Kuulake muusikat vaikuses see on peamine, eks minu maalid on natukene minu karakterist ka ja minu karakter on teatud määral siiski vastuoluline, eks ole, selles mõttes, et noh, ma olen vanem kooris ja samal ajal lähen kiiresti masoori. Vot vot see üleminek, eks olevat see, see minu meelest on niukene tähtis moment siin ka, et et ma ei ole niisugune, et kogu aeg kohutab pessimism is või või või kohutavalt lõbusas, kogu aeg lõbusas meeleolus, sest noh, nii või teisiti, eks ole, juba see eluiga ise ütleb, et midagi peab olema, mis on ka Minoris, eks ole. Ma olen ise ka natuke vastuoluline oma iseloomu poolest. Ja see peegeldub loomingus, see peegeldub isegi värvis värvipsühholoogiast, kui võtta siis värvuste psühholoogiat, siis see on, see on kindlasti on mul niisugune nakkus, täiend, värvused seal vastavalt värvused ja need tulevad tihtipeale niisugune noh, lõikavad teineteist sisse, tead, eks ole. Natuke isegi karjuvad, karjuvad appi, eks ole. Vot vot see võib-olla see peaks nagu muusikas sees. No miks ma, miks ma kunsti kunsti juurde tulin või, või kunsti tegema hakkasin või kunsti õppisin, õppima läksin? No küllap, küllap kuskil on ikkagi see asi sisse kodeeritud igale inimesele, et inimene peab just seda tegema ja mitte teist. Sest noh, muusikat kuigi minu vanemad on mõlemad profid, muusikud olid, ei ole minust muusikud vannud, küll armastan ma kuulata ja niuksed plaadikollektsioonid ja nagu mul ikka on siin läbi aegade olnud, aga aga minu jaoks oli jah, see visuaalne maailm on kuidagi nagu rohkem sugune, meeldib rohkem elada läbi. Ja sellepärast võib-olla lihtsalt jah, pärast sõjaväe otsustasin, et minust peab lihtsalt saama see siis nui pooleks või aga läksin ja õppisin töö kõrvalt. Nii palju, kui õpid andis. Ja pärast seda siis tegin lihtsalt töödia. Ja ma leian, et ilma ilma kunstitama näiteks ei oska, kui ma peaksin otsast peale alustama, tema ütleme näiteks, ma olen kaheksateistaastane, lõpetan keskkooli praegune, siis, ega ma midagi muud ei valiks targemat, kui sellesama, mis ma valinud olen. Tähendab kunst ja võib-olla siis kunstipedagoogika kõik, mis haarab sind suures plaanis öeldud, tähendab siia kunstiajalugu, kunstiteooria ja värvust, õpetused ja kõik, kõik vormid ja arhitektoonikad ja kõik need ilusad asjad, kunstimaailma kuuluvad. Vot neid samu asju. Ma hakkaksin täpselt samamoodi uuesti. Võib-olla selle vahega, et, et mõne asja natuke teeks rohkem sedapidi tööd, kui, kui võib-olla enne sai tehtud. See oleks võib-olla kõik, aga, aga muidu mina ei kujuta ette, et ma peaks midagi muud tegema. Lihtsalt ma arvan, et see on lihtsalt mul vajadus on elamise viis ja niisama nagu hapnik on vaja elamiseks niisama, mul on vaja seda seda ennast ennast nagu väljendada ja ja miks ma ei ole näiteks abstraktsed. Sest noh, väga levinud siin vahepeal oli siin aastaid tagasi oli kõik püüdsid abstraktseid asju teha. Vot mina niisugust asja ei saa teha, sest minu jaoks on kujundlik, kujundlik maailm on selles mõttes palju konkreetsem. Ta võib-olla natuke nurgeline, nagu mul need asjad on seal veidi kõverat ja kuidagi natuke võib-olla mingisugune primitivist ja, ja sürrealism ja niisuguseid