Tere hommikust, õiteaeg on käes see kõige võimsam kastanid ja õunapuud ja sirelid piibelehed, võililled. Tänase jutusaatekülaliseks on naine, kelle elus on õied väga tähtsal kohal. Mina olen Margit Kilumets, selle saate helioperaator. Vivika Ludvig. Tere hommikust, Mercedes Merimaa. Tere hommikust. Kas on see õitsemise kevad, teie lemmik aastaaeg? Ma ütleks, et mul on kõik aastaajad lemmikud, aga lihtsalt pärast pikka pimedat talve on kevad, kus kõik taas õide puhkeb ja see on ääretult kaunis. Eelmisel nädalavahetusel Peeti teie kodukandis võilillefestivali ja teie olite selle festivali üks algatajaid, läbiviijaid hingi. Kuidas läks? Tänan küsimast, võilill õitseb igal kevadel ja meie juba teist kevadet peame võilillefestivali ja eks ma teen seda koos oma külaseltsi aktiivsete naistega, kes on ka sellele festivalile nime välja mõelnud ja pakkunud. Aga vist ei saa salata, natukese ka minuga seotud on, oli palju rahvast. Meie jaoks piisavalt, sest kui kolm-nelisada inimest laupäeval, pühapäeval kul läbi, käivad meie väiksest külast vaatamas, mis me seal teeme ja mis me selle võilillest räägime, siis meie jaoks on see piisav hulk. Siinkohal meenub minu ema, kes on juba mitu nädalat tegelenud sellega, et võililledest lahti saada ja ma arvan, et oleks väga hämmeldunud, kui ta saaks õieti ta saabki praegu raadiost teadet, on inimesi, kes või line nimel nii-öelda kokku tulevad, kuidas me sellesse võilille siis nüüd suhtuma õieti peaksime? No eks tegemist ei ole mitte ainult võilillega üksi, vaid üldse looduses kasvavatel taimedesse. Sest eks inimene sedasama taime, mida, milles ta kord tahab, muru sees võib olla nagu võilillest lahti saada, teisel korral nimetada, tähendab kui ta peenras on seal, kus inimene ei taha, siis umbrohuks, aga siis kui tervis kehva, siis on nõus sellesama taime ümber nimetama ravimtaimeks. Et võib-olla me ise ei pane tähele, kuidas me anname oma taimedele, mis meie ümber kasvavad seoses inimesega erinevaid funktsioone ja võilille on neist üks võimsamaid. Seal festivalil pakuti, ma ise küll ei käinud ja mul on sellest väga kahju, aga ma tean, et seal pakuti suurepäraseid roogasid, mida on tehtud võilillest nõgesest, kõigest sellest tõesti, mida, mida mõni aiaga seotud inimene nimetabki umbrohuks. Kui inimesed tulevad esimest korda ja kindlasti palju külalisi, oli esimest kord, kas nad imestavad väga kõige selle üle, mida nad seal näevad ja maitsevad. Eks leidub imestajaid ka, noh, ütleme, et oma kodukülarahvas ja need, kes minuga juba pikemalt kontaktist, nemad enam ei imesta millegi üle. Aga jah, kohtab ka seda siirast küsimust, et kas teie niimoodi mõtled, tegi ja meenutavad võib-olla seda aega, et kuidas kõik on tahtnud võilillest lahti saada või teinud isegi teaduslikke uurimistöid, kuidas võilillemürgi ta aga õnneks või kahjuks on see lõppenud ebaedukalt, sest ainult teatud võilillevariatsioone on võimalik mürgiga ära tappa, aga kuna ta on niivõrd lai perekonna liik ja kasvab maailmas igal pool Preston Antarktikas ja erinevates kliimatingimustes, siis või Lil on meie kaaslane. Ja ega ta asjata ei ole. Ja praegu õitseb ilusti nii teepeenarde maantee servas kui aiamaa servas ja võib-olla tark hoopis küsida, et mis meil temaga asi on, aga mis meil temaga siis asja on, selles? Noh, eks nii väekas taim nagu võilill, kes kasvab heas mullas või ka siis kehvades tingimustes läbi asfaldi prao või vundamendinurgast, et ta tuleb meile midagi õpetama. Taimemaailmas ongi ta nagu sapi maksa funktsioonis teistele taimedele, mulla struktuuri ja seal olevaid aineid, et paremini omastada. Ja tal on tegemist teiega inimese seedimise toetamisega ja ta nõus sellele appi tulema meile nii-öelda meie seedimist toetama. Kui meie tahame selle vastu võtta ja siis me võime teda kasutada väga erineval viisil. Ma tean, et me kindlasti ei saa anda igale inimesele siin tänase saate jooksul retsepte, mida teha võilillest, kuidas teha kõrvenõgeseteed, aga, aga kõige lihtsam viis praegu varakevadel võilille tarbida nii, et sellest oleks inimese tervisele kasu. Mida, mida võiks teha? No me oleme üldiselt harjunud kevadisi taimi, rohelisi taimi kasutama salatina miks mitte ka võilill. Ja kevadised lehed, ka võilillelehed või siis varred ja õienupud ei ole nii mõrkjad, kui on juba kesksuve või täisõies võilillel. Nii nagu iga taim on noorest peast pisut magusam, mahedam, nii on ka võilillega. Ja praegu meil küll on juba valida võilille igas vanuses, nii vilus, nooremaid kui ka ühe võilillepõõsast juba võime leida äraõitsenud õite, alles puhkevad tõit, noori lehti, vanemaid lehti. Selles mõttes on võilill väga hea salatitaim sest ühelt taimelt leiab nii täiskasvanud lehtiga noori lehti ja noored on alati vähem mõrkjad ja nendest võib teha salat. Et kelle jaoks liiga mõrkjas on võilill, siis võib seda pisut leotada kas külmas vees või kuuma veega üle