Ja nüüd täpsustame meie tänast päevakorda. Me jätkame tööaja lõppemise tõttu pooleli jäänud otsuse eelnõu 1022 aruteluga. Ja see arutelu jäi pooleli seisus, kus kõnepuldis oli Eesti televisiooni juhatuse esimees Ilmar Raag ja kus temale küsimust oli esitamas Mart Meri. Teine punkt, siin on üks täpsustus, ettekande teeb siinkohal päevakorra teine punkt. Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud riigieelarve seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Siin on ettekandeks palutud sõna anda põhiseaduskomisjoni esimehele Indrek meelakule. Kolmas punkt, seaduseelnõu 1038. Teine lugemine, siin on palutud kaasettekandeks sõna anda majandusministeeriumi tööstusosakonna juhatajale Merike komposele. Need olid siis täpsustused meie tänase päevakorra osas. Me jätkame nüüd aruteluga otsuse eelnõu 1022 osas, ma palun riigikogu kõnepulti Eesti televisiooni juhatuse esimehe härra Ilmar Raagi, tema palun küsimuseks valmis olla kolleeg Mart Merit. Ausalt, Riigikogu, kas me jätkame praegu suuliselt esitatud küsimust, jah? Niisiis, Mart Meri, palun uuesti. Jah, aitäh, härra esimees, härra laager. Avalik-õiguslik ringhääling, sisuliselt rahvusringhääling, lisaks muudele funktsioonidele on tal ka teatav rahvusliku julgeoleku tagamise funktsioon näiteks kas või eri tüüpi hädaolukordade puhul operatiivse info edastamine või ka käitumissoovituste andmine elanikkonnale. Kuid küsimuse pearõhu asetanud maa nii-öelda rahvuskultuurilise julgeoleku tagamise aspektiga. Kultuurieluigakülgse teadvustamise kohustus, salvestiste säilitamise kohustus ja missugune peaks olema ka Eesti televisiooni tegelik roll nende ülesannete täitmisel ning kuidas te hindate selle taustal arengukava punktis kaks, kaks sätestatud just rahvusliku kultuurilise julgeoleku tagamise aspekt. Aitäh. Aitäh mulle, mulle see küsimus väga meeldib, kuna kogu arengukava sisuliselt tegelikult sellest samast räägibki. Selleks et vastata, ma lähen hetkeks natukene kaugemale. Alustan sellest, mida praegu on võimalik vaadata Eesti telekanalitel. See, mida me näeme, on peamiselt erinevus hanke oma toodangu vahel. See tähendab seda, et Eesti televisioon praegu toodab üksinda üksinda rohkem eestikeelseid oma saateid, kui kui kaks erakanalit kokku. Ja seejuures on Eesti televisioon endale ka selgeks teinud, et tema peamine roll ongi selles, et maksimaalselt edendada, jäädvustada eesti kultuuri ehk et kõik see mida me peame heaks Eesti elukeskkonnaks, et see leviks Eesti televisiooni kaudu ja seejuures tulen tagasi selle juurde, mida ma ütlesin möödunud korral ja teiste tervishoiu arengukava ei ole tehtud mitte televisiooni inimeste poolt vaid laiemalt kultuuriüldsuse ja nende esindusorganisatsioonide poolt. Ja seega Eesti televisioon, selles valguses peab olema kõikide teiste kultuuriorganisatsioonide meedia hääletoru. Esitati möödunud Porto küsimusi, kas seejuures räägi, et me räägime hästi palju rahastaga, mitte sisust. Kas, kas selle sisul ja rahal on omavahelist seost, ma väidan, et on küll. Milline see seos on? Kui ma ütlesin, et erakanalid toodavad kahekesi kokku vähem vaat et kui Eesti televisioon, siis, sest see tähendab tegelikult seda, Nemad toodavad peamiselt nad näitavad hankeprogrammihankeprogrammi ühe tunni maksumus on umbes 16000 kroon krooni. Kui me võtame järgmiselt faktilise või dokumentaalsaate või ajakirjandusliku saate siis selle tunni maksumus oleks juba 32000 krooni. Kui me võtame näiteks Õnne 13, siis selle ühe tunni maksumus on juba 300000 krooni. Ja seejuures Me räägime odavast televisiooni toodangut, sest niipea, kui me läheme Eesti televisiooni madalatest hindadest välja näiteks Eesti filmi sihtasutuse juures edendajatele projektidele, siis seal kujuneks ühe tunni maksumuseks juba 480000 krooni. See tähendab seda, et kui nüüd Eesti Televisioon soovib välja astuda sellest sellelt rajalt, kus ta praegu on see, kus kasvavate püsikulude juures suudame üha vähem teha neid saateid, mis jäädvustasid eesti kultuuri üle põlvkondade. Sellisel juhul me peame paratamatult hakkama tegema neid kallimaid tüüpe programme. Kui küsimuse all on näiteks ka Õnne 13 saatus siis ma ütlen selleks, et Õnne kolm 13 tüüpi saadet jätkata või teisi lavastusliku eesti draamasarju. Järelikult me peame tegema kallimat tüüpi programm. Ma ei tea, kas see vastus oli nüüd praegu hetkel piisav põhimõte kui ma kordan, veel on, on siis see, et Eesti televisiooni ülesandeks selle arengukava valguses on toota selliseid saateid, millel oleks ajatu arhiiviväärtus ehk et nad jäädvustasid seda elu nii palju analüüsi valt, et seda oleks võimalik ka 10 20 aasta pärast näidata. Ja ühtlasi toodaksid meile neid märksõnu, millest tegelikult eesti kultuur koosnebki. Tänan, kolleeg Olev Raju, palun aitäh. Mina läheksin konkreetsemaks. Niisugune näide Eesti televisiooni saatetegija. Yks ütlane helistab arstile Y, et oleks tutvustama saatesse ravimifirmalt sett. Kasson reklaami saade, kas seal tasakaalustatud saade, kes maksab, see tellib muusika ju maksab antud juhul firmased. Vastus on selline, sellist saadet pärast esimest juulit ei tohiks mitte mingil juhul olla, kui te kusagil kuulete taolisest juhtumist teatab Eesti televisiooni juhatusele ja see inimene ei jätka enam tööd. Tänan, kolleeg Enn Tarto, palun aitäh, härra juhataja. Austatud ettekandja. Eesti vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus ütleb. Seadus kehtib praegu, et Eesti vabariigi ülemnõukogu Eesti kongressi volitused lõpevad riigikogu valimistulemuste väljakuulutamisega. Ja siit ongi küsimus, et kuidas kavatsete tagada erapooletuse parteipoliitilises mõttes ajalooliste materjalidega tutvustamisega. Näiteks eelmisel aastal augustis näidati põhiliselt saateid arhiiviandmeid Eesti vabariigi ülemnõukogus ja Eesti kongressi minimaalselt. Tegelikult maksumaksjad ju annavad, kes osaliselt kodanike komiteede liikumisest Eesti Kongressi, et kas üldse on lootust, eks ole, et, et tuleb nii-öelda poliitilises mõttes ka erapooletu ajaloo materjalide tutvustamine. Aitäh. Väga hea küsimus, jällegi möödunud suvel näidati peamiselt arhiivimaterjale, mis kuidagi kunagi on juba tehtud. Järelikult meie probleem on see, et kui nüüd välja arvata üksainus Mati Talviku tehtud Eesti loolane sari, siis ei ole ühtegi teist nii kallis sarjame töösse lasknud. Ja põhjus on ikkagi seesama. Tavaliselt tähendab praegu telesaate tegemist, et oleks üks kaameramees, üks režissöör, üks toimetaja, üks saatejuht ja sellega on asi lahendatud. Ometi eeldaks iga saate kallal töö ja objektiivne töö tunduvalt suuremat meeskonda. Miks ma ütlen, et eeldaks igaüks, kes on teinud võib-olla televisioonitööd endisel ajal minut õppimas välismaal, teavad, et tegelikult taustauurijate töö need, kes koguvad materjali, kes püüavad seda juba ette tasakaalustada? Nende osakaal peaks saate tegemise saate eelarve juures olema tunduvalt suurem. Praegusel kujul lihtsalt võetakse seda, mis on arhiivis juba tehtud ja uut tasakaalustatud programmi ei ole senini töösse lasknud, sest see on tunduvalt kallim kui senised keskmised saateformaadid. Seal on Arvo Sirendi, teine küsimus, palun. Sissejuhatuses on öeldud, et avalik-õiguslik ringhääling peab olema sõltumatu igasugustest poliitilistest soovidest, organisatsioon, majanduslikest huvidest. Teie olite, eks muidugi olema sõltumatutele, juhtidest ja nii edasi. Kas selline seisukoht on ekslik või üksnes ohtlike asjaosalistele, kui te mõtlete oma eelkäijate peale? Ma usun, et televisioon tervikuna peaks olema võimalikult sõltumatu. Sõltumatuse piiriks võiks olla praeguse arengukava raames need kolmeaastased arenguprogrammid mille raames fikseeritakse põhilised arengusuunad või tegevuspõhimõtted, muuhulgas programmi struktuur palju, seal on lastesaated, palju haridust, saadud, palju kultuurisaateid. Teisest küljest jälle eesti televi televisioonis sees tervikuna peaks siiski valitsema teatud ühtne nägemus sellest, milline see kanal saab olla. Sellepärast et praegu on tihtipeale meil probleemiks see, kui kui. Me üritame teha võimalikult erinevaid saateid, aga sellisel juhul need erinevad seisukohad nii seinast seina erinevad seisukohad satuvad mäestiku ja tekitavad vaatajatel lõpuks mulje, et Eesti televisiooni ta ise ka, mis sa teed. Seetõttu ma arvan, et nii nagu iga toimetus, ajalehe toimetus, näiteks või iga teater teab ka televisioon omama selget nägemust sellest, mida ta teeb ja mis peaks siis ühiskonnas olema sõltumatu. Tal oli ja vabandus, ma lisan veel seda, et selle ainsaks garantiiks praeguse senise kogemuse põhjal on see, et finantseerimine fikseeritakse pikemalt kui üks aasta ette. Aitäh. Tänan, kolleeg Tõnu Kauba, palun aitäh, härra esimees, lugupeetud härra Raag. Peaaegu iga nädal püsivad inimesed minu käest mitmeid asju, mis puudutavad ka telesaateid. Ja selle tõttu ma olen kimbatuses, ma ei oska sageli nendele küsimustele vastata ja ma püüaksin kontsentreeritult neid mõtteid praegu lühidalt edastada. Me räägime siin, õigemini teie räägite siin oma saadete mahust, aga inimesi rohkem huvitavat, saadete kvaliteet ja saadete konkreetne sisu, see, mida nad näevad, milliseid kallakuid, eelistusi nad näevad. Tuletatakse meelde seda, et Eesti televisiooni Mul on rikkunud seadust, kui me räägime siin kangest, alkoholist, selle reklaamist tuletatakse mitmeid muid asju meelde, näiteks seda kolmikliidu ajal oli Eesti televisioon kindlasti kiitval positsioonid ja praegu kaksikliidu seal on kindlasti rohkem mõnitaval positsioon veel. Siis selles olukorras inimesed tahavad teada, et kelle huve ikkagi eestitelevisioon tegelikult kaitseb või ütleme, siin saalis sõnastame seda natukene teistmoodi, et kuidas te loodate loodate edaspidi tagada teksti, televisioon oleks veidikene tasakaalukamad, aitäh ja ma ei lasknud siin ajaloodiskursuses, et ümber mõtestada seda, mis on olnud. Kõigepealt ma ütlen, et kui ma, ma rääkisime mahusse sisust sest siin on üks-ühene seos, see, see tähendab seda, et kui meil on üks rahahulk ja me tahaksime näiteks säilitada sama mahtu siis järelikult hakkame tegema väiksema ettevalmistusega kehvema oodavamaid saateid. Samal ajal kui Loodame, et tegelikult sedasama funktsiooni, mida me tegelikult peaksime täitma rahvuskultuuri edendamine, kaitsmine. Seda tegelikult tagavad kallimad saatotüübilt, kallimad saated. Nüüd on küsimus. Kuidas vaata seda programmi sisu. Põhimõtteliselt me oleme mõelnud, et jah, me peame sellega intensiivsemalt tegelema kui seni ja see toimuks kolmel tasandil. Esimene tasand on, kui me väljas välistame Eesti televisiooni enda programmi nõukogude esimene tasandama retsensiooni koosolekud, mis toimuvad iga nädal ja kus kutsutakse ühiskonnas autoriteetsed inimesi tsenseerima. Praegu on meil käinud Rein Veidemann, Barbi Pilvre ja Aktuaalset Kaamerat on kuuldavasti tulemas retsenseerima Peeter Vihalemm. Et tegelikult selline Need inimesed tulevad ja annavad oma oma tagasisideme. Teine pool on sotsioloogilised uuringud, seni on kasutatud peamiselt reklaamitelevisioonide jaoks nii vajaliku auditoorium, audituuri, auditooriumi, uurimissuuruse ehk kvantitatiivset uuringut. Praegusel kujul on arengukava valguses kavandatud kvalitatiivseid uuringuid, ehk me küsime konkreetselt, kas või mis selles saates ei meeldinud või kui palju meeldis mitte seda, kas seda vaadata, sest tihtipeale inimesed vaatavad saadet, aga samal ajal vihkavad seda. Ja lõpuks me hakkame, paneme käima meedia konverentsid, esimene peaks toimuma juba sel sügisel ja selle teemaks oleks põhimõtteliselt meedia vastutus selle objektiivsuse ESC, mis on ka Eesti televisiooni puhul kogu aeg olnud see peamine küsimus, kui palju me oleme objektiivsed ehk et kutsuda kokku suurem konverents ka välismaiste sõnavõtjatega, et kes veel kord räägiksid üle Ni objektiivsuse kriteeriumide, hindaksid selle valguses ka Eesti televisiooni kogu Eesti ajakirjanduse tegevust. Palju rohkem kui selline avalik uuringute ja retsensioonide kaudu toimuv seisu seisukoha pealt me teha ei saa. Sellepärast et üks ajakirjanik, keda avalikult retsensendid mõtterdavad või uuringud materdavad küllata, saab isegi aru, et midagi on viltu. Aitäh. Tänan. Olev Raju, teine küsimus, palun aitäh. Võib-olla kommentaariks kaks eelmisele vastusele enne igasuguste komisjonide tegemine on probleemi edasilükkamine. Vahel on asi väga selge. Kolm nädalat tagasi neljapäeva õhtu kaalses kaameras oli saade kaks mõõdukateledrid seisid püsti, hõikasid, valimisseadus on loll, aga tulge meie erakonda, kas oli päevauudis? Kindlasti mitte, selleks ei ole vaja. Komisjon ja nüüd küsimus, kui lubate. Saadet maahommik teeb ammu juba produtsentfirma. Eesti televisiooni poolt on saake, mis minu teada saab ETVst miinimumpalga, ülejäänu maksab firma. Eesti televisiooni poolt on režissöör maksab produtsentfirma, Eesti televisiooni, Bolton operaatori montaaž, protsent firma poolt komandeeringu transpordikulud, vabandan, kui natukene informatsiooni puudusel mööda panin, vist ei pannud. Aga nüüd on küsimus, järgmine saade läheb aia taha. Kes vastutab? Enam et on täiesti avalik saladus, et mõned, kes produtsent, firmad, see puudutab lähipalju antud produtsent, firmad võtavad esinema ainult teatud tasu eestkassal, reklaamsaade ja kes vastutab selle sisu eest? Aitäh, ma vastan kõigepealt sellele väikesele mõõdukate märkusele. Umbes 97. aastal tehti Tartu Ülikoolis uurimus, kus tuli välja, et tõepoolest aktuaalne kaamera näitas mõõdukalt tunduvalt rohkem, kui, kui teisi erakondade nadolid parajasti võimul. Küsimus oli siis see, et kas see aitas neil valimistel vastus oli ei aidanud, üldse mitte, ei aidanud sellest meedianäitamise ja valimistulemuste vahel ei ole kindlat seost, see on. Siinkohal palun vastata ainult teaduslikus sellega, kui te tahate vastu vaielda. Nüüd vastame maahommiku kohta. Maahommikuga on lugu niimoodi, et see on jällegi teie kätes, meie soov on mitte teha taolisi saateid erafirmadega, kes nagu me isegi oleme kuulnud kasutama selleks reklaamiandjate raha maahommik kui vähegi meil päris kindlasti ta jätku enama taolise finantseerimisskeemi alusel, sest igal juhul vastutab eestidele visioon ka kõikide nende viltu läinud reklaamlugude eest ja see on see, mida me tahame vältida. Arengukavaga. Aitäh. Tänan, kolleeg Kalev Kallo, palun aitäh. Lugupeetud eesistuja. Lugupeetud ettekandja eile on toimunud TALO juhatus, kus on nii-öelda kritiseeritud televisiooni juhtkonna tegevust just selles mõttes, et ei ole töörahukollektiivis ja televisiooni juht ilmale raag, nagu kategooriliselt keeldub kollektiivlepingut sõlmimas kõik see eelnev, mis siin on küsitud tasakaalustamine ja nii edasi. See on tõenäoliselt võimalik siis, kui, kui firmas valitseb nii-öelda töörahu ja ja asjalik tööõhkkond, aga kui toimub sisemine