Ei koole. Kunstnik Peeter Laurits. Jaa, jaapanoloog. Alari Allik. Kõnelevad teemal kulgemisetagi. Mina olen Alari Allik Tallinna Ülikooli jaapani keele ja Kirjanduse teinud. Jaa. Kuna ma olin eelmisel aastal kaks kuud sügisel hästi koreas oli selline ülim meeldiv Kahekuine residentuur, kus ma elasin kontsusi mägedes ühes kunstnike suvilas, võib öelda, see oligi selline residentuurikeskus, kuhu kutsutakse pidevalt väliskunstnikke töötama koha peal. Ja ta oli ühe meie mõistes väga suure küla, ütleme linna suuruse küla serva peal nii servas, et kohe pärast seda residentuurikeskust algasid mäed kuna need on ainukesed kohad koreas, kus on loodus metsik loodus. Sest ja see on 50 miljonit inimest umbes kaks korda suurema maapinna peal, kui Eesti. Aga kuna kaks kolmandikku koreast katavad, näed raske elada ja maad viljeleda, siis need 50 miljonit inimest elavad tegelikult palju väiksemal territooriumil. Question. Niisiis, maa on seal väga kõrges hinnas ning kutsus ja tugigrupp, mis on kunstile pühendunud, seetõttu ka nende resident kurikeskus on sellises metsikus mägede äärses paigas. Siis ma saingi seal. Loodan, et kaks kuud mägede äärel ja igal hommikul jalutasin mägedesse. Et seal kõndida, mõtiskleda, pilte teha. See oli minu jaoks üks selline unistuste vähemus ühest kui ma õppisin veel ülikoolis siis ma tegelesin ka hiina tušimaaliga, õppisin natukene hieroglüüfiga klassikalist hiina keelt ja püüdsin sellesse mõttelaadi sisse elada kuna seal oli päeval see nõukogude ajal kuskil 81 82 83. Mul ei olnud väga suurt lootust üldse kunagi Hiina sattuda või Koreasse Jaapanisse. Juhul kui mõni nendest mainitud riikidest Nõukogude Liitu poleks okupeerinud või vastupidi. Siis ma lihtsalt unistasin sellest. Ja nüüd see unistus sai teoks. Ja nendel nädalatel kumas lasin. Ma üritasin tegeleda loodusfoto ka. See on üks asi, mida ma ei ole peaaegu kunagi varem harrastanud niimoodi püsivalt loomulikult kütiorus elades ma olen. Ma olen sellega tegelenud, Ma olen, ma olen püüdnud leida sellist natukene nagu teistmoodi lähenemist loodusfotole, sest ma ma pean teile ausalt ütlema, et loodusfoto on üks asi, mis on nende loojad ärritanud. Minu jaoks ta on nagu liiga ühesuunaline, liiga lihtne, liiga liiga lahti lõigatud kõigest muust. Kui te vaatate loodusfotokalendreid näiteks või, või albumeid. Isegi kui tegemist on mingite ka heade fotograafidega. Hannu haudala näiteks, kes suurepäraselt mõistab linde ja oskab neid kaadrisse püüda. Aga aga kui foto, mis kujutab näiteks oksal istuvat kuldnoka, kellel on suu lahti, nokk lahti. Me saame aru, et ta laseb. Laseb tore kastepiisad Sillardavad, veel toredam. Aga see kõik on see, kõik on nagu sellest muust kontekstist välja lõigatud, seal ongi ainult see üks kuldnokk, need tema kastepiisad kui sa oks, kus ta oma ilusate kõverate varvastega kinni hoiab. Aga tegelikult see kuldne hakaks olemine onju siiski hoopis midagi muud, see on selline laiem ja keerulisem olemine ja kontekst minu jaoks loodus ei ole üks indiviidi sisendiks liik vaid tango kohutavalt keeruline ja noh, peaaegu mõõtmatult keeruline kogum erisuunalisi tunge ja kokku põimumisi ja lahti järgnemisi. See on nagu selline segaduste sümfoonia kaosa ooper. Lõikame sealt välja selle fotoaparaadi kaadriga ühe kuldnoka. Me ei saa mitte midagi teada selle kuldnoka olemisest, tema ussikestest, keda tema sööb ja nendest ussikest, kes teda söövad ja tema lõunale Maale lendamisest ja sealt tagasitulemisest ja nii edasi. Ja siis ongi minu jaoks kohutavalt igav seal selline objektikeskne ja nominalistlik lähenemine maailmale. Ja seda ma püüdsin vältida. May öelda, et mul oleks mingisugust plaani olnud algselt, kui ma sinna läksin, mismoodi seda vältida, mingit mõtet, toodikat? Põhiliselt ma teadsin seda, kuidas ma ei taha loodust pildistada. Korea oli nende plaanide jaoks tõesti suurepärane paik. Transport on seal odav, väga tihe bussiliiklus erinevate noh, tõesti väga väikeste külade vahel, nende mõistes väga väikestega külade vahel ülitihe üliodav Eestis näiteks Obinitsa Meremäele bussiga sõita otse peaaegu ei saa, tuleb minna võru või Tallinna kaudu. Koreas on teisiti