Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile, me oleme rääkinud neid suhteliselt pikalt sellest nõiajahist mis järgneb Kiirovi tapmisele ja kui vaadata nõukogude maal ilmunud ajalehti, siis peaaegu iga päev kuni 35. aasta keskpaigani ilmuvad teated, kuidas on paljastatud järjekordne terroristlik grupp, kuidas on leitud sinovjerlasi ja trots kiste, kuid me oleme ka korduvalt rääkinud sellest, et kõik diktatuurid, nende hulgas loomulikult ka Stalini oma ei hoidnud rahvast kuulekuses mitte ainult pitsa abil, vaid kasutusel oli ka präänik. Väga palju on neid näiteid ja kahtlemata oli üheks selleks rahva lõbustamise viisiks üks kinokunst meil juba näiteid Holid ja 1009. ja 35. aastal teatavad ajalehed järjekordsest Nõukogude filmist, mis jõuab kinoekraanidele. Ja seekord on tegemist Lenfilmitoodanguga ja selleks filmiks oli maksiimi noorus, kuna vaevalt meie kuulajatest paljud on seda filmi näinud, kuigi ei tea, võib-olla on. Igatahes filmi sisu on, järgmine sündmused leiavad aset 1910. aastal riigis valits, kõikehõlmav reaktsioon, tegemist on ju veel tsaaririigiga ja siis on peategelane tööline Maxim muidugi, kes alguses veel mitte millestki aru ei saa. Ootab oma palgapäev, päeva, et siis lõbutseda, kuid kui ta on näinud pealt, kuidas kuuluvad tema sõbrad ja kui ta puutub kokku nende meetoditega, mille abil riigivõim surub maha seda töölisliikumist, on tema sõpru hävitanud siis pikalt, nüüd sellel liinil peatumata niigi on lõpp selge, saab temast poishevik. Film Stalinile meeldis, pole mitte mingisugust kahtlust. Tegemist on triloogia esimese osaga sellepärast et hiljem pälviks Stalini preemia esimese järgu lavastajad on kosinsof Grauberg ning peaosa täidab Chirkkov. Hiljem siis vändatakse veel kaks jätkuosa, neist esimene 37. aastal ja selle pealkiri on vasara Ženjemaksiimani, Maksim tuleb tagasi, pole ta kuskile kadunud. Ja selle filmi sündmused leiavad aset esimese maailmasõja päevil vahetult enne revolutsiooni. Ja neid on Maksim juba professionaalne revolutsionäär. Esimene film näitab tema kasvu lihttöölisest bolševikuks. Teine on juba, kuidas bolševikud tegutsevad vahetult enne revolutsiooni. Ja kolmas, kolmas ilmub ekraanidele 38. aastal. Kannab pealkirja, purskas Tarana. See on piirkond ajalooline piirkond Sankt-Peterburi linnas ja tegemist on neid esimese paari kuu sündmustega vahetult pärast revolutsiooni. Jah, need on need kolm filmi, nende muusika, mis on minu meelest väga kaunis autoriks ei ole mitte isatuna järskivaid Dmitri Šostakovitši, mis juba iseenesest on kvaliteedimärk. Ning üks selle filmilaul on väga kuulus tuntud ja ma ei tea, ei ole eriti hea mälu, aga millegipärast on ka selle laulu sõnad jäänud meelde, ju seda siis laulnud ja ka hiljem ja selle laulu alguseks on sõnad kruttidzewertzizzažargama poe kruttidesse, vertzizza Natgalavoy ei hakka tõlkima või vähemalt pikalt, sõna-sõnalt mitte, jutt on reas sinisest pallikesest, mis keerleb peade kohal ja edasi on read, krutid sovertsid, sahhoadžetu past tahab kukkuda ja siis tuleb see niisugune ilus koht pidijata uulitsa teatanud Hom jätab Arežniostojjav, Ljubli on ja kus on siis see tänav, kus on see maja ja kus on siis preli, kellesse ma olen armunud ja vähemalt selle kuple lõpp on väga nisukene, optimistlik pärastajat, Parstne leitakse