valada. Et on siis kõik erinevad salatid või salatit, siis segus teiste taimedega, noh olgu ta siis nurmenukk kui või raudrohu kevadise lehe või kortslehega. Et mahendada seda võilillelehe mõrkjat maitset, et või siis hoopiski marineerida võilille nutma, et või siis praegu on veel tagumine aeg või leidsid veini teha. Kusjuures muide see marineeritud võilille nuttide purk osutas seal teie festivalil tõeliseks hitiks, kes neid kaasa ostsid, need enam lusikat käest ära panna ei saanud. Seda on ka päris kummaline ette kujutada, et sa võtad puud ja marineerid neid kuidas nad siis maitsvad nagu kapparid, no teie iseenesest, kui neid mitte teha mahedamaks ja teha neile vürtsikas marinaad peale, nagu minu raamatus on, tõsi küll, pandud sinna vähem soola supilusika asemel teelusikaga võid teha väga vürtsikad, et võilille marineeritud võilille nutid, mis tõesti sarnanevad nii-öelda kapparile, võib neile samas teha nad olulised mahedamaks, leotada neid külmas vees ja teha hästi magusa nii-öelda kurgimarinaadi peale. See oleneb inimese maitsest ja milleks ta neid tahab kasutada, kui ta otse tahab lusikaga purgist süüa kui nii-öelda magusam õrn kurgimarinaad, kui ta tahab lihale kõrvale nii-öelda kappari sarnaseks maitseaineks, siis võib ju teha vürtsikama marinaadi, nii et noh, ei pea ainult ühe retsepti järgi tegema. Ma usun, et Eesti rahvas oskab olla piisavalt loominguline või mõelda, kui, siis täpselt samuti nagu ta kurki marineerib. Võib-olla siia tuleb natukene mõnda maitseainet rohkem panna, aga see ei ole probleem. Jutuks tuli nüüd juba. Teie raamat, olete neid tegelikult kirjutanud palju rohkem, aga äsja jõudis raamatulettidele raamat pealkirjaga väega toidud ja sellest raamatust me tegelikult tänase saate jooksul ka veidi põhjalikumalt räägime. Aga nüüd oleks küll aeg seletada inimestele et kuidas ma peaksin teid nimetama. Kas ma peaksin ütlema tere tulemast õieterapeut, Mercedes merimaa või tere tulemast taimetark või kuidas teile meeldib, et teile öeldakse? Heal lapsel mitu nime. Eks mul ole, lähtudes oma eesnimest erinevatel eluetappidel mind erinevalt kutsutud. Tunnen ennast puudutatuna, kui kuulen nimesid Mary, Merca või Mercedes ja ega siis sinna jätkuks. Taimetark ja õieterapeut, tõsi, õieteraapiaga tegelen juba 19 aastat. Võtan omaks ja minu pärast võib nimetada ka eurobürokraat, millega igapäevast leiba teeninud, nii et mind nagu see nimi sega, oleneb, mis inimese huvi on. Aga kuidas te jõudsite taimedel ja selleks on alati inimese elus ikkagi mingi tõuge või põhjus, kui kui ta hakkab ühe alaga tegelema nii kirglikult nagu teie seda viimased juba mitukümmend aastat teinud olete, mis selleks algtõukeks oli? No eks ikka see, et ise maal kasvanud ja viielapselises peres ja ema-isa armastasid metsas käia ja Marju taimi korjata ja ja eks siis vahel oli nii, et seda head süüa poest ei olnud, kas raha osta, pood kaugel ja aeg raske, aga aga me nagu lastena leidsime siis ka loodusest üles nii hapuoblikat kui magusat maasikat ja sügisel seened ja ja hiljem oli juba niimoodi. Ma mäletan, ükskord, kui terve pere oli düsenteeria, siis oli vaja ravida nagu, aga siis polnud nagu ravimit Te ostmiseks raha või need olid ka kuskil kaugel linnas ja pealt aega minna ja ja küll ema siis õpetas ka, et milliseid taimi saab kasutada ja noh, eks ta niisiis järjepanu läks ja siis tulid omad lapsed ja eks siis oma lapsi oli ka vaja ravida. Ja noh, siis tuli juba välja see, et väga sageli taimed saavadki ainult aidata või aidata siis kui võib-olla ei olegi sobivat ravimit kas käepärast või vähemalt teadmises, taimed on mind ja minu lapsi väga palju aidanud. Bru jääks siis nii see järjest edasi läks, kuni siis 92 93 oli võimalus õppida Inglismaal antroposoff filosoofiale tuginevat Emerson kolledzis, seda nagu sügavamini seal oligi mu põhihuvi taimravi. Ja siis sellest on nii palju ka teised taim ravida, kirjutanud kõikidest meie taimedest nendega kohtumistest ja ja siis ma tahtsin ise järgi proovida kõiki ja kasvatada erinevaid juur Willile taimi ja lõpuks on elu nii kiireks läinud, et mul ei olegi muud aega kui ainult nendega, mida me tavaliselt nimetame kas umbrohuks või metsikutes taimedeks, need kasvavad ise ja nendega on ju palju lihtsam ja nad on palju vägevamad. Kui me korraks veel teie lapsepõlve juurde tagasi läheme, kas teie, teie ema ja vanaema olid ka natukene nagu noh, ma tean konksmori moodi või et nad keetsid ja ravisid ja, ja panin lauale väga palju seda, mis teie ümber metsas ja. Ja põllul kassas, eks tõsi küll, vanaemal tuli seda teha sõja ajal, kui tuli suur pere ära toita, siis kui ei olnud võimalik parasjagu kodumajas olla. Emal ilmselt samuti. D. Ja ma mäletan lapsepõlvest, et kui ma algkoolis käisin külakoolis ja ja kui vahel seal ürituste ajal midagi juhtus, siis hõigati ema, appi. Tule aita. Ja ma mäletan jah, et lapsepõlves sageli