ja seal selle residentuurikeskuse juures bussisõidul raadiuses oli kuskil kümmekond tsen kloostreid. Mina külastasin nendest rõõme. Otsustasin, et ma ei, ma ei taha neid kõiki läbi käima hakata, vaid pigem külastasin neid välja valitud kolme korduvalt. Need olid väga head kohad mediteerimiseks ja, ja oma vaimu valmistamiseks. Ja ajapikku kujunes seal välja, on selline meetod. Et ma hakkasin pildistama seda kõige väiksemat, kõige peenemate osa loodusest, seda puhu lehtede alust medalitest kõdupinda, kus elavad need metsa kõige kõige väiksemad asukad ja kõige kõige kummalisemad, keda me tavaliselt ei märka. Deanest eriti midagi. Ja päris raske on neid pildistada, sest esiteks on vaja selleks makrofotoks vajalikku tehnikat, see kõik selleks aga selleks, et, et neid noodi adekvaatselt pildistada, sa peaksid ise olema ka väga väike. Sa peaksid mahtuma sinna nende lehtede vahele alla. Aga mina ei mahu, ma olen suur ja paks. Ja isegi mu pea ei mahtunud igale poole, kuhu ma tahtsin seda pista. Ja siis kujuneski niimoodi välja, et, et osasid asju pildistasin niimoodi, et ma ei vaadanud läbi kaamera lihtsalt kaamera, mis on tunduvalt väiksem kui mina, muuseas ma panin tema sinna rohu lehtede alla ja vahele ja ei vaadanud läbima, lihtsalt vajutasin, püüdsin ette kujutada, mis sealt kaamerast läbi paistab, ma panin ta sinna kõdu vahele ja muudkui pildistasin. Ja mida rohkem sellega tegelesin, seda rohkem meeldis. Ja meeldis ta mulle selle pärast, et kui me nüüd mõtleme. Kui me nüüd mõtleme nende igavate kuldnokapiltide peale, et millest need tulevad, sest need tulevad nagu meie meie arust ja meie mõtlemises meie mõtleme tegelikult sellistes mõistetest teooriates. Ja isegi kui me püüame ennast nendest välja lülitada, siis on raske. Sest meid on õpetatud niimoodi mõtlema juba juba keel ise on kategoriseerida, ei saa väljapool kategooriaid väga hästi mõelda. See nõuab teatud harjutamist ja treeningud. Ja siis selguski, et kui, kui sa ei vaata läbi kaamera vaid pildistab täiesti pimesi ja huupi siis hakkab tabama neid asju, mille tegelikult su arutlev ja välistav mõistus välja lülitaks. Sa lihtsalt ei märka, mida me tavaliselt ei märka, kui me looduses käima. Ja see oli selline kohtalt oraleid. Ma olen palju mõelnud sellise juhusliku metoodika peale kunstis. Mina võin seda siin-seal rakendada. Aga seal, Koreas olles, mulle tundus, et et ma sain sellele juhuslikkuse ideaalile kohe päris päris ligi. Ja vot sealt see sealsema korea lugu hulgaski. Jätkab Alari Allik. Mul muidugi paratamatult oma jaapani tausta tõttu tuli meelde üks 13. sajandi tsen õpetaja toogem ütlus, kes rääkis, et inimesed vaatavad maailma kõiki asju tavaliselt läbi väga kitsa tombused toru ja see, mida nad seal kitsad ammused oru läbi näevad, seda nad peavadki tegelikkuseks. Rein ma sugugi seda, et et väljaspool seda bambusetoru on ka terve suur hulk asju ja niimoodi tundub, et on siis vist nende loodusfotodega ka, et et inimene läheb oma kalliga kaameraga loodusesse. Aga see, mida ta sealt läbi toru näeb, on sageli see, mida teda on õpetatud nägema. Et tal on räägitud, et loodus on mingi teatavat liiki asi, kus kuldnokkade hirved ja võib-olla need kujutlused on kohati pärit isegi multifilmidest, et, et ma lähen loodusesse, hüppavad jänkut otsima v midagi muud kena, mis seal looduses peaks olema. See tähendab seda, et ma tegelikult provotseerin lootusele teatavaid enda ootusi ja endale vajaduse oma unistusi. Ja tegelikult loodusesse minnes ma päriselt loodust ennast üldse säärane asi olemas on, tegelikult ei kohtagi, vaid metsas ringi käies näen ainult iseenda projektsioone või iseenda karje või kujutasin minu seest on looduse peale üle kantud. Ja sellepärast mulle tundub, et see tehnika, kus siis kus siis väga radikaalselt olen, ma proovin sellest bambusetorust loobuda või kuidagimoodi mitte läbi sellesama toru kogu aeg ühte ja samamoodi vaadata või oma pilte sinna välja projitseerida võiks olla väga sarnane sellele projektile, mida budism, laiematel zen-budism ka on proovinud alati ette võtta, et, et me saaksime liikuda selle minatu pilgu poole, et minu pilku määratleks mingisugused