üles. Ja need Readon vaatata, hoolitsevad, vaatatab ars Nestori av, Ljubljana siinse tänav on ja siin see maja on ja siin on siis preili, kellesse ma olen armunud, natukene vaatasin, mida selle laulu kohta allikad kirjutavad, tuleb välja, et tegemist ei ole mitte filmi jaoks loodud originaalteosega, on tuntud juba 19. sajandi keskel, neid Kubleesid on seal ka tunduvalt rohkem. Aga miks just need kaks sellepärast, et filmi peategelane sedasama Maksim keelas, meil oli juttu, laulab ainult need kaks kuud pleed ja väga raske mõelda, kas ta algvariandis oli venekeelne olide Iidiš juudikeelne, sellepärast et on ka see variant ja nii palju, kui jõudsin vaadata, ei ole ka kindlus selles, kumb siis on algvariant ja kumb on tõlge, aga taoline laul Ale ei, andku siis kõik kuulajad selle kesise ettekande mulle andeks, aga ma arvan, kui väga otsida, siis leiab selle laulu kuskilt ka ülesse. Ja sõja ajal nagu ikka populaarsed asjad püütakse ära kasutada. Oli üks niisugune episood, kus siis või dokumentaalfilm või propagandafilm, kuidas seda täpselt nimetada, mille lõppkaadrites pöördub maksiimi osatäitja tškov vaatajate poole ja lõpetab selle lõigu lauluga samale meloodiale, kus siis viimane rida pikemalt sellel peatuma. Aga viimane rida samal meloodiale on piiliminiançoftnaraalsuses puts, jah, nii et kõik see vars asendus sakslastega, keda siis igal pool nupeldati, peksti. Maksiimi lapsepõlverežissöör Grigori Kozintsevil on ju kaudselt vähemalt seotud Eestiga, nii et see nimi peaks tulema tuttav ja tuttav tänu sellele üsna tema kuulus silm päris palju premeeritud film jõuab ekraanidele 1970. aastal Carollir ja seal mängib peaosa. Väga paljud meie kuulajad seda mäletavad, on näinud Jüri Järvet, nii et see on tema seos Eestiga. Ja vaatasin ka režissööri elu aastaid tuleb tõesti välja. Filmi maksiimi lapsepõlvvõtete ajal oli ta väga noormees sünniaasta 1905, aga film jõuab ekraanidele 35. Ettevalmistustöid alustati kindlasti paar aastat varem ja teine lavastaja Leonid Grauberg palju vanem, tema sünniaasta on 1900 paks. Mis aga puudutab trialoogia peaosatäitjat Boriss Chirkovi, kes muuseas oli suhteliselt lähedane molotovi sugulane siis tema karjäär on igati edukas ka edaspidine, nii et vähemalt need peamised filmiga seotud inimesed väga otseselt. Kaudselt võis seal midagi olla, aga suuremaid tagakiusamisi Stalini ajal neil kannatada ei tulnud. Ja Chirkkov näiteks oli autasustatud Neljas Stalini preemiaga. 50. aastal saab Nõukogude Liidu rahvakunstnikuks 75. aastal sotsialistliku töö kangelaseks, siis tal on kolm Lenini ordenit ja muid märke igasuguseid. Ja vähemalt teatmeteoste järgi osales ta või mängis ja valdavalt küllaltki olulisi rolle 59. filmis. Aga meid ei huvita ju filmikunst mitte filmikunsti pärast vaid kuidas ja millisena seda nahti tol ajal, kuidas nõukogude propaganda kõigepealt Stalin kasutas filmi, tööstust ja filmikunsti oma huvides, nii on ka teada, mis puudutab konkreetselt seda filmi, et see teos üldiselt Stalinile meeldis ja meil on ju väga hea allikas selle köige kontrollimiseks, kuidas Stalinile filme esitleti, mis seal konkreetselt aset leidis. Ja oli jutt, too tolleaegne filmi demonstreerija juhtiv tegelane selle tööstuse valdkonnas, Schumiatski pidas päevikut, kus ta kõik väga täpselt kirja pani. Ja