Tere keele, kes on täna, Mari Tarand, tänavune Wiedemanni keeleauhinna laureaat. Minu nimi on Piret Kriivan. Tere mari. Tere. Me räägime täna Ferdinand Johann Wiedemanni-st ja kodukeelest ehk missuguse keele saab inimene eluks kodust kaasa ja kui oluline see on. Aga alustame, Wiedemanni Wiedemanni nimi, ütleb, ma usun kõikidele eestlastele midagi, aga ütleb peamiselt seda. Wiedemanni oli suur mees ja oli keelemees. Ja ta pahatihti see teadmine sinna jääb. Jah, pahaks ei tohi panna, kui midagi päris põhjalikult ei teata, kuid kui teatakse, et Wiedemanni meie mailt võrsunud suur mees ja keelemees, siis sedagi on juba üsna palju. Ja kui nüüd lisada see, et Wiedemanni sõnaraamat, kui ta meil siin. Ma ei oska ütelda, mis aastal ta siin meil ilmus. Seda aastaarvu ma tõesti praegu ei tea, aga inimesed paljalt selle järgi, et nad teadsid, et see on tähtis raamat ja suur mees tõttasid seda ostma. Ja paljudes kodudes võib-olla seisabki see raamat veel praegugi riiulis. See iseendast on hea märk ja kui ka raamaturiiulis on mõni raamat, millelt tolmu pole pühitud aastaid või mida võib-olla pole üldse kätte võetud, siis see iseendast ei ole ka veel halb asi, sest kord tuleb aeg ja keegi ärgas. Poiss või tüdruk küsib midagi ja siis läheb isa või ema või vanaema riiuli juurde, ütleb, et aga vaatamisi. Siin on see paks raamat. Nõia aga viidemann. Tema kohta võib suur mees tõesti sellepärast öelda, et meie keeleteaduses või meie keele elus selles, et eesti keel niimoodi elab ja on ja õitseb nagu praegu. Et sellel on niisugune müür all. Et tuli mees õppinud Tartu Ülikoolis jõudnud Peterburi akadeemiasse akadeemikuks ja leidis muidugi Euroopas tol ajal valitsevate ideede toel, et kõiki keeli ka väikseid, veel kultuurkeeleks saamata keeli tuleb uurida ja nüüd ütleksime salvestada, pildistada, aga jäädvustada pliiatsiga papre peale üles märkida. Ja nõnda kogus ta kokku ju kõik selle, missuguses olukorras meie eesti keel sel ajal oli kasutades keelejuhtideks nii omaaegseid haritlasi kui kõige lihtsamaid. Ma inimesi talurahvast ja selle sõnaraamatu materjal, see on niisugune pilt, Vaivara kirst meie keelest. No muidugi praegu tõi Wiedemanni nime uuesti kõne alla tema grammatika tõlge eesti keelde. Nii et see on peale selle ta kogus selle tohutu keele materjali. Tegi ta veel ka, ütleme siis keelekirjelduse. Ja Wiedemanni puhul on just see oluline, ta kogus kõiki murdeid väga laialt üle Eesti, nii et me ju kõik teame, kuivõrd erinev on sepp, murdeti kunagine meie eesti keel olnud, kui suured suured erinevused on Lõuna-Eesti Põhja-Eesti saarte vahel. No nii, et, et ütleme selles praeguses teadmises ka see, kui me teda võtame ja teadvustame kui sümbolit sellisena siis see on ka väärtus. Ja isegi kui mina ülikooli astusin väga-väga-väga palju aastaid tagasi saab ju 50 aastat varsti muidugi kooli lõpetamisest, siis oli veel meil eesti filoloogia kombeks tudengiks löömine, vaat sellesama paksu Wiedemanni sõnaraamatuga, see toimus ülikooli aula kõrval oli üks väike ruum, mis tol ajal oli 49. auditoorium ja seal oli meil see esmakursuslaste õhtu ja siis viienda kursuse tüdrukud ja poisid vajutasid meile selle Wiedemanni sõnaraamatuga pähe. Ühtlasi lüües