ego piirangud või et et ma saaksin kuidagi osa mingisugusest laiemast tegelikkusest, sellest, mis sealt sealt torust väljapoole ka kogu aeg. Ja sellise asja juures ei ole kunagi lihtsalt mõtlemisest panin sellest väga palju kasu, vist, et ma võin näiteks kas või sellesama zen-budismi kaudu proovida maailma mõistuslikust mõtestada ja rääkida näiteks kogu loodus on buda dharma, mis lõputult laiali laotub, aga oleks lihtsalt mingisugune järjekordne viis maailma mõtestada või mingi järjekordne kitsendus, mille kaudu sealsamas looduses teha mingeid erinevaid sisselõikeid poolest on vaja mingit väga füüsilist võtet, mis tooks need asjad meile lähemale, et, et see käiks ainult peatasandil, vaid otseselt kõhu kaudu. Ja mulle tundub, et võib-olla see ringijalutamine looduses ja selle kaamera paigutamine erinevatesse kohtadesse aitab mingil moel siis asetada või paigutada selle looduse suhtes hoopis teistsugusele radikaalselt, väga teistsugusel vahel. Nii et kui need pilt korea päevikust vaadata, mis tõepoolest kujutavad midagi, mida on raske seletada, justkui oleksid samblikud, justkui oleks muld, justkui oleks rohupered aga mingis kummalises vähendumises või, või kummalises liikumises mõned liikumised isegi mullalikud või rohu kõrrelikud, vaid kuidagi suitsu sarnased. See kõik annab edasi seda, mida budismis on ilmselt püsituse all kõikide asjade olemuslikku püstituse ajal kogu aeg silmas tehtud, aga seda on alati olnud väga raske kujutada. Sest et meie eelistame seda, et me näeme asju eraldiseisvate objektidena, me näeme neid mingeid teataval kindlal juhul väga püsivad, seal on nii, nagu me oleme harjunud nägema, nimetama Need asjad on nüüd mingisuguses nihkes või loolamises, siis tekib isegi teatav rahutus, et mis seal siis nüüd õigupoolest on, mida ma näen. Seda kõike ei olegi võimalik ajus niisama lihtsalt töödelda ja see paiskab tegelikult säärase pildi, vaata ka teatavasse. Sellisesse vahepealsesse asjade subjekti vahel, kus ta peab nüüd kuidagi niimoodi nagu sellega toime tulema või sealt kuidagimoodi välja tulema kuid seda budistliku mõttearendust veelgi kaugemale väga radikaalseks viia, siis, siis seda saab seostada harmad enda olemisega või selle tasandiga, mida budismis ostetakse tarmade nõndasuseks. Ehk siis asjad formeeruvad kuidagimoodi mingisugusteks objektideks. Meie näeme neid objektidena. Aga need formatsioonid ise muutuvad pidevalt, ükski neist ei ole päriselt, püsis. Ja sedasorti maailmapilt lubalt hooge neil minna väga radikaalseks öelda tegelikult buda teede harjuta mitte ainult inimesed, vaid kõik kivid, puud, kaikad, kõik, mis meie ümber on tegelikult kõik see lakkamatult harjutav vehkida lakkamatult töötleb seda oma keskkonda mingisugusel moel mingisuguses ainevahetuses mingisuguses ringluses olemisega ei olegi võimalik neid teinekord väga selgelt teineteisest eristada ja see ongi see vahepealses, kas asjad lähevad teineteiseks üle või mingis pidevas liikumises. Ja selle kohta on üks väga tore lõik, mille ma hea meelega tsiteeriksin, see kõlab mõnevõrra paradoksaalselt üllatavalt, aga aga ma loodan, et äkki sa kisavad midagi arutelule. Emad, tsiteerin õpetajat haukai suurungi, et lauses kokkutulnutele rohelised mäed kõnnivad lakkamatult kivist naine sünnitab öösel lapse. Seal pole puudu ühestki toimest, mis mäe juurde kuulub. Seetõttu on ta alati rahulikult paigal ja kõnnib pidevalt seda kõndimise toimet tõepoolest põhjalikult uurida. Kuigi tundub, nagu mägede kõndimine peaks sarnanema inimese kõndimisele, ei tohiks kahelda mägede kõndimiseks lihtsalt sellepärast, et see ei näe välja samamoodi nagu inimese kõndimine. See ongi seesama idee, eks ju, et me mõtleme, et mägi seisab igavesti. Aga see on tegelikult meie endi metafoor ja me oleme nii harjunud mõtlema, noh, mägi on staatilisuse sümbol, eks ole, mees, seisan nagu mägi ei liigu, sentimeetritki tema juba ei tagane. Ja sellega kaasneb terve parvkujutelmi, mis on nende keelde kultuuri sellisel moel sisse kirjutatud. Et sellisest kujutelm vast välja tulla kuskile teisele poole või näha seda, mida budismis võib-olla nimetataks mäe näesuseks. Suhteliselt võimatu, sest keel