Täna kuulame Jakob Liivi loomingut, siis viibime jälle meie kirjanduse noorus päevis. Teatavasti on see kirjanik hulga eetilist luulet kirjutanud. Need lugulaulud ei ole õieti täpselt ei ballaadid ega poeemid. Aga ühe või teise vormitunnuseid neil leidub. 1960. aastal ilmunud valitud teostes on trükitud ainult mahukad kõrbelõvi ja pühakuju pikad poeemilikut lugulaulud. Nõnda ongi tänaseks valitud vaimude org ja onu Toomas võetud 1918. aastal kirjaniku 60. sünnipäeva eel ilmunud Jakob Liivi kirjatööde kogust. Kolmas täna esitatav pala juudas on kirjutatud 1934. aastal, siis neli aastat enne kirjaniku surma aga mõjus dollastes oludes küllaltki ajakohaselt ballaade. Lugema on tulnud Tõnis Rätsep. SIND nuusutan, kallike, kohe siis sõidan ma selge ja sõrmukseid tooma. Tee raskuse homse päevaga võidan ja tulen siis kosjasid jooma. Sa kutsuseks kokku kõik omaksed, vennad-õed tulgu, kes kallid Sully ilmas Mojo tuule kutsuga neiut, kes kenad ja peiud, kel rõõmuleeks silmas. Magahtlen, mu kallike, anna nüüd andeks. Ehk läbi lähed vaimude orust, kus mitmete mu suud on muutunud vandeks, seal unustad rõõmu ja noorust. Ei lange pea viirastust nähes mul norgu ma julgen või põrgusse sõita, veel vähem, siis kardaksin vaimude orgu, seal vaimud ei suuda mind võita. Ei ihkama kaaslaseks, kehata vaimu suuvaim mulle kallis su ihus muu, kallike, vaigista kartliku aimu mind saada, Kepreisiks mul pihus. Nad lahkuvad, neiuke vaigistab nuttu ja kallimat väravast saadab mees, kiirustab käiku ja sammub nii ruttu teelt korraks veel tagasi, vaatab ta julgesti, kartmata edasi, rühib, ei tunda või väsimust, noorus ju koidikul istudes, higi, ta pühib, on puhkamas vaimude orus, kus karastab rändajat hommiku vilu. Ja iga leht tuuleta liigub. Seal paigas on hiilgamas nõiduslik, ilu, õrn udu, kui une sees kiigub. Nüüd ilmub seal liikuval udusel pinnal hulk neidusid ilusaid noori. Neil säravad ehted olnud kaelas ja rinnal. Nad seavad end laulmiseks koori. Kaasas on kandled ja pasunad viled. Neid panevad vagusalt hääle ja ühe käest taktikepp. Ilusad lilled, see liigub ja laul hakkab peale. Kõik loodus jääb vaikseks ja kuulata tasa ta kaugemal tuulgi ei puhu. Illinud või hõisata haldjatel kaasa. Laul lindudel vaikib siin suhu. Laul laulust, nii heliseb, ilusam, kenam, täis õrnust täis mahedust, mõnu. Meid kuulates, noormees ei mäleta enam ta kallima kahtlevaid sõnu. Läkisti udu kaob ära, kui varilaul vaikib, mäng kestab üht lugu. Alt tõuseb nüüd jälle uus vaimude kari, see kujutus hoopis teistsugu. Sealt tulevad vaimud, kus kullas trepid. Näod on neil Nicolkunud, valged käevarred ja sääred nii lahjad kui kepid ja langenud närtsinud palged. Nad langevad hõisates lauljate kais sui algavat tantsu ja pidu ei rõõmule panna või keegi seal paisu. Neil rinnas on kirgline idu. Neid reisija vagusi vaadata tahaks ja puhata samblases pingis. Kuid seda ei suuda ta panna siin pahaks, kui leiab end neidude ringis. Need mahedalt hüüavad tantsule teda siin kadugu seisuseuhkus siin aega ei anta, et mõtelda seda, mis tähendab väsimus, pukus ei