meid siis nagu sellesse seisusesse, kes tahavad uurida, õppida ja õpetada hiljem tegeleda oma emakeelega. Aga mitte ainult sümboli, ikkagi ma arvan, sest ma pean tunnistama, et mina tegelikult ka võtsin Wiedemanni sõnaraamaturiiulist ja, ja puhusin tolmu pealt ära ja leidsin tohutult palju põnevust sellest raamatust tohutult palju põnevaid sõnu, mida näiteks võib-olla võiks ka kasutada tänapäeval, kus on vaja hästi palju uusi sõnu, sest tuleb uusi asju tohutult kiiresti. Näiteks leidsin niisuguse sõna nagu Nossama minnukeldama. Ja siis ma leidsin, et patarei asemel on kasutatud sõna Padari näiteks ja siis pikku pikku. Ma ei tea, mis see võib olla. Sest et selle sõnaraamatuga ka on ju see häda, et saksa. Ja siis on natukene raskusi Einus, sul on õigus ja ega ma sugugi ei tahtnud kuidagi seda viia sellisel tasemel, et see on üks vana asi ja symbol ja ei, ei aga, aga võib-olla, et, et ta ei ole niisugune iga mehe sõnaraamat nagu on võib-olla Saareste mõisteline sõnaraamat või nagu neil päevil ilmunud etümoloogiasõnaraamat. Aga iga sõnaraamat on põnev uurimisretk või igatahes aladesse vaatamine on põnev uurimisretk nendele, keda keel üldse huvitab. Ja muidugi ma arvan, et meie terminoloogid ja üldse keele inimesed, uute sõnadeotsijad ja kirjanikud kindlasti on pöördunud ja pöörduvad edaspidigi Wiedemanni sõnaraamatu poole ja mina ise ka tähendab, kuigi internetiajastul nüid on paljugi infot võimalik saada ekraani pealt. Aga ma olen harjunud oma sõnaraamatutega, mis riiulis on ja sedasama ka perekonna teised perekonnaliikmed, meil on ilmast silme, muide paar päeva tagasi oli just kohvilauas tuli juttu õega. Et saiakang oli vanasti Tallinnas ja ma mäletan, et minu lapsepõlves ema ja mina ise kasutasin ka saiakangi all on see pood või asi et siis vahepeal olid saiakäik, ma ei teagi, kas ta nüüd on saiakäik või sai rangema vaadanud, mismoodi tänavanimede panijad, aga mõtlesin ahah, Kang nihangang, et ja kuidas ta tuli, et no see ei ole mitte see kangutamise kang, no kangialune ja siis me vaatasime kõiki kudesse sõnaraamatutesse, aga viidemanist seda sõna ei leidnud ja siis oli päris huvitav vaadata. Poeg ütles, et G-tähega sõna no tolleaegse eesti keeles, no G-tähega sõnu on kindlasti väga vähe õitse viljanis. Sõitsime Wiedemanni lahti, vaatasime, kui palju neid seal on ja need olid siis ikkagi niisugused võõrsõnad ka selle aja juba teaduses ja aga noh, rahvakeeles noh, jällegi see oli niisugune kokkupuude, need ikka vaatame. Üks huvitav sõna, mis mulle veel silma jäi, oli rahe sellel oli hoopis rohkem tähendusi ja rohkem erinevaid vorme, kui me oleme harjunud ütlema. Näiteks oli rahe jalg mitte ei oska öelda, mida see võib tähendada. Ja seda ma ka ei jaa, jaa. Rahene Rahene ilm. Me ei kasuta praegu niisugust sõna, aga väga ilus on. Oi võimalusi kasutada ilusaid, huvitavaid ja tõepoolest olemas olnud sõnu on nii palju ja vahel teeb meele väga kurvaks, kui sa näed seda lagedat ja ilmetud ühe ülbalist kronokeelt, mida kahjuks nii palju on kuulda. Aga Wiedemanni keeleauhind on just selleks, et esile tõsta neid, kes räägivad ilusat keelt. Sa olid ise Wiedemanni auhinna sünni juures. Nojah, päris päris alguses esimeste koosolekute juures