ja meie enda asetus meie kultuuri tõttu määratleb meid säärasel moel, et me ei suuda ilmselt kunagi näha mäge tema sellises tegelikus olemises. Aga samas ainult siis niimoodi, kui me mõtleme, et, et me oleme sellest mäest kuidagi radikaalselt eraldi, eks subjekt ja objekt ja mina seda mäge kunagisi mõistagi ma ei saagi kunagi oma kultuurist välja just nii, nagu ma ennist rääkisin. Niipea kui me mõtleme, et kõik meie ümber on buda darma, kõik pidevalt harjutab, nagu ma ennist ütlesin, kõigel on oma teatav elurütm, voolamine, oma liikumine. Siis me nagu samme lähemale sellele, et võib-olla on tegelikult hoopis selline, et seal on mingid teatavad tihenemised, mingid intensiivsused, erinevat sorti kiirused, mõned aeglasemad, mõned kiiremad. Ja kõige selle keskel me saame seal põhimõttega, kuidas loodus ise toimib ja kuidas asjad looduses laiali kaotavad, kuidagi lähemasse, intiinsemasse kontakti. Aga nüüd niimoodi, et ma suru ennast enam subjektina mäele peale vaid ma proovin aimata, mis seal mäe sees toimub. Ja ma võin isegi oletada, et sellest mäe kõndimises, nii nagu siin tekstis on öeldud, et rohelised mäed kogu aeg kõnnivad on midagi sarnast inimese kõndimisega, mingisugusel tulemuslikul tasandil hoiako mägede osakaalu. Tal on ka oma teatav jalg, mingid rinnatisel nihkuvad ette, mingi teine osa hoiab tagasi, Toole püsib tasakaalus selle liikuva osa suhtes koguaegne silmaga võib-olla ei näegi neid liikumisega, mingi astumine seal võib-olla isegi on, aga viga oleks nüüd selle traditsioonilise loodusfotomõttes sõltuda sedasama juttu, mida siin rääkis ja kujutan ette midagi sellised ahah, toogen ütleb mulle, et rohelised kõnnivad järelikult seal mingi selline isikustatud mägi kes kuskil siis, kui ma parajasti vaata, võtad salaja oma mäenõlvad nagu seelikuservad, tõstab ülesse ja sealt alt paljastuvad sellised salajased jalad, millega tipid paar sammu edasi, siis. Jah, palju on need sellised jalad, võiks väga lihtsalt photoshop igamäele külge panna ja mingit probleemi. Just nii, et tundub, et see mäe ja mägede ja looduse sellise tegeliku nägemise probleem on noh, üsna vana asi ja inimesed on ikka kaldunud lihtsustama loodust ennast ülemaks pidama, sellest ja selliseid otseid tulla nii-öelda rohujuure tasandile, näha, mida rohi ise teeb, mida nägid ise teed. On olnud ka läbi aja. Aga sageli ka need võib-olla ei ole olnud dollalyya pärast sedasorti katsetused, sest nad nõuavad vaataja poolt teinekord rohkem pingutust, ei soovi tahta ennast sellisesse vahepealsesse, kus subjekti objekt ära lagunevad, asetada. Ja kui ma käisin neid oma mägiradu pidi siis ma sain üsna ruttu aru, et sellest kõigest ei piisa, et ma lihtsalt pildistan niimoodi juhuslikult. Vaid ma pean seda meetodit kuidagimoodi jätkama, laiendama sellega veel edasi minema. Esimene küsimus juba, mis tekkis, oli, oli see diaküll, ma pildistan niimoodi juhuslikult. Aga siis ma hakkan läbi vaatama seda materjali, mis ma olen kokku pildistanud ja hakkan sealt valima pilte mida edasi töödelda, mida teistele näidata. Ja niipea, kui ma hakkan seda valima, rakendub tööle mu Eritlev mõistus, mis tegelikult selle pildistamise juhuslikkuse teeb ju nulliks. Siis ma võitsin Abiksiitsingi I Ching on üks väga vana hiina traditsioon. Sellest võiks ilmselt rääkida päris mitu ülikooli, mis asi ta täpselt on, kuidas ta töötab, aga proovin hästi lühidalt ja hästi lihtsalt seletada siis seda võiks võrrelda kulli ja kirja viskamisega. Kui meil on mingisugune mingisugune küsimus, mingisugune raske Pole, mingi kõhklus, kus me ei ei tea, kuidas ja mis suunas me tahame edasi minna siis inimene tihtipeale viskab kulli ja kirja. Ja saab siis ilmselt kas kinnitust või vastupidist oma oma sellisele alateadlikule plaanile või kalduvusele. Iitsingan keerulisem, ta ei anna sulle mingisugust. Jah, ei vastust. Iitsing koosneb kuusjoontest programmidest, mis tähendab seda, et sa viskad kulli ja kirja kuus korda. Ja neid erinevaid kombinatsioone, noh mis on nagu pluss-miinus vastustega kuuest, sellest on 64. Sõnaga sa saada omale ühe, 64-st võimalikust vastusevariandist. Ja Helsingi traditsioon on väga vala. Ta on, kui