Tere kuulama lastelugusid. Täna jõuab lõpule meie ringkäik Eesti meremuuseumis suurtükitornis paks Margareeta. Oleme Gustav Adolfi Gümnaasiumi kolmanda klassi õpilastega vaadanud navigatsiooniseadmeid ja uurinud laevaehitust, imetlenud merepõhjast leitud aardeid ja kuulanud udu kella häält. Ringkäiku juhib muuseumiõpetaja Aet Laast. Aga nüüd me oleme leidnud ühe urva, mis on klaasiga loetud ja mis selle orvad, aga peidus on. Igasugused sellised abivahendid või sellised millekamist laev sai teha. Igal juhul see kapp näeb väga põnev välja, eks palju väikseid sahtleid ja purgikesi ja tööriista kki siia, igal asjal on oma kindel koht. Milliseid laevu sellega tehti, vaadake kui pisikesed on need tööriistad ja neid on tegelikult vaadake kui palju rohkem kui seal eelmises tööriistade vitriinis. Me nägime, mis oli suurte laevade jaoks mõeldud uda lääne tähtsenega ja õige vastus ja näete, siin ikka on kümneid kordi rohkem tööriistu kui suurte laevade jaoks vaja läks ja need on nii pisikesed. Terve see arsenal siin tööriistu näeb välja nagu oleks loodud päkapikulaevade jaoks, aga tegelikult on ta meie kõige kuulsama mudeli meistri kapten Hermann Tõnissoo töövahendite kapp. Selleks et osata teha häid mudeleid, pidi ikka väga hästi tundma laevaehitust ja seda tundis kõige paremini endine kapten. Ja enamus meie muuseumimudeleid ongi tema tehtud. Aga miks neid laevamudeleid üldse tehti, halme, vaatasime suuri mudeleid, mis olid siis koolidele õppevahendiks, aga selliseid väiksemaid mudeleid? No näiteks siia meie muuseumi, selleks et oleks võimalik saada, miks üldse mudeleid tahaks, selleks, et oleks ülevaade sellest, millised on ehitised asjad olnud, milliseid tehakse praegu, et just saada ülevaadet sellest ja need tehti päris päris täpselt just sellepärast, et ka nende põhjal saaks õppida, et need on kõik mõnes mõttes jälg ajaloost. Päris laevad ei säili nii kaua ka mudeleid meie fondis näiteks on väga palju just säilinud. Pildi järgi ei saa nii täpselt laevaehitusest arumudeleid. Poisid sattusid siin vahepeal vaatama hoopis ühte teistmoodi laevamudelit, see vist ei olegi enam sugugi puidust ja purjelaev, mis laeseen. Poisid, mis te arvate, mis laev seal miiniristleja jah, ja ilmselgelt sellega Bay veetud, mis sellega tehtud, neid käsitleti sõjas ja vaadake, kui palju relvastust on siin peal. Aga nende suurte korsten ta järgi me võime oletada, et tegemist on Aurikuga aurulaev liikus edasi mitte enam tuule jõul, vaid ära. Jah, et selleks suured katlad seal sees, mida köeti aeti kuumaks vesi ja siis selle auru jõul liikusid edasi Aurikud. Selleks pidi olema palju sütt kaasas ja keegi pidi kogu aeg kühveldama sütt katla alla. Niimoodi lõikused edasi, Aurikud aga samas, miks olid Aurikud paremad kui purjekad, miks sõidavad, kuid mere peal välja purjelaevad, lõpuks näiteks, kui tuult ei järgnenud, siis said sõita? Jah, see on täiesti õige vastus, purjekad sõltusid nii suurel määral ilmastikuoludest ja igal pool üldse ei olnudki nii suurt tuult, näiteks läbi Suessi kanali ei saanud purjekat sõita, aga seda saite. See, mida me siin vaatleme, siis miiniristleja Vambola makett ja see laev on ehitatud 1916. aastal