ma ei olnud, kui tõele au anda, aga väga-väga pikki aastaid ja küll seda küll. Ja see on olnud üks ilus ja meelde jäänud asi minu elus. Kui seal niimoodi rahva hulgast tekkinud idee, mida siis tolleaegses Virumaa kolhoosis Jüri Sild algatas ja tahtis südamest midagi eesti kultuuri ja just keele heaks teha ja kuidas see auhind siis alule pandi ja kuidas keele asjatundjate toel teda kujundati ja mõeldi pärast, et tol korral, kui see auhind rajati, siis Jüri sild oli sealtkandist pärit ja seal selle kohaliku kolhoosi ja, ja maakoha toel seal said alguse ja esimestel aastatel anti seda auhinda välja. Selleks piduruumiks oli Väike-Maarja kunagine koolimaja, nüüd on seal muuseum. Vot selles klassiruumis, kus need vanad pingid on praegusenigi, alles seal istusid need laureaadid ja, ja seal laulsid koolilapsed emakeelest ja, ja see oli väga niisugune sellele maa kohale ja no Väike-Maarja on ju meie Eesti kultuurielus tuntud koht, teame Väike-Maarja bar mäss ja Jakob Liivi ja nii edasi ja nii edasi. Ja see, see, et Eesti riik pärast iseseisvumist võttis selle auhinna oma hõlma alla ja andis talle peale selle ausära, mida kõik saajad väga kõrgelt hindasid öeldi isegi, et see on nii ainulaadne. Korra ma olen kuulnud ka, et ühelgi teisel rahval ei ole niisugust puhtalt oma emakeelele pühendatud auhinda. No siin võib muidugi vaielda. Auhind on tänapäeval igasuguseid ja väga palju, aga, aga siis Väike-Maarja sellepärast, et siis laureaadid istutasid tammed sinna Väike-Maarja kiriku vastas olevale platsile. Alguses olid need esimesed tammed, istutati mädapea mõisa parki üldiselt. No see on pikem lugu ja sellest on raamat ilmunud. Ja Evi Ross on kogu selle loo väga täpselt ja põhjalikult ja hästi ja meeleolukalt kirja pannud, nii et keda huvitab, võib sealt seda lugeda. Ja ka siis hilisemad edasine suur tammik hakkas tekkima sinna kiriku vastu platsile. Ja üks tamm, mille istutas Lennart Meri, kui tema selle laureaadiks sai, on istutatud sele Väike-Maarja kooli või muuseumi õuele. See on väga suur ja ilus, ma just vaatasin mul vana pilt, kus foto, kus Lennart Meri on just selle istutustseremoonial suure musta vihmavarju all, sest vihma 100.. Mõnikord on olnud tuuline ilm mõnikord soe ja päikseline, aga see meeleolu on seal alati nii kena ja, ja et miks ikkagi siis Väike-Maarja tähendab, minu meelest oli see ilus, et kui üks sündmus tehaksegi nii suureks, et vabariigi aastapäeval seda välja kuulutatakse, pidulikult antakse aukirjad kätte, olgu siis Tallinnas Toompeal või Tartu Ülikooli aulas, nagu tänavu oli. Aga ikkagi jääks see side selle paigaga, kus see auhind sündis ja et umbes nii, et ei ole väikselt kohalt ära võetud tema ilusat asja ja au ja et see on niimoodi jätkunud ja tammed on seal ja siis see keelepäev korraldatakse kevadel tammede istutamiseks sobival ajal seal Väike-Maarjas ja mis seal kõige ilusam alati on, et keeleteadlaste ettekannete kõrval on alati gümnaasiumiõpilase väike referaat või väike teadustöö. Ja tänavu oli see väga huvitav, see oli kõne käändude mõistmisest Väike-Maarja õpilaste hulgas ja noort uurija oli sadakond õpilast siis või rohkemgi ta mitmes astmes need kõik läbi küsitlenud ja töödelnud ja see oli väga