asju tuleb vahel sisse ka, aga aga see, see on rohkem jah, niisugune, mis mulle mulle rohkem istub. Sest abstraktseid asju ja eriti kuigi ma mulle väga meeldivad, Jackson pollok, näiteks kui ma New Yorgis nägin seitsmemeetrist seitse teivast on ka pealkiri, siis oli vapustav, oli lummav pool tundi seisnud selle töö ja ma pean kunstimuuseumis. Ja nii et vahel on abstraktsionism, on väga-väga võimas asi. Minule ei sobi. Minule on jah niisugune maised asjad rohkem meeldivad. Ja noh, pedagoogika seda oma diplomi järgi sain ka niiviisi maalikunstnik, pedagoog, nagu ma olen ja nii ma olen siis jäänudki. Suvel teen rohkem pilte ja talvel siis rohkem koolitööd, võib-olla. Niimoodi ta nii aastate viisi läinud käsikäes ja külvad tähendab edasi Ginima. Igas kivis on siiski kivis ja asjalise oma hing olemas, ma seal natukene võib-olla peenvat teerijasse kipub veidi minema, peenemad lood, aga, aga üldiselt on need need kivid ja mulle kohutavalt meeldivad kivid, ma neid veeretasin, need muidugi ma sain pärast sai saatuslikuks. Jah, selja vigastasin, mille on siiamaani natuke hoian veel tagantjärgi. Aga kivid, kivid ja naturaalne puitpalgid, naturaalsed rookatused ja niisugused asjad, see on midagi, mis, mis on selles, on niisugune eesti talupoja aura, on seal, ma isegi ütleks niimoodi mingisugune, niisugune seletatav raamatu seletamatu ürgne jõud peegeldub nendes. Kuna nemad annavad niisukest inspiratsiooni, annavad just niisugused tõesti nagu nagu nagu mingisugused bioväljad seal kiirgavad vahel vastu siis, siis loomulikult ma oma loomingusse panen sisse ja, ja püüan siis juba edasi. Juured on ikkagi ikkagi selles selles taluga seotud selles maises elus. Ja mina leian niimoodi seda asja ja sealt nii või teisiti kasvõi seal ratas või mis, ma olen siin mitu varianti teinud või ükskõik või see noh, autoportree, mis mulle viimane oli seal, kus ma ise Puusta seal välja, see kõik on seotud ikka May maise maaeluga maaeluga, nii et kuigi ma olen linnapoiss peaaegu eluaeg olnud, eks ole, aga maal ma olen muidugi, karjapoisipõli läks ikka maal, nii et see on jätnud oma jälje. Sellepärast on ka mul kullerkupud lemmiklilled, eks ole, mida ma neid olen ikka ma ei tea, mitukümmend, mitukümmend maani neid teinud pidevalt ja paar tükki on veel järgi jäänud, eks ole. Kullerkupp jah, siis esimene niisugune, mis, kus oli midagi niisugust nagu maine, maine, päike või nii nagu ütleme, Vincentile oli, päevalilled on minule kullerkupp kuidagi jäänud. Ruut, vot vot see on niisugune ja mis, kus ma hakkasin seda looduse ilu läbi kullerkupu taipama ja siis, kui ma ikka noh, mis ma olin siis viie viieaastane maalsel karjapoiss. Kell viis hommikul äratati üles, pidin karja minema, viie, kuue aastased, need paar aastat sai päris tukicalex käima. Aga pärast seda jah, siis ma ikkagi noh, ma ei ütle, et vaata, piima saab poest piima, sobika lehmalt, eks ole, mitte porist luule ja, ja maalikunst on kohutavalt suured sugulased. Üks on sõna kaudu, teine kujundi kaudu, eks ole, on kõnekeeleks, eks ole, kujund siin on sõna ja sõna ongi selle järgi näiteks, onju. Maailmas on väga palju kunstiajaloos ka keskmehe, kes maalisid näiteks