eesmärk muidugi ainult üks järgmise filmiga meeldida Stalinile saada, tema poolt kiidetud ja sellepärast on seal kõik sõna-sõnalt kirjas ja see otsustav filmi vaatamine toimub 19. detsembril 34. aastal, mis on huvitav tema päevikust ta kasutab Stalini puhul Stalini revolutsiooniaegset nõudonemy, nimetab teda koobaks, nii et kõik andmed kooba ütlasgoba kaob, arvas, kuidas siis nägi välja, et me saaksime selle kõhkkonna seal kinosaalis, mis meil oli ju ka kirjeldatud, kuidas ta välja nägi just nimelt all, 19. detsembri hilisõhtul, 34. aastal, kõigepealt näidati kinokroonika Gamsa mask, see põhimõtteliselt Stalinile meeldib sellepärast hädski toob ära tema repliigi, ta püüab ja eriti täpselt fikseerida, mida Stalin ütles, kuidas ta reageeris. Ja enam-vähem on see järgmine, nii et kõik need asjad pole muidugi sõna-sõnalt aga põhimõtteliselt väga täpselt edasi antud. Jah, see on väga õige, et nõukogude elu tulebki dokumentaalselt inimestele tutvustada, nii et kiidetakse heaks sessumiad skii fikseerib väga täpselt, mis kell alustatakse maksiimi lapsepõlvenäitamist ja see on 23, neli et üheksa. Nii et valdav osa normaalseid inimesi juba ammu magab, aga Stalin hakkas filmi vaatama ja see oli, teatab suminat Skik, kolmas kord. Kaks korda oli ta juba seda filmi näinud ja sumetski ütleb, et vaatab väga tähelepanelikult nakkuga eelmine kord, kuid vahepeal. Repliigid on ka täpselt fikseeritud ja Stalin anonüümselt vähemalt osade seltsimeeste suur eelis, tema on juba filmi näinud, seega vahetevahel siis teatab näiteks seal on ära toodud repliik vaata Ždanov, see on peamine põrandaalune, võib-olla Ždanov ei tea, kui see mees ekraanile ilmub, esimest korda ka Stalin juba teab ja ütleb ka siis Schhanovile ja nüüd koht kusjuures kõikide nende läbivaatuste ajal Stalin pöörab tähelepanu just nimelt sellele ühele detailile, siin on tal kõige rohkem märkusi ja vot toimub trükikojas ühe lendlehe trükkimine niitsemaks, simman ilmunud siis sinna. Samproclamatsioon on, mida siis revolutsionäärid kõik tahavad teha ja seda dikteeritakse. Nii et Maksim dikteerib siis seda teksti, mida Sist tol ajal, nagu see käis, peaaegu niisugune suur kirjutusmasin, see on siis trükitekstide ladu, mis masin ja selle peale staanil ütleb, et ta ei mäleta jätta, et see nii oleks. Et ei ole väga tõepärane. Ja seejärel tulevad kaadrid, kus siis peale edukat lõppu võtavad need trükikoja töölised klaasikese, siis siis tähistamaks seda võitu. Ja siin olevat Stalin naerdes kuidagi teatanud, et see on hoopis teine asi. Et nii vahel ka oli spordis tegelikkus ja sumetski jätkab. Kobachi juhib siis nagu filmikogu aeg juhatab siis järgnevaid kaadreid sisse kiidab näitlejate mängu ja vahetevahel on saalis kuuldaga naeruseltsimeestele mõned kohad meeldivad, nad on naljakad osalt isegi olla blondeeritud mõnedele kohtadele. Ja kui on stseen, kus maks, simman arreteeritud ja vanglas teda pekstakse siis Stalin ja väga rahula ütleb, et hästi on tehtud. Taoline peks kombel Terib kutsubki välja vihad sarismi ja tsaarirežiimi vastu ei annadki mõned soovitused ja just nimelt seoses selle Proclamatsiooni dikteerimisega millega ta siis ei ole rahul. Ta ei ole rahul sellega, et jääks nagu mulje, et ei olegi selle noore tõelise selja taga mingit organisatsiooni, kes on siis teksti valmis