Täna kuulete taas torni toajutte. Saate koostas Hubert Veldermann. Need, kellele merekohin tuppa ära kostab, on õnnelikud inimesed. Need, kellel mere värvi südames arrikad. Need, kes mereta elada ei saa, on avala hinge, teisi mõistvad ja ennastohverdavad mehed. Nii saime aru, kuulates Paksu Margareeta nurgatorni ümarast kambris mererahva nelja poja lugusid merest, inimestest ja laevadest. Nad ei kiitnud ennast ega meremeest. Nad lihtsalt rääkisid oma lugu. Kaheksandat kümmet käivad mehed. Kaugsõidukaptenid Karl Leemet, Johannes Konga, meresõiduveteranid, vanemmehaanikud, Hamlet, Tiitsi, Aleksander Toom. Nende tänased lood on suure sõja teise maailmasõja alguspäevadest. Kuidas sõda merele tuli? Mismoodi fašistlikud sõjalaevad teiste riikide kaubalaevu ja meremehi kimbutama hakkasid. Kui pikk oli nende kodutee? See oli aastail 1939 kuni 1941 suure isamaasõja alguseni. Õllekapp on meeste keskel juustutükid käeulatuses. Tornituba on hämar. Merelugude rääkimisel, eriti kaugete aastate tagant, on ka surma suu lahkema kujuga. Mis veel arvate lõbusatest seikadest? Mis teil mereelurõõmust kohe meelde tuleb? Hamlet it's? Oleneb, mida, kuidas vaadata, mida, mida mõtelda, eks ole. Minul oli üks väga hea niuke, helge mälestused. Kõige helgem mälestus on. Kuidas sain oma triiksärgid puhtaks, vaat mere peal on üks niisugune asi, et veremees küsis, raske töö, oli pesu pesemine spidu ise pesema. Särgid, eks ole nud triiksärki seal vees, pesen puhtaks, et kõlbab nüüd igale poole minna ja panna ilus valge särk selga ei saa valgeid söe peale, mina vaatan oma kajuti. Läsi, Illibunaatori, see oli just tekkideks, vaatan. Kapteni naine oli meil kaasas. Suve mäe kirus, olid. Tulime Inglismaalt Skandinaaviasse, Rootsi tulime, peseb seal kapteni särki ilusti, läks korra sealt ära, mina vaatasin, mõtlesime sedasama särgid puhtaks, võtsin oma gold. Etava särgid, kes siis ka niimoodi vaatasin, vaid täis kuivad käsi, siis vaikselt mööda seda tekkija ühe hakkasin neid ära noppima, aga ega mina ei näinud, et naine oli. Minu särgid, särgid. Särgi Anthony eesnimi oli haarast. Haaras tule siia. Ja Waterman oli Ma sain oma särgi ja see oli üks niisugune helge moment. Hästi teed. Tänased teised jutud viivad kuulaja suure sõja eelõhtusse. Paljud Eesti kaubalaevade meremehed sõitsid pikki aastaid maailma meredel kodu ja koduseid nägemata. Neil puudus teave kodusündmusest. 1940. aasta revolutsioon Eestis jõudis meredele nappide telegrammidega. Karl Leemet oli sel ajal kodust tuhandete miilide kaugusel. Peaksin ütlema, et minul elus kõik niisugune kõige raskem moment oli ikka siis, kui me olime India ookeanis ja mina olin sel ajal olin tööline seas, olin ühtlasi vill raadiooperaator, nii et raadioside ja see moment, kui meie olime täiesti teadmatus olukorras 40. aastal, eks ole, kui siin Meil laevandus riigistati ja me olime seal ookeanis ja saime veel selle korralduse veel ennem, et linnas on Ida-Aafrikasse ja meeskond niivõrd kaua seal tropp, kas sõidetud ja oldud ja tahtsid koju kuidagimoodi, kuidas saab, kui sa olid kalaranna peal, olid siis ma olin kalarannale ja siis sinu käest ikka jälle, mis seal raadius