Tere hommikust, head kuulajad. Jutusaade on nüüd selline saade, mis avab siis tegelikult ühe inimese. Ta annab meile vaate tema sisemusse järgmise 50 minuti jooksul, kui niimoodi piltlikult öelda võib ja jutusaade on just alanud. Tänaseks ohvriks on inimene, kes on ennast pühendanud teiste inimeste aitamisele ja seda sõna otseses mõttes, sellepärast et arstid just selliseid inimesed on. Ja muidugi mis väga intrigeeriv. Me räägime inimesega, kes töötab Soomes, sest teatavasti Kas käivad siis öövahetusi tegemas nädalavahetustel Soomes või on juba Soome kolinud, doktor Ingmar Lindström töötab lahti keskhaiglas. Tere hommikust. Tere hommikust. Mina olen saatejuht Toomas Luhats. Ingmar kõigepealt ma küsin siis kohe niimoodi, et et kas sa oled selline arst, kes kohe lapsena tahtis tohtriks saada või selline laps või selline arst, kellel ei olnud muud võimalust? Ma arvan, et mitte päris kumbki, et ma olin vanemad on arstid ja mul on suguvõsas palju arste, meditsiinitöötajaid ja keskkooli lõpus ma ei olnud päris kindel, et milleks ma tahan saada. Leidsin geneetiliselt, vist on teatud eelsoodumus, võtsin arstid arsti kanti minna ja siis ma niimoodi läksin. Panin paberit arstiõppesse. Teisi valikuid sel hetkel nagu ei olnudki, kuigi siis 90.-te keskel oli väga populaarne ka majandusteaduses äri juhtiv, ärkavad ja sellised erialad, aga, aga ma alustasin arste õpetaja siiamaani ma olen püsinud sellel suunal. 90.-te keskpaigas vist oli ühel hetkel isegi selline aeg, kus oli nii-öelda ärijuhtimise baaspakett, oli, oli punane vildist pintsak, mobiiltelefon ja siis ärijuhtimise. Punast pintsakut ei olnud, et sellepärast ma sinna ei läinud. Need õpingud on ikka väga pikad, arstide puhul ära lõpetatud, siis on juba ju juustu salli. Üldarst või Eesti mõistes perearst. Sul on sellel selles vallas viis aastat Eesti kogemust. Mida saaksin sulle andis, mis sa siin õppisid? Jooksul Marin põhiline, mis üldarstiks olemine annab, on selline inimestega suhtlemisoskused seal hästi tähtis vastavalt inimesele, tema taustale, nagu siis selgitada tema selle haiguse probleemi olemust ja kuidas, nagu ühiselt see, see lahendus leida sellele probleemile, et selle selline suhtlemisoskus on, ma arvan, väga oluline küll, laste puhul ja seda ma arvan, et ma sain esmatasandis või üldarstina või perearstina töötades. Aga lisaks ka nägin väga laialt erinevaid selliseid erinevaid haigusi, haigusgrupp, et ükskõik mis probleemiga võidi minu juurde tulla või midagi küsida ja ma olen siis üritanud endale abi abi leida, et võib-olla kitsama eriala puhul on niimoodi, et kui spetsialiseeruda vasakule kõrvale, aga teised patsiendid valutab, parem kõrvetisi aidata, aga see on just selline suhtlemisoskus ja siis laia põhilisus, et ma saan väga erinevate probleemidega inimeste aidata. Kui tihti sa märkad seda üldarstina, et, et noh, tegelikult on tegemist sellise tavalise viirushaigusega mida noh, mille vorst vastu ikka kõige rohkem aitab. Kuuma tee joomine ja see seitse päeva või nädal tuleb lihtsalt üle elada kuidagi. Aga, aga, aga inimesed justkui ootavad sinult seda müstilist abi kätte. Jah, eks seda kohtub väga tihti, et ma esimene patsient, ma mäletan, kes mul oligi, kui ma alustasin residentuuri Tallinnas Pirital, et siis seisund patsient tuli nohuga ja, ja ma ausalt öeldes ei osanud mitte midagi teha, ma mõtlesin, et ma olen ülikoolis õppinud ütleme, raske südamehaiguse ehitaja, suhkruhaigusi, kopsuhaigused ja muud sellised tõsised haigused, esimene patsient tuli nohuga ja ma tõesti ei osanud midagi teha, ma läksin küsima targema kolleegi käest, ta ütles. Ta kirjutab haigusleht ja saada patsient koju. Et selline oli siis minu vastus patsiendile. Et patsient on palju, eriti teatud hooaegadel neid nohusid ja sellised on mitmeid ja mitmeid eri viirused tekitavad neid suhteliselt sarnaseid haigustüüpe. Et iga inimene loomulikult, et ta ei karda kõige halvemat just alati, aga ta nagu tahab selgust saada, et kuidas nagu võimalikult ruttu, kas siis tööle naasta või terveks saada, muidu ja ja ta ikka loodab meditsiini abil, aga siiamaani ei ole sellist väga tõhusat ravi leitud. Nende nende tavaliste viiruste puhul. No ühed ongi need tavalised viirushaigused, mis, mis meil kõigil korra aastas või, või Eesti kliimast tingituna mõned korrad rohkem külas käivad, aga, aga kui tihti noh, siis perearst leiab ikkagi selliseid, selliseid