Oi, ma mereveekeetja viinud kauge lillade May paar muud mure ja laule löönud lai. Ahoi kõikidele keset merd ja meremehi armastate ning neist lugu peate. Teie kuuldel on nüüdsest iganädalane lahe meresari, ah, oli Eesti mereagentuuri Estma eestkostel. Me alustame üleskutsega, inimene pööra ennast uuesti näoga mere poole. Mul armaatiku püüda juut nagu onu luu, tai, seal ruumi köigile. Kuival. Ma olin seal ka Siis paar seal ei olnud nii kiire. Ei arvanudki. Maal elanud plaan ka mina alati ja jään ta šampalleri jonni, kui uld. Õlimaali. Kui au Jaan küünad, moodne ette jäänud vanad merepoode nagu vaat ja Lihula. Neil ei laula, teadku uvad ja taaneita imedraakon ega. Eila õuna lai ja paar Turmann, ERR ega äri Jaba uurika. Auti ja vaata See uus meremeeste saade ahoi algaski teie lauluga maa lõbus meremees, härra Konstantin Mooser, te olete üsna tuntuks oma merelauludega laulnud end rahva hulgas. Okei, ja ma ikka oli peale pensioniaega, siis sain kuus, keda vanad kihid, hakkasin uuesti nagu lauludega tegelema. Minu elu oli kaunis seiklusrikkad ja ma ütlen, et ma olen mereni perekonnad. Isa oli mul lood kapteniks, siin Tallinna sadamas kaugeloodis. Juba üle 20 aasta ja siis oli vanem vend, lõpetas merekooli, oli kaugele, kapten Vedid isa ameti oma peale oli ka, loodi kaua aega, niikaua kui siin tuli Vene valitsus viidi ta Venemaal ja sinna ta ka jäi. Ja meie muidugi ülejäänud kolm poissi veel olime, kõik oli Mertseid, mina olin kõige noorem nendest. Ja eks ma siis igav muudjad, minu isa oli kõva laulumees. Ta tuli pulmalaulud niimoodi, istu teenitud pikale maha istunud ja laulnud kogu eksidki laulu, haigus, lihttuli mulle ka külge ja vennad mullal, kui ka ikka ja vanematel vendadel veel igasugu bladedi, palju nende laulile, mina noor, kõige noorem muidugi vaadata ka neid, hakkasin koomale laulu Gladesi pidama. Ja siis niimoodi seeru läks. Meie elasime rannaääred, paljassaares, iha oli muidu meil Kolga liigilt pärit lokselgitat aga siis palja Fere tuli meedias neile maja mere äärde kiviga visata just. Ja seal siis hakkasime seda mereelu peale jalal, käivad kivilaevadega ja tyhi. Isa ostis mulle väikse Aili nimelise purjeka. Sellega sai, mina käidi, isa muidugi oli juba printsi dial Lothame detaie tervid ära sõitsid kaadi hõbedasi lintidele laeva purjeid käsitlema ja siis oli veel üks teine kivilaeva ja niimoodi sain maast madalast seda tööd hakatud alustama meretööd. Merelaulud on enamasti kõik väga lõbusad, aga ega meremehe elu nii väga lõbus ei olegi. No meremehe elu on küllus, laulgad mere Me elu lõbus. Ja see on, aga ei, tegelikult nii lõbus ei ole. Joon väga purjelauaaeg veel eriti oli, seal oli tema mured ja palju õnnetuid ja väga palju surmaga lõppesid need asjad. Nüüd on aulikuid ja uued ajad, nüüd on võib-olla lihtne asi nagu vabrikutööline käib ringi, aga sel ajal oli ta olid kõikjale pisikese purjelaeva peal ja kui need laevad olid vanad, siis oli ju nii, et seal ei olnud kividega. Surm oli koga silmale vaadata. Vanasti käis iga teine-kolmas poisike juba merel ja mehed kippusid ikka ikka merele. Nüüd on see ära kadunud, öeldakse praegu nii, et keerame näo uuesti mere poole. Jah, nii ta oli küll sel ajal kui mina pointi, meie käisime ka sadamate, vaatame ikka purjelaevu ja, ja mootorpurjekad tuliga aivadel juure ja vaata, no minul oli veel hea võimalus saada kohta sellepärast et mul oli töötanud, et nagu ida