ikka, kas tuleb Telegram või midagi, siis kõigepealt tuli minu kätte, aga siis oli kalandaselt osa, kuna ta oli läinud ju rootsi kalandus natsionaliseeriti ja siis oli juba siin olid komissarid tantsijatele karanud tšekke Kaug-Itta, aga siis rootsist tuli teine telegramm, et mingisugust Kaug-Itta sõitu ei ole teinud, kuidas seda asja lahendada, paat üks käsi, niimoodi, teine käsi niimoodi. Siis oli seni manna veel kapteniks, see oli Eesti rootslane, ta tegelikult rääkis seestidest, küllat hakkas pere koolija, aga siis otsustasime kokku ja otsustasime, et ei. Rahanduskorraldus on ikka laevandus, korraldas seal rivistatud kompanii juba ja siis oli Veltsi vana Heindrey, ma mäletan, oli komissariks esimene komissar piss, Andres telefon ja kapten ja siis ma läksin seal telegrammi, vaat nii, suunan. Vana ütleb ja võtame ikka laevanduse korraldas, mis on, seda muidugi hakkasime siis. Vaat see oli niisugune raske moment, inimestele ei ole mingisugust statistika, et mis sa pead tegema ja arst, et nii kaua aastaid olime juba olnud eemal kõigist sellest seal sel ajal, need raadioühendused olid ju ka niimoodi, et ainult üks kord keskajal India ookeanist Masainud Eesti saate kätte diakuulsin, seal see on, ükskord oli elus, on sel ajal, muidu me ei teadnud midagi ja siis kirjad, mis seal tulid, Indiasse, nüüd olid pagageetiliselt suud pärast ei antudki nüüd kätte ja see oli niisugune raske moment oli, aga siis läksite kaunite, siis hakkasime sõitma Kaug-Itta ja sinna me ei jõudnud. Jõudsime Seiloni saarel ja sel ajal ei olnud nõukogude liidule seal mind kedagi esindaja. Ja meil pakute Sissalt. Muud midagi pealekandmis tseki, aga no kapten oli ja me olime selle Balticat Kaug-Itta ja meil on niuke seadus, lähme sinna ja siis juba sattus, millise nad ei lasknud, ei, ta elas saiti ja konfiskeeris taeva. Ja siis jäime maameesteks. No ja siis hakkas inglased rekvireeris ja nad ütlesid tõttu Eesti nii palju võlgu Inglismaale laev, kuul tõstke inglise lipp ülesse ja hakkaks sõitma. Ei hakka, suured protestid läksid. Ma pean ütlema, et see oli üks väga raske periood nendele meremeestele, kes sel ajal sõitsid välissadamates ja kes ei olnud üldse meestega side. Aga see on muidugi pikk jutt kõigist sellest asjast, millel mereneid üldse kokku puutusid. Sõjaga sõitsime India ookeanis Araabia merest 39. aastal, siis kui hakkas sõda, siis juba sõitsime pimedasse ilma tuledeta, sest sel ajal juba kardeti seal ka nende allveelaevadel India rannikul kuni seinani välja. Seal oli juba sõda siis juba meid palgatust poole kõrgemaks kõik. Ja nüüd 40. aastal, siis, kui juba väravate maale läksime, siis Nõukogude Liidu saatkond Londonis andis meile võimaluse. Sõitsime Seiloni saarelt läbi hindes raudtee, kombes. Aga see reis oli umbes neli kuud, mis me tulime sealt kaks nädalat elasime hotellis ja sealt läksin siis inglise reisilaevaga perse lahkuda. Kas pass või mingisugune Taani linn oli, kuhu 200 kilomeetrit läksime apaatiategi jõgemade ülesse, et me saime esimese raudteejaamad, seal oli siis vastus meil juba Nõukogude saatkond Teheranist ja see viis meid sealt juba raudteega Teherani. Kas ma peaksin