sissisõda, siis ei saavuta üht ega teist tulemust. Kuidas te seda kommenteerite? Ma kommenteerin seda niimoodi, et lahendus on teiega käes, sellepärast et Eesti televisioon, alus juba möödunud aastal suuremat eelarvet. Selle Ma arvan, mis vastu võeti, see vähendas mitmed saated, mis tähendas, et palgad jäid väiksemaks. Palgatõusuks ei jäänud võimalust. Eesti televisiooni juhatus ja ringhäälingu nõukogu panid lisaeelarve taotluse sisse numbreid, mis oleksid läinud selleks palgatõusuks, mida ametiühingud nõudsid selle kollektiivlepingu tegemiseks. Meie omalt poolt oleme valmis selles Eesti televisiooni juhatuse tähendab, on valmis lubama seda, mida me konkreetselt teame ja saame, me teame, et noh, loodame et järgmisel aasta aasta riigieelarve sisse kirjutatakse siiski mingisugune Eesti televisioonile määratud summa ja millest selle summa sees, me oleme valmis ka kohe täna kollektiivlepingut alla kirjutama, seda me ütlesime välja vähemalt juba märtsis. See on see raha, mis meil on olemas. Nüüd kui meie tuline soov oleks samuti see kollektiivleping juba tunduvalt varem sõlmida, tähendab nende varem sõlmida valmistav praegu sõlmima aga palgatõusu, mis on peamine mure tükel juba varem tegema. Aga siin kohas ma ütlen, on tegelikult ju need ohjad teie käes, sellepärast et mina oma majandustähendab Eesti televisiooni majandustulemustele toetudes täna ütelda, et jah, mul on see raha olemas, mis on võimalik sel aastal palgatõusuks kulutada. Ja ma arvan, et et noh, iseenesest kas kas peab asi alati nii kaugele minema, et riigikogu ei usalda seda, kui telejuhid või ringhäälingu nõukogu ütleb, et vaja oleks palgatõusuks raha, kas ei piisa isegi sellest, kui me ütleme, saated jäävad ära, mis paratamatu vaid asi jõudma selleni, et ametiühingud ütlevad kolmandat korda sedasama asja uuesti, et lõpuks saadakse aru sotsiaalsetest probleemidest eesti televisioonis? Aitäh. Tänan. Enn Tarto, teine küsimus, palun, aitäh. Härra juhataja, austatud härra raag. Teie vastusest ma sain aru, et et justkui siis ka Eesti Kongressi puudutavaid materjale on reedeks kas hävitatud või kaduma läinud, sest igast Eesti kongressi istungist tehti vähemalt väike väike ülesvõttel televisiooni poolt. Aga minu küsimus on selles, et kui nüüd jällegi tavaliselt näidatakse mõnda okupatsiooniaegsete ilusat film ja silla ei ette ega taha mingit kommentaari, et kui ikkagi tore oli okupatsiooni ajal, kuidas meie propagandistid näitasid samal ajal kui kümned tuhanded papp vaevlesid siberi kass asumisel või koonduslaagrite etc, see ei ole ka propaganda endiste kommunistide kasu. Kas, kas Eesti televisioon ei saa siin niimoodi, et ta ei ole erapooletu? Peaks mingi kommentaar olema, et jah, tõepoolest ilus propagandafilm, aga reaalne oli tegelik kulka, midagi muud, et mitte kõikidel ei olnud nii hea elus olla troll olla. Aitäh. Ma usun, et selles küsimuses me ei tahaks vaatajaid nii rumalaks pidada pärast, et. Ma ise olen kasvanud samuti põlvkonnast, kus ma õppisin mõmmi aabitsa järgi ja vaatasin filmi, siin me oleme, naersin venekeelsete estraadifilmide üle. Ja ometi usun ma Eesti vabariiki. Ei ma nii palju, kui ma olen kuulnud vaatajaid keegi ei arva sellepärast, et Nõukogude Nõukogude Eesti oleks sellepärast kuidagi ilusamaks muutunud, et me neid asju näitama. Tõsiasi, mis on ja mis on häbiks praegusel Eesti vabariigile, on see, et Eesti vabariigi ajal ei ole televisioonile olnud piisaval hulgal vahendeid, et toota samaväärseid asju. Ja see on probleem see, et kui minevikku märgid ei kao mitte sellepärast, et neid jäetakse arhiivi vaid sellepärast, et uued ja atraktiivsemad tulevad asemele. Kui me praegu suudaksime aina luua selliseid eesti kultuurimärke, mida inimesed tahaksid vaadata, millega nad pigem ennast teostaksid siis kaob see probleem iseenesest. Aitäh. Tal on Mart Meri. Teine küsimus, palun. Aitäh. Härra ettekandja. Ma läheks nüüd ka üsna konkreetseks, kas te võite öelda, kui palju eestitelevisioon on saanud riiklikke investeeringuid aastatel näiteks 1992 kuni aastani 2002? Käesolevas arengukavas on riiklike investeeringute või riigipoolsete investeeringute mahuks 200 miljonit krooni kolme aasta peale. Kui palju seni on saada ja mis juhtub siis, kui käesoleva arenguga kuva kukutatakse siin saalis läbi ja ta ei realiseeru sellises mahus nagu praegu olevad numbrid on siis arengukavas kirjas. Aitäh. Aitäh. Kõigepealt Selle riiklike investeeringute mahu suhtes ma täpselt ei julge ütelda, minu teada viimane nendest oli kas 97. 96. aastal ja ta oli paari miljoni ringis, rohkem ei ole seda olnud. Kes soovib täpsemalt teada saada, milleks on kavandatud need riiklikud investeeringud, siis seal laua peal on üks üks paber, kus annad üksikasjalikult aastate lõikes ja erinumbrite kaupa. Kirja pandud kõige lihtsamalt öeldes kõige suurem on on nendest kaks punkti. Kõigepealt Eesti televisiooni arhiiv. Meil on praegu 16000 tundi arhiivimaterjali endiseks seal formaatide peal. Kui me jätkame praegu samasuguse tempoga vaatamiskõlblikuks muutmiseks. Nii, sest ma ütlen, et arhiivis on, seda me täna eetrisse panna ei saa, sest tehnika seda ei lubanud. Me peame seda ümber võtma. Kui me jätkame samasuguse tempoga selle ümbervõtmist, siis me saame Eesti televisiooni arhiivi vaadata 72 aasta pärast. 72 aastat läheb vaja, kui ei tule ühtegi investeeringut sellele reale. Teine Mul on see, millest oli möödunud kordajad siis saare jutus. Sõnavõtus juttu see oli see, et praeguseks Eurovisiooniks toodi Rootsist kohale 18 digital beetakaamerad sest Euroopa Ma ei lubanud eetrisse teha tööd, mis oleks tehtud meie vanade kaameratega, kuna nad on kaasaegse pale standardite jaoks juba põlvkond maas. Järelikult meile juba ei ole võimalik televisioonitehnika tasandil Euroopaga suhelda. Järelikult ja teha kogu tehnika üleminek järgmisesse järgmisesse põlvkonda milleks on vaja kas või väikeski hüpet, sellepärast et televisioon ainult ühe kaameraga ära ei tee. Aitäh. Tänan. Ando Leps, teine küsimus, palun. Aitäh, härra esimees, lugupeetud härra raad. Ma ei ole üldse rahul riigitelevisiooni Aktuaalse kaamera uudiste saadetega. Tegemist on ju riigitelevisiooniga ja seepärast peab riigitelevisiooni uudiste vaat et edasi andma esmajoones uudiseid, mis on seotud vabariigi presidendi, riigikogu ja valitsuse tegemistega. Täna ma seda ei näe. Kui Lennart Meri oli president, siis näidata seda igal võimalikul juhul praegust presidenti Arnold Rüütlit suhteliselt harva ja sedagi sageli uudistada. Te olete sabas? Minu küsimus. Kas te kavatsete kardinaalselt muuta riigitelevisiooni uudistesaadete sisu ja viia vastavusse riigis tegelikult valitseva poliitilise olukorraga? Aitäh. Vastus on kõigepealt see, et noh, selleks me peame kõigepealt muutma arusaamist sellest televisioonist, mida te ekslikult nimetasite. Riigitelevisioonis. Eestis ei ole riigitelevisiooni, vaid on avalik-õiguslik ehk rahvustelevisioon, mis peaks ise otsustama, mis on riigis kõige tähtsam vastama pigem siis rahva kui ehk riigiametnike huve. Tõepoolest peaks olema see niimoodi mööname praeguses aktuaalses kaameras on probleeme ja no neid probleeme me tahame lahendada nendesamade. Avalike uuringute ja retsensioonide käigus, et oleks veidigi enamgi mustvalgel näha, kust otsast see kalle on? Iseenesest muidugi probleem on selles mõttes sügavam ja raskem, et inimesed, kes uudiseid vaatavad, nad nõuavad väga palju erinevaid uudiseid. Siis kui näidati liiga palju ehk riigiametnike siis ka siis, kui see ei olnud alati põhjendatud siis vaataja käsitles seda kui põhjendamatut propagandat. Niipea vaataja saab aru, millal on tegemist reklaami või propagandaga, tuletage meelde Nõukogude Eestis sellisel juhul nende aju ja kõrvad lähevad automaatselt lukku. Siin tuleb leida, aga mida me usume, et nende uuringute ja retsensiooni koosolekutega leitakse, aga ma möönan, et muudatuse Jaagavas tuleb teha need tulevad, aitäh. Tänan, kolleeg Georg Pelisaar, palun aitäh, härra esimees. Lugupeetud ettekandja. Arusaadavalt on avalik-õigusliku ringhäälingu esmane roll kajastada riigi ja rahva jaoks olulisi sündmusi, kõigepealt teha seda adekvaatselt. Loomulikult on avalik-õigusliku ringhäälingu roll ka kultuuri, eriti rahvuskultuurisündmuste ja organisatsioonide tegevuse valgustamine ja teatud määral kasvatamine. Aga kas ei peaks olema avalik-õigusliku televisiooni roll? Mingil määral organiseeri? Mõlemad 1000 tagasi käivitas just Eesti televisioon näiteks Palamusel üle-eestilise sügisese väljanäitusele son kasvanud vägagi arvestatavaks ürituseks üle Eesti. Paraku aga Eesti televisioon üsna pea loobus taolise ürituse toetamisest, vastupidi, nii näiteks viimasel korral Eesti televisioonis olles selle sündmuse kajastamise eest pidi maksma kohalik organisaator omavalitsus selle eest raha. Kas taoline on teie arvates avalik-õigusliku televisiooni eetiline käitumismall ja kas te peate õigeks, et just niisuguste mittetulunduslik ürituste sponsor, toetaja, organisatsioon, vaator, ellukutsuja peaks olema avalik-õiguslik õiguslik televisioon ka tulevikus? Aitäh? Jällegi täh. Tänan, väga hea küsimus, sellepärast et Eesti televisioon peaks ka edaspidi olema televisioon, mis looks kogu rahvust haaravaid, sündmusi sellepärast et televisioon on, on see, mis jõuab ka kõige kaugemasse regiooni. Kui me näiteks räägime teatritest, kontsertidest, kus iganes regioonis inimesel ei ole võimalik näiteks Tallinnasse tulla, kuhu peamiselt praegu kultuur on kogunenud, televisioon peab sinna välja minema. Võidan terevisioon annab selle võimaluse, et see kultuur ka kaugetesse regioonidesse jõuaks. Teine teine pool sellest asjast on muidugi see, et antud näite varal on tegemist viimaste aastate väga raskete finantsoluoludega. Ma arvan, et, et see ei ole õige, et Eesti Televisioon taolistel puhkudel küsib omavalitsuste käes. Ehkki see on olnud paratamatus, et ei, kuna Eesti televisioonil ei ole seda raha olnud kuuldavasti nagu me oleme rääkinud, ei ole suutnud oma töötajatele isegi palka tõsta siis on olnud kaks võimalust, et kas, kas see asi, see juba iseenesest väärt sündmused näitamata või tehakse seda koostöös teiste avaliku sektori asutustega, näiteks? Kõik sõltub ju sellest, kui palju on televisioonile endale raha, et seda teha. Päris ära ei põlgaks koostööd kohalike omavalitsustega, kuna me möödunud korral esitati küsimus regionaalprogrammist. Meie soov oleks seda, oleme näiteks Pärnu maavalitsuse linnavalitsuses ka rääkinud jõuda selleni, et me avame ka Pärnus ühe regionaal punkti, aga seejärel oleks iga päev üks 15 minutit kuni pool tundi võimalik. Tartu Tartul null Saaremaal Ida-Virumaal eetrisse panna pooltund oma uudised oma mastist, mis lähevad kohalikule piirkonnale ja seejärel võetakse neid eraldi veel nädala lõpus kokku. Ja miks ma siis mainisin Pärnus siin sellepärast, et just Pärnu linna- ja maavalitsus arvasid, et nemad oleksid taolise regionaalse programmi tootmise juures igati valmis aitama. Aitäh. Tänan, kolleeg Janno Reiljan, palun aitäh, härra eesistuja. Härra ettekandja. Ma palun selgitust teie vastuse kohta, mis te siin kond minutit tagasi esitasite, te teatasite, et avalik-õiguslik televisioon peab hoolitsema selle eest, et kõrvuti satuks seinast seina vaated, liiga erinevad vaated? Rahval ei jääks mulje, et Eesti Televisioon et Eesti televisiooni ja ise ka, mida ta tahab. Ja minu küsimus, jäägimine. Kas Eesti televisioonil on tõesti veel mingeid teisi tahtmisi või tal võib-olla mingeid teisi tahtmisi, kui info Rida ühiskonda nendest erinevatest seisukohtadest anda inimestele võimalus neid erinevaid seisukohti võrreldama, jäävad ühiskonnavaenulikke seisukohti, Eesti televisioon tohiks edastada ja propageerida, mis, mida te mõtlesite toimetusi nägemuse all, millega ta siis hoidub erinevaid seisukohti seinast seina seisukohti ühte saatesse või kõrvuti panemas. Selgitage palun seda täpsemalt sellepärast, et mulle hakkab avalik-õigusliku sees suur hirm tekkima. Aitäh. Aitäh, suurfirma ei ole vaja tekitada, sest ma ilmselt väljendasin ennast veidikene valesti. Kõigepealt ühes saates võib olla väga erinevad vaated. Ma pidasin tegelikult silmas seda, et, et et küsimus ei ole poliitilistes vaadetes või sotsiaalsetes vaadetes küsimus, küsimus on tihtipeale selles, kui näiteks. Hästi, me teame hästi, noorel inimesel ja hästi vanal inimesel on teinekord erinevad vaated elule. Kui aga hästi noor inimene satub, see on televisiooni pragmaatika, ma ei saa sinna midagi teha, satub vaatama saadet, mis just nagu tema kanaleid räägib hästi vanale inimesele, siis ta arvab, et kogu see kanal on tegelikult mõeldud hästi vanale inimesele. See seetõttu selleks, et me saaksime ka sellele noorele inimesele edastada, aga needsamad sõnumid, mida me edastame veidi vanemale inimesele, siis me selleks peame looma sellele noorele inimesele teise vormi, et ta suudaks selle informatsiooni adekvaatselt vastu võtta. See ei tähenda vaadete piiramist, see tähendab pigem vormi ja sisuviimist vastavusse vaataja ootustega. Aitäh. Tänan, kolleeg Andres Varik, palun. Tänan, härra esimees. Härra härra Raag, minu küsimusele. Järgmine, mis puudutab avalikkus avalik-õigusliku televisiooni kasvatusliku rolli ja kuidas te hindate, on see praegu nagu tasakaalus, olusel märgatav ja minu meelest siin nagu oleks reserv või mis selleks tuleks teha, on see nagu kodumaa armastusolluse, eetika, kõlblusnormi seda rida võiks nagu jätkata. Kuidas te ise hindate antud olukorda praegu ja kas siin on tendents paraeluse või ka siis tunnetuslikutesse? See on nagu väljapaistev nagu vagu, mina nagu näeks, see võiks selline olla. Aitäh vastuse sellele küsimusele leiab loomulikult Eesti televisiooni täismahus arengukavast, kus öeldaksegi, et Eesti televisioon peadma liikuma kultuurilise ja haridusliku programmi poole. See tähendab, et tegelikult me leiame, et kui võtta kõige prim maarsemalt elule eluks vajalik informatsiooni sest seda võib inimene ehk leida ka raadiost ja ka erakanalitest. Meie loomulikult täidame ka seda funktsiooni, aga seda, mida mina olin Eesti turu suuruse juures iial ei suuda täita, on eesti kultuuri ja hariduse edendamine. Ja see saab, peaks olema nii programmi mahuliselt kui ka sisuliselt Eesti televisiooni üks prioriteete. Teetsemalt, see tähendab teatud kindlatel kellaaegadel haridussaadete eetrissetoomist siis ma tuletan ka meelde, et Eesti omakeelset haridust saated on jällegi kallimad kui tavalised jutusaated, kus saatekülalisel tuleb inimene, Nad vestlevad vaimukalt või vähem, mitte nii vaimukalt. Aga teisalt ei tähendab loomulikult mitte ainult eraldi haridussaateid, vaid ka see, mis on meil meelelahutus või ütleme, lavastuslik, kultuuriline saade peaks sisaldama mingeid hariduslikku elementi. Võtame näiteks teatriviktoriini black box mis on iseenesest meil klassifitseeritud meelelahutussaade siis tegelikult, mida seal tehakse, seal esitatakse küsimusi. Eesti teatriajaloo kohta räägitakse eesti teatrist laiemalt või kui selles arengukavas on näiteks kavas osaleda Estonia teatri juubeli Keenias, siis see tähendab samuti just eesti autorite ooperite salvestamist, mis tagasi peaks mõjuma ka jälle ka haridusliku efektiga. Aitäh. Tänan, kolleeg Vambo Kaal, palun. Aitäh, härra juhataja, austatud Ilmar Raag. Kõigepealt oli väga hea meel kuulda, et loota, et regionaalsed saated ja nende kokkuvõtted võivad uuesti Eestis käima minna või oleks kindlasti väga suur hea meel. Kuid küsiksin veel arhiivi kohta, minu teada on arhiiviolukord ääretult all ja tahaks täpsustada seda poolt. Kui palju on taolist materjali, mida ei ole võimalik enam taastada võib-olla aasta või kahe pärast. Kuidas olukord on, kui ei tule siin-seal kardinaalset muutust sest nii kultuuri saadud kui ka tõesti kohalikud saated on võib-olla arhiivis osaleda, ei ole võimalik iial pööram taastada. Aitäh. Nagu ma ütlesin, on meil arhiivis kokku umbes 16000 tundi pildimaterjali mul hetkel pea peast, ma ei suuda ütelda, kui suur osa on sellest filmiarhiiv, sest teatavasti peaaegu kuni 80.