oli sadamat kogu aja ja ja ma saingi oma esimese suurema purjelaeva, saigi niimoodi ida sokuta seljale. Elsa oli, sellest ongi pull edaspidi veidi jutustada. See oli seikluste seikluste laev. Aga no nüüd siis tuli vahepeal minu eluloost tuli niisugused asjad, et mind küüditati ära 41. aastal Venemaale. Ma olin siis juba ka väike kahemastiline oli mul olemas ja mootorpaati ridagi sellest moderpaadist mootori väljavõtetena kohe panna, et hakata rohkem Din logdavaid Kiva vedama ja puitrannikut ja. Aga kõike vedas viltu ja anti mulle paragrahv peale saadeti Venemaale. Kohut ei määratud, mulle leiti pärast, et enne oli äriparagrahvi alla, kui mind sinna viidi, arvati, et ma olen üks suur rikad, mees, kulla ja nende kaupluse omanike kopp oli siin pikal tänaval kohviäri oli, tema müüs moderi kellagi, need olid Šveitsi firma eetri vooderi kellad ja need olid väga head tehtud, tähendab, kuulus firma oli ja kompolin esindaja ja kui mind viidi Venemaale, vii tuligi tee pärast tuli välja, et see oli minu ainult hüüditud äri paragrahv, teil on Maakri tänaval olete elanud ja teil oli kopli äri. Vaat rahanduse Covid, raadiot on niivõrd aktid, et nii palju teenijaid, turi, kaupluse Soldier muidugi, mina laagri ja nii edasi, et käib ringi, et ma ei ole, ma olen hoopis meremees, moodria mulle siis mõned tuttavad kaadrid, Kadin. Valik oli kirutiga, särgid olid seal kaared ja nike, mind tundsid ja siis lõpuks. Kaua ma seal laagrid ei olnud, ma sain kaks aastat umbumbe. Siis vii lastilitset välja. Aga muidugi oli, see oli, see oli 40 aasta pulmarongiga viidisid minema, muidugi siis ma olin nii vilets, kui me laagris välja tulin. Kõverate jalgadega käisin ja vaevalt tead, mõistus oli nagu segamini juba ja Aadi viidi, saadeti lint puhkekodusse NKVD vangimajast, kohe sõjaväejärve puhkekodus ja seal ma pean nagu natuke kosuda ja sõjaväkke ja pikkamööda hakkas asi järele andma ikka ja. Mõned sõjad tegime ka veel, läbisin Kuurama ja, ja tema viis tulin tagasi akandid oma elu sättima vati naise omale ja perekonna ja aed, vennas, mis Miivi kavidi venemaid kaks venda, nendest ei tulnud midagi neetud kumbki tagant. Need jäid sinna, mina olin ainuke, tulin ja ma olen nii tahtnud ele vanema venna Aadinal jääda sinna Venemaal ja temal oli laps ja pere ja kõiki oli haritud ja mina olin tema lihtne. Ja, aga ei, saates tegi nii, et mina sain tagasi Riisakad pere oma pere olema ja enne koidud laulust midagi välja nüüd vahepeal olid nii rasked ajad, minu laul, laul kadus kõik ära, ligi läksid kõik need segamini, et mulle laulutuju mul kudugi. Aga siis olid juba lapsed suureks ja perega kasvama. Tähendab siis ma hakkasin uuesti nagu laulude peale. Ja siis ma kuulsin veel seda, et vaata, need merelaulusid ja mina vaatan, et minu laulsime, laulsime meie peresid, meie ümbrus, neid lauljad ei olegi nende hulgas. Ja mind aga te mõtlevate hoburakkusid, kas nad on ära unustatud, 38.-le laadal lauldi. Ja ma hakkasin omale meelde tuletama ja otild leidis väike gladega ülede vana veel ja sugulaste juures oli ja siis hakkasin otsima, ei leidmine nuppudeni külmina. Nägin sellega suurt vaeva, ikka sellepärast, et ei tahtnud meelde tullagi, kõik, ma üksik 30 40 korda vahel kolin välja, peidan siis töö juures ikka tulijad olid need vahel kui kedagi laulinel. Salmedid tuli teine talv ka meelde ja läks jälle edasi. 