ütlema, et oma elus olen kõige huvi? Ta on raudtee sõita, see oli Sist kõige hullem raudteesõit tuli läbi Indias ja seal ei saanud üldse hingata gaasi, see niivõrd tolm ja lõikan siduv aknad, uksed, kõik kinni, hirmus palavustid. Sa ei saa hingata, aga kõige huvitavam autosõit oli sealt siis kuni Teherani seal oli raudtee kerise last üles mäe otsa välja tulid siis ühest augustis kolm auku veel vaadata, ikka kõik sealt, kust ta keris ennast üles. Sakslased olid sel ajal 32. 35. aastal esitanud härra alles kolinat saatkonstamiseks, vana venesugune migrant, hotellipidaja Ann Veis, üksainus mees, kes vene keelt sel ajal astesse astent oli seal see mass natukenegi, mina ennast valetasid meile. Ja siis seal kolm, neli päeva, siis sõitsime autoritega kastidele Kaspia merest, siis läksime vaikse laevaga, tuli põles Bakuusse, sealt siis edasi Moskvasse ja Moskvas. Siis võttis meid juba vastu tolleaegne laevandus üle, see oli Hanced, Ansen andsed ja see oli 41. aasta kevadel, kui jõudsime, siis tagasiselts kuue kuu-poolteist enne sõja algust. Siis jõudsime tagasi Tallinnasse. Nojah, siis olid puhkust ja oligi puhkus, nii et et mina läksin uuesti laeva kohe määrati ja ja siis läkitas sadama. Enamus meie kaubalaevu aga seilas atlandil. Oli sügisepoolne aeg, aasta 1939. Aleksander Toom, millal teie sõjaga kokku puutusid? Mina puutusin sõjaga kokku ennem veel, kui ta hakkas. Me tulime Inglismaalt Talsigi, et võtame sealt punkelt see ja siis oli meil reis, oli Põhja-Rootsit, need saame siis selle tselluloosi ja tagasingliks maleta andikkis punkt, aga just siis oli, meeled olid juba nii ärevaks köetud, juba vaatasime, tantsige sisse, läksime suured saksa transportlaevad mehi täis. Sõjalaevad kõrval läksid tantsingist mööda läksid Ida-Preisimaal, sakslane vedas juba sõjaväge ja me vaatasime, et see ei tähenda, et see on niisugune väga kahtlane asi. Et Mihkel niimoodi liiguvad. Läksime siis tantsigi sisse, võtsime sealt poola lootfismit Veldantsigi sisse ja sel ajal kui me seal sütt võtsime, tuli Saksa suur sõjalaevast soomuslaev. Schleswig-Holstein tuli seda, siis tuleb külaskäigule. Kes siis tuli meid välja viima, aga seal reidil seisid suuri laene, kui palju laevu tühjade laevade pitsa tütt tulema võtma. Tantsigu oli ka väljaveo kohta poolatar, seal oli palju, laev oli seal reidil sadamasse ei, tuld. Aeg oli ärev. Aga me saame ikkagi välja. Ühe ööpäeva saime sõita, nii et me olime siin kusagil Ahvenamaa saarte juures. Kui raadiost mul raadiolaevas meil olid vastuvõtjad, saate. Ta andis käsu, tal saledaks pooleks, LED merel olime, kui see sõda peale hakkab. Botnia saime omale selle tselluloosilaadungi sisse ja siis hakkasime Inglismaale minema. Lähme Taani väinas, seal juba saksa laevade peavad valvet blokeerima ära blokeerinud, sõitsime ikka kera poolt riigilipu all, sõjalaev läks mööda mööda, tervitasime ilusti liikum, pooled niisugused tervitus on akna, kirjutab vastaja, läksime, teati kedagi otse, ei julgenud sealt üle minna, läksime mööda Norra rannikut, sõitsime tükk maad veel edasi sena põhja poole ja ja sealt siis panime üle Põhjamere, panime Inglismaa ja meil oli seal tselluloos, laadung