-te aastate lõpuni toimus mees, et siis juba tekkinud videotootmisele ka veel filmitootmine. Filmiarhiiv tähendab seda, et iga seda filmirulli tuleb vastavalt arhiiviseadusprotseduuridele kord kolme aasta jooksul puhastada otsad üle kleepida, et oleks kasutatav. Praegu me jääme ka selle selle protsessiga tunduvalt ajast maha aga samal ajal lisandub meil igal aastal umbes 500 tundi uut materjali. Põhimõtteliselt kui praegu televisioon teostab samal hetkel ka digitaaltelevisioonile ülemineku, et jõuda sellele hetkel kehtivale Euroopa standardile siis me võime öelda, et kogu meie senine arhiivimaterjal on praegusel hetkel eetri jaoks kõlbmatu, et me peame seda taas hakkama ümber võtma. Seega on 116000 tundi mille ümbervõtmiseks praeguse tempo juures läheb 72 aastat on lühidalt see vastus, kui palju nüüd otseselt hävib, seda joonest üldse taastada. Sellele küsimusele ma praegu jään vastuse võlgu. Ma julgeks arvata, et et seda on eelkõige filmiarhiivi osas umbes 10000 tundi. Tänan. Janno Reiljan, teine küsimus, palun. Aitäh, härra eesistuja. Härra ettekandja. Teie vastus ei rahuldanud mind teie nägemuse selgitusi ühekülgse, kui te räägite, et, et 1000 poolest tarvis teha eraldi saateid noortele ja vanadele sotsiaalkahtlemata ka nõustuda. Kuid samal ajal oleks hädasti tarvis saateid, kus lootele säilitatakse vanade probleeme ja vanad read. Me teeme selle koheselt näiteks hiljuti ühes üliõpilashoopis. Kui lasti Eesti riigi sotsiaalseid probleeme toote tudengite hulgas üles lugeda, siis näiteks pensionäridel mingeid probleeme ja pensionitega seoses mingeid probleeme nende arvates Eestis ei ole. See näitab, et nendeni see informatsioon üldse ei jõuagi, kuid tuleme siiski tagasi nägemuse juurde. Praegusel momendil näib mulle, et Aktuaalse kaamera toimetus just nimelt realiseerib seal oma nägemust, mitte ei taotle adekvaatse informatsiooni tasakaalustatud esitamist. Ja sees vaadake juba väga totalitaarse ühiskonna ajakirjanduskontseptsioonile, kus keegi arvab endal õiguse olevat kedagi kasvatada temale arvates õiges suunas. Kas me võime kindlad olla, et nii poliitilistes, sotsiaalsetes kui muudes küsimustes hakkab siiski televisioon tegelema adekvaatse informatsiooni esitamisega kõige paremas vormis, mis vaatajaid tõesti huvitaks, aga mitte ei realiseeriks? Ma mingisuguseid ideoloogilisi mudeleid nendes saadetes, aitäh. Kõigepealt ma vastan, et austatud saadakse minust eelnevalt valesti aru, ma just mõtlesingi seda, et noortele tuleb teha saated, mis räägivad vanade probleemidest. Mitte et me üritaksime vanade probleemidest, rääkida vanade saadet vanadele inimestele tehtud saadete vormis, et noored sellest aru saavad. Ei Me peame noortele tegema saateid, kus räägitakse vanade inimeste probleemidest suhtes, seda ma pidasingi silmas. Teine pool asjast on see, et demokraatlik ühiskond sellepärast demokraatlik ongi, et siin on erinevaid nägemusi ühiskonnast. Aga õnneks on Eestis veel õige mitu meediakanalit, kes suudavad alati seda tasakaalu hoida. Ja kolmandaks ka veel seda, et millisele teaduslikult tehtud uuringule, mis meetodile tuginedes te väidate, et praegune Aktuaalse kaamera suunitlus on totarentaristlik või eestivaenulik mitte objektiivne, tähendab küsimus on selles, et mis Akto, meie aktuaalsega, Mare inimesi teinekord väga üllatav. Et sama küsimus, miks näidatakse vastasrinda rohkem, tuleb opositsioonist kui koalitsioonist. Ja kumbki pool pooltest ei suuda seda põhjendada ühegi uuringuga, mis oleks tehtud, mis näitaks ära kasvõi vildaka uuringuga, et asi on tõepoolest niimoodi, mitte teisiti. See, mida meie praegu välja pakume, on luua Tartu Ülikooli abiga tõepoolest need uuringud, mis avalikustatakse, mis ei ole tellitud Eesti televisiooni poolt, noh, Eesti, meie selle eest maksaksime, aga mis annaks meile kõigile mingisugusegi ühise arusaamise, kuidas Aktuaalse kaamera objektiivsust või mitte objektiivsest? Ma, ma kordan, möönan, et nii nagu igas ajakirjandusväljaandes, nii on ka aktuaalses kaameras aeg-ajalt probleeme. Aga ma ei taha öelda, et nad viljelevad seal väga kindlalt ühte poliitilist nägemust. Selle jaoks on liiga palju erinevaid. Protestide tulnud erinevatelt poliitilistelt erakondadelt ühe ja sama asjus kellel siis on õigus, kui ei ole õigus? Ei opositsioonidega, koalitsioonil. Tänan, kolleeg Jüri Võigemast, palun. Aitäh, härra esimees, austatud ettekandja. Eesti televisiooni ja Eesti raadio arengukava viies osa käsitleb avalik-õiguslik ringhäälinguorganisatsioonide eelarvevajaduste kava. Ja siin ta on liigendatud kaheks tegevuskulud ja investeeringud. Aga kui püüda neid vajadusi grupeerida teisiti ja püstitada selline küsimus. Millises ulatuses peegelduvad nendes numbrites senise finantseerimise defitsiidi kompenseerimise vajadused? Millises ulatuses normaalse toimimise vajadused ja millised võiksid olla, eksis eksistentsiaalse vajaduse summad? Aitäh, aitäh. Sellise defitsiidi vajadusel nendes ei, ei eksisteeri, sellepärast et see oleks nagu vastuolus normaalse raamatupidamise või eelarve koostamisega. Need on selgelt ära toodud punkt üks. Riiklike investeeringute programmis punkt kaks. Selles vahes, mis on näiteks 2002. ja 2003. aasta eelarves Kus, kus me näeme, et selleks, et teistsuguseid saateid teha ja inimestel palka tõsta on, on vaja suuremat vaat eelarvet. Kokkuvõttes ja lõpuks, et milline on vaja, milline on minimaalne raha Eesti televisioonile, ma oskan ka sellele vastata. Ent kõigepealt tuleks siis aru saada, milleks meil Eesti televisiooni vaja. Kui meil on Eesti televisioonimaja selleks, et toota eesti keelt ja meelt arendavaid programme, siis on see minimaalne summa enam-vähem see, mis mis teie ette on praegu pakutud, kui me arvame, et me peame jätkama kõikide nende probleemidega, mis on nii palju komplekssed, et nad paratamatult sõltuvad ka rahast ja mis lõpuks viivad selleni, et me teeme peamiselt kõige odavam maid informatiivset saateid ja näitame sinna juurde hari hankeprogramme filme siis me võime eelarve samaks jätta. Kui me arvame, et Eesti televisioon võiks olla näiteks selline kanal, kus näidatakse välismaa parimaid dokumentaalfilme siis ma usun, et me saaksime hakkama ka näiteks 30000-ga. Aga sellisel juhul tähendab 30 miljoniga, sellisel juhul rakenduks see mudel, kus oleks tööl üks inimene, kes pistaks masinasse ühe kasseti teise järel ja noh, vaevalt et seda kanalit ka väga palju vaadataks, aitäh. Aitäh, härra esimees, lugupeetud ettekandja, te väga õieti märkisite ennist, et avalik-õiguslik televisioon ei ole riigitelevisioon. Ma Peaksin meelde tuletama, et avalik-õiguslik televisioon ei ole ka eratelevisioon. Tähendab, et igal juhul peavad avalik-õigusliku televisiooni kõik töötajad järgima väga täpselt seadusi ja ringhäälingu nõukogu ettekirjutusi. Samas olles sellel kevadel Eesti ajakirjanike liidu aasta aastakonverentsil tõstatasid teravalt seal Eesti televisiooni kollektiivis peituvad probleemid. Paraku on tänaseks selgunud ka, et Eesti televisiooni poolt täpsemalt siis teie poolt sõlmitud töölepingud on seadusvastasus. Veelgi enam, te olete käitunud seadusvastaselt ka ise juhatuse esimehena avaldades survet Eesti televisiooni töötajale, kes ühtlasi on ametiühingu usaldusisik. Kõrvaldades ta vägagi olulise saatejuhi rollis nimelt. Ma usun, et te olete minuga ühel meelel, et avalik-õigusliku televisiooni jaoks on oluline ka tarbijakaitsesaade. Et väga-väga hea küsimus, mul on hea meel sellele vastata, kõigepealt ei ole teie kahjuks jõudnud viimased uudised, see tähendab umbes kuu aega tagasi televisiooni esindustööinspektsioonis ja on Eesti televisiooni töötajatele öeldud. Et jah, tõepoolest, kellele Eesti televisioon on valmis kõik leppetrahvi puudutavad punktid sellest. Töölepingust välja võtma ja sellega ma, et see, mis on nagu seadusevastane, tähendab küsimus on selles, et ta ei ole seadusevastane, vaid on vaieldav. Sellepärast et siin on Eesti televisiooni, kuhu poolt on see vastutulek tööinspektsioonile, kuna meil olid advokaadibürood, kes väitsid, et see mitte mingil juhul ei ole seadusevastane. Aga meie leidsime, et see osa see küsimusest ei ole niivõrd oluline, siis me olime valmis seda vaieldava punkti koheselt muutma, see on siis kuu aega tagasi ka Eesti televisiooni töötajatele teatavaks tehtud. Seega selle küsimuse taaspüstitamine siinkohal tundub, pigem pigem vaata või kohatu või? No miks ei räägitud sellest kuu aega tagasi, siis kui ta oli. Kui, kui ta oli veel aktuaalne? Teine pool küsimusest on see, et kas kui me läheme näiteks teatrisse ja kujutame ette ametiühingu usaldusisik on seal noh, tubli noor, 25 aastane tüdruk, kes arvab, et ta võiks näiteks kuningas liiri mängida peaosas ja ta läheb lavastaja juurde, ütleb ma tean, et teil ei ole isegi kavas kuningas iiri teatri mängukavva võtta. Aga kuna ma olen usaldusisik, ma tahan, et see teil mängukavas oleks. Ja mina pean seal kuningas liiri mängima. Need, ma arvan, et see osa, mis puudutab programmi kes, mis seal programmis on ja kes on selle ajakirjanikud, et selles ei saa ametiühingud ettekäändeks tuua. Täpselt niisamuti nagu meie ei takista ametiühingu tegemisi, sellepärast et töötajate huvid on ju meil ühised. Täpselt niisamuti, ma arvan, et ei oleks eetiline, kui ametiühing hakkaks programmi kujundama ainult ainuüksi oma töösoovidest lähtuvalt. Aitäh. Tänan, kolleeg Urmas Laht, palun. Suur tänu, härra juhataja, lugupeetud raak. Kuulates teie vastuseid päris esimestele küsimustele tundus, et annate päris objektiivseid hinnanguid ühe või teise programmi osas, kuste kolmele märkisin endale üles, ütlesite jah, tõesti, küsimus on hästi üles tõstetud, tõesti on õige, me pole suutnud tagada objektiivsust ja nii edasi ja nii edasi. Kuulates teie viimast vastust, mis tegelikult nullist kogude eelneva jutu ära. Nii palju, kui ma olen ringi liikunud nii linnas kui maal, saatesari, milles, mille tõstis üles Georg Pelisaar. Andsite omapoolse hinnangu, et seal üles tõstetud küsimus mis täna kõlab saalis, ei ole ajakohane. Ja on kohatu kuu aega hiljem üles tõsta. Samasse saatesari on väga populaarne inimeste seas. Vabanduste me ju nägime. Meie töö lepingutsioonile praegu Raivo härra Raag, praegu on küsimuse esitamine, teie aeg tuleb. Ma saan aru, et te tahate väga energiliselt sekkuda, aga lubage mulle pole antud õigust lõpuni kasutada ja ja esitada oma küsimus teile, kus teil on võimalik võimalus vastata, eks see praegune teie sekkumine oli ka üks näide, kuidas demokraatia tead, ka televisiooni saadetakse, ikka lõigatakse vahele, kui tahetakse midagi küsida. Kuid tulen oma küsimuse juurde tagasi. See saatesari, milles, mida ta otsis üles praegu Georg Pelisaar, mis on rahva seas väga popp, klaarne küll kahjuks. Tema käekäik on olnud ebaselge. Ja minu küsimus oleks selline. Milliseid saateid, mida avalikkust huvitab? Te kavatsete riigitelevisioonis või siis nagu töötate avalikus õiguslikus televisioonis rakendada, et oleks tagatud. Kui härra Leps ta pea eest ära, siis ma saaksin ka direktorit näha, ma tänan oleks et milliseid, milliseid vaata, et te kavatsete rakendada nii mis oleksid rahvale ka huvitavad, aitäh. 15 sekundit läks aga laagri küsimusele vahepeal aitäh. Ja aitäh. Ma vabandan, et ma püüdsin vahele sekkuda, sellepärast et kuu aega tagasi sekkumistähendas küsimuste töölepingutest, mitte saatest selles suhtes mulle tundus, et hea oleks, kui ta oma küsimuses ei eksiks mõne eelduse vastu. Nüüd edasi minnes, iseenesest kui me rääkisime programmis, siis see on nüüd see asi, mille, milles ma hea meelega räägin programmis, struktuurist. See, kuidas, mis, mis täpselt igas saates on see noh, nagu ma ei tea, kas peaks olema kogu riigikogu pädevuses ja huvivaldkonnas ehkki miks mitte teie kui televaatajad. Vastan niimoodi, et tarbijakaitse teema ka majandusteema, mis meil sügisel ära ära jääb. Et samade saadete konkursid on välja kuulutatud ja meil on tulnud mitmetelt teletegijatelt ka nendest, kes praegu Eesti Televisioonis ei töötavaid sõltumatute tegijatelt juba soove ja päris huvitavaid projekte, et needsamad teemad üles võtta. Sest kui, kui juttu need maahommikust, siis on selge see, et inimeste teema on teema, mis peab igal juhul eesti televisioonis jätkuma. Kui me räägime tarbija kaitses, kas see on teema, mis igal juhul peab Eesti Televisioonis jätkuma ja kui küsimus on ka näiteks majandus majanduselus niimoodi, et ka lifti ilmselt sellest aru saavad, ka see teema peab igal juhul jätkuma ja kõige hiljemalt kui Eesti televisioonile antakse see tegevus eelarve, siis need saated käivituvad 2003. aasta jaanuaris ja siin kohas. Ma julgeksin küll väita, et et avalik-õiguslik televisioon ei ole mitte nii, nagu mina seda televisiooni nimetan, vaid nii, nagu ta praegu kehtiva seaduse järgi on Eestis eksisteerimas, mitte riigitelevisioon. Aitäh. Tänan. Tõnu Kauba, teine küsimus, palun, aitäh, härra esimees, lugupeetud härra raag. Kõigepealt ütlen, et teie esimese vastusega minu küsimusele ma ei saa küll kahjuks rahul olla, aga ma ei saa teda ka siin praegu kommenteerida neid probleeme lihtsalt üles, aga minu teine küsimus puudutab tööinspektsiooni seisukohta seonduvalt nende töölepingutega, mis, millega siin juba äsja viidati ja mille osas te just nagu ütlesite, kõik oleks nagu korras. Kahjuks ei ole ka mina küll avalikkuselt saanud teavet selle kohta, et need töölepingud, mille kohta tööinspektsioon ütleb, et nad on oma olemuselt agressiivsed töötajad hoidvad ja nii edasi. Et nende osas oleksite te algatanud ikkagi tegelikult tõsist