Ennustamatute. Järskude. Nõnda algassi saarlasena Laidaminelli kontsert aastal 1991 ja näete, kui mõnusasti nad suhtlesid laval juba tantsitud, et oletegi kontserdisaalis ja tänasest soomustamatute saates räägimegi šarlasnavooriga saarlasena voor räägib endast ja seda põhiliselt laulude kaudu. Ma polen pühakkega märter, olen täiesti tavaline mees. Nii et nad sinnapaika mõnegi pisarates oma naise, et alustada uut armastust. Olen teisi ennast petnud ja mind on petetud, niisugune on armastus. Eluraskused ja armastuse pettumused kujundasid mu isiksuse. Tunnistan, et ta meeldib mulle. Kui mul oleks võimalus veel kord otsast talud mäda, teeksin täpselt samuti. Ja see mees on kirjutanud üle 600 laulu ja tema plaate on maailmas müüdud üle 100 miljoni. Ta teab, mis on armastus ja elu ning kõigest sellest räägib ta oma lauludes. Prantsuse kuulsad shansanjeed pole alati puhastverd prantslased, vahel isegi üldse mitte, kuid nende hinge, nende muusika on tihti prantslaslik kum kui paljudel põlistel prantslastel. Meenutame, kas seisak, prelli, tänamus, koriidi, Montaani. Väikesaarlasena voor nägi ilmavalgust aastal 1924, kaunil maikuu 22. päeval Armeenia näitlejate perekonnast. Ta isa, isa, kes emigreerus Gruusiast, tsaar Nikolai, teise õukonna kokapoeg, kes alustas oma karjääri operetitrupis. Ja Ragnar, oli Armeenia lauljatar, kes ühines Armeenia operetitrupiga Türgis. Ja ta armus noorde baritoni. Peale mõningaid seiklusi Euroopas otsustasid nad elama jääda Prantsusmaale Isabedas Pariisis väikest restorani ja jätkas tegelemist oma lemmikharrastusega, mida poeki nõnda pea kui hakkas kaela kandma võis kuulda. Nende peres kõlasid vene romansid ja armeenia laulud. Isa oskas paljusid keeli. Ja kas sarlas naguur võib end vabalt väljendada neljas-viies? Saarlasena Puuri sünnijärgne nimi on sahk noor varna astme Vorian aga kuna haiglas ei osanud amm seda nime miskitmoodi hääldada, siis pandi beebile teiste niimoodi sekkaga sarv. Viieselt mängis seal viiulit, Armeenia publikule. Ta osales täiskasvanute etenduses ja 13 seal tegi esimese filmirolli. Ja seejärel läks ta õppima estraadistuudiosse, kus kohtus pianist Pier Rose'iga ja neist said sõbrad. Nende sõpruse ja koostöö viljana sündisid laulud, mida aga paraku keegi kuulda ei soovinud. Teada saanud, et Ameerikas olevat prantslased väga popid, otsustasid sõbrad sealpool ookeanilaineid lüüa. Nad viitsid Ameerika mandril tervelt aasta kuid suhtelist edu saavutati vaid Kanadas. Ühel ilusal päeval jõudsid nad Aabri sadamasse tagasi ja see oli aastal 1950. Šarlaslamuur leidis, et nii ilus aastanumber ikkagi nulliga lõppus ja see peaks õnne tooma. Ja on tõepoolest tuligi mõnel määral tänu raadiosaatele armastus ja värske vesi pisitasa prantsuse publikule tuttavaks. Päeval, mil pidi toimuma saate avalik lindistus kontserdisaalis, said nad teada, et kontserdile plaanivad tulla jaht Renee ja teised prantsuse laulu võtmefiguurid. Mõistagi haaras neid suur rambipalavik kuid pinged lahenesid pärast seda, kui tjah olin naerust nõrkemas nende laule kuulates. Ta tuli pärast kontserti labori juurde, ütles paar märkust ja kuidas ta oma salongi meri tänavas, kuhu oli kogunenud juba muusikute seltskond. Snavoor võlus peafi ära oma tantsuoskusega. Tolle saatusliku tango kohta mainib laulja. See oli hunnitu, voodistseen lagedal tantsupõrandal peahvi