raskeid haigusi, selliseid haigusi, et tekivad kahtlused, kus. Aga kas see nakkab inimese pärast kohe mure? Eks neid tuleb ka ette, aga ka suhteliselt nagu harvemini põhireegel nii-öelda esmatasandi meditsiinis või siis nagu üldarstina perearstina töötades on see, et sagedamini esinevad haigused esinevad sagedamini, et aga kui tõesti patsient käib, kas korduvalt või tal need sümptomid ei ole päris tüüpilised mingid tõsisem sümptom, et siis nagu tekib, võib olla mure ja hakatakse täpsemalt uurima. Ühele inimesele, kes on siis arst, avalikustatakse päris palju teiste inimeste poolt, et sageli, kui me mõtleme just nende eelmises küsimuses kõlanud haiguste peale, mis on raskemad, mis ei allu nii-öelda seitsmepäevasele kodus olemisele noh, on näha, et inimesega on ikka väga pahasti, mismoodi see arstile mõjub ja, ja kuidas Kama saad inimesena, eks see mõjub, arstile on mõnes mõttes nagu kahte pidi, et üks on see, et sa saad arstina teda aidata ja samamoodi sellele murele lahendust leida vahendusel teiste kolleegide abiga. Ja teisest küljest on see, et kui sa oled töötanud üldarstina perearstina nii, et sul on selle inimesega juba või selle siis ütleme patsiendiga pikem kontakt olnud. Et, et tal on ka selline selline personal, vale lähenemine, et sa tahad teda selles mõttes aidata. Kindlasti kui sa ei suuda aidata või see, nagu see abi venib, et see mõjub kaardile nii inimesena kui ka, kui ta siis professionaalina. Et see, ma arvan jah, et seal, ütleme seal esmatasandil ei ole ainult see nii-öelda see meditsiiniline läbi käima, nii et seal on ka muidu selline suhtlemine, mis on olla nii patsiendile kui ka arstile ja need asjad südamesse ei lähe või ei tohi lasta. Eks ta mingil määral ikka lähevad, aga kui esiteks neid tõsiseid haigusi ei ole, väga sageli, et, et et selle pärast ikka nad lähevad ikkagi südamesse, aga et kui väga tõesti jah, väga südamest, et siis on nagu väga raske teha on teatud, vaat kus on, ütleme rohkem neid tõsisemaid haigusi ja kus on ka selle tõttu, näiteks arstidel on pikemad puhkused või, või, või niimoodi, et mis nad saavad maha laadida need mured. Kui me räägime sellest arsti elu otsast, siis täna millised on need plussid olla arst ja millised on need miinused Allarst seal vahel neid niimoodi kahte tulpa pal kirjutanud mõtisklevad, vähemalt sellele? Ega ma otseselt ei ole? Ei ole niimoodi mõelnud, aga kuna mul on nagu ümberringi on nii palju meditsiinisoost inimesi, et siis on nagu seal meditsiin on käinud minuga kaasas lapsepõlvest saadik. Ma isegi sündisin ülikoolis suure meditsiinigrupi ees. Et ma olen selline õppeprojekt alguses algusest peale. Ma arvan, et see teatud mõttes praegu on nagu võimalik, ise nagu väga palju otsustada, mida sa teed ja kuidas sa seda teed, kui palju sa seda teed. Et kui minu vanemad, et kas on mõlemad arstid, nende nende ajal suunati inimesi kusagile tööle kusagil eriala peale kusagile geograafilisse punkti et siis meie ajal on see võimalik, et nii Eesti sees kui ka kui ka noh, kas rahvusvaheliselt minna kusagile teha rohkem teadust, teha rohkem seda patsiendi tööd teha mõlemat ja nii edasi, et ma arvan, see valikuvõimalus on suurem ja see on nagu see, mis on, nagu arstide puhul ma arvan nagu positiivne, hea ja arst on ju ka võib-olla arst niimoodi, et sa ainult räägid inimestega ja väga midagi muud ei teegi, näiteks ütleme, psühhiaater ja ja teine arst, kes ainult näiteks lõikab või, või on käeline tegevus on väga olulisel kohal, et see skaala on ka väga lai sel arsti eriala sees, mille seast valida ja millised on täna Doktori elus. Miinused. Ma arvan, et kui me nüüd räägime Eesti poole pealt, kus ma küll ei ole viis aastat töötanud enam aga ka, et siin on väga palju sellist, ütleme siis arsti töövälist tööd ja selliste nii-öelda paberitööd ja sellist, mis nagu väga kurnab ja no väga närvesööv ja on ka ütleme, teatud instantside poolt võib-olla käiakse peale, et järjekorrad peavad olema lühemad ja ja samas võetakse patsient, seetõttu võetakse patsiente vastu rohkem, võib-olla ise nagu jõuaks ja nagu kurnab. Et selline teatud selline survet teatud järjest rohkem arste läheb nagu ära järjest vähem arsti peab tegema selle olemasoleva töö ära, nende pinge tõuseb ja tekib selline surnud ring, ma arvan, selline meditsiinitööväline töö on selline, mis võib-olla kõige rohkem kurnav või siis on see miinus Taastuvad pater