isegi Salvador Dali luuletuste järgi teinud sürrealistlikke maale ja nii edasi ja vastupidi, maali järgi luuletusi kirjutanud. Ja Mul on niiviisi, et kui ma reisin näiteks kuskil, siis ma ikkagi lugu ei kirjutavaid. Tavaliselt olen pannud luulevormis näiteks New Yorgis ka mul oli kohe eraldi olemas, kus on New Yorgi Ameerikas, neli kuud oldud ajast, oli, oli mul märgitud ära seal elamused, mida ma New Yorgis sain, siis lühidalt luulesse, sest noh, kõiki asju seal ei jõudnud, lihtsalt ma töötasin seal pealegi veel. Ma olen niisugune plahvatuslik vend, kohati niisugune veidi veidi kärsitu ja olemisega, nagu ma olen ja ja siin sellepärast mul neid pika mingisugused ja muide siia ma kirjutan täiesti originaalid, mitte mingist, maandusime Avahel gripsalda maha siin mõne asja, eks ole, aga see nagu tulen, eks ole, nii, nii panin kirja ja minte mingid mustandeid ei tee nagu mõned, kes luuletajad, võtame kasvõi profid seal, eks ole. Tihtipeale töötavad, viskad prügikasti, jälle töötavad ümber ja mulle tuleb nii, nagu ta tuleb, nii nagu jumal juhatab, nii ta tuleb siis mõnimaal tuleb ka niiviisi, et ma olen siin mõnikord teinud ka kaunis kaunis kiiresti seal ütleme noh, isegi siin ühe päevaga olen korraliku mängu, kui nii tuju peale tuleb, vaim peale tuleb, eks ole. Aga mõni mõni maal, mis on mitu aastat olnud lõpetamata, noh, kõik on siin ilmas ikkagi suhteline. Keset kullerkupud välja, onu, mängude maa, meie nägu, kell on meie grimassid hallid majad ja suured rahvamassid. Päevast päeva ma esitlen end, püüan olla meelepärane, kui vend mõtteid kannan kaasas. Kas teate? Ma ei ole see, kelleks mind peate. Mõned vähesed on lähemalt veel, uskuge, ma pole nii halb ja õel. Tõtt mõlguvad peas olen ikka juba soliidses eas maalimiseks pintslit vaja head luuletamiseks pastakat ja pead. Mõlemate jaoks on vaja vaimu. Rahva massidelt võid kuulda laimu. Kunsti jaoks on vaja närvi siis ei saa endale teha sarvi, pole kunstiilma, luuleta, pole suudlust ilma huuleta. Pole halba ilma heata, pole inimest ilma veata, luuletada või maaliga, pole vahet. Taevast võib sadada siis rahet. Kinodes on mõtet ja värvijõudu maalides mõtted ja kujundlike laudu. Kunsti ja luulet unustada ei saa. Kui on taevas, siis on kama. Pole kunst ilma luuleta, nagu pole suudlust ilma huuleta. Suure romantika prantslase poolt öeldud. Ma ei kunagi ei valmista ette mingisugust, vaid nii nagu tuleb, nii ta tuleb, eks ole, selles mõttes on vahel väga kasulik A. Et teha pilti tiga, nii nagu ta tuleb ja vaatamata sellele, et kas mind mõistetakse või mõistete, kas pildist saadakse aru või ei saada, ma isegi seda väga pahaks ei pane, kui mõni ütleb, et ta missa platserdad siin või nii on küll öeldut, eks ole. Et sealt platserdat, et miks sa niisuguse jõulisi värve tarvitad, seda? No mine tea, minu mind ei loksuta, siis ma olen nüüd nii paksu naha peale kasvatanud, endale seal padjad ei ila ei lähe läbi, muusika on tõesti väga suvel, eriti mul siin on noh, rõduuks on lahti ja siis päike õhku ja kõike tuleb siit ja siis tihtipeale noh, päeval nagu muult linna lärmi, aga mina panen siis oma muusika mängima. No oleneb pildist, oleneb, mis käsil on, kas