Tere algab 19. mai helikaja. Mina olen toimetaja Kersti Inno, saates järelkajad neljale muusikasündmusele. Ame supp räägib Eesti kontserdihooaja lõppkontserdist, kus oli ettekandel Mendelsoni oratoorium. Paulus. Igor Karsnek räägib Tallinna kammerorkestri hooaja lõppkontserdist. Soome viiuldaja dirigendi Jaakko kuusistuga. Tiiule valt räägib Vanemuise teatris lavale tulnud mas neoooperist verter. Kristiina Ta räägib Türi kevadfestivali kontserdist. Elemendid, kus soleerisid Reet Sukk ja Risto Joost, mängis Tallinna barokkorkester. Nelevaste infeld, vahendab muusikauudiseid laiast maailmast. Eesti harrastusorkestrite olevikust ja tulevikust jagab mõtteid Eesti sümfooniaorkestrite liidu juhatuse esimees Jüri-Ruut Kangur. Järgi järjehoidja teema on täna ajakirja teater, muusika, kino 30. aastapäev. Mina olen toimetaja Kersti Inno. Kutsun teid saadet kuulama. Sülgaja. Eesti Kontsert lõpetas hooaja Felix Mendeldsoni oratooriumiga, Paulus seda käsku olemas. Ave sopp. Kas ettekanne oli hooaja lõppu vääriline? Näha huvitav, mu esimene lause, mis ma mõtlesin, oleks olnud see, et ma arvan küll, et see on väga väärika kontsertorganisatsioonile väärikas hooaja lõpupunkt, nii et vastus on kahtlemata jah. Minu meelest on tehtud Eestis viimast korda Müllersoni Paulust aastal 2004. Arvestades meie niisugust klassikaliste suurteoste, mitte väga suurt pagasit, siis ta ei kõla ju väga tihti ja selles mõttes ta oli kahtlemata ikkagi päev kogemus seda muusikat jälle üle kuulata. Ja minu meelest nagu väga ilusas ja samas nagu kuidagi nagu teistmoodi koosseisus. Nüüd võib-olla nagu sihuke kõige eredam niuke erinevus oligi just nimelt kasutamine kooriks segakoori Latvija, sest et koor oli tegelikult ikka küllalt väiksearvuline. Ma olen kuulnud siit-sealt ka selliseid, et nagu ei oleks sellest piisanud minule nagu vastupidi, mulle nagu väga meeldis taas kord kohtumine latriaga kui väga kompaktse ja võimeka kollektiiviga. Ja kõik see on äärmiselt kultuurne ja ühtne. Ja nagu me kuulsime, siis ei ole see probleemiks, et koorist võetakse väiksematele solisti osadele koorilauljaid, et, et see näitab ka tegelikult nende niisugust solisti võimekust. Ja samas olid nagu väga ühtsed kahtlemata sellises tooriumis on nagu kooli väga suur roll, nagu ka solistide orkestri dirigentidest ja solistid olid nüüd tõesti rahvusvaheline seltskond, jah. Siis rootslanna Kristina Hatson Lane, Aivar Ludlow ja siis meie oma eesti solistid Mati Turi ja poiss olist Kaspar kaar. Kui mõtlen solistide valikule ja eriti just soprani hääleja tüübile Christian Hanssonile siis võib-olla see ka määras selle kontserdi sellise, mitte niivõrd sellise romantilise. No vaid kuna Kristjan Johanson pigem klassikaline ja Proclick hääl. Just see selline Mendersoni side barokkmuusika armastusega, mis seal muusikas olemas, oli ka just mõnes mõttes ka selle väiksema koori kõlaga toodud minu meelest esile ja ka just selle solistide valikuga. Minule isiklikult väga meeldis Christian Johanssoni hääl tõsisamas teatud kohtadelt selles muusikas on nagu rohkem sellist dramaturgiat ja drama maatilisust kui ta nagu endast nagu välja oleks tahtnud anda, mulle tundus, et tal oleks olnud võimeid rohkem, et teatud hetkedel oleks just tahtnud temast nagu veel. Mida ma muidugi ei saa öelda, et ma oleks veel midagi enamat soovinud näiteks Mati Turi laulmise kohta ikka 200 protsenti endast andev väga hästi jälgitav ka kahtlemata tema viimase aja muusikaline elu, mis on väga saksakeelne tänu Wagneri ooperitele. Ta lihtsalt laulab erakordselt heas keeles, arusaadavalt ja madi turi laulmine on alati olnud selline, et ta kõneleb sinuga ja ta kõneles ka seekord. Ja teatud mõttes tekkis mul selline nostalgia tunne, sellepärast et ma mäletan, ütleme siis sellest ajast, kui ma olin nüüd nii noorima veel ahmisin kõiki käsia omaniksid, esimesi eredaid elamusi ma mäletan just Mati Turi solistina kui elangelistina. Ja seal on ka tal tegelikult tenorina väga suur just jutustaja roll viimasel ajal on Eestis väga palju, ei ole kuulnud teda näiteks ka klassikalistes. Kas Vii Bachi ratooriumites või evangelistid on, et sealt mul tekkis nagu selline paralleel samas nendes angeelsetav väga nõudlikku partiid mitte seda Bach ei kirjutaks, aga aga juba kuhu teema nagu suure võimu seal äärmisel tassi sobitub, et ta saab nagu nihukest mõlemat poolt siukest kammerlikust ja samas ka ikka väga suurt jõulisust. Minu meelest oli ääretult värskendav see poiss solist just selles suhtes, et me oleme tavaliselt harjunud just kuulma sopran, poiss alista, aga tema oli sellise jõuline Alt seal aldi Kitatiivi aaria. Ta tegi seda täiesti omas võtmes ja mõjus väga teatraalselt, mis oli ka, ma arvan ka ikkagi niuke põhieesmärk kas või sellega, et oli toodud tavalistest solistide reast ettepoole ja, ja ta täidis igatpidi nagu oma eesmärki oma sirge julge häälega nimitegelasest Paulusest. Me oleme kuidagi kõige viimasena, äkki on, minu meelest on kõige raskem kuidagi teda nagu iseloomustada ahven, Ludlevus, siis briti taustaga. Kui me oleme annetatsiooni loen, siis tundub, et ta on selline freelancer väga paljudes erinevates projektides osalenud. Ta jättis väga teatraalse mulje, aga ta ei jätnud väga veenvat muljet, vähemalt mulle küll nii niukse sõnumi edastamisel kui ka muusikaliselt. Kui ka tema oli siis üks, kelle siis nii-öelda esimene Sauluse tulemine oli tehtud uhke kaarega otse publikusse. Et seal oli siis natukene aega, seda niisugust välist teatraalselt momenti, millest keegi mööda ei saa vaadata, miks ma ütlen välistest minu meelest oli selles muusikas mist teatraalsest ja dramaturgiat äärmiselt palju. Ja muidugi, Olari Elts dirigendina on just äärmiselt hea dramaturg muusikas ja see materjal ka pakkus väga palju võimalusi selle muusikaga mängida. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb, aga Olari Eltsi käe all eranditult ikkagi muutub muusika väga elavaks ja, ja elusaks muidugi tal peab olema partneri esitate näol. Seekord küll seal oli teatraalsust palju, mis seal muusikas sees. See oli minu meelest selles mõttes hästi huvitav kuulamine ja. Partner oli Eesti riiklik sümfooniaorkester, seekord dirigent Holareltsile. No ma tean jah, et ma olen olnud kuri kriitik siin üks aeg tagasi, ma arvan, et seekord me koostöö dirigendi ja orkestri vahel oluliselt. Orkester kõlas kohati ikka väga, väga ja valk ja kompaktselt. Tõsi ma pean ütlema kohe algusest peale, mind häiris näiteks niuke klarneti nike üli väike madalus tunne aga see oli seal olemas ja tal olid suured solisti osad. Ja ka Pärt arvas, et ma olen kuulnud oluliselt kuidagi nõtkemalt musikaalsemalt mängimas, tal oli üks sooloroll seal aga iseenesest tervikuna on, mulle tundus, et ka orkestandit nautisid seda koostööd ja nautisid seda muusikat. Hülga ja Tallinna kammerorkestri hooaja lõppkontserti käis kuulamas Igor Karsnek. Kuna kevadel rohetab täies hoos ning uksele on koputamas juba suvi, siis enamus meie suurematest kontserdi korraldajatest on juba lõpetanud oma kontserdihoo ajada. Sestap toimus eelmisel laupäeval peade majas ka Tallinna filharmoonia hooaja lõpus pidulik muusika. Õhtu kuivas Tallina kammerorkestriga esines Soome tippviiuldaja. Jaakko kuusistab. Ta on meil Eestis varemgi mänginud, kuid seekord esines ta koguni kolmes rollis. Joseph Haydni C-duur viiulikontserdis solistina, kes ühtlasi dirigeeris Fritz Kreesleri viiulipaladest nende orkestreeri ana ja lõpuks Mozarti Jupiter sümfooniast ainult dirigendina. Ma ei julgeks öelda, et kuusist oli kõigis kolmes nii viiulisolisti organiseerija, kuid dirigendi rollis absoluutselt võrdselt särav, kuid säravat meisterlikkust, jaga lennukad hoogu kiirgas tema esinemisest päris kindlasti. Ent alustagem Haydni Tsee viiulikontserdis, mis kõlas kõnealusel kontserdil esimesena. Muuseas muusika looduslik kõrvalepõikena. Nende Haydni viiulikontsertidega on paras segadus, kuna paistab, et keegi ei tea täpselt, paljud on nüüd üldse kirjutanud. Mõneti ma viiulikontserdid on kaotsi läinud, mõnede autorlus on nüüd pandud kahtluse alla. Aga see Tseedur kontsert on küll raudselt haidi kirjutatud. Avaosa allegro moderaator, tempo oli kõigile tähelepanu, äratas siin kohe Jaakko kuusisto väga puhas intoneerimine intervallide mängimisega kuulama panid samuti peenelt välja joonistuvad ara Pesksed ilustused kõrges registris. Samas soolo kadentsis sai kuusistol kuuldajate võõrast mängutehnilist tulevärki. Selline virtuaalsus mõjus ikka täiesti lummavalt. Siinkohal peab lisama, et Jakko kuusisto mängib Mateo kohvrilleri viiulil mis valmistatud aastal 1702 ja selle meistri pilli tõeliselt rikas tämbri ballett avanes just skantileenses Atši osas. Nii kandvat tooni Meil ikka haruharva. Haydni viiulikontserdi finaalis võis aga kuulda huvitavalt kontrastsed dünaamika lahendusi. Barokkmuusikas nimetatakse seda astme dünaamikaks ja tõepoolest mingit liivaldile omast motoorikat ja liikumisenergeetikat on selles Haydni helitöös päris selgelt tunda. Nii et selles mõttes joonistusloo dünaamika igatahes stiilipuhtalt välja. Järgmisena sai Jaakko kuusist esituses kuulda Fritz Chrysleri viite pala viiulile ja orkestrile mille orkestris digikuusisto ise. Teadupärast oli Fritz Chrysler 20. sajandi algupoolel maailmakuulus viiulivirtuoos, kuid vähem teatakse teda heliloojana. Ja nüüd avaneski võimalus tema muusikat kuulata. Peab kohe ütlema, et need Kreistervjuril maad, mida Jako nüüd särava elegantsi esitas, on tegelikult omaaegse Viini salongimuusika parimateks näideteks. Ütleme nii, et need on laiendatud ja läbikomponeeritud Viini valsid meeleolumuusika selle sõna kõige paremas tähenduses ja muidugi ka väga heas ehituses. Aga kontserdi teises pooles astus viiuldaja Jaakko kuusisto Tallinna kammerorkestri ette hoopis dirigendina, sest. Loomulikult oli nüüd kammerorkestrile vaja puhkpillide näol ka lisajõudusid. Kuna Mozarti Jupiteri sümfoonia on nii kuuluks helitöö siis usutavasti on paljudel muusikasõpradel koduses lady riiulis ka selle erinevad salvestisi maailma tipp-dirigentidega. Nii et võrdlusvõimalus peaks ju olema üks peamisi paramsusi, mis kuusisto, kui dirigendi puhul võis küsimusi tekitada, oli sümfoonia, äärmiste osade tempod. Näiteks Jupiter-sümfoonia avaosa tempo tundus päris alguses natuke ehk liiga tormakalt, kuid karakteri kujunduse oli see igatahes veenev. Mistõttu ka töötlus oli esituslikud jõuline, ehkki puhkpillistacatod kaotusid pisut oma artikollatsioonilis teravust. Hoopis teisiti mõjus aga Jupiteri sümfoonia finaali tempo. Kuigi Mozart on siin kirjas Molto allegro oli kuusisto tempo valike iga väga Molto. Asi on selles, et teadupärast on see finaal läbinisti polüfoonia. Lõpus saab siin kuulda koguni viie temaga Fuvad. Ja kui tempo on ikka