küll, tegelikult kui ma praegu mõtisklema hakkame hiljaaegu käisin käisin traumapunktis ja siis siis oli selline moment, et, et arst oli küll väga tore ja meeldiv ja panin plaastri ilusti peale, aga, aga ta pidi, ütleme, kui me viibisime, seal võib olla sees minutit, siis sellest kaheksaminutitel klõbistasid arvuti taga kirjutas mingeid erinevaid asju ja nende, et see, see on üsna tüüpiline, kas soomlased. Seda vähem Soomes on seda kindlasti vähem ja seal on seda abitööjõudu on oluliselt rohkem ka näiteks tekste ei pea klõbistama, siseneb arvutisse, vaid räägitakse diktofoni peale ja siis sekretärid klõbistavad selle nii-öelda kasutades sinu sõnu siis selle arvutisse, selle teksti, et seal on nagu oluliselt, et esiteks sa võid pikemalt rääkida, sest põhjalikumalt näiteks ta kirjutada või siis rääkida sisse. Ja teiseks hoiab oluliselt aega kokku. Ja inimesel jääb ka mulje, et temaga tegeletakse nagu oluliselt rohkem, et muidu võib tekkida see, see moment, et inimene tunneb, et noh, et mis ta seal teeb. Loeb, loeb raamatu. Kui palju on sellist generatsioonide erinevust arstide hulgas? Me oleme kõik kuulnud sellest, et arstid, kellel on ringkäendus, selline ringkaitse ja aga, aga kas kuivõrd seda on, et on selline noored arstid versus vanemad arstid, et vanemad arstid ütlevad noortele, et kuule, seda ei tehta nii ja noored hoiavad jälle omakorda rohkem kokku või või ei ole tegelikult sellist generatsioonide mingit lõhet ei tasusin otsida? Ma arvan, et, et on kindlasti olemas, et kes on harjunud võib-olla tegema midagi teatud moodi. Et siis ta üritab seda ka edasi kanda järgnevat järgmistele põlvedele, kuigi võib-olla on tulnud vahepeal uued ütleme, uuringud, kus näidatakse, et see ei ole kõige optimaalsem viis nagu teatud probleemi lahendada aga rohkem võib-olla ma näen seda jällegi sellise korraldusliku poole pealt, et kus võib-olla vanem generatsioon, kes on võib-olla palju ohverdanud, ta toob nahukas nooremale sugupõlvele selle, selle, selle ettekäänded, et ei tohigi nii palju nõuda sellelt töölt ja võib-olla sellelt palgalt sissetulekult, et vaata, kuidas meie saime hakkama hoopis kehvemates oludes. Et selle selle poolt on võib-olla rohkem sellist generatsioonide erinevust, aga kindlasti ka meditsiini, ütleme meditsiinisiseselt, et selline kliinilised kliiniliste arvamuste arvamuste osas võib olla erinevusi ka. Ma usun, et pikad järjekorrad on ka, kõik inimesed on seda tajunud, et kui on vaja arsti juurde minna, siis juba ka ausalt öeldes perearsti juurde ei ole niimoodi, et sa jääd haigeks, ütled, et nüüd ma tahaks homme tulla. Andke andeks, aga järgmisel nädalal on võimalik, et et kuidas seda pikkade järjekordade probleemi nii-öelda arsti poolt vaadatuna, mismoodi see sealtpoolt vaadates paistab? Eks ta jällegi samamoodi, et kõik tahavad, kõik tahavad just ruttu pääst arsti juurde. Ja arstil seetõttu nagu need need päevad venivad, võib olla väga tihedaks ja raskeks. Ja samas alati ei pea jah, pääsemine arsti juurde, et väga kiiresti, et just nende teatud haiguste puhul, mis on nagu kiiresti reeglina iseparanevad ja lisaks on olemas ka õed, ütleme esmatasandis on need pereõed, kes, kes saavad ka väga hästi konsulteerida neid patsiente, kui nad näevad, et on mingisugune probleem siis nad võivad konsulteerida omakorda arsti küsida arsti käest nõu, et mida siin peaks tegema? Jaa jaa. Et seal on jällegi seesama probleem, et just need need vastuvõtu ajad on, seal on väga palju selliseid nii-öelda lisa patsiente, kes siis nii-öelda täidavad selle kogu vastuvõtuaja ära ja, ja jällegi tekitab sellist kurnatuse tunnet päeva lõpuks, et on väga palju tehtud, aga järjekord ikkagi püsivad suhteliselt pikana. Et on selline väikesena tasakaal, selline tasakaalu leidmine on oluline, et kas et kas võtta vähem patsiente vastu tegeleda nendega pikemalt. Ja samas võib-olla ise olla nagu vähem kurnatum või siis üritada kõik patsiendid, kes, kes soovivad vastuvõtule tulla. Ta samas mitte nii palju, võib-olla aega veeta nende patsientidega, vähem vähem vähem selle aja jooksul jõuab vähem seletada ja järjekorrad on võib-olla tõesti nagu lühemad, aga kas patsiendi rahul oli, jällegi on paremat ma ei oska öelda, et see on selline kastide, seda tasakaal, tasakaalu leidmisest, rohtu ei ole nagu viirushaigusega vastu. Et ma arvan, et see on, see on jah, seal nii-öelda pikk ukseline, suur. Perearstindus