sõpruskonna silme all. Ma tunnen ta keha anatoomiat, põlvedeni hakkab juba koitma. Endrashi istub ikka veel klaveri külge, aheldatuna ja ellipsi kipub ikka veel minu kaelas. Lõpetame maailma pikima tango ja eriti ütleb mulle tule homme hommikul tagasi, pean sinuga tõsiselt rääkima. Ja järgmisel hommikul oli jutt sellest Trasna voor tuleks peafiga ringreisile EDIT, kus talle esinemist kontserdi esimeses osas. Teises osas pidi ta ise üles astuma koos ansambliga le kompanjon. Ja aastateks pani mind ketti paariks päevaks soojendastama südant armastusega ja kogu eluks täitis mind paljude mälestuste ja sügava võrdlusega. Peagi nõudis peafetas, Nabuur lööks lahku oma partnerite sõbrast rokist, öeldes, et kui karjääri tehakse, tehakse seda mehe kombel üksinda. Seepeale ja nagu uurenud silmini täis. Kui ta peas hakkasid keerlema mõtted tulevikust. Jõudnud jah juurde koju kirjutas ta üles järgmised laused. Mis on Moviad? Mu hääl, mugas, mo liigutused, oma kultuuri ja hariduse puudus. Mu lihtsameelne otsekohesus, Mokesine isiksus. Ja täielikus joobeseisundis kirjutas ta ka vastused küsimustele. Minu hääl võimatu muuta, seda on öelnud ju ka asjatundjad, hääleulatus on vaid 10 tooni. Agaa treenides võin jõuda kolme okta vinni. Minu kasv meeter 64, siin pole midagi muuta. Ühendriikides proovisin korra kõrge kontsaga kingi, siis arvasid Impressaariud, et mul on kompjalad. Minu liigutused on liiga napid, sarnanevad väikeste inimeste kammitsetud liikumistega. Seda viga annab ehk parandada. Minu puudulik haridus. Lõpetasin vaevaga üheksa klassi, üksinda ei viitsime, õppida võin õppida, ainult ei, Sigulates. Minu kesine isiksus. Vaatamata väikesele kasvule riietun ise äralikult, mind pannakse tähele. Kui mind naerdakse. Saan aru, et nõrgukesest Haabuvast poisist peab arenema tugev isiksus kuid seejuures ei kavatsema loobuda moraalipõhimõtetest, mida mu vanemad on mulle sisendanud, jama, tunded kavatsema, varjata Ta ei laval ega laulus. Et ennast teostada, pean pöörduma ära olevikust ja suunduma tuleviku poole. Minu pinnas on prantsuse Sand tsoon. Kuid selle juured on kogu maailma rahvakunstis ja idamaises luules, eeskätt armeenia luules. Selline oli siis Asnavoori bilanss, ta lauljad ei hakul. Aastad kõrvuti Edid peafiga ei võinud jätta mõju avaldamata Sarnedagooris isiksuse kujunemisele. Vaieldamatult oli jah talle autoriteet ja püüdis teda ka igati abistada. Aga kui te järjekordselt ühele Impressaariale algelt lauljat soovitas, sai ta vastuseks madam, aga me ei või Joan gaseerida teie elektrikut. Tõepoolest, paljud tantsides nagu uuri eelkõige kui eliit peafi, autojuhti, pakikandjat, valgustajat, väike ja pealtnäha habras Hasnavoor, karastus, naist, saatusele, kidest, töö ja ainult töö hoidis üleval tema optimismi. Aga tänubjahvile hakkas tema laule laulma Monto Peku kõrku Sevalgee ja vahele õige harvega pea ise. Oma iidoli ja prote, see erinevusi analüüsib saarlasena voor nõnda. Ta oli selge pilguga naine, kes kõigest väest püüdis vältida selgust, kuna see teda hirmutada. Meeleldi sulges ta silmad, mina seevastu avaneb parem. Tema helistas kinni tõmmatud eesriideid, suletud ruume, linna ja ööd. Mina armastan päikest, vaba õhku, avaraid, välju ja päeva. Meie esimesel kohtumisel seletas ta mulle. Sa meeldid mulle, sest haarad sõnadest kinni täpselt nii nagu minagi. Kuid elust ei haarame