liiga kiire, siis hakkab häälte polüfoonia reljeefi juba veidi hämmastuma. Tekib mulje, nagu hääled jookseksid mingisse keskregistrisse kokku. Just siin oli kuusist 1000 tõlgendus, minu jaoks üks väike probleem. Aga sümfoonia teise osa crescendot olid arenduslikus mõttes igatahes hästi lavastatud. Samuti mõjus haaravalt kolmanda osa. See on siis minu Etti pisut teatraalseks kujundatud dünaamika. Nii et lõppkokkuvõttes pakkus Tallinna filharmoonia hooaja lõppkontsert Jaakko kuusistoya Tallinna kammerorkestriga mitmeid meeliülendavat momente ja Mozarti Jupiteri sümfoonia ettevõtete puhul ka pisut kriitilisemalt. Louise teatris lavale jõudnud Masoni ooperis Tverter räägib Tiiule valt. Ja külmast ja nii on oma loomisjärjekorras üheksanda ooperi verter lavalaudadele saatnud 1892. aastal seega kaheksa aastat pärast Manooni. Kuna Bayruti Wagneri muljed olid tema jaoks väga tugevad olnud, siis kuuleme mõlemas ooperis leitmotiive iseloomustamaks mitte ainult peategelasi, vaid ka atmosfääri mass. Nii kes oli kaasaegsete sõnul äärmusteni tundlik ilufenomeni suhtes, seda kõigis ilminguis looduses inimeses, igat liiki kunstides ja näiteks tootem visii impressionistliku helide maailm ja luuletekstikäsitlus lummasid teda mõjusalt ja ka need mõjutused on trump tavad verteris. Poeesia valitseb pea igas soololõigus. Masin on nimetanud oma ooperit lüürilisekstraamaks ning orkestripartii sümboliseerib tema sõnul üht pea karakterit. Seega erineb orkestri osatähtsus oluliselt niidonitseti kui Verdi orkestri käsitlusest. Vanemuise orkester on viimaste aastate jooksul järjest veenvamaks kujunenud viiuli klarnetikontsertmeistrit. Kristel Eeru oja Põldoja ja Margus Vahemetsasoolod on juba aastaid köitnud nii tooni kui fraseerimis iluga. Seekord oli minu jaoks väga põnev, kuidas hakkab kõlama mass nii ülisugestiivne, ooperi olulisim nii-öelda kuuvalguse klaardel ööl leitmotiiv tšello esituses. Ja peab tunnistama, et ei tulnud pettuda. Lauri Sõõrumaaga eesotsas kõlasid tšellod Meeldiva kompaktse kõlaga. Kuna olin tunnistajaks nii esietendusele 10. märtsil, kus dirigendiks Paul Mägi kui ka hoo ja selle ooperi viimasel etendusel 29 aprill dirigendiks Lauri Sirp siis sai taas kinnitust veendumusele, kui oluline on kõikidele muusikutele muusikalise materjali sissemängimine enda sisemiste soovide kujutluste realiseerimiseks. Esietenduse närv on eriline, siin on alati midagi väga head ja halba. Dust. Dirigentide kontseptsioon oli mõlemal õhtul tundeline, kuid samas ka väga erinev. Paul Mägi eelistus kuulus pateedikale suurejoonelisus ele aeglastele tempodele. Lauri seebitundlikkus oli kirglik tunglevate tempodega ja kuna orkestrilt oli selja taga juba kolm etendust siis kõlas kogu partituur tunduvalt veenva maalt ja ka puhkpillide Fortissimad ei olnud kumminatsioonides nii lauljaid tapvad. On ju Vanemuise väike maja, ideaalse akustikaga ja laulja jaoks äärmiselt sõbralik. Kuid dirigendi ülesandeks on ikkagi miinimum hääle privaleerimiseks võimaluste loomine. Ega siis Wagner ilmaaegu Bayrutise ehitanud ekstra lavasügavusega ooperimaja ja vajadusel isegi seda ava katnud. Tema soov oli, et sõltumata mitmekordsest orkestrit koosseisust pidi laulja, nii forte Fortissimus kui piano pianissimas saalis kõlama loomulikuna. Lauljate koosseis oli mõlemal etendusel kohati lausa vaimustav. Pärast teise etenduse lõppemist lauses üks väga asjatundlik koopia, sõber et ta pole sellist elamust Eesti muusikateatris juba ammu saanud, vast viimati kuuldu oli Wagneri Parcifal. See on suur tunnustus Vanemuise ooperikoosseisule ja teatri juhtkonnal tasuks seda kuulda võtta. Esietendusel laulis verterid noorukene tenor Itaaliast Ivan Magrei kes alles 2005. aastal Milano konservatooriumi lõpetanud. Tema hääl itaalia laulukool äärmiselt kaunis, väline kuju. Kõik sobisid siia konteksti. Kuid kuna talle valmistas ilmselt ebamugavust prantsuskeelne tekst, siis jäid paljud rolli tahud olematuks. Ei aidanud kaasa ka äärmiselt vaene reži, mis on stseenid, ei andnud noorele väheste näitleja kogemustega devõtmeid nendesse salal aegastesse, mida see Göte kiriromaan lausa sülle toob. Lavastajal väärand reele rööv Belgiast on nii kavaraamatus kui ühes intervjuus toonitanud oma kontseptsioonid taotluslikku lihtsust. Muusikas olevat isegi liialt tundlemist. Ja see on minu silmis minemine, lihtsustatud teed ja lausa avastamata lahenduseni. Ja omaette teema oleks stsenograafia asjatundjatele Liina Keevalliku kontseptsioon. Minu meeltele sünge raskepärane mass, nii impressionistliku ilumeelt Eirov Juhan Tralla verter oli seevastu äärmiselt reljeefse kontseptsiooni endale loonud. On ta juba seda rolli kordi laulnud Euroopa lavadel. Tema kirglik pilk, millega ta jälgib lavasügavusest šarlotti esimeses vaatuses on selge ja kõnekas. Masnee poolt määratletud lüürilise draama kulg saab olema traagiline. Möödunud sajandi ühe parima verteri osatäitja tiitas Kippar rollikäsitlust iseloomustasid muusikakriitikud sõnadega. Melanhoolne, ekstaas, kurvameelne joovastus. Ja ma ei karda võrdlust ka Juhan Tralla rollis oli just seda joovastust. On ju Köderomaanis rõhutatud teritegi õnnelikuks surmaminek läbi šarlotti poolt saadetud püstoli. Vokaalselt oli tralla ehitusmaailmatasemel tema sisutihe ning kauni värviga hääletämber oli lummava fraasikujunduse käsutuses. Prantsuskeelne tekst, selge ja