iseenesest on Eestis suhteliselt uus uus mõiste, et seda ei ole väga pikalt olnud. Kui, kui mõneski elualas on, on, on olnud niimoodi, et viimase, justkui 10 aasta jooksul tundub, et noh, et palju on räägitud probleemidest, et ja probleem on olemas, on teadvustatud, mis see probleem on, aga siis noh, justkui nagu lahendustele lähemale ei jõuta, kuidas Eesti perearstindus ega. Ma arvan, et see sisuline pool on oluliselt paranenud, et arst saab järjest rohkem teha oma tööd järjest rohkem, võib-olla suunatakse neid just need meditsiinilise tööväliseid ülesandeid teistele institutsioonidele või abitööjõud jõududele ja see süsteem, see perearstirakuke, ütleme see perearstikeskus, ma arvan, et töötab küllaltki hästi lihtsalt, et tõesti on arstide puuduse tõttu kõik patsiendid alati, kes tulevad ühest linnast teise, ühest kohast teise liiguvad, ei leia endale nii ruttu seda uut perearsti, aga aga üldiselt see perearstirakuke või perearstikeskus töötab küllaltki hästi optimaalselt ja see on oluline just esmatasand oleks heal tasemel, et siis see kurnab ka seda meditsiinisüsteem üldiselt nagu vähem. Kuidas sulle tundub, kas see, mida vahel öeldakse, et vaat Vene ajal oli palju parem arsti arstiabi ja ja ikka arst oli koju ja aitas ja nii edasi. Kas, kas see on nagu natukene selline müüt, et vanasti oli rohi rohelisem, võiski olla niimoodi? Kelle aspektist seda vaadata? Kindlasti on tore, kui sul tuleb varsti koju ja ütleb, et tõesti teil on, teil on siin viirushaigusena nohu ja ja võtke sinepiplaastrid ja võib-olla saate varsti terveks, et see on nagu selline rahustavalt, kui arst ütles, et tõesti nii peabki tegema samu asju, mida võib-olla vanem ütleme, vanaema ütles just eilsel päeval. Et siis see on nagu selline rahustav efekt sellel. Aga samas see on väga selline kurnav sellele meditsiinisüsteemile või, või sellele arstile, et kes ma tean kolleege, kes on rääkinud, kes olnud kunagised lastearstid, kes kandsid vist üks kingapaar läks ühe kuuga umbes sellepärast, et nii palju koduvisiite oli nagu ühe kuu jooksul, et ja siis jõutud alati võtke seda taksot ei saanud nagu endale lubada, et siis oli sellest väga palju käimist. Et ja see on tõesti nagu väga jah, selline kurnavad sinna läheb väga suur osa sellest, selle arstitööst, tegelikult seda teeme tihtipeale seal see kodus ei ole nagunii tõsine. Ja samas kui ta on tõsine, siis ei saa seda kodus väga palju seda patsienti aidata, et, et ei ole need vahendid, millega kas siis diagnoosida, ravida või et selles mõttes ta on siukene. Ma arvan, et see jah, see vanaaegne ta on kindlasti patsiendile on tore, kui sul tuleb spetsialist koju, ütleb, et jah, tõesti, teil on selline haigus, võtke ravige seda niimoodi, aga et see lõpptulemus väga palju nagu ei muutu, seal on väga kurnav, ma arvan, sellele meditsiinisüsteemile. Me räägime arstiga täna jutusaates, doktor Ingmar Lindström on meil külas ja praegu teeme väikese pausi, kuulame muusikat, sealjuures doktori lemmikmuusikat ja siis me tulime tagasi ja räägime. Räägime sellest, kuidas on siis Eesti arstide olukord Soomes seest, doktor Lindström. Mul on praegu tööl lahtis. Jätkame jutusaadet, tänane külaline pühapäeva hommikul on doktor Ingmar Lindström. Mees, kes teenib praegu leiba lahtis lahti keskhaiglas ja no kui lihtne või raske Soome mineku otsus sinu jaoks oli. Ühest küljest oli lihtne, sest ma teadsin, et paljud kolleegid Soomes käivad tööl. Teisest küljest loomulikult oli ta keeruline, sest süsteem on, on hoopis teine. Ma läksin siit, ütleme Eesti perearsti resident tuurijärgselt ehk siis perearstina Soome siis nagu esmatasandisse ehk tervisekeskusesse tööle ja ma teadsin, et seal tehakse hoopis rohkem selliseid protseduur, et see skaala, mida nad seal haldavad, on nagu laiem. Ja seetõttu ma, eks ma ikka nagu kartsin ja mäletan, et lahkumise eelneval päeval ma füüsiliselt värisesin ma natukene ikkagi natukene päris palju kartsin seda, seda minekut aga, aga põhimõtteliselt kõik on nagu läinud hästi ja sujuvalt siiamaani soome keelel suus. Jah, et ma olen Tallinnas üles kasvanud ja ja Soome televisiooniga, et sealt see oli suhteliselt suus. Kui neid esimesi päevi seal Soome tervisekeskuses mõelda tagasi, siis, siis kuivõrd sind üllatas see, mida sa seal nägid? Ma jah, võib-olla tõesti kõige rohkem üllatas just see lai skaala, mida nad kõik seal nagu valdavad või, või