Tere hommikust, Tartu Ülikooli rektor professor Jaak Aaviksoo, tere hommikust. Palju õnne teile ja teie kaudu ka kõikidele ülikooliga seotud inimestele. Selle tänase tähtsa päeva puhul. Aitäh ja tahaksin omalt poolt kõikidele teistele ülikooli vilistlastele ja muidu ülikooli sõpradele samuti palju õnne soovida. Te olete öelnud, et Tartu tugevus seisneb Tartu globaalsuses. Mis on Tartu Ülikooli tugevus? No ma arvan, et selles küsimuses on Tartu tugevus ka Tartu Ülikooli tugevus ja, ja vastupidi see akadeemiline maailm, mis ulatub üle riigipiiride ja aegade ja inimeste on, on päris kindlasti Tartu Ülikooli olulisem iseloomustav joon. Aga ülikooli tänased prioriteedid on muutunud, võrreldes teie rektoriks oleku aja algusega. Eks nad tasapisi ikka muutuvad. On ju niisugune ilus ütlemine, et ajad Vadja inimesed ühes nendega, ma arvan ka asutused. Kui 10 aastat tagasi oli vaja teha nõukogude ülikoolist Eesti ülikool, siis rektor Kärner sai sellega suurepäraselt hakkama. Viis aastat hiljem püüdsime me Tartu ülikooli muuta teaduskeskseks ja eesti teadust viia rohkem ülikoolidesse ja sellega sai professor Tulviste suurepäraselt hakkama. Nüüd tahaksime me rohkem tähelepanu pöörata haridusele ja niisugusele haridusele, mille üle võiks uhke olla juba järgmisel sajandil. Mida te praegustele üliõpilastele südamele paneksite? Ma ütleksin, et ärge muretsege nii palju oma eksamite ja heade hinnete ja, ja konkreetsete teadmiste eest, vaid kasutage seda Tartu ülikooliaega, selleks, et õppida, mõtlema, õppida, suhtlema, mida maailma nägema palju laiemalt kui oma eriala. Arutage oma oma ülikoolikaaslastega, teistelt erialadelt, mis võiks olla paremini, mis võiks olla teisiti teiste sõnadega, valmistada neid ette tõepoolest meie tänases keerulises maailmas toime tulema mitte kitsalt erialaliselt, vaid vaid laiemalt, nii kodanikuna ja eestlasena kui ka kui ka lihtsalt maailmakodanikule. Mida te oma üliõpilasajast meenutate praegu kui kõige suuremat väärtust, eks tagantjärele tarkus on ikka see kõige parem tarkus. Eks ta niimoodi on, ma olen selle peale palju mõelnud nii kooli kui ka ülikooli aja peale ja ja võib-olla sellest omaenda mälestustest, ma olen ka tänase arusaama ülikoolist üles ehitanud. Ma käisin ülikoolis 72.-st 76. aastani ja füüsika erialal oli, oli meie haridus korralik ja tugev, pole mul seda nõukogude aegset haridust elus kordagi tulnud häbeneda, pigem vastupidi. Aga väga palju olulist sain ma ülikoolis kaasa ka paljudelt niisugustelt inimestelt, kes kunagi õppejõuna minu ees ei seisnud. Ma kohtusin korduvalt näiteks Villem Ernitsaga täiesti juhuslikult, vaevalt et tema isegi mu nime teadis, aga me meie ajasime ühest või teisest asjast. Ülikooli kohvikus, kus istus, istus akadeemik Ariste ja, ja tema niisugune üliõpilast sõbralikkus oli ju teada ja tuld. Ülikooliklubis arutasime füüsika ja lüürika vahekordi Mihkel Mutiga tiga, mis, mis on mul päris kindlasti siia vaja paremini meeles kui võib-olla mõnigi mõnigi füüsika praktikum, nii et ülikool on üks väga keeruline, asutas. Kui te olete nüüd olnud rektor peaaegu kaks aastat siis kas need aastad on teie jaoks rohkem toonud rõõmu või muret? Rõõm ja mure käivad käsikäes päris kindlasti tihti on Tartu Ülikoolis varasemate aastate jooksul ja on ka praegu olnud palju rõõmustavat ja kõige rõõmustavam on ju, on ju need hetked, kui, kui üliõpilased ülikooli lõpetavad, väga rõõmustavad, saavad olema ka tänased hetked, kui me 70-le ülikooli noorele doktorile anname üle nende nende akadeemilise kraadi tunnistused, nii et on väga palju, väga palju rõõmustavat, ma usun kõikidele vili kvali Ülikooli inimestele, aga muidugi muidugi on, on mure, on mure selle üle, et me paljusid asju ei saa nii teha, nagu me tahaksime ja suudaksime, on mure selle pärast, et me võib-olla ise ei suuda ülikooli sees nii kiiresti muutuda, nagu aeg nõuab. On mure selle pärast, et, et paljudki sündmused väljaspool oli Eesti ühiskonnas tekitavad muret. No võib-olla kõige rohkem niisugune maailma lihtsustumine ja ja materiaalse keskkonna ületähtsustamine. Nii et nii et kõike Täna kell 12 ongi siis Tartu Ülikooli aulas aktus, kus audoktorite lauliikmetele ja doktoritele erilist tähelepanu pööratakse. Aga mida te ütleksite lõpetuseks veel sellisele laiemale üldsusele? Ma ütleksin laiemale üldsusele samamoodi, nagu ütles 80 aastat tagasi Tartu Ülikooli avamisel tollane peaminister Jaan Tõnisson, et et olgu sellel ülikoolil suutlikkust jälgida neid akadeemilisi balevusi, mis ühel tõsiselt akadeemilisel haridusel ja asutused võiks olla. Ja kui te suudate seda ülesannet täita, siis me anname teid rahva armastuse ja hoole alla. Ma tahaksin kinnitada, et me oleme seda mõtet silmas pidanud kogu aeg ja ja püüame, püüame seda ka tulevikus järgnevat hotell aastakümnete Tartu Ülikoolis järgida ja ja loodame, et koos koos selle ühiskonna toetusega laiemalt saame sellega hakkama. Ja mida te, lugupeetud rektor, ütlete üliõpilasele, kuid tal kätt surutaja annate kätte lõpudiplomi. Ma ütlen, et ma loodan, et te olete ülikoolis saanud mitte ainult targemaks, vaid ka, vaid ka paremaks selles mõttes, et oskate mitte ainult kitsalt oma erialal toime tulla, vaid laiemalt iseenda, oma perekonna ja ühiskonnale kasu tuua. Ma tänan teid, professor Jaak Aaviksoo ja veel kord, palju õnne.