kirjutanud. Et kas siis peale seda noort tõelist polegi kedagi, kes oleks selle teksti koostanud, et siin on niisugune ideoloogiline küsitavus ja kui film lõppeb, siis Stalin teeb kokkuvõtte, et tegemist oli hea filmiga ja ütleb sõna-sõnalt. Kolmas kord vaatan ja ikka leian uusi aspekte uusi jooni. Ei, ja jätkab, et teema on ju väga raske sest ei näidata Juumite revolutsiooni kulminatsiooni, mitte siis võitlus selle kulminatsiooni ajal, vaid revolutsionääride argipäev päevasel ajal, kõige raskemal reaktsiooni perioodil. Ning ta lisab. Kunstnikud, kes selle töö ette võtsid, valisid ikka väga raske tee ja said sellega. Pärast taolist Stalini sissejuhatust oli kõikidele seltsimeestele ökonoodid kätte antud, nii hätsumetski siis mainib näita otseselt kedagi, tsiteeri sai oma tema jaoks mitte mingisugust tähtsust, mida ütles Ždanov, mida ütles varašelov, see on kuidagi kokku võetud siis ülejäänud seltsimäel hakkasid kõik meenutama filmist detaile, nagu ikka neid seene konkreetselt ja kiidavad lavastaja kunstniku näitlejate tööd, nii et tema päevikus, mis ju ka demonstreerib väga hästi meele, kuidas rollid, jagatud poliit, roos ei olegi vahel vaja mingisuguseid suuri asju, aga piisab kasvõi sellest filmi kommenteerimises. Nätske saab suurepäraselt aru, kelle arvamus midagi maksab ja kelle arvamused on täiesti teisejärgulised. Ning koba kohta tuleb tal siis veel üks täpsustus. Talle väga meeldib, tõstab esile nii muusikat kui ka kunstniku tööd. Seejärel küsib seal jälle väga huvitav niisugune vorm, enne on ta andnud juhised, nüüd aga küsib, et mida siis te otsustasite filmis ringi teha. Ja soomladski kannab aitäh pika loetelu nendest muudatustest, mis on siis kavandatud. Ja võtab selle loetelu seal tema siis ülestähenduses, et see on meie püha kohustus. Kuidas nii, poliitbüroo soovitused on siis nihuke püha ülesanne, need tuleb kõik kindlasti ellu viia kuid täpsustab, et loomulikult kõik, siis selgub töö käigus vaatame musta materjali läbi, ühesõnaga see lõik on niisugune pikem, kus ta seletab, kuidas see kõik tehniliselt käib. Ja Schumetski jätkab, et selle minu märkuse kohta, et me tahaksime filmis lühendada neid seene, mis kirjeldavad neid protestiaktsioone vanglas selle peale Stalin olevat öelnud, vaadake. Vähemaks või maa, siis on oht, et võite ka tekitada rohkem kahju kui kasu teha selle asja halvemaks, sest seen oli lihtsalt suurepärane ja Schumiatskitada rahustab. Säilitame mõõdutunde ja teeme siis nii minimaalselt kui üldse võimalik ja koba ikka lõpetuseks on jälle selles sumetski ülestähenduses ikka just Glamotsioonile tähelepanu. Et jääks niisugust muljet, nagu ei oleks Peterburi komitees seltsimehi, kes siis aktiivselt vot selles liinis töötavad, kuidas nii läks, polnud valem valmis, pidi ikka olema. Missaga puudutab seda laulu siis väidetavalt see on ju kõik väidetavalt olevad Chirkkov hiljem rääkinud, et Moskvas toimus mingi pidulik koosolek kontsert ja ta nõuti Leningradis sinna välja esitama just nimelt seda laulu. Nii et ei ole ju kõik laulud väga revolutsioonilised laulud. Näeme, et Stalinile võis meeldida ka taoline laul, sest nad saavad on ju kaugeltki mitte sõnad, millega ma tolle aja kontekstis nii väga harjunud olema, aga veel kord rahvale tuleb ju pakkuda, mida me nägime ka filmivariandis, fessioon, Rebeata, mida