloomustavad teda kui laululugude jutustajad, vahendajad ja helipiltide režissööri kaunistaksid kenasti ka mõndagi päristele tegijat. Lähme lood ei pelga suuri plaane ja suurt joot, kui nende järgi vajadus peaks olema. Aga Ena menetlemist väärivad sagedamini nii pigem tema lugude kokkupanija oskused, tema täpsust, diskreetsus, leidlikkus rakursside valikul ja täpseltamatud seesmine rütm, millega dollar Leoni nõuludes nii meloodiates kui tekstides vahelduvad inimesed, liiguvad, tegelaskujud sulamisi, muutuvad taustad, teisenevad värvid. Esimese pikema kellelegi madala ava kaadrisse, mis kuulaja kõrvadele peagi avaneb. On püütud suur suvi rohetav meelel ja üks väga vana kirik suure mäe pääl. Peale nende mahuvad järgmisse viide minutisse, mitu suurt sületäit, tulpe ja üks väga nägus, aga natukene tõrges tütarlaps, sixty lüps ja Tomber lään. Ma pole iial hellitanud pettekujutlust, nagu võiksin mina seesugust muusikat, nagu mina teen, saada eales kommertslikult edukaks artistiks. On kunagi poetanud ühes jutuajamises aastatest tänane, ei kellelegi ma ära valitud artist omanäoline kitarrikunstnik ja laulumeisterdajad, Tomberlal. Muusikategelane Verlaial on ilmutanud alatasa mõistatuslikku, mitte pealetükkiv ust ja iseäranis silmatorkavat ükskõiksust igasugu enesereklaami vastu. Nii et need teeksid au võib-olla ka kõige veendun omale erakule. Ainult et ei ole erakkutsumused, kutsumus Elton Tammer, lan, muusik ja eta popmuusika vallas tegutseb siis tähendab see, et ta mõningatest reeglitest, mis selles bisnis-s ja popkunstis käivivad ja asju määravad, kinni ei pea. Tähendab seda, et nii mõnigi suur sületäis loorbereid on ta aastate jooksul kokku korjamata jäänud. Samas mõnedki kriitilised kiidulaulud ja kitsa kitsama austajaskond lisalugupidamine on talle ometigi nendesamade aastate jooksul osaks saanud. See, kus Tammerlime esmakordselt märgati ja tema kitarrimängu sama seadmise oskust. No mitte just kõige esile ma esineja küündimatu paremat lauluhäält, millega ta ometigi korda võis saata tähele pannikoridor, sama grupp millest mõnusana aga sai kõneldud selle eikellelegi avanedes. Grupp nimega televiisorigrupp, mis väidetakse asjatundjate arvates olevat määranud nõndanimetatud alternatiivsus muusikas kitarri popis vähemasti sama palju ja sama olulist, nagu enne lehitseda tegid Iggy Pop koos grupiga stuudis või Velvet Underground või hiljem soni kius. Põhistom ja parasjagu legendaarne, et televisioon on esimesel helialbumil aastal 77 pala pealkirjaga veenus, millel ühe varasema looga sama nimelisega, mida kunagi keegi shogiblu esitas, ei ole eriti palju pistmist. See on televisiooni veenus. Lugu nimega veenus endistelt telestaaridelt ehki staaridest, kuna ta võib siin ka, võib küll, ainult mööndustega grupilt talle selle grupi juht Tammerlen, kes lapsepõlves oma isa ema teada kandiski hoopiski üht-teistsugune Thomas Müller murdis gruppidele paarisrakendis koos teise kitarristi Richard Loidiga. Kitarride paar tegi asju, mis tollases kitarrimuusika õhustikus Ameerikamaal ja ka olnud need tavalised Euroopaski olid võrdlemisi iseäralikud ning veel õhus lehvima pungi vaimuga päris hästi kokku ei kõlanudki. Televisioon. Giid alustas legendaarses klubis sibi HIVi New Yorgi laborist slaidil rajal. Ehk nemad olidki need, kes tegid otsa lahti mitmetele põlvkonnakaaslastele, kes mängisid hiljem hiljem nendega samadel lavadel kooski truppidele. Oleks blondi või toginfeedski? Ei olnud nemad päris tavalised tegijad, isegi olles võrdlemisi kirju ja eripärases seltskonnas. Televiisorit pidasid tulihingelised