kõnekas. Testituur, mis istub pidevalt kõrge lae ümber, tundus talle olevat loomulik olek ja nii ülipopulaarseks lauldud puhkua merre jeee. Miks peaksin veel ärkama kevadepuhangus? Kulminatsiooni, helilaadi ess kõlas vabalt kirglikku fermaadi ja sukestiilsusega. Metsosopranite unelmate rolli šarlotti laulis esietendusel Rootsist pärit Katariina Kyotas kes jättis äärmiselt meeldiva mulje. Täisväärtuslik, avara kõrvaline metso hääl, tundlik nii muusiku kui näitlejana, lisaks ka väliselt väga kaunis inimene. Tema rolli arengus köitis enim stseen kirjadega sele eeter. Duetides Vetteriga puudustel kahjuks energeetilisest mõttes võrdväärne partner. Carmen poisi rollide kontos on nüüd lisandunud šarlotti näol väga positiivne lisa. Kui arvestada seda, et antud etendus oli tal esietendus, siis seda hinnatavam oli tulemust. Tema šarlot oli kaunihäälne, oli suhetes oma vendade-õdede ega ääretult soe ja malbe kaksipidised, tunded Albaari oma kihlatu vastu selgelt välja mängitud. Ja muidugi tema suur õnn oli loomulikult partnerlus Juhan Trallaga. Nii musikaalsed ja ühtse fraasitunnetusega duette, nagu sellel õhtul kuulsime, kuuleb meie email harva. Sophii roll sobis nii alla Popoovale kui piiri Obivile ideaalselt kuid vokaalselt säras rollis Labopova kõiges elegants, sära nii kesk- kui kõrgregistris. Ja muidugi juba väga suured lavalised kogemused võimaldasid tal olla vaba kõiges. Pirjo Püvi, prantsuse keel oli vast selle õhtu parim. Ja kõrgregister kõlas kenasti, kuid kahjuks keskregister on hetkel pea olematu. Kandvusega häältest rääkides ei saa mainimata jätta väga rõõmsaid üllatusi pisirollides viimasel etendusel. Nimelt kaks noort ja uut häält, Valmar Saar mehine kompaktne bassbariton ja Reigo Tamm paljutõotav sära ja metalli ning uskumatu kõla kandvusega venor. Tahaks loota, et õpingute jätkumisel need hääled meid ükskord rõõmustavad juba kandvamates rollides. Türi kevadfestivali kontserdist elemendid räägib Kristiina Are. Tänavu kuuendat korda toimunud Türi kevadfestival on üks omanäolisemaid süvamuusikafestivale Eestis. Festivali kunstiline juht ja korraldaja klavessiin inspireen. Lill on sidunud muusika loodustemaatikaga otsides muusikat loodusest kui ka looduse mõjutusi muusikas. Kokkuvõtvalt on Türi kevadfestival pigem elustiili propageeriv üritus, kus vaju toitu saavad nii kuulmis- kui nägemise meel ning tugevneb arusaam, et oleme maailma kahjuks. Igal aastal on kandnud festival loodusega seotud alapealkirja. Tänavu oli selleks neli elementi. Pealkiri oli inspireeritud prantsuse barokkhelilooja Shalferi Rebelli orkestriteosest lesele muu elemendid, mis tuli ettekandele kos Antonio Vivaldi flöödikontserti kallanote Johann Sebastian Bachi kontaadi viidest. Tohter, sünde seisa vastu patule Tallinna barokkorkestri ja solistide esituses 12. mail Türi kiriku võlvide all. Barokkorkestrit juhatas dirigent Risto Joost, soleerisid eelnimetatu ja fetistreetsuk. Orkestri kontsertmeister oli juudid, Stembrink Hollandist. Kontserdid. Loona kõlas Antonio Vivaldi Kontsert flöödi leia keelpillidele g-moll hobus 10 alapealkirjaga Lanute, millest soleeris Eesti üks silmapaistvamaid barokkmuusika interpreet ning blokia Travers Floydi asjatundjad. Petsuk rentsuka esitusolus poeetilisuse pikkade läbimõeldult artikuleeritud fraaside poolest. Kontserdi aeglastes osades kangastasid kõlapildi töövaikusest summadest suveöö unenägudest. Kontserdi kiirelt osades hakas kõrvalplokkflöödisaateansambli ebavõrdne jõudude tasakaal ja seetõttu ei olnud võimalik enam jälgida flöödimängija väljenduslike taotlusi. Kiiretes osades tekkis ka küsimus, kuivõrd kontsertmeister arvestas tempode valikul konkreetse kiriku pikka akustilist kaja ning solisti taotlust barokselt kõneleda. Reet Luka tagasi hoitud poeetilisusele vastandus Risto Joosti jõuline barokselt glamuurne esitus Johann Sebastian Bachi kontaadi viidest tohtrest sünde esitusel. Tenorihääl on üks neist looduse imedest, mis pimestab oma erilisuse poolest ka kõige nõudlikumad kuulajad. Risto Joost tal aktiivse dirigenditöö kõrval mõistnud oma lauljaande väärtust ning hoolitsenud, et see oskus ka kunstiliselt täiustuks. Varasemate esitustega võrreldes oli laulja hääl muutunud kandvaimaks toekamaks. Toetuspinda oli nii madalas kui ka kõrgelt Essituuris. Täienenud oli ka väljendusvahendite hulk, mis toetas teksti mõtte edasi andmist, eriti aariates kontserdi lõppu. Teos jootheri Grabelli balleti süütlasele, mida dirigeeris Risto Joost, oli õhtu üks oodatumaid hetki. Teos algab seiklasteli loodis koosneva klastriga, mis on esimene omalaadne Lääne muusika ajaloos. Kausele järgnevad erinevaid elemente kirjeldavad osa, mida väljendavad erinevad pillirühmad ning rida traditsioonilisi tantsus videosi. Prantslased tantsusõit on tõeline pähkel igale interpredile. Tohutu detallide ja kaunistuste hulk tekstis tõmbab esitaja tähelepanu enesele ning hägustab vormi ja rütmi, selgust, mis on selles stiilis primaarne. Lisaks veel teose programmilises, mida tihtipeale seatakse Rockilikust retooriliselt väljendusest kõrgemale eksitab esitaja lihtsuse rajalt võpsikusse. Selline kahetsusväärses juhtus ka Tallinna barokkorkestri esitusega dünaamiline pianosse vaata skaala oli liiga lai, et keskenduda muusika kõnelisele poolele. Artikulatsiooni tulid ebaselged täpsemalt öeldes mittegrammatilised ning ei lasknud rütmiliste plaanile