huvitav, kuidas tänapäeva lapsed siis mõisteid või fan muhkene käände mõistavad, kui palju? Ja missuguseid, kuidas sul mulje jäi, kas mõistavad ja mõistavad, mul ei tule praegu ühtegi head näidet, aga seal olid ju väikestel, seal oli näiteks püksid sõeluvad püüli ega ei olnud sajaprotsendiliselt, kõik ei teadnud, mida see oli. Mida see tähendab. Iseendast oli see nii huvitav, et niisugusele vanemale geele kihistusele või natukene kujundlikumale keelele tähelepanu osutada, et see, see on just see, et see tänapäeva asjalik ja, ja kiire ja teistmoodi ja võrguühiskond võib-olla kaotab neid värve keelest. Aga et siis need sel viisil nendele tähelepanu. Sa ise rääkisid auhinna kättesaamisel kodukeelest ja sellest, kui oluline on sinu jaoks kodukeel, mis on kodukees. No seda võib mitmeti tõlgendada, aga mina tahtsin sel päeval rääkida kodukeelest kui murdekeelest. Ühest küljest, et kui palju minu keeles on kodust või kodunt, ütlen ma meelsasti ka pärit murdematerjali. Aga ma rääkisin noortele, sest kuulajaskond on seal siis põhiliselt Väike-Maarja gümnaasiumi õpilased. Ma tahtsin rääkida sellest, et kuidas inimese keel, kodukeel on ju see, mis inimene kodust kaasa saab, tema esimene keel, kõige varasem keel ja sinna liitub siis elu jooksul üht ja teist. Aga need alged või põhiikkagi jääb sinna ühel või teisel kombel ja tegin seda puhtalt täiesti omaenda näitel. No umbes nii, et mina, kes ma olen sündinud Tallinnas aga sõjaolude ja raskete aegade tõttu möödusid minu esimesed kuus seitse eluaastat Lõuna-Eesti vanavanemate juures või sugulaste talus sealsamas Lõuna-Eestis ikka Otepää jalamil, harime lähedal. Ja vanaema kodu oli Elva Peedul. Ja muidugi seal kuulen neid hääli veel praegugi lapsepõlvest, kuidas mamma, nii ütlesime seda isapoolset vanaema mamma kutsus knit sööma või, või Kitzgma rohima aeda või no ikka, tal oli rõlla ikka ka praegu lõunaeestiline ja siis Gazpre talu vanaonu või eeti minu isa tädimees, kes istus söögilauda ja küsis Kosoola bot, tom, või siis poiss, gener porraku, noh, poiss, mis sa lobised. Ja kõik need, niisugused, keegi on midagi ärkäknu ära peitnud või sate maha, ärge aknad ära peitnud ja kus sa käkki keerama ei, ei, üldse mitte. Ma käki peidan, just nimelt peidan mingi asja kuhugi ära. Niiviisi, ja siis no maha saab, satute maha, no seda 100. maha, kukkus maha, eks ole. Aga see on nii, et see lapsepõlvemurdekeel murdeline keskkond oli siis nendel vanavanematel ja taluinimestel, aga mu emal ja isal oli ikkagi haritud keel. Isa oli ülikoolis käinud ja ema gümnaasiumi ja õppinud ka vahetusõpilasena Soomes nooruspäevil. Ja niimoodi, et nende keel oli põhimõtteliselt kirjakeelne aga murde sugemetega ja oma ajasugemetega, nii näiteks ema vanemad olid Mulgimaalt pärinesid mõlemad Õisusti hallistest ja kuigi nad olid juba varakult välja rännanud Tartumaale, nii et minu ema lapsepõlve koolitee möödus ka ikkagi seal juba sellest Tartu murde sele, Otepää kihelkonna ja selles kandis. Aga tema keeles oli seda mulgi murdejäänuseid või alust ka. Nii et selleski mõttes, kui mina arvan, et ma lõunaeesti keelest natukene midagi taipan siis selles on ka mul vahel segadus, et kuidas see mulgi keeles oleks ja kuidas oleks