muutmist, minul on ikkagi see või mille alusel on siis töötajatele sõlmitud selliseid, selliseid töölepinguid, kus on ka leppetrahvid, mis on õigusaktidega vastuolus, kus mitmed muud muud probleemid nagu teie teete seal vaieldavad või noh, ütleme õigustühised teiselt poolt vaadates miks te tegelikult olete läinud seda teed mööda, et riskite trahvide saamisega tööinspektsioonil, miks te olete valmis maksumaksja raha selliselt kulutama ja ei soovi koheselt teha töölepinguid, mis ei sisalda selliseid ohtusid, nii et miks te soovite maksumaksja raha raisata, aitäh. Aitäh. Väga hea küsimus. Mul on hirm, et teid on valesti informeeritud, seetõttu ma küll ei tea, kust te seda võtate, sellepärast punktiks leping on alati kahe osapoole vaheline kokkulepe. Eesti Televisioon kui üks juba sõlmitud lepingut osapool on teisele pool öelnud, me oleme valmis seda lepingut ümber tegema ja leppetrahvipunkti sealt välja võtma. Meie oleme selle sammu astunud. Ma võib-olla mingi kuu aega, eks sina ka kolm nädalat tagasi, vähemalt see samm on meie poolt astutud ja nagu ma eelnevalt seletasin, jah, me arvame, et oleks ehk liiast. Ehkki on meil meil olnud advokaate, juriste, kes ütlevad, et tegelikult see ei ole seadusega vastuolus, aga aga meie oleme selle sammu astunud. Meie oleme oma töötajatele öelnud, et kui te soovite ja meie oleme selleks valmis. Me võtame need punktid. Leppetrahvipunktid sealt lepingust välja. Jüri Võigemast, palun vabandust ja me oleme ka tööinspektsioonis käinud ja ka tööinspektsiooni sellest teavitanud. Võtke heaks. Jüri Võigemast, palun. Aitäh. Härra esimees, austatud ettekandja. Väga lühikene küsimus, meeldetuletuseks, millised olid ringhäälingu nõukogu poolt Eesti televisiooni juhatusele püstitatud lähteülesanded põhiseisukohad ja Eesti televisiooni arengukava koostamiseks. Aitäh. Peame nendest ülesannetest lähtudes sellest, et Eesti Televisioon alates esimesest juulist ei edasta enam reklaami. See annab meile selle võimaluse, et me võiksime teha täiesti kommertshuvidest vaba programmi. Ja siit tulid teine, teine pool, mis tuleneb praegu kehtivast avalik-õigusliku ringhäälinguseadusest. Et me peaksime tõepoolest tugevdama seda kultuurilise hariduse programmi osa suurust, leidma sellele adekvaatse tegutsemismudeli. Seega milline ülesanne oli luua suvidest vaba kultuurilise hariduslik televisioon, mis areneks poos kogu areneva meediatehnoloogiaga. Aitäh. Tänan. Kalev Kallo, teine küsimus, palun. Aitäh, härra eesistuja, lugupeetud ettekandja. Oma vastustes siin kolleeg Bellizarajaga kolleeg kauba küsimusele. Nagu jäi kõlama. Ma just nende diskrimineerivalt lepingute osas, et see on kuu aega tagasi lahendatud probleem ja kaubale nagu võtsite nädala maha, et on nagu kolm nädalat tagasi juba vastavad ettepanekud tehtud. Aga midagi jääb mulle küll siin ebaselgeks, sest laua peal on BNS-i uudis, mis kannab tänast kuupäevajaan praegust DNS-is üleval kui uudis. Ja mina kaldun küll arvama ma, et kui BNS avaldaks kuu aja vanuseid asju uudiste pähe, siis ta oleks küll ammu pankrotis. Ei ole seni täheldanud, et BNS vanu asju uudiste pähe avaldab, nii et midagi siin ei klapi. Et ühelt küljelt oleks nagu lahendatud küsimus ja teised on see uudisena alles täna üleval, kuidas seda kommenteerida? Ma kommenteerin seda ilmselt niimoodi, et BNS-i oma tööd korralikult teinud ja ilmselt ei tule teilegi üllatusena või BNS-i uudisest teinekord väheke-väheke saama. Ta on? Ma ei oska sinna muud ütelda, sellepärast. Et olen ma meie ametiühingu usaldusisikuga ise seda seda nüüd küll kindlasti poolteist nädalat tagasi talle suuliselt öelnud, et meie poolt see sõnum on saadetud ja see, kuidas ta läks välja nii Eesti televisiooni juhatuse otsusena nende administratiivsettekanaleid pidi, see toimus nüüdki noh, vähemalt kolm nädalat ehk siis võib-olla isegi veidi rohkem aega tagasi siinkohas ma arvan, et teate ju isegi, kuidas BNS-i uudiseid tihtipeale sünnivad. On ilmselt keegi inimene, kes on oma PRi töös veidi osavam olnud ja on BNSi ajakirjanike siinkohal ninapidi vedanud, aitäh. Tänan. Andres Varik, teine küsimus, palun. Tänan, härra juhataja, austatud härra Ilmar Raagiga päev Eestis midagi toimub ja alati on midagi huvitavat. Ja ei ole see huvitav kõigile. Mõni mõnikord huvitav asi ainult ühele sihtgrupile. Ja siit tuleneb minu küsimus, mis puudutab tõesti uudistesaateid, et kes teeb selle valiku, et see uudis on ületanud selle künnise piiri ja vahel nende uudistega, siis ollakse tähendab ka rahul, sellepärast et väga paljud küsijad sõelutakse otse uudiste osas ei ole see tasakaalu. Aga kuidas see praktiliselt tegelikult toimub, kuidas see valiks, siis saab olema, mida siis näiteks aktuaalne kaamera näitab, mida ta uudisteks peab täna? Aitäh. No ma usun, et see töökord on üpris sarnane sellele, mis anda paljudes ajalehtedes näiteks eraannete kohta ei julge ütelda, hommikul kella 10-st toimub esimene toimetuse koosolek kus vaadatakse üle, mis sündmused toimuvad, kes läheb midagi, kuhu kajastama kella ühest-kahest, teine koosolek, kus täpsustatakse ja vaadatakse, mida on veel vaja, mille kallal on tööd teha. Ja õhtul, kui saade on läbi, vaadatakse ka ette järgmisele päevale. Otsused sünnivad praegusel kujul, kõik toimetuse sees. See on võib-olla ja ajalehtedes erinev, et et televisioonijuhid ei, ei käi. Aktuaalse kaamera toimetuses ei ütle, et te peate seda inimest, näitame seda inimest ei pea näitama, et selles suhtes on era erameediast see erinevus olemas. Küll on aga küsimus selles, et ilmselt aeg-ajalt on, on vaja tugevamate teadmis kukla taga. Millised on need objektiivsuse reeglid, mida alati tuleb rakendada? Et vältida teinekord neid väär otsusi? Sündmuste tähtsuse tähtsuse hindamisel? Aitäh, austatud esimees, lugupeetud härra Raag, kui ma eelmine neljapäev vaatasin venekeelset aktuaalset kaamerat, siis ma suure imestusega kuulsin, et Riigikogu ei võtnud vastu otsust Eesti Raadio ja Eesti televisiooni arengukava aastateks 2003 2005 heakskiitmisest. Noh, see on, ma ütleksin, informatsiooni moonutamine, kuna tõesti riigikogu ei jõudnudki võtta neljapäevase otsast vastuta. Tena arutamine jätkub, aga mu küsimus natuke teistmoodi. Kuidas te kujutate ette Eesti visiooni missiooni? Mulle väga meeldib see sõna muukeelsete televaatajate suhtes. Konkreetsemalt, millised perspektiivid on Eestile visiooni venekeelsetele saadetele? Kuivõrd te olete rahul nende saadete sisuga ja mis te lubate nendele saatemahu osas, aitäh. Muukeelse sadu räägime peamiselt venekeelsetest saadetest. Üle aegade üks projekt, mis on leidnud väga palju vaatajaid ja mille puhul me arvame, et see on tõeliselt õnnestunud saade, unetus ja see on näidanud ära selle mudeli, mida me tahaksime ka palju jätkata, see tähendab, et kas kakskeelsed saated mida võib eetrisse panna sel kellaajal sellele kellaajale, kuhu see saade tegelikult näiteks panemist mitte ainult teatud kindlale venevööndi peale, mis tähendaks ka seda, et, et eestlased ja venelased võiksid koos mõnda saadet vaadata. Teine pool küsimusest plaanidest on meil seemned. Me oleme näinud, et seni on kõige kõrgem vaadatavus venekeelsetest saadetest olnud aktuaalsel kaameral. Ja järelikult me arvame, et just seda uudisteploki võiks eelkõige tugevdada ja seda teha ka pikemaks. Lisaks sellele on laiemas laastus oleme mõelnud sellele, et tehnoloogiliselt on, on võimalik esitada juba kahe-kolme aasta pärast käivitada teine kanal tehnoloogiliselt, mis oleks teil teise kanali mõte, kui me räägime Eesti televisioonist? See tähendaks eelkõige sellist kanalit, kus kõige magusamal eetriajal Braintonil oleksid eetris need saated, mis põhikanalil on kusagil ajalises perifeerias. Ja samuti oleks rohkem juures ka sellist väärt hanget, mida kusagil ühelgi Eesti telekanalil praegu näidata. Ja eelkõige ma räägin hariduskultuurilistest dokumentaalprogrammidest ja see tähendaks, et kes sellel teisel kanalil oleks ka venekeelsed saated kõige magusamal kellaajal ja ehk siis ka veidi suurema suuremas mahus. See on väga positiivne tulevikunägemus, uue kanali käivitamine, eeldades, et sinna väga palju uusi omakeelseid saateid, uusi omasaateid ei tehta ei oleks tegelikult suurem kui 40 50 miljonit, aga ma rõhutan, et seda me ei taha sugugi mitte veel järgmisel aastal teha. Tänan, kolleeg Aimar Altosaar, palun. Aitäh, härra esimees. Lugupeetud raag. Eelmine nädal võis Eesti televisiooni kanalilt näha ühes saates pool tundi, kuidas intervjueeriti pikalt Eesti NSV KGB juhti Rein sillerit. Kui tihti kavatsete endisi KGB lasi oma televisiooni lasta ja kas see on teil ametlik poliitika? See oleks küll väga huvitav Eesti televisioon, kui meie eesmärgiks oleks KGB televisiooni kutsunud, ehkki ma arvan, et see oleks, siis oleks päris huvitav olla. Kui me kutsuksime kõik endised KGB, lased korra televisiooni, küsiksime nende käest paar küsimust, see on, mida nad tegid siin Nõukogude Eesti ajal, seal võiks olla päris huvitav projekt. Aga praegu ma küll ei tea, et meil sellist plaani edaspidi oleks. Loomulikult kõik sõltub sellest, mida selle inimese käest küsitakse mida teada saadakse. Tänan. Urmas Laht, teine küsimus, palun. Suur tänu, härra juhataja. Lugupeetud ettekandja, no ma sain aru, et te võite päris krõbeda süüdistuse praegu BNS-i aadressiga, ka minu küsimus ei tule kindlasti sellest valdkonnast. Ma küsiksin teie käest konkreetselt, mida küsis kolleeg veel olla, et kui ka venekeelsed uudised edastasid informatsiooni, mis tegelikult ei vastanud tõe kuidas ta nüüd toimib selle töötaja, kes selle klipi kokku pani, kes tegelikult andis desinformatsiooni kogu ühiskonnale et ei võetud vastu arengukava eelmisel neljapäeval? Tegelikult oli ju see kogu ühiskonna ehk kogu maksumaksja raha eest valetanud kogu ühiskonnale, eks maamaksumaksjale, kuidas toimitakse, aitäh. Kas siis võeti see seadus, vastuolukord, kas arengukava võeti möödunud kord vastu? Ma ei kuulnud. Kas see arengukava võeti möödunud kord vastu? Vastavalt kolleegid, lubage, et ma püüan siis tee vahel korda pidada, üks esitab küsimuse ja teine vastade, teine ei saa vastata küsimusega. Aitäh tähendab nii palju kui mulle kliendi, võib-olla siin anti mulle ka valeinformatsiooni möödunud kurdi võetud Eesti televisiooni ja raadio arengukava vastu riigikogus vaid lükati tänasele päevale see arutelu edasi. Aga vastu ei võetud. See ses suhtes ma nüüd arvan, et, et olulist viga see ajakirjanik ei teinud ma küll kahjuks sisenenud seda lugu, et ma saaksin kinnitada, kas, kas ja kuivõrd see lugu avas tausta. Aga noh, nii palju kui ma lugesin ka täiesti õigesti õigesti edastatud. BNS-i uudistest oli seal kõigis sama informatsioon, et tõepoolest möödunud neljapäeval ei võetud vastu Eesti Raadio ja Eesti televisiooni arengukava vaid sepatisi. Tänasel päeval edasi see otsuse tegemine Seal on Vladimir veel teine küsimus, palun. Aitäh, austatud esimees, lugu härra Raag, noh, ma ei hakka teiega vaidlema, mis on ajakirjandus, sest no mina mõistame, tee vist sellest päris hästi aru ei saa. Aga küsimus on teine. Kui teie ütlesite, ideel on kavas teha üks korralik, teine kanal ETV kõrval, mis on palju parem kui esimene, siis võib-olla oleks mõte kohe teha selle teise asemel. Esimene korralik kanal, kas ei ole nii? Vastus on see, et, Tegelikult ma küsiksin, et mis te arvate, miks on näiteks üles raadiol? Neli kanalitena tahavad teha veel viiendate kuuendate, miks on BBC-l 10 kanalit? Vastus on sellele see, et nad näevad, et tegelikult neid meediavajadusi on ühiskonnas niivõrd palju, kuivõrd ühiskonnad on ka üsna killustunud, see tähendab, et erinevaid huvis on niivõrd palju, aga aeg on muutumatu suurus, meil ei õnnestu sellesse ühte programmi, mis on piiratud teatud aja, see tähendab seda enam, et kõige magusam eetriaeg on piiratud umbes ajaga seitsmest kuni 10-ni. Meil ei õnnestu selle ajavahemiku sees ära näidata kõiki neid saateid, mida kogu ühiskond ootaks. Ja seepärast on on mujal maailmas aru saadud, et et ainukene võimalus sellest pudelikaelast üle saada on teha veel kanaleid, mis tooksid neid teisi probleeme nähtavale. See see on nagu professionaalidelt küsides, on see nüüd küll ainuainuke seletus. See, et me, miks me esimest kanalit ei võiks juba kohe nii heaks teha eks me püüame seda teha nii heaks kui võimalik, aga ka esimest kanalit võimalikult heaks tehes. Me teame, et me igal juhul jätame mõned saated pärast kella kümmet ja mõned saated ka enne kella seitset aga me arvame, et kui me kord neid saateid teeme, siis nad vääritseb võib-olla ka kõige paremat kellaaega. Tänan, kolleeg Viive Rosenberg, palun. Aitäh, austatud eesistuja, lugupeetud härra Raag. Me kõik oleme mures maailmas toimuva pärast agressiivsuse ja kuritegevuse pärast, nii Eestis kui kogu maailmas ja mina kuulun inimeste hulka, kes arvavad, et meedia kindlasti mõjutab inimeste tema tegevust. Aga ma olin pehmelt öeldes väga üllatunud, kui ma 26. detsembril, mis on teine jõulupüha, avasin kõigepealt ETV kava, siis kaks järgnevat kanalit Eestist ja kõigepealt tuli lastefilm, kus oli esimesed sõnad peksa läbi. Mis need kanalid olid, löö maha ja tapa ära ja samal ajal ma siis avasin Soome kanalid, kus esimesest näidati Philip või oli Filipiinide jõulumuusika, teises oli kirikus palvus ja kolmandas räägiti jõulukommetest Soomemaal. Mis teie arvate tulevikus, kas pöörate niuksed asjadele tähelepanu? Ma muidugi mõtlete vastutate erakanalite poolt, aga ETV, kas võiks ka järgmistel jõuludel midagi taolist kohata, aitäh. Aitäh ma igal juhul ütlen, et tõepoolest see, mis puudutab vägivallateemalisi filme, me peame olema tunduvalt tähelepanelikumad möödunud jõuluaegne progamm selles suhtes ei olnud kõige õnnestunum õnnestunum, ehkki ma ei tea, kas te vaatasite selle filmi lõpuni, ilmselt mitte. Selle filmi mõte oli hukka mõista neid, neid noori julmureid jõuda siis teatava puhastusega ülenduseni seal, teisel pool vägivalda, aga et kas, kas jõuluajal oleks pidanud vägivallale niimoodi näpuga näitama? Võib-olla jah, ei oleks pidanud seda teemat jõulupühade ajal üldse üles võtma, ma siinkohal arvan, et et see oli meil meiepoolne programmeerimist igav küll. Ja omakorda on, mis ma möödunud kord ütlesin. Et me lähtuksime BBC poolt kinnitatud põhimõttest, et enne kella üheksat eetrisse minema saated peavad olema vaadatavad ka kõige väiksemate vaatajate poolt pärast üheksat. See võivad olla saated, mille sisu on raskemini mõistetav sest teatud hulk saateid on on need, mis räägivad rasketest probleemidest, mida väiksed vaatajad võivad valesti mõista, aga mille ees me ei saa silmi kinni panna, sest me peame rääkima ka ka vägivallast kui sellisest probleemist. Seda küll selgelt vägivalla vastased positsioonilt. Aitäh. Tänan, kolleeg Meelis Atonen. Aitäh, härra esimees. Härra Raag, minu küsimus