lihtsal vormi end maksma panna. Teose eredam otseseks hetkedeks oli veeelementi kujutanud Travers flööti tõusvad ja laskuvad kaskaadid retsuka ja Mari-Liis vihermäe esituses ning keelpillide väikse koosseisusoolod tule maa elemendi kehastamisel. Eraldi tuleks mainida passakond gruppi, mille moodustasid klavessinistreinud tepi selliste kvantvälja professionaalset esitust. Kokkuvõtvalt oli tegu meeldiva muusikaelamusega, mis pakkus harva esitatavat repertuaari Eesti parimate interpreetide esituses. Kaja. Muusika, uudised maailmast, muusikauudised. Muusikamaailma on tabanud kurb uudis, sest 87 aasta vanuselt lahkus maailmakuulus saksa bariton ja dirigent tiitrifisher Disgow, kes oli üks enim liid repertuaari salvestanud saksa laulja, keda tunnustati erilise toonikvaliteedi häälevarjundite, samuti ka erakordse rütmitunnetuse ja kristallselge diktsiooni poolest. Dietrich Fischer Disco sündis 28. mail 1925. aastal õpetajate peres ja muusikaga hakkas ta tegelema kuueaastaselt. Laulja kutse peale hakkas noormees mõtlema sellest peale, kui nägi ooperiteatris Richard Wagneri ooperit lahenriin. Ja sellest peale soovis ta saada heroiliseks stenoriks. Ent Elariks tal saada ei õnnestunud, sest häälemurde käigus kujunes temast kõrgemat sorti bariton. Oma esimese Polo kontserti andis Dietrich Fischer Gisco kooli päevil 15 aasta vanuselt Ajal, mil ta õppis tenor Georg Valteri käe all. Murdepunktiks disko karjääris osutus Berliini riigiooperis etendunud Giuseppe Verdi ooper Don Carlos, mispeale kutsuti teda esinema mitmetesse Euroopa ooperiteatritesse 24 aastaselt laulistani Viini riigiooperis kui ka Baieri riigiooper päris Münchenis ja tema kuulsus levis peagi ka Inglismaale. Dietrich Fischer disko. Ooperirepertuaar koosnes peamiselt itaalia ja saksa ooperitest. Mõni aasta hiljem salvestas noordiscauga Londonis oma esimeselt sooloplaadid koos kuulsa pianisti särald muuriga. Sellest kujunes võimas partnerlus järgnevateks aastateks, millest sündis edukalt kontserte ja heliplaate. Kuulsal Salzburgi festivalil esines Disco esmakordselt 1951. aastal ja samuti osales ta mitmeid kordi paisata festivalil, kus laulis erinevaid rolle Wagneri ooperites. 1973.-st aastast alates tegutses Dietrich Fischer discauga dirigendina ja tema esimene sellealane üles Kohtumine toimus Londonis. Kuigi Fischer diska ooperirollid olid kõrgetasemelised, hinnati teda siiski eelkõige kammerliku liid repertuaari põhjal kuhu kuulub eelkõige Beethoveni, Mozarti, Schuberti, Brahmsi, aga ka näiteks Haydni listi ja Schumanni vokaallooming. Disko repertuaari kuulus ligemale 1000 laulu ja lisaks eelpool nimetatud heliloojat loomingule kuulub sinna ka pisut vähem tuntud autorite teoseid. Peaaegu kõik oma repertuaaris olnud vokaalteosed discauga salvestas, mis tegi temast ühe. Tiivsema salvestas artisti läbi aegade. Dietrich Fischer Disco andis välja ka mitmeid raamatuid, nii autobiograafilisi kui ka näiteks on Schuberti ja Schumanni nõulu loomingut analüüsivaid teoseid. 1983. aastal sai temast lauluprofessor Berliini muusikakõrgkoolis ja alates 1992.-st aastast lõpetas ta avalikud esinemised kontserdilavadel, et veeta aega õpetamise dirigeerimise ja maalimisega. Hiljuti õieti teatavaks Rootsi ühe kõige mainekama preemia Polar Music Price tänavused laureaadid. Selleks on tšellist Joya maaja laulja poolsaiman. Mõlemad võitjad saavad lisaks tunnustusele ka miljon Rootsi krooni auhinnaraha. Laureaatidele annab preemiad üle 28.-le augustil Stockholmi kontserdisaalis. Tema majesteet, Rootsi kuningas Carl 16. Gustav Polar Music Prize'i auhinnafondi rajas 1989. aastal kuulsa Rootsi popgrupi abamänedžer Stig Andersson ja auhinnasaajad seas on läbi aegade olnud näiteks sellised muusikud nagu Birk Steve rikke Kerbulees, Bob Dylan, Stevie Wonder, kolmekaatni René Fleming, Valeri kergiev ravižhankariaaga, Kronos kvartett. Laureaatideks valitakse igal aastal kaks muusikut, üks klassikalise muusika ja teine popmuusika valdkonnast, et nihutada ja sulandada piire klassikalise ja popmuusika maailmade vahel. Rõõmust tab eestlasi puudutav uudis tuleb aga Kopenhaagenis toimunud Malco rahvusvaheliselt noorte dirigentide konkursilt. Risti dirigent Kristiina Poska võitis kolmanda preemia ja pälvis ka publikupreemia, sest kriitikute sõnul sai just tema Taani riiklikult toonia orkestrilt kätte kõige kaunimad kõlavärvid. Malka konkurs rajati aastal 1965 ja see sai nime Ukraina maestro Nikolai Malco järgi, kes tegutses aastast 1929 Kopenhaagenis Taani Raadio Sümfooniaorkestri juures. Konkursil võitis tänavu esimese preemiaga 32 aastane Venetsueela muusik Rafael Bay Aare, kes on olnud näiteks Claudio Abado ja Gustavo Dudamelli assistent. Võitja sai preemiaks 20000 eurot ja Me aasta jagu esinemislepinguid kokku 24 erineva Euroopas sümfooniaorkestriga. Lisaks saab võitja tulevikus juhendust ka maestro Loril maaklerilt, kes oli tänavusel konkursil žürii esimees. Teise ja pälvis Malco dirigentide konkursil hispaanlane Antonio Mendez ja konkursi finaalkontserti kandis üle Taani televisioon. Konkursil kolmanda koha võitnud Berliinis elav eestlanna Kristiina Poska on aga lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia koorijuhtimise erialal ja täiendanud end orkestridirigeerimise erialal Hansaisleri nimelises Berliini kõrgemas muusikakoolis. Aastal 2010 osales taga rahvus realisel Donald Della Flicki