mida nad, millega nad tegelevad, et esmatasandis ehk siis tervisekeskuses. Et see mind üllatas ja kuidas nad tegelevad ka nii-öelda siis ägedad, ehk siis sellise valve valvesituatsioonidega, mis nõuavad nagu kiiremat otsustamist ja ravi, mis näiteks on seal on noh, ütleme seal esmatasandil on näiteks mingisugused murrud või haavad või, või günekoloogiline patsient. Et näiteks keegi kukub omal käe täiesti purustada Traumapunkti võete tuleb perearst, jah, oleneb, kui puruks tunned, kui ta on sõrmed viies erinevas kohas laiali, siis ta läheb traumapunkti, aga, aga kui seal on tõesti selline suhteliselt tüüpiline murded sisse ravitakse reeglina perearstikeskuse tervisekeskuses pannakse korda, tehakse röntgen, panestamatakse kordaja, tehakse kontrollröntgen uuesti, kõik on korras. See on asja üks pool, teine pool on see, kuidas siit eestist vaadatakse, et no nii tüüpiline eesti arst läks jälle Soome sedaanile. Komistab välju. Ega väga palju ei ole, võib-olla ilgutakse just selle üle, et, et see tõesti, see perearst seal Soomes tegeleb nii paljude asjadega, et see ei ole võimalik, et üks arst nii palju asjadega tegeleb. Aga minu puhul see ajend Soome minemiseks oli esialgu see, et ma ikkagi soovisin nii-öelda raha teenida rohkem, sest ma olin siis ehk siis ma olin doktorantuuris tartus, naine ja väike laps oli Tallinnas. Ja see majanduslik see võrrand ei läinud nagu niimoodi kokku ja siis ta lihtsalt majanduslikult oli keeruline ja ma mõtlesin ka, et ma hakkan neid nädalavahetuse valveid tegema ja ja lihtsalt see eeldus oli, et nädalavahetus valveta habe pisi tegema nagu pikemalt tööd päevatööd ja selle selle seetõttu ma läksin, siis on nagu päevatööd tegema, aga ihkumist üldiselt ei ole nagu väga olnud või ma ei ole kuulnud. Me ei küsi täpset summat, palju sugust teenid, aga huvitav on teada, mis see vahe on, sest ma olen kuulnud, et mõningate eriarstide juures ei ole see mitte kordades, vaid kümnetes kordades meestel, kes teevad väga keerulisi operatsioone, näiteks et kui suur see Eesti ja Soome arsti palgavahesid reaalsus. Ta on, ma arvan, et selline keskkonnavahetus on nüüd muidugi Eesti arstide palgad ka vist on tõusnud viimasel ajal, aga ma arvan, et see on üldiselt, kas seal kolme-nelja-viiekordne vahe on keskmiselt just et see oleneb ka, kus kohas töötada, mis erialast töötada on teatud erialasid, kus Soomes on tegelikult piisavalt arste olemas, et ei olegi vaja sinna juurde. Ja ütleme, suuremates haiglates, suuremates keskustes on, on alati teeni rohkem, sellepärast et seal on nagu arstidega, rohkemat seal ei ole nagu nii suurt vajadust. Mida põhja poole minna, mida väiksemasse kohta, mida rohkem metsa sisse seda, seda, seda suuremat raha teenida. Nii et tegelikult kui nüüd tavaline inimene mõtleb praegu, kes meid kuulab kui, kui tegelikult tehakse Soomast pakkumine, mis on kolm, neli kuni viis korda suurem kui see, mida praegu teenitakse, siis ei saaks öelda, et ei mõtleks selle peale ilmselt. Jah, muidugi tuleb arvestada ka sellega, et seal on et, et seal on, ütleme, räägime siis noh, võib-olla brutopalgast, et seal on ka nii-öelda progressiivne maksusüsteem, seal on elu natukene siiski nagu kallim. Ma arvan, et ma olen ise oletanud, et kui ma Eestis teeniksin kaks korda vähem kui ma Soomest helinat, siis ma see elustandard oleks umbes sama, et et ei oleks need üle lahe reisimisi ja mõned asjad oleks ikkagi odavamad ja nii edasi. Et see päris üks ühele ei saa võtta, aga, aga umbes vahe on niisugune kolm kuni viis korda nendes palkades. Aga samas me oleme koolivennad, selles mõttes ma võin seda küsida, ma ei ole päris veendunud, et see ainult raha pärast sinna Soome läksid. Ja mis see teine põhjus või teised põhjused on, mis, mis see Soomes töötamine annab? Ma esimene ütleme, selline tõuge oli siiski nagu raha, aga tõsi, kui ma seal juba mõnda aega olin juba olnud, et ma nägin, see oli võib-olla kuu aega, et siis ma nägin, et tõesti see süsteem on, on nagu huvipakkuvamad, ma õppisin seal juurde neid asju, mida ma Eestis polnud õppinud tööl, tunduvalt rahulikum ja, ja ja, ja ütleme, see põhiliselt ongi see, et on see esimene asi, mille pärast kõik sinna lähevad, on nagu on see raha, aga lisaks on just see see uued oskused, meditsiinilised kliinilised oskused, mida sa siin Eestis pole teinud või näinud, pole lubatud teha. Ja teine asi, kolmas asi on siis see töökeskkond