ma nüüd väga puusse ei pane, siis võib vist pakkuda kuskil kolme-nelja tuhandet aastat. Ja selle aja jooksul on ja jätsingi üheksa grammi külge kleepunud üks selline kogum tehnilisi tekste tõlgendusi. Ja nüüd neid tõlgendusi lugedes need tõlgendused annavadki siis mingisugused toe oma otsuse langetamisel, neid võib pidada näiteks meditatsiooni abivahendiks või sa saad mõtiskleda nende tekstide üle ja püüda aru saada, kus, nagu sa paikned sel hetkel nagu selles selles koomilises kosmoses selles kõige muutumises. ICO Houses on tõlkes muutuste raamat. Hiina muutuste raamat ja aluseks on õpetus kõige püsitusest kõige ajutisusest, kõige muutumisest. Et nagu miski, mis, mis nagu praegu on, ei ole siin enam pärastpoole. Ja ta ei olnud nii natukene aega tagasi. Kõik on dünaamiline, kõik ootab seda iitsingi traditsiooni. Ma hakkasingi kasutama oma piltide järeltöötluse juures. Oli muuseas seda otsust oli väga lihtne langetada, sellepärast et intsingi sümbolid nii inni ongi märk, kui need algsed treitrammid on ka Korea lipu peal olemas. Korea rahvus sümboliteks võetud. Nii et tundus olevat väga kohane ja kuna ma olen nyyd singi kasutanud umbes 10 aastat tosin aastat siis ei olnud mingisugune väga eksootiline või, või niukene uus uuendus, vaid ma lihtsalt sain jätkata seda, millega ma olen ikka tegelenud, lihtsalt kui ma olen Helsingi abil liisku heitnud varem, siis noh ma teen seda võib-olla korra nädalas või põhiliselt siis ma kõhklen. Kui ma ei tea, kuhu ma olen suundumas tuul puhub, siis ma küsin sinu käest kustpoolt, tuul puhub. Aga nüüd Koreas neid pilte tehes, siis ma hakkasin seda tegema päris mitu korda päevas. Ma kõigepealt, et valisin neid pilte toormaterjalist Helsingi abil et välistada seda, et ma ma vaatan, siin on, siin on lahe kompositsioon sest mul on pähe õpetatud mingit teatavat struktuurid, ma tean, kuidas üks ilus pilt väljana. Ma ei tahtnud teha selliseid ilusaid pilte, milliseid ma tean, kuidas nad välja näevad, ma niigi ilus pilt välja näeb. Ma tahtsin teha selliseid pilte, mis mägede meelest ilusad välja näevad. Ja järgmine asi oli see, et ma ei ole seda usku, et nagu see, mis kaamera ette läheb ja mis kaamera jäädvustab, arvestab, et see oleks kuidagimoodi objektiivne selleks mingit tõde, et see oleks midagi loogilist ja õiget. Ning ma arvan, et see on täiesti juhuslik, täiesti meelevalda. Ja sellepärast ma reeglina töötlen oma pilte väga palju. Ja Ma võib-olla ei oskagi tele selgitada, kirjeldada, kust sügelust tuleb, miks ma seda teha tahan, aga kohe, kui ma võtan mingisuguse pildi ette, siis ma ma tunnen, et vot vot vot vot vot siit oleks vaja natukene tumedamaks saada, siit oleks vaja natukene heledamaks saada. Kontrasti oleks vaja kas tõsta või langetada koloriit Peaks olema naks naks naks sinnapoole tännapoole. Ja sellel pildil võiks üldse värvidest loobuda. Aga kuidagimoodi ma pidin taltsutama endas ka neid impulsse, sellepärast et see on jällegi see koht, kus sekkub see Eritlev teadvus. Ja ma ei ole kindel, et see lõik mu tööst nii sajaprotsendiliselt õnnestus, aga rakendus on ka siin. Helsingi. Heitsin pildile liisku ja lugesin neid tekste ja mõtisklesin selle üle, mis need tekstid mulle ütlevad. Ja sellest lähtudes ma otsustasin, kas ma muudan selle pildi, eks või päevaks kas ma tõstan värvi küllastatust või hoopis langetab? Kas ma mängin mingisugusele nagu ühele reaalsus grupile või lasen kõikidel värvidel ennast realiseerida. Ja niimoodi siis juhtuski, et kogu see näitus on selliste pooljuhuslik ja pool intuitiivset otsuste jada. Hiinlasel alati huvitanud asjade sündmuste ette ennustamine ei, tsingi ongi selleks, mida rohkem kasutatud. Väga vanasti olid, olid kasutusel ka kilpkonna, kilbid, kuhu peale kirjutati noh, konkreetselt siis mingi tekst nagu näiteks, et kas onudi sured homme õhtul või mitte ja siis ajutise kilpkonna kilp kuumaks visati külma vette ja vaadati, kuhu suunas praod jooksevad. Nii et tegelikult see vastus pidi tulema, seal ma siis sellest olemise mustrist, mida hiinlased alati proovisid kaardistada, leidsid, et noh, mingi loomulikult loodus koos, aga samas on ka mingi korrapärane aastaaegade