nimelisel dirigentide konkursil Londonis ja pääses kolme finalisti hulka. Ja Kristiina Poska varaseim edukas. Konkursil osalemine jääb aastasse 2006, mil ta saavutas Ateenas mainekal Dmitri Smitroopaluse konkursil orkestri eripreemia. Augustist asub Kristiina Poska aga tööle ooperimajja komisjon. Ooper Berliin. Ja nüüd lühiuudiseid Saksamaal Leipzigis avatakse viie kilomeetri pikkune heliloojate kultuurirada, mille äärde jäävad mitmed olulised hooned, kus sündisid, elasid ja tegutsesid. Maailmakuulsad heliloojad algab Leipzigi toomas Kirche juurest, kus tegutses Johann Sebastian Bach ja edasine teekond viib jalutajad mööda paikadest, millega olid seotud näiteks Georg Philipp Telemann, Richard Wagner, Felix Mandelson, Edward kriig, Gustav Mahleri, Leosk Janačekija, veel mitmed teisedki heliloojad. Soome kuulsus Savonlinna ooperifestivali uueks kunstiliseks juhiks sai 53 aastane soome tenor Jorma Silvaste. Tänavu on festivali 100. aastapäev, sest esimene Savonlinna ooperifestival toimus aastal 1912 76 aasta vanuselt lahkus tunnustatud Moldaavia sopran Maria Pieshow, kes oli oodatud solist nii la skaala kui Metropolitan ooperi teades ja kelle üks tuntumaid rolle oli madam pater flai. Saksamaa plaanib aga ühendada kahte ooperimaja, milleks on Düsseldorfi ja Kölni ooperid. Düsseldorfi pärimajal on rahalised raskused ja Kölni ooperimajal on probleemid kunstilise juhiga. Londoni sümfooniaorkestri juurde kuuluva koori uueks dirigendiks ja kooridirektoriks sai maailmas kõrgelt hinnatud koori dirigent Simon halsi, kes tegutseb lisaks Birminghami linna sümfooniaorkestri-koori- ja samuti Berliini raadio koori juures. Lisaks juhatab ta BBC Ramsi noortekoori ja samuti on ta professor minghami Ülikoolis Sydney sümfooniaorkestri uueks peadirigendiks saia ka Vladimir askenaaži järel Ameerika dirigent David Robertson. Nelja-viieaastane leping jõustub 2014. aasta jaanuarist. BBC noorte muusikute konkursi võitis aga tänavu 15 aastane tšellist Laura mander Hayden, kes mängis finaalkontserdil William Valtoni tšellokontserti BBC noore muusiku konkurssi korraldatakse iga kahe aasta tagant ja sealt on tuule tiibadesse saanud näiteks sellised muusikud nagu Fradigent, Benjamin Rowneri ja Nicola menetleti. Sülgaja palusin stuudiosse Eesti sümfooniaorkestrite liidu juhatuse esimehe, üle-eestilise noorte sümfooniaorkestri peadirigendi Jüri-Ruut Kanguri, et rääkida meie harrastusorkestrite hetkeseisust ja tulevikust äsja võõrustasitleda Tallinnas seitse sadat orkestrantide kogu Euroopast seoses üheksanda euroop orkestrite festivaliga. Ma tean, et selle festivali korraldamisel oli teil aga kindel tagamõte ja eesmärk eesti orkestrile liikumise asjus. Kuidas te nüüd selles valguses iseloomustaksite praegu meie orkestri mängu olukorda ja kas sellest festivalist tõusis meile ka tulu peale kontserdielamuste? No ma arvan, et see festival kindlasti rikastas meie nõks kontserdielu ja tõi sellist kestri mänguses massilises esituses nähtava omale võib-olla rohkem sellise koorilaulu traditsiooni kõrval. Aga noh, meie eesmärk kahtlemata oli jah see näidata siin Eestis, kuidas juristid või arstid või ametnikud mängivad sümfooniaorkestris ja kuidas selline pillimängutraditsioon on väga populaarne Aarne Euroopas ja et seda ka siin nagu veidi ärgitada ja elavdada ja ja iseasi on muidugi, kas see nüüd nii kiiresti siin juhtub. Aga ma arvan, et mingi mõju seal vast oli ja need noored, kes sind praegu orkestrites Eestis mängivad, et seda pillimängu katki jätaks, kindlasti jätkaksid edasi, et meil on mitmeid mõtteid. Ta peaks tasapisi hakkan mõtlema peale Tartu Ülikooli tekkis ka teiste ülikoolide juurde sümfooniaorkestreid ja, ja edaspidi võiks meil ka sellised harrastussümfooniaorkestrit tekkida, et see tõi nähtavale seda, kuidas tõesti juristid või, või ükskõik mis ametijalad tegelikult mängisid väga keerukat õpetust. Taarja mängiti Tšaikovski sümfooniaid, mängiti igasugust keerulist muusikat, et näiteks Ammani orkester Norrast mulje jättis, väga sümpaatse mulje, väga hea kõlakultuur, väga selline hea tehniline pagas, nii et tegelikult kui on ikka pilli kunagi õpitud, miks seda siis katki jätta ja miks mitte sellise toreda hobiga tegeleda elu lõpuni ja mängida orkestris, nii et ma arvan, et selline festival. Mulle vähemalt kui sinuga Vabaduse väljakul oli päris palju inimesi kuulamas, aga muudel kontsertidel, et näha seda, et see on selline ilus traditsioone elus ettevõtmine, et miks mitte jätkata pillimänguga ja ma loodan väga, et seal mingit mõju oli, aga eks see paistab Euroopas on harrastusorkestri traditsioon üsna vanad, aga kuidas on see Eestis ajalooliselt olnud? No meil on tegelikult kuskilt välja uuritud, et juba 10. sajandil olid teatud kapellid ja asjad siin Eestis olemas, mängiti pilli, noh, rohkem muidugi 19 sajandil juba siis ärkamisajakirjanikest puhkpilliorkestrid, aga oli ka keelpilliorkestrid ja esimene Eesti selline sümfoonia konjakiester asutatud 1900 Tartus Aleksander Läte poolt. Ja hiljem ütleme seal esimese Eesti vabariigi ajal oli ikkagi päris levinud, see olid igasugused kultuurimajade, kultuurikeskuste, asulate sümfooniat, sümfooniaorkestrid ja ja see jätkus veel niuke viie-kuuekümnendatel Endalgi, nii et 65. aasta üldlaulupeol olid esimest korda sümfooniaorkestrid eraldi liigina esinemas ja seal oli niimoodi vaadates on Haapsalu