Peterburis. Ja ja meil on kolmas korrus pühendatud, siis nüüd juba mootorlaevadele läheme vaatame, milliseid Aurikuid, milliseid mootorlaevu, milliseid mudeleid me seal näeme, kas me tunneme mõne neist? Ka siin on ka päris väikseid laevamudeleid vitriinides näha, mis on pudelite sisse pandud. Kuidas see nõks ikkagi käib, et see väikelaevamudel pudelisse pannakse. Aed, kas teie teate? No see on päris peenike kunst, et kogu kunst seisneb selles, et mastid on, on algselt vastu nagu seda laevakeret ja siis pärast niitidega tõmmatakse siis, kui on see laevakerel sinna pudeli sisse saadud ettevaatlikult niidi otsas. Nonii oleme jõudnud kolmandale korrusele ja siin on juba järgmised laevad ja järgmine aeg, mis see siis seisab, meil siin üks põnev mees, mille juures on silt, palun, härra puutub, mis või kes on tuukriülikond ja see on hoopis teistsugune kui see, mis me vaatasime esimesel korrusel. Milline see on selline all on küll selline rauast või vasest, aga muidu ta on selline riidest, tundub nagu Riia. Jah, kas ta saab tõesti nii olla? No see on kummeeritud protsent, see on kummist, vett päris kindlasti läbi ei tule, vaadake kõik on veel üle tihendatud. Kõik need õmblused. Aga see oli nüüd ilmselgelt täiesti töötav tuukriülikond, sest see ei olnud nii raske kui alumine meid. Miks tal need saapad nii raskest metallist peavad olema? Ta saaks olla vee põhjas, sest muidu ta viibiks üleval, sest et vees on raskusjõud hoopis teistsugune Need saapad stabiliseerivad teda, hoiavad teda seal veepõhjas paigal ja täpselt samamoodi see suur raske kivimistel siin kaelas. Aga muidu, kui need saapad poleksime metallist siseks, peab. Võiks juhtuda tõesti, kas oleks hirmus, eks ole. Tulkeri saaks midagi teha seina pealt tuukriülikonda õhupump telefonisideaparatuur ja tööriistakast aastatest 1930 kuni 1950. Jah, ja mis selle pumbaga siis tõesti nii sinna tõesti mingi agregaat, mida mina ei osanud üldse tähele panna, tuleb välja, et sumppump arvate, pumbati tuukril õhku. Jah, sest sel ajal ei olnud olemaski hingatava gaasiballoone tuukritele, Nad pididki saama õhku maa pealt. Ja mis siis juhtus, kui järsku need õhupumpajad väga aeglaseks jäid? Helendas ära, ega iga tai lämbunud, aga telefon oli muide selleks, et tahad anda maa peale, kui midagi häiris seda meest, kes merepõhjas Elephonaga läheme, vaatame edasi. Siin on nüüd siuksed iluuisud suure mudelid kas keegi teist on käinud lennusadamas alati käinud, siis te olete selle laeva peal ka käinud? Mis Larson suuridel sõna äga aurik? Ja ta oli üks väga eriline aurik, mis oli tema tööfunktsioon. Häälestaja oli Eesti vabariigi esimene suur aurik-jäälõhkuja tegelikult praegu ta on juba 100 aastat vana ja ta on minu meelest ainus säilinud aurik, mis veel vees on. Muidugi, ta vajaks hädasti remonti, sest tõesti 100 aastat vanana on tal palju kohti, mis roostetavad, aga sellegipoolest teenib ta edasi ja praegu on ta just avatud kõigile muuseumi külastajatele. Muuseumilaev seal käivad samamoodi väiksed poisid ja tüdrukud ekskursioonidel, turistid vaatavad seda, mismoodi oli ehitatud, sinna saab sisse vaatama minna, millised siis olid tegelikult auriku katlaruumid ja need on päris