kutsuti ema appi, kuigi ta ei olnud arst. Aga kui läks nii-öelda esmaabi vaja siis õiget ema ja ja, ja ju siis, eks ma tema kõrvalt ka siis natukene kuulasin. Ja, ja oli ka nii, et, et tänu sellele tema oskas taimi kasutada noh, heas mõttes ära kasutada pere äratoitmiseks, tulite välja suurest õnnetusest, tulekahjust saite hakkama pärast seda ikkagi? Jah. Kas mina mäletan, tema oskas süüa, tahab, mitte millegist ja kui kevadel ikka juba maa roheline oli ja taimedele hakkasid marjad külge tulema, enne seda tulid rohelised lehed ja ema oskas neist väga maitsvat toitu teha. Kas on vahe, kas sa võtad selle taimeaiast või sa võtad ta metsast? Noh ütleme, et mingil paljud taimed kasvavad mõlemal pool, aga paljud taimed on nii-öelda inimkaaslejad, mis palju paremini kasvavadki inimese läheduses või seal, kus inimene maad või põldu harinud ja kus muld viljakam. Noh, võtame kas Venaadi kohta, mida me keset laante ilmselt seda taime ei leia ja jänesekapsast korjame ilmselt okaspuu metsast ja seda võib-olla päris kodu lähedal õunapuu alla ei ole tõsi, nii metsas kui kodu lähedal ja aiamaa servas põlluservas on väga palju erinevaid taimi aga söödavaid taimi ja mõlemal pool ja mis on väga maitsvad ja väga vähekad ja väga kasulikud meile. Kas praegugi, kevadisel ajal jõuad näiteks tõesti metsa all sellise suure jänesekapsalagendikku, niisiis tasub kummardada ja kõht korralikult täis süüa? Noh, kõikide nende taimedega on niimoodi, et ainult paras on parasjagu ja paljud taimed tuleb maitsvaks teha ja ega me päris nii-öelda looma moodi või lehma moodi, neid maalt otse maast otse süüa, meie organism nii kergesti omastagi, me peaksime neile ikka nii nagu salatile kaste peale tegema. Õli aitab, noh, ütleme taimeleht on taimelehetasand selleks taime Taima meisterlik tasakaalu ülesehitamisel maa ja taeva vahel. Aga nüüd see lehevarreosa on see, mis ei ole jõudnud ju veel küpseni õieni areneda. Ja ei ole selles salatitaimes kevadel ka nii palju seda õli meil oleks vaja sinna lisada õli siis haput, kui parasjagu taime saput ei ole või noh, võtame paneme siis mitte hapu näiteks nurmenukku hapuoblika kõrvuti, siis seda ei ole vaja, õli oleks ikka juurde vaja ja maitse järgi soola, suhkrut või siis ka vürtsikamatel taimedel natukene pipart. Et me siis me omastame seda taime palju paremini ja taimest palju rohkem. Õli aitab seedida nii klorofülli kui teisi värvaineid ja siis me võimegi seda salatit süüa nagu nii-öelda põhitoitu. Kevad on selline aeg, kus meedikud soovitavad ikka lapsed on väsinud ja kevadväsimus ja ise ka, et võtke vitamiini. Kas te selliste purgivitamiinide võtmise vastu olete kohe nagu konkreetsed? Ei, mul ei ole millegi vastu, mina olen poolt ja minu taimed on üldse tervise poolt, mitte haiguste vastu, mina ei litsi oma energiat kest raisata vastu olemise peale, nii palju ma olen elus õppinud. Ja taimed on ka tegelikult, et meie tervisse poolt ja kui vitamiinide aspektist lähtudes, siis noh kuna mul, ma elan metsas ja maal ja mu ümber on nii palju seda head, värsket söödavat, kvaliteetset, kus loodus on pannud vitamiinid sellistesse seostesse nagu nad taimes on koos teiste ainetega ja mida ma väga hästi tean ja tunnen oma organismi peale, et meie organism seda kergesti omastab. Jah, ega kohal käepärast ei ole, ma saan hakkama päris erinevate toitude manustamisega. Aga kui võimalus on, siis ma armastan valida ja praegu on lihtsalt loodusest nii palju väekat valida. Et minust jäävad jah, need vitamiinid sinna actice küll esinenud. Kriste lihasse suhtute lihasemisesse. Sellepärast mu viimases raamatus on ka liha ja kalatoidud sees, sest kõik arvavad, et ega sa Mersedes ainult muru näribki ja muud ei teegi. Inimesel on vaja nii taimset kui loomset toitu. Kui ma räägiks seda ainult valgu aspektist, mida ma ka selles viimases raamatus kirjutan. Taimne valk omab ülesehitavat informatsiooni. Taim on esimene, kes valmistab valku päikesevalgusest, veest, õhust süsinikdioksiidist. Loom loomariik on juba taime poolt loodud valgu tarbija ja kui loom või inimene oma keha üles ehitab, siis loomne valk omab juba ümberehitamise informatsiooni mitte enam otsest loo meest, mis on taimemaailma pärusmaa. Ja ma arvan, et inimese organismis läheb vaja mõlemat informatsiooni mõlemat valku. Ja taimne valk, kes annab meile nii-öelda vastupidavuse energiat, seedub pikemini, seedub meie nii maas kui peensooles. Liha tahab rohkem jälle tugevamaid, seedemahlasid eelkõige meie maas. Ja annab teistsugust energiat meile mõlemit vaja, sest inimese elu ei ole nii triviaalne või lineaarne. Inimene on nii keeruline ja elu on mitme palgnement. Külgekülgne Me vajame erinevaid energiaid, jaga erinevaid toitusid ja. Kui mõnel inimesel ei ole seedimisvõimet seedida mõnda taime või mõnda lihavalku või piimavalku või, või kalavalku, no eriti piimavalgu seedimatus on nüüd juba inimestele