punkarid. Varjatud ja Salanikeks köit Fulldeedi fännideks, mida ei Tomber läänega, tema kitarri kolleeg, lihtsalt loid, päriselt olnud. Neurosed muusikalised mõjutused tulid küll sootuks mujalt ühesti saksofoniguru John koltreeninguda klassikaline muusika avaldasid talle tugevasti muljet juba üsna õrnas poisi ajas. Hiljem, olles koolikaaslasega kambajõmmi ja vahepealse ansambli kaaslasega ansambli kaaslasega Ki grupistelevisin Richard helliga, kellest hiljem juttu tuleb veidi ringi valud ja Välgi teinud võttis Tammer Lääne kitarrikunst küll mõneti tahumatule vahetule ja tigedale puugile sarnase ilm, aga seda mitte sageli. Oli tuntud kui väga hea kontsertbänd Tomber läänegi kohta on mainitud, et rongi eredamad hetked on jäädvustatud pigem kontserdilaualt hinged stuudios, kus tol ajal endale armu ei anna keerata teinekord kruvi üle ja ajab taga liigset perfektsust, mis teinekord jääb kätte saamata. Ent lugude elavus elav säde kaotavad seeläbi ühtteist. Tal õnnistusega võimeliselt olla. Keerata kõrvakontsertsalvestuste poole, kust on veel sealhulgas haiglad, on eelnevate, kellelegi on just nimelt plaanis. Tegu ei olegi Levam grupikatele viisil, mis võib olla koosseis, kuhu Tammer Lään paremini sobis ja võib-olla nõrgemaid külgi õnnestunumalt varjas ja tugevamaid paremini esile tõi seal teistsuguse koosseisu trupp aastal 1982. Linn on London ja esinemispaiga nimi on Vello üles võtle Tombernani ja tema ansambli kontserdilt sellest ajast ja tollest kohast. Oll nimega Pälit väikuga. Näitleja nimi ei olegi võib-olla kõige olulisem, sest öelda on sedavõrd kaunisestiin. Aga täpsuse huvides öelgem siiski, et järgmine tsitaat pärineb Ameerika roki kriitikultrokssefinilt. Öelda andur. Laused, mis tegi täna, ei kellelegi artistid lääni kohta, kelle muusika selles saatetunnis kuni selle tunni lõpuni mängib ja öelnud olla Sheffieldi jälgimist. Sellest jäi vesinik ansambli algpäevadel tihtipeale mulje kui poisi juht unelejast naiivsest noorukist, kes justkui oleks mõni minut, kes läbi lugenud esimesed Bodelleeriversid tõstnud siis pilgu poeesidelt ning leidnud end nagu eneselegi üllatuseks seismas keset Manhattani silmitsi pilvelõhkujatega peegli, nikli ja klaasiga. Tsitaadi lõpp. Tsitaat selles ja tegelikult asja kohalegi, sest kui lihtsustavad ei oleks ka teinekord üldistused, mida erinevat masti muusikute puhul võrreldes kasutatakse ei ole päris asjatu liialdus. Öelda, et tollel ajal ansamblikaaslane Richard hele, kellega nad koos kunagisi televisiooni ehk ansamblitele viisinud tegid erinevad oma muusiku käekirjade poolest oluliselt. Richard helli räpakaks nimetada ei ole ehk liigne liialdus ning Tomberlebee elust täpsuste diskreetsust nina alla kirjutada. Ei, ei ole ka ebaõiglane. MuusikaIlmarise helli osaluseta küll, sest heldas netti televisioni ansamblist peagi välja. See oli juba ammugi seitsmendate aastate keskpaiku banaani muusikat oluldud Richard hellilt, tema kunagised kamraadid, kellega koos nad müüa õpilase ametit pidasid. Raamatuid, varastasid, raamatuid lugesid ja kunagi ammu-ammu Alabamas kodunt ära joostes oleks peaaegu metsatulekahjuga alustanud. Mis on selline muusikat, kuulame menüüd, vihjad, heledamad, upuai lais. Selle kellelegi ma saate vahest graatsiliselt pala äsja kuuldud Hanno Tomberg lääni poolt mängitav On tähistab ühtlasi selles saates kõnealuse artisti talver lääningarjääri kõige kurvemad aastaid võib-olla luusalastati 1986. Ja saastakse paraavaldamata, sest aalsemateiga album, mille tammel hoole ja armastuse ja tähelepanelikkuse ja täiuse taotlustega nagu