elukeskkond seal tunduvalt rahulikum. See on ka mingisugune vahe patsientide suhtumises. See nüüd on k umbes umbes sama, mis Eestis ma arvan, et, et kui on, mida suurem linn, suurem keskus, seda seda nõudlikumad, need patsiendid on aga, aga üldiselt küll jah, et et nad on nagu leplikumad või rahulikumad seal Soomes, et Tarzan natukene seal ta natukene jumalale lähemal kui, kui Eestis. Kuigi ta on tasapisi tulnud sealt kaugemalt kaugenenud, Soome Soome arstide sõnul aga siiski suhteliselt suhteliselt autoriti autoriteetne on see Soome arst Temasena. Praegu oled sa Lahtis ja sisehaiguste resident, see on ju küll hoopis midagi muud kui perearst, et mida see tähendab? Mida see töö endast kujutab? No põhimõtteliselt jah, ma olen 10 aastat, ma olen siis olnud esmatasandi tervishoius või meditsiinilised, ma olen viis aastat Eestis, viis aastat olin Soomes ja siis ma mõtlesin, et ma natukene laiendada oma seda skaalat, et ma läksin jah, resident tuuri ehk siis maja spetsialiseerunud siis haigustesse, siis haigused sinna alla käivad tema südamehaigused, maksahaigused, soolehaigused, neeruhaigused, kilpnäärmehaigused, suhkruhaigus, suhkruhaigus ja nii edasi. Et see on selline samamoodi, seal on suhteliselt lai valdkond, et seal võib hiljem lisaks spetsialiseeruda kas siis südame peale või mujale. Aga põhimõtteliselt tähendab, et ma töötanud haiglaselt, muidu ta tervisekeskuses. Ma seal patsiendid on osakonnas. Ja ma üritan neid siis aidata oma teadmiste ja kogemustega ka. Ma vabandan oma rumalust meditsiinilises küsimustes, aga kas see tähendab seda, et sa teed ka meid operatsioone või ja see ei, ei, põhimõtteliselt ei tee operatsioon, et me teeme teatud protseduure, kus me küll võime nõelaga minna patsiendi sisse võtta seal mingi tüki välja nii-öelda prooviks. Aga, aga, aga me ei teinud seda operatsiooni ei lõika kedagi lahti, selle kohta on ka anekdoot. Et patsient tuleb siis terapeudi juurde ehk siis sisearsti juurde ja kurdab, et ta käis just kirurgi juures, et tal kõrvad valutasid. Kirurg tahtis kõrvad maha lõigata ja siis siseart muigab, ütlevad nad kirurgimatava muidugi tahavad lõigata, lõigata. Näed, võtke need kaks tabletti, kõrvad kukuvad ise. Et selline on. Erinevus võib olla sisearsti ja üritama ravida tablettidega. Vähemasti. Jah, muidugi lõikama vaatan, et ka huumor ei ole kusagile kadunud, see on positiivne Ati. Kui rääkida sellest sellest juurde õppimisest nüüd siis siis kui palju seda mahuliselt on või, või kuidas arsti puhul välja näeb, et me kujutame ette, et noh, et perearstil on mingisugused teadmised, okei, sa õppisid juurde, kui sa läksid Soome, et seda nii-öelda laiemat ampluaad katta. See on jälle õppida. Ja selles mõttes, et kogu aeg tuleb õppida. Üks asi on sellena, ütleme, teoreetiline õppimine, et kui tuleb mingi mingisuguseid uusi uuringu tulemusi, tehakse kusagil teadlased teevad ja siis sa pead neid nendega olema kursis, lisaks on selline ütleme Tallinn on õppimine või selline kogemuslik õppima, et kui sa teed mingisuguseid protseduure, millega patsienti aidata, diagnostiline protseduur või lihtsalt sa lähed mingisugust haigust, mida varem pole näinud või sa näed, kuidas seda haigust ravitakse, et see selline kogemuslik õppimine. Et on hinnatud, et arst oleks tõesti nagu nii-öelda oma teadmiste poolest nagu nii-öelda kursis kõigega, mis on toimunud või mis, mis, mis on toimumas meditsiinilised näiteks selline üldarst või sisearst peaks lugema 19 teaduslikku artiklit päevas, mis on nagu noh, minu meelest võimatu siis umbes üks selline 200 leheküljeline raamat See maht on väga suur, et kui tõesti seal nagu päris päris arstid, et ka sealt kõrvalt teha, et siis nagu ei jääks selle jaoks aega. Informatsiooni tuleb kogu aeg nagu lisaks tänab, lihtsalt on, õnneks on igasugused sellised ütleme digitaalsed andmebaasi, kust seda informatsiooni saab suhteliselt ruttu kätte. Aga sa õppima lähed, on nii, ütleme need kogemus läbi ütleme, teatud käelise tegevuse kui ka siis nende patsientide nägemisel, nende haiguste nägemise, mida varem pole näinud Kuidas on sinu perekonnaelu muutunud sellega, et kolisid siis kõigepealt Soome ja siis ma eeldan, et te olete vahepeal veel ka soome sees kolinud või on see lahti olnud? Kodulinnaks pikalt Soome me läksime niimoodi, et mina läksin esialgu ühte väiksemasse linna Soomes ja siis mu elukaaslane, kes on ka arst arst, et