mõõda, aga ükski siin aastate aega ei tundide järele, küsi, ei rõõmusid kaaluta kainuse vaega ning ööl ega päeval ei püsi. Niidatavad reisijal lennates päevad. Ta hõiskab nüüd teistega kaasa sest silmattal silmades välkusid, näevad, ööl kaisutab õnn teda nii tasa. Ei jõua tavaimuga pidada, sammu ei tantsida, lõputa mängi ta otsani raugenud nooruse rammu. Ta langeb nüüd sammalde sängi. Mu kõrvad on väsinud vaimudel laulust, hing, jõudu saaks tähtsamaist töödest. Vaim tüdineb rõõmust ja tüdineb valust. Surm tuleb siin veedetud öödest. Ja temale tulevad uuesti meele ta endine kodu ja kallid. Kuid kepinaal rändab ta koduma teele. Näe imet, ta juuksed on hallid. Nüüd igas rinnas õnne, idu läheb rõõmutundel õitsema ja rahvahulk Peab lustipidu ringmängulaulu-tantsuga. Siis joovad mehed kanget jooki üksteisele lauldes, elagu ja neiud söövad marju, kooki. Neil meel on hea ja vallata ka mahe jutt, kui vaikne laine käib sosinal nüüd naiste reas. Loll toomas tuttav valla vaenega ulgu piduliste seas ei pane keegi pahaks seda, et tulnud tema pidule. Kõik rahvas tunneb ammu teda. Et ta ei riidle käratse. Ja iga mees, kel juua paha Joom klaasi sees ei vähene, ei viska kallist märga maha, vaid annab ennem Toomale. Ehk jälle mõne kausi sisse. Vast juhtus küpsis, rasvane mis soovi ja ei pruugi, see saab onu Toomas omale. Sest toomast kõikidele vaja veetoojaks õue pühkijaks. Et puit ta toob ja kütab maja, teab amet, mees ja kaubasaks. Ka armastuse kirju kannab ta nooremaile alati nii osavalt neid ära annab, et vanemad ei märkagi. Ta napsivendadele joomaks toob kõrtsist viina virgasti. Just neile, kellelt onu toomaks ta rahva sekka ristiti. Ja tihti pilk märgilauaks ta Halpidele ammugi. Kuid sealt ta lahkub ära kauaks, kust teda löödi pilgati. Nii vaene toomas ennast toidab ja lapsepõlvest algades ta ühest majast teise roidab jah, elab vahest puuduses mis näru kauplejale anda veel leiti, riided liiga head, neid võib ta elus ehteks kanda, need katavatakk, keha pead. Ta naerab üleüldse vähe, ta suu jääb vaatel vallali. Kuid kurja tööle ta ei lähe, seks on ta aus veel pealegi. Siin toomas pidulises vaimus teeb täna nalja kõigile, ta arvab oma lollis aimus, et seltskond on ta sarnane. Sest rahvas rõõmsalt segab, liigub talgune, toon Kitaktita ja mõnele nii maapind kiigub, et peab ju tuge otsima. Nii lõbustada, jutt Tuvest võib kaua sõber sõbraga, kuid liiga kaua see kesta öö tuleb oma rahuga. Nüüd omal viisil oma rada siit igaüks ju kojule loll toomas kõigist nägemata siis pidupaika maha jääb. Ta midagi ei mõista, märka, kas lükka teda ehk kas siit enam iialgi ei ärka. Siin alganutas surma. Kass jõi ta vahest palju viina, mis lõpetas ta kurva ja ehk tegi rammus, toitsin piina ta kõhule. Ei keegi tea. Ei küsi teda enam keegi. Kõik kahtlemine, rumalus, mis öeldakse ehk tõsi seegi, et teda tappis vabandus. Nii ümbruskonna jutuga ära. Seepeale varsti vaiki jääb. Et vaene toomas surnud, ära liigud, kõigil meelest läeb. Seal kõlab kõrgelt tornist alla, nii vali leinakella hääl mis kuuldub üle terve valla ja kostab