ju algselt kõik, kes seda filmi vaatasid, leidsid, et see ei ole piisavalt revolutsiooniline seal üldse mingit mõtet, kus siis Stalin saab suurepäraselt aru selle prääniku vajadusest. Raczirkov jutustab sellest, kuidas ta kutsutakse Moskvasse kuidas ja millist tõsta tunneb. Ja kui eesriie avaneb, siis vähemalt selle tsiteeringute järgi olevat tema ees vasakul, seal nad istusid, avanenud portreede rida, nii et inimesed, keda ta oli näinud, siis ainult portreedel. Kuigi see on ka väga küsitav, sellepärast Šomjatskinendas oma päevikutes või ülestähendustes ütleb pärast Stalini positiivsed hinnangud filmile olevat pakkunud, kas ta mitte ei tutvustaks meid, lavastajad ja peaosatäitjad Stalinile ja saab positiivse vastused kõlbita täna, aga millalgi hiljem. Kuid edasi jätab ta täpsustamata, kas kohtumine toimus või mitte. Kuigi nüüd selle tšenkovi mälestuste järgi jääb mulje, et nad varem ei olnud kohtunud ega tahes portreed, seal istuvad. Ja ta ütleb, et pigem jookseks minema, aga heidab pilgu kulisside taha ja seal seisavad inimesed erariietes. Teadagi, millist institutsiooni nad esindasid. Siis ta esitab selle laulu laul meeldib, plaksutatakse, tuleb veel kord välja, esitab teist korda. Ja jumal tänatud, sai see tema etteaste läbi, kõik ilusti õnnestus, läheb siis välja, ees ootab auto, sõidab jaama, istub vagunisse ja mida ta mõne hetke möödudes näeb perroonile ane ilmunud kolmneli meest Nida ütleb kolmneli meest käivad vagunid läbi igalt poolt, peale nende visiiti, inimesed tulevad välja. Siis jõuab ka tema vagunini midagi küsib vagunisaatja käest, ilmselt see küsimus sai olla, kas Chircofon siin vagunisaatja noogutab, jõuad temani ja teevad talle ettepaneku? Tulgu välja, ärgu muretsegu asjad meie võtame. Ja nüüd ta kirjeldab siis seda oma tunnet, tunnet, mille me peame panema tol ajal konteksti kui räägid näiteks rahvavaenlastest, kui ajalehed kirjutavad, koguvad paljastatud agentidest sinovjev lastest ja teistest kurjategijatest, nüüd ta saadetakse autosse ja mida ta võis nende minutite jooksul läbi elada, igatahes on ta veendunud, et see on lõpp. Lõpp mitte ainult tema karjäärilõpp, vaid lõppu hoopis suuremas tähenduses, kuid märkab, et autorigeeramite lubja Anka ette julgeolekuhoone ette vaid siseneb kremlisse. Siis ta räägib, kuidas liigub mööda pikki koridore ja järsku tuleb talle vastu tuttav meestuttav nende portreede järgi. Nii et oleks arusaadav siis kõige suurema portree. Ja ütleb siis Türkovil kuhu ta siis nüüd nii kiirustate, et kas te ei oleks meiega kaks-kolm päeva. No arusaadavalt sellisele ettepanekule ei öelda, polnud võimalik. Kuidas seal nende kahe-kolme päeva jooksul tegi, sellest ta ei kirjuta, ilmselt esines veel võib-olla kitsamale ringile paar korda. Igatahes ta teatab, et kui ta hiljem jõuab Moskvast Leningradi siis on niisugune tunne, ta pole jõudnud sinna mitte pealinnast oma kodulinna, vaid hoopis teisest ilmast. Seal siis nisugune Chirkovi meenutus sellest laulust ja lauluga seotud sündmusest. Aga kui vaadata, millal Stalin esimest korda filmi nägi, siis oli 11. detsembril systepkaarja rea parandusi, rea ettepanekuid ja päevikus Sumiatski päevikus on seisuga esimene jaanuar 1935 kirjas, et Stalin vaatas viiendat korda. Ja filmi vaatamise lõpuks on märgitud kell kaks