tema siis tuli hiljem nagu järgi väiksema lapsega ja kuna tema sai töökoha lahtistasime, siis mina läksin ka nende juurde lahtist. Põhimõtteliselt me väga palju Soomes Eesperega kolinud ei ole, mina siirdusin ühest linnast teise pereelu on, mulle just meeldib see siukses rahulikus seal tööl, et ma saan, mul jääb nii-öelda, et ma ei tule koju, et siis ma ei ole väga kurnatud ja väga närviline, et ma etena töömured sinna tööle. Ma saan lapsed hommikul viia lasteaeda või kooli emas, annad hiljem tulla neile kooli järgi, et ma lapsed näol või nii-öelda normaalselt nagu nagu ütlevad, seal on nii palju valveid tegema, siis ma saan lastega rohkem aega, vaid et see on minu jaoks nagu hästi oluline Eestisse ei olnud, Eestis oli see Eestisse, laps oli nagu niivõrd väike, siis, aga, aga põhimõtteliselt see Eestis oleks nagu keerulisem seda korraldada. Ütleme samastada ela elatustaset nagu, nagu sellisel heal tasemel hoida siis peaks rohkem tööd tegema lihtsalt kuidas lapsed Soomes kohanenud on, aga see on nende jaoks ikkagi täiesti teine keelekeskkond. Jah, kui me läksime sinna, siis esimene laps oli kaheaastane ja iga kord, kui ta nägi seda Soome nii-öelda meie kodu, siis seda maja, et siis ta hakkas, et võib-olla see oli võib-olla viis-kuus korda hakkasite nutma, et läheme tagasi Eestisse, lähme tagasi sinna, kust me tulime. Põhimõtteliselt, aga, aga nüüd on olukord vastupidine, et ta on seal koolis, tal on trenn, et tal on sõbrad, et mida ta ei hakka nutma, kui me tuleme Eestisse, aga, aga ta nagu hea meelega ta on Soome pool väiksem laps on, tema on Soomes sündinud sealsamas haiglas, kus praegu täna naisega. Et tema, ta on, tal ei ole nagu suurt vahet, et ta võib-olla Eestis võib-olla Soomest on sinna, kus vanem vend läheb sinna, ta võib minna järgi eesti keelt, nad ikka räägivad. Kodus ma räägime eesti keelt ja, ja nad räägivad eesti keelt ja aga aktsendiga vanem laps pidavat rääkima aktsendiga, ma ise nagu seda võib-olla nii hästi ei tunne, aga ta pidavat rääkima aktsendiga, ta on mõlemad sellised lasteaias, kus nagu kasvatajad räägivad inglise keeles, et neil on selline kolmekeelne kümblus keelekümblus kellelegi, õmblus on selline suur, oletasime, et kui võib-olla kusagile edasi minna veel mingil hetkel, siis on sellest inglise keelest ka kasu. Praegu on ikkagi veel see periood, kus Eestist lähevad arstid Soome. Mis siis peaks juhtuma, et Soomest hakkaksid tulema arstid Eestisse tagasi? Ma arvan, et, et on sellised suured, võib olla elumuutused näiteks nagu meilanud. Kui laps lähemalt kooliat, siis oleme praeguste plaanide kohaselt otsustanud tagasi tulla, et laps saaks Eestis kooli minna. Aga on, on, ma tean kolleege, kes on tulnud ka lihtsalt mingisugustel, kas isiklikel põhjustel näiteks tagasi või neli, siiski ei meeldi see Soome töökeskkond, et võib-olla ka Soomes ja tunnetatud ebameeldivat juhud või kohad, kus, kus ei ole nii hea töötada. Aga põhiline on see massiline, ollakse tagasi tulemine siis. Ma arvan seda töökorraldust või suhtumist võib-olla ka natukene Eestis muutuma, et siis on nagu, siis on nagu tulemine kergem siia tagasi, aga teie olete otsustanud tagasi tulla me praeguse seisuga olen ma otsustanud tagasi tulla ja kas siis Soomes koole nii häid ei ole või? No see, see pigem nagu kindlasti on Soomes ka häid koole ja meie laps on ka Soomes õpib praegu nagu on seal eelkoolis heas koolis, aga aga me oleme nagu mõelnud, et kui nad, kui nüüd tulla tagasi, et siis praeguse kooli minema, see hetk on see millal, nagu oleks hea tulla. Et hiljem on, on võib-olla keerulisem lapsel adapteeruda selle Eesti ühiskonnaga. Midagi oleks väga keeruline, aga lihtsalt oleks nagu keerulisem. Aga mis siis teist professionaalselt saab? See on selles mõttes nüüd hea, hea moment, et, et kas sina jätkad sisehaiguste arstina perearstina? Algul ma, ma ei ole seda veel lõplikult välja mõelnud, et ma, ma arvatavasti natukene teeksin tööd siiski veel Soomes natukene kogemusi juurde, võib-olla selle aasta lõpuni, et muidu muu pere tuleks nagu sügisest tagasi kooli minna. Aga ma teeks aasta lõpuni tööd võib-olla Soomes ja siis ma vaatan, missuguseid missuguseid variandid on ja missugused pakkumised tulevad. Üks variant on teha ka neid nädalavahetusvalvet seal Soomes ja Eestis võttes natukene rahulikumalt. Kas kas selline arst, kes on nüüd Soomes olnud näiteks 10 aastat, kas kolleegid