aukartust äratava mastaabiga. Ma olen seal käinud ja seal katlaruumidesse emother raamides. Ka algselt oli ta Eesti vabariigis väga abiks just jää murdjana, et miks oli vaja jäämurdjat. Miljon. Sellises tsaariajal olid rublad, et miks oli vaja nii kallist laeva ehitada hädasti 100 aastat tagasi Kesk ja Läänemere põhjaossa. Kui talv oli, siis oli jää ja siis ei saanud laevad liikudes edasi. Teised. Jah, et just seda kaubavedu lihtsustada, sest muidu talvel sadamad jäetasid, kinni, kaup seisis ja kas keegi teab teist, kuidas jäämurdja tegelikult töötab kuidas ta seda jääd murrab? Kruvisid on kaks tükki suisa ja üks nendest on küll abiks jää murdmiseks, aga ilmselgelt või on see ikkagi liiga väike, tegelikult jäämurdja sõidab oma raskusega, vaadake, tal on, tal on nagu nina natukene ülespoole, ta sõidab osaliselt jää peale ja siis seda raskuskeset jäämurdja muudetakse natuke ja siis ninaraskus surub selle jää alla tänu iseenda raskusele ta surub alla ja siis selle kruviga, siis saab seda jäädvel murda. No vot selline põnev, üle meetri pikkune on küll see suure Tõllu makett, mida me siin vaatasime, poolteist meetritki võib olla. Ja suure Tõllu enda pikkus on 75 meetrit, tegelikult, et ta on ikka ka väga suur laev ja ta on läbi ajaloo olnud väga paljude erinevate nimedega ja erinevate võimude hallata, et on olnud Soomes töötanud, siis ta on olnud Nõukogude laevastikus ja ringiga tagasi jõudnud, siis nüüd Eesti vabariik ja siin on nüüd vitriinis väga tagasihoidlikult küll, aga üks haruldane laevamudel, mis laev, see allveelaev? Jah, et see on Eesti vabariigil olid kaks allveelaeva, nad olid nagu vennad, üks oli Kalev ja teine neist on siiani säilinud, on samuti meie muuseumi Laar, kas keegi teab tema nime lendid ja õige vastus, et Lembit on praegu lennusadamas ja juba ta on paigas angaarides ja teda parajasti renoveeritakse kevadel te võite kõik minna seda vaatama ja kuidas ta sinna nalja pandud on seest selleks ajaks täiesti remonditud kahjuks see, mille mudel siin on tema nii-öelda vend Kalev sai teise maailmasõja ajal hukka tegelikult teise maailmasõja ajal väga paljud analoogilised miiniveskaja talvele vanemad hukkusid. Et see Lembit on meil siiani säilinud, on suur ime. Ma käisin ükskord, kui Lembit oli veel vees, ma käisin selle sees ja uudistasime ringi, räägi, missugune see sealt seestpoolt oli seespoolt või mõned kohad olid nagu hotellis. Sellised toad. No aga avaldatakse nii palju ruumi nagu hotellis seal ikka päris päris kitsale ruumi, siis sa pidid pidise meeskond ära mahtuma. Ma olen käse sees käinud ja seal on nagu siukene koridor, kus on nagu siukesed toad või nagu siukesed, väiksed, muidu kalevit otsitakse, et uudistes öeldi, et merevägi otsib Kalevi vrakki. Eks need ole needsamad allveearheoloogid, kes üritavad seda leida ja on ilmselgelt otsinud seda juba aastaid. Praegu näiteks meie uurimislaev Mare on põhiliselt nii-öelda jahil Juminda poolsaare lähedal kunagi teise maailmasõja ajal oli seal suur miiniväli ja selleks põhja väga-väga palju laevu ja siis sealt nad üritavad leida kalevit seal ilmselgelt ei ole, küll, aga nad on leidnud sealt väga palju teisi laevu. Liikusime mööda saali