oli Londoni, niimoodi sai ikka üsna mitu reisu käia, aga pärast hakkas juba täna metsikut laevadega sakslanna hakkas kimbutama neid lennukeid passisid ja siis hakkas täituma konvoide. Inglased kogusid laevad kokku. Tavaliselt oli niimoodi, et mööda inglise rannikut oli üks konvoi, sõitis ylesse sõna Shetlandi saarde juures, kapo proovijas. Sead, Norra sõjalaevad olid jälle vastad, kes viisid meid juba sadamatesse sisse. Tadžikis võeti sisse konvoi kokku kõik igal laeval lummer oma koht oli kõikjal. Ja see vedas viis välja, korraga on või? Merele seal koguti laevad kokku, tehti seejärel jalainglist konvoi tuli selle vastu, vedas meid üles, seal andis siis rannakonvoi Lile ja rannakonvoi viisele meda India saanikud, kus sadamasse keegi läks. Muidugi oli seal väga põnevaid momente, traagilise arsti olid Saksa lennukid ründasid ja siis olid allveelaevad ründasid ja siis vahest läks niisuguseks kõrguks kuse konvoi läks, lennukid olid üleval, allveelaevad merest, nii et üx igavene mürinal. Käril oli, pommid kukkusid, panid laeva juure, aga ei tabanud, et inglastel olid seal nisukesed, ristlejad, spetsiaalõhutõrjeks, kahur, see oli kõik täis, pandi liigua, tulid lennukeid, kadusid kõik ära. 40 laev oli tavaliselt, kui on volinik on ja siis pandi kõik niuksed vanemad laevadki, niuksed, aeglased, nendel kiire laevadel olid oma konvoi aegadel, laevad olid oma konvoi ka, ükskord oli niisugune traagiline juhtum, tulime juures, pandi, see on vōi kokku ja meil oli siis oli 10, laev oli ja seal oli ka inglislaev, oli hea, aga no meil ei olnud erapooletu laeval, temal ei olnud mingisugust kaitse abi endid laevadel olid, kõigil olid kahurid peal, tavaliselt kaks, kuulipildujad olid teise silla ees, paki peal olid täitsa suur merekahur ja ükskord ma mäletan juhud, kui tulid kolm Saksa lennukid, konvoi oli ka niimoodi üks laeva kiil, teine siin Mare korra mitu hanereas ei olnud. Ja üks lennuk pikeerisid parajastat, hinged, laev oli just meie, nendel oli seal ees paki peal suur kahur ja see kahur tõrsete tiimide kaunilt kõrgesse lennupikeeris. Tabavus oli täpsetele lennukeid, Need, kes kohta käidud, igasugune prohmakas tükid lendasid laiali ja lennukust teisel pole, kukkusid meelde, aga siis need kaks lennukit andsid ikka oma pommid, nii et meie taga oleks Rootsi laev sai tabamuse ja see hakkas põlema. Temaga mehed hüppasid, seal, meenutati siis need mehed merel püüdsime ja Rootsi laev põles, põles põle, seal keegi ei kustutades. Laev läkski põhja. Piht, sadam olime London, läksime Londonisse Ansipile. Mis me pääseme, rootslased sealt üle ja hiljem lugesime siis lehes, et inglislaevades oli niimoodi sõjaajalehed, kõik meeskonna liikmed õpetati kahureid käivitama ja see oli olnud just kes selle lennuki maha lady laevakokk veel. SAISis Victoria ristis oli kõrgeim aumärk oli juba vana ütelus merega kokku on targem kui maaväeleitnant. Jääb niisuguseid momente, kui siis ära pääseid tulid, ilusti jõudsid siit sadamast, siis oli niisugune tunne, et seekord läks nüüd jälle ülega laevas saalid, maalin, uraani, uraan, uraan ja see oli ka väga vana laev selle vanaduse kohta ta oli päris