selles Tartu Otepää murdes või nuia. Aga näiteks isa ja ema olid ju mõlemad kooli läinud tsaari ajal venekeelsesse kooli. Seda näidet ma vahel toon, kui ma käin esinemas koolis, kus tuleb rääkida sellest, et kas siis saab Eestis siin venelane eesti keelt ära õppida või eestlane vene keelt ära õppida, et kuidas sellega on. Et näiteks mu ema oleks kaheksaaastasena tsaariajal kooli, kus vene keeles midagi ei teadnud, aga õige pea juba luges ta Lermontovi ekrassovi luuletusi, mis tal olid surmatunnini peas ja pääses kirjanduse juurde lugema selle keele kaudu. Siis hiljem need soome keele väiksed kokkupuuted või soome keele oskus. Ma mäletan, kui me olime Tallinna tulnud ja ma koolis käisin ja läksime vahel emaga turule läbi siit nende agulite ja ema rääkis Meminemme toril. Meos Tamme, puna juurdaja, kaalija, kes ta seletas, et muna juur on peetia, kaali on soome keeles kapsas. Ja näiteks hiljem, kui ma läksin ülikooli, hakkasin soome keelt õppima, siis oli mul juba nagu mingisugune väike maitse suus või siis jälle ema laulis neid ilusaid soome laule, suvillandi Tuuliga hauga kägi kukku ja rääkisid soome keeles, kägu on kägi nendel et niisuguseid väikseid kokkupuuteid ka võõrkeeltega isa keeles oli vahel ta tutvustas mõnda ladinakeelset või saksa keelset fraasi või või ütlemist seda juba hiljem muidugi kui me koolilapsed olime. Aga näiteks see niisugune murdesõnavara, mis ma sealt lapsepõlvest sain, sellele ma olen isegi mõelnud, et kuidas ta mul kadus ja ühtlustus. Ja seda ma ei oska isegi öelda, tähendab, ta kadus mul käibelt. No näide on see, et kui ma läksin kooli siis oli minul ikkagi Käis, mitte varrukas ja säng, mitte voodi. Varn, mitte nagi palitu, mitte mantel. No aga näiteks lugemissõnas on ju ka, et kell seitse säin sängid, vot seal sängid oli minu kodu, keel täiesti mitte, teeme voodid üles. Aga samas võeti põrandat üles. Ma ei tea, kas tänapäevalaps üldse aru saab, põrand, põrand tahab üles võtta. Et see tähendab, et tuleb põrand märja lapiga pühkida, ära pesta. Ja juba kujutasin ette silmas, kuidas põrandalaudu. Ja nii see tuli mul praegu praegu niimoodi meelde. Aga, aga need nõia aga sõnavara juures olid eriti kaua säilisid mul taimede lillede nimetused ja jällegi mitte kõik näiteks kuigi lõunaeestiline, aga Kask oli mul ikka kask, sest kõige ilusam laul oli üks kask, meil kasvas õues ja nii edasi, aga pääsusilmad, mitte jaanikannid või Ani, lilled, kukepüksid, mitte nurmenukud, vares, jalad, mitte Ülased. Ja muidugi palukad, Vabarnad ja kuremarjad, mitte pohlad, vaarikad, jõhvikad. Ja praegu ma räägin täiesti rahulikult, kasutan kõiki neid pigem põhja-eestilisi sõnu, kusjuures ega Vabarnad palukad ja need on kõik olemas. Kirjakeeles ega neid pole keegi välja ehitanud keelest. Aga lihtsalt laiema kasutuse on, on võtnud need teised vormid. Ja vahel, kui ma mõtlen selle peale. Vahel mu käsi kirjutab moosipurgi peale paluka, moos Sindiks lihtsalt nagu mälestuseks sellest, kuidas mu ema nagu viivale vahiposti ikka ikka jõuluajal ütlesid, ikka paluka moosi verivorsti juurde. Aga meie lapsed, teised juba läksime kõik üle sellele keelele, mida ümbrus ehk meie koolijaid Tallinna koolis rääkisid ja, ja seda ma ei pea, noh, kuidas