30 neljad ja mõni sall tuli raamatuid ja niimoodi ma tonnid laulude juurde. Tähendab uuesti meelde tuletada kahe albumi teed ikka on muljed järel laulusid jätma vaheli kammutena laulanidega. No ma usun, et me kohtume selles saatesarjas ahoi veel õige õige palju kordi teie merelaulude ja merejuttude ja ja teiste meremeeste keskel, nii et tutvustuseks on seekord siis jutud kõneldud, eks ole, aja, Osi noorelt nautima rändab kaugelgaadiumaiplombidi. Vapralt rapla ennata. Haavand viilus, linnatoodia, purjed, Need on matud õmbiidivi Bombrata nad, et nad et nata. Laev lendab tunnitleris, laguun ja igat alamad neiu kombini viidibambrat aplalt Etna lennata. Maistensiidi labiaal noor neiu ilu. T4 toit, Jalmar tullakse kummidi, liidipomm, etnotaal Nad. Hakkavad andma kätt ja suudan, täidab ei kuul. Trumbid vaprata. Etnotaal. Buy sure üks kord. Ahoi kutsub nüüd mõtteid vahetama merekultuurist. Mis asi see on? Mäletame veel seda enam, kui tahame end jälle pöörata näoga mere poole. Pangem tähele, meid on nüüd mitu. Mereajaloolane Pravarid, naaber, Eesti merehariduskeskuse prorektor, kaugsõidukapten, härra Eugen Olle Eesti veeteede ameti peadirektori asetäitja härra Kalle Pedak, veeteede ameti meresõiduohutuse talituse juhataja härra Vello muru ja riigiettevõtte Tallinna sadam, sadamakapten härra Eduard Hunt. Seega, mis on merekultuur? Me oleme ära unustanud, eesti rahvas on ära unustanud selle mere mõista ja, ja loomulikult ka kaugele merele tuulis, selle võrra. Seda näitab meie sisseastumiseksamid, viimased, mida me tegime, et eestimaalaste hulgas ma mõtlen isegi eesti rahvusest poiste hulgas on suhteliselt mereerialad veel ebapopulaarsed. Kui me näiteks võtame niimoodi teistest rahvustest oli konkurents kuskil 10 ühele kohale, siis meie poiste hulgas oli noh, tõusis kahe koha kaks ühele kohale. Ja teiselt poolt tahaks öelda seda, et nähtavasti ka üldine selline poliitika näitab seda et merd ilmselt ei riiklikul tasemel veel vajalikud, te toetate mereharidust ja kultuuri tervikuna, see on üks ja sellepärast võib-olla kultuurile lähemale minna ja ma tahan öelda, et ju on, Eesti kiri on rahva ja kunstnike hulgas küllalt küllalt neid mehi ja naisi, kes on mereteemadel omale nii-öelda leiba teeniv professionaalsete kunstnike na. Nimetagem siin kirjanikke, heliloojaid, maalikunstnikke, skulptorid ja nii edasi väga tuntud nimed ja mitte ainult Eestis. Aga ma tahaks täna alustada võib-olla ühe mehe tsiteerimisega, kelleks oleks kirjanik Ülo Tuulik ja temal on selline väike natukene, kuidas kuulata tormi seal ta ütleb nii. Meile, mereäärsele, rahvale oleks kaunis kerge ja odav ahvatlus üksipulgi ära vaagida kõik see inimlikult edasiviiv, mida me veelt aastasadade jooksul oleme saanud. Pühkinud seda siis teha. Merekultuuri mõiste on tegelikult üks väga lai mõiste ja, ja ega ei saa vist päris öelda, et me päris ära unustanud selle merekultuuri oleme, kui me mere ääres käime. Aga meie viga on muidugi olnud see Me võisimegi piiluda sinna mere poole, aga tegelikult mere ääres olid mehed, kes olid seljaga mere poole ja, ja vaatasid siia maa pooldaja, mitte paljakäsi ja tänu sellele on võib-olla katkenud mitmed traditsioonid. Teisest küljest ma ise olen natukene optimistlik kõikide asjade suhtes, sest meie viimased aastad on näidanud, ega paratamatult on hoitud see traditsioon siiski kogu meie, ütleme, eesti kultuuritraditsioon, kui kuskil sisemuses ja kuskil geenides alles ja ja