edasi ja siin on vitriinides ka igasuguseid põnevaid üldse mitte Eestiga seotud asju, näiteks peakate, aafriklaste hoopiski jalutuskepp, mis kingitakse Montreali sadamasse saabunud aasta esimese välismaa laeva kaptenile võib siit lugeda. Ta on ilmselgelt trofeed, eks ole, madrused, kaptenid, meresõitjad on alati kogunud ja toonud koju erinevaid suveniire ja trofeesid erinevatest sadamatest, kus nad on käinud ja selleks, et mälestus ikka säiliks. Ja kuidas nad siia teie juurde muuseumisse jõuavad erinevate annetuste teel, eks meil käivad ka etnograafid nii-öelda retkedel, et üldse avastada erinevate inimeste vara salvedest, selliseid, eriti väärtuslikke asju. Lisaks stendides olevatele laevadele ja piltidele on meil siin võimalust ka vaadata mingisugust loba, aga kuhu, kuhu te nüüd olete pugemas? See on suure külmutustraaleri, Juhan Sütiste kajuti sisust. Vaatame täitsa ühte kajutisse sisse, mis siin paistab, millele see tuba on? Siin on diivan ja laud, kus on sahtlid ja kaks voodit, üks on üleval ja teine nael riigipea. Kuidas meremeeste keeles üldse voodeid nimetatakse? Koiku pakun mina. Et need on koid koikud ja vaadake, kui lühikesed need on, et tegelikult on laeva peal alati vähe ruumi olnud, et meremehed pidid väga kitsastes oludes elama. Ja külmutustraaler, seesama Juhan Sütiste läks kuude kaupa, oli atlandil. Niiet kaks meest pidid elama mitu kuud sellises pisikeses ruumis kahekesi ja mitte tülli minema. Nojah, see voodi või see võiku on küll hästi-hästi lühikene, pikkadel meestel oli laeval tollal vanasti päris raske olla. Jah, aga samas kui oli tormine, palju kõik, kus olid kitsad olud abiks, ei veerenud üle. Siin on veel üks põnev kamber, kuhu saab nina sisse pista ja, ja see on sihuke kapikene, kus peal on silt Abruka, mis seal on. No see on kalalaeva kajut, kapteni navigatsiooniriistad on siin kõik nagu peopesal näha, mida siis üks kalalaeva kapten kasutas, et kas te tunnete ära, mis siin on? Raadiosaatja rooliratas kompass. Asi on seal laua peal, ilma milleta ei saa ükski kapten, hakkab kaart. Merekaart. Ta on kõigi kaptenite jaoks kõige olulisem asi, et nad ikka teaksid, kuhu nad teel on. Oma marsruuti maha märkida, pidid nad alati merekaarti kasutama pliiatsid, kustukummimalli sirklit, rööpjoonlauda. Mis seal on, lapsed, nüüd näevad ühte ust, mis näitab, et chat vist saab õu, aga me oleme siin Paksu Margareeta kõige kõrgemal korrusel, kus me siin nüüd satume, kui me õue läheks. Tegelikult on meil peale neljanda korruse katusel ka vaateplatvorm ja siit on võimalik näha siis Tallinna Sadama peale vaadata, mis laevad seal praegusel hetkel seisavad ja vanalinna peale täpselt sama moodi. Et alati meil kõik ekskursioonid lõpevad võimalusega vaadata ses katusel linnapeale ja sellega on meie ringkäik siin Eesti meremuuseumis paksus Margareetas lõppenud, aga palju asju jäi meil vaatamata nii et keda huvitab ühenduse lugu ja kalanduse lugu, siis see on siin just õige koht tulla vaatama ja uurimata. Meie ringkäiku juhtis Aet Laast. Meremuuseumis käisid Gustav Adolfi Gümnaasiumi kolmanda klassi õpilased Karl Mark, Rasmus Voldemar, iiris Anna toimetaja Tiina Vilu. Helirežissöör oli Maristomba.