öösel, nii et see krik toimus öistel tundidel. Milline atmosfäär tol ajal Nõukogude maal valitses ja kuhu oli Stalini isikukultus juba viidud, see tuleb ju ka väga hästi välja sellesse metski päevikust kuidas ta vingerdab, kuidas ta püüab kavaldada, kuidas kõik püüavad seal üleval plusspunkte teenida. Ja näiteks ka talle olevat helistanud juba varem Stalini sekretär Boscry hobushow ja soovitab tal võtta kaasa silmaksimi noorus. Kuid kui filme hakatakse demonstreerima ja Stalin küsib, et mis meil siis täna on? Kaashumiatski ju ei maini, et kaasas on ka see film. Ja alles siis, kui Stalin küsib, et kas ei ole maksiimi korrust, ütleb Natski, mis peaks nagu demonstreerima, et meil on olemas vastused iga küsimuse jaoks nagu mustkunstnik võtab siis selle valgejänes sena sealt kaabust välja just nimelt selle film näete, Stalingrad Me oleme kõigeks kõigeks alati valmis. Nii et ta ei tee seda sissejuhatust talle Öeldi. Et ta sellepärast võttis, vaid ta tahab siis demonstreerida oma nisukest ette nägevat plikust. Ja tõesti, 30.-te aastate keskel on Stalini ülistamine kaotanud igasuguse mõõdutunde. Kas ta on tõesti saanud mingisugune pooljumal, võib-olla isegi rohkem kui, ja üks näide 28. jaanuaril algab ja lõpeb kuuendal veebruaril. Tol ajal ja kõik need üritused on paraad, üritused on ju ka klassika. Kui on soov, et ei oleks mingeid otsuseid, siis, siis selleks on ju teada kõik need nipid, kas väga suured komisjonid või väga pikad istungid. Igatahes nendel kuupäevadel toimub Kremli suures palees seitsmes Nõukogude kongress. Et vaadake, kui pikalt, 28.-st kuni kuuendani seal muude küsimuste seas otsustatakse ka uue konstitutsiooni projekti väljatöötamine, nii et see on see kuulus konstitutsioon, 36. aasta konstitutsioon, tööd selle kallal siis otsustatakse alustada, seitsmendal kongressil luuakse ka komisjon. Selle komisjoni koosseisu kuulub 31 inimest. Ei ole vaja palju nutikust, et aimata, kes on komisjoni esimees, selleks on loomulikult Stalin. Ja üks selle kongressi osavad saadikutest tol ajal anta Uurali delegatsiooni liige tulevane kirjanik Aleksander av TMK, tema meenutused ja jutt konkreetselt. On kongressi teise päeva õhtu istungist seal kõigepealt esinenud Marshal tuha chowski millest räägib tuga chowski on niigi aru saada sellest, kuidas punaarmee on siis valmis vaenlase tagasi tõrjumiseks ja milliseid edusamme selles liinis saavutatud ja siis kuuleb Ardjenko presiidiumis oma nime. See ei ole muidugi üllatus pärast, et kõik see on juba kokku lepitud ja räägib, kuidas ta suu on kuivanud, kuidas ta närveerib, tasemeid praegu väga ei huvita, arusaadav, ei ole ju sellise foorumi ees varem esinenud ja küsimus pole ju mitte nendes inimestes, kes seal saalis on, vaid kes istuvad presiidiumilaua taga. Milline on siis tema kõne pealkiri, järgimine, mille eest maaklodeerin Stalinile nisugune. Ja ei peatu sellel kõnel ainult lõpplause kõlab järgmisena, see on niisugune väga isiklik ja tulevikku vaatav, toitleb, kui minul sünnib poeg. Kui ta õpib rääkima, siis esimene sõna, mis tema huultelt kostub, saab olema Stahlil. Vot selline on siis ühe kirjaniku sõnavõtu lõpp. Ma ei tea, millega ta garanteeris seda, et tal just nimelt poeg sünnib ja isegi ei tea ja ei olnud aega ja mahti ja lõpuks ei oma mingit tähtsust kontrollida, kas