hästi, ta tegin kaheksa. Laev oli ehitatud 1000 884. aastal. Ja kodanlikul ajal Nemad olid ju kõik, suurem osa olid kõige ennem esimest maailmasõda ja teed, mis olid pärast esimest maailmasõda. Neid oli üksikuid ja ta pidas ikka tohutult kaua vastu. Nüüd on laevade iga väga lühike, et võrreldes sellega, mis nende laevade igavene ja tänapäeva laevad moraalselt väga ruttu iganevad, vananevad moraalselt ta mitte süüdilist amoraalsus on sellepärast, et kogu aeg tuled, uued täietuur, homsema tehnika muutus väga. Niimoodi see sõjaaeg oli, jah, niisuguseid traagilisi juhtumeid oli palju ja nii kaua sõitsime. Kui sakslane vallutas norra, siis sakslane tuli, võttis meid merel, sõjalaevad, merepoordi, see oli kuuendal aprillil, 40. aastal läksime Rootsist Triisikidelt merele ja sihtsadamani meil Rochesteri Inglismaalt norralanna kohad Me läksime kääriga, pidime minema Belgia Liia Bergenis, kristlik kogudus on võidab Berliinist veidi veel ülespoole ja siis konvoi jaja järkuses laeva ajas meile poolt ja siis pandi kohe satub riigi meeskond peale ja siis viidi meid seal Bergeni ligidal krimpstor, fjord. Meid Bergeri sadamas ja siis me olime kaks kuud olime siis seal Bergenis siis muuseas suurt sattalistlejad omal ajal käis ka Tallinnas veel, Königsberg oli väga moodne ristleja. See pandi sinna kai oktorite, Inglise lennukite kari tuli peale ja Königsberg plasti põhja. Paras pandi teine poi teise otsa, kus ta seal põhjas oli seal tai. Inglastel oli muidugi palju agent, isegi kui midagi juhtub, siis kohe inglased reageeris ja seal oli haarav Bergeni õliladu. Seal olid niuksed, uurid, tsisternid ja nii kaua ladu peedi rahul, aga sakslased rekvireeris, et võtsid selle üle nõelaga. Norrakate käest võeti üle, niipea kui sul üle võetud üksainuke lennuk. Hommiku vara oli ilus päev oli mägede tagant kunagine pani ühe süütepommi, panid sinna keskele, üks tank, läks puruks, hakkas põema. Ja seal läks igavene tulemöll läks lahti õli, tankid lõhkesid. Tohutu lee, see põles kaks nädalat. Muuseas meil laevasaade olime, kuulsime, inglane ütlevad kohe, et sakslane võttis selle õlilauale, aga seda sakslane, seda õli ei saa. Et see õli läheb kõik taevasse, kuidas sai ka tulema, sealt said noja ja tulema saime siis niimoodi, et siis Bergides oli sel ajal veel vabariik, veel eksisteeris, oli konsulaat ja siis saime ühenduse poodi saksa meeskond peale. Andsime laeva sakslastele üle. Kõik need mehed ja siis pandi meid rongi peale üks Euroopa huvitav raudteelõik, nagu siin seltsimees Lembit rääkis, et oli huvitav raudtee pühiti, see oli ka väga raudteesõit, tuli Bergilist otsuse keskelt, on see kuni 2000 meetrit üle merepinnalt ja kui palju on seal vahepeal tunnelisi üle 20 tunnel ei olnud selle vahepeal läbi kaljude kõige pikem tunnel oli 15 kilomeetrit, et pandi tuled põlema, rongidest pimedaks, viited tihumeetrit ja sillad olid vahepeal puruks lastud, siis ühe rongiga tulime ühe silla, oota sealt viidi siis ühe niukse praamiga õieti üle jõe, sealt tuli teine rong vastavalt niimoodi edasi ja niimodi saime otsused ja siis viimaks tulime läbi Rootsi raudteega Stockholmi ja siis Estonia tuli muidu see haigus