noh, inimesed teadvustanud tuntuks saanud, siis tõesti need inimesed peavad väga valima. Ma ei saa öelda, et kõigile sobivad kõik taimed, kõik lihad, kõik õlid, kõik valgud, kõik seened. Sest selles raamatus ma kirjutan ka, et tegelikult kogu see toitumine eelkõige on isiksuse jõudude võime. Ja kui meil on seda isiklikku väge ehk neid isiklikke tugevaid jõudusid, nii palju siis minu pärast söödaga või. Ma ei tea, saepuru või kive või üks, ükspuha mida, millest inimene võime omandama omale vajalikud ained, et oma tervist üles ehitada ja energeetilised jõud. Aga ma arvan, et me kõik peame valima ja mitte ainult niimoodi, et noh, ilmselt me ju oleme ise kasvanud ja ja mäletama, et lapsena Me sõime ühtesid toitusid ja võib jälle elu keskjas ja erinevatel perioodidel, olgu siis enne haiguste pärast haigust või ka vanemas eas me tarvitame ja meile meeldivad erinevad toidud. Ilmselt on seal ka oma põhjus. Ja noh, nii tulekski kogu sellesse mitte suhtuda ja ka taimetoitu. Ei, ma ei ole taimetoitlane, segatoiduline. Kõrv tabas ennem ühe ühe sellise sõna, mis mulle, mis mulle meelde jäi, see oli võilillevein. Me juba jõudsime selleni, et ei ole millegi vastu, aga aga see tähendab seda, et ka võilillest veini tegemine ja, ja väike selline noh, alkohol tuleb ju sellest ikkagi, et, et ei ole ka selle vastu mitte, kui see inimesele meeldib. Jule asjade vastu ma olen asjade poolt ja egas siis meie organismis teatud määral organism suudab alkoholi produtseerida seedimise käigus. Aga organism püüdleb tasakaalu poole, tahab terve ja tasakaalus olla ja teab paremini, ilmselt meie keha teab paremini, mis on paras parasjagu. Nii selle võililleveiniga ka, ega siis me suudame erinevaid organis ained kääritada. Ja ma kolmandas raamatus natukene püüan ka meelde tuletada kogu inimese arengu evolutsioonis, kuidas ka inimene ise on erinevalt suhtunud erinevatel etappidel erinevates toiduainetes, võtame selle veini. Kui inimene õppis toiduained kääritama ja kogema, et vein annab pisut lõõgastavat joogastavad toimet, siis teatud perioodil kõiki ravimeid tehtigi liinis. Ja võin näiteks öelda valges veinis keedetud peotäis koirohtu. Kui me seda teeme veevannil niimoodi, et sellest 50 protsenti alles jääb, on väga hea hambavaluravim. Rätsep 1148, pühailde kardiajast pärit hambaarstid praegu kõik ei pea see enam, ma ei mõtle seda, et igaüks hakkab nüüd keetma omale iseseisvat hambavalurohtu. Aga ma tahan öelda lihtsalt, et oli tapp, kus inimene oskas, kui ta veini käärimise käärimise protsessi avastas, siis ta tegigi väga palju ravimeid koos veiniga ja suhtlus ka väga paljudesse nii-öelda naturaalsetest veinidesse kui ravivahenditesse. Aga noh, ma tahan öelda, et kõik väetada, taimed ja väga tugevamad tugevad ravimtaimed eeldavad ikka, et me oskame nendega arukalt ringi käia. Et päris nüüd, et ei, on 20 liitrit, mina saan õndsaks, ega see ka ikka päris ei kehti, selleks peab ikka ka vastavat isikliku jõu tulema, siis me oleme rääkinud. Et sellest, et inimesed peavad oskama oma keha kuulata, et tegelikult ju see tasakaal on meis kõigis olemas või vähemalt me peaksime selle poole püüdlema. Aga kas ei ole nii, et kui sul on kogu aeg klapid kõrvas ja ümber on bensiiniving ja ja närvid on krussis, et sa ei oskagi enam oma keha kuulata? Jah, täiesti nõus, sest ega ise ka, kui oled päev otsa linnakärast-mürast, siis tegelikult ma peangi ka selles olukorras oskama hakkama saada. Ja ilmselt, kui ma parasjagu lähen tiheda liiklusega ristmikul mööda jalakäijate rada, ei ole mul mõtet tunnistada, mis ma praegusest võilille korjan või mis sa tahad, siis panen, siis on ikka mõistlik vaadata paremale vasakule taotlusest üle ei sõida. Ma tahan öelda, et me, inimene peab suutma aklimatiseerud aru anda milline keskkond teda ümbritseb, nii mikro- kui makromõttes. Ja suutma kohanduda sellega ja, ega siis kui mul ikka paremat vett ei ole ja joogijanu on, ma saan seekordsele Coca-Cola joomisega hakkama, aga ma arvan, et kui ma olen valida kas allikavesi või Coca-Cola, siis ma teen oma valiku. Ja ma ei hinda, et üks on halb, üks on hea, ma arvan, et iga inimene teebki selle valiku, mida ta oskab ja tahab teha. Sest aga kui meil keha juba annab tunda, et tervist ei ole, see tähendab, me ei ole tasakaalus ei ole tervet, meil ei ole seda väge, siis maksaks keha kuulata ja midagi sellega ette võtta ja ma arvan, et meil on selleks palju võimalusi. Aga noh, muidugi, eks ülitundlikkusega on meil paljudel probleeme ja noh, mina mäletan, et mina lapsepõlves käisin Tallinnas tädi juures ja tädi oli tööl kummivabrikus ja Hiiumaal unistasin, kuidas kõiki neid komme kohe hakkan sööma. Aga nii kui ma siia Tallinnas olin paar päeva seda linnaõhku hinganud, oli mul süda nii paha, et mul üks igasugune kommi mõte kadus peast ära. Ja ma ei saanudki Tallinnas olles komme süüa, pidime peotäie maale kaasa, ma taastasin