ma arvan, et küllap see on ikkagi nendel inimestel, kes mere ääres on elanud ja kellel on siiski ka mingisugune geenidega kaasa antud, kas vana-vanaisad või isad või või suguvõsa merekultuur on südames ilmselt ikkagi olemas. Aga muidugi, kui me merekultuurist räägime, siis ma arvan, et põhimõtet üldiselt oleks rääkida isegi kahesugusest merre kultuurist, sest on ju olemas üks merekultuur, mida me võime nimetada kas rannarahva või ranniku taasustuse merekultuurist mis on küllaltki selline alalhoidlik ja mis on säilitanud tõesti aastasadu aastatuhandeid vanu traditsioone ja vanu sidemeid, no ükskõik, kas siis kommetes või võttes või tööriistadest ja no rääkimata, ütleme, meremehe jaoks oluliselt tema otsesest suhtest mere ja, ja kogu ilmastikuga, aga teiselt poolt ei tohi ka ära unustada olemas ka näiteks sadamalinnade merekultuur ja noh, kahjuks vaat seda Tallinnas eriti minu meelest on nagu kõige vähem järele jäänud omal ajal just see sadamalinnade merekultuur on kõige mitmepalgelisem ja on teisest küljest väga edasipürgiv ja väga lahti kõikidele mõjub Dustele, sellepärast et võib ju öelda, nii et sadamalinnades, kui nüüd võrrelda maismaa linnadega, siis sadamalinnades on kujunenud täiesti omamoodi elu lahad. Tegelikult võib seda merekultuuri öeldagi, et on selline eriline elamise tava elulaad milles põimuvad tõesti kõike head ja, ja ütleme ka mõningad nisukesed, halvema poolsed rahvusvahelised mõjutused, rahvusvahelised kultuurid omavahel ja just eriti sadamalinnades, millest näiteks Tallinnat võiks võiks pidada üheks olulisemaks meil üldse ongi kujunenud välja niisugune avatud kultuur eriti ütleme alates hansa aegadest ja nüüd ta hakkab tasapisi tagasi tulema, sest vanasti võisime häält, ta läks niuke, 18. sajandi kirjamehi ja ja mõtlejad huupel on oma väga põhjalik, kus teoses öelnud Tallinna kohta, et kõik, mis Tallinnale tema võlu ja prestiiži annab, on meritsi sisse toodud, siis noh, ega me tänapäeval ju ka ei võimlikku ütelda, et meritsi ei ole seda Tallinnasse sisse toodud, mis meie eluga tänapäeval mõnusamaks ja kenamaks. Ja, ja noh, niisugusi nad unelmaid toob, see on ikkagi põhi põhiliselt sisse toodud Gert kaudu ja selle kultuuri sisseimbumist kohaks võib nimetada sadamat ja sellepärast ma arvan, et üks sadam ühe linnaoludes, üks väga oluline asi ja ei tohi neid, et niimoodi eraldi teha, et on sadam ja linn ei ole, et tegelikult on sadamalinn ja, ja kui meil teda ei ole, siis ma arvan, et meil saab olema üks korralik sadamalinn oma kultuuriga, jällegi. Juhatusega andsite meestele silmad ette, mehed tegutsevate te uurite või kuidas, ma ei oska ütelda merd ma ei ole sõitnud tõesti. Aga, aga ma pean meremeestest hirmsasti lugu, sellepärast et ma olen nende töid ja tegemisi kõrvalt saanud jälgida ikka üsna pikk ka aega ja võib-olla ma suudan neid käima, vaata natukene objektiivsemalt kui teised, sellepärast et mina olen puhtalt maalaps tulnud maalt ja meie suguvõsast, nii palju kui mina tean, ei ole ühtegi meremeest, nii et maaelu tunnen läbi ja lõhki ja nii et ilmselt siis kõik see, mis tuleb merelt ja, ja meremeeste ja kalameeste rannaelu kaudu on mulle eriliselt näha ja noh, võib-olla ma siis oskan seda natuke paremini hinnata kui need, kes iga päev selle sees on ja võib-olla oskan hinnata kõike seda head, mis nende jaoks on võib-olla loomulik ja nad ei arvagi, et seal midagi erilist on nende