ma seletaksin, see ei ole mingisugune kaotuse tunne, ega, ega ma lihtsalt tean, et kui minul on need topeltvormid või need veel teised ja kolmandad võimalused, et ma olen justkui rikkam. Ja näiteks nüüd ükspäev jälle tuli kõneks, eks needsamad nurmenukud õitsevad igal pool üle Eesti nii kaunilt. Ja ütlesin oma ühele väiksele lapselapsele, et kas sa tead ka, kuidas minu lapsepõlves selle lille nimi oli. Sest nüüd ma räägin ka, lähme nurmenukke korjama, ema tahab nurmenukuteed ja nii edasi, nii edasi. Võtke nurmenukulehte seal C-vitamiini kukepüksid. Ja siis natukene rääkisin, et see on niisugune taim, millel on väga palju nimesid, eesti murdeti, et kikkapüks jaa, jaa. Selle peale ütles Saaremaa taustaga teise õelaps, et aga käekatsed ja nii edasi, et see kodukeel on ema ja isakeel ja siis ma peaksin veel isa keelest mõne sõna lisama, et see tema tsaariaegne kool, algkool no pärast muidugi Treffneri gümnaasiumi ja Tartu elu kõik ja Tartu ülikool, aga ta oli reaalteadust, õppis matemaatika, oli nii et võib-olla sellega seoses ka tema sõnavaras oli niisuguseid noh, tal oli ikka Vaksal ja trotuaar ja Liineaal. Ja suh veel sahtel ja mitmeseid, niisuguseid sõnu selle kohta ütles kunagi minu suur eeskuju ja õppejõud tervisi talle Tartusse peaks kuulma Huno Rätsep. Et see on niisugune tüüpiline tartu keel, tolle aja siis 30.-te aastate Tartu, kus minu isa elas, kahekümnendad kolmekümnendad aastad aga just seda sedasorti no uulid näiteks, no see on ikkagi see tsaariaegne verming kusagilt sealt niiviisi. Aga isal oli, kanisid toredaid murdeütlemisi sealt oma lapsepõlvemaadelt, sest sageli ta ütles ikka niimoodi, et kas hääd kätt või kurakätt noh, paremale või vasakule. Või siis keski tuli, keski kõlistas, see tähendab, et keegi helistas telefoniga. Marii keskikka helistas sulle, telefon oli üsna haruldane mu klassis väga vähestel osis telefoni üldse olemas. Nii aga nüüd selle kodukeele juurde üks väike. Niisugune nüanss on veel, mida ma tahaksin, keda, et tegelikult kõige väiksem kildkond või kõige kõige väiksem keeleüksus on ju perekond või see tõesti see kodu. Ja seal on ka niisugust keelt, et mis on ikkagi igas kodus, on oma murre või släng või kuidas seda siis nimetada või allkeel või? Sest et näiteks juba seegi, et kuidas keegi nimetab kas vanaisa või taat võim või mamma või papa ja sealt tulevad siis veel mitmesse lühendid, mida lapsed ise moodustavad, mõnel on vana emon Obama ja meil oli üksvahe oli vanaisa, oli Vaissa keegi lühendas, vanaisa oli nagu liiga pikk, siis ma ei saa ja siis oligi tükk aega oli meie vanaisa ja mõnes suus on siiamaani tavaissa niisugused nimed või siis üks väga tähtis ruumikene, mis igas kodus kutsutakse seda isemoodi. Minu lapsepõlves ta oli lihtsalt väike tuba. Aga teistel tädi peres tädilapsed ütlesid, et me peame ühes kohas ära käima või heas kohas ära käima ja nii edasi. No siin ei vaja, igaüks oskab ise fantaseerida, siis tulevad veel niisuguseid mitmesuguseid hellitusnimed või intiimsed, ütlemised, mida ümbruskond ei pea ja võib-olla ei tohigi teada. See keel on siis see kõige sügavam niisugune hingekeel ja ka näiteks on praegu niisuguse näite, et on üks sõna, mida peale minu kogu maailmas