vaheldumine. Pärast kevadet tuleb suvi ja nii edasi ja nii edasi. Tundus, et, et mingisugune korrald ära või mingi teatav liikumine on olemisest, mida võiks olla võimalik ette ennustada, aga samas on selge, et kuna inimene ei suuda kõiki neid liikumisi jõuda ega ka õigupoolest korralikult kaardistada, siis peab olema mingisugune selline mehhanism, mis ise allub nendele samadele reeglitele, mis loodus, nii et see iitsingi, kuusjoonte süsteem ja see, kuidas kuuseum kindlaks määratakse allub juhusliku selle just sellepärast, et seal juhuslik printsiip viib selle asja lähemale siis sellele olemise mustrile, mis antud olukorras justkui toimib ja sündmusi mõjutav, nii et arvasid, et ikka igas olukorras on mingisugused idud või või mingisugused kalduvused. Asi kisub kuskile suunas, aga oma pilguga sa ei pruugi seda näha, kuhu suunas ta kisub. Ja see, kuhu suunas ta hakkab kalduma või, või kiskuma selle ennustamine, seda peeti põhiliseks poliitikas kui sõjanduses. Jällegi just sellepärast, et näiteks sõjaväepealik mõelda, et mul on plaan paigas, ründan neid seal pinal, seal nad on kõige nõrgemad, aga ütleme, ilmastikuolud muutuvad näiteks sellest külast, kus taheti toitu, sõjaväele, seal toitu ei olnud, pidevalt on mingisugused elemendid, mis seda ette visandatud skeemi hakkavad mõjutama. Ja hiinlased uskusid, et seepärast ei ole ka mõtet nagu väga pikalt sedamoodi ette planeerida vaid pigem olla avatud igasugustele muutustele võimalusel, et pigem läheb teistmoodi. Mitte nii, nagu mina olin planeerinud. Tehnika selles mõttes jälgib vägagi seda, seda iidset põhimõtet, et kui keegi proovib tao enda või kulgemise enda perspektiivist midagi teha, siis ta peab kuidagimoodi avama ennast sellele juhuslikkusele, mis taas, nagu ilmneb, suutma kaardistada need mingil määral neid kalduvusi või siukseid idusid, mis seal on. Budismiga on sellel ka vägagi hea seos, sest et esoteerilises budismis on samamoodi mõeldud, et et olemises on mingi teatav selline liigendus või muster mille tajumine on väga oluline. Muidugi seal tehti seda teinekord väga süstemaatiliselt juhuslikus aspekti oli vähem kui mõelda näiteks mandalate peale, see on väga sellised idealistlik, kuidas Kemaatilised? Selles mõttes jah, mulle tundub, et seda asjade kalduvust kusagile poole kiskuda seal korea päeviku piltide peal isegi näha nagu rohukõrs, mis tahaks justkui millekski muuks saada, aga ei ole veel selge, milleks või mingisugune mullakübekübemed, mis hakkaksid uskuma, moodustama midagi, aga ei ole päris selge, milleks nad kavatsevad saada või mida nad kavatsevad moodustada. Nii et seal on jällegi selline saamise liikumine või kalduvus tuleks nendel piltidel on kalduvus saada piltidele. Ma arvan, et see on väga hea kompliment, kui see on niimoodi, siis need on täpselt see asi, mida oma teha püüdsin, üritasin. Kusjuures, kui nüüd otsida seda nihukest asjade kalduvuste püüdmist, siis ma arvan, et seda võid terava pilguga leida võib-olla isegi mu lavastus fotodest. Sest kui fotosid lavastada, siis paratamatult sa oled sunnitud väga paljudele asjadele ette mõtlema. Sest piiratud saaks palkad terve hulga omale erinevaid abilise erinevaid spetsialiste, modelle, sul on seal mingisugused kostüümid, dekoratsioonid, mis iganes selle asjal avastamiseks vaja läheb. Ja noh, sa ei saa selle suurega pumbaga töötada ju igavesti oodata, kui nii nagu kõik sellised soodsad olud kokku langevad vaid vastuoksa. Ja tegema selle siis ette nähtud hetkel ära. Ja seetõttu sa pead väga palju ette mõtlema, läbi mõtlema kogu selle protsessi. Ja ma olen lavastus, fotod teinud üsna palju. Sellega on niimoodi, et sa mõtled kõik läbi mida detailsemalt, seda parem. Tead ma alati seda, et mitte miski sellest plaanituste kavandatust ei kuku välja nii nagu sa oled seda plaanide kavandanud. Alati tuleb sisse mingisugune ootamatus, alati on kuskil mingisugune küla, kus sa lootsid toitu saada, aga ei saa. Ja seetõttu tuleb teha jooksu pealt kõikvõimalikke muudatusi, noh, ma arvan, et ma, et ma saavutasin üsna vormi selles, kui me koos Ain Mäeotsaga pildistasime mullatoidurestorani, mis oli kaks kuud vältav võtteperiood tohutu