oli ikkagi poeg, rääkimata selle faktikontrollist, kas esimene sõna ikkagi oli Stalin või mitte. Aga fakt on, et taoliste kõnedega esinetakse ja ei ole see kaugeltki erakordne. Põhimõtteliselt sellises tonaalsuses on ka teised sõnavõtud ning muidugi järgnevad sellele tormilised Atlandi smendid ja tol ajal juba ka tava tava, mida me tunneme ka hilisemast ajast. Et kui toimuvad taolised sündmused, kongressid, siis ju ehitatakse mingis mõttes Potjomkini küla. Ja Samavdjenko jutustab, kuidas kongressi ajal. Ta läheb õhtul jalutama Moskva linnapeale elavad nad muidugi delegaadid parimates hotellides, kuidas neid poputatakse ja ümardatakse, see on omaette teema. Aga see Potjomkini küla ei puuduta ju mitte ainult neid delegaate, nii et see rajata ainult sinna, vaid üritatakse seda teha tunduvalt laiemalt. Muidugi, milline meeleolu valitseb, selle kohta, annavad juba kasvõi kinnitust tema sõnad milledega, ta kirjeldab ilma Onior, talv sajab lund ja ta ütleb, et see lumi, antraaž, Nižni pidupäev on kongress. Kõik need kongressid ei ole ju mitte töökohad, need on peokohad. Tööd seal ei tehta, seal pidutsetakse. Heal palun loosungid linnas peamiselt tekstiga, olgu tervitatud võitjate kongressis saadikud, nii et meil oli partei kongress, seal olid võitjad ja nüüd on nõukogude kongress ja seal siis koos ka need võitjad. Ja neid tõmbab tema tähelepanu, näha on, et Moskva, seda pole varem eriti palju käinud, kui seal üldse on käinud üks kauplus oma kaunite vitriinidega. Ja vaatamata hilisele õhtutunnile on rahvast tulvil. Hoia nurga suur, mis meile muidugi ridade vahel ütleb, et tegemist on erakordse sündmusega. Ja kuna see pood ei ole midagi muud kui leiva leiva-saiapood, siis kui see oleks nii väga erakordne, tavaline situatsioon vaevalt hilisel õhtutunnil neid leiva-saiapoe ukse taga on järjekaardi ja see oleks rahvast tulvil, aga tol korral see nii on. Ja seejärel tema mälestustes järgneb piik pikk loetelu nendest saia leiva toodetest, mis seal kõik müügil olid. Ma arvan, ma ei pea seda lugema ja kuivõrd lootusetuse ülesanne on, seda demonstreerib loosung või suur silt. Ta ütleb, et see oli mustade tähtedega valgel kangal, üle terve poe ja seal on kirjas, et müügis on 220 sort. Leiva-saiatooted tõid, noh, arusaadav, väga raske ülesanne näitlikke ette lugeda. Ja jätkab üsna naiivselt. Ta pole kunagi sellist killust näinud, et vot mida kõik. On kongressi avamiseks toodetud Taal vaimustatud. Silmad jooksevad kohe laiali. Ta ei tea, mida valida, siis kuidas ta siis valib ja mida ta seal on parajasti ostnud. Kuid järgnevate ridadega ilmneb ja see tegelik olukord. Ja ta jätkab, et kogu oma elu seal oli peaaegu kogu oma elu. Olen ma ostnud halvasti küpsetatud, näosutud, mitte maitsvat leiba. Kuus aastat jätkab, ta on kehtinud riigis kaardid ja ma pole kunagi oma isu leivast täis söönud. Nii et vähe sellest, et see leib, mida ta on kuue aasta jooksul või peaaegu kogu oma elu söönud, on halva kvaliteediga, näeb välja väga kole, paita pole ka isu täis söönud ja need siis selleks nädalaks nisukene küllus, küllus, mis on ilmselt üllatuslik või ootamatu või midagi erakordselt ka Moskva laste jaoks. Sest kuidas siis teisiti seletada seda olukorda õhtul linnas leivapoes. Kuid kongressi delegaatidele ja linlastele ei olnud ju mitte ainult