teab ainult üks inimene veel, mida see tähendab? See on niisugune sõna, iirikesed, juurikesed, side kriipsukest. Ja seda teab ainult minu õde, kellega me koos 65 aastat tagasi Laulasmaa rannas adru seest korjasime kõiki neid merekarbid, kes siia ja mereande ja vaat need kõige väiksemad kollased, kõige pisemad. Need olid iirikesed juurikesed. Aga seda sõna ei ole üheski sõnaraamatus, see on ainult minu südames ja minu kadu keeles. Ja see kaob sinna koos minuga, sest kõike niisugust ei suuda ju ja ei ole vajalik järgmistele põlvedele edasi anda. Aga midagi võib katsuda anda, sest näiteks minu kodukeeles oli emal ka väga palju niisugust folkloor, set materjali. No ikka, ta kasutas ka vanasõnu Janist ütlemisi ja, ja kõik need niisugused esimesed lugemised nodeedee, Pätsi, kas ta, kas ta kaku või tiidi tihane, kusjuures tiidi tihane ei olnud mitte ainult sa tead, kuidas seda mängitakse, tegelikult? Mänguiva salme, tean kuidas mäng käib, niimoodi paned käed võtet, teine paneb ka. No ma ei saa seda nüüd seletada, kes teab, see teab ja kui ei tea, siis aga, aga meil mängiti seda ja TT pätsi käis ka ikka liigutustega, kuidas Petseedeedia veere, veere, kakku, hoiust, veere, veere kakku, eks ole. Aga, aga need olid meil lapsepõlves ja need olen ma kõik ka oma laste ja hiljem ka lapselaste peal läbi mänginud ja teinud või näiteks see, et koer läks kargimpa kompa koos ikka sellega, et see on niisugune jalgadega liigutamise mäng, kuid laps on seal selili, voodi veel veel väike alles. Nii et, et need, või siis need lindude laulud. Neid ju koolis juhitakse sellele ka tähelepanu. Just eile proovisin ühe lapselapse peal neid, nemad on koolis õppinud, et orav on kuusiku kuningas ja karu on kõrve, karjapoissi ja hunt on laanil hambuline ja, ja niisuguseid asju, aga ma pakkusin siis omalt poolt noh, näiteks seda, et piiriberi pääsukene Kusu, kulla pesakene metsas kuivanud kuuse otsas kus see kuusk ise jäi? Vasta, vanamees oli maha raiunud. Küsi, kus see vanamees siis jäi, vanem mees oli ära surnud, kuhu tema maeti pika põllupeenrale, kus see põllupeenar jäi hallide härjad üles kündnud, kus need alli särjed jäid, kuri hunt oli maha murdnud, kus hunt jäi kurjuntelli metsa jooksnud kusse, metsis ise jäi, tuli metsa põletanud. Kust see tuli, ise jäi esitule kustutanud ja vat rohkem mina ei mäleta, kas läks edasi veel kuskile. Aga minu ema luges nii ja mina oma Conradi lugesin ka nii, aga ma ei tea, kas talle meelde jäi. Ja nii edasi. Aga samas uues kodukeeles uues ajas on uued asjad ja ma just eile jälle sain jälgida, kuidas üks ütles teisele, et sa oled loll. Ja teine pahandas väikest last on juttu ja siis teine ütles, et aga ma ütlesin ju jutumärkides. Ja mina ütlesin, kuidas sa ütlesid, jutumärkides, ma tegin nii. Ja siis käisin näppude, nipsutan, mida tänapäeva lapsed ju teavad ja noored. Ja miks ka mitte, et see on nende uus aeg ja nende uued mängud ja las nad siis teavad, et jutumärkides on niimoodi. Aga kui me selle kodukeele murdepoole juurde veel tuleme, siis kui palju võib see kodukeel selles mõttes kodust välja tulla, kirjakeelde tulla? Sest et mõnikord mulle tundub, et inimesed suhtuvad leebemalt ja sallivamalt näiteks inglisekeelsetes