siis ma sain kommi süüa, sest ma olen tundlik nii õhuga vee suhtes. Ja võib olla põhjus, miks ma miks mina pean väga vaatama ja valima, millised toidud mind toetavad ja millised, et mind ei toeta nii toidud kui taimed. Me oleme täna rääkinud õitsemisest õitest noh, väga-väga hästi, väga positiivses toonis, samas on terve hulk inimesi, ma arvan ka neid, kes praegu raadiot kuulavad, kelle jaoks õitsemisaeg on kõige raskem aeg aastas üldse, sest nad lihtsalt kannatavad allergia käes. Mismoodi siis nii on, et teatud hulka inimesi need õied aitavad ja teine hulk inimesi peab, peab nendega võitlema? Noh, ma ütlesingi, et kogu see ainete seedimine ja me ju ei söö neid ainult suust sisse. Me hingame õhu kaudu tunneme lõhna kaudu. Ja kui meie organism ei suuda teatud ainega hakkama saama, olgu see siis õitsvate taimede tolm, mis praegu väga palju õhus on, mida me sisse hingame siis organism näitabki seda välja siis nii-öelda erinevate allergiliste reaktsioonidega. Aga see tähendab seda, et me ei ole tasakaalus, me ei ole võimelised seda taime õitsvad tolmu sisulised seedime omaks võtma, sellest tervist üles ehitama. Aga siin näiteks kõrvenõges tuleb või väga paljudele soovitan proovida kohe värsket kõrvenõgeseteed. Võilill võiksin veel seda efekti tugevdada värske võilille, mahl sinna juurde või hea kõrvenõges. Ta oleks väga sageli aitab see just tolmust põhjustatud allergiliste reaktsioonide puhul. Neid harmoniseerida tasakaalustada, sest vaadakem, noh, ma usun, et väga paljud inimesed on vähemalt üks kord elus nõgese maalsest üles tõmmanud. Ja siis ta näeb, et nõgesejuured on selline sigrimigri maal, aga peale kasvab väga korrektne Struktuurne taim. See tähendab, et nõgesson segadusest korralooja ja kui meie nüüd seda teed joome, siis ta püüab ka meie organismi tekkinud seedimise segaduses teatud tasakaalu korda luua, paika panna harmooniat. Sest taimed on maa ja taeva vahel olulisemad suuremad meistrid, harmoonia, tasakaalu loomises, kui inimene, inimene jookseb, jalutab ringi, ka emotsionaalselt, teeb kips mailingut või, või rõõmustab siiralt. Taim püüab selles kohas, kus ta on selles mullas, selles kasvukohas ehitada üles Parimat harmooniat ja selles mõttes taim on parem harmoonia meister ja meil ja ta saab appi tulla, kui meie endas olema selle harmoonia tasakaalu paigast ära lasknud ja noh, seda ka siis nende kevadiste või allergiate puhul. Kuidas selle nõgesega siis käituda, lähen hommikul näiteks jooksma, näen tõesti maanteest kaugel toredat väikest kõrvenõgest ja mis ma siis edasi teen? Noh, eks ikka linna olukorras ongi see, et ilmselt sõiduteedest ja liiklusest natukene kaugemal olevat nõgesse platsini lihtsalt peab ilmselt jooksurajad siis metsa vahele keerama ja seal tee servas on parema kvaliteediga nõgesed. Tõsi küll, ütlen, et väikeste teede ääres, kus liigub vähe transporti ega seal see, see taim võib isegi oluliselt parem olla kui supermarketi liha, leib, disvärvitud hakkliha ja säilitusainetega. Aga noh, mina ei ole siin ei määra ega hukkamõist ja meie endi organism suudab teha maitsemeele kaudu või siis seedimise tulemus on omad järeldused. Aga ütlen jah, et kui on heas kasvukohas ja kõige paremates tingimustes nõges, mida sul on võimalik korjata siis korjad ülesse. Ja Ta hakkab väga ruttu närtsima, siis võib teda kuivatada, kui ei ole kohe aega teha, ega ta kõlbab ka kuivatatud. Aga muidu lihtsalt võib, ta tuli see veega üle valada. Ja kui ei ole aega teda kotletiks teha, siis võid teda niisama süüa, tagasitee keetma ei pea seda lihtsalt kuum vesi peale ja jah, tuumvesi tõmbab sealt niigi need ained välja, saab kohe juua, aga ütleme teena siis juua lonkshaaval mõned tassid päevas, aga mitte ka väga palju, aga nõgesega on hea, kui üledoseerida, siis lööb endal nõgeseallergia välja, hakkab nahk sügelema, siis siis järelikult saab juba liiga palju nõgesse ravi. Ja tavaliselt me ju nõges on ise väga tugev tegija, väga kange, vänge taimemaailma kõrgem palk ja eks me ka traditsiooniliselt oleme harjunud tast suppi tegema, see tähendab, me lahjendama teda v teiste juurviljadega või siis teeme kotleti, kus me mahendame teda keedukartuliga või ma tahan nüüd kohe teada, kuidas seda kotleti teha. Tänane söögisaateks juba läheb üle. Igaveses elus vahelt korra teinud, söönud või näinud viskotletisen Potletison, hakkliha, sibul, maitseained, muna, paneeritud jahus või milleks? Nüüd on lihtsalt kõik jääb samaks, aga hakkliha asemel on hakitud nõges toores, toores ja korjad selle peotäie nõgeseid, selleks, et teda parem hakkida oleks Zetasinde kõrvetada taks, vala korra tulise veega üle. No ma ei tea, loe 100-ni, siis pigista need nõgesed sealt välja, Aki ära ja tee, pane nad hakkliha asemel. Aga et ta muidu noh, kuna nõgesse mänge, siis pane pool sellest peenestatud keedukartulit pool hakitud nõgest, see on sinu nii-öelda siis hakkliha ja