ühtemoodi. Mis meid kõigepealt lähendas, oli meie ühesugune arusaamine shansoonist. Meie reaktsioonid ja meie tunded olid sarnased. Pealegi olime mõlemad armastuse kultusekummardajad. Kumbki püüdis täiuslikkuse poole armastuses, kuigi me olime veendunud, et seda kunagi ei leia. Ometi panime oma unelmad oma illusioonid, oma lootused oma jõu ikka ja jälle kaalule uue armastuse nimel. Ilma mingi tagamõtteta, ilma arvestust Ta või tingimusteta eliidil puudus igasugune arusaamine rahast. Minul see on. Aga meil oli siiski midagi ühist, me ei teinud mitte midagi, et raha kokku ajada ja veel vähem, et seda alles hoida. Meie deviis oli, raha on selleks, et seda välja anda. Uskusime eliidiga sõprusest, aga ennekõike olime valmis ohverdama väga palju shansooni nimel. Sarnane Davor ütleb, šansoone ei olnud meile ja minule pole ta praegu ka mittevahend, et elada vaid viis, kuidas elada, millel on oma rõõmud, oma seadused, oma põhimõtted. Kui tänapäeval nii paljud noored lauljad kaovad, siis tuleneb see sellest, et neil puudub usk. Nad mõtlevad ainult oma pangaarvele. Meie kutsesse ei ole võimalik astuda nii lihtsalt kui paljudesse teistesse. Meie kutsesse tullakse nii nagu võetakse omaks mõni religioon. Meie töö ehk ei ole raha teenida. Aga kui teil õnnestub edu saavutada, mis pole mitte igale ühele antud, siis ei jää raha tulemata. Saarlasena kuur on tänagi kõrgelt tasustatud artist, aga seda raha ei hoia ta kiivalt ainult endale. 20 miljonit franki andis ta Ameerika Armeenia maavärina tagajärjel kunud peredele toetuseks kodutute lastele ja teistele abivajajatele. Samuti on ta korduvalt toetanud AIDS-i haigete fondi. Sarlas Navoori perekonnas on pärit näitlejapisik on olnud väga oluline tema lauljateel. Kunstnik mängib alati teatrit nii elus kui laval. Ta sõidab ringi võlgu ostetud luksusautosid ja lõunasöögi vahel, et osta bensiini taia puru silma, kust aga saab näiteks etenduse vaatajate arvu honorari ja minu suhtes than koormatut pakkumistega. Tegelikult ootab ta kärsitult, et telefon heliseks valmis mis tahes lepinguga nõustuma ükspuha kus ja missugustel tingimustel. Nad muudavad tõde pisut seepärast, et mitte oma unistustest loobuda et iseennast veenda ja nõnda leida, julgust edasi vastu pidada. Kuni päevad jälle heledamaks lähevad. Kahtlemata on šarlas luurama laulude kõige parem esitaja. Mul oli õnn ise endale laulutekste kirjutada ja ei olnud põhjust oma lauludele otsida teisi interpreet. Pideva ärevuse asemel peafi juures vajasin rahulikku paika, kuhu paigutada oma kirjutuslaud ja klaver, kus võisin leida iseennast, korrastada oma mõtteid, jama, õnnetud, armastuse nooti, eks võluda. Vaikusesaar pidi olema võitlus väljavahetus läheduses. Miski ei saa siis takistada mu teekonda kuulsusele. Ja tõepoolest, iga uue plaadiga kasvas saarlasena kuuria austajate ring. Sääsonis Amoriir, Portoa, Apreilamuur ja palju teised lood kõlasid pea iga päev raadios. Uuri laule, hakkasid esi, tema teised prantsuse artistid ja kuuekümnendatel aastatel levis isegi väljend. Prantsusmaa on Asnavoseeritud. Kõik näis olevat hästi õlitatud, läheb nagu lepase reega, elan oma pilve peal silmapiir, sina suviselt jama, ujun õnnes. Saarlasena voor planeerib suurejoonelist Prantsusmaa turneed, see algab marsseist. Sel ringreisil on kõik kulud minu kanda, müüsin maha kogu vara, tormasin seda võlgadega. Ma