hulga inimeste ja ideedega, millest realiseerusid ainult osad. Ja kui meil oli nagu esimesed kaks võtteperioodi nädalat läbi saanud täiesti tühjade pihkudega, me ei saanud mitte midagi salve, praktiliselt enamus asju, kõik läksid untsu. Siis me hakkasime rakendama metoodiliselt jälle seda vana head viisi, et sa küll mõtled põhjalikult läbi ja siis kui on läbimõeldud siis sa pakid selle läbi mõelduse kokku, panete kõrvale, loobud temast. Suhtun sellesse niimoodi, et kõigest, mis seal läbi mõtlesid kui mingil hetkel abi olla. Aga ei pruugi minna võtteplatsile täiesti tühjade mõtetega. Laps improviseerima, nii tuleb palju rohkem. Olla avatud võimalusele on tegelikult omaette kunst, sest üldjuhul mulle tundub noh, mitte ainult kunstis, aga igasugu tegemistes kaldub minema nii et, et noh, käib pidev siuke ette planeerimine, siis taevaletustajaks arvet kas läks plaani järgi või mitte. Kui läinud olen rahutu, läks siis siis tundub, et ma kontrollin olukorda. Aga tegelikult olla avatud millegi täiesti teistsugusega võimalusele on ka natukene hirmutav, sest siis tuleb loobuda kontrollist olukorra üle. Vead mingis mõttes laskma elul endal niimoodi lainetada ja loksuda mis nõuab tegelikult tubli annuse julgust ja tugevust. Jällegi Kaug-Idas on selleks selle oskuse lihvimiseks arendamiseks olnud needsamad harjutused, mida tsen kloostrites läbi viiakse mujal kas inimesel soovitatakse kõik mõtted kõrvale panna istuda tunde ühe koha peal kus ta on sunnitud lõpuks avanema olemisele sellisena, et tal ei ole mõtet lihtsalt midagi planeerida, siis tund aega hiljem on ka seesama istumine ja 10 tunni pärast on ikka istumine ühe koha peal. Ühel hetkel see inimese selline planeerimise masin lõpetab oma tegevuse nii-öelda julgeb kohal olla, see nõuab tegelikult parajal määral julgust olla kohal lihtsalt niisama, ilma igasuguse igasuguste eeldustega plaanid ette. Ja noh, samamoodi ka ma kujutan ette piltide tegemisel see muus on ju alati oht, et niimoodi kukub läbi või et mis mustena teha niimoodi saab või mis sellest projektist niimoodi saab? Kindlasti lubatakse teatavat sellist otsustavust paisata ennast teisele poole, seda mina, sest ja lasta asjadel endil hakata ennast lahti mängima mingisugusel ootamatul moel. Et üks asi, mis mind Koreas kõige rohkem vapustas olid needsamad tsen kloostreid mägedes kus oli tajuda seda otsustavat lahti laskmist. Seda otsustavust, mis on rakendunud tuhatkond aasta vältel sest see ümbritseb loodus. See oli väga hooldatud. Kas sa nägid, et inimene on seda ümbrust päris mitme kilomeetri raadiuses väga hoolega jälginud, kujundanud, hoolitsenud selle eest ja samas ta ei ole ennast sinna peale surunud, sest kui me vaatame Euroopa aedu ja ükskõik, kas need on inglise pargid või prantsuse pargid siis ikkagi inimene surub sinna peale oma ettekujutusi korrapärast, struktuurist, sümmeetriast nii edasi, asümmeetriast. Aga seal kloostrite. Ma ei saa isegi öelda, aiad, seal olid ka head. Ühes kloostris olid väga ilusad aiad, mis nägid välja Austrite ümbrus, kus mungad jalutasid 100 aastat tagasi ja 200 aastat tagasi, aga 400 vastad tagasi, Nad seal jalutasid ja ja hoolitsesid selle paigajastatestsid kord ühe kivi natukene kõrvale teise kohta. Ja siis, kui tundus, et mõni puu ei ole päris, ei kasva vist päris seal, kus ta peaks kasvama, siis on aidatud talle raha. Ja mõnes teises kohas on näiteks aidatud kariga kardal kasvada. Karikakar muuseas on sügislill hoopis Koreas. See mind väga üllatas karikakart ja nad olid äravahetamiseni meie karikakar sarnased. Ma tunnen Lillima, ma tõesti tunnen nad ära. Ei tea, mis nende nimed on ja need olid karikakrad, uskuge mind. Nad õitsesid sügisel. Ja üks klooster oligi tekitanud omale selliseid suuri laiu karikakraväljasid ja nad korjasid neid sügisel ravimtaimeks ja, ja teeks milleks iganes. Sellega olid seotud erinevad pühitsused ja festivalid. Nagu vaadata, tajuda seda, kuidas selline otsustav lahti laskmine, sellina minatuse otsustavus on rakendunud ühe paiga peal 1000 aasta vältel. Vot see oli elamus. Seal aedade ja muude selliste kohtade puhul on loomulikust tehtud alati kõige tähtsamaks ja kuigi