Estonia alati sees, kordonis, seal oli tehtud juba traataed ümber, ennem oli vaba hooliv politsei lasi meid juba laeva ja siis kogu see need laevade meeskonnad, tulime, tulime siia Tallinna üks nädal aega, mis me saime siin tariline olla siis nii et mind kutsuti, just ringhääling oli siis sel ajal Estonia teatrimaja raadioringhääling, et räägi sealt sellest, Reisuv, pidin minema rääkima, aga siis oli just võidu väljakul see 21. juuli sündmused ja ütled sellest jutuks, ei tule täna midagi välja. Läksin võidu väljakule, seal oli auto katusel, mees vedas seal kõnet, ütlen, et tean, et see pidi meil olema, Toompeal see ettenähtud, aga Toompeale ei mahu. Paju raamat, Watson väike, et me tulime nüüd siiani. Ja nüüd sa siis selle selle jutu rääkisid, 45 aastat hiljem rääkisid siis ringhäälingu see siiski ära ja ei jäta ühtegi sõna. Mõni päev hiljem ma läksin, rääkisin selle jutu ikka raadios ära. Meri on leiba ja ta oli sel ajal leivakannika, aga muidugi mina olen maandunud, muidugi, minu isa oli meremees, vanaisa oli meremees ise, ma olen sündinud täitsa kohe, maja oli täitsa vee ääres, viska kiviga vett, nii et see selle meelega olnud niivõrd seotud, et see nagu loomulikult pidi olema, tuli merele minna, sellepärast et see oli vanemate leivakannikas, oli see meri ja ja on ka minu leivakannikas olnud, aga muidugi üldasjad anded nii palju juurde. Et muidugi ilmunud on näha on päris hästi selles mõttes, et paljud inimesed, kes sünnivad siin ja elavad siin kusagile mujale pole, käin nagu vanasti oli palju niukseid ja muust maailmast midagi, aga meremehelik oli, maailm oli lahti saanud, nägid ikka teisi rahvaid ja teisi maid, selles suhtes on meri anud ikka enda arendamiseks päris palju juure ja eks ta ole, ühelt poolt muidugi ütleme see põhiasi oli. Muidugi meri oli see, mis andis leiba, mis toitis. Meile passis meri andis meile oma leivaga. Ehtise leib oli väga raske teinekord kätte saada peale leiva. Mina arvan, et nii palju, kui ma meremeestega olen kokku saanud ja ka ise üks suur vere nisugune inimest kujundav jõud on see kohustus, kui sa merel oled olla teise inimesena alati toeks, muidu sa merd sõita ei saa, sa pead mõistma teist inimest isegi rohkem kui teinekord iseennast. Need sõnad on nad natuke nagu niuksed, kõlisevad ei oska nagu seda hästi ära seletada. Kas talle sama nagu lahing, kui sa ikka tormis kolled ja ainult enda peale mõtled, ega siis sealt vormist välja ei tule ka. Tähendab, sa pead kõigepealt mõtlema teiste peale, kui te sellepärast ongi meremeestel traditsioon. Et kui sa näed mõnda hukkuvad laeva rippuvat inimest, siis kas või oma elu hinnaga. Peretraditsioon, sa pead kõigega päästma teise ja siis alles hakkame iseenda peale, mõtlen kui palju on olnud meil niisuguseid juhuseid ütelda selles pikas mere elus, eriti kodanlikul ajal, kui me vedasime metsa, tuhatorm külm metsakas jäätuma, tähendab, tuli ta lasta üle, pardalaevad on nii palju treeninud veetilk, mis tulid laadungi peale. Laadung oli see jäätas jäädud. Aga nüüd, kuna see tuul oli kogu aeg ühes poordis, siis tekkis ühte poodi, vedas laeva kreeni. Tähendab, tuli lasta üle parda see laadung, kui sa