laulan ja menu on säärane, nagu seda pakkuda ainult Martei oma vaimustusvõimeliste inimestega. Jagan garderoobis õnnelikuna, esimestele austajatele autogrammi, nii et sõrmed tulised. Et kontserdipaigast elusalt pääseda, tellitakse Snamuurile prillidega politseiauto. Kuid selle 10 sammu jooksul, mis eraldab teda autost, haaratakse ta rahvamasside võimusesse. Mind tõmmatakse lipsust, haaratakse kätest, tunnen, et kaotan vasaku pintsakuvarruka kellelegi, küünarnukk satub mu silmaauku, lõpeks õnnestub ühel politseinikul mind autosse tõmmata. Mu huul jookseb verd ja ma tunnen, kuidas silm paiste läheb. Hotellis lähen kohe vannitoaga, no ma sinist silma. Kui igal õhtul niisugust märulit näha saab, siis me siit eluga ei pääse, ütlen sõbrale. Kahjuks ei 100. Nabuurimite igal õhtul edu, mõned mõnel pool on saalid, pooltühjad ja vastuvõtt leige. Ja siis saabub otsustav kontsert Al hambres. Snamuuri etteaste on teises osas. Ma kardan ja see teeb mulle vihaorkester, alustab mikrofon, ei ole minuga pikkusele seatud kõrgust õiges teadis, tunnen, kuidas käed on märjad, tunnen, kuidas käed lähevad märjaks ja kuumalaine haarab mu ja ma tahan minema joosta. Siiski sisendamise endale tee suu lahti, idioot, see on hetk, mida oled sa oodanud aja pärani armeenlasest näljarotti, Rõuad, muidu sa laulda ei saa. Mu suu avaneb, kostuvad peeni, kesed ilmade ämbrite värvitud helid. See on mu oma hääl, ma ei näe pimedusse. Tunnen, et mu hääl kõlab ilmetult ja mu parem jalg väriseb. Säärases seisundis laulan neli laulu, mulle saab selgeks, et laulan nagu tühjusele. Püüan midagi ette võtta. Lõpuks seitsmenda laulu juures õnnestub publik pihku võtta ja kontsert kulgeb tõusujoones. Sõhtu annab mulle lõpuks selle, mida olen igatsenud palju aastaid, hoolimata sissekukkumistest, alandustest ning igat masti vaenlastest. Jälle avaneb eesriide. Ja sa polegi viimane kord, kus avaneb. Kuidas sünnivad saarlasena koorilaulud? Kõik käib üpris lihtsalt ühel heal päeval, ütlevad sõbrad või produtsent. Kuule, sa peaksid uuele plaadile hakkama mõtlema. Siis vajan kuus nädalat või kaks kuud täielikku vabadust. Esimesed kaks nädalat ei tee midagi. Siis läheb äkki kiireks. Jama, asun kibekähku tööle, unustades isegi söömise, joomise ja unealles, siis tekivad mõtted. Teemad tulevad tänavalt ja tegelikkusest natuke rõõmu ja palju kurbust. Kolme nädala pärast on album valmis. Milles seisneb algnamuuri fenomen, seda ei ole raske võita. Eelkõige on see karismaatilisus, samas pole temas midagi erilist. Väikest kasvu mees rahva hulgast. Ta muusik ka on süntees prantsuse laulust, Sinatra-aegsest, Ameerika popist, Tšassist, mustlasmuusikast ja nostalgia on see, mis kõike seob, olgugi et vahel võib laulude hulka eksidega Mõnis ketsi moodne lugu. Ta laulab neljas keeles, tema laule on esitanud laisaminelli Elvis Costello rääkimata prantsuse artistidest ja ta ise on esinenud koos kolme tenoriga Stingiga, Elton Johniga vili töö oli ka ja paljude teiste popstaaridega ja ta on valitud ka sajandi meele lahutajaks. Selline sai siis saade unustamatust šarlas Navoorist kestanica rivis, kelle kontserdid on mitu aastat ette planeeritud ja saarlasena voor oma südantlõhestava ja pisut roostes häälega mis meenutab haavatud linnu appihüüet tuletab meile alati ruttavatele tänapäeva inimestele meelde, mis on armastus, õnn, valu ja kirg.