igapäevalt aga oma tööga, meremuuseum, mis on noh, tõesti. Ma leian, et see on üks, üks osa, sest ühtegi inimest ei saagi olla harit või head meremeest, kui ta ei ole haritud meremees ja isa olla haritud meremeest, kui ta ei ole kultuurne inimene. Nii et minu meelest see on noh, niivõrd oluline teema, et ilma selleta lihtsalt ei saa kommertssõita. No mehed, kuidas teie täiendate oma igapäevast elu võib mereelu kulga läbi aastate, on see merendus ja meresõit Eestis eesti rahvusest meremeestele olnud paljude raskustega paljude probleemidega piltlikult seda võib näidata selle taustal, kui palju oli Eesti meremehi ütlemisel 50. aastal laevade koosseisus. Kui palju oli neid kuuekümnendatel, kui palju oli neid seitsmekümnendatel ja lõpptulemus oli niimoodi, et kõige suuremas Eesti laevandusfirmas Eesti merelaevanduses, noh ütleme selle endise Eesti NSV lõpuaastatel statistilistel andmetel töötas 13 14 protsenti ainult eestlasi mis oli seal ja, ja ookeanis veelgi vähem ja eestlased olid laevas oma keele suhtes alati allasurutud seisuses eesti keelt laevas töökeelena kasutada. Ta ei saanud eesti keelt laevas suhtlemiskeelena kasutada väga piiratud hulgal. See võtab veel tükk aega ennem kui see kõik välja areneb. Täpselt sama on selle eesti soost meeste meelitamisega merele tagasi. Veeteede ametil konkreetselt on viimasel ajal olnud väga huvitavaid probleeme, mida nagu ise Poleks alguses nagu arvanudki. Konkreetselt selleks näiteks on üks Rootsi laeva mehitamine, mis pidi tööle jääma Hiiumaale ja seal ka töötas. Tahtsime mehitada kohalike meremeestega Hiiumaalt ja meil oli väga suuri probleeme sinna peale saada kaks vahti mehi, rääkimata sellest, et me oleks saanud sellel lootsikaatri mehitada täiskomplektiga. Ja see oli suur mereriik endiselt vanal ajal Inglismaalt ja nii et see on väga näitlik näide. Ja noh, kui võttagi enda seisukohast siin nagu kapten Muru rääkis oma tähelepanekud Rootsi suhtes, siis ütleme ja On ka niisugusi momente, mina isiklikult olen merele tulnud ka ainult tänu sellele endisele Eesti merekultuurile, kuna ma olen puhtalt kuivama, poiss keset Eestimaad sündinud ja merega mul ei olnud täpselt samuti midagit seotud, aga sellest ma räägin väga palju eesti meremehi ilusas mundris, ilusa jutuga ja väga kultuursed intelligentseid mehi, mida praegu ma kardan meie noorsugu. Et Eesti meremeestel ka koos selle Eesti merekultuuri ja eestinduse kadumisega kadus ära ka, ütleme puht eesti meremehe. Mu tunnusmärgid, ütleme niimoodi vorm ja, ja, ja kõik muud ta kandis võõr mis ei olnud sugugi populaarne eestlaste seas üldiselt populaarne, olgugi, et ütleme, meremehe vorm selles suhtes omas teiste ees küllalt suuri eeliseid, sellepärast on niivõrd konservatiivne asi terves maailmas, et ta praktiliselt tema koostisosad on terves maailmas kõikides riikides ühed ja samad, nende paigutus on erinev ja nende teostus on teistsugune. Aga, aga see kõik on üks ja sama isegi sellest aspektist võttes, see mõjutas ka kindlasti palju täpselt samuti. Mida vähem on seda korrektset haritud kultuurset ja ilusas vormis meremees liikumas tänavapildis, seda vähem teatakse ka sadamalinnas, et üldse on olemas niisugune asi nagu Eesti meremees, nagu on olemas eesti merekultuur. Ja loomulikult kõik see nõuab väga pikka tööd ja vaeva, et seda jälle uuesti taastada. Kuid loomulikult tuleb Vahel on öeldud, et, et ta peab arvestama ka kõik