alati oli valmis meisterdanud plaadifirmale programm. Kui keerukaks roosiliseks sujuvaks ei saa nimetada ka toller lääni varasemat muusikalist käekäiku kos grupigatele viisil sest ta oli tolle ansambel, mis kuduma on. Ameerikamaal oli tublisti vähem soositud. Nii publikumi poolt kui võib-olla kriitika poolt, kui Inglismaal briti saarte saatis televesinik isegi mõningane, ehkki tagasihoidlik, ometigi arvestatav edetabeli edu Ameerika Ameerikas millestki sellisest televisiooni puhul kõnelda polnud. Nende tegutsemise ajal põhjustatud soolokarjäär oli samuti ja on olnud tänaseni võrdlemisi hüplik ja kummaline ja seda osalt ka võib-olla sellepärast et nagu käekäigule kirglikult kaasa elavad kriitikud on märkinud. Ja nagu ka ennist selle saate alguses mainitud sai. Tollel ajal ei hooli enesereklaamist vist suuremat. Ja aeg-ajalt tegutseb popmuusikategelase kohta moel, mida peaaegu et võiksite reversuseks nimetada. Olles usinasti valmis meisterdanud kaunis palasid, ei näe tõmberlandeni korderilist vaeva, et nendele värvist oma tööd teha. Albumite salvestuse järel on ikka teinekord kombeks nende avaldamise eel või sellega samaaegselt teha kontsertturneed jõutele, kaladele poolehoidjaid, võita number, seal on teinegi kord. Peale stuudioalbumi valmimist kuhugi ära kadunud ja pigem raamatuid lugenud. Sellegipoolest too 1986. aasta plaat võinuks ehk olla eks tema kenamaid. Sest tollest samast salvestusseeriast võetud. Ja hääle kuulajale endale otsustamiseks antud ei kellelegi meetris järgnevate veel üks laul seal. Poolest Let Go tankur samast aastast 1986 ja võib-olla mõneti teistsuguselt korraldatud popmuusikamasinavärgis võinuks Toobal omal ajal ehk isegi löök lugu olla tipp, nagu öeldakse. Et kuule, et koht, kus tasuta on raadiovaheeeter ja paik täpsemalt, kus me praegu peatamine on kellelegi kellega ma saate äravalitud artist, täna on Ameerika kitarrikunstnik laulmestida Tom, näen mina, kes ma olen, teid, kus need, see ei pruugi temast järgmise kolme nelja minuti jooksul pikemalt kõneldagi, sest minu eest teeb seda briti grupp nimega fännelik kätt. Kätt kitarriansambel Inglismaalt avaldas kaheksandate lõpus laulu, mille pealkiri ütleb juba kõik. Pealkirjaks on Tomberg ja selles loos avaldab vaimulik, et igati pidist, austust ja lugupidamist talle nii tegelase ja tänase saate peakangelased Tomberleni vastu. Olgem sääsk. Tammenneli heitlikuks nimetatud soolokarjäär kerge ei ole tõepoolest olnud vaatajaid hindajaid ärgitanud mitmel puhul välja pakkuma. Inte. Milline võiks olla tema kõige täiuslikum stuudioalbum seni, milline on tema parim plaat ja taoliste kaalumiste vaagimiste puhul jäänud sõelale peaasjalikult kaks kolm albumit. Nii 70.-te aastate lõpust, mil Tammele olemasolukorra alustas kui 80.-te algusest 80.-te keskpaigast. Mul on nimetatud ikka dollar lääni endanimelist. Plaati soolodebüüti aastast 1979. Mõnikord peetakse vajalikuks ära märkida järgmist nimega truult sain 80.-te algusest ning kõige enam hääli on läbi aastate kõikvõimalikes kroonikates ja hinnangu edetabelites kogunud dollar 87. aasta üllitis nimega flash latt. No arvata võib, et kui kuulata kombel lääni kitarristiili ja selle kauniduse hinnata, siis on täiesti arvestatav kandidaat sinna tublimate teoste esiritta. Vaat kust me oleme mitut impressionistliku kitarri unenust juba kuulnud tänases ei kellelegi ma saatel ja kus üks pala veel tuleb tervenisti ettemängimisele. Võib-olla kannab pealkirja sliku unes kõndimine ning tollestki pärast peaks kenasti kuulda olema. Moody Tammer näeni kitarristi käekiri erineb tublisti