sinna sibul ja maitseained ja munad ja paneerimised, kotlette. Ei midagi keerulist, roheline tuleb, eks. Jah, ongi see roheline, siis nimetan need faasanilihakotleti. Kui tahta lihana lihanimedele anda, aga iseenesest valgu aspektis proteni aspektist nõgesse Valkan kõrgeim taimne valk ehk kõige lähedasem lihale ja toidab meid sama hästi. Muidugi nõges võib siduda endaga väga palju nitraate, see tähendab päris nii-öelda Nii-öelda veel kompostihunnik otsast või väga nii-öelda viljakast kohast, et siis otse kasutamiseks, ma soovitan ikkagi tulise veega üle valada, aga ega ikka see nõges päris halja kompostihunniku otsas ei kasva ka. Vaadake, kui looduses vaatate, siis nõges tuleb teiste taimede järel seal, kus pisut. Ta on juba mulla struktuur lagunemise läbi muutunud. Ta tuleb seda veel paremaks muutma. Et siis saaksid juba need taimed, kes vajavad nii-öelda ette valmistatud mulla huumust, tulla sinna kasvama. Igal taimel on kogu taimede maailmas oma funktsiooni võilillel ku nõgessen ja Nadine. Teistel. Mersedes te ütlesite, et taimed on teid ennast ja teie lapsi palju aidanud. Kas te võite kuulajale jutustada mõne loo, kus taimede abiga te olete tõesti no näiteks mõnda oma last suutnud ravida? Et arstid pole suutnud või ei ole osanud, võid? Te ise selle enda kanda võtnud ja siis ma nii ei ütleks, et arstid ei ole suutnud. Vaadake, arstid võtavad neid võimalusi, mis on nende kätes ja neid aparaate ja neid ravimeid ja medikamente. Aga noh, kui ma esimesel lapsel värvin söömise mürgituse tulemusena seedimine lakkas ja noh, seal ei olnud mitte ainult nii-öelda värvimürgitusega tegemist, tegemist oli ka psüühilise emotsionaalse seisundi, mitte vastuvõtmisega, mida Tahtmata tahtis minu juures aint olla turvalises keskkonnas, mitte lasteaias, see oli tema nii-öelda vaikiv protest, mis sinna juurde veel ja ise me teame, et inimesed, psüühilises emotsionaalne seisund mõjub kogu organismi seal suhtes ka seedimist ja toitumist. Ja noh, siis oligi nii, et ainult looduslikud taimsed, seedefermendid käivitasid veel lapsel seedimise ja tänaseks on Merle ise füsioterapeut. Nii et, ja noh, ilmselt et seda, kuidas kui mul poeg oli kaheksakuune ja sai oma kõhulahtisuse ja bakterit, mis seal siis tal organismis seda põhjustasid. Noh, siis ma elasin maal ja lihtsalt hirmust lapse tervise pärast, läksin nädalavahetuseks haiglasse, lasin ennast kiirabigi viiesest. Mul oli tõesti hirm, mis sellest väiksest lapsest nii saab, kui see kõhulahtisus niimoodi verisena jätkub veel. Ja siis ma pidin kuulama haiglas söögitädi käest kuldseid sõnu, et ei ole midagi, anname lapsele õiget toitu, jätame ära rinnapiima, mis võib neid bakterid kesiselt toita, anname lapsele hapu õunapüreed. Ja olin mina kaks korda rinnapiima andmas ära jätnud, laps õunapüree söönud, siis mina teadsin, et mina lähen haiglast ära, minu laps on terve söögitädi abiga. Noh, sellest oli nädalavahetus ja ma ei jõudnudki veel arstini välja, sest juba aeg oli sealmaal, ma nägin, kuidas laps tervenes paari noh, selle viie kuue tunni jooksul ja siis ma juba vabandasin, et me siin üldse tulin ja läksin koju ära ja siis ma mõtlesin kirjanduse kätte ja kontrollisin järgi ka, et, et miks see nii on ja ei, ma usun, et arstid ka teavad, miks see nii on. Ja me võime seda väga paljudest. Tervis raamatutest. Jah, ja noh siis seda nõgesse teega allergilise reaktsiooni leevendamist, seda mul ei ole oma lastega nii palju tarvis olnud, kui palju sõprade-tuttavate lastega ei ole ma pidanud seda tegema eesti, inglise, soome keeles ja ja noh, sest sageli on see väga ruttu käepärast võtta. Sirvisin teie raamatut enne saate algust ja nüüd ma olen küll selle koha kahjuks ära kaotanud, aga ma arvan, et te suudate seda ise veelgi paremini rääkida, mida öelda kõikidele neile pea valutajatele meil on ju moehaigus või ma ei oskagi öelda, ma arvan, et iga teisel või äärmisel juhul kolmandal inimesel valutab üle päeva pea. No vaadake, ega inimene on tervik ja, ja neid ega see pean ikka kogu sellesama terve keha küljes ja ja noh, minu maailmavaade, kui malts inimest käsitlen nii taimi kui toitumist, inimese tervist, siis mõtlen, et inimene on kolmene, meil on oma keha, hing ja vaim, vaimne osa. Ja me võime see terviseprobleem või peavalu antud juhul võib olla põhjustatud kõigist kolmest aspektist, kas selleks on vaimne põhjus hingeline või siis tõesti füüsilise keha tasemel või toitumise tasandil. Aga eks need kõik põimuvad väga tihedasti omavahel läbi. Me võime ikka ka ennast vihastada ainuüksi, nii et meil me saame peavalu ja siis küsida minu käest, milline oli vale toit, ilmselt mul oleks väga raske vastata. Aga kui me võtame nii väga üldisel tasandil, siis väga sageli, kui me ei saa toidu seedimisega hakkama, siis seedimise kuumus tõuseb pähe. Aga me teame, et kui peas on kuum, siis me näitame üksteisele siia meelekohta ja