kultuurikeskuse sümfooniaorkester ja Võrumaalt ja Võrust ja Pärnust erinevatest kohtadest, nii et see traditsioon, nali. Aga eks ühe orkestri tegemine kindlasti on päris keeruline käik, noodipuldid, kõik pillid, kuidas seda kõike korraldada, ju siis ma ei teagi, mis see põhjus täpselt oli ju siis nagu mingil hetkel see tegevus nagu väsis ja ei olnud selliseid entusiaste, kes seda oleks niimoodi harrastustasemel keset liikumist edasi viinud ja koorilaulmine on kogu aeg populaarne olnud, et see kuidagi väsis ja vajus ära, et aga nüüd on tekkinud MART orkestrite liikumine. Et meile keeruline alustada praegu järsku ühe harrastussümfooniaorkestri tegevust selliste keskealiste ja vanemate inimeste, kuna seal on juba paus sisse jäänud, aga eesmärk on need, kes praegu noorte orkestris, nende pinnalt tekib see järgneva kümne-kahekümne aasta jooksul, et need mängiksid edasi. Meil on jah, puhkpilliorkestrite traditsioon on nagu tugevatel jalgadel. Jah, see on kindlasti selline tugev just, see otseselt võib-olla laulupeoga laulupeole nad kogu aeg pasunakoorid mänginud ja eks see on nagu sealt pidi läinud ja keelpillimänguga on ka see, et eks see nõuab sellist, võib-olla natuke suuremat järje, kindlasti järjepidevust, pikemat pilliõpe aega ja kahtlemata üks probleeme, võib-olla pillid ise ka, et ega ikka korralik keelpille osta päris kallis ja, ja see on ka ilmselt pannud piirid, et võib-olla see seni massiline ei ole, et Euroopas on inimesed lihtsalt rikkamad ja igaüks ostab oma pilli välja, aga siin on, kipub tihti olema nii, et õpitakse, muusika oli see, kui see kool lõpetatakse, siis pill kuulub koolile, siis antakse gaasi ja tal võib seal mingi tahe olla, et võiks ju edasi mängida, aga talt kiirelt küsitakse pill tagasi ja nii see jääbki ja mööduvad aastad ja, ja hiljem on seda keerulisem taastada, et ma arvan. Meil on mitu tahku siin, et üks on pillid, teine on võib-olla see toatsiooni selline vaibumine. Ja kahtlemata on ka see, et noh, meie inimeste selline heaoluühiskonda jõudmine võtab aega, et kui inimesed on juba elavad hästi, neil on piisavalt majanduslikult kindlustatud, siis tekib ka suurem vajadus tegeleda iga oma vaba ajaga midagi huvitavat ette võtta, et mitte ainult hommikust õhtuni töötada, vaid tegeleda kaunite kunstidega ja nii et ma arvan, et see on ka üks aspekt, milleni lihtsalt riik peab oma arengus jõudma võib-olla siis tekib seda sellist soovi tegeleda sellega pillimänguga. Sest baas on ju tegelikult olemas, meil muusikakoolides on võimalik kõiki orkestripille õppida. Jah, kindlasti, selles mõttes meil on süsteem ju päris hea ka, et, et ta on ikkagi, on see muusikakoolide võrgustik võib-olla iseasi, ei ole võimalik kõiki orkestripille igal pool õppida, et see on meil teine selline tahk, millega peaks tegelema, et oleks teatud pillide oboe, fakotid ja metsasarved, mida õpitakse. Me arvame, et neid oleks siiski nagu rohkemates muusikakoolides võimalik õppida, et ei oleks ainult klaver ja kitarr ja sellised pillid just suunata tähelepanu rohkem orkestripillidele. Et meil on võib-olla üks, 80 muusikakooli, millest võib ainult osa, kas muusikakoolides on võimalik kõiki orkestripille õppida, et enamuses piirdutakse paari pilliga, kui sa kuskil maal elad, siis võib juhtuda, et ta ei ole seal lähema 50 kilomeetri raadiuses kättesaadav näiteks fagoti või oboe või trombooni haridus, et selle süsteemiga, et meil nagu õpitakse erinevaid pille ja suuremas mahus, oleks oleks ka kindlasti vaja tegeleda ja ma siin hiljuti just kohtusin selliste inimestega, kes tegelevad sealt Venetsueelast alguse saanud selle suure Jelsis teema või selle orkestrite liikumise, pilli mängiva noorteorkestrite süsteemiga, siis me saime aru, et meie niuksed, ajalood erinevad, et sealt võeti tänavalapsed ja pandi kõiki neid pille õppima ja võib-olla see polnud nagu kättesaadav, et see, et igal pool pilli õppida, et see oli nagu seal nagu keerulisem. Samas meil on muusikakoolide võrgustik, aga ma nüüd situatsiooni vaatame, siis peaks nagu efektid reaalsem olema see, et kuna meil on tõesti nii palju muusikakoole rohkem orkestri pill rohkemates kohtades pilli õppida ja seda hoida, neid ikkagi pillimängu juures, et oleks reaalsed linnade orkestrid igas maakonnas olemas. Ja selline harjumus oleks järjepidevam pillimängija selline rahvusvaheline keel, et see võiks olla nagu suurema orkestrimäng on just see, mille tõttu võib-olla see pillimängija saab aru, miks ta need heliredeleid harjutab või milleks on oluline. Et see on selline sotsiaalne kogemus, ma arvan. Üle-Eestiline Noorte sümfooniaorkester on meie muusikaelus hästi nähtaval, aga millised harrastusorkestrid on praegu Eestis olemas? Veel? No meil tegelikult, kui me võime nimetada niisuguse täiskasvanute tasemel, siis meil ongi Tartu Ülikooli sümfooniaorkester ja Eesti Muusikaõpetajate sümfooniaorkester, aga noh, neid ei saa selles mõttes päris selles eriti just muusikaõpetajate sümfooniaorkestrit nagu nimetada Nathan küll harrastusprintsiibil nad ei saa tasu, eks ju, aga aga need on ju kõik pilliõpetajad tegelikult, kes mängivad, et nad on nii-öelda professionaalse pilli haridusega. Et meile otseselt hetkel praegu Eestis sellist täiskasvanute harrastussümfooniaorkestrit nagu ei olegi, et on koolide ja noorteorkestrid. Nii et ma arvan, et võib-olla kui ülikooli orkestrid tekiksid rohkem, siis