Eestis ja ütleme ka haiglajuhid vaatavad ta peale, kui tagasi tulnud poja peale, kes on alati teretulnud ja võetakse ta vastu väikese puhkpilliorkestriga tordi ja lilledega või vaadatakse seda peale, kui oled siin jälle tagasi paasi ei läinudki nii hästi, et kuidas see kuidas see tunne, et mis moodi see käib. Üks mu. Kolleege kursused just tuli tagasi Soomest ja tal ta oli just pikka aega töötanud siin Eesti spetsialistina olin residentuuri läbi teinud, oli väljaõppinud spetsialist Alex Soome natukene aega ta vist oli võib-olla pool aastat Soomes ja ta tuli tagasi, töötas Tartus ja Tartu seda enam sinna tagasi võetud selle eriala peale, kus ta oli töötanud juba pikemat, oli välja koolitatud spetsialist ja siis ta pidi vahetama eriala. Pigem see suhtumine vist on jah, niimoodi, et ütleme minu kogemuste kohaselt, et väga na, kui natukene vaadatakse sellise reetur nagu reeturitele neid, kes, kes siis on ära käinud või et pigem on see suhtun natukene nagu negatiivne, ma arvan. Kas noortel inimestel, kes meil praegu pühapäeva hommikul kuulavad, soovitaksid arstiks õppida või oleks lihtsam valida mõni muu eluala? Ma arvan, et ma soovitaksin küll jah, eks see elu nagu muutub, nagu ma ütlesin, minu vanematel see olukord oli teistsugune, minul on olukord hetkel olnud suhteliselt positiivne ja ma olen ise väga rahul. Tulevik võib-olla ei olegi teistsugune, et just see, et arst, et ei ole nagu üks selline teatud kindel valges kitlis mees ja naine, kes kusagil istub või teeb, jookseb, et see on väga lai valdkond, mille seest saab valida endale meelepärase töö ja, ja teine, ütleme, see positiivne asi, mis arstiga on nagu kaasa tuleb ennast see, et sa nagu, kui sul endal on mingisugune selline sümptom, tuleb kallale, siis oskas kuidagi sellele reageerida, mõni arst muidugi reageerib ülemani, võib-olla reageerib liiga vähe. Aga et sa ei satu paanikasse, võib-olla just see, et sa õpid ennast nagu tundma selle oma eriala, et see annab sellist teatud enesekindluse veis 1000. pikkades järjekordades, milles teised patsiendid istuvad, et arsti juurde pääseda. Et mõni kolleeg võib-olla võtab natukene kiiremini, arvan, et see on kindlasti tasub aga ka et sõnu, aga sellist teatud tööd, aga nagu ma arvan, et iga eriala, kus, kes, mis mis tahes eriala või amet on, nõuab nagu tööd, et seda hästi teha. Aga ikka huvikiht peab olema selgelt, et selles mõttes ma olen kuulnud siin jutte näiteks, et et hambaarstide koha pealt, et et hambaarstide hulgas on ka selliseid, näiteks kes ütlevad, et head, aga ma ei tahtnud üldse hambaarstiks saada, et ma sain lihtsalt tasuta kohale. Ma arvan, et jällegi. Ükskõik mis ametis, et kui sul seda kihke, kui sa hommikul ärkad üles, mida toi jälle ma pean sinna minema, et ma tõesti ei viitsi. Teatud hetkedel võib selline olukord tekkida, aga lihtsalt, et kui pidev on, et siis ükskõik mis ametil puhul, et sa nagu keeruline õhtusel ajal arsti puhul jah, et et. Tõesti, kui kihk ei ole, et siis on nagu väga keeruline sellest juba õppeprotsessis nagu läbi saada, ülikoolist läbi saada, lisaks spetsialiseeruda. Aga just et, et kuna see valdkond on lai, et kui sa näiteks ei, ei, sul ei meeldi väga suhelda nende patsientidega, siis sa lähed, töötad kohas, kus sa oled siiski Arsleiga. Näiteks lõigata neid jah, et anestesioloog paneb patsiendi magama ja siis sa võid teha seda ravida patsiente seal operatsioonilaual, et sa ei pea temaga nii palju suhtlema. See valdkond on väga lai, et jah, kui selles mõttes nagu ma jah, ma siiski nagu soovitan, et eriala valida, kui on soovi. Viimane küsimus. Pühapäeviti tavaliselt sageli tehakse pannkooke. Kas lahtis maitsvad pannkoogid kuidagi teistmoodi kui Tallinnas? Kui pannkoogid on sinna kohale toodud Tallinnast, siis nad on suhteliselt sama maitsega, aga üldiselt eelistame vist ikkagi Tallinna pannkooke. Et väga sageli lahtist pannkooke ei söö, eksjuhi ei tee, aga. Aga ma arvan, et Tallinna pannkoogid on siin. Selle võistluse panevad kinni. Suurepärane, ja nagu me kuulsime, siis doktor Lindström on neid Tallinna pannkooke tõenäoliselt kui mitte enne, siis alates uuest aastast ka rohkem maitsmas. Meie tänase jutusaate külaline olin Ingmar Lindström, on mina, olen saatejuht Toomas Luhats, järgmisel pühapäeval on jutusaatejuht Margit Kilumetsaga, siis on see hoopis teine külaline, kes Enigma Lindströmi asemel istub. Suur aitäh, Ingmar. Nüüd.