metsas aasa pääl. Seepeale aknad lahti, laevad ja tuttavad näod ilmuvad kõik uudishimule seisma jäävad, et näha, kes on leinajad. Ah jaa, see surnuonu Toomas ei olnud enam meeleski, et tema oli piduli joomas ja suri sinna äkisti. Nii räägib aknal mõni noorem. Ei ole kuulda ohkamist, rong tuleb ees, odav koorem ja koorma otsas lihtne rist. Ajast ilmast nad isekeskis räägivad. Ei paista leina nende silmast. Kõik on kui pidupidajad. Tapp koju tasakesi suur ristikandja risti teel, vast süüdistades inimesi, kel suurem tarkus, terav meel. Kartuli paavsti külastama, kes kloostri esemeid seal hoolsalt valvas mees oli laialt tuntud, oli just seesama, kes tihti tagaselja teisi salvas. Ta pidas ennast suureks kunstiks, Indiaks ta vintsile. Nii tahtis olla Sundjaks, kes püha õhtusöömaaega maalis. Prioryu mitu korda märku andis, et kunstnik tööga rutem valmis jõuaks. Kõik asjata ta paavsti ette kandis, nüüd palvet see temalt seda nõuaks. Mis kasu sest et maailm teda kiidab, ta meie tööga juba aastaid viidab ja ikkagi see pühapilt ei valmi. Ju mitu kuud oma pilti vahib ja ainust pintslijoont ei tõmba sinna kuutõbisena vahel saalis jahib, kui keegi tema ligi julgeb minna. Veel imelikumaks lugu, muutub pilt muidu valmis, ju tal peaveel puudub, mis ühe päevaga võiks valmis teha. Ja küll ma huviga nüüd seda kuulan. Sa oled ununud asja ette toonud, ma sinu seltsis kohe kloostri tuleneb näha tööd, mis kunstnik juba loonud, nii räägib paavst priori ees, siis sammub, kes rõõmsal meelel tema kannul tammub, et kuulsat kunstnikku võib tööle panna. Kuid kunstnik nende tulekut ei kuule, ei vaatagi, kes astuvad nüüd saali, ei vägevaile kohe vastu tule, vaid istub paigal silmitsedes maali. Siis viimaks pilgu nende poole heidab, priori näeb, kes oma nägu peidab täis võidurõõmu paavsti selja taha. Da Vinci maailm ootab juba kaua, et püha õhtusöömaaeg kord valmiks. Ehk leian minagi ju varsti haua, kes sulle siis veel loorber, pärga Palmiks. Sul laud võib toita hingi, vanu noori ja kunstisõpra, andekat prioori, seepärast oma tööga rohkem rutta. Paavst käsib, nii. Ta vintsi kohe virgub ja viha peites naeratada püüab. Siis nagu nähes kangelaseks sirgub ja uhkel häälel vägevaile hüüab. Võim nõrku, käsib nende üle valvab ja äraandja loovat hinge halvab. Suurt sunni all ei sünni kunstiilmas. Kunst täiusele valmib vabas hinges, kel kuulmata jääb võimsa käski sunnid, loov vaim käib ala jumalate ringis, kus määramata jäävad aeg ja tunnid. Kui väsimusest puhkamas mu keha, siis vaimul palju enam tööd on teha, ta kõrgustesse otsib teed ja rada. Teid tänan siiski kõrge püha isa, et ilmusite mulle Sundjaks siia, mu vaimujõud sai sellest praegu lisa ja homme lõpule maa töö võin viia see nägu, mis, kui udus alles peitus, mis oli leidmata, mul praegu leidus. Ma palun laske asuda mind tööle. Nad lahkuvad ju möödunud on päevad. Kord võimumeestel tärkab jälle iha suurt pilti näha. Vintsi juurde laevad, kus süttib mõlemate püharia. Pilt valmis, peata keha otsa pandud priori pea näol jultunud ilme, antud priorist tehtud, igavene juudas.