tekkis kuulates teie eelmisi vastuseid, kui te kirjeldasite siin mitu kanalit on meie naabritel Soomes või BBC-l? Kirjeldasite, kuidas Eesti maksumaksja peaks üleval hakkama pidama mitte ühte, vaid mitut maksumaksja kulul tegutsevat televisiooni? Mul tekkis küsimus, kas te ikka teate, mitu maksumaksjat Eestis on? Aitäh vastan küsimusele, ma tean küll, ma tean, et ilmselt see kava ei lähe läbi, aga, ja täpselt samamoodi nagu teoreetiline kava, see probleem on ju selles, et meie ühiskond on laias laastus samasugune nagu noh, ütleme näiteks nagu Soomes küll tunduvalt vaesem ja vähem maksumaksjaid. Aga neid ühiskonnakihte, neid huvigruppe on sama palju ja nad kõik nõuaksid, et neile tuleks eestikeelset eestimeelsed programme. Ainult kui me jätkame praegu oma meediasuutlikkusega oma turusuutlikkusega, selle meedia täitmist, see, mida me sellisel juhul paratamatult näeme, on, on see, et kellel on nõudlus kvaliteetsema meedia järgi, see läheb, võtab selle välismaalt, nüüd võtab võõrkeeles tema viited kuskil seal, tema maailmapilt hakkab üha enam kujunema järgi, kuidas on võõrkeelset teadust tõlgitud, millist võõrkeelset teleprogrammi talle pakutakse. Ja seetõttu küsimus, mis me siin esitame, on see, kui kaugele suudab Eesti kultuuripoliitika üldse minna, et rahuldada ka nõudlikuma televaataja seda eesti kultuuri jätkavat majandust. Ma arvan jah, tõepoolest, et meie maksumaksjad on praegu nii vaesed, et see rahvuslikku identiteeti me pigem praegu samm-sammult kaotame, kui tugevdame. Ja see on nagu küsimus, pigem jällegi meie kõigi südametunnistusele. Kui kaugele me sellest teest soovime minna? Aitäh. Tänan, kolleeg Toomas Hendrik Ilves, palun. Ja aitäh, härra raag. Aga ma pean tunnistama, et alguses ütles üks nendest inimestest, kes üldse televisiooni vaata. Tõsi küll, olen ma läbi aastate tasakaalustamata eelnevat kuulnud, kui inimesed helistavad mulle ja on öelnud, et jälle oli Eesti televisioon aktuaalne kaamera mõnitav valitsuse suhtes, kui mina olin veel valitsuses. Hoopis teine küsimus, tähendab, te ei ole poliitik? Ei ole üldse suvatsenud minna sellesse maailma, kus inimesed annavad teisele pähe. Aga kas küsimus on, et lähtudes nendest mõnitavates ja minu meelest mitte eriti korrektselt korrektses toonis esitatud küsimus sellest, kuidas teie, kolleegid teistes teistes riikides, kus on avalik-õiguslik televisioon kas neid mõnitatakse, kui nad esinevad parlamendi ees? Hoolimata vihjas sellele, et see küsimus nüüd peaks olema väga korrektne, siis ma kardan, et ma nagu ei, ei saa sellele vastata, külmavõitu ütelda tegelikult et võitlus selle nimel, et avalik-õiguslikku meediat hoida mingisuguse poliitilise huvikäpal, see toimub ka, see toimib ka kõige arenevates demokraatiates. Kui rääkida BBC inimestega siis ka nemad räägivad sellest, kuidas siin või seal üritatakse neid saada parajasti võimul oleva koalitsiooni käpa alla. Kõige tuntum lugu. Vabandust, ma räägin selle anekdoodi. Siinkohal on see, kui britid alustasid sõda. Folklandil ja BBC teatas, et Briti Britney ja Argentiina väed alustasid sõda. Selle peale helistas Margaret Thatcher kohe BBC-le. Peadirektorile küsisin, et miks te ei ütle meie ja Argentiina, miks te ütlete, et britt Britney, Argentiina ja BBC jäneseks kindlaks ütles, et ei, me jäämegi ütlema Briti ja Argentiina. Ja pärast seda ei saanud konservatiivid ja BBC hulk aega läbi, kuni selleni välja, et konservatiivid ütlevad, et nemad kaotasid leiboristide ainult tänu seetõttu, et BBC hakkas toetama leiboristide. Ma võtan nagu siin selle otsese, kas see oli nii endalt ära, aga ma ütlen, et poliitikute soov juhtida avalikku-õiguslikku meediat, meediat, mis ei ole hallutatud ühele konkreetsele huvile, see on üpris tavaline ka arenenud demokraatlikes maades, seetõttu ma ei ole väga üllatanud, aitäh. Tänan. Meelis Atonen, teine küsimus, palun. Aitäh, härra esimees. Millegipärast ja härra Ilmar Raag on nii välja kujunenud, et ma küsin, viidates teie viimasele vastusele. Nüüd küll mitte viimases, aga eelviimases vastuses ütlesite. Arenenud demokraatiates survestatakse ka arenenud demokraatiates survestatakse poliitiliselt avalik-õiguslike ringhääling, kuid või televisioonimaja minu küsimus on, et kas teie teid Eestis siis ka survestatakse, kui te ütlete, et ka arenenud demokraatiates ja siis milline poliitiline jõud teid mõjutab või üritab mõjutada? Aitäh. Aitäh. Mina olen selles ametis olnud nii lühikest aega, et mind otseselt ei ole jõutud veel mõjutada. Küll, aga ma kordan seda, et kolm eelnevatele juhti on öelnud et nad on parajasti võimul oleva valitsusjuhi kohtuma läinud enne järjekordse riigieelarve tegemist ja alati on öelnud, et te olete meie valitsusega halvasti käitunud ja kuna iga aasta toimub taas Eesti televisiooni eelarve moodustamine, siis aasta on neil taas erinevate erakondade poolt võimalik ütelda et loomulikult sellise poliitilise suunitlusega erakonnale või televisioonile me raha ei anna. Just sellepärast me räägimegi, et selleks, et televisioonil tekiks mingisugunegi võimalus hakata objektiivselt asju ajama on vaja tekitada seda pikemaajalist finantseerimist. Ainult see võiks praegusel juhul seda, selle, et televisioon leiaks vähemalt alusegi ja säilitaks selgroogu. Et kolme aasta vältel pole vältel olla sõltumatu. Vastasel juhul sõltub kõik sellest, kui kui kindla meelega need telejuhid on, et nad siin-seal sellele survele järele ei annaks. Aitäh. Härra, Ilmar Raag, suur tänu teile on laekunud ka kirjalikke küsimusi, stenogrammi huvides peaks ette lugema kogu küsimusi ja kellelt on küsimus ka? Aitas möödunud kord laekus küsimusi Paul-Eerik Rummol. Avalikkuses. Näiteks internetiportaalide kaudu on levinud ettekujutus, et sarisaade pehmed ja karvased lõpetati Eesti televisioonis poliitilise surve tõttu. Kas te kinnitate seda või lükkate ümber? Vastan. No isegi kui see oleks väga magus uudis. Kahjuks ei lõppenud see saade poliitilise surve tõttu. Vaiside aasta möödunud aasta detsembris. Me teadsime, et selline saate on võimalik, me oleme näinud, et mitmetes naaberriikides arenenud arenenud demokraatia riikides on see saade olemas ja need kujud on seal omamoodi muutuvad rahvale väga südamelähedaseks. Küll, aga niipea kui me saame teada, et milliseks kujuneb meie käesoleva aasta eelarve saime ka aru, et meil ei õnnestu läbi kogu aasta seda saadet teha. Seega sõlmiti leping ainult 11 saate peale. Kui nüüd 11 saadet läbi sai, siis oli eelarveks eraldatud raha otsas ja poliitiline surve, mis ehk siin-seal oli olemas, mitte küll päris otseselt. Oli ehk siis oma tahtmise saavutanud? Selleks korraks, aga saate tegijad on meil valmis seda jätkama. Kasvõi juba 2003. aasta jaanuarist. Naine tarvis küsib millised muudatused on kavas teha Eesti televisiooni programmi sisus ja seda eeskätt piirkonna saadete kasuks. Ma loodan, et sellele küsimusele vahepeal juba vastasin, kui ma rääkisin regionaaltelevisiooni taaskäivitamise kavast, mis siis lühidalt tähendaks seda, et juba eksisteerivatele saadetele lisaks me tahaksime läbi erinevate piirkondlike korrespondent punktide käivitada saareni, olla Pärnus, Tartus ja Ida-Virumaal regionaalse televisiooni, mis iga päev kindlal kellaajal annaks ka piirkondlikult edasi kohalikku elu tähtsamaid uudiseid ja mille tähtsamad punktid võetakse eraldi kokku siis üleriigilises programmis. Aga ma soovitan, kes soovib selle programmi sisu kohta täpsemat informatsiooni saada, lugeda Eesti televisiooni täis arengukava paksu teksti, kus peaks selle programmi sisu kohta olema pikemaltki kirjutatud. Olev Raju kirjutab pika kirema, vabandage, ma käekirjast päris täpselt aru ei saanud. Vastuseks minu küsimusele Mõõdukate osakonna Erakonna reklaami esitamisest AK-s uudiste pähe te väitsite, Mõõdukad on täiesti. Mõõdukaid on tõesti näidatud kõige rohkem, kuid Neile valimistel eelist. Tahaksin selget vastust järgmistele küsimustele. Kas antud siis. Sihtgruppe. Võib-olla siin selle sõnaseksin kui seda saab niinimetatud, oli maakonnareklaam või uudis ka saatnud, antud saateklipp oli ühe erakonna reklaam või uudis. Teie eelmisest vastusest ma teeksin küll järeldusele, et tunnistate, see oli Mõõdukate reklaam AK uudiste nime all. Kas te olete sellega nõus? Ma vastan, et ma kindlasti ei ole sellega nõus, sellepärast et Mõõdukate reklaami ja erakonna reklaami kui seal seda käsitletakse kuhugi reklaam, see tähendab, mille eest makstakse või mille eest televisioon saab, mingit otsest kasu ei tohiks olla. Kui teil on informatsiooni selle kohta, et aktuaalne kaamera on kellelgilt küsinud raha, et teha mingit positiivset uudist, palun öelge seda kohe välja ja ma luban, et need inimesed tõepoolest enam-vähem eesti televisioonis ei tööta. Et see oleks lubamatu. Seetõttu ma ei arva, et see oli reklaamklipp ehk kuna ma ei ole seda konkreetset klippi näinud, võis olla tegemist siis halvasti tehtud uudisega mida teinekord juhtub, ehkki, ehkki see on kahtlemata taunitav näide, mille ma tõin, puudutas 97. aastal tehtud uurimus Tartu ülikooli poolt. Sarnane uurimine lühikeses variandis tehti selle aasta märtsis, mille tulemusena selgus, et aktuaalne kaamera näitab kõige rohkem keskerakonda. Kõige enam üksikisikutest sõna valitsusjuht Siim Kallas ja seejärel esinemist seaduse järgi olid viis järgmine järgmist kõnelejad kõik Keskerakonnast. Millest ma ei, ma ei tea, mida me peaksime järeldama. Ei leia, et see oli reklaam, siis kuidas seda lausa kummalisse seisukohta põhjendate? See see klipp oli seal saate sees, ma ütlen, ma kahjuks ei ole seda näinud. Võib-olla oli ta halvasti tehtud uudis pakkuma välja reklaami ja mis asi on reklaam, reklaam on siiski konkreetselt lepingu alusel. Sina mulle raha või teenust, mina sulle saatelõigu sellist asja aktuaalses kaameras saunu, kui te, palun väga, uurige see järele, kui te saate teada, et see oli reklaam, need inimesed lahkuvad töölt. Hästi. Selge minu meelest. Kui palju maksta ETV-le selle mõõdukalt reklaami eest. Palun tulge vaadake meie raamatupidamisest, noh, ametlikult, ma ei küll ei tea, et ei edasi, siis ma ütlen. Ei tea. Kuid kui teie teie saate teada või kui, kui see oleks kusagil tõestatav. No see on, see on see, et see on, ma ei, ei välista, ehkki ma ei taha oma kolleegidest seda, et nad on seda teinud. Kui nad on seda salaja teinud, siis minu meelest on see kõige rangemalt karistatav ja sellel ei ole isegi mõtet peatuda rohkem. Ja lõpuks ma lihtsalt ei usu seda, ma ei tahaks uskuda. Miks sellised reklaamid ei olnud juures märkust, et reklaamsaade vastus on seekord see et rääkimata kommertsreklaamist ETV üldiselt välja arvatud need möödunud presidendivalimiste aegu olnud erandina poliitiliselt teadaanded ei tegele poliitilise reklaami edastamisega on igal juhul vastuolus meie põhimõtetega. Kui palju oleks teie arvates mõõdukatel teiste erakondadest rohkem reklaami teha, et see hakkaks oluliselt nende valimisi valimistulemusi parandama? Vastus siis ma nagu ütlesin, 97. aastal, kui nad olid valitsuses, siis räägite nendest kõige rohkem. See ei aidanud. Ma loodan, et Keskerakonnal läheb seekord paremini, kuna neid on praegu kõige rohkem aktuaalses kaameras. Härra Raag, te olete poliitiliselt väga poliitikutest igal arvamusel mis siin hävitaks. Kas süü on vaid ühepoolne või on reservega Dave tegijatel, kuidas tagada tasakaalustatud televisioon? Austusega Jaanus männid. Noh, ma pean vabandama, kui ma olen jätnud mulje, et ma olen poliitikutest väga kehval arvamusel ma paari neist tunnen ja ma arvan, et südametunnistusega inimesi on teie hulgas päris palju. Selge on see, et televisioon selles ulatuses, mis ta üritab urgitseda, ehitab nagu muu ajakirjandus leida neid valupunkte, mis ei tööta eest Eesti riigi demokraatia kasuks võib-olla poliitikutele ebameeldiv ja sealt või puhtalt selline eksofitsio. Vastastikune usaldamatus välja kasvada. Ma loodan, et me tegelikult ajame mõlemad ühte ja sedasama asja, mis on seesama Eesti riigi asi. Kuidas tagada tasakaalustatud televisioon. Ma usun ja ma kordan veel kord, et kui, kui sõltumatu sõltumatud analüütikud toodavad sellist analüüsi, mis oleks avalikkusele teada, mis annaks meile ühised kriteeriumid, kuidas seda tasakaalustatud tasakaalustatust hinnata. See võiks olla ka distsiplineeriv, eks meetmeks teletegijate suhtes. Et nad saaksid aru, et nad ei läheks liiga palju teisele. See kas kas uudised oleks piisanud või mitte, see on üks kõige vaieldavaid küsimusi üleüldse. Nii meediakriitikas. Seega see, et me saaksime nii vaatlejad kui ka teletegijad, saaksid ühtemoodi aru telekanali hindamise kriteeriumidest. Võib-olla see oleks ka vastust sellele, kuidas saavutada enamat tasakaalustatust. Aitäh. Tal on ja Toomas Hendrik Ilves, teine küsimus, palun aitäh. Näib, et üks esimene kolm nädalat tagasi poolt ilmselt on juba liiga palju, eriti arvestades, et Tartu ülikool on näidanud, et keegi ja ma olen siin Eesti Televisioonis Siim Kallase, seejärel neli või viis, ma ei mäleta, mida te ütlesite seal Keskerakonnast, et kas võib-olla üldse ei tohiks näidata mõõdukaid. No sellisel juhul paluksin mõõdukatel mitte midagi ütelda või kui kaamerameeste juurde tuleb keelduda rääkimast, siis ehk saame selle tasakaalu kätte. Tähendab ajakirjaniku seisukoha. Ta on ju asi väga lihtne. Et kui keegi ütleb midagi, mis peaks olema ühiskondlikult oluline või Eesti elu edasi, siis ta peab igal juhul selle selle inimesega rääkima, võid seda seisukohta kätte saada. Kui mõõdukad kaovad Riigikogus, siis tuleb nüüd ilmselt väga kõvasti vaeva näha, et et nad suudaksid midagi uudistekünnist ületavat teha, siis siis äkki jõuame selle pakutud ettepaneku juurde. Senimaani. Ma pean usaldama meie ajakirjanikke, vaistu uudiste tegemisel. Seda, mida neile Tartu Ülikoolis õpetatud. Sest uudistetegijatena enamalt jaolt Tartu Ülikoolis tunnen mõõdukate tähtatatud eelolev rajult küsimus. Te väitsite, et pole seda kurikuulsat Toomas Hendrik Ilvest ja Andres Tarandit reklaamivat uudist näinud, kas ma võin paluda, et seda? Et te teete seda ja seejärel teatate mulle oma seisukoha? Jah? Ma võin seda teha küll noh, ja see, mis ma suudan ilmselt teatada, kui teie väide tõeks osutub, on see, et ma arvan, et see on halvasti tehtud uudis. See, ta reklaam on kaasas kaamerat, ma ütlen veelkord, ei tohi olla reklaam, see on kõige rängem kuritegu üldse, mida eesti televisioonis võid teha, kui keegi sinna reklaami sisse paneb. Aitäh, ma ei kasuta. Ekraan on tühi, Ilmar Raag, suur tänu teile. Aitäh kõikidele küsimustele vastamast ja tegemast kaasettekannet. Lugupeetud kolleegid, enne kui ma avan läbirääkimised päevakorraküsimuses, tahaksin teid informeerida, et otsuse eelnõule on laekunud üks muudatusettepanek. Ja nimelt Reformierakonna fraktsioonilt ja usun, et te olete huvitatud ka selle