ma lõpetan, alustan, kastan, vahepealne või on hoopis ettevalmistus vahel? Siin võtan visandid, uurin sellest, oleneb ka see nüüd, millise meeleolu ma siis endale nagu parasjagu loon. Aga kui on niisugune asi, et mul on pilt, on alati kuma pilte hakkan tegema, mul peab olema pilt silmade ees, mis kujul ma lasen nagu filmi korraks selle jooksma silmade eest läbi aha ja siis mul hakkab pilt kiiresti tulema. Ja no siis tihtipeale ma olen ikka kasutanud ka niisukest tempukamat muusikat, nagu natukene see kuidagi annab, annab niisugust noh, tihtipeale ütlen, et mõnda pilti ma võin päris kiirelt ja impulsiivselt teha. Ja siis muidugi vastab muusikaga sinna juurde, see nagu toetab isegi seda. Ta on hästi-hästi, läheb nagu sünkrooni v niiviisi selles mõttes, et noh, annab seda vaimset pinget juurde. Positiivselt muidugi. Mõnikord on jälle niisugune, kus on, kus on, ütleme jah, kuivemat, porteri, Need asjad, portreed, vot neid asju nagu ei saa, sest siin tahad, tahad, mõnikord lülitad muusika välja, tahad vaikselt mõtiskleda ja uurida, mis inimene tüüp on tal ja ja mis ta, mismoodi ta seda seda sisemist välja tuua, ütleme siin vot siis siis nagu niisugune tempokas muusika kuidagimoodi klapi all. Siis on võib-olla jah midagi, midagi niisugust kargemat aeglasemalt, võib-olla seal midagi sibi ilusast pole midagi, panen peale niiviisi. Nii et noh, see kõik oleneb, milline töö käsil oli, sellise muusikaga tuleb jah taustaks, aga muusika, muusika ei ole mind kunagi seganud. Ma tean, on, on mõningad kunstnikud, keda, kes peavad ennast nii välja lülitama ja igasugust muust maailmast kaasa arvatud muusikud, ka maailm, eks ole, et see teda häirib mind absoluutselt see asi ei häiri muusika, vastupidi, see aitab mind väga palju, aitab edasi viia niisama nagu noh, kasvõi luuletused mis on, mida ma olen ka kasutanud ära ja vahel isegi unenäod, näiteks mõned üle olen märkinud üles unenäod niisukest, poolsin reeglikut, ula näod, nende järgi me oleme isegi mõned pildid maalinud. Konkreetselt ei hakka minema nende peale, aga neid on valitud ka ja, ja kunstiajaloos on olnud väga palju tehtud. Realistid, väga palju kasutasid unenägusi. Mul ei ole seda mõtet kunagi ollasema autoportree veel, ma ei ole seda nagu eriti taotlelovega. Vot siin ongi jah, pärast ma hakkasin ise ka vaatama ja kuidagi mõni mõni seostab nagu Jüri Arrakut pidi seal olema sees parasjagu. Ma ei tea. Mina ei tea konkreetselt, kuidas see tuli tuli sellega, et kunagi ma mäletan, oli mul üks mingisugune, ma olin tudeng veel ja siis oli kursusetöö, ma tegin kunagi tulekandja, oli mingisugune peos, kandsin tuld, eks ole. No tuld ei kanna inimene peos, tähendab ta pole mingi sümbol pool, eks ole. Sümboolne tähendus. Ja võib-olla siis oli, et kui ma panen puud ahju, kannan süles, toon tihtipeale ja ahjuküte mulle väga meeldib istuda, vahel lihtsalt tule ees. Ja ta nagu vaimselt puhastab siin tule seal midagi kohutavat, ürgset, midagi minu jaoks puhastustuli ja ega see ei ole niisama, sõnakõlks on väga suur tähendus. Sellel on ja siit võib-olla siit siit saigi niiviisi tule kandmine või see puude puude tulekandja, ma ei tea, see hiljem, see nimi