väljendites eesti keeles kui mõnesse murde eripärast, sest see tundub veana. Kohe sinu erakonda, kui sa ei mõtle, nii. Muidugi murdetaust mõjutab ja kui mina kooli läksin, siis ma ise arvasin, et mina räägin väga õiget ja ilusat keelt, aga tasapisi juhiti ikkagi koolis ka mõnele niisugusele kõrvalekaldele. Mul olid näiteks need mulgikeelsed sulle-mulle-minna-tulla nõrgad, et see peab olema kolmas välde, eks ole. Ja, ja veel, mõned teised niisugused asjad ja see mind üldsegi ei pahandanud vaid tekitas lihtsalt huvi jälgida ja teiste keeles tähele panna neid murdelisi mõjutusi. Ja need on olemas ja neid ei tule kuidagi tümitada. Eriti minu meelest niisuguses vabas võtame raadiointervjuu või teles, kui tuleb inimene ja räägib arukalt emotsionaalselt oma asjadest, oma tööst, oma elust ja on oma murdepärasuses ütleb mõne, ma ei oskanud arvata, näiteks. Niisugune oskand viskunud või no mul ei tule praegu paremat näidet ja see on põhiliselt on vaja teada ja selleks ongi meil koolis eesti keele tund, kus juhitakse tähelepanu sellele, et meil on reeglistatud niimoodi, aga murdeti on need asjad erinevad. No mina ju puutusin abielludes kokku sellega, et minu abikaasa keel oli tüüpiline põhjaeesti keel. Harjumaa Harju-Jaani kihelkond on tema vanemate tähendab ema poolse suguvõsa maa ja Juuru Kuimetsa isapoolne, nii et ikkagi põhjaeesti keel ja, ja vahel tülitsesime nalja, nalja kõnelesime, et kui tema ikka ütles, et pilved ja siis mina ütlesin, nägusad pilved ja taimed, siis sa ütled ka taimed ja pilveid. Ka kui selle no kuidas seda nüüd ilusasti öelda. Paremini ma ei oskaks, kui seda on öelnud kunagi Andrus Saareste sama käsitluses belglase ilusaima kaunis emakeel, et vigane keel ei ole alati halb keel ja õigekeel ei ole alati hea keel. Ma ei tea, kas on nüüd päris täpselt väljend sinna, umbes nii oli see suhe, see tähendab, et, et mingisugused murdepärasused. Kui sa neid vabas kõnekeeles no mitte eksamitöös kasutad, siis need pigem kaunistavad kui rikuvad seda keelt murdeks, see suhtumine on ju minu eluajal väga suure muutuse läbi teinud ja see, kuidas murdeid praegu hinnata tehakse ja uuritakse ja elustatakse, on väga tervitatav ja väga tore välja arvata liigne ambitsioonikus teha nendest omaette keeli. Ja kui ma kuulen seda kihnu saadet, siis süda laulab, kui ilusti need väikesed noored kihnlased seal räägivad. Aga sellepärast, et nad kuulevad enda ümber seda keelt veel ilmselt ja see tuleb neil loomulikult. Võiks isegi võrrelda natukene võib-olla rahvariidega. Et me ei kanna neid iga päev ja eriti mitte sunniviisil. Aga kui nad on meil kapis olemas ja me võime nad parematel puhkudel välja võtta ja neid uhkusega kanda niimoodi, märkides oma juuri ja päritolu siis see on ikkagi väga hea. Ja eks niimoodi on, ma arvan, selle murdekeelega ka, et selle nisugune harrastamine ja ja uurimine just nimelt selle teadvustamine, et see on olnud kord meie rahva keel ja vaat, kui nüüd Wiedemanni juurde tagasi tulla siis Veideman kogus ju kõike seda kogus, seda murdelist materjali praeguse seisukohalt võttes. Et see, see rikkus on meil olemas. Aitäh Mari Tarand, tänavuse Wiedemanni keeleauhinna laureaat saate toimetajalt Piret riiulilt kõike head.