sõnastusest. Nimelt täiendada otsust punktiga kaks alljärgnevas sõnastuses. Eesti Raadio, ETV iga-aastase eelarvetaotlusi menetletakse riigieelarve seadusega kehtestatud korras. Ja nüüd avan siis päevakorraküsimuses läbirääkimised, esimesena palun Elmar Truu kõnepuldist. Aitäh, härra juhataja, head kolleegid. Olin üks nendest, kes võttis sõnaga 19. detsembril möödunud aastal, kui me arutasime ringhäälingu seaduse muutmist sest küsimused, mis esitati neljapäeval, iseäranis täna, kohati näitavad seda kolleegid ei tea, mida me tegime. See ringhäälingu seaduses muutmise seadus teatavasti nii nagu juba ka Ilmar Raag mainis. Esimesest juulist lõpetab reklaami edastamise Eesti raadios ja Eesti Televisioonis. Ehti Raadio ja televisioon jäävad ilma olulisest tulubaasist ja see on uus olukord nii Eesti raadiole kui Eesti televisioonile. Ja 100 olukorda, kuidas seda muuta, ongi ringhäälingu nõukogu, Eesti televisiooni ja Eesti raadio välja pakkunud, selles arengukavas, mida me siis arutame? Toonasesse omavõtus, tundsin ma ühelt poolt muret selle üle kuivõrd avalik-õiguslik ringhääling ilma reklaami tahad, et ta üldse suudab edasi areneda, tootmaks ja edastamaks selliseid saateid, mida rahvas kõige enam ootab ja vajab ning mis kindlustaks stabiilse programmi. Teisalt avaldasin kahtlust, kas Eesti Raadio ja Eesti televisioon saamaks oma üks rahahädavajalikuks tööks kohati riigi ela arvestama, peab hakkama laulma nüüd seda laulu, mida valitsus tellib, sest kuidas me ka riigikogus ei arutaks arvet. Tegelikult riigieelarve tuleb ikka selline, nii nagu ta valitsus on välja pakkunud. Kokkuvõttes tähendab minu need jõulueelses kõnes toodud kahtlustused avalik-õigusliku ringhäälingu tulevikust ei ole sulanud nagu jõulueelne kohev lumi. Ja seda vaatamata sellele et meie käes Eesti televisiooni ja Eesti raadio arengukava aastateks 2003 2005 on minu arvates koostatud asjalikult ja erinevaid arengufaktorid silmas pidades. Alen antud arengukava peaks võimaluse andma sellise võimaluse rahvustelevisioonile loomiseks, mis vastaks meie ühiskonna nii noorte kui eakate väga erinevatele meediavajadustele, kuid samas kindlustaks stabiilse programmi rahvustelevisioonis. Samas saan ma väga hästi et loomas rohkem saateid, mis sisaldaks eesti rahva jaoks vajaliku ja väärtustatud sõnumeid, on vaja ta rohkem oma saateid meediaspetsialist, kuid kujutan ette, et omasaadete tootmine on minu arvates tunduvalt kallim kui osta mingisuguseid odavaid ja sageli kõlbeliselt madalaid filme. Ja sealjuures ongi mulle arusaamatu mõtte, miks uudistesaated ei peeta. Tema saatis uudistesaateid nii raadios kui televisioonis on just need kõige oodatumaid saated, mida rahvas ootab ja teab täpselt, millal nad toimuvad, on ta siis eesti televisioonis, Kanal2 või TV3 veidike raadios ja selle tõttu on minule arusaamatu Kultuuriministeeriumi seisukoht. Etteheide möödunud nädalal kanal kahele ja TV3-le, et nad ei suuda toda oma saateid küllaldased sest et AK uudistesaadet reeta oma saateks minu arvates on essents ja see seisukoht tuleks küll Kultuuriministeeriumi ringhäält ühingute nõukogul võtta, kaalumisele muuta, mis siis veel on oma saade kui mitte uudis? Vastupidi uudistesaated ja nendes kajastavad sündmused peaksid jõudma igasse Eestimaa nurka, setomaale kui Saaremaale. Selleks tuleb aga kindlustada, et mikrofoni ja märklikuga ning kaameraga jõuaks igale poole Pole, et salvestada Eesti riigi ja rahva, rahvuskultuuri ning ajaloo seisukohalt kõige tähtsamad sündmused ja üritused. Seda mitte ainult tänase päeva jaoks, vaid eelkõige tulevaste põlvede jaoks, sest aegs, milles me täna elame, see on ainulaadne ja seda ei kordu. Seetõttu ma toetan väga. Selles arengukavas osas lõikes kaks toodud ettepanekud eestirootsis Eesti televisiooni tehniline tase jääb järjest enam maha tänapäeva iroonilise meedia tennises areng selles valdkonnas nõuavad lahendamist järgmised ülesanded. Ma palun lisaaega. Pesid rahvuskultuuri ja Eesti ajaloo seisukohalt oluliste ürituste, sündmuste ja teoste salvestame ning säilitamine tulevastele põlvedele. Paviljon nüüdisaegsele tehnoloogilisele tasemele, mis nõuab täiendavaid sihtotstarbelisi eraldisi. Kõneleja palus lisaaega, ma saan aru. See on. Jaa, loetlesin need punktid, hävimisohus säilikud on vaja säilitada loomulikult säilikute nõukogus, towni hoiustamine kokku, selleks on siin kolmeaastane 110 miljonit. Toetan seda väga, et need säiliksid. Meie tuleviku jaoks. Edasi loeksin teile, niit reeglid. Meie siit alguses arengukava algusest tsiteeriksin teile tegelikult toodud BBC esimese juhi John reidi sõnad 1920. aastal. Avalikkust õiguslik ringhääling peab olema sõltumatu sugustest poliitilistest huvidest. Eriti parteidel mõjus ning selle organisatsioon peab olema sõltumate sõltumatu majanduslikust huvidest. Ja siis, kui niisugune sõltumatus on saavutatud, saab üles ehitada sisuliselt avalik-õigusliku programmi, lähtudes Euroopa tavadest, kui Eesti riigi ja rahva huvides. Valik on sinu riigikogu liige Omalt poolt, toetan selle ava selle arengukava, Eesti televisiooni ja Eesti raadio arengukava heakskiitmist, aitäh. Tänan, Elmar Truu, järgmisena palun Tiit Toomsalu kõnepuldist. Tänan, härra juhataja. Head kolleegid. Kuulates käesoleva teema ümber käivat debatte, tuleb mul kangesti meelde kuulsas PÖFFi seaduste raamatus öeldud, et ükskõik, milles poliitikud räägivad rikkamad räägivad rahast. Head kolleegid, see eelnõu, mis täna siin on meie, Eesti raadio ja televisiooni arengukava aastateks 2000 302005 võin julgesti öelda, et rõhuv osa, suurem osa selle eelnõu tekstist kuulub sinna valdkonda, mida tsenseeritud Merfi seaduses nimetas kõige selle Muugale muuks, millest poliitikud räägivad ja sellest 80 lee küljest vaid kõige viimane peatükk, viies punkt muidugi süda, kokku üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus rida räägib asjast, nimelt raha. Aga see viimane ots, rahas rahajutt on minu meelest siiski niivõrd tulevikku vaatavalt hästi lahti kirjutanud, et me ei saa mitte kuidagi teisiti, kui peame tunnustusega märkima, et Eesti avalik-õiguslikule ringhäälingule püütakse luua kindlalt tulevik. On kurb, et täna olles jagate meile laiali oluline dokument põhjenduse programmude toodal programmi tootmise kallinemisega aastaid 2003 kuni 2005, mis räägib tolle sama arengukava finantsilisest Rõua asetused neil aastatel, aga ma tahaks jälle kui positiivse tendentsina nimetada seda, et see, mis siin sisaldub, see on tõepoolest mõeldud mõeldud avalik-õigusliku institutsiooni ülesannet ja eesmärgid, rahastamine ja ma pean silmas seda, et püütakse luua tasakaalustatud uudiste uudiste hankimine Brüssel infopunkti asemel püüaks luua ka Moskvas ja New Yorgi. Tahan rõhutada seda, et väga tugev tugev kasv leiab aset pika realise eetriväärtusega saadete tootmisel Lasteekraani taastamisel venekeelsete saadete Orasongolme kujunema finantseerimise maa. Võib-olla ma kurvas hõivas nentida, et elusaadete arendamine on tagasihoidlikul lahti kirjutatud näiteks maaelus, ma ei näe siin midagi otseselt ja konkreetselt, kuid see on eluvaldkond, mis kaheldamatult palju Acenteeritumad käitlust ka oludes, kus maaelu ja põllumajandustootmine kui selline kipub välja surema. Lõbusam hea meel, et Imani Ilmar Raagi Ain Saarna toonid siin, et need summad, mis nimetatud arengukavas tõepoolest tagavad ka avalik-õigusliku ringhäälingu arengujalgadele küsimuse ning kinnitasid ja seda kinnitab ka toosama arengukava lahti kirjutatud numbril elu enda tehniline infrastruktuur saadete edastamiseks. Head kolleegid, see oleks minu meelest hinnang sellele kõige olulisem osalemis mahtus viide ritta ja nimelt kolmeks aastaks lahti kirjutanud rahaliste vahendite, kas ma tahaks võimla sellel Moviga veatult siledaks pöörlev üks avalik-õiguslik ringhääling esise tuuakse, räägitakse minu meelest populistlikule sellest, mida see avalik-õiguslik ringhääling hiigi olema peaks euroopalikus mõistes ja tehtavad rahvale, mida finantseerib ja mida kontrollib rahvas ja kirjeldas lahti minu meelest Eesti oludesse mittesobivad Euroopale jõu käib ju selles nagu ei oleks avalik-õiguslik ringhääling, hääling poliitilise võimbol kontrollitav. Mina kui siin parlamendi poolt vastu võetud seaduse alusel komplekteeritakse ringhäälingu nõukogu puhtal kujul poliitiliste esinduse printsiipidel avalik-õiguslik ringhääling paratamatult eelkõige just nimelt tolle euroopaliku arusaamise poolt kritiseeritud poliitiline instrument mitte anda avalik-õiguslik institutsioon töötama rahvale, aja avalikkusele, selleks me oleme selles arengustaadiumis ja me peame seda võtma nii nagu lagunenud, nagu tema on või polegi mõtet demagoogitseb, et me oleme juba astunud pika sammu Euroopasse selle arengukavade tavaga, kujundades avalik-õigusliku ringhäälingu poliitikavabaks, üldrahvalike huvide teenivad ja tahab lõpetada, lõpetada mina, hiin diskussiooni lõpu poole, eriti teravalt esile kerkinud problemaatikaga, mis on poliitiline lobi ja mis on meie invavabadus, mis on meediavabadus, kes ja kelle ja Deathe programmiga. Eks seda näita ka näitega, mis kuulutab aastatetagust härra Toomsalu diskussiooni sõnumilehe veergudel. Realgused lehvel oli härra Valneriga Valderiga selles, kas ühel pihiparteil peaks olema ka õigus enda seisukohta ja uudiste edastamisel avalikkuseni meediakanalite kaudu. Nimelt härra Valner tookord põhiliselt Tööpartei soov, et tema seisukohad, uudised jõuaksid ka lugejani. E pidi olema Tööpartei paranoia ja pärast seda siis sai arutlenud Emmdeegia lahti kirjutada seda, mis on ikka meedia ja infovabadus. Kas see on infoandja vabadus, tema info jõuaks tarbijani või on info raadioõigus nõuda, kogu info temani jõuab, või on see vahend teate riigid vahendada maailma infotöötleja õiguse selekteerida Michi saab ületama või ületa uudisteküünid ja kui suured siinjuures oma poliitilisi mõjutusi küll Mõõdukate, küll Tööpartei, küll Isamaaliidu, Rahvaliidu, keskerakonna või ükskõik millise kolmanda poliitilisi jõu poolt. Ma leian, leian, et avalik-õiguslik ring, hääling peab hea seisma selle, et nii väikeste kui suurte, aga ja poliitiline ja muu info toovad selle info saajani ning rünnak ning toosama lahendaja tööajakirjaniku töö saadeeüüdi oleks üles ehitatud sellele, et ei oleks eelistusi ei suurte ega väikeste üteldi võimul olevate või opositsiooni olevate poliitiliste ja muude ühiskondlike grupeeringute vahel. Ühiskond peab saama infot täies mahus, jama täies spektris. Tänan tähelepanu. Tänan teid, Toomsalu, järgmisena palun Janno Reiljan kõnepuldist. Aitäh, härra eesistuja, lugupeetud kolleegid. Kõigepealt tuleb tõdeda, et avalik-õigusliku televisiooni ja raadiot on meile väga vaja. Ja meil on seda eelkõige vaja selleks, et meil kunagi tulevikus kujuneks välja Euroopalist või tsiviliseeritud või mingi muu ütleme kaasaegne ajakirjandus, ajakirjanduslik traditsioon, sellepärast, et vaadates näiteks Saksamaal televisioonisaateid ei märka seda, et saatejuhid oma hinnangutega ja oma nägemustega midagi vaatajale peale suruvad, vaid nii ajalehti lugedes, raadiost kuulates, kui televisiooni vaadates tundub, et nad püüavad vahendada ühiskonna erinevaid vaateid, erinevaid seisukohti, selleks, et rahvas saaks mõelda erinevate argumentide üle, saaks teha objektiivse valiku Nende vahe. Ja see ongi avalik-õigusliku televisiooni põhiülesanne, on selge see, et avalik-õiguslik televisioon vajab adekvaatset rahastamist. Tuleb nõustuda ka sellega, et see peaks olema ka iga-aastasest riigieelarvekäsitlusest või vaidluses selle üle, kus argument kõigis kohtades on see, et aga raha ju rohkem ei ole. Aga kui palju täpselt selle jaoks raha on, see sõltub siis väga paljudest muudest asjadest, mis annab tõepoolest võimaluse poliitilist mõjujõudu kasutada ebasihipäraselt või ebademokraatlikult. Niisiis tagada stabiilne rahastamine selliselt tasemele avalik-õiguslik televisioon saaks areneda. On selge, et meil tuleb ka avalik-õigusliku televisiooni hinnata, Ta hoopis teiste kriteeriumide järgi kui erakanaleid, erakanalid on bisnis, seal on suunatud Taavi rahade teenimisele saadete nomenklatuur hoopis teistsugune kui see. Sellisel juhul on mõtetud kõikvõimalikud vaataja või auditooriumi suuruste hinnangud üldiselt, vaid tuleb põranda näites uudistada. Vaadake reitinguid, kultuurisaate reitingud, lastesaate reitinguid eraldi ja põneldani, tena saadetised või erinevates telekanal maalitud, sest tõepoolest selgeks teha, kas konkreetne saade on ühes või teises-kolmandas kanalist parem. Ja see on hinnang just nendele tegijatele, mitte avalik-õigusliku televisiooni vajadusele või mitte vajadusele. Kui tõepoolest õnnetuseks on avalik-õiguslikus televisioonis tegija halvem, siis on see hinnang halvem, mis ei tähenda seda, sest seda saadet ei peaks avalik-õiguslikus televisioonis. Pean vabastama. Kui me vabastame avalik-õigusliku televisioonireklaamist, siis vaba peame vabastama taaga sellest ebatervest konkurentsist, mis sunnib ebakvaliteetseid madalale maitsele madal massi. Noh, kuidas öelda sellisele puhkevajadusele, vaid ma ei tea isegi, mis vajadusele suunatud saadeti edasi, mis maksumaksja raha eest. Niisiis saadete nomenklatuur peaks olema selline, mis tõepoolest ühiskonnale kasu toob, ma ütleksin, lastesaadete osatähtsus peaks oluliselt kasvama selle majast, et laste kasvatamine on see, millega on raske äri teha. Aga mida just ühiskonnale hädasti vaja. Kuid nüüd tunnistades rahastamisstabiilse rahastuse, mis see vajalikuks peab ütlema, siiski teine pool, see tasakaalustatus. Vaat selles suhtes on avalikud õiguslikul televisioonil raadiol, ajakirjandusel meil väga suuri puudusi. Kahjuks meil ajalehti enam avalik-õiguslik ei ole. Nimelt selleks, et stabiilse rahastamisrooli, eks ole, ja tingimustes oleks televisioon tasakaalustatud, peab tasakaalustatud olema. See ajakirjanik teeb ootesaal maas, mina peal peaks olema okei. Vagunist. Kuna nägemuse kohta, kui keegi hakkab avalik-õiguslikus televisioonis oma nägemust vaatajatele peale suruma, siis muidugi enam tegemist avalik-õigusliku televisiooniga. Selle sõna otseses mõttes ei ole see keskne küsimus, mis stabiilse rahastamise tingimustes meil tuleb tagada. Poolest olgu see poliitikasaade, olgu see sotsiaal, kusjuures sotsiaalprobleeme käsitlev saade, olgu see majanduslik probleem, majanduslikke probleeme käsitlev saade. Olgu see ükskõik millist terava ühiskondliku probleemi käsitlev saade, et seal oleks tasakaalustatud lähenemine, mitte ajakirjaniku hinnangute, väärtushinnangute, arvamuste pealesurumine vaatajale. Ja siin on Eesti televisioonil oma sisemises kasvatustöös just nimelt ajakirjanduslikus kasvatustöös väga palju teha selleks, et ta täidaks tõepoolest avalik-õigusliku televisiooni ülesandeid. Ja sellele ma tahtsingi