ei tahtnud, et laev lõplikult, kumb on hullem. Kas sa said seal ainult vaadata iseenda peale, kas oli kerge minna sinna neid soringuid läbi raiuma või üle parda, seda laadungit kangutama? See oli, tähendab, mängi eluga, mängi eluga. Kuid see tuli teha sellepärast, et laev tuli päästa ja mitte laeva pärast, eeskätt laeva päästmine, tähendab inimestena. Vot siin on üks asi, teine asi, mis ma mõtlesin, et mis, mis mereelu on. Ta distsiplineerib ääretult inimest, võin öelda maalin Leningradi blokaadist, kus ei olnud süüa ja ei olnud sooja, ei olnud juua puhast vett isegi, ja päästis mehi ainult see, et sa ei võtnud kätte kunagi söönud oma leivatükki korraga. Sa lõikas ta 10-ks tükiks. Kolm tükki said hommikul kell kaheksa, neli tükki sõid, ütleme kella kahe aeg ja õhtul kella kaheksaaegseid jälle kolm tükki. Aga see tahtis, missugust niisugust sisemist jõudu, kui sa oma vaimus näebki, ainult toitu moodsa midagi ei näe, sul ei ole midagi süüa. Ja Peab ütlema, et meremehed jäid selle tõttu suhteliselt suhteliselt jäi meremegi rohkem ellu kui, kui teisi inimesi, sest tal oli see distsipliinitunne, on tal see, sest katsu laevas, kui sa ei lähe õigel ajal mahti vahetama. Teine on seal neli tundi, on külmetanud, lõdisenud kogu aeg, eks ole, ja jääs, aga kas või 10 minutit hiljem juba see teeb sulle hinge täis minut, sa pidid olema täpselt, eks ole, teise magama läksid, vaat see distsipliin jääb inimesele sisse. Ja viimane, mis ma ütlen, mida meri annab, see on huumoritunne. Kui inimesel ei ole huumoritunnet, siis ta rasket elukutset pidada ei saa. Tal peab olema niisugune omadus et ta oskab isegi naerda siis, kui võib-olla teised. Nutma hakkavad nutma ja seda ma ütlen, et kui teised hakanud. Minul isiklikult on meri olnud pika eluaja ainukene asi, kus ma olen leiba saanud. 53 aastat olen ma töötanud, meri on ka siiski inimesele, kui sa oled oma elukutseks valinud. Oled sellega hakanud elama pärast sellest kuidagi lahti enam ei saa, ainult ainult võib, ütleme, kui sul tervise annab üle tuletikke ihu ja hingega selle küljes kinni. Veri on hullem mürk kui tubakas. Maha küll. Tervis ja aastat ei luba rohkem merd siin kui ainult ainuke koht, kus sat merel veel Row kilost Entel maale ja, ja sealt tagasi vana tutvuse poolest. Sellest huumorist oli juttu ja sellest naljasoonest veremehel peab olema ise kunagi öelnud ju, et igal naljas pidi olema kaks otsa. Kunagi sa ei tea, missuguse otsaga teise pärast tagasi saad. Vahest tunne häda kohe selle uue näidustus, teinekord ajad huumorituumale, vesi silmus, kas nali on siis halb, aga teinud näiteks meremehe nali? Nalja küll. Kui sa hooletult naela, eks ole, ole, ongi vihavaenlane. Talle ei saanud mitu korda tookord asja Ruustun palju juttu suure jutu eest ja nalja eest ka igaveses naljast aru. Ja siis tuleb vahetevahel öelda ette, et ma teen naljakuu tagantjärgi ütled siis enam ei aita. Nii et et selle huumoriga peab olema ettevaatlik ka. Sellesama tõttu jätame need meremeeste torni toa huumorijutud uude keskesaatesse. Jälle räägivad tänased mehed Karl Leemet, Johannes Konga, Hamlet Tiits ja Aleksander Toom. Soolaga uus lugu. Mere huumorilugu.