need üksikud poed, selleks ajaks avad tuttpüti nagu ka väga sageli kõikide nende diktatuuride puhul. Millegipärast tuleb Põhja-Korea ikka meelde mingite üritustega seostada ka mingid suured avamised. Ja näiteks kongressi ajal neljandal veebruaril toimub esimene metroo proovisõit tähendab sellel pikal juba liinil. Ja kongressi viimasel tööpäeval viiakse sinna metrooga sõitma ka kongressi delegaadid ning veel üks sündmus, mis leiab aset 1935. aasta alguses tahaks seda kindlasti mainida, sellepärast et see seondub jällegi filmidega, millest täna on olnud suhteliselt palju juttu. Ja nimelt 28.-st veebruarist kuni teise märtsini ikka sellel samal 35. aastal toimub Moskvas esimene rahvusvaheline kinofestival. Seal jagatakse välja esimene preemia, see läheb kolmele filmile. Ja kuna ma ei ole ammu juba teinud mõistatusi, siis meie kuulajad võivad neid üritada ära arvata. Ja need kõikes sellest kolmest kolmest esimese preemia filmist arvavad ära kaks on välja teeninud preemia jah, et nagu ikka igaüks võib selle valida iseseisvalt, siit ei tule mitte midagi. Nendeks kaheks kolmest olid meile hästi tuttavat Chapaev loomulikult teisena yonost Maxima, kolmanda esimese preemia saab film selles filmis, meil pole juttu olnud, Christiane talupojad ja tege roos leiab aset 30.-te aastate alguses. See on film maaelust. Kui maksiimi noorus oleks nagu töölisklassi tee revolutsioonini siis selles filmis paljastatakse kulakuks, et vaenlast ja nimelt tegemist on ühe loomakasvatus kolhoosiga. Ja see negatiivne peategelane on kerassim, kes teab, sätan pähe. Aga kuidas ta siis kahjullusega tegeleb, väga salakavalalt, maskeerib ennast võõraste sulgedega, see filmi kutsub kaudselt ülesse Nõukogude inimesi olema väga valvsad, sellepärast mida siiski rassib, tahab, milleks ta ülesse kutsub, tegutseb ta väga aktiivselt. Ta tahab suurendada seakarja arvukust, väga positiivne tegu, inimene tahab, et sigu oleks rohkem, aga ta teab suurepäraselt, et toita, neid pole millegiga ja sellepärast need sead siis peaksid tulemusena surema nälga. Kõik keerab vindi üle, nagu tihti juhtub nende vaenlastega ja paljastab ennast aus saarte oma abikaasa ees. Ja need, kui abikaasa on aru saanud, millega ta tegeleb siis tema omakorda, sest need nõukogude riigi vaenlased on ju võimelised kõigeks, tapab naise. Ja järgmiseks tema ohvriks, kelle vastu ta viha pöördub, on poliitosakonna ülem. Niisugune kylm ja pühendatud oli see film seltsimees kiirabile. Aga kuna kongress oli rahvusvaheline, siis arusaadavalt pidid midagi saama ka ka teised filmid, mitte Nõukogude filmid. Teine preemia läheb prantsuse filmile. Viimane miljardär, son komöödia räägib ühest väljamõeldud riigist Casinos paariariigist ilmselt vihje Monacole. Riik on muidugi pankroti äärel, nii nagu kogu kapitalistlik maailm sinna saabub. Maailma kõige rikkam inimene. Kohalikud nüüd loodavad, et ta päästab selle riigiabiellu kohaliku kuninga lapselapsega, kes teda loomulikult seda valab, miljardäri ei armasta, hoopis armastab ühte lihtsat konduktorit. Ja need siis saab sellest miljardärist sisuliselt riigi valitseja diktaator annab välja absurdseid käske, nii et kõik näevad, milline see läänemaailmaelu tegelikkuses on. Ning kolmas preemia lähe Disnile multifilmiloomingu eest ja sellega võiks ka täna lõpetada.