ütleme, et noh, et soe pea, see ei ole peafunktsioon, pea peaks olema külmas jahedas, siis me mõtlemise protsess toimib hästi. Ja siin ma raamatus panen ka kõrvuti kuma taime panen, kellel juured on mullas lehed õhus ja õis päikese poole siis inimene kõrvale tuleks panna pea jahedasse mulda, sest pearegioon on jahedaregi on ja, ja vastavalt siis rindkere õhuline taimelehtede vastavalt. Ja noh, niimoodi Me vajamegi teineteist tervitanud, kuna aga nüüd, kui see seedimise soojus tõuseb valesse kohta inimesele pähe siis me võime saada peavalusid ja, ja loomulikult kõik, kellel on nüüd siin vaimsel tasandil töö juures või isiklikus elus noh, väga stressi, niisugune olukord, siis ta võib üritada ei tea, mida sisse süüa, kui meil see põhjus ei ole muutunud või me ei ole seda ise suutnud, et muuta või likvideerida või teise rea pealt tasakaalustada. Noh, siis siis aitab peavalu vastu, ainult hiljuti on, ja mis see teise rea pealt tasakaalustamine tähendab? Noh, ma arvan, et kui inimese elus on meeldivamat rohkem kui seda, mis tal stressi esile kutsub, kui tal on töö, meeldib, mis ta teeb, ja kollektiiv, kui tal isiklik elulähedased suhted, kõik on korras siis tema seedimisvõime ma siin ütlengi, et seedimine ja, ja on väga palju seotud selle isik üksuse jõududega, siis on need tal nii harmoonilise tasakaalus. Ta võib süüa väga erinevaid ja väga erineva kvaliteediga toitu. Ma võin öelda, et ise ma olen väga palju matkal käinud ja ülikooli ajal sai väga ekstreemsetel matkadel käidud. Siis ma väga hästi iseenda puhul tean. Kui mul oli stressirohke koormus koolis. Tartu mööda Riia mäge üles käies õhk oli see, mis minul oli raske taluda. Kõik selline koormus siis ausalt öelda, mu füüsiline tervis oli väga kehva, ma ei saanud kiiresti käiagi, mul olid siuksed valud aga siis läksime mägedesse. Värske õhk, vajalik füüsiline koormus. Psüühilise emotsionaalne pinge maas, väga meeldiv seltskond, kõik majad olid madalad. 70 kilomeetrit Tartu maratoni ei olnud üldse mingi probleem. Et me saame teiste ridade peale ennast panna oluliselt tugevamini tasakaalu ja siis ma seal matkal võin süüa väga erinevaid toite, aga samas kui ka seal näiteks füüsiline koormus läheb väga suureks ja väga ekstreemseks ka siis ma ekstreemsel matkal väga valisin toitu. Siis ma vahetasin oma suitsuvorstijuppi küpsiste kommide vastu. Sest Neid oli mul lihtsam seedida. Ja noh, eks me kõik peame oma organismi ja keha kuulama ja kui meil see on raske, siis ju saab arstide käest nõu küsida ja ja iseennast ka jälgida rohkem nagu enda isikliku laboratooriumisse tähendab oma keha ja ja seda, milliseid vastasite iga päev annab ja ega see ei olegi nii väga keeruline. Te ütlesite, käisin ülikoolis, olin Tartus, täitsa huvitav oleks teada, mida te õppisite, õppisin majandusküberneetikat, kitsam erialasüsteem, programmeerija ja tänapäeval minna bioloogiat õppima, ma kartsin, et ma ei saa bioloogilise sisse, aga aga nagu näha, kui on tegelikult need unistused, kui hilisemad väljakutsed vastu võtta, siis jah, ma Inglismaal ikka õppisin natuke rohkem bioloogiat ja geograafiat ja neid asju ka ja siis taimravi, mis oli nii suur. Kui tihti me sellest tuleb, seda etet keegi päeva jooksul helistab või veel hullem, koputab õhtul uksele ja ütleb. Ai, mul valutab siit. Ai, mees on minuga pahaaita, et teid võetakse nagu enesestmõistetavate abimeest. Eks nende asjadega ole nii, nagu arstidki on andnud teatud nii-öelda vandema töö seisukohast, et kui abi vaja ja sa saad, siis aitad. Eks jah, tuleb edasi ette ka, et tuleb esmaabitelefoni teel anda, kui ma oskan, või vahel on see esmaabi, see, et palun pöörduge arsti poole, helistage kiirabi kohale. Sest et noh, kui see informatsioon, mis minuni jõuab, ongi selline. Jah, on elus ette tulnud ka, kus selle asemel oodatakse, mille ma järgmisel päeval koju jõuan ja oleks võinud juba eelmine päev arsti juurde minna. Et ega siis aga samas jälle noh, ega siis päris iga asja keel ei pea arsti juurde minema, saab ka ise kama. Ja noh, kas siis ka järelravivõimalused on see, kus taimed saavad väga palju aidata, siis ma peaksin Varema rohust rääkima, mis on kõik käänatud, väänatud liigest ja verevalumid puhul väga hea abiline. Kudede taastamisel kuni luukoe nii välja, noh, taimemaailmas on väga palju võimalusi, aga noh, eks ole see probleem, et alati, kui inimesed helistavad, kas neil ei ole käepärast või ei tunneta seda taime eks siis tuleb vaadata, kas apteegis müügil neid, aga väga sageli jah, ma olen pidanud ka kliendile seletama, kus need taimed tema kodu lähedal kasvavat, sest eks ole saanud siin Eestimaal selle inimeste aitamisega juba päris pikalt tegeleda. Seesama vanemarohi, mina näiteks ei kujuta endale üldse ette, milline ta on või kus ta kasvab, on teda palju Eestimaale? On ikka, ta on selline metsakraavi serva ja. Nii-öelda prügimäe taim ei ole ilus öelda. Aga