selle loomulikkuse neljal nähtakse tohutult vaeva, igav. Et kõik näeks välja nii, nagu mitte, midagi poleks tehtud ja, ja see on ju selle Hiinast pärit, mitte tegemisel või puu või idee, selline väga äärmuslik lahendus, kus siis proovitakse eelkõige jätta sellist kerget ja loomulikku muljet kõiges jällegi just nimelt peale suruda oma nägemust loodusest asjadele, mis oskavad ka ise väga hästi olla, ilma meie abita. Aga mõõga tuli sellega seoses meenub üks lugu Kenko võrsetest, mis on eesti keelde ka tõlgitud ja seal räägitakse, et Kenko ise rändas mööda Jaapanit ringi ja leidis ühe eriti toreda, räämas erakla, kõik oli niimoodi meeldivalt ripakil, aeda tükk aega rohitud raamatud olid laiali loobitud, kirjarullid tegelikult täpsemad olid laiali loobitud senine korraliku tõsise budisti elamine. Aga kui ta läks maja tahaküljele, siis ta oma õuduseks leidis sealt ühe mandariinipuu, mis kandis vilja ja millel oli korralik aed ümber ehitatud. Ja see rikkus kogu elamuse tema jaoks ära. Sellepärast et see oli kuidagi liiga vitaalne. Inimene rõhus liiga toidule ja teiseks selline üleliigne hoolitsemine rikkus selle ülejäänud lohaka meeleolu täiesti ära. Esteetika tasandile viidud, seesama asi, mida muidu kloostrites harrastati, aga Moody ta ütleb, et et väga õudne on, kui kellelgi on raamaturiiulis noh, ütleme näiteks entsüklopeedia kõik numbrite järgi rivis kõik Balzaci 15 köidet üks, kaks, kolm, neli viis, kuus hakkab natuke hirmus sest jõuda noh, looduses ei esine. Ja see on ebaloomulik, hirmuäratav. Jon Balzaci 15 köidet, siis soovitan kõigil need ümber tõsta. Või vähemalt panna sinna Viieteistkümnenda Neljateistkümnenda vahele mingi muu raamat. Et, et see rütm oleks rikutud, see tähendab seda, et looduse rütmidega on alati nii, et seal ei ole sellist asja nagu Tak, Tak, Tak Tak, et oleks ainult üks element, kuskil toimub mingi variatsioon, mingisugune muudatus, seesama, mida muutuste raamat proovis ennustada. Ja seetõttu ka siis piltidel, kui sul on vaja joonistada kuskil dushi maalil viite mandariini ja siis tuleb nad joonistada niimoodi, et üks on natuke teist värvi rivist väljas, et ta annaks täpsemalt edasi seda, kuidas looduses eneses on alati mingisugune nihutas ja rütm ei saa olla kunagi selline idee või ta ei tohi olla liiga süstemaatiline järelikult ka selles mõttes need aiad esmapilgul kehasta mingit korda siis prantsuse aedadele mingi muu säärase süstemaatilise aiaga võrreldes ei ole seal justkui mingit korda. Aga tegelikult seekord jällegi, mida proovitakse, hülged on seesama minatuse kord või siis seekord, mis teatavas mõttes looduses eneses olemas, aga mida on väga raske tajuda. Kunagi ma tegin siis, kui ma veel Kütiorus elasin, Lõuna-Eesti metsades käisid seal tihtipeale külas sellised loodusfotograafid, loodusfotograafid, organisatsioonid ja nii edasi ja tahtsid, et ma peaksin neile nagu mingisuguse, mõelgu, jagaksime oma kogemusi looduse pildistamisest ja ja siis ükskord ma lasengi neile sellise kohe pikema ja põhjalikuma loengu. Ma kirjeldasin neile pikalt ja laialt, milline fotoaparaat peaks olema ja missugused objektiivid ja, ja millisel kellaajal tuleks välja minna, sest noh, tõepoolest keskpäeval ei ole mitte mingit mõtet üldse fotoaparaadiga loodusesse minnagi, sellepärast et see valgus on liiga lame ja igav ja kontrastne. Hommikul koidu ajal ja siis õhtul, kui päike loojub, siis on ikkagi hoopis teine asi. Näiteks, et üleminekuperioodidel murdepunktid, kus nagu üks tsükkel muutub teiseks, olgu madalal varjud on pikad ja, ja nii edasi. Ma rääkisin neile ka riietusest, kuidas nad peaksid riietuma, mida, mida nagu selga panna, et noh, tõesti tunda ennast looduses mugavalt ja hästi, eks ju, ka siis kui vihma sajab või, või parasjagu on kõva luud. Aga see kõige-kõige tähtsam soovitus siis mul neile anda oli, oli see, et siis võtke Sa fotokot. Fotokot võiks olla selline võimalikult tugev nagu kohandatud istumiseks. Ja siis istuge selle fotokoti otsas. Vaadake, vaadake, vaadake, vaadake, kohe. Kunstnik Peeter Laurits ja jaapanaloog Alari Allik kõnelesid kulgemise väest. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2012.