mitmetest teistest rokitegijatest, vähemasti rokkmuusika suuresti on see, mida ta mängib. Minu jaoks ei paista olevat oluline, mitu jooksvat meetrit kitarrikeeli ludistatakse mäletail näppel läbi iga soolo kestel tunduvalt huvipakkuvamad tema jaoks ja tegelikult kuulajalegi. Pigem veräänifraseerimis oskus, kõlavärv ja kogu nendest saade, struktuur, faktuurt tol ajal isegi on öelnud, et kitarrisoolo on tema jaoks vaid üks osa palast mitte. Tarri keeltel näppude liigutaja enese eksponeerimise võimalus. Nüüd siis unes kõndima. Mitu minutit kaunist unes kõndimist, tummer lääni, Ameerika kitarri, kunstniku 92. aasta suuru helipildi albumilt voolman kuul. Mida kange tahtmine oleksin eikellegimaal eesti keelde ümber panna, nime all oige ja jahemba. Hoida no 92. aasta ilusas, kas ta oli tähelepanu väärne number lääne ja tema maade televisiooni kolleegide ansamblikaaslaste jaoks televisioni päevilt selles mõttes, et televiisorit nagu aeg-ajalt kunagi kustunud, kulunud, ära läinud, ajunud bändil kombeks seal sooritas selle, mida nimetatakse kambakiks. Tõimukambek aastal 92 oli kriitika olla ja Alternatiivse rokklusika avalikkuse jaoks omamoodi tähelepanu väärne sündmus. Aga ühekordseks sutsakaks ometigi jäi. Sest kui hästi ka fännide meelest ei kõlanud televisioni omanimine heliplaat tollest samast, 92.-st aastast, kui kenasti ei tundunud kriitikutele klappivat ka Richard Loidi Tammer lääni kitarrid anden erinevatel lavadel tale lühikesed tuuri kestel, mis pärast plaadi ilmumist ette võeti. Ikkagi võis nii Loidi kuiverlyle selgelt välja lugeda ja nende ansamblikaaslaste pillifika ja Friends Michigi olekust laval näha erilist mõnu sellest taasühinemisest mängimisest, ehkki muusika kvaliteedil kummaline kombel ei olnudki. Asjaosalised ise justkui ei tundnud. Aga televisiooni. Aastast 1992 oli instituudi algu mina iseenesest üsnagi kena üllitisi, vähemalt üks lugu väärib seda, et seda siin ei kellelegi ära kuulata. Televisioon taas kogunenud aasta 1992 mängimas Paan nõudlemas. Taasühinenud televisiooni töötajad eesotsas Tom verääniga mängisid 92. aastal natuke iroonilist, natuke nukrapoolselt, aga üldiselt üsna kena pala nõugalephowelli oma Kambekalvunitele vesin repsi ilma endiste televisiooni töökaaslaseta kaaslaste, ta jääb mängima, laulma selle kellelegi, ma saate lõppu üht pala vanemalt sooloalbumilt ja nagu lubatud, saab see saade lõppeva vaiksete slaide des nimetan rannal siis saab olema Tomberlaani, valas hull ja enne selle käimaminekut ja enne jälle kuulmisi salu. Tahaks, sest on asjakohane meelde tuletada veel ühtisid kriitilisi. No mis kombel lääni kohta salati kunagi imestades siis, kuid homme nonii, soolokarjäär alles hoogu võtmas, kas 80.-te aastate keskpaiku või täpsemalt 80.-te aastate esimese poole lõpupoole. Tegelikult ütles Ameerika kunstikriitik Jon Jon järgmist saab näha tulevikus, Rostovi lääni puhul välgatas sagedamini geniaalset sädet või tuleb tihedamini tegemist teha klišeede korjamise ja tüütute Stampidega. Tsitaadi lõpp. Tundub, et seda sädelust Donald Tomberg läänis siiski sagedamini. Ehkki tema kitarrimänguvõtted ei ehita just teab kui iseäralikke uusi ilmu ja ei lammuta onu müüte. Aga kunstnikuks nimetada on teda olnud õigustatud terves selles saates ja arvatavasti on aastaid edaspidi nüüd kettaktikuses teiega jälle kuulmiseni järgmise korrani nädala pärast samas kohas samal ajal. Jääb vedama, ei kellelegi Mosaaret tasakesi sinna nimetu ranna poole, kus ei kellelegi ma muusika, tänav vajub vaikselt rahulikesse lainetesse, nagu tund aega tagasi sai lubatud.