sealt, kui inimesed lõpetavad ülikooli, vot siis sealt tekib see edasi. Arvan, et meil on siiski noorteorkestrite juures üksikuid selliseid inimesi, kes mängivad pilli lihtsalt oma lõbuks, mängivad seal noorteorkestrite juures. Kuigi selle orkestri nimi on noorteorkester. See on selline tendents, mis on praegu nagu jäänud ja, ja noh, meil on vaja ikkagi seda pilliparki täiendada, leida entusiastid kohapeal, kes sellega tegeleks siis võib-olla see hakkab nagu minema see liikumine aktiivsemaks. Järjehoidja. Kuueteistkümnendal veebruaril 1982 trükkimisele antud 23. märtsil 1982. EKP keskkomitee kirjastuse trükikoda, Tallinn-Pärnu maantee 67 a trükiarv 22000, hind 75 kopikat. Toimetuse aadress Tallinn-Narva maantee viis. Eesti NSV Kultuuriministeeriumi, Eesti NSV riikliku kinokomitee, Eesti NSV Heliloojate Liidu, Eesti kinoliidu ja Eesti NSV teatriühingu ajakiri ilmub kord kuus. Minu ees on esimene number kaanel Ugala uus teatrimaja, lehekülg kaks foto filmist Lenin Pariisis lehekülg kolm. Saateks oma numbrile Rein Ristlaanelt. Sotsialistliku ühiskonna arengu üheks seaduspärasusteks on kultuurifaktori osatähtsuse järjepidev kasv. Üha enam kasvap Nõukogude inimeste tung kunsti poole. Üha avaramaks muutuvad võimalused loominguliseks tegevuseks. Üha rikkamaks kujuneb meie maa paljurahvuselise sotsialistliku kul tuuris, sisu tugevneb tema materiaalne baas. Kõik see kehtib täiel määral ka meie vabariigi kultuurielu kohta. Siinkohal ei ole vajadust uuesti loetleda Nõukogude Eesti kultuurisaavutusi viimastel aastatel. Nad on hästi teada teatud ja tuntud kogu rahvale. Hoopis olulisem on veenduda. Tõusujoon kestab iga uus aasta, toob eesti rahvuskultuurile uusi võite, avardab tema arenguperspektiivi jõudsaks sammuks vabariigi kultuuriloos kujuneb kahtlemata uue ajakirja teater, muusika, kino, ilmuma hakkamine. NLKP 26. Kongressil toonitas seltsimees Brežnev. Kirjanduskriitikute ja kunstiteadlaste ülesanne on esitada professionaalseid otsustusi. Seni olid võimalused selleks meie vabariigi teatri-kino- ja muusikateadlastel küllaltki piiratud, järelikult aga ka nende osa kultuurielu edendamisel ebapiisav. Nüüd loodame olukorra põhjalikku muutumist marksistlik-leninliku üle maailmavaatele tugineva professionaalse kunstikriitika mõjujõu märgatavad kasvupunkt. Ma jätan pool selles saates ennast nüüd sellele lugejale lugeda, keda ajalugu sügavamalt huvitab ja vaatan seda ajakirja edasi. Järgmisel leheküljel. Rubriik dialoog. Kaarel Ird ja Jaak Allik. Teater, muusika, kino peatoimetaja peavad dialoogi teadagi teatrialastest küsimustest. Sellele järgneb rubriik mõttevaramu Stanislavski eetika ja väike vinni lehekülje all nurgas NSV Liit 60. Edasi rubriik, kes selles rubriigis hakkame avaldama teatri ja filmirežissööride elu- ja loometee lühitutvustusi. Üks selline materjal ei anna eriala inimestele ehk palju ja on mõeldud eelkõige laiemale teatrihuviliste ringile. Kuid kujutlegem viit kõrvuti olevat aste käiku, see oleks juba käepärane lühil leksikon ka spetsialistile. Ja esimeseks on võetud vaatluse alla orgi. Dostonoogov ei puuduga vinni. NSV Liit 60. Ike Volkov heidab pilgu uuele teatrile kallale. Jaak Allik kirjutab pikema ülevaate tuhmi teatri aastas ära. Siis tuleb kolm küsimust Arnold Greenile seoses 15. üleliidulise filmifestivali korraldamisega Tallinnas. Tiina Lokk filmi kangelane, evolutsioonist kangelased on mõistagi kõik Nõukogude Liidu filmidest üleliiduliste filmifestivalide auhinnad. 64.-st aastast saadik on need siin ära toodud, edasi lavapilt. Kaljo Kiisk, Sirje Endrelt. Mängufilm 1981 põlvkonnavahetus Jaan Roosi materjal. Hugo Lepnurme koos edasi tuttava ajaga. Ester Mägi 60. sünnipäeva hilinenud äramärkimise artikkel. Helilooja ja teater, Madis Kolgi intervjuu Raimo Kangro, Eugen Kapi ja Heino Dambergiga. Vist peab ütlema, et ei ole tegemist teater, muusika, kino praeguse peatoimetaja Madis Kolgiga, vaid muusiku hariduslikku Mardiskolgiga kes teater muusika kino toimetuses selle ajakirja loomise algusaastatel töötas. Kalju Komissarov on üks mure. Nisugune rubriik hakkab tulema ja toimetus laseb selle nii-öelda vabale jalale. Kui loominguliste liitude liikmetel on põhjust kõnelda loomel detakistavatest nähtustest, siis on see üks avaldamise koht. Lisaks on läbi ajakirja erinevate kultuurivaldkondade esindajate kolm soovi uuele ajakirjale. Neid soovijaid on 13 ja nad on siin äärmisse veergu läbivalt paigutatud. Kõik soovivat mõistagi oma vaatenurgast kõige paremat tulevikku ajakirjale mida oli väga pikalt oodatud ja mille ilmumine oli seotud väga suurte probleemide ületamisega. Lisaks lõpuks kirjutab Mai Levin Concordia klaari piltidest. Ja kui ma siin varem nimetasin Nõukogude Liidu moodustamise 60. aastapäeva vinieti siis On see ikka tähelepanu, väärne küll. NSVL Liidu moodustamise idee kuulutatakse välja 30. detsembril 1922 esimesel üleliidulisel nõukogude kongressil. Aga teater, muusika, kino esimene number ilmub aprillis ja juba on selle teemaga number võiks öelda läbivalt seotud nii pildis kui kirjas. 1982. Ei ole kerge aasta nendele kes pidid siis tegutsema võimaluste piirides. Järjehoidja järjehoidjat toetab Eesti kultuurkapital. Sülgaja. Tänasele helikajale tegid kaastööd Tiia Järg, Ave sopp, Tiiu Levalt, Kristiina are Igor Karsnek ja Nele-Eva Stein. Feldsaate mängis kukku Helle Paas. Toimetas Kersti Inno sülgaja.