tähelepanu juhtida, aga et rahastamise rahastamine peab olema stabiilne, see on ta majanduslikult selge ja ma usun, et selle poolt tuleb meil kindlasti siin hääletada. Tänan tähelepanu eest. Tal on jälle Reiljan järgmisel nädalal vaid treial puldist. Austatud juhataja, head kolleegid. Meediat nimetatakse üheks arvestatavaks võimuks, neljandaks võimuks võimu vahendamisel on arvestatavaks faktoriks müügiedu. Paljude muude kaalutluste kõrval. Tunneme üha rohkem muret selle pärast, et miski, mis on olnud tõeline Tartus sajandite jooksul kujunenud kultuuriteadvus au ja eetikaküsimused. Kas kaasaegne kultuuritööstus toodab ühiskonnas vägivalda ja kas ühiskonna vägivaldsus omakorda suunab kultuuri. Analoogset sisu puudutas ka kolleeg Tõnis Lukase küsimus. Meenutan siinkohal riigikogus toimunud arutelusid 2000. aasta lõpus ja 2000. esimese aasta algul. Siis esitasin arupärimise, mis olid ajendatud Põlvamaa Ahja keskkooli lastevanemate poolt allkirjastatud pöördumises. Selles pöördumises tõstatati küsimus meedias avaldatava vägivaldsuses selles, et vägivaldsus mõjutab kõige enam lapsi. Lapsed on aga teatavasti omaealiste iseärasuste tõttu kaitsetud. Läheb lapsevanemad aga, kellele on isegi palju muresid, ei suuda vajalikul määral olla lastele kaitsjaks. Arupärimisele vastasid tol ajal haridusminister Tõnis Lukas ja kultuuriminister Signe Kivi kuid toona püstitatud küsimused on jäänud paljuski õhku rippuma. Selget vastust pole valitsus andnud, ka ei ole valitsus pidanud vajalikuks vastavateemalist uuringut tellida. Möödunud aasta esimesel juunil, rahvusvahelisel lastekaitsepäeval toimus Eestimaa rahvaliidu algatusel konverents vägivallatu meedia võimalikkusest. Tänavu 10. mail korraldas mittetulundusühing Eesti pere ümarlaua meedia ja vägivald, millel võeti vastu pöördumine riigikogu, vabariigi, valitsuse, ringhäälingu, nõukogu, Kultuuriministeeriumi, haridusministeeriumi ja ka lastevanemate ning nende organisatsioonide poole. Pöördumine on edastatud ka riigikogu istungil 13. mail kõigile riigikogu liikmetele. Sellepärast ei pea ma vajalikuks rohkem pöördumise sisu avada. Härra raagi kaasettekandest selgus, et käesoleva aasta sügisel on Eesti televisioon planeerinud korraldada meedia konverentsi. Ma väga loodan, et sellel konverentsil käsitletakse kameedia, see õiguste meedia kui sotsiaalsuse mõjutaja problemaatikat visuaalse meedia ja kasvatuse küsimusi. Televisioon on saanud osaks meie igapäevaelus. Senisest enam võiks pöörata tähelepanu kvaliteedile. Ma olen nõus selle väitega. Ükski saade pole hea ega halb iseenesest, kõik sõltub sellest, milline on vastuvõtja pool. Oleneb sellest, millega ollakse paljuski harjunud. Laste puhul. Võib ütelda, et arutelu läheb enam-vähem samas võtmes nagu eelmisel nädalal pihta hakkas, et põhiliselt võetakse üks märksõna ning siis arutatakse tunde, selle üle on olnud ka väike muudatus, kui eelmisel nädalal oli selleks märksõnaks raha, siis seekord tasakaalustada. Räägitakse selle üle, et kuidas avalik-õiguslikus ringhäälingus need on, kas opositsioon ja koalitsioone saavad võrdsel määral sõna või mitte. Poliitikute huvist võib siin aru saada, sellepärast et poliitilise kommunikatsiooniteoreetikud väidavad, et Eleon valimistel väga oluline. Ning juhul kui sind ei ole näha televisioonis, siis ei ole sind näha ka pärast valimisi Parlamendis. Nüüd ongi räägitud üsna palju selle üle, et kas ja kuidas ikkagi poliitikud peaksid saama rahvusringhäälingut kontrollida. Siin on kaks mõtteviisi. Üks on see, et ajakirjanikud peavad olema oma mõtlemises ja ütlemises Vabot. Teine mõtteviis on see, et poliitikud peaksid siiski saama sõna sekka öelda, et mida ja kuidasmoodi peaks avalik-õiguslik ringhääling rääkima. Ja siiamaani ei ole suur osa riigikogu lastest aru saanud, et rahvusringhääling ei võrdu riigiringhäälinguga, kus riigil tõepoolest on see õigus, et tema annab raha ja et kes maksab, see tellib ka muusika. Põhiliselt on siin täna juttu olnud Eesti televisioonist ja sellepärast, et kõnepuldis oli küsimustele vastamas Eesti televisiooni juhatuse esimees Ilmar Raag. Ja põhiliselt tasakaalustatuse juures heideti ette seda, et aktuaalses kaameras näidatavat mõõdukaid rohkem kui teisi Fondi ning seetõttu ka mõõdukatel pidavat minema paremini. Siin Ilmar Raag ka vastates eksis faktile vastada, ütles, et Mõõdukad olid 97. aastal valitsuses ning siis näidata tuimad ning pärast seda valimistel ei läinud neile selle võrra sugugi paremini. 97. aastal Mõõdukad ei olnud valitsuses ning 99. aasta riigikogu valimistel läks neil paremini, kui nad isegi lootsid. Veel tööd on küsimustele vastamise osa läbi saanud. Riigikogulased peavad kõnesid. Üks oma laadsemaid mõtteid on siin olnud see, et ajakirjanikul kui ta töötab avalik-õiguslikus ringhäälingus oma nägemust olla ei tohiks jääda, seda esitada ka ei võiks. Mis tähendab seda, et kõikvõimalikud kommentaarid ja analüüsid peaksid siis avalik-õiguslikus ringhäälingus nähtavasti ära kaduma, jääks ainult poliitikutele õigus öelda, mida nad ühe või teise asja kohta arvavad. Selge on ka see, et täna seda otsuse eelnõu vastu ei võeta. Esitatud on muudatusettepanek ning riigikogu kodukorra seaduse järgi tähendab see seda, et otsese arutelu tuleb katkestada. Agu Uudelepp Toompealt. Ringhäälingu nõukogu. Ja Eesti Televisioon peaksid tähelepanu pöörama ka mulle tundub rohkem, on see erakanalit küsimus kui Eesti televisiooni küsimus. Lapsevanemana võin seda kinnitada. Aga. Ma ei arva, et seda tribüüni siin peaks kasutama niivõrd maitseotsustust ja oma maitse seisukohtade avaldamiseks. Probleemid, mis ringhäälingu ümber on tekkinud, on piisavalt tõsised ja need on tõepoolest kinni eeskätt rahanumbrites. Need viimasel ajal ja arengus. Nii ringhäälingu seaduse muutmisega kui ka see, et niisugune pikk mina olen arengukava üldse tuuakse riigikogu ette on kahtlemata ilmselt positiivne ja on äärmiselt vajalik see et avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamine seotakse pikaajaliste arengukavade täitmisega. Seostatakse nii, et neid arengukavasid oleks võimalik täita. Kolmeaastases perioodis. Markeeriksin kahte asja, mis minu meelest on siin kõige olulisemad. Kõigepealt on küsimus selles, kuidas korvata tehniline mahajäämus on eeskätt tõesti televisiooni probleem. Me võib-olla ekraani teisel poolelt seda veel ei näe, aga ühel hetkel võib tehniline mahajäämus hakata mõjutama seda, mis ekraanil on ja hakata mõjutama ka Eesti televisiooni teletegijate professionaalsust. Teine küsimus, mis mul on väga südamelähedane, on nüüd kultuuriväärtuste arhiivide küsimus. Kõik see, mis seondub digitaliseerimise ka ning selleks vajaliku vajalik lepingutega. Eesti Raadio on suutnud seda tööd mõned aastad tagasi alustada, kuid Eesti televisioonil on väga palju teha ja tõepoolest, kui me siin väga kauaks ootama jääme, siis ühel hetkel ei ole enam seda mida Antud. Olgu kavale ja otsuse eelnõule oli võimalik fraktsioonide esindajatel teha võrdlemisi pikka, Aja jooksul oma ettepanekuid. Mõned fraktsioonid seda kasutasid, mõned seda ei kasutanud, teemaga tegeleti, ma ütleksin, siiski väga põhjalikult ja minu arvates tuleks riigikogul konsensuslikult niisugune arengukava heaks kiita, võttes arvesse siin sisalduvaid leerimis vajadusi, mis on konkreetsed numbrid. Nüüd, hinnates esimesel hetkel seda muudatusettepanekute katkestusettepanekut, mis tehti mulle, tundub, et see on veidikene lahtisest uksest sisse tulemine, sest eelarveprotsess on seadustega reguleeritud piisavalt hästi ja võib-olla peaks muutma hoopiski siin eelarve seadust, aga mitte antud arengukava. Nii või teisiti, ma loodan, et eila ja nõnda ma paluksin pool minutit ei saa ka, ei lähe nõnda nagu õpi Eesti hariduse arengustrateegiaga, kus vajutati pidurit ja piduri, vajuta siit puldist, leidis, et oleks vaja kogu tekst asendada tunduvalt ümmarguse, tunduvalt lühem, aga et me siiski jõuame konsensusliku otsuseni ning vähemalt järgmisel korral selle arengukava siin üheskoos heaks kiidame. Tänan tähelepanu. Andres Herkel. Järgmisena palun Eiki Nestor kõnepuldist. Austatud esimees, austatud riigikogu üldiselt võis ju arvata, et selline päevakorrapunkt toob esile varjatud anded uudistetoimetamises ja saatekava koostamises. Ja selles mõttes ei olnud see arutelu üllatuslik. Küll ma arvan, et kõik see, mis on seotud ajakirjanduse professionaalsusega antud eelnõu kontekstis nagu päevakorra küsimuse, selle arutelu võiksin täna lihtsutata pidama. Tähtis on eelnõu kahest aspektist vaadates kõigepealt me oleme korduvalt pidanud mõistlikuks. Kas siis õpi eesti arutelul selle dokumendi arutelul siin tervishoiuprogrammide arutelul pidanud mõistlikuks, seda tehakse kavad ette pikemaks perioodiks. Kõik on aru saanud, et on meie elus palju valdkondi, mida ühe aasta kaupa planeerida ei ole võimalik. Samal ajal alati jäänud, et lahtise siis probleem juurde, et kuidas siis sellisel juhul tagada finantseerimist ja antud muudatusettepanek nüüd otsuse eelnõule on tõesti ka koomiline, sellepärast et mingis muus korras, kui riigieelarves seaduses ettenähtud korras ei saagi kellelegi raha anda, kui tegemist on riigieelarvele. Nii et võib-olla selle muudatuse autorid kaaluvad selle esitamist kõikidesse teistesse seadustesse, et ta seal ikka kindlasti sees oleks. Tema väärtus on nagu sisuliselt null. Ja siin nagu minu meelest tuleks ükskord nagu ära otsustada, et kas me siis teeme üldse pikamaa pikemaajalisi kavasi ja kui riigi rahastamise küsimuses on seejuures probleemid, siis tuleb lahendada neid rahastamise küsimus. Kuidas saab pikemaks ajaks planeerida, kulutusi, mitte norida, vabandage, mis mind väga antud dokumendiga alal sellel põhjusel või õpi eesti kallal või mingi teise dokumendiga. Ja tõesti, avalik-õigusliku televisiooni puhul on see tasakaalustatus ja pikem perspektiiv väga tähtis, sest andke mulle andeks ka täna siin esitatud küsimuste puhul jäi mulle küll tunne, et meie seas on veel neid inimesi, kes soovivad ja unistavad sellisest aktuaalsest pärast, kus esimeses uudises näidatakse Edgar Savisaar. Teises uudises näidatakse Edgar Savisaart kolmandas uudises linnavolikogu liige kummardub Savisaarele Sis päikesele, neljandas näidatakse Edgar Savisaart. Vot selliseid uudiseid meile paarkümmend aastat juba näidati, tähendas see seda, et kui leinamuusikaga ta ei alanud, siis inimesed lihtsalt keerasid teise kanali ja kui ükskõik milline televisioon selliseid uudiseid toodab, toimub selle uudisega samamoodi. Suur tänu, Eiki Nestor, järgmisena palun kolleeg Tiit Sinissaar kõnepuldist. Austatud, härra esimees, lugupeetavad kolleegid, kuivõrd täna katkeb ja mul ei ole kasutada lõppsõnavõimalus, siis raiskan veidikene võib-olla teie aega, et anda mõned kommentaarid ja lisaselgitused ringhäälingu nõukogu esimehe vaatevinklist. Tõtt-öelda on mul ka natukene kahju sellest, et meie tänane arutelu ja ka neljapäevane arutelu tegeles väga palju jooksvate päevapoliitiliste küsimustega. Muide, mõnel erapooletud analüütikul oleks päris huvitav läbi analüüsida, kui palju küsimuste, sõnavõttude ja muude arvamusavalduste vormis püüti Riigikogus avaldada avalik-õiguslikule ringhäälingule poliitilist survet. Aga see selleks, aga vähem kahjuks vähe räägiti sellest samast arengukavast, avalik-õigusliku ringhäälingu rollist Eesti ühiskonnas lähiaastate jooksul. Mida ta peab siis täitma ja mida ta ei pruugi täita? Selles kõneldi tõepoolest kahjuks väga vähe tasakaalustatust. Ringhäälingu nõukogu on kinnitanud juhendmaterjalina Eesti raadio testi televisioonile juhindumiseks kehtestanud tasakaalustatuse erapooletus, reeglid avalik-õiguslikus ringhäälingus ja kõik huvilised saavad nende reeglitega tutvuda Eesti Raadio ja Eesti televisiooni koduleheküljel internetis. Kuivõrd meie diskussioon jätkub, siis oleks tõepoolest väga kasulik vaadata, mida need reeglid professionaalide arvates tõepoolest tähendavad. Sa juhendmaterjal on kaunikesti pikk, vähemalt kümmekond lehekülge. Eelmisel neljapäeval, kui meil siin saalis arutelu katkes, toimus pärast lõunat ringhäälingu nõukogu järjekordne istung. Eesti Raadio ja Eesti televisiooni eelmise aasta audit litega ja. Eesti televisiooni auditeerinud Price Waterhouse Coopers märgib oma järeldusotsuses et raamatupidaja mus andmetele tuginedes ei saa kindel olla Eesti televisiooni jätkusuutlikkuses. See ei ole esimene kord, kus audiitor peab sellise järelduse tegema. Ja see viitab veel kord sellele, et nende rahastamisprobleemide lahendamisega on viimane aeg, sest kui me neid nüüd ei lahenda, siis me jääme lähitulevikus ilmselt Eesti raadiost Eesti televisioonist hoopis ilma. On toodud piisavalt palju häid näiteid, millises ohus me juba oleme. Kui me Eurovisiooni peame tegema niimoodi, et need kõik 18 kaamerat digibeetakaamerad pean sisse tooma siis see näitab seda, et veel natukene ja me oleme Euroopast isoleeritud, me enam tehniliselt ei küsinud Euroopaga. Me ei saa võib-olla varsti edasi anda ka enam neid EVO raames toimuvaid kontserte, millega tutvustatakse eesti muusikat kogu Euroopasse, mille auditoorium on kohutavalt suur. See on väga tõsine asi, head kolleegid ja me peaksime endale aru andma sellest, et meie otsus sõltub see, kas me säilitame arenguvõimelise, avalik-õigusliku ringhäälingu, Eesti rahvale või ei säilita. Tuues ettekäändeks selle kroonilise rahapuudus. Palju räägiti täna ka siin rahust ja palgaasjades. Vot selle palgaga on nüüd niisugune lugu, et palka õnnestus Eesti Raadios Eesti Televisioonis viimati tõsta umbes 98. aastal. Ja pärast seda on pidevalt olnud tegemist sellega, et püüda säilitada programmi struktuur. Et need organisatsioonid üldse ellu jääksid ja palgatõusust ei saa olla olnud olla olnud kahjuks juttugi, aga mingeid kollektiivlepinguid sõlmida ilma selleta ei olegi ju eriti võimalik. Härra esimees, paluks natuke lisaaega, palun aitäh. Kui sa tead, Ma tahaks, et planeeritakse lisaeelarvet saatis ringhäälingu nõukogu 11. veebruaril kultuuris, ministrile ja rahandusministrile kirja meie eelarve lisataotlustega käesolevaks aastaks kokku summas 28 22,8 miljonit krooni, mis sisaldab ka hädavajalikku summat palgatõusuks Eesti raadios 2,6 miljonit krooni ja Eesti Televisioonis 3,2 miljonit krooni. Ilma selleta me ei suuda palka tõsta, ei ole ju raha ja ilma selleta ei tule ka töörahu. Ma loodan väga, et kui lisaeelarve tuleb siin arutlusele siis leiab seal lahenduse ka Eesti Raadio ja Eesti televisiooni probleem. Eesti Raadio on sunnitud rahapuuduse tõttu kolmandiku võrra teisel poolaastal kokku tõmbama oma programmi. Selleks, et säilitada programmi struktuur. Nad on mõlemad need organisatsioonid kuristiku lävel ja kui me neid sealt kiiresti välja ei aita, siis nad sinna kuristiku lõpus kukub. Kuidas asjad muidu edenevad? Seesama arenguga