võib-olla tuli aga lihtsalt põlevaid puid kannad, et see on siis see vaimne põletamine, ütleme niimoodi, vaimsed põletamised, mingisugune jälg jääb sealt ka ikkagi siis see leek või see tuli, see on see vaimne vaimne põlemine. Annab nagu punane värv yriteerib, eks ole, ärritab, annab sulai liikumist, ta sunnib sind liikuma, eks ole, elama. See kõik on niisugune, mis mis võib-olla siis kuskilt sealtkaudu on see tulnud, ma ei tea, otseselt otseselt mul ei ole niisugust nagu mingid kindlad, et seal nüüd midagi ei tee, mingisugust ei ole nagu mingi murranguline otse ei ole niisugune. Ma ei tea, ma ei pea teda nüüd nii oma loomingu kõige tähtsamaks tööks, ma ei pea teda, aga aga noh ja mis puudutab autoportrees sissiga polnud seda taotlust ei olnudki, et ma autoportree teeneid vaid, vaid lihtsalt meeskonda lapp kannab aga kuigi noh, praegu lõpuks muidugi ta kuidagimoodi läks niimoodi, et noh, et see mees on siis nagu juba halli peaga ja on elukogemusi ja, ja võib-olla ka elutarkust on sellel mehel juba olemas ja noh, võib-olla siis pärast kujuneski nii välja kuidagi sarnanev nagu minule, eks ole. Ja ma ütlen, võib-olla mingil määral alateadlikult oli ka sinna sisse põimitud, aga aga nii ta, nii et ma nii nagu eesmärk, et ma neid jälgisin ennast kohe sellest sõna otseses mõttes mul ei olnud neid, ma tegin lihtsalt komponeerisin ühe mehe figuuri ja ja sel mehel ei ole mingit lips ega särki, nii nagu ma tavaliselt pean koolis esinema lipsuga, mis mulle 12-st vastastik, sul on jäänud nagu kaela pookima, eks ole, aga aga noh, nüüd ma olen niivõrd ära harjunud juba sellega nagu tööle ei oska kaena meritsi ilma lipsuta käia, kuigi ma lipsust vaimustatud ei ole päriselt. Ja seal ei ole seda, vot see on jälle see üldistamine, lihtsalt mingisugune mantel või tuuletuul, ma ei tea, võib-olla vihmamantel, või mis ta võiks olla ükskõik seal niimoodi ja võib-olla seal see natuke feoreetne taevas ja sellel oli ka niisugune kunstiülikooli tekkel oli ka lillale ja sealt sealt võib-olla see seostasin natukene noh, aga miks mitte, see inimene võib ka kunstiinimene olla ja siis lõpuks jõudsingi nagu iseendale, eks ole. Ma kordan veel kord, ma ei teinud seda mitte eesmärgiga teha autoportreed, vaid lihtsalt üks mees, kes kannab põlevaid puid käsi jahma, natukene seal siis ma muidugi pärast vaatasin seda, kuidas, kuidas käe hoiak veel, eks ole, seal peeglist korra jah, niimoodi joonistasin eraldi välja veel ja see võib olla seal jah, siis hakkas juba nagu, läksid iseenda peal, et noh, käed on ikka minu käed, sest igal inimesel on väga tüüpilised käed, teine inimese portree, eks ole, tema käsipilt peab iseendast rääkima. Kui pilti ei räägi, siis see jutt ei ehita ka seal mitte midagi, räägib nii palju, kui tahad, eks ole. Nii nagu kehvale pildile annab, ütleme hea raam annab siis vahel 50 protsenti juurde, eks ole. Või võib-olla isegi vastupidi, mine sa tea, mõni pilt võib ka ilma raamita olla ja on ka pilt. Ja kui missugune veel, eks ole. Niimoodi kaevule minek ja vot see on niisugune nagu, nagu allikast võtaks vett, aga noh, kuna allikat ei ole lihtsalt siis paratamatult, aga vesi on ju ikkagi elu, eks ole, tänu elule