selle meremehe eneseväljendamise tarbe peale, kui ta tuleb tõesti laeva pealt laeva pealt maale ja, ja noh, on öeldud, et see kolm põhiasja, ma ei tea, kas see on nüüd õige, aga, aga et see on joomine, naised ja laul, mille kaudu ta ennast väljendab, no kahe esimesega samm veel kuidagi hakkama ka näiteks merelaul minu meelest meil teda lihtsalt on väga juhuslikult, aga samal ajal ma tea, mehed, kas te laulate merelaulu näiteks praegu, mida te kõik teate kas inglispoksi või midagi niukest? Mina tean, teoreetiliselt, aga, aga noh, see traditsioon on kunagi olnud olemas, see hõlmab näiteks kasvõi ütleme päästearmeed, kas või meremeeste kirikut, kasvõi seda, et meremehed teevad ja mujal ilmas see kõik toimib, aga meil teda lihtsalt praegu ei ole. Kas või seda näiteks niimoodi ma hiljaaegu sain Rootsist, kus oli näha nende meremeeste instituudis nimetavad nad Stockholmis seda keskust, kus on, kus on näiteks diskussiooniklubi ja jumala eest üks mees oli rusikas püsti, seal parasjagu kasutasid midagi olulist seal minevikus praegu nad on ilmselt tunduvalt viisakamad, aga aga ka meil on väga palju selliseid probleeme, mis tahavad selgeks rääkida, kasvõi seesama üks meretermin. Tooge küsimus, kuigi teisest küljest noh, ma tahaksin ütelda, et minu jaoks kõige suurem võlu ikkagi meresõidu juures on see, et ta on väga internatsionaalne ja väga puhtalt rahvuslikuks ta ilmselt ka kunagi ei lähe. Aga, aga noh, me peame ikkagi valima ja mugandama, sellepärast. Me ütleme, merekeel niisamamoodi, see muster, roll kui pessa tegelikult tuleb ikkagi sealt lääne poolt nendest vanadest mere riikidest, mitte saarmast Hiiumaast, Inglismaalt ja Hollandist alates, aga mul on tõsiselt hea meel, et kapten Muru tuletas meelde, et noh, et need kolm on omavahel tihedalt seotud ja see side ei ole katkenud meremeest ära tunda. Tema oleku ja intelligentsi taseme järgi teiste inimeste seas ringi Võib küll kindlasti võib. Näiteks ma ei tea, kuidas need praegusel momendil ma ei ole nii palju neid enam sind vaadanud, aga umbes viis aastat, kuus aastat tagasi siis kui väljamaal läksid kolm meest kambas ja käes kilekotid, sest need olid kindlalt Vene meremehed või Nõukogude Liidu meremehed. Lingvist kaane all maha jäi Sootaabu annilaid müüringlitaanal mahhaajaid eputab AGA nulloy. Eks ta teab iga mereni Lektormeedee ta Oothaadee, nüüd ta teab, iga mere etnormitte ta. Kui objekt on bordvia lapp nii raskeid väldin ja saab, kui ookean portvead appi raskeid Väivine Haada. Ehkki tol nii välja lõi Puura, et alla tõi nüüd nii tormiväljal hoidja ukra ees olla toitu. Talgutuulevalguse lai purjelbandumigrehvitseedi puudu valgendi liburgel pandu, reetsee. Kui kolmapäev ju mööda Tai Dorne'i tee vait, lee matka jäi, kolmapäev ju mööda, said veidi vait löömata jäi. Ja tuli tuul, mis oli ja kõik purjefooride ees ja tuuli tuul oli ja kõik purje koordee. Viinaklaasi välja tooli, luu, terri, lehti, joodi viinaplaadi välja. Voodi terviseks. Apensi tõi välja kaardilaev, lendas täipaargi ka, enne tõi välja paar tikkpaeltega lendad, äi. Viis kümnendikku ka päeval sai sõidetud seda last, Eteeteristkümnenti rab. Sai toidetud, Etti. Viimaks paistma kaadee kuulunud püüdaneerika iimata nad paistma ka need tuurid püüdo Ameerika. Maski on meil lood siili ja del reisu jälle lõpp. On Ellootsiili, jah, Ellen treidul jälle. Ja nüüd veel ahoi kõigile jälle Kuulmiseni nädala pärast.