teda kasvab ja temast saab lugeda nii minu raamatutest kui teist taimraviraamatutest, mis meil Eestis välja antud. Ja noh, kui me teda tunneme, siis me leiame ta ka loodusest üles niiskes kraavi servas või mererannas adru sees. Ja noh, me oleme harjunud võib-olla valutav liiges selle kapsalehte peale panema, aga ma usun selle koha pealt, varemerohuleht on. Natukene võimsam ja varemerohujuurest tehakse meil ka kreeme, ilmselt on neid võimalik ka kuskilt poeletilt leida. Aga kui me võtame otsenud naturaalse loodusest, siis ta on ikka vägevam ja seda juurt saab kuivatada ja ka talvel kasutada. Et noh, neid võimalusi on palju, kuidas saab väga lihtsalt nii-öelda taime kasutada ühel ühes arenguetapis toiduks? Ta vajadusel ravimina. Ja eks siis saab seda õpetada, kui inimesed küsivad. Aga noh muidugi on väga markantseid juhtumeid. Ajakirjanikul ei tohi nii-öelda ja siis vait jääda, siis see on väga alatu. Noh, inimene suvepäevadel ei jõua minul loengule, siis läheb nädal otsa mööda, siis ta helistab, vabandab Ma kahjuks ei jõudnud loengule, aga ta olla seal rääkinud vanemarohust, aga näed nüüd mul oli liiklusavarii ja nüüd ma olen terve külg verevalumeid täis ja, ja nüüd mu nüüd ma olen seda varemerohtu tarvis. Eks ma olen teda saatnud siin nii karguga mööda Eestimaad ja siis juhatanud, et kui rohkem läheb vaja, kus siis seda kohapeal leiab. Aga mitte see ei ole mitte parastamises öeldes, vaid väga sageli on informatsioon meie ümber olemas ja, ja maailm nagu annab märku, aga alati. Me ei taju ära, nagu ma ise näiteks otsin, mõningat taime tahaks nagu leida või üles leida või kasutada. Ja siis, kui ma pikka aegade peale mõelnud olen oma lõbuks, näen paise, kus ta kasvab ja kuidagi nad tulevad siis su juurde. Kui vaatame laia maailma, viskame siit oma ilusalt eestimaalt pilgu, siis ma kujutan ette, et kusagil Jaapanis näiteks müüakse võilillede seemneid ja ja, ja tean isegi omast käest, et sellised haljad aasad, kus on palju palju õisi või mustikametsad, kus sa võidki seda mustikate oma käega võtta väga mitmes välismaalases, isegi minu nähes on tekitanud sellise soovi põlvili kukkuda suurest vaimustusest. Kas me oskame seda vääriliselt hinnata, mis meil on? Eks inimene on kord juba selline, et kuule, midagi on väga palju, siis meil nagu ei tahagi sellele enam tähelepanu jätkuda, me tahaks ikka seda, mis on defitsiitne ja vähe ja ja võib-olla see on ka üks inimene olemusele omane nii-öelda tunnetusviis või mõtlemine. Aga kui me, ma kirjutan selles viimases raamatus ka ja ma arvan, et ma olen seda filosoofiat ja seda maailma arusaamist loodustunnetust, et et ma arvan, et inimene võiks olla nii arukas et aru saada, kui vähe ta loodusele vahele segab, et loodus saaks teda maksimaalselt aidata. Võtame selle võilille, kui teda on meie ümber nii palju ja nii kenasti õitseb ja ta tahab ümber kasvada, siis me võiks küsida, mida, kuidas me seda kasutada saame? Mitte kuidas tema vastu võidelda, ilmselt ja kuidas teda ilmtingimata hävitada. Ja ilmselt me oleme juba selle ringi läbi teinud, et kui ma muru sest võilille totaalselt hävitame, siis ei kasva seal enam ka rida teisi taimi ja siis me järgmisena hakkame samalt hävitama. Ja ma tahaks küsida siis milline, milline ema tahaks oma lapselapse selle muru peale siis roomama saata, teades, et laps kõike sealt muru pealt veel ka suhu tahab panna. Ja kas need taimed on siis seda väärt, mis peaks jõudma siis väikse lapse suhu. Et kui me nii mõtleme, siis ilmselt on see looduse mitmekesisuse rikkus, mida meie Eestimaa loodus pakub. Ja seda erinevatel aastaaegadel siis noh, kui me praegu välja vaatame, siis minu jaoks on võilillmaapealne päike selle sõna kõige otsesemas mõttes. Ja kuna meie, kui me mõtleme oma tervise peale, siis me ütleme, et päikesepõimik on siin organismi kõhu ülaosas, mis dirigeerib siis kogu meie seedimist ja ta ongi see meie, siis ta aitab kaasa meie sisemisele päikesele. Meie kogu toidu seedimist ja selles erinevate jõudude väe omastamist, meie tervis, ülesehitamist. Ja kui ma nii vaatame neid kollaseid võilillevälju, siis ilmselt Me hakkame ka, suhtume looduselt seda andi vastu võtma. Nii nagu paljusid teisi ka loodusrikkusi. Ja ilmselt siis jääks inimesel oleks palju parem tervis ja siis ta läks palju rohkem aega tegeleda ilusate kaunite kunstide või, või tegevustega. Ja ma arvan, et me kõik oleksime koos natukene rõõmsamad ja ei oleks meil nii suurt energiakriisi, ei oleks meil nii suurt töötust ja inimesed oleksid sõbralikumad ja ma olen sihuke idealism. Aitäh Mercedes Merimaa selle hommikuse erakordselt huvitava vestluse eest mida muudkui avarat pilku siis kõikidele kuulajatele soovida, et kui te mööda Eestimaad ringi sõidate, siis vaadake seda, mis teid ümbritseb, eriti võilill, märksa soojema pilguga, kui ta võib-olla seda siiani teinud olete. Ilusat päeva. Ilusat päeva teile kõigile.