vesi või noh, tänu veel, elu on üldse olemas, eks ole. Ja, ja see, see kaevule minek just, ja see kaevur, ragin võib-olla, kui sinna taustaks võtta kõik, see see on niisugune väga kõne kõnekas ja, ja niisugune, mida võib-olla niisugune, mis on absoluutselt väljaspool igasugust modernistlikku või moodsat maailma, eks ole, see, mis on niisama nagu elus on ikka kaks momenti väga olulised sünd ja surm. Sest ülejäänud me võime siin rääkida ükskõik mida või teha ükskõik mida, ta ei ole nii oluline olulands, sünd ja surm, eks ole, kaks momenti kõik see linnavahel, see võib öelda katsel jama, tegelikult eks ole. Noh, niisugust niisugust asja ka niimoodi, eks ole, kui, kui nüüd päris nii filosofeerida, ütleme. Aga filosoof. Ma pean ka selles, et, et seesama kaev kaevunika allikas, värske kaevu vesise hommikune, eks ole, niisama nagu kaste on, eks ole, see, see täiesti kristallpuhas, eks ole, mingi saastuv pole olemas, ühtki auto pole mööda sõitnud, eks ole, päikega ei ole nii madalal, eks ole, ja nii edasi, vot vot selline midagi taoline võtsin ämbrisse, nagu tuleks kah kaevust kaev ja ukselink, need on omavahel väga tugevalt seotud, eks ole. Niisama nagu lävepakk, eks ole, mille pärast ei siiamaani tohi kätelda, sest oli aeg, kus, kus ütleme, ürgeestlane maeti lävepaku alla, tähendab, Peremis maeti lävepaku alla, eks ole, sellepärast me kätle kunagi ukse peal austusest selle traditsiooni vastu, eks ole. Ja noh, kui veel kaugemale minna, siis, siis miks ka mitte see ukse ukse? Tehiks võik kuidagi ukse, see niisugune kuidagi kuidagi nagu natuke assotsieerub isegi isegi ütleme hingerännakule, kui kaugemale minna ja mina, minul, mina seostan vahel ka niisuguseid asju, eks ole. Nii, et siin rääkida asjadest siis, siis tuleb kohe konkreetselt öelda võtta, aga miks mitte niisugune asi, tõmmata paralleeli sellega kaevu kaheksa, eks ole, niisama nagu puu nutab, kui me saeme puid, eks ole, ja, ja kõik nii edasi, see on kõik elusmaailm, eks ole, mis kasvab, sünnib, elab, sureb pildist väljaastumine ja ütleme ja ukse ukse praotamine ja, ja ja hommikusse astumine, eks ole. Et elu täis tegevust vot hommikul nagu elu täis tegevust, vot see on kuidagi niisugune, mis on head, head võtted selle filmi juures, mis mulle meeldivad hommikumuusika, hommiku hommikumuusika, näiteks ma mõtlen seda, mitte mitte see muusika, mis plaadi pealt tuleb, või c muusikat, aga mis on, tähendab, mis on looduses, eks ole, kuulad seda rahu ja siis kuulab lindude laulu, hakkad kuulama. Ja sealsamas suures plaanis näed näiteks ämblikku, eks ole, ämbliku minu jaoks isemoodi, kohe see on mulle püha püha loomise, ma olen iga maalides ka väga palju kasutatud, tahad, eks ole. Ma ei mõtle seda Ameerika mütoloogiliste ämbliku, vaid ma mõtlen enda endale see mämblik kui sõnumitooja, sest mina olen ka solvunud nende inimeste peale või ma ei saa nendest inimestest aru, kes lõmastavad ämblikud, avad ämblikud, fui viskord kraanikausist alla lasevad vett, pealegi vaata kui mõnusalt läheb sinna. Vot minu jaoks on, on ta hingede hingede maailma üks esindaja, materiaalne esindaja, ämblik, nii et mina, mina ämblikuks pean väga lugu. Ämblik on püha.