ka on olnud suurepäraseks aluseks ka kultuuriministeeriumis minister Signe Kivi juhtimisel välja töötatavale Kultuuriministeeriumi arengukavale. Ja siin märgitakse täpselt neid samu asju, mis on olnud meie, Eesti Raadio ja Eesti televisiooni arengukavas. Kultuuriministeerium leiab, et Eesti vajab ja väärib arenenud mitmekülgsest televisiooni ja raadioringhäälingut, mis suudab pakkuda mitmekesist programmivalikut vaatajate-kuulajate erinevatele gruppidele, täidab kultuuri missiooni sotsiaalset rolli ühiskonnas. Ministeerium leiab, et tarvis on luua soodsad tingimused valdkonna arenguks, jõuda avalik-õigusliku ringhäälingule taastamisel selge rahastamiseni stabiilsel alusel ning luua sellega avalik-õiguslikule ringhäälingule selge tegevusruum ja kindlad arenguperspektiivid. Ministeerium leiab, et tuleb luua eeldused, et Eesti televisioon, Eesti Raadio täidaksid edukalt seaduses avalik-õiguslikule ringhäälingule pandud ülesandeid eesti rahvuskultuuri edendamisel ja propageerimisel ning selle parimate saavutuste säilitamisele tutvustamisel ning rahvuskultuuri ja ajaloo seisukohalt oluliste ürituste sündmuste teoste jäädvustamisel ning seadustatud säilitamisel tulevastele põlvedele ja ka ühildumisel Euroopa Ringhäälinguga. See kõik on justkui meie ühine tahtmine. Teeme siis selle teoks. Ja lõpetuseks, ettepanek meie praegusele otsese eelnõule on sissemurdmine lahtisest uksest sest äsja eelmise aasta lõpus meie poolt muudetud ringhäälingu seaduse paragrahv 35 Primm eritisele neljas lõige kirjeldavad ammendavalt eelarve protsessi, mis puudutab ringhääling, aitäh. Tänan, Tiit Sinissaar. Järgmisena palun Enn Tarto kõnepuldist. Aitäh, austatud kolleegid. Üldiselt ma toetan riigikogu otsust Eesti Raadio ja Eesti televisiooni arengukava aastateks 2003 2005 heakskiitmist ja Oleks tore, kui me selleni jõuaksime. Siin on tõstatatud palju probleeme ja ma arvan, et avalik-õiguslik Eesti Raadio, Eesti Televisioon on Eesti riigile ja meie rahvale vajalik. Ja järelikult me peame ka leidma raha Nende struktuuride rahas tagamiseks ja nende efektiivseks tööks. Palju on räägitud, sill erapooletu, sest ma ei hakka, ehkki maapäevauudistest minu meelest Eesti Raadio on küllaltki tasakaalukas ja seal nagu probleeme ei ole. Eesti televisiooni puhul. Siin on raske otsustada, kas Edgar savisaart või kedagi suurkuju näidatakse liiga palju või liiga vähe. Ma selles suhtes nagu ei avalda oma arvamust. Aga valijate palvel tõstatan veel kord küsimuse. Kui Eesti televisioon näitab ajaloolisi kaadreid siis peaks olema ka see maakonnapoliitiline erapooletus, peaks olema objektiivsus. Ja miks ma väga kangekaelselt toon ühte näidet aastatest kui olid aga nii Eesti kongress kui viimane ülemnõukogu ja põhiseaduse assamblee teatavasti moodustati pariteetsetel alustel ja Eesti vabariigi põhiseadus ja Eesti vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus, mis on vastu võetud rahvahääletusel 28. juunil 1992 ja see kehtib praegu seni, kuni seda ei ole ära muudetud. Kui on ajaloolised ülevaated augustis tavaliselt need on, siis peaks ikka kasvõi und suhteliselt pariteet jälgima selle vahel, et näidatakse ühepalju Eesti vabariigi viimaste ülemnõukogu, Eesti Kongressi, aga mitte nii, et ühte näidatakse 90 protsenti või 95 ja teiste ainult see näide, see, see on ilmne ebaõiglus muude asjade üle, võib-olla võib veel vaielda, eks ole, kes seda teab, eks ole, aga, aga see on ilmne ebaõigeks ja paljud muidu nõrgaks, eks ole, et noh, et vabadusvõitlejaid oli nagu vähe ja nii edasi ja kodanike komiteede puhul ei seda rääkida. 760 inimest registreerisid ennast Eesti vabariigi kodanikud, see ei ole vähe. Ja noh, siin öeldakse, et natuke rohkem ta ja veel kodakondsuse taotleja. Nii et materjalid on olemas ja minu meelest elementaarne Kaarne selline viisakus nõuaks juba, et kui me seda etappi ajaloos käsitleme avalik-õiguslikus televisioonis, et siis on mingisugune võrdsus, ligilähedane keegi ei hakka seal kaaluma, et noh 10 minutit siia, 10 minutit sinna. Samuti on, kui arvatakse, et kui okupatsiooniaegseid propagandafilme televisioonis näidatakse ilma ühegi kommentaarita, et vaatajad on niivõrd objektiivsed, et saavad sellest aru, et see on propaganda. Kuulge, noored vaatavad küll televisiooni vähe, aga siiski kuigi palju vaatavad ja nemad ei saa sellest aru. Nemad ei saa sellest aru. Ja kui me niimoodi jätkame, siis ükskord tuleb bulist ja ütleb, et aitab meile sellest Euroopasse pürgimise. Pöörame parem otsa SRÜ poole. Ja ongi, võibki leida, eks ole, küllaltki palju juhataja. Nii et avalik-õiguslik Eesti, Eesti Televisioon on vajalikud. Kuid nad peaksid olema lisaks kõigele muule, millest täna on palju räägitud. Erakonnapoliitiliselt erapooletud ja see olukord, et Eestis, et endised kommunistid on väga tugevatel postidel toonidel peaks ka siiski enamusega arvama, arvestama ja mitte kommunistidele ei tohiks liiga teha, aitäh. Tänan, Enn Tarto. Järgmisena palun Meelis Atonen kõnepuldist. Austatud härra esimees, head kolleegid. Tulin siia ette, et mõne sõnaga kommenteerida seda parandusettepanekut, mille Reformierakonna fraktsioon on esitanud. Ja mis veel kord peaks kinnitama, et Eesti televisiooni ja Eesti raadio iga-aastane rahaeraldus otsustatakse riigieelarve seaduse menetlemisel siin saalis. Ehkki hea kolleeg Tiit Sinissaar nimetas seda lahtisest uksest sissemurdmiseks, julgen arvata, et kordamine, tarkuse ema ja ettevaatus ei ole ka kunagi ülearu. Ja nagu näitasid paljud küsimused, mis esitati komisjonipoolsele ettekandjale, Paul-Eerik Rummo-le, kus, milles nagu ikkagi arvati tihtipeale, et arengukava seob riigikogu käed vastuvõtmisel järgmiseks kolmeks aastaks. Usun, et Reformierakonna parandusettepanek kantud ideest, et arengukava saab siin saalis võimalikult laia toetuse, ei ole mitte lihtsalt lahtisest uksest sissemurdmine, vaid on suurema toetuse ja kandepinna võimaldamine sellele arengukavale. Aitäh. Tänu, Meelis Atonen. Tõnu Kauba, sõnavõtt kohalt, palun. Aitäh, härra esimees, head kolleegid juba nendele väikese repliigi, mis tulenes täna kuuldud põhiettekandekuulamisest. Kõigepealt pean ütlema, et ma olen kindlasti seda meelt, et avalik-õiguslik ringhääling ja sealhulgas siis eestitelevisioon peavad saama raha meie poolt. Aga ma esitan siiski ka mõningaid mõtteid, mida selle raha andmise juures alati peab kindlasti arvestama. Suhteliselt palju kulus meil täna aega teemal, kas aktuaalses kaameras oli või on poliitilist reklaami või mitte ja see oli põhiliselt sõnademäng, mis toimus. Püütida igatahes lihtsalt halva uudise tasandile, kui samas stiilis jätkata, siis võiks öelda niimoodi, et kõik on ju objektiivne, mis läbi objektiivi meile edasi antakse. Ja eriti veel, kui ta objekti peegeldab ja, ja seetõttu nagu ei olegi üldse kahtlust, et kõik, mis Eesti televisioonist tuleb, on objektiivne. Ometigi on enamus siin täna esinenud küsijaid ja sõnavõtjaid, nentinud seda, et tegelikult Eesti televisioonis tasakaalu tasakaalustatud, sest rääkida on liialdus. Kõik märkasid seda, et tasakaalustamatus on olemas, et tegemist on väga sageli erapoolikute informatsiooni jagamisega ja nii edasi. Ja siit tulenebki järgmine järgmine mõte, kui, kui võrrelda Eesti televisiooni herite Aktuaalse kaamera saatejuht, aga küllap ka mõningaid teisi saateid. Kui neid võrrelda eratelevisiooni kanalitega, kanali saadetega, siis mikspärast üldse peakski andma erapoolikule tasakaalustamata ringhäälingule raha kui mõned teised kanalid teevad saateid palju paremini palju professionaalsemalt kui näiteks üks kommertskanalitest teeb kindlasti palju tasakaalukam häid uudiseid, kui seda teeb eestitelevisioon. Selline küsimus kerkib ja sellele tuleb paratamatult mõelda, aitäh. Ta on järgmisena sõnavõtt kohalt. Arvo Sirendi, palun. Suur tänu asja arutamisest nähtub, et riigikogu üldiselt nagu pole päris rahul meediaga sest avaliku arvamuse suhteliselt negatiivne suhtumine Riigikogus on ju sisuliselt meedia töö. Ja ei sõltu eriti sellest, mis ja kuidas siin otsuseid vastu võetakse, vaid sõltub sellest, mis ja kuidas sellest räägitakse. Ja me oleme pikka aega juba harjunud, sellega oleme hakanud uskuma, ainult eraomand on üks ja see püha ja puutumatu omand ja lugupidamist vääriv asi on kõik juba erastatud, nüüd on jäänud veel avalik-õiguslikud, nendel on see eelis, et nad on enda omad ja ei ole kellegi teise omad. Ja samal ajal töötavad nii ideaalselt nagu eraomand. Siin need muud mured, mida siin härra Tartu välja tõi, see võib-olla on ka õige, et prioriteetsuse ja poliitilise tasakaalustusküsimused on mõnevõrra halvasti valgustatud. Aga samal ajal tuleks säilitada siiski Rahvarinde ja Eesti komitee kvaliteetsest, mitte ülemnõukogu ja Eesti komitee vahel, sest üle Eesti komitee on kõigil etappidel kutsunud üles boikoteerima rahvahääletus iseseisvuse taastamisest, küll nõukogu valimisi, küll muid selliseid reaktsioone, mis tegelikult Eesti iseseisvuse tagasid. Ja õnn oli, et õnnestus viimasel hetkel ära muuta ja Eesti ülemnõukogu sai rahva toetuse nende aktsioonide läbiviimiseks, mis olid Eesti iseseisvuse taastamiseks hädavajalikud. Nii et prioriteetsuse küsimus on muidugi oluline. Aga seda loota nendelt, kes on täiesti vabad oma arvamuse esitamisest, seda ei tasu loota ja seda pole kunagi keegi saavutanud. Tänan. Tänan. Arvo Sirendi. Järgmisena Villu Reiljan, sõnavõtt kohalt. Aitäh, hea juhataja. Tahaks toetada seda stabiilse finantseerimise ideed ja olen ise korduvalt ettepaneku teinud, et riigikogu fraktsioonid võiks kokku istuda ja seda teinud nagu nõus, kes siis lihtsalt kirjutada asja kokku lepitud parandusringi riigieelarverass lihasse mis nüüd tuleb või siis põhieelarvesse kindel finantseering on, aga on läinud nii. Need, kes on võimul, neil ei ole seda kunagi tahtnud, eks ole. Meele on pikalt opositsioonis amet ausas suhtumisest ja kindlasti finantseerimist küll olema. Teiselt poolt võiks siiski muidugi ütelda, et, et ma usun, et nii televisioonil raadiol on mõtisklemiseks põhjust apoliitilise tasakaalustatuse üle, mis üldiselt on päris kenakesti paigas, kuid toome mõned markantseid näiteid ka, näiteks. Tänane hea kolleeg ja Badenick omal ajal paljastas ka müüd kõikidele oma tegude eest, olid nad siis positiivsed tiisesse kirglikult. Täna selgus, et tegelikult lõõmab tema südames isa, maalik tuli enne valimisi. Ja, ja, ja ta sai maksumaksja kulul käsireklaamiga päris kena kena toetusegi. Ajakirjanik Anne oos vett oli väga kirglik elektrijaamade erastamise pooldaja, vääristas ahva allkirjade kogumist. Ja seda ahve afääriks nimetades ja meie mälule apelleerides, kuigi me olime ka valitsuses selle asja vastu. Täna selgus, et ta on tegelikult hingelt ja südamelt Mart Laariga kokku kasvanud. Majutatakse paar näidet, lihtsalt võiks siiski protokolli huvides olla ka toodud, aitäh. Tänan. Järgmisena Vootele Hansen sõnadega kohalt, palun aita algatus toetusel eelnõu vastuvõtmist, aga samuti protokolli huvides tuleb meie kolleegil Arvo Sirendi meelde. Ülemnõukogu valimised toimusid enne, kui Eesti komitee moodustati. Sega Eesti komitee ei saanud kuidagi neid boikoteerida, aga mitte solisti komitee parlamentaarne organ, mille eest mõningad poliitilised jõud kutsusid üles teatud aktsioonidele mitte kunagi Eesti komitee tervikuna, aitäh. Tänan, Vootele Hansen. Austad riigikogu, ekraan on tühi, kas ettepaneku läbirääkimised lõpetada? Tänan. Läbirääkimised päevakorra küsimus on lõpetatud ja kuna Reformierakonna fraktsiooni poolt on laekunud ka muudatusettepanek, siis arutelu siinkohal katkeb ning ma palun kultuurikomisjoni aseesimehel Paul-Eerik Rummol nimetada muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Aitäh, härra esimees, lugupeetud kolleegid. Kultuurikomisjon ootab muudatusettepanekuid riigikogu otsusele number 10 22 esmaspäevaks, 20.-ks maiks kella 10-ks hommikul. Tänan teid. Suur tänu sellega on otsuse eelnõu 1022 arutelu katkestatud. Ringhäälingu nõukogu esimees Tiit Sinissaar kuidasmoodi teie kommenteerite seda filosoofiat, millest lähtuvalt? Ta on Reformierakond esitanud oma muudatusettepaneku. Mõtlesin kõnetoolist, et minu arvates on see mingis mõttes sissemurdmine lahtisest uksest sätestada veel otsusesse, see peab toimuma seaduste kohaselt, see on iseenesest mõista ja peale selle kehtiv ringhäälingu seaduse redaktsioon, mille me võtsime vastu möödunud aasta detsembris siinsamas saalis kirjeldab väga täpselt ja ammendavalt praegust eelarve kujundamise protsessi, mis puudutab avalik-õiguslik ringhäälinguorganisatsioone. Teine asi on see, et taotleda nüüd uuesti veelkord rõhutatud seda, et need arengukava numbrid ei tähenda iseenesest mitte midagi, et kõik hakatakse ikka igal aastal uuesti otsast veel arutama vastavalt siis riigi tegelikele rahavõimalustele. On just seesama asi, mille eest me peame hoiduma, ehk siis poliitilise surve avaldamine avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele Eesti raadiole, televisioonile. Asi on tõepoolest košmaarne. Siin kõnetoolis näiteks Ilmar Raag ütles, et praegu tegeleb eestitelevisioon lepingute sõlmimisega 2006. aasta olümpiamängude ja teiste suursündmustele kandmisõiguste ostmiseks. Need on väga suured rahad. Meie arengukava nii kaugele isegi ei jõua, muidu ta jõuab ainult aastani 2005. Aga kui nüüd praegu sõlmida lepingud ära ja ilma selleta ei saagi neid üldse üle kanda, kui sa praegu lepingut ei sõlmi, siis see tähendab seda, et väga suur hulk raha pannakse nii-öelda kinni, millest ei ole hiljem Teil on võimalik loobuda ja kui nüüd siis ta oleks aastaks parasjagu võimul olev koalitsioon arvab, et pole neile nii palju raha vaja ja midagi siis ongi nii et me näeme, Peamänge vaatame aktuaalset kaamerat ega muud saated jäävad tegemata. Ühesõnaga niisugune päevast päeva toimuv pinge eskaleerimine, noh, milleks seda vaja on, tekib siis küsimus, missugused poliitilised jõud on siis kogu aeg huvitatud sellest, et hoida Eesti teadet Eesti televisiooni pidevalt mingisuguses poolsurnud olekus anda neile ainult nii palju õhku, et nad päris maha ei kõnge. Aga ma kardan küll, et see kõngemine võib, kui me olukorda ei lahenda, siiski peale hakata. Näitena kasvõi see, et Eurovisiooni ülekandeks Saku Suurhallis on kõik 18 digitaalBeta kaamerat toodud väljastpoolt Eestit sisse sest meil enam ei ole selliseid kaameraidki, mis vastaksid Euroopa nõuetele. Ja kui me niimoodi jätkame, siis võib-olla varsti ei saa ka eesti raad enam osaleda näiteks kontserditeülekandes hõredes, sest meie tehnika enam ei ühildu Euroopa tehnikaga. Nii et meil ei jää muud üle, kui me tahame Eesti Raadio ja Eesti televisiooni säilitada, siis meil tuleb otsustavalt oluliselt suurendada rahaeraldisi Eesti raadiole, televisioonile, sest vastasel juhul nad lihtsalt lakkavad olemast. Aitäh.